Modernism ja muusikateater (1)

MTX 335.  Modernism ja muusikateater 
 
Eksamiteemad 
 
1. Modernismi mõiste ja tunnusjooned 19. sajandi lõpul (seostage ka muusikateatriga). 
Varased  modernismi ilmingud.  Wagner . 
Modernismi kujunemine oli 1883 – 1914 ( Wagneri  surmaasta – I MS algus). 
(ld. k. modo – just praegu; uudne; moodne) 
1900.  aasta  paiku  mõistetakse  sõna  „modern“  all   esmajoones   midagi  (radikaalselt, 
kompromissitult)  uut.  Viini  kunstnikerühmitus  „Secession“  (lahkulöömine,  eraldumine) 
loosung: „ Ajastule  anda oma  kunst , kunstile oma vabadus“ 
Wagner  oli  esimene,  kes  kasutas   muusika   kohta  mõistet  modernne  ja  seda  negatiivses 
tähenduses.  Ta  kritiseeris  selle  sõnaga  1840-del  Prantsuse  Suurt  Ooperit  ja  eelkõige 
Meyerbeeri (et see jälgib liiga  publiku maitset). 
1860.-e algul kanti Pariisis ette Wagneri  ooper  „Tannhäuser“. Sellest  vaimustus  väga luuletaja 
Charles  Baudelaire.  Tema  omakorda  kasutas  nüüd  mõistet  „Modernne“  positiivses 
tähenduses, ilmestamaks Wagneri muusikat. 
Wagner võttis kasutusele Harmoonilise ellipsi (üks septakord teise septakordi, see omakorda 
kolmandasse). Kuulaja  ei saa enam aru, kus on koduhelistik, või kus on toonika. 
Wagneri harmooniakäsitluse kuulasaim akord: Tristani  motiiv  
Altereeritud  püsimatu  akord  saab  püsiva  (toonika)  tähenduse  (seda  ideed  arendab  edasi 
Skrjabin). 
Wagneri muusikat iseloomustab pikk meloodialiin ( harmoonia  ei lahene, vaid otsib pidevalt 
toonikat, seda leidmata). 
19. saj. lõpul oli „Tristan ja Isolde“ tohutult populaarne nii muusikas kui kirjanduses. 
 
Modernismi iseloomustavad: 
•  Usk progressi  (kõik areneb edasi järjest täiustudes) 
•  Universaalsus 
(Valitsev  kõigile  sobiv  mõtteviis.  Schönberg  töötas  välja  dodekafoonilise 
kompositsioonimeetodi ja leiti, et see on universaalne kompositsioonimeetod) 
(Isikud,  kes  modernismi  ajal  elasid,  olid  samuti   universaalsed .  Palju  lugenud,  laia 
silmaringiga, „kodus“ erinevate asjadega) 
•  Püüd muusikat „korrastada“, allutada süsteemile 
•  Vaimustus tehnilistest vahenditest 
•  Kramplik püüd muusikat aina uuendada 
•  Originaalsuse taotlemine 
•   Hierarhia  – paikapandud ühiskonna klassid (autoriteedile allutamine) 
 
Modernismi  alla  kuuluvad  atonaalsuse  esimesed  ilmingud,   dodekafoonia ,  serialism, 
elektronmuusika kuni 1970. aastateni, aleatooriline  muusika , sonorism (kõlavärvi muusika). 
 
Modernsus  nõudis  ootuspärasest  loobumist,  tavade  purustamist;  tuleb  otsida  uut, 
eksperimenteerides nagu teadlased (nt. otsitakse uusi süsteeme helide organiseerimiseks). 
 
 
 
 
 
1 
 
2.  Prantsuse  teater  19.  sajandi  lõpul.   Sümbolism .  Maeterlincki  ja   Debussy   “Pelléas  ja 
Mélisande” (1902). 
Claude Debussy ( 1862 -1918)  
jagas  algul  üldist  Wagneri-vaimustust,  ta  käis  1880ndatel  ka  Bayreuthis  Wagneri-festivalil 
ning nägi seal “Parsifali”, “Nürnbergi meisterlauljaid” ning 1889 “Tristanit ja Isoldet”. Samas 
oli ta veendunud, et ta “ei taha imiteerida Wagnerit, vaid luua teistsugune draamavorm”, ta 
leidis,  et  Wagneri  mõju  prantsuse  muusikale  on  juba  liiga  suur.  Siiski  on  Wagner  väga 
oluliselt  mõjutanud  ka  Debussy  muusikat  ja  seega  üldse  impressionismi,  mille  rajajaks 
muusikas  Debussy  oli.  Wagneri  eeskuju  mõjutas  harmooniat  (dissonantne  akord  võib  olla 
iseseisev  ja  ei  vaja   lahendust ,  vt  näit  Wagneri  “Tristani”-motiiv)  –  Debussy 
harmooniakäsitluses  vabanesid  akordid  funktsionaalsetest  seostest  (T,  S,  D)  ja  võisid  olla 
vabalt  järjestatud,  arvestades  ainult  kõlavärvi;  Wagneri  mõju  (“Parsifal”  eriti)  Debussyle 
ilmneb ka faktuurikäsitluses ja orkestratsioonis (Wagneril muutus nagu üldse kogu 19. sajandi 
muusikas  kõlavärv  ning eripärased tämbrikombinatsioonid järjest tähtsamaks). Nagu Wagner, 
loobus  ka  Debussy  numbriooperi  ülesehitusest  (numbriooper  koosneb  lõpetatud  aariatest  ja 
ansamblitest), vaid pöördus  muusikadraama  poole (pidev tegevuse ja muusika areng). 
 
Debussyd  huvitas  muusikateater  väga,  aga  ta  ei  leidnud  kaua  aega   sobivat   ainestikku.  1893 
nägi  ta  teatris  Maeterlincki  näidendit  “Pelléas  ja  Mélisande”  ning  see  oli  tema 
teatrikujutelmale vastav maailm – sümbolistlik  draama . Tavapärase  libreto  asemel, mis oleks 
tähendanud näidendi ümbertöötamist ooperitekstiks kas spetsiaalse libretisti või  helilooja  enda 
poolt, otsustas Debussy panna kogu näidendi tekst muusikasse (on  mõningaid  lühendamisi), 
jättes  samaks  ka  struktuuri.  (Enne  teda  oli   selliselt   toiminud  vene  helilooja  Aleksandr 
Dargomõžski  ( 1813 -1869;  ajaliselt  Glinka  ja  “Võimsa  rühma”  –  Rimski-Korsakov, 
Mussorgski,  Borodin  jt  –  vahelüli),  kes  kirjutas  Puškini  draama  “Kivist   külaline ”  ainel 
retsitatiivooperi  otseselt  Puškini  teksti  kasutades.)  Maeterlincki  draama  näol  oli  tegemist 
proosatekstiga  ja  selline  on  ka  ooperi  libreto  (tollane  traditsioon  oli  värssides  tekst).  See 
tähendas  radikaalset  lahtiütlemist  19.  sajandi  tavadest.  Ühtlasi  pani  Debussy  sellega,  et 
kasutas Maeterlincki näidendi teksti muutmatult, aluse 20. sajandil aktuaalseks muutunud nn 
literatuurooperile. 
 
“Pelléas ja Mélisande” 
 
Tegelased: 
Melisande Golaud Pelléas Arkel 
 
Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” loomistausta iseloomustab kaks tegurit: 
1) ooperilibreto kriis prantsuse muusikateatris  
2) sümbolism prantsuse ja belgia kirjanduses ning eriti sõnateatris. (Sümbolism oli suund 19. 
sajandi  lõpukümnendite  kirjanduses,  kujutavas  kunstis  ja  teatris,  mis  tekkis 
vastureaktsioonina  realismile  ja  naturalismile  ja  milles  sümbolite  abil  vihjatakse  maailmale, 
mis eksisteerib nähtava maailma taga ning mida me ei peagi lõpuni mõistma.) 
19.  sajandi  teisel  poolel  olid  prantsuse  ooperilibretode  ( grand   opéra  ja   opera   comique´i) 
algselt  uuenduslikud  nõuded  muutunud   tardunud   skeemideks,  mille  järgi  valmistati  järjest 
uusi libretosid, nii et võis rääkida “libretotööstusest”. 
Üldse oli lõhe kõrgkirjanduse ja tarbekirjanduse vahel Prantsusmaal tollal suurem kui mujal. 
Kõrgkirjandus: 19. sajandil tegutsesid luuletajad-sümbolistid Mallarmé, Verlaine jt. Debussy 
tundis neid isiklikult ja  hindas  kõrgelt, ta on loonud laule nende tekstidele. 
 
2 
 
Sõnateatris  domineeris  bulvariteater  kergesisuliste  ja  skemaatiliste  tükkidega.  Selle  kõrval 
tegutsesid aga ka traditsiooniderikas  draamateater  Comédie Française (Prantsuse  Komöödia ) 
ja  eksperimentaalteatrid.  Eksperimentaalsest  suunast  tuleks   kõigepealt   nimetada 
naturalistlikku  teatrit  (1880ndad  aastad),  mis  järgis  prantsuse  naturalistide-kirjanike 
põhimõtteid  (Zola  jt.)  –  negatiivsete  elu-  ja  ühiskonnanähtuste  ilustamata  kujutamine.  Seda 
suunda esindas André Antoine’i “Vaba Teater” (Théâtre  Libre ). (Tema oli esimene Prantsuse 
teatri  ajaloos,  kes  loobus  rambivalgusest  ning  kustutas  etenduse  ajal  täielikult  saalituled. 
Võitles intiimse näitlemislaadi eest) 
1890.  aastatel  tõusis   esikohale   sümbolistlik  teater.  1890.  aastal  rajatud  “Kunstiteatris” 
(Théâtre  d’Art)  esitati  esmakordselt  prantsuse  ja  belgia  sümbolistide  näidendeid.  Tähtsaima 
sümbolisti-näitekirjanikuna  tõusis  esile  belglane  Maurice  Maeterlinck,  näit  ta  draamad 
“Pimedad”  (1890)  ja  “Pelléas  ja  Mélisande”  (1892).  Uued  jooned  neis,  mis  on  ühtlasi 
tunnuslikud  sümbolistlikule  teatrile:  pole  otsest  tegevust,  inimlikke  konflikte  kujutatakse 
vihjamisi;  pole  psühholoogilist  arengut;  tegelased  ei  tegutse,  vaid  kogevad  endas   saatuse  
toimimist.  (Miks  saatus  on  selline,  näidendist  ei  selgu.)  Saatus  on  nagu  üks  tegelastest  – 
nähtamatu, märgiline jõud, mis on kogu aeg kohal ja juhib tegelaste käitumist. Selleks jõuks 
võib  olla  ka  Surm.  Täiesti  uus  oli  see,  et  draama  olulisteks  komponentideks  said   vaikus , 
meeleolu,  värvid,  valgus,  helitaust  (näit  merekohin,  öölinnud,  sammud,  kuivanud  lehtede 
krabin). Kirjanik pani vastavad juhised kõik näidendisse kirja. 
 
Prantsuse  ooperiteatris  olid  tollal  levinud  ainestikuks  ikka  veel   mütoloogia ,  Vana 
Testament , otsiti publikule eksootilist materjali (nagu see oli terve 19. sajandi olnud). Üheks 
žanriks  oli  endiselt  grand  opéra,  uuemaks  aga  sajandi  keskel  kujunenud  drame  lyrique 
(prantsuse  muusikaline  draama,  vahel  nimetatakse  ka  prantsuse  lüüriline   ooper ,  võrreldes 
suure  ooperiga  on  see  intiimsem  ja  psühholoogilisem  ning  vabama  ehitusega).  Teisalt  oli 
1880ndatel aastatel Prantsusmaal populaarseks saanud ka Wagneri muusikadraamad. 
 
Literatuurooperis  (Literaturoper,  saksa  keelest  tulnud  termin,  Literatur  –  kirjandus) 
kasutatakse  otseselt,  ilma  muutusteta  (või  ainult  minimaalsete  muudatustega)   olemasolevat  
draamateksti. 20. sajandi alguses oli peale Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” ( esietendus  
1902  Pariisis)   selliseks   näiteks  ka   Richard   Straussi  “ Salome ”  (EE  1905   Dresdenis ),  veidi 
hilisemast  ajast  Alban   Bergi   “Wozzeck”  (EE  1925  Berliinis),  mille  aluseks  olid  Büchneri 
draama “Woyzeck” eri redaktsioonid.  
Debussy  ooperi  “Pelléas  ja  Mélisande”  žanrimääratlus  on  prantsuse  muusikaline  draama 
(drame  lyrique),  esietendus  toimus  teatris  Opéra  Comique  (koomilise  ooperi  teater,  mis  oli 
avatud kõigele uuele erinevalt Pariisi Opéra’st). 
Debussy  ooper  on  ehituselt  muusikadraama  (vt  eelpool),  väga  tähtsal  kohal  on  pillitämbrite 
kombinatsioonid,  erilise  atmosfääri  tekitamine  orkestrivahenditega.  Vokaalpartii  on  nagu 
mähitud  orkestrikõlasse.   Orkester   annab  tegelastele  ja  toimuvale  psühholoogilise 
kommentaari.  Deklamatsioonilähedases  vokaalpartiis  püüdis  Debussy  arvestada  prantsuse 
keele prosoodiaga (sõnarõhud, välted lause mõtte edasiandmisel). Kuna sümbolismi muusikas 
on  küsitav  määratleda,  sest  puuduvad  puhtmuusikalised  stiilijooned  (seda  saakski  äärmisel 
juhul leida ooperis või programmilises muusikas sisu alusel), võiks öelda, et Debussy “Pelléas 
ja Mélisande” on impressionistlik ooper sümbolistlikule draamale. 
( Impressionism   –  suund  prantsuse  kunstis  (1870ndad)  ja  muusikas  (alates  1880ndate  lõpp), 
mis jäädvustab hetke meeleolu ning pöörab erilist tähelepanu valgusele ja värvile ning nende 
vastasmõjule. Muusikas on  niisiis   esiplaanil  funktsionaalsetest seostest vaba harmoonia ning 
eripärased  tämbrikooslused  ja  registrid.  Tugev  mõju  idamaade  kunstil  (jaapan,  hiina)  ja 
muusikal  (Bali ja Jaava saarte gamelani kõla, rütmika, heterofooniline  faktuur )).  
 
3 
 
1890.-el tuleb teatrisse sümbolism (Kirjanduses oli impressionism sümbolism). 
Selleks, et esitada belgia ja prantsuse sümbolistide näidendeid, asutatakse spetsiaalne teater – 
kunstiteater. 
 
Sümbolistliku teatrit iseloomustab: 
•  Pole otsest tegevust 
•  Põhitähelepanu on meeleoludel, seisunditel 
•  Puudub psühholoogiline  areng 
•  Tegelased ei tegutse, vaid kogevad oma Saatust (sümbolistidele oluline jõud) 
Tegevus, lavastused olid üsna staatilised. Taotlus oli selles, et  publik  tajuks mingit saatuslikku 
jõudu. 
Tähtsus oli: lavakujundusel, valgustusel, värvid, helid (krabinad, nt „öine mets“, merekohin, 
sammud) 
 
Sümbol – vihjab märkidele, aga ei seleta midagi. 
 
 
3.  Teater  ja  ooperiteater  20.  sajandi  esimesel  aastakümnel  Saksamaal,   Austrias   ja 
Itaalias.  Max   Reinhardt ,  Richard   Strauss ,  Hugo  von  Hofmannsthal.  “Salome”, 
“ Elektra ”, “Ariadne Naxosel” (mis nendes modernistlikku ja/või eripärast).  
19-20. saj. vahetus. 
Iseloomustavad sõnad: 
Fin de siécle ((19.) sajandi lõpp)                   mõisted kuuluvad ühiskonna ja 
La belle epoque (kaunis epohh ehk kaunis ajastu)             kultuuri valdkonda. 
 
Mõlemad  mõisted  kuuluvad  õigupoolest  ühiskonna-  ja  kultuuriajaloo  valdkonda,  tähistades 
19. sajandi viimaste aastakümnete luksuslikku lõbujanu ja samas ka sajandilõpu  hirme , kriisi- 
ja  hävingumeeleolusid.   Ühelt   poolt  iseloomustab  seda  aega  niisiis  ohjeldamatu  nautlemine, 
luksuse jumaldamine, peen maitse. Teisalt – sügav kriisitunnetus. Suur mõju oli  Nietzsche  ja 
Freudi vaadetel. 
Nietzsche  filosoofias  esinev  üliinimene  oli  uus  jumalus,  aga  mitte  hea  ja  andestav,  vaid 
egoistlik,  kes  hoolis  ainult  iseenda  “minast”  ja  oli  täis  võimutahet  (vt  “Nii  kõneles 
Zarathustra ”). Sajandeid kestnud kristlik moraal  pandi esmakordselt küsimärgi alla. 
Freud   on  mõjutanud  mitte  ainult  19.  sajandi  lõppu,  vaid  ka  kogu  20.  sajandit  oma 
psühhoanalüüsiga.  Freud  tegeles  inimese  alateadvuse  uurimisega,  ta  tõi  esmakordselt  esile, 
kui  suur  tähtsus  on  sellel  inimese  kujunemises  ja  käitumises  –  alateadvus  on  mootor,  mis 
käivitab inimese teod. 
Kirjandusse ja kunsti ilmus uuelaadne  käsitlus  Naisest: Naine kui õrn armastaja ja samas kui 
saatuslik, “vampiirlik” kuju (Salome, Lulu jt). 
 
Sajandivahetusel pöördutakse müütide uurimise juurde. 
Sophokles (5.saj. ekr.) – „Kuningas  Oidipus “; „Elektra“ 
 
Hugo von Hofmannsthal ( 1874 –1929 ) (Austerlane) 
20. saj. parimaid libretiste. 
Teda sidus koostöö Richard Straussiga. 
 
Juugendstiilist Jugendstil (sks k) 
Juugendstiil   (sks  k  die  Jugend  –  noorus)  on  19.  ja  20.  sajandi   vahetuse   kunstisuund,  mis 
esines  esmajoones  tarbekunstis  (sh  plakatikunst)  ja  arhitektuuris.  Nimetus  on  Saksamaal 
4 
 
1896.  aastal  ilmumist  alustanud  ajakirja  “Jugend”  järgi,  mis   paistis   silma  oma  uutmoodi 
kujundusega. 
Juugendstiil  sündis  1880.  aastatel  Inglismaal,  esinedes  kõigepealt  tarbekunstis.  Ta  kujutas 
endast   vastuseisu   vabrikutoodangule,  rõhutades,  et  igal  esemel  peab  olema  ka  midagi 
kunsitpärast. Eeskuju võttis jaapani kunstist ja rokokoost. 
Näit   arhitekt   Gaudi  (Barcelona),  kunstnik  Beardsley  (kuulsad  illustratisoonid  Wilde’i 
näidendile“Salome”), Klimt ( Viin ) jt; vt ka Pariisi metroo vanu sissekäike 1899-1900. 
 
Juugendstiili  iseloomustus: 
•  Jaapani puugravüüride mõjutused 
•  Tähtis on kontuur, voolav, looklev, laineline  joon 
•  Taimevormide eeskuju – kalla, liilia, orhidee 
•  Ebasümmeetria 
•  Tarbekunstis nt. raamatute kujunduses 
•  Värvid: heleroheline (rohekaskollane), lilla (Eestis nt. Draamateater) 
Ekspressionism  (äärmuslik väljenduskunst) romantism  kuubis 
 
Richard Strauss (1864–1949) ( München Garmisch - suusakuurort Alpides) 
Hakkas  oopereid  kirjutama  1880-te  lõpus.  Tema  esimesed   ooperid   ei  äratanud  tähelepanu. 
Alles kolmas ooper tõi edu (Sálome).  Kuulsust  oli ta võitnud aga oma sümfooniliste poeemide 
ja  lauludega.  Teda  mõjutasid  väga  Wagneri  ooperid.  Lisaks  oli  ta  väga  hea  dirigent  (nagu 
Mahlergi). 
(Saksa kultuuriruumis mängis suurt rolli Wagneri eeskuju) 
III ooper oli „Sálome“. Esietendus 1905, Dresdenis. Libreto põhineb Oscar Wilde näidendil. 
Libreto tegi Strauss ise. 
 
Max Reinhardt (1873–1943) 
20.saj. I poolel kuulsamaid lavastajaid. Hakkab lavastama R. Straussi oopereid. 
(Hofmannstahl, Strauss ja Reinhardt asutasid kolmekesi Salzburgi festivali u. 1920-el, selleks, 
et säilitada Vana-Euroopa kultuuri) 
Reinhardt  tõi  20.  saj.  algul  sõnateatrisse  ekspressionismi.  Lavastas  „Sálome“ 
(ekspressionistlikult). 
 
Lavakujunduse uued detailid ( ekspressionistlik ): 
•  Arhitektuuri elemendid (trepid) 
•  Mitte enam maalitud hooned, vaid hoopis ehitatud 
•  Meeleolusid anti edasi  valgusega  
•  Massistseenid 
 
Straussi orkestrikäsitlus 
Richard  Strauss  eelistab  neljast  orkestrikoosseisu.  Olulisel  kohal  on  pillitämbrid.  Kasutab 
ebatavalisi pille, mida tavaliselt ei kasutata (nt „Sálomes“ baritonoboe) 
Kuigi Straussi orkestris on tavaliselt 120 mängijat, kõlab faktuur läbipaistvalt. (Kasutab palju 
pilli soolosid.) Vokaalpartii käsitlus võrreldes Wagneriga on meloodilisem, laulvam. 
 
Modernismi jooned Straussil: 
1.  Sümfoonilise tsükli vaba käsitlus 
2.  Fragmentsus 
3.  Kõlaotsingud 
4.  Ebatavalised pillid (baritonoboe) 
5 
 
 
„Sálome“ (1905, Dresdenis)  
Lavastas Max Reinhardt 
 
Herodes (Võõrasisa –  tenor ) 
Herodias (Ema – mezzosopran) 
Salome (Sopran) 
Jochanaan ( Ristija  Johannes -  bass /bariton) 
 
Herodes  peab  oma  õukonnaga  pidu.  Narraboth,  noor  süürialane  ja  sõjapealik  piilub  läbi 
paleeukse Herodese imekaunist kasutütart Salomed, kellesse ta on sügavalt armunud. Ilmub 
Salome, et värsket õhku hingata. Korraga  kuuleb  ta vangitürmist kostuvat  Ristija   Johannese  
häält,  mis  kuulutab  Messiase  tulekut.  Salome  on  võlutud  sellest  häälest  ja  palub  valvuritel 
endale  vangi  näidata.  Valvurid  algselt  keelduvad,  aga  valvurite  pealik  Narraboth  ei  suuda 
Salome  võludele  vastu  panna  ning  annab  loa  Johannes  türmist  välja  tuua.  Johannes  neab 
Herodest ja tema liiderlikku naist Herodiast. Salomed hurmab Johannese olemus, ja ta üritab 
teda endasse armuma panna ja nõuab Johanneselt suudlust. Meeleheitel Narraboth  tapab  end. 
Johannes  keeldub  Salome  ettepanekust  ja  ta  viiakse  kongi  tagasi.  Ilmub  Herodes,  kes  on 
rahutu   ja  nõuab,  et  Salome  tema   meelt   lahutaks  ja  tantsiks  talle  ükskõik  millise  hinna  eest. 
Saolme  nõustub  ja  tantsib.  Tantsu  lõppedes  kuulutab  ta:  "Ma  tahan  vastutasuks  Johannese 
pead!" Herodes on õudusest haaratud, kuid lõpuks on sunnitud nõustuma. Salomele tuuakse 
hõbekandikul  Johannese  pea.  Ekstaasis  Salome  suudleb  Johannese  veritsevat  pead.  Herodes 
käsib valvuritel Salome tappa. Salome  sureb valvurite kilbilöökide all.  
Salome'le iseloomulik muusikaline materjal: 
.  romantiline tõusev ja laskuv meloodiakäik 
.  valsilisus, 3/4 taktimõõt  
.  tertsimotiiv, suur ja väike terts – seotud tantsu ja ristija Johannese pea nõudmisega 
 
„Elektra“ (1909, Dresdenis) 
Sophoklese  tragöödia  
Hofmannsthali töötlus 
Reinholdti lavastus 
Elektra on Straussi kõige ekspressionistlikum ooper. Samal ajal kirjutab oma esimese ooperi 
Schönberg, ka ekspressionistlik. 
•   Agamemnon  –  karakter , keda laval ei näe, aga partii kõlab orkestris. Elektra isa. 
•  Orestes – taheti tappa, sest tema oli ohuks troonile. Agamemnoni poeg. 
•  Klytämnesta oli leidnud endale armukese kui Agamemnon sõjas oli. Koos tahtsid 
Agamemnoni ja Orestese tappa, aga Orestes jäi ellu. 
•  Elektra elas protestiks koos koertega, mitte kodus. Elektra õde oli naiselikum, 
malbem. 
•  Orestes tappis isa surma eest kätte makstes oma ema Klytämnesta ja ta armukese. 
Elektra on võidujoovastuses, tantsib hullumeelselt – vajub lõpuks surnult kokku. 
•  Põhiline ooperimotiiv dm – d a f d 
•  Ooperis on lõike, kus Strauss ületab tonaalsuse piiri. 
Peale  seda  ooperit  astus  Strauss  tagasi  väiksemate  orkestrikoosseisude  juurde  ning  faktuur 
muutus õhulisemaks (tonaalsemaks). 
 
„Der Rosenkavalier“ (1911, Dresdesn) 
Lib. Hofmannsthal 
Lavast. Reinhardt 
6 
 
Koomiline  ooper 
 
„Ariadne Naxosel“ (1912, Stusttgart) 
Lib. Hofmannsthal 
Lavast. Reinhardt 
Hofmannsthalil oli idee teha teatriõhtu, kus algul esitatakse näidend „Kodanlasest aadlimees“ 
(Moliére).  Ta  tegi  Straussile  ettepaneku,  et  viimane  võiks  kirjutada  ooperi,  mida  paigutada 
näidendi  sisse.  Seda  kanti  sellisel  kujul  ka  ette,  kuid  kuna  see  oli  kokkuvõttes  nii  pikk,  siis 
valgus laiali. 
Ooper töötati ümber, et seda oleks võimalik iseseisvalt ette kanda. 
Seetõttu koosneb „Ariadne Naxosel“ kahest osast: 
•  Proloog 
•  Ooper 
 
Selles ooperis on modernset: 
•  „Teater“ teatris printsiip 
(Näidatakse ettevalmistuste tegemist ooperi  esitamiseks ) 
 
Tegelased 
Opera  seria  – primadonna, komponist, komponisti õpetaja 
Komöödiatrupi juht – Zerbinetta. Inspireeritud Itaalia maskikomöödiast (commedia dell'arte) 
Kreeka müüt – Ariadne jäetakse oma  armastatu poolt Naxose üksikule  saarele , ihkab surma. 
•  Eri žanrite  segamine  laval 
•  ooperi alguses on proloog – laval. Komponist valutab pead, kuidas omavahel erinevaid 
žanreid segada. 
•  opera seria – primadonna ehk Adriane üksikul saarel 
•  commedia dell'arte – saare täidab komöödia trupp Zerbinetta juhtimisel 
 
Olukord Itaalia ooperi 20. saj. algul 
Giacomo Puccini  (1858–1942) 
(Itaalia 19. saj. romantilist ooperit tuntakse nime all melodramma, nt. Donitzetti, Verdi) 
Impressionistlike kõlavärve (mitte päris Debusst) võime leida: 
•  Boheem (1896) 
•  Madam Butterfly (1904) 
•  Turandot (1926) Lõpetamata ooper 
 
Kohati  vaba  tonaalsuse  käsitlus.  (Esineb  lõike,  kus  on  atonaalseid  kohti,  kromatiseeritud 
harmooniat, kuid see on mahedam, kui Straussil) 
Või  vastupidi:  Madam  Butterflys  taotleb  Puccini  jaapanipärast  primitiivsust  (heas  mõttes 
lihtsust) 
 
Itaalia  muusikamaailmas  eksisteerisid  nö.  „Parteid“  kes  käisid  vastastikku  erinevate 
heliloojate oopereid välja vilistamas. 
 
I MS ajal kirjutab Puccini triptühhoni (1918) 
1.  Mantel 
2.  Õde Angelica 
3.  Gianni Schicchi 
 
7 
 
1890-el  tekkis  uus  suund  Itaalia  ooperis  verism  (Sarnasus  prantsuse  naturalismiga.  Zola) 
tuleneb sõnast il vero – tõde. 
Muusika ise pole veristlik, vaid ainestiku valik on selline. 
3A.   Erich    Wolfgang   Korngold,  neoromantism  ja  sümbolism  ooperis  „Surnud  linn“ 
(1920). Puccini 
Hilisromantism   on  kõrgromantismi  järellainetus,  mis  oli  eriti  tugev  Austrias  ja  Saksamaal. 
Wagner  on  suureks  mõjuks  hilisromantismile.  Selle  ajastu  muusika  iseloomulikud  jooned: 
hiigelkoosseisud, 
vaskpuhkpillide meeletu osatähtsus, 
kromatisme täis harmoonia, 
ebapüsivà, tonaalsuse (laulja  laulab , aga puudub helistik) täielik puudumine. 
Hilisromantism on aluseks hiljem tekkinud ekspressionismile.  
 
Emich Wolfgang Korngold 1897-1957 
Isa oli Viini mõjukaim muusikakriitik. 
Kuulsaim lavateos „Surnud linn“ („Die tote stadt“). 
Sümbolistlik kirjanik Georges Rodenbach avaldas 1892 lühiromaani "Bruges-la-Morte", mille 
pealkirja  võiks  tõlkida  kui  "Surnud  linn  Brugge".  Lisaks  sellele,  et  see  on  sümbolistliku 
kirjanduse  tüüpnäide,  on  see  esimene fotodega illustreeritud  ilukirjandusteos.  Selle 
lühiromaani põhjal kirjutas Erich Wolfgang Korngold 1920 ooperi"Surnud linn".  
•  Esiettekanne Hamburgis, Kölnis. 1921 esitati New Yorki Metropolitani ooperis. 
•  2 tegelast – Paul ja Marietta. 3. peategelane surnud – keda meenutatakse 
•  I vaatus  – reaalsus. Paul armub Mariettasse, kes meenutab tema  endist  naist. 
•  II vaatus ja III algus – unenägu 
•  III vaatus – Paul kägistab Marietta – tuleb välja, et see oli siiki unenägu. 
•  Sümbolistlik tekst – nõuab kujundlikku lavastust. 
 
4.  Schönberg  ja  ekspressionistlik  muusikateater  (“Ootus”,  “Õnnelik  käsi”).  Schönberg 
ja Kandinsky . 
Arnold Schönberg (1874–1951) 
Juudi soost Austria helilooja. 
1908. a. jõudis atonaalsuseni. Esimene tõeline  modernist . 
Sõna  atonaalsuse  asemel  soovitas  Schönberg  kasutada  sõna:  „dissonantsi  emantsipatsioon“ 
(dissonantsi  iseseisvumine ) 
Ajavahemikus 1908-10 maalis Shönberg ligi 70 pilti, üheks ajendiks  pinged isiklikus elus. 
Suhtles  ekspressionistlike  kunstnikega.  Nt  Vassili  Kandinsky  (vene  päritolu)  Abstrakste 
maalikunsti  rajaja.  Kirjutas  filosoofilisi  töid.  Oli  Schönbergiga  kirjavahetuses.  Kandinsky 
hindab väga Shönbergi maale. (K. oli rühmituse „Sinine ratsanik“ liige.) 
 
Schönbergi esteetika üks põhiväiteid on, et muusikas on tähtis struktuur, mitte dekoratsiooon 
(või ornament); idee, mitte stiil. 
 
Monodraama „Ootus“ 
esietendus 1924 (loodud 1909). Viivituse põhjuseid: 
•  I MS 
•  Liialt uudne teos, Schönbergi esimene lavateos. Ei mõju massidele. 
•  Suur oskester, 1 lauljanna – etendus kestab kõigest 33 minutit. Finantsiliselt liialt 
kulukas. Siiamaani esitatakse vähe. 
 
8 
 
Esimene läbinisti ekspressionistlik ooper. 
Samal ajal, kui ta kirjutas seda muusikat, kujutas ta visuaalselt ette, kuidas võiks see teos ka 
laval välja näha. Ta maalis ise dekoratsiooni kavandeid. ( kusjuures  tal polnud mingit teatrit 
ega tellimust) 
Tema jaoks oli visuaalne külg väga tähtis, nii „Ootuses“, kui järgmises teoses „Õnnelik käsi“. 
Libretto autor: Marie Pappenheim, Feudi õpilane 
Ooperis on 1 tegelane: Naine (sopran) 
See  on  tüüpiline  20.  saj.  teatrile,  et  tegelased  ei  kanna  individuaalseid   nimesid ,  vaid  Naine 
(suure  tähega ) või Mees jne. 
Tungib peale massiühiskond ja inimese individuaalsed jooned kaotavad tähtsuse. 
„Ootuses“ solistil on katkendlik tekst (mitte voolav). Seosetu tekst. Pidevalt fraasid katkevad. 
 
Ei ole tavapärast mõtte- ja tegevusearengut, on alateadvuslike impulsside esile kerkimine 
(Freud – alateadvus). 
Ekspressionistliku naisfiguuri kujutamine muusikas. 
Naine otsib oma armastatut, meenutab koosveedetud aegu. 
IV pilt – Naine on jõudnud läbi pimeda metsa metsa äärele, komistab oma mehe laiba otsa. Ei 
ole teada, kas ta tappis ise oma mehe ja ei mäleta või tappis keegi teine. 
Freud'istlikud sügavused. 
Kulminatsioon – naise karje. 
Schönberg „psühhologiseerib“ orkestri tämbrit – väga palju erinevaid tämbreid. 
 
4-ne orkestrikosseis (tohutult suur) 
 
1910  – loominguline kriis. 
(teda painas küsimus, et mis hoiab koos muusikat, kui seda enam ei tee helistik, toonika...) 
Teda hakkas painama ka küsimus, et vb. tema õpilased, eriti Anton Weber või  Berg , võivad 
temast mööda minna. Jõuda millegi uueni enne teda. 
Vabanemine  toimub  teosega  „ Pierrot   lunaire“  1912  (Pierrot  –prantsuse  teatri  koomiline 
tegelane) 
3x7 osa. Belgia luuletaja tekst. Instrumentaalansambel (klaver, flööt , tšello jm.). On ette 
kantud eesti keeles Vanemuises (1980ndad), 1994-95 saksakeelne  ettekanne Schönbergi 
ühingu eestvedamisel. 
•  Igas luuletuses 13 värsirida  – 1 ja 2 värsirida = 7 ja 8 värsirida, 1 värsirida = 13 
värsirida. 
•  Muusikaliselt kordub samuti materjal 1,2 = 7,8; 1=13 
•  Muusikas on kasutatud peeglit, vähikäiku. 
•  „Kõnelaul“ - Schönberg nimetas seda „sprechgesang“ 
 
Esimesed kabareed avati 19. saj II poolel Prantsusmaal. Seal oli kõrge kunstiline tase. Lauldi, 
deklameeriti luuletusi jne. 
Schönberg  oli  20.saj.  alguses  Berliini  kabareedes   pianist   ja  helilooja.  (Kahe  maailmasõja 
vahel olidki Berliini kabareed kuulsamad kui Pariisi omad) 
 
Frank Wedekind (Väga hea näitekirjanik, kes oli samuti seotud kabareekunstiga. Hiljem sidus 
teda koostöö A. Bergiga. Tema näidenditel põhines Bergi ooper „Lulu“) 
Schönbergi  „Pierrot  lunaire“  on  kindlasti  mõjutanud  kabareekunstist.  ( Žanri    määratlus   21 
melodraamat – teksti deklameerimine muusika saatel) 
Laulja  ei  saa  vabalt  teksti  deklameerida.  Schönberg  on  ette  näinud,  et  seda  vokaalpartiid 
esitatakse muusikaliselt deklameerides. 
9 
 
( Stravinski  oli „Pierrot lunaire’st“ väga vaimustunud, et kõndis ringi, partituur taskus ) 
 
Muusikadraama „Õnnelik käsi“ (1910-1913) 
Schönberg  ise  on   öelnud ,  et  tema  jaoks  kõige  tähtsam  selle  teose  puhul  oli  musitseerimine 
teatri vahenditega. (Olulised on värvid) (See mis toimub laval, peab olema kooskõlas partit.) 
See oli väga radikaalne teos, mis jõudis lavale alles 1920-el aastatel. 
„Õnnelikus käes“ on 4 pilti, mis lähevad ilma katkestuseta. 
Tegelased on taas ilma nimeta. On vaid Härra, Mees ja Naine. (Sarnaselt „Ootusega“). Lisaks 
on taustakoor. (koor on asetatud lilla riide sisse) 
Peategelane, mees, peab Schönbergi idee järgi lamama ees laval. 
Musitseerimine  teatri  vahenditega  –  muusika  =  orkester,  koor;  teater  =  värv,  valgus, 
lavategevus 
Lavakujundus ei tohi olla looduse matkimine, vaid loodust jäljendavad vabakujundid. 
Tuule crescendo muusikas – valguse crescendo teatri vahenditega. Kui lava on valge – torm 
lakkab. 
 
Lisaks kirjutas ta veel 2 ooperit: 
1923 Dodekafooniline „Tänasest homsesse“ 20. sajandi  pereelu ja abielu koomiline kirjeldus. 
Ooperi muusika vähikäigus ----> psühholoogilised ooperid, keeruliste  probleemidega 
tegelaskujud. 
Kokku kirjutas 9 ooperit: 
Tuntumad on: 
3. „Jenůfa” EE 1904 Sotsiaalne draama 
6. „Katja Kabanova“ EE 1921 realistlik -psühholoogiline. Ühiskonnakriitiline. 
7. „Kaval Rebaseke“ EE 1924 
See ooper on helilooja üks tuntumatest teostest.  
1920. aastal pakkus kunstnik Stanislav Lolek Brno ajalehele joonistusi metsloomadest ja 
lindudest, samuti looduspilte ja olustikulisi stseenikesi. Kuna pildid olid humoorikad ja 
vahvad otsustati piltidele lisada tekst ja need ajalehes  avaldada. Selle ülesande sai endale 
reporter Rudolf Tesnohlidek, kes kõigile üllatuseks kirjutas vaimustava jutustuse “Reinuvader 
kavalpeake”, mis oma vallatu poeetilisusega suurepäraselt joonustustega haakus.  
Jutustusega tutvus ka Janáček ja  palus  kohe luba selle alusel ooper kirjutada. Libreto koostas 
15 
 
helilooja ise, ooper valmis 1924. aastal, esietendus toimus sama aasta 6. novembril Brnos ja 
pool aastat hiljem Prahas.  
“ Rebane  kavalpeake” on muinasjutt  täiskasvanutele, kus põimuvad Moraavia metasaküla 
inimeste ja metsaelanike saatused, nii et seda on nimetatud ka tšehhi “Suveöö unenäoks”. 
Tegevus  areneb  paralleelselt  inimühiskonnas  ja  loomade  maailmas.  Vastavalt  sellele  oleks 
nagu iga tegelane dubleeritud. 
 
Neiu Terynka – Kaval Rebaseke 
Pastor  – mäger 
Jahimees Harašta – Rebane 
Metsavahinaine –  öökull  
See  ooper  annab  tunnistust,  kui  hästi  Janáček  tundis  ja   armastas   loodust.  Teos  näitab 
panteismi ( kõiksus  on samane Jumalaga). 
 
8. Vene  avangard  teatris ja ooperis 1920. aastatel. Meyerhold ja  Šostakovitš . “Nina”. 
Venemaa 20. saj. alguses 
Rääkides  vene  kultuurielust,  ei  saa  peatumata  üle  minna  Vassili  Kandinskyst.  Ta  oli 
abstraktse maalikunsti rajaja ja kunstiteoreetik (hiljem Saksamaal  elades , käis ta tihedalt läbi 
A. Schönbergiga). 
Uues  kunstilise  väljenduslikkuse  otsingud  olid  vene  kirjanduses,  draamas  ja  teatris  alanud 
juba enne 1905. a. revolutsiooni. 
Nii   Konstantin   Stanislavski  kui  ka  Usevolod  Meierhold  rajasid  1910.  aastatel  oma 
eksperimentaalstuudio, et väljaspool teatritöö rutiini töötada välja näitlejakunsti uued alused. 
Vene  kultuur  sattus  pärast  1917.  a.  bolševistliku  revolutsiooni  väga  ebasoodsatesse 
tingimustesse.  Lenini  kurikuulus  loosung  „ Kunst   kuulub  rahvale“,  tähendas  seda,  et  kõik 
kultuuriilmingud pidid Nõukogude Venemaal teenima kommunistlikku propagandat. Loodav 
muusika  pidi  olema  lihtne,  meloodiline  ning  kuulajais  optimistlikke  emotsioone  tekitav. 
Tekkis  terve  plejaad  heliloojaid,  kes  teineteise  võidu  kirjutasid  vaimustunud  oode  küll 
Leninile,  Stalinile  ja  kom.  pareile.   Heliloojad   kes  sellega  kaasa  ei  läinud,  oli  oht  saada 
„keelatud heliloojateks“. 
 
Dmitri Šostakovitš (1906–1975) 
1919–1925 Peterburi  konservatoorium  
Pianist (käis Chopini konkursil) ja helilooja (lõputöö 1. sümfoonia) 
Ta oli Meyerholdi teatris pianist-helilooja. 
Oma esimese ooperi „Nina“ (Nikolai Gogoli  süžee ), kirjutas Šostakovitš 1928. a., mis tekitas 
pärast  esmalavastust  tormilisi  diskussioone.  Lugu  ise  on  kantud  absurdihuumorist.  Tegevus 
toimub  19.  saj.  Venemaal.  Ooperis  lähtub  Šostakoviš  pigem  numbriaariast,  kui 
muusikadraamast.  Olulisel  kohal  orkestratsioon.  On  löökpillid  ja  balalaikad.  Ooper  pidas 
Leningradis vastu 16 etendust ning võeti siis liiga skandaalsena mängukavast maha. 
Š oli ka II ooper, 1934. a. valminud „Katerina Izmailova“  
 
9. Ekspressionismi jätkumine 1920. ja 1930. aastatel. Berg. “Wozzeck”. “Lulu”.  
Alban Berg (1885–1935)  Viin  
Schönbergi õpilane 
Teda võib pidada üheks enammängitud oopeiheliloojaks 20. sajandil. 
Bergi esimene  kirg  kunsti vallas oli kirjandus (sarnaselt Schumanniga). Mõlemate heliloojate 
isad olid raamatukaupmehed ja kirjastajad. 
Bergil oli hea teatritaju, ta teadis, mis laval mõjub, mis mitte. Berg alustas laulužanriga. 
16 
 
Bergil oli hea meloodiaanne ja hõõguv emotsionaalsus (Schönbergi arvates). Berg kasutas nii 
atonaalsetes  kui  dodekafoonilistes  teostes  tonaalseid  elemente.  Ta  püüdis  komponeerida 
selliselt  (dodekafoonilise  rea),  et  saaks  tekkida  ka  tonaalseid  lõike  (vastupidiselt 
Schönbergile). 
 
Kasutab esimest korda dodekafooniat: 
Lüüriline süit 1925-26 keelpillikvartetile 
Alates sellest teosest, kasutab Berg varjatud programmi. Ta tundis huvi sümbolite vastu. 
 
I ooper „Wozzeck“ lõpetab1922 EE 1925, Berliin   
Ooper põhineb Georg Büchneri näidendil „Woyzeck“ (erinevus nimedes) 
Ooperi  ülesehitus  lähtub  eelkõige  ühest  tervet  teost  läbivast  juhtmotiivist,  millest  helilooja 
tuletab hiljem ülejäänud teemad. 
 
Wozzeck – tüüpiline ekspressionistlik kangelane – ühiskonna rataste vahele jäänud inimene. 
Ühiskonda kajastavatel  tegelastel  ei ole konkreetseid nimesid (näiteks Kapten, Doktor ) 
Grotesk  – mingi veidruse välja toomine. 
Traagika – vaenulik, ükskõikne ühiskond. 
Naispeategelane – Marie, Wozzecki laulatamata naine. 
Ülemtrummar (tambourmajor) 
Wozzek  tapab  Marie,  kuna  viimane  petab  teda  ülemtrummariga.  Viskab  noa  vette,  kuid 
ninnes seda veel kaugemale viskama, upub. 
Viimane   stseen   ooperis  on  M.  maja  ees.  Lapsed  mängivad.  Lapsele  öeldakse,  et  ta  ema  on 
surnud, kuid ta ei saa sellest aru. 
Ooperis on 3 vaatust, igas neist 5 pilti. 
Bergi teoste aluseks on alati väga range konstruktsiooon. Berg on andnud igale pildile ühe või 
mitu kindlat vormi. (instrumentaalvormid) 
Ühelt  poolt  on  tema  2  ooperit  muusikadraamad,  kuid  nendes  on  siiski  ka  mõned  lõpetatud 
osad (nt. Marie hällilaul). 
Traagika + grotesk = ekspressionism. 
„Weh!“ - karje, mis tähendab kõike halba, depressiivset, surma, valu. 
 
Saatuslikud arvud eluteel: 
meestel 23 
naistel 28 
Kolmas arv, mis saab tema jaoks tähtsaks on 10.  
 
A. Berg „ Close , o close my eyes  at parting“ - laul, mille Berg kirjutas 15-aastasena. Kasutab 
25 aastat hiljem sama viisi kirjutades dodekafoonilise laulu. 
Algrida – o-rida 
vähikäik – retrograad 
peegelvõte –  inversioon  
vähikäik peeglis – inversioon-retrograad/retrograad-inversioon 
 
 
„Lulu“  
Alustab ooperiga aastal 1928. Jääb Bergi poolt lõpetamata, kuna ta sureb. 
Ooper  3-s   vaatuses   Frank  Wedekindi  tragöödiate  „Maavaim“  ja  Pandora  laegas“  ning 
monstrumtragöödia „Lulu“ järgi (Libreto kirjutas Berg ise). 
Tegelased: 
17 
 
Lulu (süüdimatu naine) tal on palju nimesid (Eva, Mingioon, Nelli ) 
Meditsiininõunik (saab rabanduse) 
Dr. Schön (Lulu laseb  maha) 
Kunstnik (Tapab enda, kui kuuleb Lulu minevikust) 
Krahvinna Gerchwitz ( Armastab ka Lulut (lesbiline)) 
Ooperi lõpus tulevad teg: Professor, Neeger, Jack the Ripper. 
Teose tähtsamate tegelaste iseloomustamiseks kirjutas Berg igale 12-toonilise helirea. 
 
2  vaatus  oli  tal  täielikult  valmis.  3-s  oli  valminud  partitsellina  (Laiendatud   klaviir ).  Keegi 
teine ei  teadnud selle olemasolust midagi (ainult B lesk). 
Austria helilooja  Friedrich Cerha lõpetas selle. 
EE oli Pariisis, 1979, dirigeeris Pierre Boulez. Lavastas Patrice Chéreau. 
 
10.  Modernism  20.  sajandi  teisel  poolel  (täpsemalt  1945-1970).  Lühike  ülevaade 
muusikateatrist  ja  ooperilavastamisest  pärast  1945.  aastat.  Stravinski  –  neoklassistsist 
või postmodernismi eelkäija? („Elupõletaja tähelend “ 1951) 
 
Pärast 1945. aastat 
Peale II MS kulgevad edasi 2 suunda: 
1.  Traditsiooniline 
Lähtub ekspressionismist (”Wozzek”) ja neoklassitsismist. Esineb ka hilisromantilisi – 
puccinilikke teoseid. Seda liini võib ka nim. läbiva jutustusega ooperiks (läbiv süžee) 
2.  Eksperimenteeriv 
See  suund  paneb  küsimärgi  alla  teksti  traditsioonilised  süžeed  ning  rõhutab  eriliselt 
teatripärast  külge.  Visuaalne  element  on  veelgi  suurem  kui   trad .  suunas.  Seda  liini 
võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv 
süžee).  Omaette  nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli 
mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga 
võib esineda mingeid häälitsusi. 
 
Mõlemas  suunas  aga  suureneb  teaterlikkus,  s.t  ooperit  käsitletakse  muusikateatrina.  Seoses 
visuaalse  aspekti  tähtsuse  kasvamisega  rakendatakse  palju  ka  seda,  millega  varem,  1920.-
1930.  aastatel  eksperimenteeriti:   film ,  videoprojektsioonid.  1960ndatel  hakatakse  kasutama 
sõnateatri  eeskujul  mõistet  „ totaalne   teater“  –  kõik  teised  vahendid  on  allutatud 
teaterlikkusele.  Lisaks  teatrivahenditele  leiavad   kasutust   valjuhääldid  laval,  elektroonilised 
vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega.  
Postmodernismis (mida me ei käsitle, kavas on küll mõned videonäited) jätkub sõnalise teksti 
„lagundamine“,  sageli  puudub   ooperites   traditsiooniline  dramaturgia  (ekspositsioon,  areng, 
kulminatsioon,  lõpetus).  Teatriteaduses  kasutatakse  sellise  teatri  kohta  mõistet 
„postdramaatiline“ teater. 
 
Ainus täispikk ooper 
Stravinski ”Elupõletaja tähelend” 1951 
Muusikaliselt   ülesehituselt   järgib  ooper  klassikalise  numbriooperi  skeemi,  milles  on   aariad , 
retsitatiivid,   koorid   ja  ansamblid.  Ooperis  on  palju  da-capo  aariaid  ning  klavessiini  saatega 
secco-retsitatiive. 
Stravinski ei teinud saladust, et talle oli eeskujuks Mozarti ooper ”Cosi fan tutte”. 
Tema varasemad teosed ei hiilanud meloodilise rikkuse poolest, kuid selles ooperis, tänu  aaria  
olemusele, ta nüüd väljendusrikkalt kirjutab. 
Rootslane I. Bergman lavastas selle  Brechti  stiilis ja ooper saavutas edu. 
18 
 
 
11. 1950. aastad ja 1960ndate algus. Traditsionalist Menotti. Modernistid: Nono, Henze 
(“Homburgi  prints ”), B. A. Zimmermann (“Sõdurid”).  
 
Traditsioonilises  suunas   jätkus   eelkõige   neoklassitsism   (Britten,  koomiline  ooper  „ Albert  
Herring“ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni  sõbrale  ja elukaaslasele tenor 
Peter  Pearsile;  Stravinski,  Mozarti-stiilis  ooper  „Elupõletaja  tähelend“  1951),  samuti  ka 
puccinilik   liin ,  viimane  just  Ameerikas   tegutseva   itaallase  Menotti  loomingus  („Telefon“ 
1947, „ Konsul “ 1950).  
Üldiselt  iseloomustas  neid  aastaid  lõhe  ooperi  kui  institutsiooni  (s.t  ooperiteater  koos  oma 
korraldusega)  ja  ooperi  kui  loomingu  vahel.  Ooperiteatrid  tulid  väga   vaevaliselt   kaasa  uute 
teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult  ilusat  laulmist, 
vaid  püüdis  teatrivahendeid  esile  tuua,  sõnateatrieksperimente  muusikateatrisse  üle  kanda 
(nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht + Weill  või Venemaal Meyerhold jt. 
Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus 
ühes  intervjuus , et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. 
aastate alguses  Ligeti  anti-ooperiteni. 
1950ndatel  alustas  ooperite  kirjutamist  Hans  Werner  Henze  (1926-2012),  kelle  libretistiks 
mõnda  aega  oli  kuulus  saksa  kirjanik  Ingeborg  Bachmann.  Protestiks  saksa  fašistliku 
mineviku  vastu  elas  ta  1953-1965  Itaalias.  Henzet  iseloomustab  siiani  traditsioonilisem 
ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning 
itaalia  ooperi  (Puccini)  mõju.  Viimaseid  võib  märgata  näiteks  ooperis  „Homburgi  prints“ 
(1958; laval 1960; Bachmanni libreto 19. sajandi kirjaniku H. Kleisti samanimelise näidendi 
alusel;  ooper  on  pühendatud  Stravinskile).  Selles  segunevad  reaalsus  ja  unenäod,  vastandub 
vabadus  ja   vägivald ,  õigus  teha  valik  ja  allumine.  Muusikas  on  kasutatud  seeriatehnikat, 
vabatonaalsust, kontrapunkti; on olemas lüüriline alge. Väga edukaks kujunes ka opera buffa 
„Noor   lord “  (W.  Hauffi  jutustuse  „Ahv  inimese  rollis“  alusel),  mida  iseloomustavad 
neoklassitsistlikud jooned, sh peamiselt klassikaline orkestrikoosseis.  
Eksperimentaalset poolt demonstreerib  Luigi  Nono (1924-1990; abielus Schönbergi tütrega, 
kes asutas 2008. aastal Veneetsias Nono arhiivi-uurimiskeskuse). Ta ei ole küll nii radikaalne, 
et kaotaks sõnalise teksti, samuti esineb mingil määral narratiivsust,  ehkki  mitte kogu ooperit 
läbival  kujul.  Ooperit  „Intolleranza  1961“  nimetab  ta  „lavategevuseks“,  oluline  on  siin 
Laterna  Magica-teatri  mõju,  samuti  vene  1920ndate  avangardi  (Meyerhold!)  mõju.  Ooperi 
keskne  teema on ebatolerantsus minevikus ja tänapäeval,  stseenid  eri  aegadest  on nagu kokku 
monteeritud. Ta kasutab muusikas ka elektroonilisi vahendeid, samuti seeriatehnikat, esinevad 
klastrid  jms.  Praegu  on  uuesti  tähelepanu  võitnud  Nono  ooper  “Suure  päikese  all,  täis 
armastust”  (1975), mille läbivaks teemaks on klassivõitlus ja revolutsioonid (!). 
Nono käis ka Eestis „Perpetuum  mobile “ (Pärt) on pühendatud talle. 
 
Traditsiooni ja eksperimentaalsuse õnnestunud sünteesi poolest tuleks esile tõsta Bernd Alois 
Zimmermann (1918-1970) 
„Sõdurid“ (1965) Olulisem ooper 20.saj II poolel, võrreldud oma tähenduselt Bergiga sajandi 
I  poolel.  Ooperi  aluseks  on  18.  sajandi  lõpupoole  kirjaniku  Lenzi  näidend  (1776),  mis  aga 
alles 1863. aastal lavale jõudis. Libreto kirjutas helilooja ise. 
Instrumentaalvormide  kasutamine  ooperis  (Toccata,  Ciaconna,  Nocturne  jms.),  integreerib 
oma  dodekafoonilisse  teosesse  ka  tonaalseid  elemente,  näiteks   koraal   „Kui  ükskord  peaksin 
mina  siit   ilmast    lahkuma “  (Wenn  ich  einmal  soll  scheiden)  Bachi  seades.  Aga  ka 
dodekafoonia,  jazz;  kollaažiprintsiip  (eri  stiilide  „kokkukleepimine“).  Väga  suur 
esituskoosseis:  16  laulu-  ja  10  kõnerolli,  100-liikmeline  orkester  pluss  klaver,   klavessiin , 
celesta, orel  jne. 
19 
 
Teatrist lähtuv mõtlemine ilmneb mõningate  stseenide  simultaansuses – nende tegevus toimub 
laval samaaegselt: II v. 2. stseen (vt videokava) – peategelanna kodanikuneiu Marie ja teda 
võrgutav Desportes; samal ajal Marie vanaema, meespeategelase Stolziuse ema ning Stolzius.  
Tegevus  toimub  Prantsusmaal  ja  Flandrias.  Rikka  galanteriikaupmehe  Weseneri  tütar  Marie 
armastab  noort  kangakaupmeest  Stolziust,  ent  Wesener  ei  anna  nõusolekut  nende 
abiellumiseks. Marie’d võrgutab aadlik Desportes (ohvitser) ning annab ta ka oma liiderlike 
sõprade  kätesse.  Marie  hullub,  Stolzius  mürgitab  kättemaksuks  Desporti  ja  siis  iseenda. 
Lõpuks:  Mariest  on  saanud  tänavakerjus,  kellele  ta  isa  (Wesener)  teda  algul  ära  tundmata 
almust  jagab . Marie sureb, Wesener on ahastuses, sõdurite marss matab kõik enda alla. 
 
12.  1960.  aastad  ja  György  Ligeti  anti-ooper.  “Aventures”  ja  “Nouvelles  aventures”. 
1960. aastad ja 1970ndate algus, anti-ooperi suund. Kagel, Peter Maxwell Davies, Berio. 
 
Antiooperlikku  suunda  esindas  ungari  päritolu  helilooja  György  Ligeti.  1960ndate  alguses 
kirjutas ta anti-ooperi, „mimodraama“ (miimilise draama) „Avantüürid“, millele järgnes teos 
„Uued  avantüürid“.  Foneetiline  tekst  on  eksperimenteeriv  keelekompositsioon  – 
„häälikuluule“  ning  juba  ise  muusika.  Koosseis:  3  lauljat,  7  instrumentalisti.  Nende 
iseloomustamiseks on Ligeti kasutanud ka mõistet „imaginaarne [kujutletav] teater“. 
Ei  ole  narratiivsust,  loogilist  järgnevust.  Selle  asemel  montaažitehnika,  sürreaalsus. 
Tummfilmi  mõju.  Instrumendi  kõla  moonutatakse,   müra   muutub  muusikaks,  kõik  see  on 
esitatud   distantsi   ja  irooniaga,  mitte  tõsimeelselt:  metsasarvemängija  puhub  ühes  stseenis 
vaasi, samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja laseb lehekülgedel 
glissando-laadselt  läbi  õhu  vihiseda.  Pillimäng  muutub  teatrielemendiks  (vt  hiljem  Kageli 
instrumentaalteater). 
 
Kümnendi kõige modernistlikum teos on Mauricio Kageli (saksa-argentiina h.) “Riigiteater” 
( 1971 ).  Kirjutatud  Hamburgi  ooperiteatrile.  Kasutab  suure  ooperimaja  kõiki  võimalusi,  ka 
kavas olevate teiste ooperite rekvisiite ja kostüüme, aga parodeerides. Pöörab kõik pea peale. 
16  peaosa  (!),  suur  koosseis  –  kõik  teevad  ja  kasutavad  kõike  valesti.  Teater  on  pea  peale 
pööratud. 
 
Itaalias  tegutses  Luciano  Berio  (1925–2003),  kes  1970  lõpetas  ooperi   ooperist   pealkirjaga 
“Opera” – peen  iroonia  ooperi ja ooperiajaloo aadressil. Kasutatud lõike  Monteverdi  ooperi 
“Orpheus”  (1607)  libretost:  ooperižanr  on  nagu  Eurydike  –  loojumine,  allakäik.  See  liin  on 
omakorda põimitud jutustusega Titanicu hukkumisest. 
 
Inglise helilooja Peter Maxwell Davies (s 1934) kirjutas 1969. a. tsükli “Kaheksa laulu hullule 
kuningale ”. 1. solist (vaimuhaige kuningas George III) ja 4 instrumentalisti.  Viimased  istuvad 
linnupuuris.  Ühes  keskses  stseenis  tahab  kuningas  neile  laulmist  õpetada.  1972.  aastast 
pärineb ooper „Taverner“ - inglise 16. sajandi heliloojast. 
 
1972.  aastaks  oli  olukord  selline,  et  1960.  aastate   muusikateatri   avangard  oli  ennast 
ammendanud,  sund  traditsiooni  vastu  võidelda  viis  selleni,  et  enam  polnud  tabusid,  mida 
murda, jäi ainult üks avangardistlik tabu: tagasipöördumine traditsioonilise ooperi juurde  uuel  
tasandil.  Nii  tegi  seda  Ligeti  eelpool  juba  kirjeldatud  anti-anti-ooperis.  Muidugi  jätkub  ka 
uuenduste  liin,  näiteks  Karlheinz  Stockhauseni  „Arlekiin“  1976  tantsiva  klarnetisti  jaoks. 
Edasi aga pigem traditsiooniline ooper uuel tasandil, grandioosne  tsükkel  Licht (Valgus), mis 
koosneb  seitsmest  ooperist,  esimesena  valmis  Donnerstag  (Neljapäev;  1981),  aga  ka  seal 
olulisel kohal näitlevad instrumentalistid. 
20 
 
Beriol  valmib  1984  ooper  Un  re  ascolto  (Kuningas  kuulatab),  tegevus-  ja  kuuldedraama. 
Kuningas on lavastaja, kes valib lauljaid uude lavastusse. 
Olivier Messiaen (1908-1992) kirjutab 1980. aastatel oma ainsa ooperi Saint  Francois  d'Assisi 
(Püha Franciscus Assisist), valmis 1983. Kestab umbes neli tundi, koosseisus on 7 solisti, 150 
koorilauljat ja 120 orkestranti. 
 
 
13. 1970. aastad. Ligeti anti-anti-ooper “Le grand macabre”.  
Artikkel (Helsingis, 1990) 
Ligeti  armastav  virtuoosust.  Nimetab  “Vikatimeest”  (ja  mõningaid  teisi  omi  teoseid) 
kõrgvirtuooseteks. Kasutab ooperis iroonilisi tsitaate. 
Ligetile ei meeldi elektroonmuusika. 
 
Selle  ooperi  esiettekandel,  Pariisi  Ooperis,  1981  juhtus  intsident.  Ta  katkestas  ooperi 
kulgemise ,  kuna   elektroonika   undas   valjult ,  kui  tromboon.  See  kogemus  tegi  ta  väga 
ettevaatlikuks elektroonika suhtes. 
Olgugi,  et  ta  ise  oma  komponeerimises  kasutab  kõikvõimalike  uuenduslikke   meetodeid , 
soovitab ta heliloojatel (noortel õppijatel) lähtuda vanadest stiilidest. Õppida tundma Haydnist 
– Berliozini nende partituure. Propageerib oma õpetuses traditsioonilisi tehnikaid. 
 
1970. aastad tähistavad modernismi hääbumist. 
Muusikateatrile  kirjutamist  jätkab  Ligeti,  1977  valmib  anti-anti-ooper  Le  grand  macabre 
(Vägev   vikatimees ;  libreto  Michel  Ghelderode  samanimelise  1934.  aastal  loodud  näidendi 
järgi). Tegevus toimub väljamõeldud maal nimega Breughelland (16. sajandi maalikunstniku 
Pieter Brueghel vanem järgi – grotesksed ja absurdsed maalid nagu Hieronymus Boschilgi). 
„Kangelane“ on Surm ehk Nekrotzar, kes  teatab , et kavatseb veel antud päeva öösel komeedi 
abil  maailma  hävitada.  Ent  siis  satub  ta  purjutama  koos  Vaadi-Peetriga  (Piet  zum  Fass)  ja 
maailmalõpp ning lubatud Viimne Kohtupäev jäävad seetõttu ära. 
Ligeti  kasutab  siin  kollaažitehnikat,  vanade  ooperivormide  nagu  opera  seria  ja  opera  buffa 
paroodiat.  
 
14. 1970.-1980. aastad, postmodernism  ja minimalism  (Louis Andriessen, Glass , Adams). 
Postmodernismi iseloomustavad (+1970. aastad): 
•  Progressi, evolutsiooni eitamine 
•  Tööstuses ja tehnilistes vahendites ka ohu nägemine ( ökoloogia , sõjad jms.) 
•  Individuaalsus universaalsuse asemel 
•  Huvi üksikelemendi vastu 
•  Terviku lagundamine (dekonstruktsioon) 
•  Hierarhia eitamine ja autoriteedile mitteallumine 
•  Huvi marginaalsete (“äärealade”) nähtuste vastu (ala Tallinn, Riia, Vilnius) 
•  Kõik (stiilid) on lubatud, nende  paljusus  
•  Uustonaalsus ja igasugused neo-voolud 
•  Kõike võib küsimärgi alla seada 
•  Elektronmuusika (tänapäeval elektroakustiline) 
Kuna  postmodernismis  on  kõik  lubatud,  ei  välista  see  ka  modernismi  ilminguid  –  vastavalt 
heliloojate individuaalstiilile. 
 
Louis Andriessen (s. 1939) hollandlane  
Postmodernistliku vaate esindaja. 
On Luciano Berio õpilane. 
21 
 
1950. aastate lõpul on ta üks esimesi Hollandi heliloojaid, kes kasutas seeriatehnikat. 1960. 
aastatel eksperimenteeris ta juba nii kollažitehnika kui ka aleatoorika võimalustega. 
 
Tema lavamuusikast on tuntud 2 ooperit 
“Rosa” 1994 
Seda on nim. ka hobusedraamaks, räägib väljamõeldud helilooja Juan Manuel de Rosa, tema 
naise ja ta hobuse kummalistest suhetest ning helilooja mõrvamisest. 
 
“Kirjutades Vermeerile” 1999 
Peategelaseks  tuntud 17. saj. Hollandi kunstnik  Vermeer  van  Delft . Tegevustikku asendavad 
siin  18  kirja,  mis  on  Vermeerile  kirjutanud  kolm  tema  elus  olulist  naist  (nende  kirjad  on 
fiktsioon) 
Töötab Haagi Kuninglikus Konservatooriumis. 
 
Ameerika minimalism: 
1.  Minimalismi üks põhilisi tunnuseid on algmaterjali nappus, muusikalised kujundid on 
lühikesed , lihtsad 
2.  Ühe kujundi või fraasi pidev kordamine, mis loob hüpnootilise kõlaatmosfääri 
3.  Minimalismi iseloomustab heakõlaline konsoneeriv helikeel 
 
Philip Glass (s.1937) 
Tuntumaid  minimalistliku  ooperi  viljelejaid  maailmas.  Praeguseks  kirjutanud  8  pikemat 
ooperit. 
Glassi I ooper 
“Satyagraha” (1980) 
Räägib mahatma Gandhi elust ja tegevusest Lõuna – Aafrikas 19. saj. lõpul. 
Satyagraha tähendab tõlkes tõe jõudu. Tekst sanskriti keeles. 
 
John Adams (s1947) 
(Postminimalism  –  Teemad  ja  meloodiakaared  on   pikemad   ja  lühikesed  fraasikordused 
puuduvad) 
 
“Nixon Hiinas” (1987) 
“Klinghofferi surm” (1991) 
(Vahemere luksusristleja röövitakse Palestiina terroristide poolt) 
„Doktor Aatomik“ 2005 (aatomipommi leiutajast Robert Oppenheimerist).  
Koostöö  lavastaja  Peter  Sellarsiga.  El  niño  (Laps;[Poiss]  2000)  on  pooleldi  lavaline 
oratoorium :  kuidas  tähistatakse  Jõule  tänapäeva  Ameerikas,  Kalifornias.  Oluline  videofilmi 
kasutamine,  see  toimub  kahel  tasandil:  ajatu  kõrbemaastik  ja  tänapäeva  olustik.  Jõululugu 
kõlab  moodsas  ameerika  tõlkes,  tekst  on  fragmentne,  vahele  on  pikitud  vanainglise  ja 
ladinaameerika tekste.  
Olulisel kohal on vanainglise  luuletus  „I sing of a maiden“. 
 
15.  Ülevaade  1990.   aastatest   ja  21.  sajandi  alguse  muusikateatrist.  Tan  Dun,  Kaija 
Saariaho,  Thomas  Adés, Erkki-Sven Tüür „Wallenberg“ (2001),Heiner  Goebbels   
 
Endiselt jätkuvad traditsiooniline ja eksperimenteeriv liin.1990ndatel kerkis uue nimena esile 
inglane  Thomas  Adès  (s.  1971)  oma  kammerooperiga  „Puuder  ta  näol“,  mille  tegevus  on 
inspireeritud  inglise  kõrgseltskonna  skandaalidest  –  Argylli  hertsoginnast  ja  tema 
lahustusprotsessist 1963. Ooper tragikoomiline, tugevate camp-elementidega ning  sealjuures  
22 
 
ka tüüpilisi ooperisüžeesid parodeeriv. (Ooper algab teenijatüdruku ja elektriku stseeniga, kus 
elektrik   rõivastab  end  hertsoginnaks  ning  lõpeb  sellega,  kuidas  Hotellidirektor  viskab 
Hertsoginna  hotellist  välja,  sest  too  ei  suuda  juba   ammu   maksta  oma  arveid.)  (Camp  – 
kavatsuslik  vastuolu  sisu  ja  vormi  vahel;  liialdatud,  afekteeritud,  (enese)  irooniline 
massikultuuri  ja/või  popkultuuri  elementide  kasutamine.)  Vaimukas  orkestratsioon,  kus 
oluline  roll  löökpillidel.  Teine  Adèsi  oluline  ooper  on  suurejooneline  „Torm“  (2004) 
Shakespeare ’i järgi. 
 
1990ndatel  kerkis  uue  nimena  esile  ka  hiina  helilooja  Tan  Dun  (1957).  Kasvas  üles  Hiina 
kultuurirevolutsiooni  tingimustes,  mis  ei  olnud  läänelikku  muusikaharidust  soosivad.  Tan 
Dun  tegeles  hiina  traditsioonilise  muusikaga,  õppis  mängima  vanu  hiina  pille,  kuulus  ühte 
Pekingi  ooperi  truppi.  Seejärel  õnnestus  tal  Pekingi  konservatooriumi  ja  seal  edasi  juba 
stipendiumiga New Yorki  Columbia  ülikooli kompositsioonitudengiks, kus teda algul köitsid 
eriti  Cage  ja  minimalistid  nagu  Glass.  Esimene  suur  edu  ooperi  vallas  oli  „Marco   Polo “, 
kirjutatud Müncheni kaasaegse ooperi biennaali tellimusena 1996. – „Esimene  keiser “ (2006) 
oli  loodud  Placido  Domingo  õhutusel  ning  ühendab  hiina  traditsioonilist  muusikat  ning 
Pekingi  ooperi  teaterlikke  võtteid  (Yin-Yangi  meistri  roll  on  Pekingi  ooperi  stiilis)  Puccinit 
meenutavate  meloodiatega.  Peategelane  on  ajalooline  kuju,  Hiina  eri  piirkondade  ühendaja 
üheks võimsaks riigiks, esimene  keiser (valitses 3. sajandil eKr). 
 
Ajaloolise  taustaga,  aga  hoopis   suuremal   üldistustasandil  on  Erkki-Sven  Tüüri  (s.   1959 ) 
ooper „Wallenberg“ 2001. Järgnev lõik on Maris Pajuste artiklist. 
„Ooperi   temaatika   on   aktuaalne ,  käsitledes  isiksust  totalitaarses  ühiskonnas  ning  kangelase 
müüdi  tekkimist  ja  ärakasutamist.  Raoul  Wallenberg  oli  rootsi  diplomaat,  kes  jagas  Teise 
maailmasõja ajal Budapestis juutidele Rootsi kaitsepasse ning päästis seega tuhandeid inimesi 
surmast.  Nõukogude  vägede  jõudmisel  Budapesti  ta  aga  arreteeriti   NSVL -i 
julgeolekuteenistuse KGB poolt ning tõenäoliselt hukkus ta ühes Gulagi vangilaagris. Täpsed 
andmed  tema  saatuse  kohta  puuduvad  seni,  s.t   NSVL   või  Vene  Föderatsioon  ei  ole  neid 
teinud kättesaadavaks.  
 
Ooper  „Wallenberg“  jaguneb  kaheks  vaatuseks  ning  19-ks  stseeniks,  esimeses  vaatuses 
nendest  11, teises vaatuses 8. „Wallenbergi“ kaks vaatust erinevad üksteisest ideeliselt. Seda 
on  kinnitanud  ka  helilooja  ja  libretist,   tuues   esile  esimese  vaatuse  reaalset  kujutamisviisi 
vastandina  teise  vaatuse  irreaalsusele.  Esimeses  vaatuses  on  sündmused  ratsionaalselt 
seletatavad  ja  jälgitavad,  isegi  kronoloogiliselt  järjestatavad,  teises  vaatuses  valitseb  aga 
märksa kujundlikum ning abstraktsem ajavool. Võttes aluseks kummaski vaatuses kujutatud 
ideoloogiad  ja  toimumispaigad,  saab  ooperi  jagada  „sakslaste  vaatuseks“  ja  „venelaste 
vaatuseks“.  Esimene  (sakslaste)  vaatus  kulgeb  lineaarselt  jälgitavas  ajas,  kus  peamise  liini 
moodustab  Budapesti  juutide  päästmisaktsioon  Wallenbergi  poolt.  Teine  (venelaste)  vaatus 
pühendub  Wallenbergi  saatusele  Nõukogude  Liidus  ja  edaspidi  (Wallenberg-müüdi  teke), 
kasutades  abstraktsemat  kujutusviisi.  Et  tagada  aga  sujuvam  draamaarendus,  saab  teise 
vaatuse  teemastik  alguse  juba  esimese  vaatuse  lõpus,  mil  Wallenberg  vene  võimude  poolt 
kaasa  viiakse.  Samuti  säilib  liine,  mis  ei  lahene  esimeses  vaatuses,  vaid  kanduvad  edasi  ka 
järgmisse,  nt.  Eichmanni  hukkamine  stseenis  „Eichmann  II“.  Seost  vaatuste  vahel  toonitab 
Wallenbergi  tekst  esimese  vaatuse  lõpus  millegi  „alguse“  kohta:  „Das  ist  der  Anfang.   Oder  
Anfang eines Anfang. Aber es ist ein Anfang.“ („See on algus. Või alguse algus. Aga see on 
algus“).“ 
Tüür  on  modernist  21.  sajandil  selles  mõttes,  et  kogu  oma   loome   jooksul  on  ta  taotlenud 
terviklust,  ühtsust  –  kuigi  ta  väljendusvahendid  pärinevad  eri  esteetikatest:  Schönbergist 
lähtuv seeriaprintsiip ja tonaalsed „saared“ ning popmuusika elemendid (eriti rütmikäsitlus). 
23 
 
Samuti integreerib ta traagika ja groteski. 
 
Hoopis teistsugust suunda, mida vahel nimetatakse kitsamas mõistes „muusikateatriks“ (sks. 
k. Musiktheater), seostub Heiner Goebbelsi (s. 1952) nimega. Goebbels tegi nooruses kaasa 
Niinimetatud  Vasakradikaalses  Puhkpilliorkestris  ja  kuulus  eksperimentaalrocki  gruppi. 
Alates  1990ndate  keskpaigast  on  ta  peamiselt  tegelnud  mittenarratiivsete  nö  „muusikateatri 
tükkidega“  (Musiktheater-Stücke),  milles  tekst,  muusika,  visuaalne  külg,  valgus,  liikumine, 
režii on võrdsed komponendid. Ta on teinud ka heli- ja videoinstallatsioone. Vt näiteks Heiner 
Goebbels paysage avec parents éloignés ( Maastik kaugete sugulastega) 
https://www.youtube.com/watch?v=bdYyYd1N1X4 
 
Kaija Saariaho (s1952) Soome 
Tugevasti mõjutatud prantsuse muusikast ja ka  elektron muusikast. 
„Armastus kaugusest“ (2000) Salzburg  
Olulisel kohal tämber 
 
  
 
24 
 
Helilooja 
Teos 
Stiil, ajastu või muu 
Tegelased ja tegevus 
Märkused 
iseloomulik 
Claude Debussy  Pélleas ja 
Sümbolistlik 
Pélleas, Mélisande, 
 
(1862-1918) 
Mélisande 
draama, Prantsuse 
Arkel, Golaud 
(1902 Pariis) 
muusikaline draama 
Richard Strauss  Salome (1905  Modernism 
Salome, Herodes, 
Trepid, Baritonoboe 
(1864-1949)  
Dresden ) 
Herodias, Ristija 
Johannes. Salome ülistab 
R Johannest, nõuab tema 
pead 
 
Elektra (1909  Ekspressionism 
Ema, Agamemnon, 
Elektrat 
Dresden) 
Elektra, E õde, Orestes. 
iseloomustav akord: 
Ema murrab truudust, 
E- ja Des-duuri 
Tapab armukesega 
kooskõla  
Agamemnoni, Elektra ja 
Orestese kättemaks 
 
Ariadne 
Ekspressionism 
Zerbinetta, Primadonna,  ”Teater” teatris 
Naxosel 
Helilooja, Muusikaõp. 
printsiip 
(1912 
Ettevalmistuste tegemine 
Stusttgart) 
ooperi esitamiseks 
Arnold 
Ootus (1909) 
Läbinisti 
Naine. Tungib peale 
Katkendlik, seosetu 
Schönberg 
ekspressionistlik 
massiühiskond ja 
tekst, fraasid 
(1874-1951) 
ooper 
inimese individuaalsed 
katkevad 
jooned kaotavad tähtsuse 
 
Õnnelik käsi 
 
Härra, Mees, Naine, 
Radikaalne teos 
(1910-1913) 
taustkoor asetatud lilla 
riide sisse 
Béla Bartók 
Hertsog  
Muusikadraama, 
Hertsog Sinihabe , 
Mehe alateadvuse 
Sinihabeme 
ekspressionistlikke 
Judith . 7 lukustatud ust 
sopid, mida naine 
loss (1911) 
jooni, 
(piinakamber, pisarate 
üritab murda, lõpuks 
impressionistlik 
järv, kolm endist naist – 
jõuab sinna. 
atmosfäär ,  
Hommik, Päev, Õhtu. 
Judith saab 4. naiseks  
Öö.  
Erich Wolfgang  Surnud linn 
Neoromantis ja 
Paul, Marietta, Pauli 
Sümbolistlik tekst 
Korngold 
(1920 Köln) 
sümbolism 
endine naine (surnud). 
nõuab kujundlikku 
(1897-1957) 
Unenägu, kus Paul 
lavastust 
armub Mariettasse, kes 
meenutab tema endist 
naist. Paul kägistab 
Marietta (siiski unenäos) 
Alban Berg 
Wozzeck 
Ekspressionism 
Wozzeck, Kapten, 
Väga range 
(1885-1935) 
(1922 EE 
Doktor, Marie, Andres, 
konstruktsioon. Üks 
1925 Berliin) 
Narr, Ülemtummar. 
terve läbiv 
Wozzack tapab Marie, 
juhtmotiiv 
kuna ta petab teda 
ülemtrummariga. Viskab 
noa vette, kuid 
kaugemale visates upub 
ise ka. 
25 
 
 
 
 
 
 
 
Lulu (1935 
 
Lulu, Meditsiini nõunik,  Video projektsioon 
lõpetamata 
Dr. Schön, Kunstnik, 
EE 1979 
Krahvinna Gerchwitz, 
Pariis) 
Jack the Ripper jne.  
Lulu on süüdimatu naine 
jubeda minevikuga  
Leoš Janaček 
Kaval 
 
Neiu Terynka-kaval 
Janaček armastas ja 
(1854-1928) 
Rebaseke 
rebaseke; pastor-mäger; 
tundis loodust hästi. 
(1924) 
Jahimees Harašta-
Panteism – kõiksus 
rebane. Tegevus areneb 
on samane 
paralleelselt 
jumalaga. 
inimühiskonnas ja 
loomade maailmas.  
Dmitri 
Nina (1928) 
Absurdihuumor. 
Ivan Jakovlevitš, 
 
Šostakovitš 
lähtub pigem 
Paraskovja Ossipova, 
(1906-1975) 
numbriaariast. 
Kovaljov, Habemeajaja 
Kurt Weill 
Mahagonny 
Ajastuooper 
Kurjategijad, jenny ja 
Filmi näitamine, 
(1900-1950) 
linna tõus ja 
Kabaree - ja 
prostituudid, Paul 
numbriline, 
langus 
varieteekunst 
Ackermann,  
ajstuline, plakatid 
laval 
Igor Stravinski 
Kuningas 
Ooper-oratoorium 
Oidipus, Laius, Jocasta. 
 
(1882-1971) 
Oidipus 
Tapab isa kolme tee 
(1927) 
ristil, on abielus oma 
emaga, torkab endal 
silmad peast  
 
Elupõletaja 
Eeskuju Mozart  
Nick Shadow, Tom 
Aariad, retsitatiivid, 
tähelend 
Cosi fan tutte, 
Rakewell, Anne 
koorid ja ansamblid, 
(1951) 
klassikaline numbri 
Trulove,  
da-capo aariad, 
ooperi skeem,  
klavessiin, secco-
retsitativ 
Artur Honegger    Jeanne  d’Arc 
Oratoorium, 
Jeanne 
IIMS patriootlik 
(1892-1955) 
tuleriidal 
ühendas erinevad 
teos. Teoses sidunud 
(1935) 
teatrivormid, ka 
jazzi, 
sõnalavastuse 
polütonaalsuse, 
gregooriuse koraal, 
rahvalaul. 
Metsasarved 
asendas saksidega 
Bernd Alois 
Sõdurid 
Traditsiooni ja 
Marie, Desportes, 
Stseenide 
Zimmermann 
(1965) 
eksperimentaasuse 
vanaema, Stolzius ja ta 
simultaansus, 
(1918-1970) 
õnnestunud süntees 
ema. Marie armastab 
dodekafoonia, jazz, 
Stolziust kuid ta isa ei 
kollaažiprintsiip, 
keelab. Desportes 
suur esituskoosseis. 
kasutab Maried ära. 
instrumentaalvormid 
Stolzius mürgitab 
(toccata, ciaconna, 
Desportese ja siis 
nocturne) 
iseenda. Mariest saab 
tänavakerjus ja ta sureb. 
 
26 
 
Hans Werner 
Homburgi 
 
Homburg, 
 
Henze 
prints (1960) 
Kuurvürstinna, Natalie 
György Ligeti 
Vägev 
Anti-anti-ooper 
Surm ehk Nekrotzar, kes  kollaažitehnika, 
Vikatimees 
teatab, et kavatseb veel 
opera seria ja opera 
(1978) 
antud päeva öösel 
buffa  paroodia .  
komeedi abil maailma 
 
hävitada. Ent siis satub 
ta purjutama koos 
Vaadi-Peetriga ja 
maailmalõpp ning 
lubatud Viimne 
Kohtupäev jäävad 
seetõttu ära. 
Mauricio Kagel  Variété 
 
 
 
(1977) 
 
Riigiteater 
Kõige 
16 peaosa (!) 
Teater on peapeale 
(1971) 
modernistlikum 
pööratud 
Philip Glass 
Satyagraha 
Minimalistlik ooper  Räägib mahatma Gandhi   
(1980) 
elust ja tegevusest Lõuna 
– Aafrikas 19. saj. lõpul. 
John Adams 
Poiss (2000) 
Pooleldi lavaline 
Kuidas tähistatakse jõule  Videofilmi 
oratoorium 
tänapäeva Ameerikas 
kasutamine, 
Jõululugu moodsas 
ameerika tõlkes 
 
Doktor 
 
Aatompommi leiutajast 
 
Aatomik 
Robert Oppenheimerist 
(2005) 
Kaija Saariaho 
Kauge  
 
Clémence (Tripoli 
Olulisel kohal 
armastus 
krahvinna), trubaduur 
tämber 
(2000) 
Jaufré, kaaslaste koor 
Erkki-Sven 
Wallenberg 
Modernism 21. 
Wallenberg oli rootsi 
 
Tüür 
(2001) 
sajandil 
diplomaat, kes jagas II 
MS ajal juutidele Rootsi 
kaitsepasse ning päästis 
seega tuhandeid inimesi 
surmast. Nõukogude 
väed aga arreteerisid ta 
ning tõenäoliselt hukkus 
ühes Gulagi 
vangilaagris.  
Tan Dun 
Esimene 
 
Ajalooline kuju, esimene  Ühendab hiina 
keiser (2006) 
keiser (valitses 3. saj. 
traditsioonilist 
eKr.) 
muusikat ning 
Pekingi ooperi 
teaterlikke võtteid 
(Yin-Yangi 
meistrirolll) Puccinit 
meenutavate  
meloodiatega 
 
27 
 
Thomas Adés 
Puuder ta näol  Kammerooper 
Ooper algab 
Inspireeritud inglise 
teenijatüdruku ja 
kõrgsetskonna 
elektriku stseeniga, kus 
skandaalidest. 
elektrik rõivastab end 
Camp-elemendid 
hertsoginnaks ning lõpeb 
sellega, kuidas 
Hotellidirektor viskab 
Hertsoginna hotellist 
välja, sest too ei suuda 
juba ammu maksta oma 
arveid 
 
 
28