Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Modernism ja muusikateater (1)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
MTX 335.  Modernism ja muusikateater 
 
Eksamiteemad
 
 
1. Modernismi mõiste ja tunnusjooned 19. sajandi lõpul (seostage ka muusikateatriga). 
Varased  modernismi ilmingud.  Wagner
Modernismi kujunemine oli 1883 – 1914 ( Wagneri  surmaasta – I MS algus). 
(ld. k. modo – just praegu; uudne; moodne) 
1900.  aasta  paiku  mõistetakse  sõna  „modern“  all   esmajoones   midagi  (radikaalselt, 
kompromissitult)  uut.  Viini  kunstnikerühmitus  „Secession“  (lahkulöömine,  eraldumine) 
loosung: „ Ajastule  anda oma  kunst , kunstile oma vabadus“ 
Wagner  oli  esimene,  kes  kasutas   muusika   kohta  mõistet  modernne  ja  seda  negatiivses 
tähenduses.  Ta  kritiseeris  selle  sõnaga  1840-del  Prantsuse  Suurt  Ooperit  ja  eelkõige 
Meyerbeeri (et see jälgib liiga  publiku maitset). 
1860.-e algul kanti Pariisis ette Wagneri  ooper  „Tannhäuser“. Sellest  vaimustus  väga luuletaja 
Charles  Baudelaire.  Tema  omakorda  kasutas  nüüd  mõistet  „Modernne“  positiivses 
tähenduses, ilmestamaks Wagneri muusikat. 
Wagner võttis kasutusele Harmoonilise ellipsi (üks septakord teise septakordi, see omakorda 
kolmandasse). Kuulaja  ei saa enam aru, kus on koduhelistik, või kus on toonika. 
Wagneri harmooniakäsitluse kuulasaim akord: Tristani  motiiv  
Altereeritud  püsimatu  akord  saab  püsiva  (toonika)  tähenduse  (seda  ideed  arendab  edasi 
Skrjabin). 
Wagneri muusikat iseloomustab pikk meloodialiin ( harmoonia  ei lahene, vaid otsib pidevalt 
toonikat, seda leidmata). 
19. saj. lõpul oli „Tristan ja Isolde“ tohutult populaarne nii muusikas kui kirjanduses. 
 
Modernismi iseloomustavad: 
•  Usk progressi  (kõik areneb edasi järjest täiustudes) 
•  Universaalsus 
(Valitsev  kõigile  sobiv  mõtteviis.  Schönberg  töötas  välja  dodekafoonilise 
kompositsioonimeetodi ja leiti, et see on universaalne kompositsioonimeetod) 
(Isikud,  kes  modernismi  ajal  elasid,  olid  samuti   universaalsed .  Palju  lugenud,  laia 
silmaringiga, „kodus“ erinevate asjadega) 
•  Püüd muusikat „korrastada“, allutada süsteemile 
•  Vaimustus tehnilistest vahenditest 
•  Kramplik püüd muusikat aina uuendada 
•  Originaalsuse taotlemine 
•   Hierarhia  – paikapandud ühiskonna klassid (autoriteedile allutamine) 
 
Modernismi  alla  kuuluvad  atonaalsuse  esimesed  ilmingud,   dodekafoonia ,  serialism, 
elektronmuusika kuni 1970. aastateni, aleatooriline  muusika , sonorism (kõlavärvi muusika). 
 
Modernsus  nõudis  ootuspärasest  loobumist,  tavade  purustamist;  tuleb  otsida  uut, 
eksperimenteerides nagu teadlased (nt. otsitakse uusi süsteeme helide organiseerimiseks). 
 
 
 
 
 

 
2.  Prantsuse  teater  19.  sajandi  lõpul.   Sümbolism .  Maeterlincki  ja   Debussy   “Pelléas  ja 
Mélisande” (1902). 
Claude Debussy ( 1862 -1918)  
jagas  algul  üldist  Wagneri-vaimustust,  ta  käis  1880ndatel  ka  Bayreuthis  Wagneri-festivalil 
ning nägi seal “Parsifali”, “Nürnbergi meisterlauljaid” ning 1889 “Tristanit ja Isoldet”. Samas 
oli ta veendunud, et ta “ei taha imiteerida Wagnerit, vaid luua teistsugune draamavorm”, ta 
leidis,  et  Wagneri  mõju  prantsuse  muusikale  on  juba  liiga  suur.  Siiski  on  Wagner  väga 
oluliselt  mõjutanud  ka  Debussy  muusikat  ja  seega  üldse  impressionismi,  mille  rajajaks 
muusikas  Debussy  oli.  Wagneri  eeskuju  mõjutas  harmooniat  (dissonantne  akord  võib  olla 
iseseisev  ja  ei  vaja   lahendust ,  vt  näit  Wagneri  “Tristani”-motiiv)  –  Debussy 
harmooniakäsitluses  vabanesid  akordid  funktsionaalsetest  seostest  (T,  S,  D)  ja  võisid  olla 
vabalt  järjestatud,  arvestades  ainult  kõlavärvi;  Wagneri  mõju  (“Parsifal”  eriti)  Debussyle 
ilmneb ka faktuurikäsitluses ja orkestratsioonis (Wagneril muutus nagu üldse kogu 19. sajandi 
muusikas  kõlavärv  ning eripärased tämbrikombinatsioonid järjest tähtsamaks). Nagu Wagner, 
loobus  ka  Debussy  numbriooperi  ülesehitusest  (numbriooper  koosneb  lõpetatud  aariatest  ja 
ansamblitest), vaid pöördus  muusikadraama  poole (pidev tegevuse ja muusika areng). 
 
Debussyd  huvitas  muusikateater  väga,  aga  ta  ei  leidnud  kaua  aega   sobivat   ainestikku.  1893 
nägi  ta  teatris  Maeterlincki  näidendit  “Pelléas  ja  Mélisande”  ning  see  oli  tema 
teatrikujutelmale vastav maailm – sümbolistlik  draama . Tavapärase  libreto  asemel, mis oleks 
tähendanud näidendi ümbertöötamist ooperitekstiks kas spetsiaalse libretisti või  helilooja  enda 
poolt, otsustas Debussy panna kogu näidendi tekst muusikasse (on  mõningaid  lühendamisi), 
jättes  samaks  ka  struktuuri.  (Enne  teda  oli   selliselt   toiminud  vene  helilooja  Aleksandr 
Dargomõžski  ( 1813 -1869;  ajaliselt  Glinka  ja  “Võimsa  rühma”  –  Rimski-Korsakov, 
Mussorgski,  Borodin  jt  –  vahelüli),  kes  kirjutas  Puškini  draama  “Kivist   külaline ”  ainel 
retsitatiivooperi  otseselt  Puškini  teksti  kasutades.)  Maeterlincki  draama  näol  oli  tegemist 
proosatekstiga  ja  selline  on  ka  ooperi  libreto  (tollane  traditsioon  oli  värssides  tekst).  See 
tähendas  radikaalset  lahtiütlemist  19.  sajandi  tavadest.  Ühtlasi  pani  Debussy  sellega,  et 
kasutas Maeterlincki näidendi teksti muutmatult, aluse 20. sajandil aktuaalseks muutunud nn 
literatuurooperile. 
 
“Pelléas ja Mélisande” 
 
Tegelased: 
Melisande Golaud Pelléas Arkel 
 
Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” loomistausta iseloomustab kaks tegurit: 
1) ooperilibreto kriis prantsuse muusikateatris  
2) sümbolism prantsuse ja belgia kirjanduses ning eriti sõnateatris. (Sümbolism oli suund 19. 
sajandi  lõpukümnendite  kirjanduses,  kujutavas  kunstis  ja  teatris,  mis  tekkis 
vastureaktsioonina  realismile  ja  naturalismile  ja  milles  sümbolite  abil  vihjatakse  maailmale, 
mis eksisteerib nähtava maailma taga ning mida me ei peagi lõpuni mõistma.) 
19.  sajandi  teisel  poolel  olid  prantsuse  ooperilibretode  ( grand   opéra  ja   opera   comique´i) 
algselt  uuenduslikud  nõuded  muutunud   tardunud   skeemideks,  mille  järgi  valmistati  järjest 
uusi libretosid, nii et võis rääkida “libretotööstusest”. 
Üldse oli lõhe kõrgkirjanduse ja tarbekirjanduse vahel Prantsusmaal tollal suurem kui mujal. 
Kõrgkirjandus: 19. sajandil tegutsesid luuletajad-sümbolistid Mallarmé, Verlaine jt. Debussy 
tundis neid isiklikult ja  hindas  kõrgelt, ta on loonud laule nende tekstidele. 
 

 
Sõnateatris  domineeris  bulvariteater  kergesisuliste  ja  skemaatiliste  tükkidega.  Selle  kõrval 
tegutsesid aga ka traditsiooniderikas  draamateater  Comédie Française (Prantsuse  Komöödia
ja  eksperimentaalteatrid.  Eksperimentaalsest  suunast  tuleks   kõigepealt   nimetada 
naturalistlikku  teatrit  (1880ndad  aastad),  mis  järgis  prantsuse  naturalistide-kirjanike 
põhimõtteid  (Zola  jt.)  –  negatiivsete  elu-  ja  ühiskonnanähtuste  ilustamata  kujutamine.  Seda 
suunda esindas André Antoine’i “Vaba Teater” (Théâtre  Libre ). (Tema oli esimene Prantsuse 
teatri  ajaloos,  kes  loobus  rambivalgusest  ning  kustutas  etenduse  ajal  täielikult  saalituled. 
Võitles intiimse näitlemislaadi eest) 
1890.  aastatel  tõusis   esikohale   sümbolistlik  teater.  1890.  aastal  rajatud  “Kunstiteatris” 
(Théâtre  d’Art)  esitati  esmakordselt  prantsuse  ja  belgia  sümbolistide  näidendeid.  Tähtsaima 
sümbolisti-näitekirjanikuna  tõusis  esile  belglane  Maurice  Maeterlinck,  näit  ta  draamad 
“Pimedad”  (1890)  ja  “Pelléas  ja  Mélisande”  (1892).  Uued  jooned  neis,  mis  on  ühtlasi 
tunnuslikud  sümbolistlikule  teatrile:  pole  otsest  tegevust,  inimlikke  konflikte  kujutatakse 
vihjamisi;  pole  psühholoogilist  arengut;  tegelased  ei  tegutse,  vaid  kogevad  endas   saatuse  
toimimist.  (Miks  saatus  on  selline,  näidendist  ei  selgu.)  Saatus  on  nagu  üks  tegelastest  – 
nähtamatu, märgiline jõud, mis on kogu aeg kohal ja juhib tegelaste käitumist. Selleks jõuks 
võib  olla  ka  Surm.  Täiesti  uus  oli  see,  et  draama  olulisteks  komponentideks  said   vaikus
meeleolu,  värvid,  valgus,  helitaust  (näit  merekohin,  öölinnud,  sammud,  kuivanud  lehtede 
krabin). Kirjanik pani vastavad juhised kõik näidendisse kirja. 
 
Prantsuse  ooperiteatris  olid  tollal  levinud  ainestikuks  ikka  veel   mütoloogia ,  Vana 
Testament , otsiti publikule eksootilist materjali (nagu see oli terve 19. sajandi olnud). Üheks 
žanriks  oli  endiselt  grand  opéra,  uuemaks  aga  sajandi  keskel  kujunenud  drame  lyrique 
(prantsuse  muusikaline  draama,  vahel  nimetatakse  ka  prantsuse  lüüriline   ooper ,  võrreldes 
suure  ooperiga  on  see  intiimsem  ja  psühholoogilisem  ning  vabama  ehitusega).  Teisalt  oli 
1880ndatel aastatel Prantsusmaal populaarseks saanud ka Wagneri muusikadraamad. 
 
Literatuurooperis  (Literaturoper,  saksa  keelest  tulnud  termin,  Literatur  –  kirjandus) 
kasutatakse  otseselt,  ilma  muutusteta  (või  ainult  minimaalsete  muudatustega)   olemasolevat  
draamateksti. 20. sajandi alguses oli peale Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” ( esietendus  
1902  Pariisis)   selliseks   näiteks  ka   Richard   Straussi  “ Salome ”  (EE  1905   Dresdenis ),  veidi 
hilisemast  ajast  Alban   Bergi   “Wozzeck”  (EE  1925  Berliinis),  mille  aluseks  olid  Büchneri 
draama “Woyzeck” eri redaktsioonid.  
Debussy  ooperi  “Pelléas  ja  Mélisande”  žanrimääratlus  on  prantsuse  muusikaline  draama 
(drame  lyrique),  esietendus  toimus  teatris  Opéra  Comique  (koomilise  ooperi  teater,  mis  oli 
avatud kõigele uuele erinevalt Pariisi Opéra’st). 
Debussy  ooper  on  ehituselt  muusikadraama  (vt  eelpool),  väga  tähtsal  kohal  on  pillitämbrite 
kombinatsioonid,  erilise  atmosfääri  tekitamine  orkestrivahenditega.  Vokaalpartii  on  nagu 
mähitud  orkestrikõlasse.   Orkester   annab  tegelastele  ja  toimuvale  psühholoogilise 
kommentaari.  Deklamatsioonilähedases  vokaalpartiis  püüdis  Debussy  arvestada  prantsuse 
keele prosoodiaga (sõnarõhud, välted lause mõtte edasiandmisel). Kuna sümbolismi muusikas 
on  küsitav  määratleda,  sest  puuduvad  puhtmuusikalised  stiilijooned  (seda  saakski  äärmisel 
juhul leida ooperis või programmilises muusikas sisu alusel), võiks öelda, et Debussy “Pelléas 
ja Mélisande” on impressionistlik ooper sümbolistlikule draamale. 
( Impressionism   –  suund  prantsuse  kunstis  (1870ndad)  ja  muusikas  (alates  1880ndate  lõpp), 
mis jäädvustab hetke meeleolu ning pöörab erilist tähelepanu valgusele ja värvile ning nende 
vastasmõjule. Muusikas on  niisiis   esiplaanil  funktsionaalsetest seostest vaba harmoonia ning 
eripärased  tämbrikooslused  ja  registrid.  Tugev  mõju  idamaade  kunstil  (jaapan,  hiina)  ja 
muusikal  (Bali ja Jaava saarte gamelani kõla, rütmika, heterofooniline  faktuur )).  
 

 
1890.-el tuleb teatrisse sümbolism (Kirjanduses oli impressionism sümbolism). 
Selleks, et esitada belgia ja prantsuse sümbolistide näidendeid, asutatakse spetsiaalne teater – 
kunstiteater. 
 
Sümbolistliku teatrit iseloomustab: 
•  Pole otsest tegevust 
•  Põhitähelepanu on meeleoludel, seisunditel 
•  Puudub psühholoogiline  areng 
•  Tegelased ei tegutse, vaid kogevad oma Saatust (sümbolistidele oluline jõud) 
Tegevus, lavastused olid üsna staatilised. Taotlus oli selles, et  publik  tajuks mingit saatuslikku 
jõudu. 
Tähtsus oli: lavakujundusel, valgustusel, värvid, helid (krabinad, nt „öine mets“, merekohin, 
sammud) 
 
Sümbol – vihjab märkidele, aga ei seleta midagi. 
 
 
3.  Teater  ja  ooperiteater  20.  sajandi  esimesel  aastakümnel  Saksamaal,   Austrias   ja 
Itaalias.  Max   Reinhardt ,  Richard   Strauss ,  Hugo  von  Hofmannsthal.  “Salome”, 
Elektra ”, “Ariadne Naxosel” (mis nendes modernistlikku ja/või eripärast).  
19-20. saj. vahetus. 
Iseloomustavad sõnad: 
Fin de siécle ((19.) sajandi lõpp)                   mõisted kuuluvad ühiskonna ja 
La belle epoque (kaunis epohh ehk kaunis ajastu)             kultuuri valdkonda. 
 
Mõlemad  mõisted  kuuluvad  õigupoolest  ühiskonna-  ja  kultuuriajaloo  valdkonda,  tähistades 
19. sajandi viimaste aastakümnete luksuslikku lõbujanu ja samas ka sajandilõpu  hirme , kriisi- 
ja  hävingumeeleolusid.   Ühelt   poolt  iseloomustab  seda  aega  niisiis  ohjeldamatu  nautlemine, 
luksuse jumaldamine, peen maitse. Teisalt – sügav kriisitunnetus. Suur mõju oli  Nietzsche  ja 
Freudi vaadetel. 
Nietzsche  filosoofias  esinev  üliinimene  oli  uus  jumalus,  aga  mitte  hea  ja  andestav,  vaid 
egoistlik,  kes  hoolis  ainult  iseenda  “minast”  ja  oli  täis  võimutahet  (vt  “Nii  kõneles 
Zarathustra ”). Sajandeid kestnud kristlik moraal  pandi esmakordselt küsimärgi alla. 
Freud   on  mõjutanud  mitte  ainult  19.  sajandi  lõppu,  vaid  ka  kogu  20.  sajandit  oma 
psühhoanalüüsiga.  Freud  tegeles  inimese  alateadvuse  uurimisega,  ta  tõi  esmakordselt  esile, 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Modernism ja muusikateater #1 Modernism ja muusikateater #2 Modernism ja muusikateater #3 Modernism ja muusikateater #4 Modernism ja muusikateater #5 Modernism ja muusikateater #6 Modernism ja muusikateater #7 Modernism ja muusikateater #8 Modernism ja muusikateater #9 Modernism ja muusikateater #10 Modernism ja muusikateater #11 Modernism ja muusikateater #12 Modernism ja muusikateater #13 Modernism ja muusikateater #14 Modernism ja muusikateater #15 Modernism ja muusikateater #16 Modernism ja muusikateater #17 Modernism ja muusikateater #18 Modernism ja muusikateater #19 Modernism ja muusikateater #20 Modernism ja muusikateater #21 Modernism ja muusikateater #22 Modernism ja muusikateater #23 Modernism ja muusikateater #24 Modernism ja muusikateater #25 Modernism ja muusikateater #26 Modernism ja muusikateater #27 Modernism ja muusikateater #28
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 33 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor t2iestiv66ras Õppematerjali autor

Lisainfo

Põhjalik konspekt Pappeli aine, Modernism ja muusikateater, eksamiks õppimiseks. Materjal on koostatud eksamiteemade põhjal.
modernism , muusikateater , debussy , wagner , berg , strauss , ligeti , stravinsky , šostakovitš , weill , kabaree , revüü , minimalism , ekspressionism , impressionism , ajastuooper , uusasjalikkus , neoromantism

Mõisted


Kommentaarid (1)

jukkus profiilipilt
jukkus: Super :)
21:48 10-01-2016


Sarnased materjalid

22
doc
Muusikaelu ja ooper 19-sajandil-19-sajandi üldiseloomustus
29
doc
Muusikaajalugu
414
pdf
Tiit Lauk humanitaar
29
doc
Varane ooper
24
doc
Kokkuvõte Toomas Siitani muusikaajaloo õpikus
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
6
doc
Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945-aastat
62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun