Ooperist 19. sajandil (0)

Q: Kuidas lahendada aga selliseid suuri probleeme muusikas?

Vastus leiad õppematerjalist: Ooperist 19. sajandil

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas lahendada aga selliseid suuri probleeme muusikas?

Carl Maria von Weber ( 1786 – 1826 ) – SAKSA RAHVUSOOPERI RAJAJA, pööras tähelepanu saksa rahvalikule muusikale ooperis ja orkestritämbritele.
Carl Maria von Weber, a cousin of Mozart 's wife Constanze, was trained as a musician from his childhood, the son of a versatile musician who had founded his own travelling theatre company. He made a favourable impression as a pianist and then as a music director , notably in the opera -houses of Prague and Dresden . Here he introduced various reforms and was a pioneer of the craft of conducting without the use of violin or keyboard instrument . As a composer he won a lasting reputation with the first important Romantic German opera, Der Freischütz.
kuulata: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B00000J9H3/104-8000269-8907919?v=glance&s=music&vi=samples#disc_2
lisaks lugeda: http://en.wikipedia.org/wiki/Carl_Maria_von_Weber#Analysis
Weber elas ajal, mil saksa rahvuslikus ja ühiskondlikus elus oli suur tõus, seoses saksa kodanluse iseteadvuse ärkamisega. Sellesse aega langes ka saksa rahvuslik-romantilise ooperi kujunemine, mille ees oli palju kasvuraskusi. Saksa ooperil polnud selliseid sajandite pikkuseid traditsioone kui itaalia ooperil, pealegi olid itaalia ja prantsuse ooper eesõigustatud olukorras kõikjal Euroopa õukondades, mis pidurdas saksa rahvusliku ooperi arengut.
XVIII saj. teisel poolel võitis rahva hulgas populaarsuse laulumäng (Singspiel), mis saigi saksa rahvuslik-romantilise ooperi aluseks. Laulumäng oli tavaliselt lihtne intriig , siin oli huumorit , sageli ka sentimentaalset idüllilist alatooni, muusikas oli kasutatud lihtsaid meloodiaid, sisu oli kas olustikuline või muinasjutuline.
Mozart oma ooperites "Röövimine Serailist" ja "Võluflööt" tugines juba laulumängu rahvuslikele traditsioonidele, kuid Mozarti looming oli vaid lühikeseks õitsenguks ja ka Beethoveni " Fidelio " ei suutnud veel luua täiel määral saksa rahvuslikku ooperit.
XIX saj. alguses tõusnud rahvuslik liikumine ja rahvusliku kultuuri küsimus püstitasid ka saksa rahvusliku ooperi probleemi ja sellel patriotismi tõusu ajal kerkis esile Carl Maria von Weber, kes oli väga mitmekülgne isiksus - helilooja , dirigent , ühiskondlik tegelane ja muusikakirjanik (võib öelda, et Weber oli Lääne-Euroopa heliloojate-romantikute seas esimeseks aktiivseks ühiskondlikuks tegelaseks, kellel oma tegevuses tuli kokku põrgata parempoolsete ringide vastuseisuga ).
Saksa romantism iseenesest oli väga vastuoluline , sisaldades endas nii revolutsioonilisust kui ka reaktsioonilisust. Siin kohtame viljakat püüdu rahvuslikkusele, looduse ja mineviku unustatud varasalvede juurde, ent samal ajal esineb siin ka maailmast põgenemist, haiglast müstikat ja teovõimetust.
Selline vastuolulisus esineb ka saksa romantilises ooperis, mille aluseks said saagad, muinasjutud ja legendid, milledes armastus ja lunastus , needus ja süütegu tugevamini kui teistel aegadel domineerisid. Muidugi on ekslik arvata, nagu oleks Weber ainsaks pioneeriks saksa romantilises ooperis (peab veel tingimata nimetama Ernst Hoffmanni, romantilist kirjanikku ja muusikut , kelle tähtsaimaks ooperiks oli "Undine").
Weber aga tõstis saksa rahvusliku ooperi nii kõrgele tasemele , et see oli väärikaks võistlejaks itaalia ooperile. Oma teoste sisuks valis Weber ainestiku saksa elust ja rahvaloomingust - muinasjutust, luues sinna juurde suurepärase meloodilise muusika , andes haarava dramaatilise pinge. Tema ooper "Nõidkütt" vastas ülimal määral saksa patriotismitunde tõusule. Suur vene helilooja ja kriitik Serov on öelnud, et just Weberi ooperiga "Nõidkütt" algab saksa ooperi tähtis etapp.
Elust
Carl Maria von Weber sündis 1786. a. Lübecki lähedal. Oma lapsepõlve veetis ta näitelava õhkkonnas (isa oli teatridirektoriks ja ettevõtjaks, rännates mitmesuguste truppidega risti ja põiki kõikjal Saksamaal). Noor Carl oli haiglane laps (alles neljaaastaselt õppis ta kõndima) ja pikad reisid raskendasid süstemaatilise hariduse saamist. Ent muusikas ilmnes noore Weberi andekus peagi, samuti huvitas teda maalimine. Esimest edu saavutas poiss klaverimängus (seda olevat soodustanud erakordselt pikad sõrmed, mis võimaldasid klaveril võtta ühe käega kvart üle oktavi).
14-aastasena oli ta juba terve rea teoste autoriks (varasemas nooruses loodud palad aga hävisid tulekahju ajal). Weberi varasest andekusest kõneleb ka tema esimese ooperi "Metsaneiu" menu , mis lavastati Freibergis 1800. a. (autor oli 14-aastane), hiljem ka Viinis , Prahas ja mujal. Nooruse ooperite hulka kuulub ka "Peter Schmoll" (1801).
1804. a. alates töötab Weber kapellmeistrina mitmetes saksa linnades ja õukondades, tegutsedes muusikaõpetajana ja heliloojana. Pideva loomingulise töö kõrval sooritas ta ka kontsertreise Saksamaal ja ? veitsis . Kõrvuti muusikalise tõusuga oli ta ka kirjanik (nii on ta kirjutanud autobiograafilise romaani "Muusiku elu").
Weberi järgmised ooperid on juba küpsemad: "Abu Hassan" (ühevaatuslik, araabia muinasjutu temaatikal, 1811), "Silvana" (romantiline ooper, 1812), 1813 -1816. aastani juhatas ta Prahas ooperiteatrit. Selle perioodiga algaski Weberi loominguline küpsus.
1817. a. algul sõitis Weber Dresdeni, kus põhiliselt kulges ta elu kuni surmani. Need aastad olid saksa patriotismi tõusuaastad ja Webergi lõi üldises võitluses agaralt kaasa. Just Dresdenis asus Weber innukalt võitlusesse välismaise ooperi privileegide vastu. Dresdeni perioodi kuuluvad kõik ta parimad ooperid ja ka muud teosed (rida sonaate klaverile ja teistele instrumentidele, kontsertpala f- moll klaverile orkestriga, 1819.a., kuulus kontsertvalss "Kutse tantsule " jt.). Viimase perioodi kolm parimat ooperit olid:
"Nõidkütt" ( esietendus 1821.a. Berliinis)
"Euryanthe" (esietendus 1823.a. Viinis)
" Oberon " (esietendus 1826.a. Londonis)
Ooper "Nõidkütt" sai harukordselt populaarseks (ooperi erakordsest edust kõneleb asjaolu, et esietendusel tuli avamängu juba korrata). Weber oli sõna otseses mõttes rahvuskangelane. Paari aasta jooksul vallutas "Nõidkütt" kõik Euroopa ooperilavad ja äratas ellu palju järelaimajaid. Beethoven , kes nägi "Nõidküti" etendust Viinis 1823. a., ütles Weberile, kui viimane teda külastas: "Jah, sa oled üks pagana vahva sell." (Teufelakerl). "Nõidkütt"- loodud tuginedes rahvuslikule laulumängule, oli tõesti õigeaegne romantilise rahvaelu, metsade ja inimeste avastamine, mille muusika tuli südamest ning läks kuulajate südamesse.
Järgmise ooperi "Euryanthe" (1823) kirjutas Weber Viini jaoks. See oli teist tüüpi ooper. Kui "Nõidkütt" tugines singspielile - laulumängule, siis "Euryanthe"-s püüdis Weber luua nn. "suurt" romantilist saksa ooperit. Selleks pöördus ta ainestiku otsingul kaugesse feodaalsesse rüütliajastusse. Kuid keskaegsed rüütlilegendid olid tulvil müstikat, nende kangelased polnud niivõrd võitlejad kui mängukannid saatuse käes, kes elasid juba palju läbi ja ise väga vähe suutsid aktiivselt aidata kaasa oma käekäigule. Nii ei saanudki ooperis olla tegelikku kangelaslikkust.
Sisu lühidalt: Tegevus toimub XII saj., Euryanthe - rüütel Adolari mõrsja langeb laimu ohvriks, et ta on Adolarile truudust murdnud. Positiivsete, kuid sealjuures passiivsete peategelaste piinarikkad üleelamused lahenevad lõpuks hästi, kuid mitte nende endi võitluse, vaid müstilise jõu - ime läbi ; kurjategija , kes on laimanud Euranthet, hukkub ja headus võidutseb (sama passiivsust näeme hiljem analoogilise sisuga Wagneri "Lohengrinis" ja Schumanni ainukeses ooperis "Genoveva").
"Euryanthe" ei leidnud niisugust tunnustust nagu "Nõidkütt". Ooperi külm vastuvõtt mõjus väga tugevalt Weberile, kelle tuberkuloosihaigus võttis halvema pöörde.
Viimase ooperi "Oberon" kirutas ta juba täiesti haigena ja see saigi tema luigelauluks. "Oberon" on romantiline muinasjutu-ooper, loodud Londoni Covent-Gardeni teatri tellimusel. Weber tundis surma lähedust, ent sellele vaatamata sõitis ta ise Londoni ooperi lavastamist juhtima, öeldes: "sõidan või ei sõida, aasta pärast pole mind niikuinii elavate kirjas. Kui ma sõidan, on lastel pärast minu surma tükk leiba, kui ma ei sõida- siis peavad nad nälgima". See oli surmale määratud helilooja traagika. Ooperi esietendus Londonis 1826.a. oli menukas. Eriti meeldejääv oli avamäng oma suurepärase romantilise koloriidiga. Kaheksa nädalat hiljem aga sulges helilooja Londonis silmad igaveseks , kaugel kodumaast .
Alles 18 aastat hiljem organiseeriti noore Richard Wagneri algatusel 1844 . a. Weberi põrmu ümbermatmine Dresdeni.
Weber elas ainult 40 aastat, kuid andis saksa ja kogu maailma muusikasse suure panuse.
Weberi ooper "Nõidkütt"
Lühikesele elueale vaatamata on Weberi looming küllaltki suur: 10 ooperit ja laulumängu (neist osa kadunud), muusikat lavateostele, 9 kantaati, 5 messi , umbes 100 soololaulu (neist osa kitarrisaatega), üle 30 vokaalansambli, hulk klaveriteoseid (4 sonaati, 8 tsüklit variatsioone, "Kutse tantsule" jt. ), instrumentaalkontserte ja kontsertpalu (kokku 16) üle 20 orkestri- ja kammerteose (nende hulgas 2 sümfooniat).
Selles mitmekülgses loomingus on kõige tähtsamal kohal ooperid, eriti aga "Nõidkütt", mis kujunes saksa muinasjutulis-romantilise ooperi põhjapanevaks teoseks.
"Nõidküti" ainestik ja tekkelugu. Ooper põhineb vanale saksa legendile "mustast kütist", milles Weberit võlus rahva elu ja fantastika põimumine, küttide olustik ja looduse poeesia . See ainestik köitis Weberit pikemat aega, kuid ooperi loomisele asus ta alles 1817.a. ja ka segas töö Dresdeni ooperiteatris "Nõidküti" kiiret valmimist. Weber lõpetas ooperi 1820.a. ja 18.juunil 1821.a. tuli see Berliinis lavale. "Nõidküti" erakordne menu esilavastusest peale on seletatav patriootiliste tunnete tõusuga sel ajal. Berliinis võidutses tollal preisi aristokraatia poolt sinna kutsutud itaalia päritoluga prantsuse helilooja Spontini, kelle kärarikkad ja ülespuhutud ooperid püüdsid kuulajaid köita dekoratiivsuse ning hiilgavate massistseenide efektiga (kuulus saksa kirjanik Heine märkis pilkavalt, et Spontini ooperite lavastamisega taheti proovida teatrihoonete seinte vastupidavust ). Patriootiliselt häälestatud kuulajaskond (eriti noorus) asus sellega opositsiooni ja nägi "Nõidkütis" tõeliselt rahvuslikku teost, sellest ka tormilised ovatsioonid "Nõidküti" esietendusel, mis tegid Weberi rahvuskangelaseks.
Ooperi sisu:
Noor kütt Max ja krahvi metsaülema tütar Agathe armastavad teineteist. Et omada õigust Agathega abielluda , peab Max võitma küttide laskevõistlustel. Max, keda ümbruskonnas tuntakse hea laskurina, on esinenud võistlustel väga halvasti ja nüüd jääb veel üks, otsustav võistluspäev, et oma ebaõnnestumist heaks teha. Kaotanud usu enda võimetesse, otsustab Max väga halva kuulsusega küti Kaspari nõuandel kasutada nõiutud kuule viimasel võistluspäeval. Neid saab valada südaööl salapärases Hundiorus, kui hing müüa "Mustale Kütile", st. Vanakurjale. Kaspar ei abista Maxi kaastundest ega heatahtlikkusest, vaid soovist elu pikendada, sest ta on varem hinge müünud "Mustale Kütile" ja läheneb päev, mil ta peab oma eluga tasuma. Maxi "Musta Küti" kätte mängimisega loodab Kaspar oma elu pikendada.
Hingelistele kõhklustele ja Agathe hirmule vaatamata läheb Max koos Kaspariga Hundiorgu (selleks sunnib teda kartus kaotada Agathe) ja saab võlukuulid.
Viimasel võistluspäeval tabab Max väga hästi märke, tal jääb veel viimane lask , krahvi käsul tabab põõsaste vahel lendlevat valget tuvi. Max sihib ja vajutab päästikule, viimasel hetkel põõsaste vahele ilmunud Agathe kukub ...
Selgub aga, et ehmunud Agathe langes ainult minestusse ja nähtamatu käsi oli juhtinud Maxi kuuli nii, et see tabas puu taha peitunud Kasparit, kelle hingele tuleb järele "Must Kütt".
Üldine segadus. Krahvi nõudel tunnistab Max, kuidas ta sai võlukuulid. Raevunud krahv mõistab Maxi sidemete pärast deemonlike jõududega igavesele maalt väljasaatmisele ja asjatud on Agathe, selle isa ja kogu rahva palved.
Viimasel hetkel ilmub metsast eremiit, keda peetakse pühaks ja tema palub Maxile andestust, kuulutades, et Kaspari surm on õiglane taeva karistus pattude eest. Maxile andestatakse, sest ta toimis ebaausalt armastuse pärast. Kui Max aastase katseaja vältel end korralikult üleval peab, võib ta abielluda Agathega. Kogu rahvas kiidab tarka otsust.
Ooperi ülesehitus ja muusika
Ooperi libreto lõpp läheb lahku kirjanduslikust algallikast, kus mõrsja sai surma ja peigmees hullus. Libreto lõpp näitab aga hea võitu kurja üle ja see igavene muinasjuttude lahendus sobis rohkem rahvuslik-romantismilisele muinasjutuooperile. Libreto mitmesugustele puudustele vaatamata (positiivsete tegelaste passiivsus, olustiku patriarhaalselt idülliline kujutamine ja idealiseerimine) peab hindama seda, et tegelased on peamiselt lihtsad inimesed rahva hulgast. Kõrvuti rahvaolustikuga kohtame "Nõidkütis" suurepäraseid looduspilte ja fantastilisi stseene.
Ooperi ülesehitus on väga lihtne ja selge: äärmised vaatused (I ja III) on ehitatud suurte massistseenidena, nende vahele jääb II - tunnetele (1.pilt) ja fantastikale (2.pilt) põhinev vaatus .
Esimene vaatus - draama algus, kurjad jõud püüavad vallutada Maxi hinge.
Teine vaatus - võitlus hea ja kurja vahel, ning kurja ajutine võidutsemine
Kolmas vaatus - kulminatsioon ja headuse võit.
"Nõidküti" loomisel lähtub Weber saksa laulumängust, milles tavaliselt puudus muusikalis-dramaatiline areng ja muusika koosnes üksikuist iseseisvaist sidumata numbritest, mis vaheldusid kõnedialoogidega. Ka "Nõidkütis" katkestavad muusikat kõnedialoogid, kuid Weber ületas laulumängule omase muusika piiratuse, andes siin pideva muusikalis-dramaatilise arengu, kasutades laialt ulatuslikke ooperivorme (koorid, orkestriepisoodid, aariad ja ansamblid ).
Muusika ülesehituses tuleb rõhutada järgmisi momente:
1. tähtsal kohal on korduvad teemad.
2. Romantikuna pani Weber suurt rõhku romantilisele kohalikule koloriidile (tervet ooperit, alates avamängust läbib nn. "metsatoon").
3. Suur osatähtsus on massistseenidel, millede muusikaline materjal on lähedane rahvamuusikale (talupoegade marss ja valss Iv. , naiskoor "Me mõrsjapärga punume" IIIv. ja tuntud Jahimeeste koor IIIv.).
4. Tegelaste muusikaline iseloomustus antakse huvitavates aariates.
5. Fantastilistes stseenides on meisterlik orkestrikoloriit.
See kõik kindlustas "Nõidkütile" kestva menu kõikjal Euroopas.

Richard Wagner 1813-1883
Väga hea lugemiseks : http://www.trell.org/wagner/
Kuulata: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B000009ON7/104-8000269-8907919?v=glance&s=music&vi=samples#disc_1
Richard Wagner oli suur saksa ooperikomponist 19. sajandil, kes oma loomingu filosoofiliselt sügavuselt on mitmeti võrreldav Beethoveniga. Samuti kui Beethoven on Wagner murranguperioodi heliloojaks, olles nn. "avamänguks" modernismile kõigi oma eriliikidega. Vahe on ka mõlema helilooja loomingu lähteallikais. Kui Beethoveni loomingus tunneme prantsuse 1789.a. revolutsiooni otsest hingust, siis Wagner on seotud kodanluse 1848-49.a. revolutsiooni ideedega ja pärast tutvumist Schopenhaueri pessimistliku filosoofiaga, suundub ta oma ühiskondlik-poliitilises tegevuses isegi reaktsioonilise ideoloogia poole, mis mürgitas teda pessimismiga, tõi esile subjektiivseid, isegi rahvuslik-sovinistlikke ja usulis -müstilisi ideesid. Wagneri suurus (nagu Balzacil`gi) seisneb aga selles, et vaatamata ideoloogilisele viisakusele, suutis ta peegeldada tegelikkuse olulisi külgi, kaasaja vasturääkivusi, vale ja pettuse maailma, purustatud lootuste ja asjatu õnnelepüüu ja teostamata jäänud kangelastegude tragöödiat.
Wagneri peamiseks loomingualaks oli ooper, kusjuures ta põhitendentsiks oli muusikalise draama sümfoniseerimine. Kui Beethoven oma sümfooniates oli suur dramaturg, siis Wagner oma ooperites oli eeskätt suur sümfonist ja Tsaikovski on täie õigusega märkinud, et Wagner oleks pidanud rohkem tegelema sümfoonia valdkonnas.
Muusikakirjanikuna on Wagner palju kirjutanud mineviku, oleviku ja tuleviku kunsti teemal ja loonud oma nn. "ooperireformi" põhimõtted, mis on küllaltki vasturääkivad (mitte niivõrd muusikaliselt, kui just ideelis-sisuliselt). Wagner ütles, et kunst on sotsiaalelu produktiks, tõeliseks rahvaharijaks, temast peab olema kõrvaldatud vaenulik luksus ja moe hirmuvalitsus , pettus ja kõikehävitav rikastumisjanu, mis Wagneri kaasaegsele moodsale kunstile oli nii määrav. Kunst, mis Wagneri arvates seda suutis teha, pidi olema ühisteos, milles sulavad kokku luule-, tantsu- ja helikunst, kõrgeim ühiskunstiteos on draama, kus need ühendused on olemas (tuleta meelde vanakreeka tragöödiaid ja Glucki ooperireforme). See on õige, samuti kui Wagneri nõue, et teater peab olema rahva-teater.
Vasturääkivus aga peitub selles, et Wagneri nõudel muusikalise draama sisu peab olema eriline, tegelasteks peavad olema mütoloogilised kujud, jumalad ja kangelased, kes väljaspool harilikku ja igapäevast elu aitavad lahendada üldinimlikke maailmaprobleeme ja tulevikuideaale.
Kuidas lahendada aga selliseid suuri probleeme muusikas? Selleks oli Wagneri arvates vaja ka uusi väljendusvahendeid. "Kokkulapitud" (s.t. üksikuist lõpetatud numbreist koosnev) ooperivorm ei sobi, vaid peab olema tervik, kus ka muusika võrsub lavalisest tegevusest, sest ainult muusika on suuteline avaldama seda, mida on võimatu avaldada sõnades ja lavalises tegevuses, sest ainult muusika suudab kajastada hingelist protsessi kõigis üksikasjus.
Tähtsamad tegurid siinjuures on:
a) retsitatiiv , mis vastavalt hingelisele erutusele annab edasi iga sobiva varjundiga väljenduse;
b) juhtmotiiviline - orkestraalne tegelaste iseloomustus, mis läbib kogu teost ja loob seesmise ühtsuse. See tingib orkestri suure osatähtsuse, viies tegevuse orkestrisse.
Siinjuures peab märkima, et meisterlikult arendatud, tabavate juhtmotiivide koes avaldubki Wagneri meisterlikkus . Täiel määral kohtame Wagneri reformistlike printsiipide rakendamist just Wagneri hilisemas loomingus ("Nibelungide sõrmus", "Tristan ja Isolde ", " Parsifal "). Tuleb aga märkida, et liigne juhtmotiivide ja isegi juhtmotiivide süsteemide rakendamine ooperis teeb Wagneri hilisemad ooperid küllalt keeruliseks ja nõuab kuulajalt ulatuslikke eelteadmisi.
Wagneri ooperitele on omane:
1. Suur sümfooniline arendus ja orkestri väljenduslik tähtsus.
2. Lõpetatud numbritest loobumine.
3. Rikkalik juhtmotiivide kasutamine, mis elu lõpupoole viib tervetele juhtmotiivide süsteemidele ja teeb ooperi jälgimise raskeks.
4. Vokaalpartiid on sageli instrumentaalsed ja inimhääl allub kohati orkestrile.
Wagneri mõju Euroopa muusikalise teatri arengule oli hiigelsuur , nn. "wagnerism" leidis kõikjal palju pooldajaid, kes jäljendasid (sageli andetult) Wagneri teoseid. Selline jäljendamine kahjustas paljudes maades rahvusliku ooperi arengut, sest see, mis on hea Wagnerile ja saksa muusikale, ei vaja pimedat jäljendamist teiste maade komponistide poolt.
Hinnata tuleks Wagnerist:
1) püüdu muusikalise keele konkreetsele väljendusele (sarnaselt Berliozile ja Lisztile ork.-sümf. muusikas);
2) püüdu laiendada instrumentide ja orkestrigruppide väljendusvahendeid ooperimuusikas.
Wagneri elust
Richard Wagner sündis 1813.a. Leipzigis, Saksamaal. Juba lapsepõlves oli ta tihedas seoses teatriga, esinedes etendustes lapseosades. Gümnaasiumis õppides avaldusid tema kirjanduslikud huvid. Antiikkirjanduse ja Shakespeare `i mõjul hakkab noor poiss kirjutama suurt kurbmängu "Leubald ja Adelaide", mille tegevus oli nii verine , et lavateose kestel 42 inimest kaotas elu.
Sajandi 20-ndate aastate lõpul tekib tal suur huvi heliloomingu vastu ja tal valmib rida teoseid (klaveri ja orkestriteoseid). 1833.a. valmis Wagneri esimene ooper "Näkid" (nii sellele kui ka kõigile järgnevaile oopereile kirjutas Wagner alati ka libretod ise). "Näkid" oli esimene Wagneri lõpetatud ooper, kirjutatud saksa muinasjutulis-romantilise ooperi vaimus, ühes sellega algavad aga ka Wagneri otsingud ooperialal.
1834.a. asus Wagner Magdeburgi linnateatrisse "muusikadirektori" kohale, kus toimus esimene murrang ta suhtumises ooperisse, mille tulemusena valmis ooper "Armukeeld" (Shakespeare`i teose "Mõõt mõõdu vastu" ainestikul, 1836), mis osaliselt jäljendas itaalia ja prantsuse koomilisi oopereid.
Magdeburgist lahkus Wagner 1836.a. Königsbergi ja sealt 1837 .a. Riiga (Riias oli ta aastail 1837-39). Tundes, et ta oma ooperiotsinguis pole õigel teel, otsustas Wagner kirjutada ooperi pariisi suure ooperi vaimus - "Rienzi", mis valmis 1840.a. (Siin on juba sügavam probleem, keskseks kujuks on kangelane Rienzi, kes võitleb rahva õiguste eest võitluses ülemvõimu vastu ja hukkub äraandmise tõttu).
1839.a. asus Wagner Pariisi väga suurte lootustega, sattudes aga siin suurtesse majanduslikesse raskustesse, pettus, nimetades kaasaegset ooperit "hiilgavaks valeks" ja "suhkrustatud igavuseks", ning hakkas jälle soojemalt suhtuma saksa muusikasse, tõusis kodumaaigatsus ja soov luua oopereid saksa teatrile.
Pariisis valmis ta esimene parim ooper " Lendav Hollandlane " ( 1841 ), mis on otsustavaks pöördeks nii ainestiku valiku kui ka muusikalis-dramaturgilise ülesehituse poolest.
1842.-1849.a.-ni elas Wagner Dresdenis, kus valmis tal kaks suurepärast ooperit "Tannhäuser" (1845) ja "Lohengrin" (1848), mis näitavad Wagneri huvi saksa rüütliromantika vastu. Peab aga märkima, et need rüütlid elasid väga palju läbi, kuid nad ei olnud võitlejad, vaid saatuse mängukannid. Selliste meeleoludega vastu minnes 1848.-49.a. revolutsioonile ei saanud Wagner olla kuigi järjekindel revolutsionäär. Orkester Wagneri oopereis muutub üha tähtsamaks ja mida dramaatilisemaks muutus orkester ooperis, seda elutumaks jäi tegevus laval, ehk teiste sõnadega: tegevus kandus lavalt orkestrisse. Just "Lohengrinis" loobus Wagner senisest ooperiskeemist.
Revolutsioonist osavõtu pärast pidi Wagner 1849.a. Saksamaalt põgenema. Viibides pagulasena Sveitsis ja hiljem Pariisis, kirjutas ta rea kunstiküsimusi käsitlevaid artikleid ja brozüüre, milledes peegelduvad tema ooperireformi põhimõtted, ühtlasi ka teatav ideeline kriis (tähtsamaist artikleist ja teostest on "Kunst ja revolutsioon" , "Tuleviku kunstiteos" , "Ooper ja draama" , " Teadaanne minu sõpradele" jt.).
Kõik Wagneri mõtted ja taotlused peegelduvad tema gigantses ooperitetraloogias "Nibelungide sõrmus", mis on üks kolossaalsemaid teoseid kogu ooperimuusikas. Teos koosneb neljast osast ("Reini kuld " , "Valküür" , " Siegfried " , "Jumalate hämarik"), iga osa kantakse ette eri õhtul ja kokku moodustavad nad sisulise terviku. Ainestik on võetud saksa mütoloogilisest eeposest "Nibelungid", tegelasteks on kangelased, jumalad ja pooljumalad , peakangelaseks on Siegfried. Teos ei valminud korraga, vaid pika aja vältel ( 1853 - 1874 ). Siin on palju suurepäraseid muusikalisi (eriti orkestri) episoode, puudub aga selge osade piiritlus ja kordamine, kõik on nagu lõppematu meloodia , mida on raske meeles pidada. Tegevustik on keeruline ja suure hulga tegelastega, muusika põhineb laialt arendatud juhtmotiivide süsteemile, mis on jaotatud isegi gruppidesse . Üksikute tegelaste dramaatiliste kokkupõrgete ajal põrkavad kokku ka juhtmotiivid orkestris ja Wagner annab seal suurejoonelist sümfoonilist arendust. Lõpetatud aariad, duetid ja ansamblid on asendatud monoloogide, dialoogide ja stseenidega, kusjuures suurejoonelisemad ja parimad stseenid on üksikute osade finaalid ja suured stseenid, kus antakse nagu sümfooniline üldistus (Wotani tuleloitsimine ja Brünnhilde uinutamine "Walküüris", Brünnhilde äratamine ja armastusstseen "Siegfriedis", Siegfriedi tapmine ja leinamarss "Jumalate hämarikus").
Wagneri ooperireformi üheks täiuslikumaks kehastuseks oli ka armastustemaatiline ooper "Tristan ja Isolde" ( 1859 ). Draama algab siin saatusliku veaga, millest pole enam väljapääsu: mürk on vahetatud uimastusjoogiga. Tristani ja Isolde armastus on aga süütegu ja seda võib lunastada ainult surm. Siin ongi Wagneri lahendus: surm lahendab armastuse piinad .
1860.a. saab Wagner teate osalisest amnestiast ja kahe aasta pärast saabus täielik amnestia ja õigus elada kõikjal Saksamaal. 1864.a. noor Bayeri kuningas Ludwig II, kes oli suur Wagneri austaja, kutsus Wagneri oma pealinna teostama oma muusikalisi reforme ja võimaldas talle lahedamaid elutingimusi.
1867.a. valmis ooper "Nürnbergi meisterlauljad", mis omab erilist kohta ta loomingus, olles Wagneri ainuke komöödia ajaloolis -olustikulisel süzeel. Siin lõi Wagner elava kultuuripildi Saksamaa minevikust, linna käsitööliste musitseerimisest ja selle omapärast. Ülekaalus on realism , lihtne, terve elu ja mis peaasi - maapealne elu (pole ühtegi mütoloogilist ega ebamaist tegelast). Tuginemine rahvaolustikule ja rahvakunstile võimaldas tal luua teose, mis tunduvalt erineb Wagneri draamadest mütoloogilisel, ebamaisel ainestikul. Lõputu meloodia asemel kohtame siin ka lõpetatud numbreid ja suuri rahvaolustikulisi stseene.
Wagneri suurejoonelised ooperiplaanid ei olnud hästi teostatavad tavalisel ooperilaval. Bayreuthis (Põhja-Bayeris), kuhu Wagner 1872.a elama asus,
ehitati spetsiaalne teater
Wagneri teoste ettekandmiseks. See oli ebatavaline ooperiteater: amfiteatritaoline vaatajate saal mahutas 2000 inimest, lava oli suur, orkestriruum varjatud vaatajate pilkude eest. Esimene "Nibelungide sõrmuse" etendus Bayreuthis toimus 1876.a. (hiljem hakati korraldama järjekindlalt nn. "Wagneripidustusi", millede kavadesse lülitati ka Wagneri teisi teoseid).
Sellel ajal oli Wagnerist-revolutsionäärist saanud juba reaktsionäär ja ka saksa marurahvusluse esindaja. Wagneri ideeline ummik peegeldus ta viimases ooperis "Parsifal", milles ta jõudis äärmuseni. Helilooja ise nimetas seda "pidulikuks lavamüsteeriumiks" ja teatraalne tegevus vaheldus kirikliku sümboolikaga. Wagner on jõudnud seisukohani, et muusika on kristlikule usule täiesti vastav kunst - usk toob lunastuse (lunastuseprobleem esineb ka varaseimas oopereis, juba "Lendavas Hollandlases" Senta lunastuse teema). Wagner püüdis edasi anda, et usk toob lunastuse, usu läbi toimub aga uuenemine kogu inimkonnale.
Wagneri keerukas ja vastuoludega loominguline tee katkes tema surmaga Palazzo Vendraminis Veneetsias 13.veebr. 1883.a. Wagneri maised jäänused puhkavad tema villa "Wahnfried`i" aias Bayreuthis. On huvipakkuv teada saada, kuidas Baieri kuningas Ludwig II Wagneri surmateate vastu võttis. Wagner oli oma loomingu kaitsja ning edendajaga viimast korda vestelnud Münchenis 1882.a. oktoobris, mil ta seal viibis läbisõidul Veneetsiasse. Vaatamata kogu austusele, mida Ludwig Wagneri vastu ilmutas, oli nende isiklik läbikäimine viimastel aastatel kahanenud - 13. II 1883 sai kuningas Veneetsiast niisuguse telegrammi: "Richard Wagner est mort cet aprçs-midi trois heures. Cosima Wagner". ("Richard Wagner suri täna pärastlõunal kell kolm. Cosima Wagner"). Ministeeriumiülemale von Bürkelile langes raske ülesanne kuningale uudis edastada . Ja kui ta - hilisel öötunnil - lõppeks aeglaselt tõega lagedale tuli, hüüatas kuningas: "Kohutav, hirmus - lubage nüüd mul üksi jääda!" Mõni tund hiljem käskis kuningas taas Bürkeli kutsuda ja ütles talle: "Wagneri põrm kuulub mulle, Veneetsias ei tohi ilma minu korraldusteta midagi tagasitoimetamiseks ette võtta!" Nii toimuski .
Wagneri muusikadraamade kronoloogia ja allikad
"Haldjad"- Romantiline ooper kolmes vaatuses . Aluseks on Gozzi "la donna serpente" (" Madu -naine"). Teos sündis 1833 Würzburgis ja tuli esiettekandele pärast 54-aastast arhiivitolmus seismist kuningas Ludwig II isiklikus raamatukogus 29.juulil 1888.a.
"Armukeeld ehk noviits Palermost"- Suur koomiline ooper 2 vaatuses. Aluseks Shakespeare`i "Mõõt mõõdu vastu". Stsenaarium ja muusika tekkisid Magdeburgis. Esiettekanne 29.märtsil 1836.a. Magdeburgis.
"Rienzi, viimane tribuun"- Suur traagiline ooper viies vaatuses. Aluseks Bulwer`i romaan "Rienzi". Libreto lõpetatud Riias 1838.a. Muusika kirjutamisega alustas Wagner Riias 1838.a., lõpetas Pariisis 1840. Esmaettekanne Dresdenis 1842.a.
"Lendav Hollandlane"- Romantiline ooper kolmes vaatuses. Aluseks lugu Hollandlasest, nagu see kuuldud Põhjamere meremeestelt. libreto alustatud Riias 1838.a., kogu teos lõpetatud Pariisis 1840. Esmaesitus Dresdenis 1843.a.
"Tannhäuser ehk lauljate võistlus Wartburgis"- Suur romantiline ooper 3 vaatuses. Aluseks rahvamuistendid Tannhäuserist ja Wartburgi lauluvõistlus 1207.a. Libreto alustatud Dresdenis 1843.a. Komponeerimist alustas Teplitzis 1843.a., lõpetatud 1845.a. Dresdenis. Esmaesitus Dresdenis 1845.
"Lohengrin"- Romantiline ooper kolmes vaatuses. Aluseks luuletus luigerüütlist ( chevalier au cygne). "Luigerüütli" vanim versioon räägib hertsoginna von Bouillonist, Renaut von Montaubani järeltulijannast, keda Nimwegenis ahistab saksilane Renier ja kelle vabastab luigerüütel Elias . Elias abiellub hertsoginna tütre Beatrixiga, keda eelnevalt hoiatab küsimast ta nime ja päritolu. Beatrix kingib talle tütre Ida, kes on hiljem Gottfried von Bouilloni ema. Seitsmeaastase abielu järel tõstatab Beatrix hukatusttoova küsimuse ja Elias peab igaveseks lahkuma. Enne seda annab ta naisele püha reliikviana võlusarve. Kui hiljem unustatakse sarve aus pidada ja puhkeb tulekahju, ilmub luik, kes haarab sarve oma nokka ja kannab leekidest välja. Wolfram (von Eschenbachi "Parzival" ja muistend (saaga) Graalist. Libreto alustatud ja lõpetatud Dresdenis 1847. Esmaesitus 28.augustil 1850 Weimaris Liszti juhatusel .
"Tristan ja Isolde"- Muusikaline draama kolmes vaatuses. Aluseks Gottfried von Strassburgi "Tristan ja Isolde". Libreto alustatud ja lõpetatud Zürichis 1857. Muusika loomisega alustatud Zürichis 1857, jätkatud Veneetsias 1858 ja lõpetatud Luzernis 1859. Esmaesitus Münchenis 1865 Hans von Bülowi juhatusel.
"Nürnbergi meisterlauljad"- Ooper kolmes vaatuses. Aluseks Christoph Wagenseili "Meisterlauljate veetlev kunst". Algplaan äärejoonistatud Marienbadis 1845. Libretto alustatud Pariisis 1862 , muusika loomist alustatud Bieberichis Reini ääres 1862 ja lõpetatud Triebschenis Luzerni lähedal 1867. Esiettekanne Münchenis 1868 Hans von Bülowi juhatusel.
"Nibelungide sõrmus"- Teatripidustus kolmel õhtul ühe eelõhtuga.
Eelõhtu: Reini kuld. Esietendus 1869 Münchenis Wüllneri juhatusel.
Esimene päev: Valküürid. Esietendus 1869 Münchenis.
Teine päev: Siegfried. Esietendus 1876 Bayreuthis.
Kolmas päev: Jumalate hukk (Jumalate hämarik). Esietendus 1876 Bayreuthis.
Peamine allikas: " Edda " Wälsungite ja Nibelungide-saagad, samuti vanaaegne saksa jumalatemütoloogia. Esimene versioon: "Siegfriedi surm" (Kogutud kirjad, II köide, lk.215-300). "Nibelungide sõrmuse" libretot alustas Wagner 1848 Dresdenis, jätkas pea vastupidises järjekorras (Siegfried, Valküürid, Reini kuld, Jumalate hämarik) ja lõpetas Zürichis 1851 -52. Komponeerimist alustas Zürichis 1853, katkestas pärast "Siegfriedi" II vaatust 1857, jätkas taas 1868 Triebschenis Luzerni lähedal, lõpetas Bayreuthis 1874. Terviklik ettekanne oli 1876 Bayreuthis autori üldjuhatusel, kaastegev dirigendina Hans Richter.
"Parsifal"- Muusikaline draama ("Ein Bühnenfestspiel"). Aluseks Wolfram von Eschenbachi "Parzival". Esimene kavatsus tekkis Zürichis 1857; libreto Bayreuthis 1877; instrumenteering on lõpetatud Palermos 1882.a. Esimesed etendused leidsid aset Bayreuthis Wagneri üleüldise, samuti H.Levise ja F.Mottli juhtimisel
Muud Wagneri heliteosed
* Kontsertavamäng d-moll
* " Pulmad ". Fragment, mis koosneb introduktsioonist, koorist ja septetist.
* Sümfoonia C-duur.
* Kolm romanssi ("Maga, armas laps" , "Roos" , "Ootus" )
* " Mõlemad grenaderid "
* Ballaad " Kuusepuu "
* " Apostlite pühaõhtusöömaaeg " - piiblistseen meeskoorile ja suurele orkestrile
* " Tervitus kuningale" (Inglismaalt naasvale Freidrich Augustile)
* "Leinamarss" puhkpillidele Weberi "Euryanthe" teemale .
* "Weberi haua ääres" koorile ja orkestrile.
* Avamäng "Faust"
* "Viis poeemi" sopranile või ka madalamale häälele: "Ingel"/ "Seisatu vaikselt"/ "Triiphoones"/ "Valud"/ "Unelmad".
* "Ülistusmarss" baieri kuningale Ludwig II-le.
* "Suur pidulik marss" USA sõltumatuse 100.aastapäeva mälestusmärgi avamiseks.
* "Siegfried - idüll " orkestrile.
* Sonaat "Album" klaverile.
* "Albumileht" klaverile (on seatud ka viiulile ja klaverile K.L.)
* " Teine albumileht " klaverile.
* "Keisrimarss" koorile ja suurele orkestrile.

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk · .docx · 35 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-01-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

35 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Merike1234 Õppematerjali autor

Ülevaade

wagner weber ooper

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Richard Wagneri referaat

ooperiteatri muusikadirektori ametikohale. Wagner oli 1836. aastal ka abielusse heitnud, aga laskis end 1861. a. jälle lahutada. Ent ka siine tegevus ei tõotanud rahulolematule ja terava kriitikaga noormehele head. Teatri lauljad ja orkestrandid avaldasid peagi pikkade proovide ja dirigendi detailidesse tungiva põhjalikkuse pärastrahulolematust. Riia perioodi (1837-1839) tähtsamaks saavutuseks oli Suure ooperi eeskujudest lähtuva "Rienzi" loomiseks idee leidmine. Lõplikult valmis ooper alles 1840. aastal. 1839. aastal lahkus Wagner saladuskatte all Riiast. Teda jäi taga leinama hulk võlausaldajaid. 5 Wagner Pariisis 1839-1842 Riiast siirdus helilooja ühel väikesel kaubalaeval Londoni. Merel tabas põgenikku torm. Tuli ette võtta hädamaandumine ühes Norra sadamas. Mereromantika ja

Muusikaajalugu

ppt

Saksa rahvuslik ooper

Saksa rahvuslik ooper Anu-Mai Lillo [email protected] · Saksa ooperi keskuseks sai 19. saj. alguses Dresden. · Saksamaa ooperielu oli mõnevõrra kiratsevas seisundis. · Olukord paranes, kui ooperitruppi hakkas 1817.a. juhtima silmapaistev helilooja, dirigent ja lavastaja Carl Maria von Weber. Carl Maria von Weber (1786-1826) Uuendusena viis sisse dirigeerimise dirigendikepikesega. Ooper ,,Nõidkütt" · Esietendus toimus Berliinis 1821. a. · Ooperile sai osaks erakordne triumf. · Etenduse järel sai Weberist saksa rahvuskangelane. · Avamängu tuli korrata ja 14 muusikakatkendile aplodeeriti tormiliselt (üldse on ooperis neid 17). https://www.youtube.com/watch?v=ZdMqHNcL6xI Ooper ,,Nõidkütt" · Ooperi aluseks on võetud vana rahvalegend ,,Mustast kütist".' · Tegevus toimub 17. saj. https://www.youtube.com/watch?v=svy3yapIJ3A https://www

Ooper

doc

RICHARD WAGNER

RICHARD WAGNER 1813-1883 Samal aastal sündisid ka Verdi ja Dargomõszki -- suured ooperireformijad. VERDI -- viis ooperi uuele tasandile; lõi nn. muusikalise draama, kus muusika ja lavaline tegevus on võrdselt tähtsad. DARGOMÕSZKI -- tõi ooperisse uue laulustiili -- deklamatsiooniline stiil. WAGNER -- sümfoniseeris ooperiorkestri -- suur osakaal; ooper tugineb peateemadele. TEGEVUS · Kõige romantilisem kõigist romantikutest · Ooperikomponist, reformaator · Suur dirigent -- ooperiorkestri dirigent -- 1. dirigent, kes seisis seljaga publiku poole, juhatas ilma partituurita · Silmapaistev muusikakriitik -- avaldas artikleid, mille tähtsus pole muutunud ka tänapäeval · Muusikakirjanik -- poeet, dramaturg, ooperilibretist · Poliitikategelane -- esines miitingutel, ühtse Saksamaa tuline pooldaja,

Muusikaajalugu

doc

Ooper 19. ajand

Karl Maria von Weberit kohtab, Weberi teos ,,Nõidkütt"-> Wagner sellest suures vaimustuses. Draama ,,Leobold ja Adelaid" Eeskujudeks Beethoven, Wilhelmina Schöder Devrient, Wagneri olemus ooperist- laulja peab olema võrdväärne orkestritega. Kuntsilised otsingud 1833-1839 Iseseisva elu algus. Koorijuht Würtsburgi teatri juures. Muinasjutulise sisuga esiooper ,,Haldjas". Tajus Saksa ooperi puudust. 1834 artikkel ,,Saksa ooper"->väga kriitiline. Ooper ,,Armastuse kuld" Itaalia eeskujudel. Oli Magdeburis linnaooperi teatris dirigent. Kööningsberg-> Riia (1837, ooperiteatri muusikadirektor) ->"Rienzi" idee leidmine (Prantsuse Suur ooper). 1839 põgeneb Riiast. Pariis 1839-1842 ,,Lendav Hollandlane" loomise idee. Ooperikuningas Mayerbeer. Lõi aktiivselt muusikat- avamäng "Faust", romansid, ooper ,,Lendav Hollandlane" 1840-42 ilmus 24 kriitilist artiklit.Hakkas maailma nägema auahnena, hakkas rohkem rõhku

Muusikaajalugu

pptx

Esitlus Richard Wagnerist

Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose klaverisonaadi Bduuris. 1832. aastal kirjutas ta sümfoonia Cduuris. Elulugu: Würzburg, Magdeburg ja Königsberg 1833. aastal sai Wagner koorijuhi koha Würzburgi teatris. Samal aastal kirjutas ta oma esimese täieliku ooperi "Die Feen". Mõned aastad töötas Wagner muusikajuhina Magdeburgi ooperiteatris. 29. märtsil 1936 esietendus seal tema teine ooper "Das Liedesverbot". 24. novembril 1836 abiellus Wagner Minna Planeriga. 1. aprillist 1837 sai Wagner muusikajuhiks Königsbergis, kuid teater läks juhtimisvigade tõttu õige pea pankrotti ning Wagnerid jäid võlgadesse. Elulugu: Riia 1837. aasta juunis kolisid Wagnerid Riiga, kus Richard sai ooperiteatri muusikajuhi koha. 1838. aastal kirjutas ta seal ooperi "Rienzi" teksti ja alustas sellele muusika loomisega. 1839. aastal kaotas Wagner

Muusikaajalugu

doc

Richard Wagner - Referaat

mõnda aega kompositsiooni Thomas-Schule kantori Theodor Weinligi juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas, et tal ei ole oma õpilasele midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose - klaverisonaadi B- duuris. 1832. aastal kirjutas ta sümfoonia C-duuris. 1833. aastal suutis Wagneri vanem vend Karl Albert Richardile saada koori juhtpositsioon Würzburgis. Samal aastal, kahekümneselt, kirjutas Wagner oma esimese täieliku ooperi "Die Feen" (Haldjad). See ooper, mis selgelt matkis Carl Maria von Weberi stiili, lavastati alles pool sajandit hiljem kui see esilinastus Münhenis pärast helilooja surma aastal 1883. Mõned aastad töötas Wagner muusikajuhina Magdeburgi ooperiteatris, mil ta kirjutas oma teise ooperi "Das Liedesverbot", mis esietendus Magdeburgis aastal 1836. Wilhelmine Minna Planer 24. novembril 1836. aastal abiellus Wagner näitlejanna Wilhelmine Minna Planeriga. 1837

Muusikaajalugu

docx

Romantism

kristlikust vaimust. Muusika abil oli võimalik jõuda religiooni tunnetamiseni ilma kristlike mõisteteta, mida püüti vältida. Kunagi varem polnud helilooja asetatud nii kõrgele pjedestaalile helilooja oli kui ülempreester, kes on võimeline tajuma teistpoolsust, milleni tavaline inimene ei jõua. Selline romantiline kunstnikutüüp andis kogu kunstile kõrgema hoiaku. Suunad ja zanrid Muusikas eksisteerisid kõrvuti erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, ooper, kirikumuusika, salongimuusika, kodumuusika ja alaväärtuslik kits (nn. plüüzsohva- romantika). Ajastule iseloomulik vaimustus tehnikast peegeldus ka muusikas ja pillimängutehnikas, mis arenes väga kõrgele tasemele ( näit. Paganini, Liszt jpt.). Kõrvuti klassitsistlike zanridega ilmusid mõned uued liigid: poeetilised klaveriminiatuurid (Chopin, Schumann), soololaulud (Schubert), sümfoonilised poeemid (Liszt), muusikalised draamad (Wagner)

Muusika

ppt

Wilhelm Richard Wagner

Wagneri ooperiteater. Esimene loominguperiood (18331842) Esimene loominguperiood algas 18331834. Selle jooksul kirjutas Richard Wagner oma esimese ooperi Haldjas. 1834 avaldas Richard Wagner artikli "Saksa ooper", kus kritiseeris teravalt saksa ooperit ja isegi Weberit, nimetades tema teoseid elukaugeteks ja butafoorseteks. Wagner leidis, et tänu Beethovenile ja Mozartile on saksa instrumentaalmuusika, kuid puudub rahvuslik ooper. 1836 sai Wagner valmis koomilise ooperi Armastuse keeld (William Shakespeare'i komöödia järgi). 1839 kirjutas Wagner ooperi Rienzi. Ta kirjutas ise ka liberto. Selles suurejoonelises teoses jäljendab helilooja Prantsuse suurt ooperit. Teine loominguperiood (18421854) Teine loominguperiood oli nii-öelda reformieelne periood. Wagner ütles lahti eeskujudest, püüdes saksa ooperile leida originaalset teed. 1841

Muusikaajalugu

Rohkem sarnaseid