vormi ja korrastatud rütmiga muusikat ning võeti mudeliks barokk ja klassitsism; b) jätkus ekspressionistlik liin, ajendatuna sõjakoleduste ja –kannatuste üliemotsionaalsest kujutamisest. a) Sellist hoiakut nimetatakse Prantsusmaal ja Venemaal neoklassitsismiks (Stravinski, Poulenc jt), Saksamaal aga kasutati sel ajal mõistet uusasjalikkus – Neue Sachlichkeit. Seda suunda esindasid Hindemith, Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff. Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides. Taustaks ja mõjuallikaks on siin ka kabaree- ja revüükunst, mis Berliinis oli väga kõrgel tasemel. (Saksamaale jõudsid kabaree ja revüü Prantsusmaalt 19. sajandi lõpul. Kabaree keskused 20. saj alguses olid Berliin ja München. Kabareekunstis olid
• Viimase ukse taga on 3 naist – „hommik“, „päev“ ja „õhtu“. Judithist peab saama „öö“. • Freudistlik lähenemine – suletud uksed kirjeldavad mehe alateadvust. Kui naine proovib sinna tungida, jääb ta sinna vangi (Judith --> „öö“). 5. 1920. aastate teater ja ooperiteater, eriti Berliinis. Zeitoper. Uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit). Hindemith (“Päevauudised”), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). Weill ja Zeitoper. Pärast I maailmasõda sai hoolimata Saksamaa lüüasaamisest ja majanduskriisidest 1920. aastatel kõige kiiremini arenevaks suurlinnaks Saksamaal Berliin. Just siin kandus uus, tempokas elutunnetus kiiresti ka muusikateatrisse. Enne I maailmasõda (1914-1918) võime rääkida hilisromantismist ja ekspressionismi esimesest lainest (Richard Straussi “Salome” ja “Elektra”, Schönberg). Pärast Euroopa riike vapustanud ja suuri poliitilisi muutusi kaasa
* 1931 Hugo Raudsepp "Mikumärdi" (Maret) * 1931 Hugo Raudsepp "Põrunud aru õnnistus" (Roosi) * 1932 Tammsaare/Andres Särev "Vargamäe" (Liisi) * 1933 Henrik Visnapuu "Madaam Sohk ja pojad" (Lisi) * 1934 Tammsaare/Andres Särev "Abielu ja armastus" (Karin) * 1934 Eduard Vilde/Andres Särev "Mäeküla piimamees" (Mari) * 1935 Émile Zola "Sa ei pea mitte abielu rikkuma" (Thérèse Raquin) * 1936 Hella Wuolijoki "Niskamäe naised" (Marta) * 1937 John Gay/Bertolt Brecht/Kurt Weill "Kolmekrossiooper" (proua Peachum) * 1937 Vilen Werner "Inimesed ajujääl" (Pavla) * 1938 Evald Tammlaan "Raudne kodu" (Iige) * 1939 Langer "Nr. 72" (Marta) * 1939 Shakespeare "Windsori lõbusad naised" (missis Ford) * 1940 Morstin "Xanthippe kaitseks" (Xanthippe) * 1940 Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness" (Hilde Wangel) * 1940 Aleksei Arbuzov "Tanja" (Tanja) * 1942 Tammsaare/Andres Särev "Karin ja Indrek" (Karin) * 1943 Molière "Õpetatud naised" (Philaminte)
Webster/Vello Marken 22. You Make Me Feel So Young Josef Myrow/Mack Gordon 23. Big Spender Cy Coleman/Dorothy Fields 24. Kuu jõgi (Moon River) Henry Mancini/John H Mercer/Heldur Karmo 25. Fly Me To The Moon Bart Howard/Bart Howard 26. New York,New York John Kander/Fred Ebb INC 27. Minu tee (Comme d'habitude) Claude Francois/Jacques Revaux/Paul Anka/Gilles Thibaut/Tõnu Oja 28. Väitsa Mackie (Mackie Messer) Kurt Weill/Jaan Kross/Bertolt Brecht Külastasin 9.mail Tallinna Linnahallis toimunud kontserti ,,Frank Sinatra Gala". Seda kontsertit eelnevalt väga palju ei reklaamitud ja oli paljudele minu tuttavatele teadmata. Samas kui teavitasin teisi, oli inimeste huvi märgatav. Reklaam oli lakooniline kuulsa Frank Sinatra laulud Eesti artistide esituses. Minu arvates ei küündinud kontsert päris enda nimeni välja. Eelarvamus sellest kontserdist oli parem, kui kontsert ise
tämbriga. Kontraalt Kontraalt on algselt märkinud nais- või meeshäält (kastraati). Kõige madalam ulatus (diapasoon) on neil väikese oktaavi g. Paljudes ooperites kujutab madal naishääl vanemat naist. Kontraalt on väga haruldane hääl ja heliloojad on kirjutanud vaid väheseid ooperirolle. Madalat naishäält on hinnanud heliloojad: Rossini, Berlioz, Brahms. 20. sajandi muusikateatri heliloojad Kurt Weill, Josef Kosma ja Luciano Berio. Tenor Varases koorimuusikas oli tenor keskmine hääl, mis sidus omavahel basse ja kõrgemaid meesalte. Claudio Monteverdi ooper Orpheus (1607) pani aluse meespearollide esitamisele tenorite poolt. Prantsuse suure ooperi ja saksa romantilise ooperi paralleelse arenguga 19. sajandil oli vajadus võimsate tenorite järele. Rossini, Bellini ja Donizetti tenorinoodid olid mõeldud laulmiseks kerge
Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult ilusat laulmist, vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik, Henze põlvkonnakaaslane Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas 1953-1965
Zborowski vahendusel eksponeeriti neid pilte 3.detsembril 1917.aastal isiknäitusel kunstikaupmees Berthe Weilli galeriis. Galerii asus politseijaoskonna vastas ning üks politseikomissar pööras tähelepanu inimeste kogunemisele vaateaknale välja pandud akti ette. Ta kutsus Berthe Weilli enda juurde ja tegi ettepaneku näitus sulgeda ja pildid maha võtta, sest need olevat liiga vabameelsed. Et vältida piltide konfiskeerimist, andis Weill järele. 4. KUULSUSE LÄVEL 1917. aasta juulis tutvus Modigliani 19-aastase Jeanne Hébuterne'iga, kellest sai peagi tema naine. Modigliani kohtus Jeannega Colorossi akadeemas, kus neiu ka parajasti õppis. Modigliani märkas neiut koheselt, tal olid pikad kuldse helgiga patsid ja kahvatu nägu. Ta pani tähele, et neiu kustutas tihti tehtu kummiga ära ja alustas vapralt otsast peale. See liigutas Amedeod, Jeanne oli samuti juba ammu Modiglianist kui kunstnikust vaimustus. Kaks
Fletcher Henderson & His Orchestra 14. B. Holiday "Fine And Mellow" 2. S. Foster "Swanee River" Billie Holiday Jimmie Lunceford & His Orchestra 15. C. Porter "I Get A Kick Out Of You" 3. D. Ellington "Rockin' In Rhytm" Frank Sinatra 4. D. Ellington "Isfahan" 16. K. Weill "Speak Low" D. Ellington & His Orchestra Carmen McRea 5. D. Ellington "Satin Doll" Ella Fitzgerald 6. D. Ellington "Sophisticated Lady" The Singers Unlimited 7. I. Berlin "Puttin' On The Ritz" Benny Goodman 8. H. Warren "Serenade In Blue" Glenn Miller Orchestra 9. C. Fisher "Chicago" Count Basie Orchestra 10. J. Green "Body And Soul" Coleman Hawkins 11. L. Young "Tickle Toe" Lester Young 12. T. Waller "Aint' Misbehavin'" Fats Waller
annaabi.ee 
