Nürnbergi protsess (7)

Referaat
Nürnbergi protsess
Sisukord
Kohtuprotsessi eelnõu...........................................................3
Koht…………………………………………………………….….3
Kohtuprotsessi läbiviijad……………………………………....3
Kohtuprotsessist lähemalt.................................................4-7
Võitjate kuritegusid ei arutatud………………………….……8
Lääneriigid kandsid kommunismi kuriteod maha…………9
Nürnbergi kohtu alla olnud natsikurjategijad……………..10
Kohtuotsuse kokkuvõte……………………………………….10
Kasutatud kirjandus..............................................................11
Kohtuprotsessi eelnõu
2. jaanuaril 2006 avaldas Briti Sõjaministeerium Teise maailmasõja aegsed paberid , mis kinnitasid, et juba 1942. aasta detsembris alustati "ettevalmistusi" Saksa liidrite karistamiseks. Veidi hiljem – 1943. aastal pakkus Teherani konverentsil Stalin välja, et tuleks hukata 50 000...100 000 Saksa ametnikku, muu hulgas olevat Franklin D. Roosevelt naljatlenud, et 49 000 piisaks. Säärastele suurtele tapatalgutele pani veto aga Churchill , kes arvas , et sõdureid, kes oma kodumaa eest on võidelnud, ei tohi külmavereliselt tappa.
Kuigi sõja lõpu saatus oli juba enne 1945. aastat kindel, hakati protsessist reaalselt mõtlema pärast Saksa kapitulatsiooni 8. mail. Viimaseks tõkkeks jäi veel Jaapani kui Saksa liitlase lämmatamine, mis tuumapommide kasutuselevõtuga ka kiiresti õnnestus.
Koht
Protsesside läbiviimise koht ei valitud juhuslikult. Nõukogude Liit tahtis näiteks sündmust läbi viia Berliinis, kuid teiste liitlasriikide survel peeti need Nürnbergis. Tähtsamad põhjused:
* sel ajal kuulus linn Ameerika tsooni (Saksamaa oli jaotatud neljaks);
* Nürnbergi Õigluse Palee oli ruumikas ning sõjapurustusest kahjustamata, samuti asus seal suur vangla , kus sai hoida süüaluseid;
* linn oli tähtis rahvussotsialismi tõusul riigi etteotsa – sellega tahtsid kohtumõistjad justkui näidata Saksamaa kaotust ja kokkuvarisemist.
Kohtuprotsessi läbiviijad
Neli riiki (Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia , Prantsusmaa) panid välja igaüks ühe kohtuniku ja asekohtuniku, samuti pani iga riik välja ühe süüdistaja. Riikide kohtunikud :
* Sir Geoffrey Lawrence (Suurbritannia peakohtunik ja protsessi president )
* Sir Norman Birkett (Suurbritannia asekohtunik)
* Francis Biddle (Ameerika peakohtunik)
* John Parker (Ameerika asekohtunik)
* professor Henri Donnedieu de Vabres (Prantsuse peakohtunik)
* Robert Falco (Prantsuse asekohtunik)
* Iona Nikitšenko (Nõukogude peakohtunik)
* Aleksandr Voltškov (Nõukogude asekohtunik)
Protsessi peasüüdistajad olid Robert H. Jackson Ameerika, söör Hartley Shawcross Suurbritannia, R. A. Rudenko Nõukogude Liidu ja François de Menthon koos Auguste Champetier de Ribes Prantsusmaa poolel. Lisaks oli neil kõigil ka teisi vähem tähtsaid abistajaid. Protsess algab Rahvusvaheline Sõjatribunal avati 18. oktoobril 1945 Berliini Ülemkohtus. Süüdistati 24 sõjakurjategijat ning kuut kriminaalset organisatsiooni. Need olid Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond , organisatsioonid SS/SD, Gestapo , organisatsioon SA ja Hitleri peastaap. Süüdistatavatele heideti ette 4 punkti:
Kohtuprotsessist lähemalt.
20. novembril 1945 alustas Nürnbergis tegevust Rahvusvahe- line Sõjatribunal, mis kestis kuni oktoobrini 1946. Õiguse kolman- da Reichi juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise. Selleks koostati ja võeti 8. augustil 1945 vastu Rahvusva- helise Sõjatribunali Harta, millele kirjutasid alla USA, Suurbritan- nia, Prantsuse Vabariigi ja NSV Liidu valitsused ja mis koostajate kinnitusel sisaldas seni kirjapan- emata rahvusvahelisi õigusi. Harta (art. 6-a) nägi ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsusevastased kuriteod. Liitlaste väitel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist. Et natsi Saksamaad (ja teljeriike) oli vaja karistada ka enne sõda tehtud kuritegude eest, siis tuli vastu võetud õigusnormidele anda tagasiulatuv jõud. Seda tehti Nürnbergi tribunali kohtuotsusega, millega tunnistati tagantjärel karistatavaks teod, mis on vastuolus tsiviliseeritud rahvaste hulgas kehtiva õiguse põhimõtetega või rikuvad üldkohustusliku rahvusvahelise tavaõiguse norme.
Hiljem tegi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) Peaasamblee mitme oma resolutsiooniga kõik Nürnbergi Harta normid oma liikmeile üldkohustuslikuks. Oluline on silmas pidada, et Nürnbergi Harta on üldsõnaline ja ei viita ühelegi kongreetsele riigile ning kehtib seega kõigi riikide kohta, kes Hartas loetletud kuritegusid korda panevad.
Rahvusvahelise õiguse järgi loetakse inimsusevastaseks kuriteoks, erinevalt tavalisest kriminaalkuriteost, teadlikult, laiaulatuslikult ja süstemaatiliselt toime pandud rünnakuid tsiviilelanike vastu.
Teadlikult laiaulatuslik või süstemaatiline rünne tsiviilisikute vastu on näiteks see, kui väeosa või selle allüksuste juhid või liikmed on teadlikud, et nende tegevuse eesmärgiks on tsiviilelanikkonna ründamine. Samuti laieneb see mõiste poliitilisele juhtkonnale. Kui kapral vastutab selle eest, mida tegid tema ja tema alluvad , siis sõjavägede ülemjuhataja või riigipea vastutus on palju laiem.
Inimsusevastaste kuritegudega on lähedalt seotud veel kaks kuriteo liiki: genotsiid ja sõjakuriteod.
Genotsiid on kuritegu, mis on suunatud mõne rahvusliku, etnilise, rassilise või religioosse rahvusgrupi vastu eesmärgiga see osaliselt või täielikult hävitada. Genotsiid eristub inimsusevastasest kuriteost selle poolest, et tema eesmärk on konkreetse inimrühma konkreetne hävitamine ülalloetletud tunnuste järgi.
Genotsiidi klassikaline näide on Natsi-Saksamaa juhtkonna eesmärgistatud juudi rahva hävitamine. Lähiminevikus toimunust võib genotsiidi alla liigitada Jugoslaavias toimunud massimõrva.
Sõjakuritegu on kuritegu mis on toime pandud lahinguväljal sõjaväelaste poolt sõjaväelaste või siis tsiviilelanikkonna suhtes ilma otsese sõjalise tarviduseta.
Sõjakuriteoks loetakse näiteks ka okupeeritud aladel elanike mobiliseerimist okupeeriva riigi relvajõududesse. Erinevalt kriminaalkuritegudest on nii inimsusvastased -, sõja- ja genotsiidi kuriteod vastavalt 1968. aastal vastu võetud aegumatuse konventsiooni järgi aegumatud . Samuti kehtestab rahvusvaheline õigus kriminaalvastutuse ülaltoodud kuritegude üle ka siis, kui nende kuritööde toimepaneku ajal ei rikutud antud riigi seadusi.
Iga kohtuprotsessi puhul tekib aga otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista. Nürnbergi tribunali kohtunikeks olid Teise maailmasõja võitjariikide - USA, N. Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad.
Kuna Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal koosnes vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.
Võrdluseks võib tuua praeguse Haagi rahvusvahelise kohtu, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata ka neutraalsete riikide (Rootsi, Šveitsi jt.) esindajad.
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunalis oli kohtu all 21 natsikujategijat (Himmler oli teinud arreteerimise ajal enesetapu). Süüaluste pingis olid: SS-i juht Kaltenbrunner, Luftwaffe juht Göring; okupeeritud alade haldusjuhid Franck , Rosenberg ja Seyss-Inquart; sunnitöölaagrite ülem Sauckel; operatiivstaabi kindralid Keitel ja Jodl, juudivastaste dekreetide autorid Frick ja Reicher ning Reichi välisminister Ribbentrop. Bormanni üle mõisteti kohut tagaselja. Peale nende olid kohtu all veel viis kollektiivset süüdistatavat – Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioon SS/SD, Gestapo ja Hitleri peastaap. Kõiki kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel: a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes inimsuse vastu.
Protsessi läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. a. Selle protsessi suunaja ja peasüüdistaja oli Nõukogude kindralprokurör Rudenko. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli aga kahtlemata Josif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud seejärel kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Just seepärast kaitsti Nõukogude huvisid protsessil sama raevukalt, kui seda oli tehtud sõja ajal Stalingradi varemeil.
Nürnbergi protsessi ülesandeks oli seadusandlikus korras natslike sõjakurjategijate karistamine , kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Teisisõnu – Nürnbergis taotleti õiglust. Kuid seda ilusat tõde varjutab üks tume vari - miks pidi natsikurjategijate üle kohut mõistma ja karistama Stalin, kes ise oli samasugune kurjategija ja hävitanud kordi rohkem inimesi veel ammu enne Hitleri võimuletulekut, nii et Hitler võinuks teda vaid kadestada. Kummaline on ka see, et Stalin karistas hitlerlasi, kelle ta ise oli võimule aidanud, materiaalselt abistanud ja kuritegudele tõuganud. Ja mis veelgi jahmatama panevam fakt - sõjasüüdlaseks sai ka N. Liidu otsene ohver Soome...
Nürnbergi kohus süüdistas Reichi juhtkonda Nõukogude Liidu vastu vallutussõja alustamises. Kui sõjakuriteod olid karistatavad juba Esimese maailmasõja ajal, siis paljud juristid on hiljem väitnud, et vallutussõja alustamine ei olnud 1939.-1941. aastal kehtinud rahvusvaheliste seaduse alusel kriminaalkorras karistatav. See tähendab, et Saksa agressorid rikkusid küll Briand -Kelloggi pakti, rääkimata eetilistest põhimõtetest, kuid sõjasüütajate kriminaalkorras vastutuselevõtmiseks teo toimepanemise ajal vastav õigusnorm puudus.
1933. aastal sõlmisid NSV Liit, Eesti, Läti, Poola, Rumeenia , Afganistaan ja veidi hiljem ka Soome, Jugoslaavia , Tšehhoslovakkia ja Türgi agressiooni defineerimise, ehk nn. Londoni konventsiooni, mille põhjal tunnistati agressoriks riik, kes esimesena, ilma sõda kuulutama tungib teise riigi territooriumile või ründab selle laevu või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või sadamate blokaadi või toetab teise riigi vastu tegutsevaid relvastatud jõuke. Konventsioon sätestas, et agressiooni ei saa vabandada ega õigustada mingite poliitilist, sõjalist. majanduslikku, või muud laadi kaalutlustega, samuti ka mitte rünnatavs riigis valitseva sisekorraga.
Kõigil sõjajärgsetel aastatel on kommunistlik propaganda , eksperdid ja ajaloolased ning nende järel ka demokraatlikud riigid kinnitanud: "1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda ja tungis Nõukogude Liidule kallale ilma sõda kuulutamata."
Nürnbergi protsessil tunnistas Saksa välisminister Jochim Ribbentrop:
"1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule Dekazanovile."
Kuid nõukogude süüdistaja eitas sõja kuulutamise dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole. Ja Ameerika Ühendriikide, Inglismaa ning Prantsusmaa kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead: kuna Nõukogude poolel ei ole sõja kuulutamise dokumente, siis Saksa pool neid järelikult ei esitanud ... Ja kohtuotsusesse kirjutati: "1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda seda välja kuulutamata. Kellel oli õigus ja kes valetas? Tutvume mõnede dokumentidega.
Nõukogude Liidu kangelane, marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides "Meenutusi ja mõtisklusi" järgmist:
“Kell 4.30 hommikul sõitsime S. Timošenkoga Kremlisse. /…/ J. Stalin oli kahvatu ja istus laua taga, käes tubakat täistopitud piip . Ta ütles: “Tuleb kiiresti helistada Saksa saatkonda. Saatkonnast vastati, et suursaadik krahv von Schulenburg palub end vastu võtta kiire teate edasiandmiseks . Suursaadiku vastuvõtmine tehti ülesandeks V. Molotovole. /…/ Mõne aja pärast sisenes V. Molotov kiiresti kabinetti lausudes: "Saksa valitsus on kuulutanud meile sõja". J. Stalin istus vaikides toolil edasi ja jäi sügavalt mõttesse. Tekkis pikk ja rusuv vaikus " 1)
Mõni tund pärast Saksamaa saadiku Schulenburgi poolt Saksamaa välisministeeriumi noodi üleandmist (22. juunil 1941) esines Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov raadios, pöördudes nõukogude rahva poole. Molotov kuulutas kogu maailmale, et Saksa valitsus esitas N. Liidule memorandumi ja et see anti üle Molotovile. Enamgi veel. Molotov teatas ka memorandumi sisu:
"Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile." 2)
Kellel oli siis õigus? Kas Ribbentropil ja marssal Žukovil, kes kinnitasid, et Saksmaa kuulutas N. Liidule sõja, või Nürnbergi rahvusvahelise tribunali süüdistajatel ja kohtunikel , kes otsustasid, et Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda ja mõistsid Ribbentropi selle eest surma?
Õigus oli muidugi Ribbentropil ja Žukovil. Saksamaa kuulutas ametlikult N. Liidule sõja. Seda on tunnistanud ka N. Liidu hilisem ajalooteadus, kus kirjutatakse :
"Samas vaimus oli koostatud memorandum, mille Ribbentrop andis üle Nõukogude saadikule Berliinis. Selles kinnitati, et N. Liit püüdis purustada Saksamaad siseriiklikult ja oli iga hetk valmis sooritama tema vastast agressiooni. Nii "ohtlik olukord" olevatki sundinud natside valitsust alustama sõda." 3)
Miks salgasid Nõukogude süüdistajad Nürnbergis maha Saksamaa poolt sõja kuulutamise fakti? Miks nad salgasid, et Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juunil Nõukogude saadikule Berliinis üle noodi? Miks sooritasid süüdistajad õigusmõistmises kuriteo ja määrasid Ribbentropile väljamõeldud süüdistuse?
Asi on selles, et peale Saksamaa välisministeeriumi noodi Nõukogude valitsusele andis Ribbentrop Nõukogude suursaadikule üle ka veel kolm dokumenti:
1) Saksamaa siseministri, SS-Reichsführeri ja Saksmaa poliitšefi ettekande Saksmaa valitsusele NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis on suunatud Saksmaa vastu.
2) "Saksamaa Välisministeeriumi ettekande Nõukogude valitsuse propaganda ja poliitagitatsiooni kohta."
3) "Saksamaa armee ülemjuhataja ettekande Saksamaa valitsusele Nõukogude vägede koondamise kohta Saksamaa vastu."
Saksamaa Välisministeeriumi nooti ja selle kolme lisa ei lükanud tookord ümber ei Molotov ega Nõukogude valitsus. Nõukogude luure teostas tõepoolest aktiivset, varjatud luure- ja õõnestustegevust Saksamaa ning tema liitlaste vastu. Ka viis Nõukogude valitsus läbi ebatavaliselt intensiivset, varjatud kampaaniat nõukogude elanikkonna ja armee ettevalmistamiseks peatselt Saksamaale ja Rumeeniale antava purustava löögi puhul.
Samal ajal koondas Nõukogude juhtkond oma läänepiirile maailma ajaloos seninähtamatul hulgal vägesid. Saksamaa ja Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki , 15 000 lennukit ja 35 000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist vaid Vene Föderatsiooni Kaitsemi- nisteeriumi ametlikust allikast.
Marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides “Meenutusi ja mõtisklusi”, et alates 1939. aasta 1. jaanuarist kuni 22. juunini 1941. aastal sai Punaarmee tööstuselt juurde 29 637 välisuurtükki ja 52 407 miinipildujat. Seega koos tankitõrje suurtükkidega kokku 92 578 suurtükki ja miinipildujat. Veel kirjutab Žukov, et 1941. aasta märtsis võeti vastu otsus kahekümne uue mehhaniseeritud korpuse loomiseks, mille komplekteerimiseks oli tarvis juurde 16 000 tanki, seega ühtekokku ligi 32 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahinglen- nukit, neist 3719 uut tüüpi lennukit, nagu: Jak-1, Mig-3, Lagg -3, ründelennuki IL-2 ja pikeeriv pommituslennuk Pe-2. 4)
Seega Ribbentrop ei valetanud, kui ta noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu kontsentreerimise Saksamaa idapiirile.
Nõukogude kindralid ja kommunistlikud agitaatorid korrutasid pidevalt, et Nõukogude vägede koondamine piirile teostati kaitseks, nähes ette Saksamaa agressiooni. Kuid see väide on mõeldud sõjaasjanduses võhikuile. Kaitsele asuvad diviisid ei koondu vahetult piirile, ega kuhja sinna virnadesse tuhandeid tonne laskemoona ja sadu rongiešelone relvadega. Kaitsele asuvad väeosad rajavad eelkõige kaitserajatised ja miiniväljad. Kuid Nõukogude läänepiirile koondunud armeed ei kaevanud meetritki kaitsekraave, ega rajanud mitte ühtegi punkrit. Veelgi enam. Stalini käsul hävitati kõik senised kaitserajatised ja demineeriti miiniväljad, sillad ja tunnelid, kuna need olid takistuseks rünnakuks koonduvatele armeedele.
Kuna Saksamaa pretensioonid olid põhjendatud ja neid oli võimatu ümber lükata, võttis Nõukogude valitsus hiljem käibele formuleeringu Saksamaa reeturlikust (sõda kuulutamata) kallaletungist. Sellega taheti panna rahvast uskuma, nagu polekski Saksamaa kuulutanud N. Liidule sõda ega esitanud ka pretensioone, mistõttu polnud tal ka põhjust kallale tungida . Seega langes "süütu" N. Liit agressori ohvriks.
Nõukogude uurijad nõudsid Nürnbergis Saksa välisministrilt Ribbentropilt vaid üht - et see tunnistaks: et N. Liit ei kavatsenud rünnata Saksamaad; et N. Liit polnud sõjaks valmis ja et Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda ja mingit dokumenti üle ei andnud. Kui Ribbentrop oleks eeluurimisel soostunud Nõukogude süüdistajate ettepanekuga, oleks ta viivitamatult viidud süüdistatavast tunnistajaks. Kuid Ribbentrop jäi endale kindlaks. Vangikongis tegi ta märkmeid, mis nüüd on avaldatud:
"Nõukogude vägede ülisuur kontsentreerimine Bessaraabias sundis Adolf Hitlerit tugevasti kahtlema sõja jätkamist Inglismaa vastu, sest me ei saanud mitte mingil juhul loobuda meile eluliselt vajalikust Rumeenia naftast. Kui Venemaa oleks siin edasi tunginud, jäänuksime jätkuvas sõjas Stalini meelevalda. Sellised väljavaated pidid loomulikult Hitleris esile kutsuma umbusku Vene poliitika suhtes. Ta rääkis mulle, et vaagib sõjalisi meetmeid, sest ei soovi, et teda üllatataks."
Sama rääkis eeluurimisel ka kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel. Ka tema jäi endale kindlaks. Keitel tunnistas:
"Nõukogude Liitu rünnati eesmärgiga - ära hoida Saksamaa ründamist Venemaa poolt. Ma kinnitan, et kogu ettevalmistustöö, mis me enne 1941. aasta kevadet tegime , taandus kaitsemeetmetele Punaarmee võimaliku rünnaku eest. Niisiis võib kogu idas peetud sõda nimetada teatud määral ennetavaks. Selge see, et nende meetmete ettevalmistamisel võtsime nõuks kasutada efektiivsemat abinõud - ennetada Nõukogude Venemaa rünnet ja purustada ootamatu löögiga tema relvajõud. 1941. aasta suveks oli mul tekkinud kindel veendumus , et Vene vägede võimas koondumine ja sellele järgnev kallaletung Saksamaale võib asetada meid strateegiliselt ja majanduslikult äärmiselt kriitilisse olukorda. Eriti olid ohustatud kaks itta nihutatud tiibmist baasi - Ida- Preisimaa ja Ülem- Sileesia . Juba esimestel nädalatel pärast Venemaa rünnet sattunuks Saksamaa äärmiselt ebasoodsatesse tingimustesse. Meie kallaletung oli selle ähvarduse vahetu tagajärg." 5)
Sama rääkis ka kindralooberst A. Jodl, kes ütles:
"Valitsuse poliitiline arvamus oli, et olukord läheb keeruliseks siis, kui Venemaa ründab meid esimesena." 6)
Mõned Saksa kindralid siiski mõistsid Stalini mängureegleid ja võtsid need omaks. Vene Sõjaajaloo žurnaal [VIZ, 1990. nr. 3] kirjutas:
Paulus
Kindral Paulus
"1946. aasta 9. jaanuaril pöördus (kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku avaldusega, milles paljastas Teise maailmasõja konkreetseid ja tegelikke vallapäästjaid, peatudes nende poolt okupeeritud territooriumidel korda saadetud metsikustel."
Sellist tunnistajat Stalin vajaski ja Paulus ilmus Nürnbergi kohtusaali NKVD laost välja antud mustas ülikonnas, valge särgi ja kikilipsu ning lakknahast kingades. Peale selliste tunnistuste andmist pääses Paulus võllast ja ta viidi tagasi GULAG -i laagrisse.
Peale Nürnbergi protsessi korrutasid kommunistlik propaganda, kõik sõjaeksperdid ja ajaloolased-kindralid ning nende järel ka miljonid inimesed, et Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale röövellikult ja ilma sõda kuulutamata. Ja siis loevad needsamad miljonid inimesed marssal Žukovi memuaaridest: "Saksamaa valitsus kuulutas meile sõja."
Žukovi memuaarid anti välja sadades keeltes. Kuid millegi pärast keegi lugejaist ei taipa, et kommunistlike agitaatorite poolt kuulutatud tõde ei lähe ots-otsaga kokku. Ka ei vaevunud läänemaailm seda "väikest viga" märkama.
Nürnbergi protsessil mõisteti kaks kohtualust õigeks, kaheksa erinevateks tähtaegadeks kuni eluks ajaks vangi ning üksteist surma poomise läbi. Viimaste hulka kuulus ka Göring, kes lõpetas elu enne hukkamist enesetapuga. Järgnevatel väiksematel kohtuprotsessidel mõisteti veel 24 kohtualust surma, 35 õigeks ja 114 erinevateks tähtaegadeks vangi. Suur hulk sõjakurjategijaid anti kohtu alla riikides, kus nad olid kuritegusid sooritanud.
Võitjate kuritegusid ei arutatud
Nürnbergi kohtus arutusel olnud mittekallaletungi lepingut ja vallutussõja alustamise nõudeid ei rikkunud mitte ainult Saksamaa, vaid ka N. Liit, kes ründas 1939. aastal sõda kuulutamata Poolat ja Soomet ning 1945. aastal Jaapanit. Seda loetelu võib veelgi jätkata, kuid Nürnbergi tribunalis neid küsimusi ei arutatud.
Nürnbergi protsessil ei arvestatud ka põhimõtet, et süüdi mõistetavalt ei saa nõuda nende õigusnormide täitmist, mida kohtumõistjad ise pole täitnud.
See tähendab, et analoogsete kuritegude toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada, või siis oleks tulnud samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlasi.
Kahjuks jäi Nürnbergis andmata juriidiline hinnang võitjate endi poolt toime pandud kuritegudele. Veelgi enam – Nürnbergis süüdistas N. Liit natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises, kuigi liitlased teadsid, et veresauna Katõnis pani toime N. Liidu karistusorgan NKVD. Samuti lasi Stalin Nürnbergi Sõjatribunalile asitõendina esitatud Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid tunnistada võltsinguks. NSV Liit jäigi nende olemasolu eitama, hoolimata sellest, et mitmete riikide juhid käisid Moskva arhiivis korduvalt nende originaalidega tutvumas. Nende olemaolu tunnistas Venemaa alles 24. detsembril 1998. aastal. Nii sündis, et Nürnbergi kohtunikud mõistsid Reichi juhtkonna süüdi sõda kuulutamata kallaletungi eest Poolale ja N. Liidule, kuigi NSV Liidu ja natsi Saksamaa armeed võtsid koos osa Poola vallutamisest ning poola ohvitseride ja tsiviilisikute hävitamisest.
N. Liit pääses Nürnbergi tribunalis vastutusest tema poolt sooritatud kuritegude eest tänu sellele, et kui Hitler ründas 22. juunil 1941 oma sõpra, andis ta seega Stalinil võimaluse täita olulist osa natsismivastases võitluses. Tänuks selle eest pitsitasid lääneliitlased N. Liidu poolt toime pandud kuritegu ees silma kinni...
Võitjariikide kontosse kuulub veel teisigi Nürnbergi protsessi õiguspunktide rikkumisi. Nii tulnuks punkti – kuriteod inimsuse vastu - alusel võtta menetlusse näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade massiline pommitamine, mis toimus otse tsiviilisikute hävitamise eesmärgil, mille käigus hukkus 593 000 tsiviilisikut, 26 000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39 000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900 000 inimest, kelledest 76 000 hiljem surid. USA poolt Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatompommid tapsid 140 000 tsiviilisikut.
Samal ajal jätkus aga ka veel Nürnbergi protsessi ajal sakslaste massiline küüditamine ja tapmine N. Liidu kontrolli alla langenud aladel. Isegi mitte N. Liidus ja viimase poolt okupeeritud riikide elanikud ei pidanud läbi tegema selliseid sundmigratsiooni ja deportee- rimise õudusi, mis langes 1945. aastal osaks sakslastele.
Sakslaste väljajuurimine idapoolsetelt aladelt toimus kahes etapis, mis mõlemad olid ühtviisi traagilised. Esimene oli paaniline põgenemine läheneva Punaarmee eest, teine inimeste sihilik väljasaatmine piirkondadest, kus sakslased olid elanud paljude põlvkondade jooksul, mõnel pool isegi tuhatkond aastat.
Lääneriigid kandsid kommunismi kuriteod maha
Teatavasti kaotas Saksamaa pärast sõja lõppu, s.t. juba rahu ajal 7 miljonit inimelu . Kuidas käidi ümber saksa rahvaga sõja lõppedes (nii sõdurite kui tsivilistidega), sellest pole varem kusagil räägitud ega kirjutatud. Sakslased ise ei tohtinud sellest iitsatadagi (nemad olid ju kõiges süüdi) ja teised ei tahtnud sellest rääkida, sest sakslasi kaitsta polnud poliitiliselt korrektne.
Hiljem on väidetud, et Stalini initsiatiivil organiseeriti Nürnbergi protsessi selleks, et mõista natside üle kohut nende koonduslaagrite pärast. See väide on äärmiselt pentsik, sest Hitler oli koonduslaagrite rajamises vaid “ustav leninlane” ja Antonov-Ovsejenko, Buhharini, Trotski ning Stalini õpilane.
Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide vastuseisule, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.
J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid , kel oli veel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.
9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday Pietorian’is kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimise tulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 137el natsi süüalusel 139st purustatud piinamisel munandid . Neid oli ka teiste jõhkrate võtetega piinatud.
1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu “An Eye For An Eye”, kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.
Hämmastav on ka Nürnbergi protsessi puhul Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa käitumine. Nende esindajad istusid koos miljoneid inimesi hävitanud ja kogu Euroopat kommunismile allutada tahtnud Stalini esindajatega ühise kohtulaua taga ja mõistsid kohut juute hävitanud ja Stalini kavatsusi nurjata tahtnud hitlerlaste üle. Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid lääneriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Kesk-Euroopa Stalinile vägistamiseks, tuues seejuures põhjenduseks, et Stalin päästis Kesk-Euroopa rahvad ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi. Seega reetis end demokraatlikuks nimetav lääs demokraatia peale Jalta ka veel Nürnbergis.
Nürnbergi kohtu alla olnud natsikurjategijad
Saksa välisminister Joahim von Ribbentrop
Göring
Marssal Herman Göring
Kaltenbrunner
SSi juht Kaltenbrunner
Rosenberg
Idaalde minister Alfred Rosenberg
Seyss-Inquart
Riigiminister Arthur Seyss-Inquart
Franck
Okupeeritud alade haldusjuht Hans Franck
Sauckel
Koonduslaagrite ülem Fritz Sauckel
Frick
Riigiminister Wilhelm Frick
Jodl
Kindral Alfred Jodl
Keitel
Kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel
Kohtuotsuse kokkuvõte
24-st süüdistatavast 2 surid enne kohtuprotsessi lõppu, 12-le määrati poomissurm, 7-le vanglakaristus 10-st aastast kuni eluaegseni ning 3 mõisteti õigeks. Surma mõistetud poodi 16. oktoobril 1946, kasutades tavapärast lühikest poomisnööri pika nööri asemel. Kuigi Prantsuse kohtunikud soovitasid surma mõistetuid maha lasta, nagu oli kirjas sõjaväe-eeskirjades, siis Ühendriikide ja Nõukogude kohtunikud olid kindlalt poomise poolt, kuna nende arvates olid karistatavad üle astunud sõjaväelase eetikast ning polnud väärt lihtsalt mahalaskmist. Süüalused, kelle kohtuotsuseks oli vangikaristus, toimetati 1947. aastal Spandau vanglasse, kus mitmed neist vabastati ennetähtaegselt. Organisatsioonidest, keda kohtuväliselt süüdistati, leiti, et need ei olnud kriminaalsed – seega mõisteti nad õigeks.
Kasutatud kirjandus
G. Žukov, (vene.k. lk 248; eesti k. lhk. 66)
Ajaleht "Izvestija", 24. juuni 1941.
Teise Maailmasõja ajalugu", 4 kd, lk 31
G. Žukov, (Eesti k. lhk. 30)
Keiteli ülekuulamise protokollist 17. juunil 1945
Jodli ülekuulamise protokollist 18. juulil 1945
John Geegan – The Second World War, 1989.
http://www.hot.ee/vaikal/nurnberg.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%BCrnbergi_protsess