Nõmm-, Aed-Liivateed ja Tüümian (0)

• Nõmm- liivatee ( Thymus serpyllum) JA TÜÜMIAN –
  Targad Taimed Taskus lk 49; Metsamoori Ravimtaime raamat lk 47; Taimede Varjatud Vägi lk 145
  Mererannas, männimetsas, mäeseljandikel. Lõhnav ja väike. Juunikuust. Hingamisteede, häälepaelte ravim. Toimub rahustavalt, und taastavalt. Omapärase lõhnaga. Arvatakse, et liivatee pääastab kurjade sõnade mõjust. Kaetiserohuks kutsub vanarahvas. Lugupeetud taim. Ladinakeelne nim. Sõnast hing ja eluhingus. Arvati, et see taim ei anna tagasi mitte ainult tervist vaid ka elu. Keskaegsed nõiad kasutasid liivateed võlujoogi koostises, mis aitas näha teispoolsust. Legend räägib, et taim on saanud oma võlujõu sellepärast et Neitsi Maaarja puhanud kord liivateevaiba peal ja seetõttu andnud Jumal taimele erilise mõjujõu. Kui kanti liivateepärda (rüütlid vanasti), siis oli see vapruse ja julguse sümbol. Arvatakse, et kandes pärga, saad võimaluse näha haldjate maailma ja muutud vastupandmaatuks. Võib ka voodi kohal olla. Kuivades säilitab ta oma vapustava lõhna ja tal on võime peletada hirmuunenägusid.
  Armastus, Meel, Tunded.
  Astroloogia : Veenus, primaarselt kaalud ja sõnn; sekundaarselt vähk, kalad ja skorpion .
  Elemendid: vesi ja feminiinne.
  Tüümian on üks (liivatee liikidest.)
  Ladinakeelne sõna Thymus tähendab kreeka keeles vaprust . Teine sõna Thymiana ehk suits, tähendab seda et tüümianisuitsuga peletati siseruumidest hammustavaid putukaid. (Kaitseb energia ja hinge nn. Imejatest ja haigettegijate eest). Vana Kreekas peeti tüümianist väga lugu ja pärast kümblust hõõruti sellega keha, Rooma sõdurid kümblesid julguse ja jõu saamiseks tüümianivees.Kõrgemast seisusest naised tikkisid tüümianioksi vapruse sümbolina rättidele, mida kinkisid oma lemmiksõdalastele, kui nood ristiretkedele läksid – kingitus tähendas armastavat meenutamist. Tüümian sümboliseeris vaprust, energiat ja aktiivsust.Mägismaa Sotlased jõid jõu ja vapruse saamiseks ning halbade unenägude peletamiseks. Liivateepatju on kasutatus epilepsia ja melanhoolia leevendamiseks. Õlut ja liivateesuppi kasutati häbelikkuse puhul ja teed närvisümptomit, näiteks painajate vastu. Ängistuse ja kurbuse korral soovitati magda liivateega täidetud patjadel.
  17. sajandil soovitas Culpepper nõmm-liivateed närvisüsteemi häirete korral, peavalu, iivelduse ja halbade unenägude vastu. Juba 17. sajandil müüdi tüümianiõli. Prantsusmaal tunti 18. sajandil liivateed sisaldavat närviravimit baume tranquille. Liivatee on olnud tähtsal kohal vaimsuses ja religioonid . Aed-liivateed võib kasutada puhastumiseks, ravimiseks ja ennustamiseks. Taime võib kanda amuletina ning kasutada lõhnasegudes ja suitsutamiseks. Parim kasutuspäev on reede.
  Liivatee suurendab vaimuandeid ja selgeltnägemisvõimet. Liivatee on abiks rännakutel, sest see annab energiat suuna leidmiseks. Tuleb eelkõige palju kasuks avalikkuse tähelepanu saavatele isikutele.
  Liivatee puhastab ja uuendab vaimu ning kutsub appi ingleid.
  Juustesse torgatud värske liivatee muudab naise vastupandamatuks ja suurendab mehe iha. Armuloitsudes toob liivatee suhtesse hellust ja mõistmist. Kui pruudil on kingades liivatees, on peigmees alati truu.
  Hea uni. Traditsiooniline ravim kurvameelsuse vastu. Kõrvaldab väsimust, pessimismi, kahtlusi, hirmu ja apaatiat. Tugevdab närvisüsteemi, virgutab ja vabastab masendusest. Peetakse turgutavaks ja rahustavaks ravimtaimeks, mis toob selgust mõtetesse ja sobib kasutamiseks närvilisuse ja vaimse kurnatuse, hüsteeria, hajameelsuse ja keskendumisraskuste puhul. Usutakse, et taime või õli nuustumne aitab eksamipalaviku puhul, kirgastab mõtteid ja annab julgust ja turvatunnet. Liivatee suurendab kaastunnet.
  Vannivette segatud liivatee rahustab vaimu.
  NÕMM-LIIVATEE
  Thymus sepyllum
  

                                Selle taime  ajalugu on pikk ja väärikas. Hiinas, antiikses Kreekas, kus ta katab mäenõlvu, tarvitati teda rituaalselt ja seostati elegantsusega. Fraas " ta lõhnab tüümiani järgi " tähistas suursugust, rüütellikkust, tervist. Nimetuse thymus (eluhingus) andis Theophrastos, serpyllum ( roomav ) pärineb Plinius Vanemalt.
        Tüümos võttis osa ka I maailmasõjast. Temast pressiti välja tugevaid eeterlikke õlisid (sisaldab tümooli), mida kasutati sõdurite haavaraviina ja haiglaruumide puhastusvahendina.'
        Juunikuust augustini õitseb Eestis nõmm-liivatee, õitseb männimetsas, mere ääres, liivastel mäeseljandikel. Tema roosakas-violetseid õisi kogutakse kas enne puhkemist kohe või õitsemise algul.
        Meie rahvameditsiin tunneb nõmm-liivateed kui tõhusat ravimteed paljude haiguste vastu. Teda tarvitati (ja tarvitatakse) köha ja külmetuse, palaviku, nohu , närvilise peavalu, kõhu- ja allkeha haiguste, sammaspoolikute ja ohatiste vastu.  
                                  Nõmm-liivatee ongi üks paremaid köharohtusid täiskasvanutele ja lastele. Seda soovitatakse hingamisteede põletike (nohu, angiini, kurgu -põletiku, "hääl ära" ), kui ka bronhiaalastma puhul. Veel tuntakse nõmm-liivateed kui rahustavat, und taastavat ja valu leevendavat teed. Valu ja põletike vaigistavad nõmm-liivatee kompressid , vannid , loputused, mida tehakse silmapõletiku, seenhaiguste, limaskesta haavandite korral. 
                                  Nagu öeldud, kogutakse ravimiseks õisi. Juurtel ravi- ega maitseomadusi ei ole, seetõttu on soovitav õisi kääridega lõigata, mitte rebida koos maapinnast kergesti eralduva juurega. Nõmm-liivatee kasvab aeglaselt, hoolimatu kogumine võib hävitada ta aastateks.
Õisi kuivatatakse hämaras, õhurikkas ruumis. Kuivatamise ajal tuleb kontrollida, sest ta kipub kergesti hallitama minema.
Nõmm-liivatee on rikas eeterlikke õlide poolest, seda kinnitab ka ta omapärane tugev aroom kogumise ajal. Ta sisaldab tugevalt antiseptilisi aineid tümooli, karvakrooli, borneooli, pineeni . Veel on eraldatud saponiine, mõru- ja parkaineid , mineraalsoolasid, rasv - ja orgaanilisi happeid .
Hingamisteede põletiku, köha, gripi puhul võetakse üks supilusika-täis ürti klaasi vee kohta, lastakse 8-10 minutit tõmmata ja juuakse soojalt.
Gaasivalude või soolepõletike korral (ka kõhugripi leevendamiseks) võetakse 1 supilusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta, lastakse 20 minutit tõmmata ja pruugitakse jahedalt lonkshaaval.
Imikutel gaasivalude vähendamiseks võetakse teelusikatäis ürti liitri vee kohta.
Valu ja põletikulisi liigeseid vaigistavad vannid, kuid see on suur luksus, sest nõuab palju ürti (60 g 1 liitri keeva vee kohta, tõmbab eelnevalt 4-6 tundi kaane all). Seda võib asendada kompressidega valutavale kohale.
Nõmm-liivateed on soovitav tarvitada ka korratu menstruatsiooni puhul. Selleks juua nädal enne oletava menstruatsiooni algust üks klaas päevas nõmm-liivateed.
2. TÜÜMIAN EHK LIIVATEE
2.1 Tüümiani ajaloost
 
Tüümiani on kasutatud iidsetest aegadest tema aroomi ja maitse pärast, samuti meditsiinis selle tervislike omaduste tõttu. Vana-Kreekas kasutati tüümiani just aroomi pärast, näiteks põletati seda viirukina pühades templites. (www.tarbija24.ee)
 
Tüümian oli vapruse ja imetlusväärsete tegude sümbol, aupaistes olevate inimeste kohta kasutati väljendit «tüümiani lõhn». 16. sajandist hakati antiseptiliste omadustega tüümianiõli kasutama nii suuvee kui ka näopuhastajana, tänapäeval on leitud sarnane väljund looduslikes seepides, kosmeetikas , parfüümides ja hambapastades, mis sisaldavad tüümiani õli ja aroomi. Tüümian on põliselt tuntud Aasia ja Lõuna-Euroopa aladel, kuid seda kasvatatakse laialt ka Põhja-Ameerikas. (www.tarbija24.ee)
 
Rooma leegionäridel oli kombeks enne lahingusse minekut võtta tüümianivanni, mis arvati lisavat vaprust ja jõudu ning pidi aitama võidu koju tuua. Vanad roomlased pühendasid taime armastuse- ja ilujumalannale Aphroditele ning arvasid, et ürt annab julgust ja jõudu. (www.tarbija24.ee)
 
Eestlased on aedades kasvatanud aed-liivateed või korjanud mereäärsetelt aladelt lähisugulast nõmm-liivateed. Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahu haigusi välja. Kui tuppa on tekkinud kopitanud lõhn, kõrvaldatakse see liivatee suitsuga. (www. terviseleht .ee)
 
 
2.2 Tüümian sisaldab
 
Aed-liivatee on rikas eeterlike õlide poolest (1-2%). Veel sisaldab naha seisukohast järgmisi olulisi komponenete  (www.terviseleht.ee):

fenoole (üle 40%) sh tümooli, mis toimib antimikroobselt ning mõnel määral ka fungistaatiliselt (seente kasvu pidurdav) ja antiviraalselt. (www.arst.ee)
Fenooli  kasutatakse ka naha sügavaks koorimiseks- väga  efektiivne nii pindmiste     kui sügavate kortsude vähendamisel, kuid tugeva armistumisohu tõttu harva   kasutusel (Eestis ei kasutatata)  ( www. derma .ee);                   

eraldatud on saponiine - pindaktiivsuse tõttu suurendavad saponiinid rakkude membraantalitlust, mõjutades nii membraanide läbilaskvust (www.loodusajakiri.ee). Pindaktiivne aine on keemiline aine, millel on võime vähendada vee ja teiste vedelike või tahkiste pindpinevust, suurendades ühtlasi nende märgumist. (et.wikipedia.org)

mõru- ja parkaineid – tanniin

mineraalsoolasid -  leidub ka nahas, kus stimuleerivad naha rasu - ja vedelike eritust. Kui nahk vananedes lõtvub, aitavad mineraalsoolad verd ja rasu ka naha pindmiste kihtideni kanda. Nad hoiavad limaskesta niiskena ja võimendavad rakkude taastumist, mis tagab naha elastsuse. Lisaks tungivad mineraalsoolad naha sisse ja tugevdavad seal veresooni ning seeläbi kogu immuunsüsteemi (www.beautypro.ee);

rasv- ja orgaanilisi happeid;

flavonoide ;

C-, D- ja B-vitamiine (www. aloe -vera.ee).
Tanniin, fenool, tümool ja flavonoidid toimivad antioksüdantidena.
 
Nõmm-liivatees on eeterlikke õlisid tunduvalt vähem (0,1-0,2%). Nõmm-liivatee on rikas mineraalainete poolest, rikkalikult leidub joodi - joodi puudusel organismis kaasneb naha ja limaskestade kahvatus, kuivus , lõhed suunurkades, kalduvus nahapõletike tekkeks. (mirra24.ee)
 
2.3 Tüümian kodusel viisil naha heaks
 

Tselluliiditõrje

Segada üks tassitäis maisiõli poole tassi greibimahla ja 2 tl kuivatatud tüümianiga. Masseerida puusadele, reitele ja tuharatele. Vajaduse korral mässida need kohad ka toidukilega sisse. (www.naistemaailm.ee)
 

Tüümiani auru vann

Tüümian on ideaalne rasusele näonahale -  mõjub  nahka puhastavalt. Kodus saab teha  näo auruvanni. Panna pesukaussi 10–20 g kuivi või 100–200 g värskelt peenestatud ürte ja valada peale 2–3 l keeva vett. Seejärel tõmmata rätik üle pea ja pesukausi ning olla 5–10 min. auru sees.
Tüümian on tugeva lõhna ja kasulike omadustega maitsetaim , mida on hinnatud juba iidsetest aegadest peale. Lisa tüümianiga oma toidule ja tervisele veidi vürtsi!
Tüümian ehk aed-liivatee on läbi aegade mänginud rolli looduslikus meditsiinis, kus teda on kasutatud rindkere - ja hingamisteede probleemide puhul, nagu köha, bronhiit, hingamisteede katarr. Väidetavalt toimib tüümian närvisüsteemi stimuleerivalt ja selle tulemusel võib leeveneda depressioon, halvad unenäod, unetus ja melanhoolia.
Ajalugu mäletab tüümiani
Tüümiani on kasutatud iidsetest aegadest tema aroomi ja maitse pärast, samuti meditsiinis selle tervislike omaduste tõttu. Vana-Kreekas kasutati tüümiani just aroomi pärast, näiteks põletati seda viirukina pühades templites. Tüümian oli vapruse ja imetlusväärsete tegude sümbol, aupaistes olevate inimeste kohta kasutati väljendit «tüümiani lõhn». 16. sajandist hakati antiseptiliste omadustega tüümianiõli kasutama nii suuvee kui ka näopuhastajana, tänapäeval on leitud sarnane väljund looduslikes seepides, kosmeetikas, parfüümides ja hambapastades, mis sisaldavad tüümiani õli ja aroomi. Tüümian on põliselt tuntud Aasia ja Lõuna-Euroopa aladel, kuid seda kasvatatakse laialt ka Põhja-Ameerikas.
Avatud maitsemeelega inimesed võivad katsetada mõnusat ja omapärast jooki, lisades kruusitäiele kuumale piimale teelusikatäie tüümiani.
Tüümianitee
Tüümianist tehtud teed juues saab kasulikke aineid, seedehäirete puhul mõjub jook toniseerivalt. Väidetavalt võib tee aidata isegi pohmelli leevendada ja öiseid luupainajaid eemal hoida. Kruusitäie kuuma vee kohta tuleb võtta kaks teelusikatäit kuivatatud tüümiani ja lasta vedelikul tõmmata 5–10 minutit. Lisades teele lusikatäie mett, saab hea külmetusega võitlemise rohu, mis avab kerge vaevaga hingamisteed. Lapseootel naistel ei soovitata tüümianiteed juua!
Tüümian (Thymus vulgaris) pärineb Lõuna-Euroopast. Tüümiani kasvatatakse peamiselt Prantsusmaal. Looduslikult leidub teda Vahemereäärsetel kuivadel ja päikesepaistelistel mäenõlvadel. Tüümianist vaimustusid juba vanad kreeklased. Nende arvates sümboliseeris taim vaprust ja teovõimet. Nimigi pärineb arvatavalt ladinakeelsest sõnast thymos, mis tähendab elujõudu. 
Kasutamine toitudes. Hõrgutav maitsetaim suppide , liha-, seene-, pastatoitude kui ka pitsa maitsestamiseks. Kasutatakse kuivatatult lihatoitudes ja vorstides (vorstirohi). Tüümiani lehti ja noori võrseid tarvitatakse peamiselt kuivatatult, harva ka värskelt suppide, lihatoitude ja vorstide maitsestamiseks.
Raviomadused . Tüümian on tugev antiseptik, eriti hingamisteedele, bronhiidile, astmale. Kasulik lihasväsimuse ja reumaatiliste valude puhul. Aitab koondada mõtteid ja keskenduda. Eeterlikud õlid annavad tüümianile hea lõhna ja leevendavad peavalu.
Nõmm-liivatee ei vaja loodusega kokku puutunud inimesele lähemat tutvustust. Küll võib aga alati kuulda midagi uut tema rohketest kasutamisvõimalustest. Tema nime päritolu on ilmselt selge – kasvab ta ju alati väga liivasel pinnasel . Tee tuleb sellest, et taimest saab valmistada maitsva laiade kasutamisvõimalustega raviteed. Liivatee eesnimi “nõmm“ rõhutab veelkord tema kasvukohta: valgusküllased liivased nõmmed. Kuid kasvukohtade mitmekesisusele viitavad sellised nimed nagu meretee, rannatee ja metsatee. Jaanitee näitab selle ravimtaime korjamise aega jaanipäeva paiku. Tegelikult saab nõmm-liivatee varte ülemisi rohtseid osi koos õitega koguda peamiselt siiski alles juulis, jaanipäeval avanevad alles esimesed õied.
Nüüd aga nõmm-liivatee kui teetaime rohketest kasutusvõimalustest. Kõige lihtsam on meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”. Haigused pole aga ainukesed, mille vastu nõmm-liivateest abi pidi saama. Väga laialt on tema tee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina. Sellest ka nimed kaetisrohi ja teised.
Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Juulikuus, õitsemise tipphetkel, on see padi üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on väga ilus, kuid väga meelitav ka mesilastele . Kuna tema õied sisaldavad rohkesti mesimagusat nektarit, siis nõmm-liivatee on väga hea meetaim . Ka inimese jaoks on tema ilu nii meelitav, et nõmm-liivateed võib leida kasvamas paljudes kiviktaimlates. Kui teil on soovi teda ka endale saada, siis tuleb koguda tema seemneid või pista mulda üks varrejupp. Viimasele tulevad kergesti juured alla. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.
Nõmm-liivatee kohta võiks lõpetuseks mainida veel sellist huvitavat asja, et ehkki ta sedamoodi paistab, ei ole ta üldsegi rohttaim . Nimelt on tema maadligi roomav ja igal võimalusel juurduv vars puitunud ja elab isegi kümme aastat vanaks. Sellest kasvab aga igal kevadel välja rohkesti rohtseid õisi kandvaid harusid. Sellist taime võib nimetada kääbusjaks poolpõõsaks. Ka nõmm-liivatee lehed elavad üle talve, kauem siiski mitte.
Nõmm-liivatee rahvapärased nimetused lähtuvad esiteks kasvukohast: liivakad, meretee, nõmmehain jne. Teise rühma moodustavad ravitoimingutega seotud taimenimed nagu jooksvarohud, nõrgatee, rabanduse rohi , rägarohud jne.
Et nõmm-liivateed kasutati ka maagilistel eesmärkidel, siis kutsutakse teda ka kaetisrohuks, kurjasilmarohuks, jumalaema rohuks, suitsetamisrohuks jt. Neljanda kogumi moodustavad rahvapärandis taime välimust peegeldavad nimetused nagu roosipuna, põllupuna, viinapuna, mesilaselill jne. Kõige vähem on rahvasuus aga neid nimetusi, millel on seos õitsemise algusajaga nagu jaanipuna, jaanilill.
Meie esivanematel leidiski nõmm-liivatee tihti kasutust just maagilistel eesmärkidel. Mitmel pool usuti, et taime oksakese kandmine juustes muudab naisterahva vastassoole ahvatlevaks. Nõmm-liivatee keeduse sissejootmine vabastas uskumuste kohaselt needusest nii loomi kui inimesi. Hoopis rohkem kasutati maagilistes rituaalides kuivatatud taimede põletamist.
Antiikajastust on teada, et selle taime kuivürdid kuulusid isegi viiruki koostisse. Aromaatse suitsuga kaitsti end ja hooneid nii kurjade vaimude kui ka õnnetuste eest. Samuti usuti, et kalavõrkude suitsutamisest on abi kalaõnne suurendamiseks ja piimanõude suitsutamine annab nendes hiljem parema hapupiima ja -koore.
Kergelt tuntav kääbuslik poolpõõsas!
Tegelikult polegi nõmm-liivatee mitte rohttaim, vaid hoopis tilluke poolpõõsas. Alust selliseks väiteks annab taimevarre alaosade puitumine. Rohkelt hargnevad varred on kas lamavad, tõusvad või püstised ning tavaliselt jääb varte kõrgus 5–10 sentimeetri piiridesse . Taime igihaljad lehed on kitsad ja ilmetud, kuid nendel on rikkalikult eeterlikke õlisid tootvaid näärmeid. Selle kinnituseks võib taimelt napsata lehekese ja seda näppude vahel muljuda. Aromaatne elamus on kindlustatud!
Et nõmm-liivatee üksikud õied on suhteliselt väikesed, kasutab taim enda näitamiseks õite kokkukoondamist. Padjandis kasvamine lubab väikesele kasvukohale majutada ka ohtralt õisikuid, nii et eemalt vaadates jääb mulje lausa erksast helelillast õitemerest.
Praktilistest kaalutlustest lähtuvalt kogutaksegi taime õitsemise ajal. Kääridega eemaldatakse nii õisik kui ka roheliste lehtedega varreosa. Muide, nõmm-liivatee on sellegi poolest huvitav taim, et meil Eestis venib tema õitseaeg sõltuvalt kasvukohast ja ilmastikust küllaltki pikaks alates juuni lõpust kuni augusti alguseni . Nõmm-liivatee plussiks on selle taime kerge äratundmine, kusjuures tuvastamisel on abi nii nägemis- kui ka lõhnameelest.
Firmatunnus: erinevad eeterlikud õlid
Just eeterlike õlide kogum annabki nõmm-liivateele erilise lõhna, vaatamata sellele, et neid on oluliselt vähem kui nõmm-liivatee kuulsas kultuuristatud sugulases tüümianis.
Kuumal suvepäeval võib lenduvate eeterlike õlide aroome nautida isegi otse taime läheduses.
Eeterlike õlide bukett on loo peategelases päris mitmekülgne, nendest on esindatud tümool ja karvakrool, kuid leidub veel ka borneooli, geraniooli, kariofülleni ja teisigi ühendeid.
Loomulikult on ürtides teisigi bioaktiivse toimega ühendeid (parkaineid, flavonoide, vaike , mõruaineid, orgaanilisi happeid, mikroelemente jne), kuid taime nii-öelda firmamärgiks on ikkagi eeterlikud õlid. Just viimastest lähtuvad ka nõmm-liivatee kasutusviisid nii toiduainete maitsestamisel, parfümeerias kui ka meditsiinis.
Nõmm-liivatee ürtide väga erilisteks kasutusaladeks lõhnast lähtuvalt on koide tõrjumine riidekappidest, tigude eemalhoidmine neile meeldivate toidutaimede lähedusest ning kuulumine palsameerimissegude koostisse. Samuti lisatakse selle taime ürte ka sauna leilisegudesse, mida pruugitakse kas rahustaval, antiseptilisel või hingamisteid lahtistavatel eesmärkidel.
Tõsi, arvude kaines maailmas ei saa meil kasvava nõmm-liivatee põhiväärtust laialt reklaamida, sest eeterlike õlide sisaldus on meil kasvavates taimedes siiski suhteliselt kasin ja võib muutuda üsna suurtes piirides.
Tuntud tegija koduses loodusravis
Nõmm-liivatee on ka tuntud ravimtaim nii sees- kui välispidiseks kasutamiseks. Tänu mikroobe hävitavale mõjule ja rögalahtistavale toimele on taime kõige rohkem kasutatud erinevate hingamisteede haiguste korral.
Abi on nii ravitee joomisest kui ka eeterlikke õlisid sisaldavate aurude sissehingamisest.
Lisaks eeltoodule on nõmm-liivateed pruugitud palaviku alandamiseks, sapi sünteesi ergutuseks ning liigse vee väljutamiseks organismist.
Välispidiselt kasutatakse taimeosi erinevate mikroorganismide hävitamiseks mädastes põletikukolletes, sest lenduvatel eeterlikel õlidel on bakteritsiidne toime.
Kaudselt oli nendelgi inimestel õigus, kes sajandite eest kandsid riiete külge riputatud nõmm-liivatee kimpe, et nakkushaigustest hoiduda. Tõsi, kimpude kandjaid kaitsesid eeterlike õlide hulka kuuluvad lenduvad ühendid, aga mitte mingid üleloomulikud taime võlujõud.
Liigesevalude leevendamisel on abi ka ürtide lisamisest vannivette, sama kehtib ka jalahooldusvannide korral. Isegi liigrasuse naha ning kõõmaste juuste korral soovitatakse pesemist kõnealuse taime leotisveega.
Nõmm-liivatee eeterlike õlide hukutavat toimet haigustekitajatele kasutab ka nüüdisaegne kosmeetikatööstus.
Tööstuslikult eraldatud eeterlikke õlisid lisatakse toimivas koguses seepidele, vannivahtudele, jalahooldusvahenditele ja hambapastadele. Üheaegselt saavutatakse kaks tulemust: toote aromaatne lõhn ja maitse ning mikroorganismide arvukust piirav toime.
Oodatud külaline toitudes-jookides
Näiteks Prantsusmaal ja Šveitsis maitsestatakse kõnealuse taime ürtidega teatud juustusorte ning juustust tehtud toite. Islandil lisatakse nõmm-liivateed hapupiimale ja Iirimaal antakse selle taime lisandiga piimavadakule parem maitse.
Ka nõmm-liivatee lisamine liha- ja kalakonservidele on paljudes põhjapoolsemates riikides ammune traditsioon. Kulinaarias võib nõmm-liivatee aromaatseid lehti sobitada vägagi erinevate toitudega.
Värsked lehed või kuivatatud ürdid annavad omalaadse maitsevarjundi soojadele või külmadele kastmetele, köögiviljasalatitele, keedetud ja praetud kaladele, grilltoitudele, ulukilihast tehtud söögile, kohupiima- ja munaroogadele ning küpsistele.
Kuid loo peategelane kõlbab lisandiks ka kurkide ja puuviljade säilitusvedelikku. Leotades ürte lahjas äädikas või toiduõlis on tulemuseks erilise lõhna ja mekiga maitseäädikas või -õli.
Nõmm-liivatee aitab ka keelekastet maitsestada. Isegi tühine lisand muudab tee aromaatsemaks ning lisab suvisele karastusjoogile meeldiva maitsevarjundi.
Juba iidsetest aegadest kasutatakse nõmm-liivatee ürte ka teatud likööride valmistamisel.
Meil puutub tarbija nõmm-liivateega kõige enam kokku teesegude ostmisel.
Et taime õitse- ja kogumisaeg on alles ees, siis võib iga huviline ka endale mõningase varu soetada.
Aed-liivatee annab elu tagasi
Liivatee on iidsetest aegadest olnud lugupidamises, seda tunnistab ka tema kasutamine usurituaalidel. Tema ladinakeelne nimetus thymus on tuletatud sõnast "hing", "eluhingus", sest liivateel olevat võime anda inimesele elu tagasi.
Taim on tuntud Idamaades , vanas Egiptuses ja Kreekas. Eriti tervistava toimega on mesi , mis korjatud liivateega kaetud nõlvadelt.
Ka keskajal tähistas liivatee elujõudu. Rüütlid kandsid liivateepärgi, mille ümber sumisesid alati mesilased . Liivatee on kogu maailmas tunnustatud ilu-, mee-, maitse- ja ravimtaim. Parimaks peetakse Prantsusmaa aed-liivateed.
Ka eestlased on teda kasvatanud aedades või korjanud mereäärsetelt aladelt lähisugulast nõmm-liivateed. Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahu haigusi välja. Kui tuppa on tekkinud kopitanud lõhn, kõrvaldatakse see liivatee suitsuga.
Tüümian koduaias
Tüümianikasvatus õnnestub ka koduaias. Seemned külvatakse varakevadel potti ja kui nad idanema hakkavad, ei või potti üle kasta. Taim nõuab soojust ja valgust, teda võib õue istutada alles pärast seda, kui ilmad on tõepoolest soojad .
Tüümiani oksi võib kasutada kogu kasvuaja jooksul ja kuivatamiseks korjata enne õitsema hakkamist. Õievarred võib jätta korjamata, taime ei maksa liiga "paljaks" koorida. Tüümiani sugulast, nõmm-liivateed võib samuti aias kasvatada. Nõmm-liivatee on tiheda vaibana dekoratiivne taim, kuid samal ajal ka maitseaineks kõlbulik.
Kääbuspõõsana, dekoratiivne liivatee on mitmeaastane taim, kaetuna või talveks keldrisse viiduna jätkab ta oma kasvu järgmisel suvel. Talveks säilitamiseks ta kuivatatakse hämaras, õhurikkas ruumis. Kuna ta on väga aromaatne, võib potis talveks magamistuppa tuua. Rahulik uni on kindlustatud.
Keemiline koostis
Liivatee on rikas eeterlike õlide poolest. Sisaldab tugevat antiseptilist, omapärase lõhnaga tümooli, karvalooli, borneooli, pineeni. Eraldatud on saponiine, mõru- ja parkaineid, mineraalsoolasid, rasv- ja orgaanilisi happeid. Sisaldab 1-2% eeterlikke õlisid, samal ajal nõmm-liivatees on neid tunduvalt vähem (0,1-0,2%). Nõmm-liivatee on rikas mineraalainete poolest, rikkalikult leidub joodi, kuid kasutamise minimaalkogused ei võimalda nendega meil organismi vajadusi rahuldada.
Liivatee ravitoime
Rahvameditsiin kui ka teadus on tunnustanud tema ravitoimet eeskätt köha- ja bronhiidi korral. Kasutatakse hingamisteede põletike, kopsupõletiku, angiini ja bronhiaalastma korral. Tal on rahustav, valuvaigistav, und taastav toime. Valu ja põletikke leevendavad liivateevannid (suur luksus, sest nõuab palju ürti - 60g ämbritäie kuuma vee kohta). Eriline aine aed-liivatee ürdis leevendab vananemisnähte. Aed-liivatee sisaldab õli, mis võib säilitada küllastamata lipoproteiidide tasakaalu organismis. Lipoproteiidide sisaldus kehas väheneb vananemisel. See võib põhjustada liigesevalu jt reumaatilisi vaevusi. Šoti Põllumajandusülikoolis ja Budapesti Meditsiiniülikoolis on aastaid uuritud loomade ja inimeste vananemist . Teadlased on selgitanud tosina erineva ravimtaime mõju vananemisele, kuid aed-liivatee on andnud kõige paremaid tulemusi.
Gripi, hingamisteede põletike ja köha korral võetakse 1 supilusikatäis ürti kl keeva vee kohta, lastakse 8-10 min tõmmata ja kurnatakse. Juuakse soojalt, võib lisada mett. Gaasivalude ja soolepõletiku korral lastakse teed kauem tõmmata (30 min) ja juuakse jahedana pool kl enne sööki. Imikutele lisatakse ürti vaid 1 teelusikatäis liitri vee kohta, mis kõrvaldab gaasihädad.
Viinaga tõmmise jaoks võetakse 10 g ürti ja valatakse üle 100 g viinaga. Jäetakse seisma 10 päevaks, perioodiliselt raputatakse purki või pudelit, seejärel kurnatakse. Mugav ja tõhus kurguvalu , liigesepõletiku puhul, ka suu loputamiseks. Bronhiidi puhul võib tõhusaks abiks olla teesegu liivateest, paiselehest, teelehest. Kõiki võetakse võrdses osas 1 supilusikatäis ja lastakse tõmmata 30 min kuni 1 tund. Korraga juuakse 1/3÷1/2 kl 3 korda päevas.
Gastriidi puhul on heaks seguks liivatee, piparmünt, raudrohi , saialill ja iminõges võrdsetes osades, lastakse samuti tõmmata kuni 1 tund ja juuakse enne sööki 1/2 või 1/2 kl korraga.
Liivatee toidutaimena
Teed toiduna kasutades valmistatakse ta lahjemana, st 1 tl ürti 1 kl keeva vee kohta. Sobib hästi kuumana õhtusöökide juurde kui ka külmana soojadel suvepäevadel.
Oma tugeva ja aromaatse maitsega on ta kasutusel toitude maitsestamisel, eriti liialdada ei tohiks suurte kogustega. Maitseainena sobib eeskätt liha-, kala- ja kaunviljatoitudele, on estragoni kõrval tähtsaim taim prantsuse köögis. Vahemeremaades hõõrutakse kalu enne praadimist kuuma õli sisse kastetud aed-liivatee oksaga. Kala ja liha paneerimisel segatakse jahusse aed-liivatee pulbrit. Väikeses koguses lisatakse aed-liivateed salatitele, suppidele, porgandi- ja seenetoitudele, hapendatavaile kurkidele, marinaadidele, aroomiäädikatele (oksake õitsvana äädikapudelis - dekoratiivne). Rohkesti kasutatakse kala-, liha- ja likööritööstuses. Puitunud varred sobivad grillipuiduks.
Väga hästi sobib maitsestada liivateega kohupiima, kodujuustu ja nisu-, odra -, rukkijahu putrusid ning riisi- ja maisitangu maitsestamiseks. Loomulikult sobib liivatee paljudele köögiviljatoitudele, eeskätt kõrvitsale, kabatšokile, kurgile ja seentele .
Oleme harjunud liha ja kala marinaade valmistama üksnes loorberi ja pipra lisamisega, kasutada võiks julgemini maitsetaimi, eeskätt jänese-, lambaliha marineerimisel.
Marinaad
1 pudel valget veini, vett (vajadusel 1 tl soola), 2 tl tüümiani, valge pipra teri , sinepipulbrit.
Marinaadile võib lisada rõõska koort ja musta pipart , kui lisame marinaadi eelnevalt praetud lihale (liha eelnevalt marineeritud eeltoodud segus ilma kooreta). Toodud marinaadi kogus sobilik ühele jänesele või lambakintsule.
Liivatee kuulub paljude maitseainete segudesse. Koduseks maitseainete kimbuks või seguks soovitan tüümiani peterselli, majoraani, estragoni, haraputke kõiki võrdsetes kogustes .
Veel üks praktiline nõuanne: peenestatud segust teha parajad portsud filterpaberisse või marlisse (olenevalt peensusastmest) niidiga kinniseotult. Nii võib hoida valmistoidus ja niidi otsapidi välja tõmmata. Eriti kasulik on see puljongi ja selgete suppide valmistamisel. Tänavu olen saanud oma aiast juba kolmandat saaki. Pole kahju murda oksakesi pliidi kõrvale toa lõhnastamiseks ja silmailuks.

Tüümian ehk aed-liivatee

Taim on tuntud vanas Kreekas, Egiptuses ja Idamaades. Suure tervistav toime on meel, mis on korjatud liivateega kaetud nõlvadelt.
Liivatee on iidsetest aegadest olnud lugupidamises, seda tunnistab ka tema kasutamine usurituaalidel. Tema ladinakeelne nimetus thymus on tuletatud sõnast "hing", "eluhingus", sest liivateel olevat võime anda inimesele elu tagasi.
Ka keskajal tähistas liivatee elujõudu. Rüütlid kandsid liivateepärgi, mille ümber sumisesid mesilased. Liivatee on kogu maailmas tunnustatud kui ilu-, mee-, maitse- ja ravimtaim. Parimaks peetakse Prantsusmaa aed-liivateed.
Ka eestlased on teda kasvatanud aedades või korjanud mereäärsetelt aladelt lähisugulast nõmm-liivateed. Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahu haigusi välja. Kui tuppa on tekkinud kopitanud lõhn, kõrvaldatakse see liivatee suitsuga.
Liivatee on rikas eeterlike õlide poolest. Ta sisaldab tugevat antiseptilist, omapärase lõhnaga tümooli, karvalooli, borneooli ja pineeni. Eraldatud on saponiine, mõru- ja parkaineid, mineraalsoolasid, rasv- ja orgaanilisi happeid. Sisaldab 1-2% eeterlikke õlisid, samal ajal nõmm-liivatees on neid tunduvalt vähem (0,1-0,2%). Nõmm-liivatee on rikas mineraalainete poolest, rikkalikult leidub joodi, kuid kasutamise minimaalkogused ei võimalda nendega meil organismi vajadusi rahuldada.

Liivatee ravitoime

Rahvameditsiin kui ka teadus on tunnustanud tema ravitoimet eeskätt köha- ja bronhiidi korral. Kasutatakse hingamisteede põletike, kopsupõletiku, angiini ja bronhiaalastma korral. Tal on rahustav, valuvaigistav, und taastav toime. Valu ja põletikke leevendavad liivateevannid, kuid see on suur luksus, sest nõuab palju ürti - 60g ämbritäie kuuma vee kohta. Eriline aine aed-liivatee ürdis leevendab vananemisnähte. Aed-liivatee sisaldab õli, mis võib säilitada küllastamata lipoproteiidide tasakaalu organismis. Lipoproteiidide sisaldus kehas väheneb vananemisel. See võib põhjustada liigesevalu jt reumaatilisi vaevusi. Šoti Põllumajandusülikoolis ja Budapesti Meditsiiniülikoolis on aastaid uuritud loomade ja inimeste vananemist. Teadlased on selgitanud tosina erineva ravimtaime mõju vananemisele, kuid aed-liivatee on andnud kõige paremaid tulemusi.
Gripi, hingamisteede põletike ja köha korral võetakse 1 supilusikatäis ürti kl keeva vee kohta, lastakse 8-10 min tõmmata ja kurnatakse. Juuakse soojalt, võib lisada mett. Gaasivalude ja soolepõletiku korral lastakse teed kauem tõmmata (30 min) ja juuakse jahedana pool kl enne sööki. Imikutele lisatakse ürti vaid 1 teelusikatäis liitri vee kohta, mis kõrvaldab gaasihädad.
Viinaga tõmmise jaoks võetakse 10 g ürti ja valatakse üle 100 g viinaga. Jäetakse seisma 10 päevaks, perioodiliselt raputatakse purki või pudelit, seejärel kurnatakse. Mugav ja tõhus kurguvalu, liigesepõletiku puhul, ka suu loputamiseks. Bronhiidi puhul võib tõhusaks abiks olla teesegu liivateest, paiselehest, teelehest. Kõiki võetakse võrdses osas 1 supilusikatäis ja lastakse tõmmata 30 min kuni 1 tund. Korraga juuakse 1/3÷1/2 kl 3 korda päevas.
Gastriidi puhul on heaks seguks liivatee, piparmünt, raudrohi, saialill ja iminõges võrdsetes osades, lastakse samuti tõmmata kuni 1 tund ja juuakse enne sööki 1/2 või 1/2 kl korraga.

Liivatee toidutaimena

Teed toiduna kasutades valmistatakse ta lahjemana, st 1 tl ürti 1 kl keeva vee kohta. Sobib hästi kuumana õhtusöökide juurde kui ka külmana soojadel suvepäevadel.
Oma tugeva ja aromaatse maitsega on ta kasutusel toitude maitsestamisel, eriti liialdada ei tohiks suurte kogustega. Maitseainena sobib eeskätt liha-, kala- ja kaunviljatoitudele, on estragoni kõrval tähtsaim taim prantsuse köögis. Vahemeremaades hõõrutakse kalu enne praadimist kuuma õli sisse kastetud aed-liivatee oksaga. Kala ja liha paneerimisel segatakse jahusse aed-liivatee pulbrit. Väikeses koguses lisatakse aed-liivateed salatitele, suppidele, porgandi- ja seenetoitudele, hapendatavaile kurkidele, marinaadidele, aroomiäädikatele (oksake õitsvana äädikapudelis - dekoratiivne). Rohkesti kasutatakse kala-, liha- ja likööritööstuses. Puitunud varred sobivad grillipuiduks.
Väga hästi sobib maitsestada liivateega kohupiima, kodujuustu ja nisu-, odra-, rukkijahu putrusid ning riisi- ja maisitangu maitsestamiseks. Loomulikult sobib liivatee paljudele köögiviljatoitudele, eeskätt kõrvitsale, kabatšokile, kurgile ja seentele.
Oleme harjunud liha ja kala marinaade valmistama üksnes loorberi ja pipra lisamisega, kasutada võiks julgemini maitsetaimi, eeskätt jänese-, lambaliha marineerimisel.