MAINORI KÕRGKOOL Rakenduspsühholoogia instituut Personalijuhtimise eriala PS-1-S-E-tal Liis Peet ARISTOTELES´E ,,NIKOMACHOSE EETIKA" I JA IV RAAMAT Referaat Juhendaja: Peeter Selg Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat -2- Tallinn 2008 SISUKORD SISUKORD............................................................................................................................2 SISSEJUHATUS....................................................................................................................3 I RAAMAT..........................................................................................................
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxx NIKOMACHOSE EETIKA I ja V raamat Lühiessee 2012 Kaks aastatuhat, mis lahutavad meid Aristotelese ajast, on väga vähe muutnud arusaamu ja hoiakuid, käsitlusi hüvedest, inimloomusest ja õiglusest. Nimetatud teemad on aktuaalsed ka tänasel päeval. Kohe peale Nikomachose eetika lugema hakkamist, tabas mind selline äratundmise tunne ja selge arusaamine läbi nende peaaegu kahe aastatuhande, mis lahutavad meid ja Aristotelese poolt elatud aega, ei olegi väga palju muutunud. Inimesed ja nende juures hinnatavad põhiväärtused on endised, käitumisharjumused on sarnased, soovid oma tegevusega saavutada ülim eesmärk olla õnnelik on ka endine. Aeg on muutunud, kui inimeste olemus ja soovid mitte. Edasine raamatu lugemine tekitas minus
ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid:
SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande.
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse
Aristoteles “Nikomachose eetika” Hüvest, loomutäiusest, naudingust, eneseväärikusest, õnnest. Mõned samastavad õnneliku juhuse õnnega Õnn paistab aga olevat jumalik isegi siis, kui ta pole jumala saadetud, vaid on saavutatud kas loomutäiuse, teatud õpimise või treenimisega. Inimese toimingutes ei esine mitte millegi juures nii suurt sihipärasust, kui seda on loomatäiusele vastava toimevõime juures On selge, et loomutäiusega seotut tuleb vaadelda inimesega seosesm sest me uurime ju inimese hüve ja inimese õnne. Inimese loomutäiusest ei räägi me aga mitte seoses keha, vaid hingega ja nimetame ka õnne hinge toimimisvõimeks. On kaht liiki loomutäiust: üks mõistuslikkuse ja teine eetose juurde kuuluv. See, mille kaudu ja mille abil igasugune loomutäius tekib ja hävib, on üks ja see sama nagu ka kunsti puhul: kaarat mängides võib sündida ju nii hea kui halb kitaaramä...
Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste
osa pahest, ta on vastuolus valikuga. Pahe aga lähtub valikutest. Nauding pole hüve. Selle järgi on nauding mõistlikkusele takistuseks, ning mida rohkem me mõnu tunneme, seda rohkem takistame me mõistlikkust, kuna me harjume sellega. Teise mõtlemise järgi võib samas nauding olla hüve, kuna inimene naudib elu ja tal on nauding, mis on samas ka hüve. Loomus on muutuv ja inimene muutub väga kergesti, seepärast polegi need ühtlased ja korrapärased. Aristotelese Nikomachose eetikas on väga hästi välja toodud kõiksugused head ja vead ning ütleksin nii, et siiamaani on need käitumisviisid ja mõisted meie endi sees olemas. Sellel on seos nii inimeste vahelise käitumisega ning ka inimese ja Jumala vahelise suhtumisega.
V RAAMAT Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda,
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Gert Sõnajalg Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052), AÜ Essee Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja V raamatu allikatel 2013 Lugesin Aristotelese1 "Nikomachose eetika" I ja V raamatut. Vaatlen lähemalt neid raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb Aristoteles järgnevate teemade üle: Kuidas olla õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles selleni, et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks eesmärgiks inimese elus
nende eesmärke koordineerivaks üldiseks ning ühiseks eesmärgiks. Ja üks eetika põhilisemaid ülesandeid seisabki Aristotelese arvates selles, et ta peab hankima selgust tollesse meie elu tegelikkust ülimalt huvitavasse ning oluliselt puudutavasse probleemi. Seepärast koondub ka Aristotelese käsitletud eetika esmajoones tollesama põhiprobleemi ümber ja püüab eelkõige leida vastust küsimusele: mis on ning milles seisab niisugune kõikehaarav ning koordineeriv hea? Oma ,,Nikomachose eetikas" väidab Aristoteles, et säärase ülima headuse nimetuses on kõik ühisel arvamusel, niihästi lihtrahvas kui ka haritud, pidades seda lihtsalt õnnelikkuseks; õnnelikkuseks või õnneks peetakse aga seda, kui keegi elab hästi või end ka hästi tunneb. Õnnelikuks saab ainult oma isiklikke omadusi arendades. Ta kutsus neid omadusi voorusteks ja seletas neid kui kompromisse ehk "kuldse kesktee" leidmist kahe halva äärmuse vahel.
Aastal 335 eKr rajas ta Ateenas oma filosoofiakooli. Pärast Aleksander Suure surma süüdistasid poliitilised vastased teda jumalasalgamises; ta põgenes Euboiale Chalkisesse ja suri seal varsti. Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof, vaid ka zooloog, füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik. Aristotelese tähtsamad teosed on “Esimene filosoofia”, “Kategooriad”, “Esimene analüütika”, “Teine analüütika”, “Toopika, “Füüsika”, “Nikomachose eetika”, “Poliitika” ja “Poeetika”. Meie ajani on jõudnud see osa “Poeetikast”, milles Aristoteles avaldab oma vaateid peamiselt tragöödia kohta. Aristoteles kui filosoof Aristotelest peetakse formaalse loogika loojaks, millest omakorda kõige tähtsamaks peetakse süllogismi kasutamist järelduste tegemisel. Et rõhutada loogika sõltumatust empiirilistest objektidest, kasutab ta mõistete ja sõnade asemel tähti, nagu tänapäevalgi tavaks
nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema. Emotsioonide olemasolule põhineb valedetektori tööpõhimõte. Ajalugu Üks esimesi katseid täpsustada inimese emotsionaalseid protsesse on leitud juba AntiikKreeka filosoofi Empedoklese (492 432 eKr) kirjutistest. Tema arvates taanduvad kõik nähtused neljale algomadusele soe/külm ja kuiv/märg. Ajalugu Emotsioonide esimene põhjalikum analüüs on kirja pandud raamatus ''Nikomachose eetika'', milles Aristoteles arutleb emotsioonide rollist seoses vooruste ja pahedega. Tema arvates peaks inimene vältima oma tunnetes äärmusi ja püsima nö keskteel. Ajalugu 17.sajandi keskel kirjeldas Rene Descartes (15961650) enda raamatus ''Hinge kired'' kuut põhiemotsiooni, milledeks on: üllatus, soov, armastus, rõõm, viha ja kurbus. Põhiemotsioonide teooria kasuks räägib asjaolu, et enamikes maailma eri keeltes leiduvad sõnad,
Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad. Aristotelese tähtsamate teoste seas on Füüsika, Metafüüsika, Nikomachose eetika, Poliitika, De Anima (Hingest), Poeetika, Kategooriad, De Interpretatione, Esimene analüütika ja Teine analüütika. Filosoofia (kreeka sõnast , mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus. Filosoofia uurib sääraseid fundamentaalseid küsimusi (filosoofilisi küsimusi), nagu tõe, hüve ja ilu loomus, teadmise saavutamise võimalikkus või välismaailma olemasolu
Vooruste ja tegude vahekord Ajalugu Voorused avalduvad toimepandud Antiikeetika: Aristoteles (384-322 eKr), tegudes: häid tegusid teevad peateos "Nikomachose eetika" ennemini head, vooruslikud Keskaegne vooruste käsitlus inimesed, ehkki vahel võib sekka Kaasaegne vooruseetika (alates 1958. a juhtuda ka mõni halb tegu.
Mitmed tänapäeva teadusalad on saanud alguse Aristoteleselt. Pärast Aleksander Suure surma süüdistasid poliitilised vastased teda jumalasalgamises; ta põgenes Euboiale Chalkisesse ja suri seal varsti. Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof, vaid ka zooloog, füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik. Aristotelese tähtsamad teosed on "Esimene filosoofia", "Kategooriad", "Esimene analüütika", "Teine analüütika", "Toopika, "Füüsika", "Nikomachose eetika", "Poliitika" ja "Poeetika". Meie ajani on jõudnud see osa "Poeetikast", milles Aristoteles avaldab oma vaateid peamiselt tragöödia kohta. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule. Keskajal usuti, et Aristotelese kirjutistes on kirjas peaaegu kogu tõde, mida inimkonnal tarvis läheb. Mõtlemise vorme uurides rajas ta formaalse loogika(mõisteõpetus, süsteemse
ESSEE: ARISTOTELES:NICOMACHOSE EETIKA I JA V ÕIGUSFILOSOOFIA AJALUGU Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose eetika, mis on üks kolmest Aristotelese eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust -- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise
" "Tammetõru on võimalikkusena tammepuu (potentsiaalne tamm)- sõltumata sellest, kas temast antud tingimustes tamm kasvab." "Loomulikud asjad tekivad iseenesest, kunstlikud asjad loob aga inimene." "Kärbse lendamise sihtpõhjus on see, et kärbes otsib väljapääsu toast." ARISTOTELESE TÄHTSAMAD TEOSED "Esimene filosoofia" "Kategooriad" "Esimene analüütika" "Teine analüütika" "Toopika, "Füüsika" "Nikomachose eetika" "Poliitika" "Poeetika" NB!Meie ajani on jõudnud see osa "Poeetikast", milles Aristoteles avaldab oma vaateid peamiselt tragöödia kohta
Emotsioonid lisa Mis on emotsioonid · Teadaolevalt esimesi katseid täpsustada inimese emotsionaalseid protsesse on leitud Antiik-Kreeka filosoofi Empedoklese (492-432 eKr) kirjutistest, kus tema arvates on võimalik kõiki jälgitavaid nähtusi taandada neljale algomadusele- soe/külm ja kuiv/märg. · Emotsioonide esimene põhjalikum analüüs on kirja pandud raamatus ,,Nikomachose eetika", milles Aristoteles (384-322 eKr) käsitleb emotsioonide rolli seoses vooruste ja pahedega. Igapäevases kõnepruugis on emotsioon tundmuslik hingeseisund. Psühholoogias on emotsioonide käsitlus märksa laiem, hõlmates peale selle, mida inimene ise tunneb, mitmeid teisi tegureid, nagu näiteks emotsioone põhjustavad sündmused ja tegevused, mida see hingeseisund meid tegema sunnib. Sellest tulenevalt on raske leida emotsiooni ühest
Platoni vabariik · Au ja kuulsus on vaid näilisus (doxa) · Kuidas taltsutada auahnust? · Elanikkonna jagamine klassidesse · Valvurite vooruseks on julgus · Usk, et "ükski kodanik pole kunagi olnud vaenujalal teisega; selline asi oleks jumalakartmatus" · Eesmärgiks harmoonia. Selleks inimhinge ümberkasvatamine Aristotelese Nikomachose eetika · "Mõned austavad... kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid... Tegelikult peaks austama ainult head inimest" (NE. 1124a28) · Aristotelese lahendus "au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele." NE. 1123b35 · ratsionaalsed valikud · loomupärased inimlikud kalduvused · Aristotelese "loomutäius" oskus õigesti tegutseda
*õnne olemus *voorus jaõnn *õnneliku elu erinevad vormid Õnne (eudaimonia) olemus antiigis -keskne küsimus:"kuidas ma peaksin elama" -see küsimus puudutab eesmärke (telos) -õnn kui lõpp-eesmärk -erinevad arusaamad sellest, kuidas õnne mõista *tava-arusaam *Platon, Aristoteles,stoikud-voorus *epikuurlased-naudingud Tava-arusaama kriitika -Platoni ,,Sokratese apoloogia".Sokrates noomib ateenlasi valede eesmärkide eest. -Aristotelese ,,Nikomachose eetika", eristab kolme sorti inimesi ning selle alusel kolme sorti elu: 1.kes taotlevad naudinguid 2.kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitiku-tee 3.need kes hindavad voorust-mõtte-tööga seotud elu VOORUSE TÄHTSUS *Arete:voorus, täiuslikkus, loomutäius *Paideia:noore mehe kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) *antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus PLATON (ca 428-348 eKr) Voorusest ja õnnest: Platoni keskmised dialoogid:
Platoni hilised dialoogid (Pidusöök): · Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) 1 · Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr · Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. · Naudinguid on erinevat sorti · Vaid see, kes tunnetab (armastab) ilu, elab "elamisväärset elu" Aristoteles (384-322 eKr) õnnest Nikomachose eetika: · Õnn on "hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna" tähendab oskust mõistuspäraselt toimida · Aristoteles õnnest ja voorusest · Analoogia kunstnike (nt flöödimängija) funktsioonidega o Suurim hüve oma funktsiooni teostamine parimal viisil · Inimhinge funktsiooniks on mõistuspärane toimimine · Seega, inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul
*Sa istud suures valges ruumis. Täiesti ihuüksi. Täielikus vaikuses. Ja sulle on antud ainult üks küsimus. Mida sa küsiksid ? *Inimesi on kahte liiki: need kes jagavad inimesed kahte liiki ja need kes ei jaga. *Igaüks,kes peab end asendamatuks,pistku s6rm vette ja vaadaku,milline auk pärast s6rme välja v6tmist jääb. * Igaüks võib vihastada see on lihtne. Aga olla vihane õige inimese peale, õigel määral, õigel põhjusel ja õigel moel see ei ole kerge. /Aristoteles, Nikomachose eetika/ *Kui oled puutunud kokku sinu jaoks ebasobivate inimestega, oskad rohkem hinnata ja olla tänulik, kohates meeldivaid inimesi *Ilu on sügaval peidus! Juhus/soovid/aeg *Mida täpsemalt planeerid, seda rohkem häirib sind juhuslikkus... *Kõik, mis juhtub, juhtub mingil põhjusel.... *Ära üle pinguta, sest parimad asjad juhtuvad ikkagi siis, kui neid kõige vähem ootad... *Kõige olulisemad sündmused ei toimu ilutulestiku saatel, vaid sünnivad vaikuses...
lähtekohaks ."Aga võib-olla on siiski parem, ja isegi meie kohus tõe nimel, loobuda sellest, mis on lähedane, eriti kui oleme filosoofid, tarkuse armastajad. Sest ehkki mõlemad on armsad, tuleb tõde enam austada."7 .Ta süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Aristotelese loogika oli 19. Sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. 4 Ibid, 478 a. 5 Ibid, 370 b ja 370c. 6 Ibid, 473 d. 7 Nikomachose eetika 1096 a. Mõned aastad pärast Platoni surma sai Aristotelesest Aleksander Suure õpetaja. Pärast tema õpilase troonile asumist lõi Aristoteles Ateenasse filosoofiakooli Lykeion. Aristotelese kirjutatud teemad erinevad pisut Platoni omades. Ta kirjutas teadusteooriast ja loogikast, moraaliõpetusest ja ühiskonnateadusest, psühholoogiast ja bioloogiast, keelest ja kunstist,spordist. Kusjuures ka botaanikast, keemiast,
Tema vastu sepitseti isegi kaebus, milles teda süüdistati religiooniteotamises. Et ähvardavast vägivallast pääseda, õnnestus tal Ateenast põgeneda. Pagenduspäevad Chalkises, kuhu ta esialgu siirdus, osutusid ent ootamatult lühidaiks, raskekujulisele haigusele järgneb kiire surm. Teisest abielust jäi talle järele ainus poeg, Nikomachos, kellel on mõnesuguseid teeneid isa vaimse pärandi säilitamisel. Pojale on pühendatud ka tema eetika, mis kirjanduses on tuntud ka "Nikomachose eetika" nime all. 2. Isiksus. Aristotelese isiksus kehastub kõige ehtsamal kujul antiikaja harmooniline, igakülgselt arenenud inimideaal. Iseloomult rahulik ning tasakaalukas ja distsiplineeritud. Ta oli ülimalt peenetundeline ja teravapilguline, kergesti suutis taibata nii inimesi, esemeid kui ka sündmuseid ja neid erakordse ammendavusega avada. Kogu tema elu ja vaimset tegevust juhib imetlusväärne, oma eesmärgis alati kindlalt teadlik ning mehiselt tugev tahe,
Ta asus Platoni Akadeemiasse ning jäi sinna kahekümneks aastaks, kuni Platoni surmani. Kui Akadeemia juhtimise võttis üle Platoni vennapoeg Speusippos, lahkus Aristoteles Ateenast. Kolm aastat veetis ta Väike-Aasias oma endise kaasõpilase, Atarneuse ja Assose valitseja Hermeiase õukonnas, pühendudes filosoofilisele ja loodusteaduslikule uurimistööle. Ta abiellus Hermeiase sugulase Pythiasega ja neil oli tütar. Aristotelese teine naine Herpyllis oli tema poja Nikomachose ema. Pärast peatumist Lesbosel Mytilenes 344 345 eKr võttis Aristoteles Makedoonia kuninga Philippos II kutsel enda peale tema kolmeteistaastase poja, hilisema Aleksander Suure kasvatamise. Viiekümneaastasena läks Aristoteles tagasi Ateenasse ning rajas linnast kirdesse Apolloni pühamu juurde oma kooli. Apolloni lisanimi Lykeios andis õppeasutusele nime Lykeion. Toredate sammaskäikude( peripatoi) järgi, kus Aristoteles õpetas, nimetati kooli ka ,,peripateetikute kooliks"
vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab elamisväärset elu. (Voorustest piisab õnnelikuks eluks). Arostoteles Nikomachose eetika: õnn on ,,hinge toimevime vastavalt loomutäiusele tervikuna" - tähendab oskust mõistuspäraselt toimida. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimhinge funktsioon: mõistuspärane toimimine. Seega inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on ,,parim, kauneim, nauditavaim". ,,Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid
Mõistuslik toimimine võib olla suunatud kas praktilisele või teoreetilisele valdkonnale ning neile vastavalt jaotuvad ka voorused eetiliste ja dianoeetilisteks. Eetilised voorused seisnevad kahe äärmuse vahelise kuldse keskmise püüdlemises. Näiteks vaprus on arguse ja hulljulguse vaheline keskmine. Dianoeetiliste ehk intellektuaalsete vooruste all peab Aristoteles silmas viit teadusliku tegevuse liiki, mistõttu ta käsitleb viimaseid ka oma ,,Nikomachose eetikas". Nende puhul ei taotleta mitte mõõdukat keskmist, vaid parimat, mida on võimalik saavutada. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Erinevalt Platoni poliitilisest õpetusest on Aristoteles poliitikafilosoofia kavandatud pragmaatilisena. Platoni utoopiale omase vara ja naiste ühisomanduse lükkab Aristoteles otsustavalt tagasi. Ka tema käsitleb üksikasjalikult kasvatuse probleeme,
Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad. Aristotelese tähtsamate teoste seas on Füüsika, Metafüüsika, Nikomachose eetika, Poliitika, De Anima (Hingest), Poeetika, Kategooriad, De Interpretatione, Esimene analüütika ja Teine analüütika. http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles Elulugu Aristoteles sündis Makedoonias Chalkidike poolsaarel Stageiras 384 eKr. Tema isa Nikomachos oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnaarst. On alust arvata, et õukonnaarsti koht oli perekonnas pärandatav. Aristotelese varajast haridust pidi see mõjutama,
oli neil selge ettekujutus selle geomeetrilise kujundi ideaalsusest, mille puhul teoreemid pidid kehtima. Egiptlased ja babüloonlased ei olnud ideaalseid objekte kunagi tundnud; nende jaoks oli ristkülik põld, ring ratas või kaevuäär. Ilma idealisatsioonita aga ei saanud mõeldagi tõestusest siin tuli teha otsustav samm. On ka arvamus, et traditsioonilised jutustused Thalese ja Pythagorase avastustest on täiesti ebaajaloolised. Iamblichos (Sissejuhatus Nikomachose Aritmeetikasse, 10.8 Pist.): "Thales defineeris arvu kui ühtede kogumi, järgides Egiptuse vaadet, aga Egiptuses ta tegeleski teadustega." Muu teaduslik tegevus Thales oli tihedalt seotud Lähis-Ida kultuuriga. Hilisem antiiktraditsioon on üksmeelne selles, et Thales ammutas kõik oma esialgsed teaduslikud teadmised Babülooniast, Foiniikiast ja Egiptusest. Iamblichos ütleb, et oma tarkuse ammutas Thales Memphise ja Diospolise preestritelt
Kas jõukus või ühtsus aitab õnnelikule ühiskonnale kaasa? Antiikaegsed vaidlused õnne üle. Õnne (eudaimonia) olemus antiigis. Keskne küsimus : kuidas ma peaksin elama? See küsimus puudutab eesmärke. Antiikfilosoofid ütlesid, et õnn ongi meie lõpp-eesmärk. Õnn ei ole vahend, vaid eesmärk. Erinevad arusaamad sellest, kuidas õnne mõista. Milles seisneb õnn? Platoni ,,Sokratese apoloogia" : Sokrates noomib Ateena kodanikke valede eesmärkide eest Aristotelese ,,Nikomachose eetika" : eristab kolme sorti inimesi : need, kes taotlevad naudingut ja elavad naudingutes ; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitika- elu , .. Arete : voorus, täiuslikkus, loomutäius, mingi asi on saavutanud oma eesmärgi parimal võimalikul viisil. Paideia : noore mehe kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Kas voorus on aga piisav tingimus? Platon (ca 428-348 eKr)
väärtust püütud suurendada lisades sellele kuulsa filosoofi nime ja veelgi suurem osa on kirjutatud tema pooldajate-mõttekaaslaste poolt või õpilaste ülestähendused tema mõttekäikudest), kuid ilus oleks öelda, et ehk kirjutas neid kellegi teise käsi, kuid pea ja süda olid A. omad. Igatahes on võrreldud A. teoste teemade hõlmavust Briti entsüklopeediaga, mis tegeleb probleemidega Päikese all ja peal. Toome välja mõned tähtsamad teosed: ,, Organon" ,, Metafüüsika" ,, Nikomachose eetika" selle teose on pühendanud ta oma ainsale pojale Nikomachosele, kes sündis teisest abielust ja arvatavasti poeg avaldaski isa teose postuumselt (pärast isa surma). Muuseas oli ka A. isa nimi Nikomachos. See teos on eesti keeldegi tõlgitud ja ka Jõgeva linnaraamatukogus saadaval. ,,Politeia" ehk nagu Platonilgi ,,Riigist" teos, mis jäänud surma tõttu lõpetamata, kui kus uuritakse ja võrreldakse mitmesuguseid riigikordasid. Õpetus.
8 Kr µ sageli terminus technicus sofistide elukutse kohta. Vrd Gorgias 447c. 9 Saava ja oleva suhte kohta vt nt Timaios 27d28a: Esiteks tuleb minu arvates teha see eristus: mis on alati olev, millel saamist [] ei ole, ja mis on alati saav, mis kunagi olev ei ole. Esimene on haaratav mõistusele mõtlemisega ja on alati iseenesega samane, teise üle teeb oletusi arvamus mõistuseta meeletajuga, on saav ja häviv ja pole kunagi olevasti olev... 10 Vrd Aristoteles Nikomachose eetika, II. l. 11 Kr ( harvaesinev sõna kreeka keeles ja Platonil ainult kaks korda. Seetõttu on raske hinnata, milline nüanss sellel deminutiivil täpselt on. 12 scil kalavõrkude raskuseks. 4 henduda täielikult. Esimesed seepärast, et neil ei ole üht [pea]eesmärki, mille poole peavad olema suunatud kõik teod, mida nad nii era- kui avalikus elus teevad; teised seepärast, et nad tahtlikult mi-
õpetus õigetest järeldustest ehk süllogistika ja teadusliku meetodi õpetus, kus Aristoteles esitab oma aksiomaatilise teaduse-ideaali. Lõpetuseks tõstaksin oma tööst esile lause ,,Miski pole nii igav kui loogika, ja miski pole nii tähtis.". Minu arust iseloomustab see kõige paremini loogika olemust. 18 KASUTATUD KIRJANDUS Anvelt, L. Aristoteles : vana-aja universaalsemaid teadlasi Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1938 Aristoteles, Nikomachose eetika. Tartu, 1996. Durant, W. Lood filosoofia ajaloost. Tallinn, 1998. Filosoofia leksikon. Tallinn, ,,Eesti raamat", 1985 McLeish Kenneth Aristoteles : Aristotelese poeetika [Tallinn] : Varrak, 2001 Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996. Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 1992. 19
Moraalselt hea tegu on see, mida tehakse teatud motiivist kohusetundest ajendatuna.Hea tegu on see, kus austatakse teist inimest ja teo tegemisel juhindutakse kohusetundest. 48.Mis räägib deontoloogilise eetika poolt, mis vastu ? 49. Antiikse vooruseetika kesksed küsimused. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu ? ·Vooruseetika õitseng oli antiikfilosoofias. Klassik kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a.), eetikaalane peateos "Nikomachose eetika". ·Peamine küsimus on "Missugune inimene ma pean olema?", mitte "Mida ma pean tegema?" ·Aristoteles küsib "Nikomachose eetikas", "Mis on inimese jaoks hüve?" ·Vastab: "See on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega)" ·Eetika jaoks kõige olulisem teada, "Missugused iseloomuomadused teevad heaks inimeseks?" ·Fookuses on elu eesmärk ja täiuslikkuse saavutamine. ·Kui keskaja kristlikud filosoofid kõnelesid voorustest, siis pidasid nad silmas, et
Lähtub kindlast kogemusest, uurib üksiknähtust ja sellest tulenevalt kirjeldab oma teoreetilist arusaama. Teadlasena on tänapäevasem kui Platon. Aristoteles tõstab esile seda, et me kõik ei jookse ühe malli järgi ja see teeb riigi tugevaks (et inimesed on erinevad). Ükski inimene ei saa olla meelega halb - Platon. Jumalikud määrused ei pane paika, kas oleme head või halvad, selle määrab inimene ise oma valikutega - Aristoteles. ,,Nikomachose eetika" kui viskame kivi lendu, siis ei saa seda poolelt teelt tagasi kutsuda. Kuid see hetk, kui ta on meie käes, on otsustav. Sama teos keskendub sellele, kuidas olla õnnelik. Õnn on suurim püüe inimelus. Läheneb sellele küsimusele: meil on valida 3 elulaadi vahel: · Hedonistlik naudingud · Poliitiline eesmärgiks kuulsus · Teoreetiline mõttetöö tegemine Ise peab loomulikult tähtsaimaks mõistust. Mõistust toetab suurejoonelisus ja eneseväärikus
Kasvatatakse usus, et “ükski kodanik pole Analoogne Kreekaga – aristokraatlik väärtuskoodeks kunagi olnud vaenujalal teisega; selline asi oleks jumalakartmatus” Põhimõisted: Virtus – mehelikkus. Kangelaslik julgus, õiglus, ausus, Eesmärgiks ühiskondlik harmoonia. Selleks inimhinge ümberkasvatamine usaldusväärsus, kasinus, Dignitas – väärikas staatus; gloria – kuulsus. Tänu Aristoteles (Nikomachose eetika) teenetele, Gratia – patronaažisuhted, mõjukus “Mõned austavad… kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid… Cicero (Kohustustest) Lahutab au kuulsusest Tegelikult peaks austama ainult head inimest” (NE 1124a28)
· Ohtudesse ei torma, kuid ellujäämine pole väärtuseks. · Heategusid tuleb proovida teistele teha, ent neid ise mitte vastu võtta. · Hinnatud asju taga ei aja, v.a suure au korral. · Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne 1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest Aristotelese jaoks ei ole sõprus ja armastus selgelt eristatud. Nikomachose eetika, VIII: "Sõprus" on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta. See iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse ja kodanike omavahelisi suhteid. Sõprus (philia) hoiab (linn)riike koos. Sõprus eeldab: vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. Selle poolest erineb heasoovlikkusest ja armastusest ühistegevust: "Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat osana
! 4. MÕISTETE MORAAL ja EETIKA GENEES Tähenduslik muutus: EETIKA VANA-KREEKA päritolu ethos: asupaik, Hiljem: mingi püsinähtuse olemus: inimkarakter; kindel käitumistava EMPEDOKLES (490-430 eKr): ürgelementide eetosest e. nende loomusest. HERAKLEITOS (520-460) eetika: inimese loomus, elulaad või krakter. ARISTOTELES (384-322 eKr) moodustas eetika omadussõnast eetoslik e. eetiline (ethicos) Eetikateadus- ja teooria algab Aristotelesest. Kolm raamatut voorustest pojale "Nikomachose eetika" Eetika praktiline teadus näitamaks kuidas saada tubliks ja vooruslikuks inimeseks ja nii ka käituda. Sokratese (469 399 eKr) õpilane > PLATON (428 348 eKr) > Aristoteles ( 384 322 eKr) EETIKA tähendab ÜLDTEOREETILIST ANALÜÜSI 6 5. MORAAL KONKREETSEID KÕLBELISI NÄHTUSI. Kõlblussuhted. MORAAL ladina k. CICERO (106-43 eKr) lõi omadussõna MORAALNE (ld moralis kõlbeline)
intellektualismiga, mille kohaselt mõistustunnetus omab vahetut motiveerivat jõudu – mida inimene tõesena tunnetab, seda ta paratamatult ka teeb. Juba Platoni õpilane Aristoteles, kellel samuti on õpetus inimese erinevatest hingejagudest, omistas tegevustsuunava ja tunnetusliku funktsiooni erinevatele hingejagudele. Mõistuse kohta ütles ta: “Mõtlemisvõime iseenesest ei pane midagi liikuma muidu kui koos eesmärgi ja tegutsemisega …” (Nikomachose eetika 1139b1), neid mõjutab aga ka hinge mittemõistuslik osa. Viimane on küll mõistuse poolt vormitav, kuid jääb sealjuures mõistuse suhtes iseseisvaks – mida Platoni kaariku võrdpilt võiks edukalt illustreerida. Küsimused, mis on õigupoolest inimest tegutsemapanevaks teadvuse komponendiks ja kui see on mittemõistuslik, siis milline on selle vahekord mõistusega, jäi probleemiks, mis on leidnud filosoofia järgnevas ajaloos üha käsitlemist.
Platon ei näinud taksitust, miks naine ei võiks olla haritud ja juhirollis. Klassikalise filosoofia osaks on veel Platoni õpilane ARISTOTELES (383 - 322 eKr), keda peetakse kaasaegse teaduse alusepanijaks. Teda juhib eelkõige empiiriline janu teadmiste järele. Süstemaatilise raamatukogu pidaja. Loogikale aluse panija. LÜTSEUMi looja. Tema filosofeerimise üks viise oli seda teha jalutades, ringi uidates. Üks tuntumaid teoseid “Nikomachose eetika”. Ta küsitleb - mis teeb inimesi õnnelikuks? - VOORUSED (12 tk), üheks vooruslikuks oskuseks peab ta sotsiaalset kompetentsi. Vooruslikkus tähendab mõõduka tasakaalu saavutamist. Moraalne elu nõuab aega ja harjutamist. Peaksime olema kaastundlikumad teiste suhtes. Aristoteles arendas edasi ka retoorikat - kõnekunsti. Aristoteles võttis kasutusele termini KATARSIS, mis tähendas emotsionaalset puhastamist kunstilise elamuse kaudu, hirmust vabanemist
(tulemust kunagi ei saa teada, vaid see, mis on siin ja praegu, on tehtud õigesti) · Seda ei ole kerge mõjutada oma huvides, s.t. ei saa õigustada oma moraalselt kahtlast käitumist oletatavate heade tagajärgedega. FLFI.02.003 Eetika alused 49. Vooruseetika kesksed küsimused antiikajal ja tänapäeval. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu? Aristoteles küsib ,,Nikomachose eetikas": ,,Mis on hüve?" Ta leiab, et hüve/õnn/õitseng/hea elu on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega). Sellest lähtuvad küsimused on, et kuidas elada hästi ning missugune inimene peab olema. Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Aristoteles vaevalt mainib printsiipe, ta näib arvavat, et ebamoraalsed teod on seesmiselt ja silmnähtavalt halvad
79. Kelle õpilane oli Aristoteles ja kes oli Aristotelese kuulsamaid õpilasi? Aristoteles oli Platoni õpilane. Aristotelese kuulsamaid õpilasi oli Aleksander Suur. 80. Kuidas nimetati Aristotelese kooli, kuidas Aristotelese filosoofilist koolkonda? Kool: lykeion, filosoofiline koolkond: peripateetikud 81. Mis teemadel kirjutas Aristoteles? Nimeta teemade all ka vastavaid teoseid. loogika ("Tööriist") kirjandusteooria ("Poeetika" ) retoorikateooria ("Retoorika") eetika ("Nikomachose eetika", "Eudemose eetika") metafüüsika ("Metafüüsika") poliitikateooria ("Poliitika") loodusteadused ("Füüsika", "Uurimus loomadest", "Loomade osadest", "Mehaanika" jm) psühholoogia ("Unenägudest", "Ennustamisest une abil", "Hingest" jm) 82. Iseloomusta üldiselt hellenistlikku perioodi, kultuuri, kirjandust (ilma autoreid ja teoseid nimetamata). Loodusteadused eristuvad filosoofiast. Üksikteadused eristuvad klassikalisest nn haridusringist
(tulemust kunagi ei saa teada, vaid see, mis on siin ja praegu, on tehtud õigesti) Seda ei ole kerge mõjutada oma huvides, s.t. ei saa õigustada oma moraalselt kahtlast käitumist oletatavate heade tagajärgedega. FLFI.02.003 Eetika alused 49. Vooruseetika kesksed küsimused antiikajal ja tänapäeval. Millest on tänapäeval tingitud huvi antiikse vooruseetika vastu? Aristoteles küsib „Nikomachose eetikas“: „Mis on hüve?“ Ta leiab, et hüve/õnn/õitseng/hea elu on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega). Sellest lähtuvad küsimused on, et kuidas elada hästi ning missugune inimene peab olema. Selleks, et saavutada õnn ja hästi elada, tuleb oma loomutäiused (voorused) hästi välja arendada ja elada neile vastavalt. Aristoteles vaevalt mainib printsiipe, ta näib arvavat, et ebamoraalsed teod on seesmiselt ja silmnähtavalt halvad
õiglane hing õiglane toimimine inimeste suhtes. Platoni hilisemad dialoogid (Pidusöök) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest, sel on erinevad astmed. Kõige õnnelikumaks saame, kui suudame tunnetada ilu kui sellist, kui suudame taotleda ilu iseendas, ilu ideed. Subjektivne naudingutunne · Meelelised ja vaimsed, viimased on puhtamad · Vaid see, kes tunnetab (armastab) ilu, elab ,,elamisväärset elu" Aristoteles õnnest (Nikomachose eetika): · Õnn on ,,hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna" tähendab oskust mõistuspäraselt toimida · Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil (analoogia flöödimängijaga tema suurim hüve on pilli võimalikult hästi mängida. Elus võib olla erinevaid funktsioone (andeid), valime valdkonna, milles on potentsiaali, hüveline on see, kui selle parimal viisil välja arendame ja kasutame. Hea näide
Vooruste koht moraaliteooriates Teleol. ja deont. teooriates sekundaarne: · Kant ütleks: voorused aitavad meil moraaliseadust täita. · Mill ütleks: voorused aitavad meil üleüldist heaolu edendada. Vooruseetikas primaarne: · Vooruseetikas on vooruste omamine ise esmatähtis, sõltumata sellest, millised teod neist johtuvad või kas need üldse mingite tegudega päädivad. Antiikne vooruseetika · Aristoteles küsib "Nikomachose eetikas": "Mis on inimese jaoks hüve?" · Vastab: "See on hinge toimimine kooskõlas voorusega (loomutäiusega)." Aristoteles: inimese hüveks on õnn · Kõik tegevused püüdlevad mingi hüve poole. · Ülim hüve tähendab tegevuse lõppeesmärki, seesmist hüve. · Inimtegevus (poliitika) taotleb õnne. · Inimese ülimaks hüveks on õnn (eudaimonia), õitseng, hea elu. · Mis on õnn? Inimese toimimine (ergon )
Aristoteles: Õnn on oskus toimida vastavalt loomutäiusele tervikuna, oskus toimida mõistuspäraselt. See on inimese suurim hüve ja inimhinge funktsioon. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Küsimus: Kas voorusest piisab õnneks? Platon erinevatel eluetappidel erinevad vastused: varane ei, hiline jah. Aristoteles: Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid on vaja ka väliseid hüvesid (Nikomachose eetika: head teod nõuavad vastavat varustust). Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende
Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon väitis, et esikohal on vaimsed naudingud, neist piisab õnneks(,,Pidusöök", varem väitis vastupidist). Aristoteles leidis, et kuigi loomutäius on õnne olemuslik osa, on täiusliku õnne jaoks vaja siiski ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust(,,Nikomachose eetika"). Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi(,,Poliitika"). Stoikud: õnn ja voorus on kattuvad mõisted. Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus me peame aru saama, mis on hüved. Tõeline hüve on ainult see, mis on oma loomult hea. Tervis, nauding, ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende voorus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
tänapäeva vaatepunktist üsna heale metodoloogiale niisuguse ahtra kuju, et uusaja teaduse loojad Galileo Galilei, Francis Bacon, Rene Descartes ja Isaac Newton pidid oma õpetuste loomisel alustama Aristotelese meetodi skolastilise versiooni kriitikast. Tutvunud lühidalt Aristotelese teoreetilise filosoofiaga, pöördume tagasi tema poliitilise õpetuse juurde. Tema sotsiaalpoliitiline õpetus on põhiosas esitatud kolmes teoses: ,,Poliitika", ,,Nikomachose eetika, e.k 1996, ja ,,Kreeka politeia". Praktiline filosoofia hõlmab tal, nagu juba öeldud, eetikat ja poliitikat, s.o praxisè filosoofilist analüüsi. Poliitika ei ole tema jaoks mitte võimuvõitlus ja võimu teostamine (nagu see valdavalt saab olema uusajal), vaid praxis tegevus, mille eesmärk on temas endas - ühiskonna tasandil. Poliitika on inimese loomuse täideviimine, tema kui looduslik-sotsiaalse olendi eneseteostamine kaasinimestega koos tegutsedes
annaabi.ee 
