Aristoteles (10)

Juhan Liivi nimeline Alatskvi Keskkool
Aristoteles
Filosoofia ring
Sveta kostina
2007/2008
LÜHIKE SISSEJUHATUS
Aristoteles oli Makedoonlane, kes elas neljandal sajandil eKr. Aristoteles oli Kreeka filosoof ja õpetlane. Ta sündis arsti perekonnas Stageira linnas Makedoonias (seepärast nimetatigi teda vahest ka Stageiriidiks). 18-aastasena tuli Aristoteles Ateenasse ja asus õppima Platoni Akadeemias , kus ta viibis 20 aastat. Veetnud mõned aastad Väike-Aasias, oli ta seejärel Aleksandri, Makedoonia tulevase kuninga kasvatajaks. Aastal 335 eKr rajas ta Ateenas oma filosoofiakooli. Pärast Aleksander Suure surma süüdistasid poliitilised vastased teda jumalasalgamises; ta põgenes Euboiale Chalkisesse ja suri seal varsti. Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof, vaid ka zooloog, füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik.
Kosmoloogias arendas Aristoteles geotsentrilist maailmasüsteemi. Tema järgi on universum lõplik ning maad ümbritsevad kontsentrilised taevasfäärid.
Bioloogias kirjeldas Aristoteles ning püüdis klassifitseerida taimi ja loomi, uuris nende arengut ja eluviise; tema käsitlustes leidub võrdleva meetodi algeid.
Oma pedagoogikas jagas Aristoteles kasvatuse kehaliseks, kõlbeliseks ja vaimseks , tähtsustades eriti kaht viimast.
Ta tunnustas täielikult Platonit, kuid ei nõustunud ühe Platoni filosoofia alustalaga, nimelt sellega, et on olemas kaks maailma. Ta oli veendunud, et et on vaid üks maailm, mille üle me võime filosofeerida , ja see on seesama, kus me elame ja mida kogeme. Tema jaoks on see maailm ammendumatu imetluse ja imestuse allikas. Ta uskus, et just imestamisvõime on esmane tõukejõud, mis on pannud inimesed filosofeerima , ja et just seda maailma tahavad nad tegelikult tundma õppida. Ta arvas , et mis iganes on väljaspool meie kogemisvõimet, on eimiski. Meil pole mingit usaldusväärset vahendit, mille abil sellest rääkida, ja seetõttu ei saa see tõsiseltvõetaval moel olla meie arutluste teemaks. Ta ei uskunud Platoni Vormidesse ning heitis need oma filosoofiast kõrvale.
Ta oli esimene, kes kaardistas paljud teadusvaldkonnad ning andis neile oma töödega nimed, mida kasutatakse tänini.Ta lõi neil aladel ka terminoloogia , mis on samuti tänapäevani kasutusel.
Tema esimene tähtis otsus oli, et asjad pole ainult mateeria, millest aineliselt koosnevad, vaid tähtis on asjade juures ka nende vorm. Maja ei ole ju ainult kuhi telliseid , et majast saaks maja, peab tal olema maja vorm. Maja võib olla valmistatud ka betoonist, kuid ta on ikkagi maja.
Vorm on asjade olemas olemise seletus. Vormi mõiste jagab ta neljaks üksteist täiendavaks põhjuseks.
Aineline põhjus – millest see on?
Toimiv põhjus – mis selle tekitab?
Vormiv põhjus – mis annab sellele äratuntava kuju?
Lõpp-põhjus – miks see on?
Aristoteles uskus, et on olemas kuldne kesktee . Selle kohaselt asub voorus võrdselt kaugel kahest äärmusest., mis mõlemad on pahed. Heldus on kesktee priiskamise ja ihnuse vahel, julgus kesktee hulljulguse ja argpüksluse vahel. Eesmärgiks on tasakaalustatud isiksus. See ongi Aristotelese meelest tee õnnele.
ARISTOTELES´E FILOSOOFIA
Inimelu on protsess, millel on temale eriomane liikumine. Järelikult peaks sellele rakenduma ka Aristotelese füüsika poolt kirjeldatud üldine liikumisekarakteristika. Elavate olendite puhul on liikumapanevaks jõuks hing. Hinges on inimesele loodusliku võimalikkusena (dynamis) kaasa antud teatud loomupärased püüdlused (orexis). Elutegevuse sihiks on see, mida inimene oma kõigis püüdlustes lõppkokkuvõttes püüab saavutada, mis on tema erinevate püüdluste niiöelda ühine nimetaja .
Aristoteles lähtub üldlevinud arvamusest, mille kohaselt inimeste jaoks üldiselt püüeldavaks hüveks on õnn – mõistetud kui hästi toimetulemine elus tervikuna (eudaimonia). Eriarvamused valitsevad inimeste vahel aga küsimuses, millist elu nimelt õnnelikuks pidada. Aristoteles osutabki, et inimene püüdleb erinevate hüvede omandamise poole, mida võib jagada kolmeks:

Välised hüved nagu söök, jook ja rikkus jms

Kehalised hüved nagu näiteks tervis

Hingelised hüved.
Aristoteles on nõus, et inimene vajab õnnelikkuseks neid kõiki, kuid otsustava tähtsusega on siiski just hingelised hüved.Õnn on elu kooskõlas voorustega. Voorused ongi nendeks kohasteks vormideks, milliseks tuleks inimesel oma loomupärased püüdlused kujundada, et oma elusihti saavutada. Järelikult tuleb õnnelikkuse saavutamiseks kujundada ennast vooruslikuks inimeseks . Platoniga võrreldes torkab silma see erinevus, et Aristoteles ei tunnista individuaalse hinge surematust. Järelikult on üksikisiku õnnelikus saavutatav ainult siinpoolses elus. Õnnelikkust käsitletakse aga teiselt poolt just elu kui terviku karakteristikana. Esimene pääsuke ei tähenda veel kevadet , üksik õnnestunud tegu või päev või eluperioodgi ei ole õnnelikkuseks siin defineeritud tähenduses. Kas inimene on elanud õnnelikuna, selgub alles elu lõpuks kui on võimalik hinnata elukäiku tervikuna. Aristoteles lisab isegi siia veel ühe tingimuse, üteldes, et päris õnnestunuks saab inimese elu pidada alles siis, kui ka tema järeltulijad elavad õnnelikku elu. Õnnelikkus võib olla seotud erinevate hüvedega. Täiuslikuim õnnelikkus on autarkne õnnelikkus.
Voorus ei ole nimelt mitte pelgalt mõne üksikjuhtumi puhul püüdlusele paraja ning õige mõõdu leidmine, vaid püsiv kinnipidamine vastavast enda-ülalpidamise-viisist, näiteks, lahkemeelsest ja vaprast ülalpidamise viisist. Vooruslikkus ei tähenda ka mõne üksiku iseloomuomaduse eriti väljapaistvat omandamist, samal ajal kui teised isikuomadused on hooletusse jäetud. Ta seisneb just vooruste kaudu kujundatud terviklikus eluhoiakus. Vooruslikkus tähendab enda-defineerimist kindlat tüüpi isikuna ja sellest karakterist läbi terve elu kinnipidamist. Selline enda- defineerimine toimub loomulikul viisil kui inimene sotsialiseerumise käigus harjub kinnipidama ühiskonnas kehtivatest tavadest, kommetest, konventsioonidest, väärtushinnangutest. Seda muidugi eeldusel, et ühiskonnas kehtivad just vooruslikud tavad ja kombed.
Perekond kasvab välja inimese kui elusolendi loomulik-looduslikest vajadustest ja tema telos on järglaste saamine. Juba perekonnas ilmnevad aga ka põhilised inimestevahelised suhted, mis inimlikku läbikäimist struktureerivad. Nendeks on allumis- ja valitsemissuhted. Perekonnas teostuvad need mehe võimus naise üle, vanemate, aga eelkõige isa, võimus laste üle ja peremehe võimus orjade üle. Neid vahekordi käsitleb Aristoteles loomulike, justkui asjade endi loomusega antud vahekordadena.
Kui võrrelda tema vaateid Platoni omadega, siis torkab muidugi silma väga erinev suhtumine naise rolli inimestevahelises läbikäimises. Kui naist käsitletakse perekonnaski “loomupäraselt” mehel alluvas rollis, ei teki muidugi küsimustki, kas naine võiks olla valitseval positsioonil ühiskonnas või riigis. Kui siin oleks tegemist pelgalt Aristotelese individuaalse hoiaku väljendusega, siis poleks see filosoofiliselt huvipakkuv. Kuid tundub, et antud Aristotelese vaatekohta saab käsitelda ka paratamatu järeldusena tema filosoofilisest põhihoiakust. Nagu eelpool käsitletud, mõistab Aristoteles empiiriliselt sedastatavat faktilist olukorda tegeliku olemisena, faktiline olukord aga oli tol ajal selline, et naistel ei olnud poliitilist võimu ja nad olid allutatud positsioonis ka perekonnas.
Samasuguse “loomuliku” nähtusena nagu meeste ja naiste ebavõrdsus, käsitleb Aristoteles ka orjust . Tema väite kohaselt leidub lihtsalt selliseid inimesi, kes oma loomupärastelt eeldustelt sobivad enam orjadeks kui vabadeks inimesteks. Need on sellised inimesed, kelle intellektuaalsed võimed on sedavõrd tagasihoidlikud, et nii nende endi, kui ka kõigi teiste jaoks on parem, kui mitte nad ise, vaid keegi teine nende eest otsustaks. Sel juhul olevat orjus õigustatud. Seevastu intellektuaalselt võimeka inimese orjaks tegemine oleks “loomuvastane” ja sellisena õigustamatu nähtus. Siit on näha, et nagu Platonil, nii on ka Aristotelese poliitilise filosoofia lähteeelduseks see, et inimeste loomupäraste võimete ebavõrdsus õigustab ka nende ebavõrdset õiguslikku staatust ühiskonnas ja riigis.
Maailma tunnetamine on raske, sest asjade olemus on nende sees peidus. Tunnetus ei anna tõde kogu ulatuses. Tõelise teadmise tunnusteks on üleüldisus ja paratamatus.
Kogemuse alusel areneb meisterlikkus. Tuleb asjade sügavam tunnetus. Primaarsed ja sekundaarsed omadused. Värvus, soojus ei sõltu meie tunnetusest, on potentsiaalselt võimalikud, meeled aktualiseerivad need omadused.
Tähtis koht on mõistusel ja mõistetel.
On 6 varianti riigi poliitilises korralduses:
3 loomulikku:
1) monarhia - vanim, jumalikum, üks inimene kõigist kõrgem, teoreetiliselt parim, praktiliselt halvim ;
2) aristokraatia - monarhiast parem, võim on kõige väärtuslikemate käes;
3)vabariik - enamuse võim, ainus voorus on sõjamehevoorus.
3 ebaloomulikku:
1)türannia - hirmuvalitsus ;
2) oligarhia ehk pankurite valitsus - rikkurite võim;
3)demokraatia - lihtrahva võim, halvim.
KUULSAD ÜTLUSED
"Mis on olemine?"
"Soov teada on inimesele loomuomane"
"Inimene on olemuselt poliitiline loom"
”Inimese hing on inimese olemus ning lahutamatu mateeriast, st inimese kehast.”
“Tammetõru on võimalikkusena tammepuu (potentsiaalne tamm)- sõltumata sellest, kas temast antud tingimustes tamm kasvab.”
”Loomulikud asjad tekivad iseenesest, kunstlikud asjad loob aga inimene.”
“Kärbse lendamise sihtpõhjus on see, et kärbes otsib väljapääsu toast .”
Aristotelese tähtsamad teosed
“Esimene filosoofia”
“Kategooriad”
“Esimene analüütika”
“Teine analüütika”
“ Toopika , “Füüsika”
“Nikomachose eetika ”
“Poliitika”
“Poeetika”
NB!Meie ajani on jõudnud see osa “Poeetikast”, milles Aristoteles avaldab oma vaateid peamiselt tragöödia kohta