Thales (1)

Sissejuhatus
Thales Mileetosest oli Sokratese- eelne vanakreeka filosoof, kes elas 600 eKr paiku. Teda peetakse esimeseks filosoofiks üldse ja ka esimeseks teadlaseks.
Tema arvamuse järgi oli ürgalgeks ehk algaineks vesi, mis on kõige algus ja kõige olemus. Thales püüdis esimesena seletada füüsilist maailma ja selle nähtusi ratsionaalselt mitte mõtoloogiliselt, võtmata appi jumalaid.
Thales elas Mileetose linnas Joonias. Tõenäoliselt õppis ta noore mehena Egiptuses. Peaaegu kindlasti oli ta tuttav vanaegiptuse mütoloogia, astronoomia ja matemaatikaga. Just tutvus võõra kultuuriga võis panna teda distantseeruma mütoloogiast.
Thales oli sügav mõju hilisematele vanakreeka mõtlejatele. Ta oli joonia koolkonna rajaja; Anaximandrost peetakse tema õpilaseks. Pythagoras olevat noore mehena külastanud Thalest ning see andnud talle nõu õppida Egiptuses.
Herodotose teatel oli Thales 585 eKr kuningas Alyattes II ajal Meediaga sõdiva Lüüdia leeris ning ennustas päikesevarjutust , mis tegi sõjale lõpu.
Thales kui riigimees
Thalest ei peetud eeskätt filosoofiks. 582 eKr, arhont Damasiase ajal (582/581 eKr), olevat ta Diogenes Laërtiose (I, 22) järgi kuulutatud seitsmest targast esimeseks, tegelikult arvatavasti Delfi oraakli poolt, päikesevarjutuse ennustamise eest. Seitsme targa hulka üldse arvati ta nähtavasti oma poliitilise tegevuse pärast. See on seda tõenäolisem, et Thalesel oli nähtavasti pistmist Apolloni kultusega. Diogenese väide põhineb nähtavasti Delfi kolmjalalool (Diog. Laërt. I, 27–33), sest Damasiase arhondiaeg langeb kokku püütiamängude taastamisega. See, et Thales paigutati seitsme targa etteotsa , ning Herodotose (I, 75; 170) ja Diogenese (I, 25) tunnistused tõestavad, et ta sai kuulsaks oma praktilise arukuse ja riigimehetarkuse poolest. Thales oli Ioonia patrioot. Ta soovitas tungivalt Ioonia polistel ühineda ohu palge ees algul Lüüdia vastu, seejärel Pärsia vastu. Kuid filosoofi nõuandeid ei võetud kuulda, nagu hiljemgi sageli on juhtunud.
Herodotos (11 A 4 DK= Historia I 170.3): [Pärast Ioonia vallutamist Kyros II poolt 547/6 eKr andis Bias ioonlastele nõu ümber asuda Sardiiniasse ja rajada seal ühtne Ioonia riik]... “Aga juba enne Ioonia hävingut oli kasulik ettepanek, mille [kaheteistkümne Ioonia polise probuulide kokkutulekul Panioonionil] tegi Thales, mileetoslane, kelle perekond tuli algselt Foiniikiast; ta veenis ioonlasi pidama ühtainust buleuteerioni [riiginõukogu istungitekoda], ja see buleuteerion pidi olema Teoses, sest Teos on Ioonia keskkoht, ning et teised üksteist polist peaksid olema endiselt asustatud, kuid neid tuleks õiguslikult käsitleda deemidena.”
Lüüdia ja Pärsia sõjas ( Kroisos alustas sõda Kyrosega 546 eKr) mõistis Thales, et Pärsia on ohtlikum vaenlane kui Lüüdia, ning aitas Lüüdiat insenerina: Herodotos (11 A 6 DK=Historia I 75.4–5): “Kui aga Kroisos jõudis Halyse jõe juurde, siis pärast seda, nagu ma arvan, tõi ta oma sõjaväe üle olemasolevate sildade kaudu; kuid enamiku kreeklaste teada tõi talle sõjaväe üle Thales Mileetosest. Sest räägitakse, et Kroisos oli nõutu, kuidas tema sõjavägi jõest üle saab, sest praegusi sildu tol ajal veel ei olnud, ja et Thales, kes oli laagris , pani tema heaks jõe, mis voolas sõjaväest vasakul, voolama ka paremal, ja ta tegi seda järgmisel viisil. Alustades laagrist ülesjõge, kaevas ta sügava kanali, mis jooksis laagrikoha selja tagant poolkuukujuliselt läbi, nii et vesi voolas algsest voolusängist kõrvale kanalist alla ning suubus pärast laagrit tagasi algsesse voolusängi. Niipea kui jõgi jagunes, muutus ta mõlemas osas ületatavaks. Mõned ütlevad koguni, et vana voolusäng jäi täiesti kuivaks . Aga seda ma ei pea võimalikuks: kuidas nad siis tagasiteel üle said?” See teade on küsitav.
Päikesevarjutuse ennustamine
Thales olevat ette ennustanud päikesevarjutust, mis Herodotose järgi (Historia, I, 74) leidis aset lüüdlaste ja meedlaste vahelise sõja lõpul (selles sõjas löödi meedlased tagasi): Herodotos (11 A 5 DK=Historia I 74): “Sõda nende vahel kulges vahelduva eduga, kui kuuendal aastal toimus lahing. Ja juhtus nii, et pärast võitluse algust muutus päev järsku ööks. Seda päeva kadumist oli ioonlastele ette ennustanud Thales Mileetosest, kes oli tähtajaks määranud sama aasta, kui see toimuski .”
“diapheroysi de sphi ep’ isês ton polemon tôi hektôi etei symbolês gegomenês synêneike. hôste tês makhês synesteôsês, tên hêmerên exapinês nykta genesthai. tên de metallagên taytên tês hêmerês Thalês ho Milêsios toisi Iôsi proêgoreyse esesthai, oyron prothemenos eniayton toyton, en tôi dê kai egeneto hê metabolê.”
See varjutus ajendas Lüüdia kuninga Alyattese ja Meedia kuninga Kyaxarese rahu tegema (Herodotos I, 74).
Väike-Aasias tõenäoliselt nähtav päikesevarjutus toimus 28. mail 585 eKr. See on esimene ajalooline sündmus, mida saab kuupäevaliselt dateerida. Herakleitos , Thalese noorem kaasaegne, teab teda vaid astronoomina, kes sai kuulsaks päikesevarjutuse ennustamisega. Tänapäeva teadlased oletavad, et Thales oli midagi õppinud Babüloonia astronoomiast. Kuid nagu babüloonlased ja egiptlasedki, ei mõistnud Thales, mis taevas varjutuste ajal tegelikult toimib. Thales lihtsalt toetus sellele perioodilisusele, mille päikesevarjutustes leidsid Akadi, Sumeri ja Egiptuse preestrid . Üldiselt peetakse kaheldavaks, kas Thales sai tegelikult varjutust ennustada. Ta ei saanud seda teha oma matemaatilis-astronoomiliste teadmiste alusel, kui ta arvas , et Maa ujub vee peal nagu puutükk. Isegi kui Thales tõesti teadis päikesevarjutuse õiget põhjust, ei saanud ta oma napi matemaatika abil seda välja arvutada. Pigem tutvus ta Egiptuse-reisil babüloonia Sarose-perioodiga 18 aastat 11 päeva, ning arvutas uue varjutuse kuupäeva lähtudes Egiptuses 18. mail 603 eKr vaadeldud varjutusest. Probleemiks on see, et varjutused ei esine tavaliselt samas kohas, seetõttu kaheldakse babüloonlaste vastavates teadmistes. Thalesel pidi ennustusega õnne olema. Tsüklite meetod võimaldas varjutust ennustada kindlas kohas tõenäosusega 1/6. Thalese ennustus on igatahes kogu antiigis väga hästi tõendatud.
Theon Smyrnast (Platoni lugemisel kasulikest matemaatilistest teadmistest, c. 198, 14 Hiller =11 A 17 DK): "Eudemos teatab "Astronoomia ajaloos", et Eponides avastas esimesena sodiaagi kalde ja suure aasta tsükli, Thales aga päikesevarjutuse ja selle, et tema periood, mis käib päikeseseisakute juurde, ei ole alati võrdne."
Filosoofide arvamused (11 A 17a DK=II, 24, 1): “Thales ütles esimesena, et päikesevarjutus toimub, kui Kuu, mis on oma loomult maine, läheb päikese alt läbi mööda püstjoont, kusjuures nähtav on see siis, kui vaatleja asub peegelduse positsioonis (ühel sirgel) ketta suhtes.”
“Thalês prôtos ephê ekleipein ton hêlion tês selênês ayton hyperkhomenês kata katheton, oysês physei geôdês. bleptesthai de toyto katoptrikôs hypoathemenon tôi diskôi.”
Päikesevarjutuse õiget seletust peetakse Thalese puhul ebausutavaks, sest muidu ei oleks tema järelkäija Anaximandros veel kord püstitanud vale teooria. Siiski on teisigi näiteid, kuidas õiget teooriat selle revolutsioonilise iseloomu tõttu algul ei tunnistata.
Aristarchos Samoselt: “Thales ütles, et Päikese-varjutus on siis, kui teda katab Kuu, järeldades seda selle päeva järgi, millal tavaliselt on varjutused. Seda päeva nimetavad ühed triakaadiks (kolmekümnendaks), teised neomeeniaks (kuu loomiseks).”
Geomeetria
On ka tõendeid, et Thales tegi geomeetrilisi avastusi. Proklos väidab, et Thales tõi Hellasesse Egiptusest geomeetria. Proklos kirjutas 5. sajandil pKr, kuid ta toetus Aristotelese õpilase Eudemose töödele. Teadlased on siiski tõrkunud Eudemose teateid usaldamast.
“Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõestas, et diameeter poolitab ringi.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 157.10–11)
“to men oyn dikhotomeisthai ton kyklon hypo tês diametroy prôton Thalên ekeinon apodeixai phasin.”
“Me võlgneme vanale Thalesele paljud avastused ja eriti selle teoreemi; sest öeldakse, et ta oli esimene, kes tegi kindlaks ja väitis (formuleeris), et igal võrdhaarsel kolmnurgal on alusnurgad võrdsed, ja nimetas võrdseid ( isas ) nurki arhailises stiilis “sarnasteks” (homoias).” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 250.20–251.2)
“tôi men oyn Thalêi tôi palaiôi pollôn te allôn heyreseôs heneka kai toyde toy theôrêmatos kharis legetai gar de prôtos ekeinos epistêsai kai eipein, hôs ara pantos isoskeloys hai pros tê basei gôniai isai eisin, arkhaïkôteron de tas “isas” homoias proseirêkenai.”
“See teoreem tõestab, et kui kaks sirget lõikuvad, siis tippnurgad lõikepunkti juures on võrdsed – Eudemose järgi avastas selle esimesena Thales.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 299.1–4)
“toyto toinyn to theôrêma deikysin, hoti dyo eytheiôn allêlas temnoysôn hai kata koryphên gôniai isai eisin, heyrêmenon men hôs phêsin Eydêmos, hypo Thaloy prôtoy.”
“Eudemos Geomeetria ajaloos omistab selle teoreemi [et kaks kolmnurka, mille üks külg ja kaks nurka on võrdsed, on võrdsed] Thalesele; sest ta ütleb, et ta pidi seda kasutama protseduuris, millega ta olevat määranud laevade kauguse merel.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 352.14–18)
“Eydêmos en tais Geômetrikais historiais eis Thalên toyto anagei to theôrêma: tên gar tôn en thalattêi ploiôn apostasin di’ hoy tropoy phasin ayton deiknynai, toytôi proskhrêsthai phêsin anagkaion.”
See, et Thales mõõtis laevade kaugust merel, nagu ka püramiidi kõrgust, ei tähenda veel, et ta pidi nimetatud teoreemi teadma. Tegemist on Aahmesi seqt ’i-leidmise protseduuri rakendamisega. Kuid egiptlased ei kasutanud seda protseduuri niisuguste ülesannete lahendamiseks. Thalese puhul pidi olema tegemist kas analoogia või üldise meetodiga. See, et need teoreemid võivad pärineda Thaleselt, on vähem kaheldav, kui päris “Thalese teoreem” (Diog. Laert. I 24j). Kuuendaks konkreetseks geomeetriliseks saavutuseks on paljukiidetud püramiidide kõrguse mõõtmine.
Thales joonistas ringi sisse täisnurkse kolmnurga. Babüloonia ja Egiptuse preestritele oli see teada, kuid Hellasele oli see avastuseks. Põhimõtteliselt uus seisnes selles, et juba Thales hakkas matemaatikat õpetama mitte ainult empiirilises, vaid ka abstraktses vormis. Van der Waerden arvab , et Eudemose tunnistustesse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning et nimelt Thales võttis babüloonlaste ja egiptlaste saavutustele tuginedes matemaatikas kasutusele tõestused, andes sellele teadusele loogilise struktuuri. Kaupmees Thales Mileetosest on teadusliku matemaatika tähtsaim eelkäija. Ta hakkas esimesena harrastama matemaatikat mitte ainult omamoodi toiduretseptide koguna, vaid süstemaatiliselt korrastatud teadusena , kuigi ta seda arusaama veel täielikult ei realiseerimud. Pole juhus , et kreeklased , erinevalt babüloonlastest ja egiptlastest, ei tegelnud matemaatikaga enam peamiselt praktilisest, vaid ka filosoofilisest huvist. Egiptuse ja Babüloonia matemaatika tegeleb vara jaotamisega, päranduste ja maksudega, ehitustehniliste arvutustega ja muu maisega. Lahendusmeetodid ei ole meetodid: nad seisnevad üksnes konkreetse ülesande konkreetses lahendamises; ei öelda isegi seda, et analoogsete ülesannete puhul võib toimida analoogselt. Muinasida matemaatika oli väga rikkalik. Oluline uuendus seisneb selles, et Thales esimesena formuleeris eeldusi ja väiteid, eelkõige aga selles, et ta otsis oma väidetele tõestusi. Ta püüdis rajada matemaatilistele väidetele vundamenti. Seejuures tugines ta siiski kaemusele, mille pärast teda peetakse üksnes matemaatikateaduse eelkäijaks. Teised uurijad arvavad , et Thalese tõestustel ei saanud olla loogilist iseloomu ning nad põhinesid peamiselt jooniste murdmisel ja üksteise peale asetamisel. Võimalikud tõestusmeetodid olid: a) (mõttelise!) üksteise peale asetamise meetod, millest lähtub kongruentsiaksioom, Eukleidese 7. aksioom (“Mis üksteist katab, see on alati võrdne”); b) vastuolutõestus, mis reeglina omistatakse küll Parmenidesele , leidub aga varjatud kujul juba lastel, Homerosel ja kõigis keelelistes antiteesides. Et kreeklased joonistasid oma geomeetrilised kujundid liiva sisse, oli neil selge ettekujutus selle geomeetrilise kujundi ideaalsusest, mille puhul teoreemid pidid kehtima. Egiptlased ja babüloonlased ei olnud ideaalseid objekte kunagi tundnud ; nende jaoks oli ristkülik põld, ring ratas või kaevuäär. Ilma idealisatsioonita aga ei saanud mõeldagi tõestusest – siin tuli teha otsustav samm.
On ka arvamus, et traditsioonilised jutustused Thalese ja Pythagorase avastustest on täiesti ebaajaloolised.
Iamblichos (Sissejuhatus Nikomachose Aritmeetikasse, 10.8 Pist.): “Thales defineeris arvu kui ühtede kogumi, järgides Egiptuse vaadet, aga Egiptuses ta tegeleski teadustega.”
Muu teaduslik tegevus
Thales oli tihedalt seotud Lähis-Ida kultuuriga. Hilisem antiiktraditsioon on üksmeelne selles, et Thales ammutas kõik oma esialgsed teaduslikud teadmised Babülooniast, Foiniikiast ja Egiptusest. Iamblichos ütleb, et oma tarkuse ammutas Thales Memphise ja Diospolise preestritelt. Aetiose järgi tegeles Thales filosoofiaga juba Egiptuses ning ta saabus Mileetosesse alles vana mehena. Thales on Ioonia esimene matemaatik ja füüsik, antiiktraditsioonis esimene astronoom ja matemaatik. Thalesele omistatakse kalendri kasutuselevõtmine. Ta olevat määranud aasta pikkuseks 365 päeva ning jaotanud selle 12 30-päevaseks kuuks, millest viis päeva langesid välja nii, nagu oli kombeks Egiptuses. Nähtavasti oli tegemist parapêgma’ga, mis sarnases palju hilisemate Mileetosest leitutega. Parapêgma oli vanimat tüüpi astronoomiline kalender, mis andis mitme aasta jaoks pööripäevad, Kuu faasid , mõnede tähtede tõusu ja loojumise ajad ning ka ilmaennustused. (Thales olevat tähtede järgi oliivisaaki ennustanud.) Thalesele omistatakse muuhulgas foiniiklastel kasutusel olnud Väikese Vankri järgi laevajuhtimise leiutamine. Kiidetakse Thalese matemaatika- ja astronoomiaalaseid teadmisi, mis ta omandas (Eudemose sõnul) Foiniikias ja Egiptuses – võib-olla kaubareisidel – ja tõi Kreekasse . Egiptuses reisides töötas Thales välja viisi püramiidide kõrguse mõõtmiseks, kasutades lihtsat protseduuri: mõõta püramiidi varju sel päevaajal, kui vari on võrdne kõrgusega. Küsimusele, kui kõrgeks ta Cheopsi püramiidi hindab, olevat ta vastanud, et ta mitte ei hinda, vaid mõõdab selle, ja nimelt järgmiselt. Ta heitis liiva sisse, et oma kehasuurust maapinnal markeerida. Siis ta seisis jälje jalaotsale ja ootas, kuni tema vari on täpselt sama pikk nagu jälg. Sest selleks hetkeks pidi püramiid olema täpselt sama pikk nagu vari, ja viimast sai hõlpsasti mõõta. Kui aga tahetakse teisel päevaajal mõõta, siis tuleb lihtsalt kepp liiva sisse torgata ning arvutada kepi pikkuse suhe varju pikkusesse. Sama suhe peab kehtima ka püramiidi puhul.
Simplikios (Kommentaar Aristotelese Füüsikale 23.29–33): “Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõi looduseuurimise kreeklaste juurde: kuigi talle eelnesid paljud teised, nagu Theophrastos ise möönab, ületas ta neid siiski niivõrd, et varjutas kõik oma eelkäijad. Kuid öeldakse, et ta ei jätnud endast maha ühtegi kirjutist peale Nautilise astronoomia.” See kirjutis ei ole tõenäoliselt ehtne. Thalesele omistatakse ka Päikese aastase liikumise avastamine kinnistähtede foonil , pööripäevade aegade määramine, selle mõistmine, et Kuu valgus ei ole Kuu enda valgus, jne. Filosoofide arvamused (27, 5=11 A 17b DK): “Thales ütles esimesena. et Kuud valgustab Päike.”
“Thalês prôtos ephê hypo toy hêlioy phôtizesthai tên selênên.” See teadmine võib olla pärit Babülooniast. Kaldealaste järgi sai Kuu oma valguse Mardug-Belilt, kes oli tõusnud Babüloonia linnajumalast jumalate isandaks.
Taevakehades nägi Thales süttinud maad. Thales jaotas taevasfääri viieks tsooniks. Ka maavärinat olevat Thales julgenud seletada: tema arvates ujub Maa vee peal nagu laev, ta peab ka kõikuma nagu laev, kui kandevesi hakkab liikuma – ja see on siis maavärin. Seletus on naiivne, kuid on siiski võrreldamatult ratsionaalsem kui traditsiooniline kreeka seletus, et Poseidon tõukab oma kolmpiid vastu kaljut . Thalese teooriad on kõik “nõidusest vabastavad”, “dedemoniseerivad”, ning just see teeb nad teaduse teerajajateks.
Tähed, Päike ja Kuu koosnevad maast.
Filosoofide arvamused (11 A 17a= 13,1; 20,9): “Thalese arvates koosnevad tähed maast, kuid on seejuures hõõgvele aetud .” “Thalês geôdê men, empyra de ta astra.”
“Thales väitis, et Kuu koosneb maast.” “Thalês geoidê ton hêlion.”
“Jumalat teotav ” tees, et tähed on tuline maa, rajab teed materialistlikule vaatele, et tähed peavad olema loomulikul viisil ehitatud looduslikest ainetest.
Kaldealaste jaoks olid ja jäävad tähed alati kehastunud jumalateks. Anaxagoras sai sellise ratsionaalse tähtedeseletuse eest kaela aseebiaprotsessi. Aristoteles leiutas täheaineks spetsiaalse kaalutu aithêr‘i.
Thales olevat küsinud oma avastuste teatamise eest mitte raha, vaid et nende autorlus omistataks talle.
Kaval rikastumine
Aristoteles (Poliitika, A IV, 4–6, 1259a 3jj=11 A 10 DK) : “Peale selle tuleb koguda ka seda, mida räägitakse siin ja seal vahenditest, kuidas ühed või teised isikud olid edukad varandusekogumises. Niisugune on näiteks Mileetose Thalese võte: selles ilmneb taip rikastumiskunstis, mida omistatakse Thalesele tema tarkuse tõttu, kuna aga tegelikult on sellel universaalne mõte. (5) Räägitakse, et kui Thalesele tema vaesuse tõttu heideti ette filosoofia kasutust, siis taibates tähti vaadeldes tulevast oliivisaaki ja käsutades väikest rahasummat, maksis ta aasta alguses käsiraha, et rentida kõik Mileetose ja Chiose õlipressid; ning kõrgema pakkumise puudumisel õnnestus tal saada need odavalt. Kui hooaeg tuli ning oli tarvis äkki ja üheaegselt palju presse, siis ta üüris oma presse hinnaga, mis ta ise määras; ja kogudes suure varanduse , õnnestus tal näidata, et filosoofidel on lihtne rikkaks saada, kui nad tahavad, kuigi nad ei ole tegelikult selle asja peal väljas. (6) Räägitakse, et nii tõestas Thales oma tarkuse. Kuid ka üldse, nagu me ütlesime, on varandusekogumise mõttes kasulik, kui keegi oskab haarata endale mingi monopoli. Sellepärast kasutavad ka mõned riigid, kes on finantskitsikuses, niisuguse tulu saamist – nad kehtestavad ühe või teise kauba monopoli.”
Need anekdoodid võivad olla hilisemad väljamõeldised, mida kergesti omistatakse targale mehele, ühele seitsmest targast.