Aristoteles Nikomachose eetika (0)

Aristoteles . Nikomachose eetika .
Aristoteles oli vanakreeka filosoof , kes pani aluse eetikale. Teoses „Nikomachose eetika“ arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus.
Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega . Selline suundumus , milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis. Siinkohal tuleks mainida, et hüvede puhul eristab ta ülimat hüve, milleks on tegevuse eesmärk, mida me selle enda pärast tahame ning kõik muu tuleb tänu sellele. Niisugune on õnn – me teeme teisi asju, et saada õnnelikuks. Õnn on meie lõppeesmärk. Siiski pole lihtne selgelt ja üheselt määratleda, mis on hüved. Filosoof võrdleb hüve ideega. Selgub , et erinevalt ideest, ei ole hüve jaoks ühte kindlat teadust ning üldsegi puudub sellel ühtne idee. Veel jagab ta hüved kolme rühma: välised, hingega seotud ja kehaga seotud. Kõige täiuslikumad on hingega seotud hüved.
Kuid mis on see, mille poole kõik püüdlevad ehk ülim hüve? Enamik arvab , et selleks on õnn ning siin ei vaidle Aristoteles vastu. Siit aga kerkib omakorda järgmine küsimus – mis on õnn? Arvamusi on erinevaid. Paljud arvavad , et tegemist on millegi sellisega, mis on igaühele silmaga näha nagu kuulsus ja rikkus ehk üleüldiselt naudingud. Haritud isikud kalduvad pigem arvama , et õnn on hüve iseeneses ehk alus teistele hüvedele. Aristoteles jagab aga elu kolmeks: esiteks nautlev elu, mille puhul inimesed arvavad, et nauding ongi nende hüve ja õnn; teiseks, poliitikaga seotud elu, kus hinnatakse kuulsust, kuna see aitab leida tunnustust ning mida seetõttu peetakse ka poliitikaelu eesmärgiks; ning kolmandaks, vaimutööga seotud elu. Seostades õnne Jumalaga , võib öelda, et õnn on justkui jumalaand, kuna see on inimese eesmärkidest eelistatuim ning paistab jumalikuna ka siis, kui pole tegelikult Jumalaga kuidagi seotud, vaid hoopis õppimise teel omandatud või loomutäiusega saavutatud. Samas võib eelnevalt nimetatud viisidel igaüks õnnelikuks saada. Me võtame õnne terviklikuna, kuna me ei tea, mis tulevik toob. Õnnelikud inimesed teevad seda, mis on vastavuses loomutäiusega, peavad vastu saatuse keerdkäikudele ning on seetõttu püsivalt õnnelikud. Õnnetäius on pigem seotud austusega kui kiitusega. See on kiidetavatest kõrgem, teisi asju võrreldakse sellega. Samuti suhtume õnne austusväärselt sellepärast, et see on lähtealus meie tegutsemisele.
Edasi on teemaks õiglus ja ebaõiglus. Õigluseks nimetatakse tihti seda, mis paneb meid õiglaselt tegutsema ning siin võib paralleele tõmmata ka seaduslikkusega. Ehk siis kõik see, mis on seaduslik on õiglane. Õiglane on midagi vähese ja liigse vahepealset. Õiglus lõpliku loomutäiusena on see, mis aitab ühiskonnas säilitada õnne. See on paratamatult vahepealne ja seega võrdne ehk siis see, mis on ebaõiglane on ühtlasi ka ebavõrdne. Võrdselt jaotamise puhul eristab Aristoteles geomeetrilist ja aritmeetilist vastavust. Kui tekivad probleemid ebavõrdsusega, pöördutakse kohtuniku poole, kes taastab võrdsuse, võttes ära osa poolelt, kellel on rohkem ning annab sellele, kellel on vähem ehk tegutseb aritmeetilise vastavuspõhimõtte järgi.
Ebaõigluse puhul võib inimene ise käituda ebaõiglaselt või saada ebaõiglase käitumise osaliseks . Ebaõiglast käitumist jaotatakse omakorda seaduserikkumiseks ja võrdsusest mittehoolimiseks. Ebaõiglane tegu on vabatahtlik ja ettekavatsetud ehk tegija teab, kellele ta toiming on suunatud ning millised on selle tagajärjed. Kuid ebaõiglusest osasaamine ei saa olla vabatahtlik, kuna sel juhul on alati olemas keegi, kes on toiminud ebaõiglaselt. Samuti ei saa käituda ebaõiglaselt ka enda suhtes, kuna ebaõiglaselt koheldu ja ebaõiglaselt kohtleja langevad kokku. Kui inimene teeb midagi teadmata sellega kaasnevaid tagajärgi, ei loeta tema tegu ebaõiglaseks, kuna ta tegi selle teadmatuses .
Ühiskonnas on ikka nii, et head tahetakse tasuda heaga ning halba halvaga . Nii on võrdne ja õiglane. Kuid alati peab olema vastavus – inimestel peavad olema vajadused, mida tahetakse rahuldada ning peab olema keegi, kes on valmis seda tegema. Siin tuleb asju mõõta mingil ühisel alusel, mis ühendab kõike. Poleks ühistegevust ilma vahetuseta, vahetust ilma võrduseta ja võrdsust ilma ühtse mõõduta. Selleks on meil rahatähed, mille abil saab mõõta asjade väärtust.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et hüve on eesmärk, mis tegutsemisel saavutatakse ning õnn on hinge toimimisvõime, mis lähtub loomutäiusest. Õnne peetakse inimese ülimaks hüveks, kuna see paneb meid tegutsema ehk on kõige lähtealuseks. Õiglus on aga see, mis paneb inimesi õiglaselt käituma ning aitab tagada õnne olemasolu, kuna igaüks on rahul, kui neid on koheldud õiglaselt ja hüved on jaotatud võrdselt. On mitu võimalust, kuidas neid jagada, kuid siin tundub parim variant olevat geomeetriline vastavus, kus igaüks saab vastavalt oma panusele. Samas on asju, mida tuleks jagada aritmeetilise vastavuspõhimõtte alusel, kuid mitte alati. Vahel on inimene ebavõrdsuse kuidagi ära teeninud ning seega on see kõiki asjaolusid arvestades tema suhtes õiglane. Üldiselt on Aristotelese käsitlus väga lähedane sellele, kuidas tavalised inimesed nendest teemadest aru saavad ning seetõttu langevad tema seisukohad kokku ka minu arusaamadega.