Aristoteles ja koolkonnad (0)

Lühiülevaade Aristotelese eluloost.
Aristoteles (384/83 – 322 e.Kr.) sündis Makedoonias Stageira linnas. Tema isa oli Makedoonia kuninga Amyntase (Aleksander Suure vanaisa) ihuarst ja sõber. Juba varases nooruses tundis A. huvi loodusteaduste vastu. 18. aastaselt siirdub nooruk Ateenasse, et asuda õppima Platoni Akadeemiasse, kus ta viibib õppides, olles Platoni andekaim õpilane ja hiljem õpetades (kuid ei saanud Platoni mantlipärijaks Akadeemia juhatajana, sest oli välismaalane) kuni Platoni surmani 347. aastal, mil ta lahkub sealt. Platoni ja Aristotelese vahelisi suhteid on kirjeldatud erinevatest vaatenurkadest: alustades sõbralikest lõpetades konfliktsetega (nagu tavaliselt, kipub tõde seal vahepeal olema). Igatahes mõningad filosoofilised erimeelsused neil tekkisid kindlasti, sest A. oli iseseisev mõtleja, kes ei pooldanud Platoni ideedeõpetust heites sellele ette näiteks seda, et kui idee on ainus tõelisus ja kõik esemed on selle tõelisuse peegeldused, siis toimub mõttetu kahekordistamine- kui meil on üldine inimese idee, siis meil läheb ju tarvis ka iga üksiku inimese ideed eraldi, sest inimesed on erinevad ( niisiis peaks inimeses peegelduma üldine inimese idee ja veel üks idee, mis on see konkreetne tema erinevusi üldisest inimese ideest rõhutav idee, kuid see viib lõppkokkuvõttes absurdini) ja veel võib välja tuua etteheite, et Platon vastandab ja eraldab ideedemaailma ja meile tajutava maailma rangelt kaheks, et selle vahele jääb ületamatu kuristik , aga asja tõeline olemus ei saa ju olla lahus asjast enesest!
„ Vaatamata kriitilisele suhtumisele jäi A. alati oma õpetaja suureks siiraks austajaks ja pealegi pärinevad vastupidist teadustavad andmed autoreilt, kes ise suhtuvad A.-sse mitte eriti sõbralikult“ (E. Salumaa „ Antiikfilosoofia “ lk. 90)
343.a kutsub Makedoonia kuningas Philippos ringi rändava A. oma õukonda, et too annaks õpetust noorusikka jõudavale Aleksandrile.
335. a. varsti pärast Aleksandri kuningaks saamist siirdub A. tagasi Ateenasse ja avab seal Lykeioni gümnaasiumi juures oma õppeasutuse (Lykeion oli üks jumal Apolloni lisanimedest – ladina keeles Lyceum ja sealt tulnud meie keelde tänapäeva lütseum), mis saab õigepea enesele nimetuse kui peripateetikute kool (õppetöö toimus jalutades kr.k peripateo- jalutan). Õpetaja pidas ettekannet, kuid peagi muutus see kõigi koosviibijate vestluseks. Kooli elu korraldasid õpilased ise, valides iga 10 päeva tagant eneste hulgast järelevaataja, kes administreeris. Filosoofia kõrval rõhk loodusteadustel. Kuna A. toetas ka tema varasem õpilane Makedoonia Aleksander, kellest oli saanud nüüd maailmavallutaja, siis ainelist puudust kool ei tundnud ja Aleksander saatis õpetajale ka kaugetelt sõjaretkedelt võõraid loomi (legend räägib lausa kaamelist) ja taimi ning lasi oma ametnikel ümber kirjutada 158 (linn)riigi põhiseadused Aristotelese tarbeks.
Kui Ateenas pääsesid võimule makedooniavastased jõud, siis A. kui Makedoonia võimuladvikuga tihedalt seotud inimese jaoks läks olukord ohtlikuks. Jõuti tema vastu sepitseda ka kaebus, kus teda süüdistati religiooniteotamises ning ootamata ära ähvardavat vägivalda, põgenes ta ettenägelikult Ateenast , et mitte anda võimalust „ajalool eksida teist korda filosoofia vastu“ nagu ta ise olla öelnud, viidates Sokratese saatusele . Pagenduspäevad Chalkises osutusid lühidaks, sest raske maohaigus lõpetab tema elutee 322. a. e.Kr.
Teosed.
Kõigi eelduste ja andmete kohaselt oli A. väga viljakas teaduslik kirjanik, kuid tema loomingust on säilinud vaid murdosa . Suur enamus teoseid on teada meile vaid pealkirjade järgi. Seetõttu tuleb jahutada ka nende uurijate arvamusi , kes arvasid A. olevat kirjutanud umbkaudu1000 teost (ilmselgelt on nende hulgas palju võltsinguid või on suvalise käsikirja väärtust püütud suurendada lisades sellele kuulsa filosoofi nime ja veelgi suurem osa on kirjutatud tema pooldajate-mõttekaaslaste poolt või õpilaste ülestähendused tema mõttekäikudest), kuid ilus oleks öelda, et ehk kirjutas neid kellegi teise käsi, kuid pea ja süda olid A. omad. Igatahes on võrreldud A. teoste teemade hõlmavust Briti entsüklopeediaga, mis tegeleb probleemidega Päikese all ja peal. Toome välja mõned tähtsamad teosed:
„ Organon “
„ Metafüüsika“
„ Nikomachose eetika “ selle teose on pühendanud ta oma ainsale pojale Nikomachosele, kes sündis teisest abielust ja arvatavasti poeg avaldaski isa teose postuumselt (pärast isa surma). Muuseas oli ka A. isa nimi Nikomachos. See teos on eesti keeldegi tõlgitud ja ka Jõgeva linnaraamatukogus saadaval.
„ Politeia “ ehk nagu Platonilgi „Riigist“ teos, mis jäänud surma tõttu lõpetamata, kui kus uuritakse ja võrreldakse mitmesuguseid riigikordasid.
Õpetus.
Kuna tema teosed hõlmavad kõiki peamisi teadusharusid on nimetatud teda ka kõigi teaduste isaks või teaduse isaks. Veelgi ilmselgem on tema roll uue teadusharu loomisel, milleks on loogika ehk õpetus mõtlemisest. Sestap võib nimetada teda ka loogika isaks. Vaatleme lähemalt selle üht haru järeldusõpetust ehk süllogistikat.
Süllogism on Aristotelese loogika tuletusvormel, kus järeldus tuleneb paratamatult kahest eelduslausest. Teisi sõnu: kahe tõsiasja olemasolust võime mõtlemise teel järeldada uue teadmise. Kõige levinum ja klassikalisim süllogism on:
Eelduslause : Kõik inimesed on surelikud
Eelduslause : Sokrates on inimene
Järelduslause : Sokrates on surelik
Süllogismivorme on teisigi. Mõned näited:
Kõik m on l ükski m ei ole l kõik m on l
Kõik s on m kõik s on m mõni m ei ole s
Järeldus: kõik s on l Järeldus: ükski s ei ole l Järeldus: mõni s ei ole l
Ja iseseisvaks harjutamiseks:
Kõik kirjanikud on inimesed Mitte ükski töötaja ei ole töötu
Mõni kirjanik ei ole tunnustatud Mõni töötaja on vaene
Järeldus: Järeldus:
Kunstist.
Kunst sünnib kujundamisimpulsist ja emotsionaalse väljenduse igatsusest. Kunsti olemus on reaalsuse väljendamine ja loodusele tema enda näitamine peeglist, mille tekitab jäljendamislõbu inimeses, kuid kunsti sihiks pole esitada asjade välist ilmet , vaid nende sisemist tähendust. A. meelest õilsaim kunst mõjutab nii aju kui emotsioone. Kunsti eesmärgiks on tekitada katarsist ehk puhastust: kunsti nautides vabanevad järsku tundmused, mis meis kuhjunud (nt. nutmapuhkemised, läbi raputatuse tunne pärast kunstisündmust )
Elik „ kunst peab vaatajat puhtamaks tegema, lastes tal end teoses kujutatavaga samastada ja võimaldama tal toimuvat läbi elades vabaneda omaenese afektidest ” (A ja O taskuteatmik- Filosoofia lk. 53.)
Õnne olemus ja eetika.
Mida enam ta noortele õpetust jagas, seda enam ta tundis, et tähtsad pole mitte teaduse üksikküsimused, vaid et kõrgemal kõigist füüsilise maailma küsimustest on küsimus- missugune on parim elu? Missugune on elu ülim hüve (hüve kui see täiuslik, mida elu suudab pakkuda)? Kuidas leiame õnne?
Elu eesmärgiks pole tema arvates rikkus, au, kuulsus, arukus, rõõm, armastus, headus – vaid õnn. Kõik eelpool nimetatud väärtused on kõigest verstapostid või võimalikud trepiastmed jõudmaks elus kõige tähtsamani- õnneni.
Inimese õnn seisneb tema omaduste ja annete täielikus kasutamises. Inimese eriliseks omaduseks on mõtlemisvõime. Õnne peatingimuseks on mõistusepärane elu. Kuidas elada mõistusepärast elu, sest igas inimeses on ju nii voorused kui ka pahed (iseasi, kuipalju me voorustel välja paista laseme ja pahesid kontrollida suudame). Aristotelese jaoks oleneb voorus otsustamisest, enesevalitsemisest ja ihade tasakaalust- kõik see tuleb tema meeltmööda kogemusega. Kõige olulisem ja teema õnne olemuse ja eetilise õpetuse tuum on nn. kesktee - teooria. Eksimisest ja elu keerdkäikudes ekslemisest hoiab meid, juhul kui kasutame mõtlemisvõimet, oskus äärmustesse laskumisest hoiduda ja valida kesktee.
Äärmus Kesktee Äärmus
argus vaprus hulljulgus
ihnus heldus pillamine
tuimus püüdlus kirg
salatsemine ausus lobisemine
häbelikkus häbi tundmine häbitus
A. pole ise kunagi kasutanud mõistet kuldne kesktee- see on hiljem ta teooriale külge kleebitud.
Tema eetikat kokkuvõttes: me ei toimi õigesti seepärast, et oleme vooruslikud, vaid oleme vooruslikud, sest toimime õigesti.
Me oleme seda, mida korduvalt teeme.
Ühiskonnast ja poliitikast.
Inimene juba oma loomu poolest kaldub elama ühiskondlikku elu s.t. et soovib elada teiste inimestega koos ja vajab osadust teiste omataolistega. A. on nimetanud seetõttu inimest „ühiskondlik loom“ (zoon politikon kr.k.), kes selleks, et hästi hakkama saada ja elada vooruslikku ja õnnelikku elu vajab teisi inimesi (üksi võib tema arvates elada ja hakkama saada vaid loom või jumal). Ta vastandas enese käsitlust ideaalsest riigist Platoni omale. A. hindab eraelu, vabadust ja eraomandust. Tema arvates on üksikisiku heaolu tähtsam kui riigi oma või vähemalt ei tohi üksikisiku heaolu oluliselt kannatada, et riigile tagada heaolu. Ta ei poolda vaadet, et valitsejatel pole eraomandust ja vara ning naisi ja lapsed võetakse käest, et nad kõik oleks võrdsed, mille tagajärjel kõik on justkui siis vennad ja õed- „ei veetle hüüda iga eakaaslast vennaks või õeks või vanemaid inimesi emaks või isaks, sest kui kõik on vennad/õed/emad/ isad , siis ei ole seda mitte keegi!“
Kui vara ja naised kuuluvad üldsusele, siis ei teki eraomandust ja armastust. Sellele, mis on ühine suurele arvule inimestele, pühendatakse kõige vähem tähelepanu. Igaüks mõtleb oma jaole, mitte üldsuse kasule.
Rahasse suhtumise võib kokku võtta lausega: „Raha ei tohi sünnitada raha, vaid ta peab olema lihtsalt vahend kauplemise hõlbustamiseks.“
Ideaalseks pidas ta sellist riigikorda, mis suudab kodanikke vooruslikult kasvatada, harida ja arendada - tagades sellega kodanike õnne.
Õigeteks riigivormideks ehk need, mis seda ülesannet suudavad täita peab A. :
Monarhiat ehk kuningriiklust- kus üks isik on oma voorustelt niivõrd üle muust rahvast, et ta on loomult juba seatud valitsema , aga sedasorti valitsejad olevat elanud vaid kauges minevikus, muistsete kangelaste päevil.
Aristokraatia ehk kus valitsemisvõim voorusliku vähemiku käes, kes on juba sündinud valitsejatena ja saanud juba varakult sellekohast haridust
Vabariik ehk politeia on valitsemisviis, kus võimu teostavad vooruslikud ja võrdsed kodanikud, kes on hariduslikult, majanduslikult või sünnilt juba paremad kui kodanikuõigusi mitteomav rahvamass.
Ekslikeks või valedeks peab ta:
Türanniat, sest seal üksikisik teostab oma piiramatut võimu- vaatamata sellele, kas ta on kõlbeline või mitte. Ühtki türanni pole iial huvitanud teiste inimeste või laiema rahvahulga arvamus ja üldine heaolu.
Oligarhia , kus võim on majanduslikku ladvikusse kuuluva kildkonna käes ja kes peavad silmas ainult oma isiklikke või oma kitsama ringkonna materiaalseid huvisid ja ei ole võimelised mõistma laiemate rahvamasside vajadusi.
Demokraatia ehk rahva võim on A. arvates väheväärtuslik, sest see on toore enamuse võim, masside hääl, kus ei ole võimalik, et kostuks ja pääseks kehtivusele arukas, kaine ja vooruslik hääl.
Kokkuvõttes võib öelda, et A. arvates on ideaalne valitsemisvorm aristokraatia ja demokraatia positiivsete omaduste kombinatsioon, kuid valimisõigust tuleks piirata ja anda suurem sõnaõigus haritlastele.
Antiikfilosoofia koolkonnad .
Küünikud.
Rajaja Sokratese õpilane Antisthenes (435-370 e.Kr.) haritud ja tõsine inimene, õpetaja gümnaasiumis, kus õppisid ja õpetasid mittetäieõiguslikud kodanikud (nt. A. isa oli vaba ateenlane, aga ema orjatar , sestap polnud tal täielike õigusi) ja ühiskonna alamkihid, kes ei pääsenud Platoni Akadeemiasse või Aristotelese Lykeionisse. A. ei võtnud õpetamise eest raha, aga õpetaja ranguse ja nõutava askeetluse ( kr. k. askesis – harjutus) ehk lihasuretuse tõttu pidasid vastu vähesed.
Koha järgi, kus kool asus – Kynosargos (valvas või valge koer) ja A. propageeritava looduslähedase eluviisi järgi- koerataoline elamine (kynikos) saigi koolkond oma nime.
A. riietus demonstratiivselt lihtsalt: palja keha peal närune ürp, käes reisikepp, juuksed ja habe pulstunud ja hoolitsemata välimus.
Tuntuim koolkonna esindaja on Diogenes (404- 323 e.Kr), kelle isa oli linnas tuntud ja lugupeetud mees. D. Ise elas suures savist tünnis. Kord olevat ta tünni ees päikesepaistes peesitanud ja Makedoonia Aleksander tulnud ta juurde ja öelnud `` Palu minult , mida iganes soovid ja ma täidan selle. `` D. ütles: `` ole hea mees, tule päikese eest ära ``
D. olevat ka päeval põleva laternaga ringi käinud ja inimest otsinud.
Küünikud põlgasid oma kaasaegset ühiskonda, tema seadusi, kombeid, väärtusi ja stereotüüpe. `` Tark ei järgi mitte riigi, vaid vooruse seadusi ``
Nt. tegi A. kord rahvakoosolekule ettepaneku hakata eesleid hobusteks nimetama. Rahvas arvas , et see on totrus. A: ``kuid kas pole suurem totrus nimetada võhikut väejuhiks? ``
Nähes kord kuidas preestrid viisid üht templist varastanud inimest vangi lausus D. `` suured vargad viivad väikest varast vangi ``
Niisiis ei eitata moraali kui sellist vaid nn. ``moraali ``, mille varjus tehakse alatusi.
Küünikute arvates pole maailma võimalik muuta, muuta saab ainult oma suhtumist maailmasse, loobudes ühiskonnas tunnustatud väärtustest ja olles aktiivselt põlglik rumaluse ja vale suhtes, nii ei kaota end ära ja saavutame vähemalt sisemise vabaduse.
Enamik koolkonna esindajaid olid pärit vaeste ja tunnustamata inimeste seast, kui oli palju ka neid, kes loobusid oma positsioonist ja varandusest küünikute eluviisi kasuks.

• A.: `` Voorus on relv , mida ei saa ära võtta ``
  
• D.: `` tarvis on mõistust ja kui seda pole, siis silmust ümber kaela ``
  
• Kord olevat D. rääkinud tähtsatest ja õilsatest asjadest, kuid keegi ei kuulanud. Hakkas siis linnu kombel siristama ja rahvas jooksis tema ümber kokku vaatama. D: `` mingi jama pärast jooksete kokku, aga tõsisele jutule tähelepanu ei pööra ``
  
• ``Miks inimesed annavad oma raha kerjustele, aga filosoofidele mitte? `` D.: ``selle - pärast, et nad teavad: lombakaks või pimedaks nad võivad veel saada, aga filosoofiks ei iial ``
  
• ``Paljud naeravad su üle `` D. ``aga nende üle naeravad võib olla eeslid, kuid mis loeb neile eeslite arvamus; nii ka mina- mis loeb mulle nende arvamus ``
  
• Kord nähes poisikest allikal peoga vett joomas, viskas D. katki oma kruusi, öeldes : `` poiss ületas mind lihtsuses ``
  
• D: ``Nii nagu teenijad on orjuses oma isandate käes, on inimene orjuses oma tahtmiste käes ``
  

Epikuros (341- 270 e.Kr) ja epikuurlased
Kui teame, et niikaua kui oleme meie, ei ole surma, ja kui surm on käes, ei ole enam meid, siis ei tarvitse meil surma karta , sest meil ei tule seda kunagi kogeda. Olles nõnda maha rahustatud, võime pühenduda elule selles ilmas, seades eesmärgiks elu nautimise.
Nauding (kr. k. hedone) ei ole E.-l üldse see, mida rangemad filosoofid on alati hedonismi all tauninud ja arvustanud ning omastanud selle epikuurlastele- nimelt nagu oleks see hoolimatu kombelõtvus.
Õige nauding on hoopis tark ja mõistuspärane. Nautida tuleb nii, et alati oleks sõpru, et teiste kadedus ei kahjustaks meid ning et keha ei saaks kannatada. Õige nauding on mõõdukas nauding vaikses rõõmus, ilma suurema võimu- ja kuulsusejanuta. ``ela tagasitõmbunult ``
Kuna nauding on esimene ja kaasasündinud hüve meie jaoks, ei vali me mitte iga naudingut, vaid loobume vahel paljudest naudingutest, kui teame, et neile järgneks meie jaoks suurem kannatus; niisamuti peame paljusid kannatusi naudingust paremaks kui teame, et neile järgneb suurem nauding .
Niisiis, iga nauding on meile loomupäraselt hüve, kuid mitte iga naudingut ei tule valida, samuti nagu iga kannatus on pahe, kuid mitte igast kannatusest ei tule hoiduda
Skeptikud . ( skeptikos- vaatlev, uuriv)
Skepsise all mõistetakse hoiakut, mis ei luba uskuda midagi, mis pole tõestatud (selles mõttes on ta tänapäevase teadusliku mõtlemise aluseks).
Skeptitsismi kui filosoofilise õpetuse rajas Pyrrhon (365- 275 e.Kr), kes Makedoonia Aleksandrit tihtilugu tema sõjaretkedel saatis, oli avastanud, et paljudel maadel on inimestel omapärased mõttekonstruktsioonid, mis ei ole iseenesest ebaloogilised, kuid lähtuvad hoopis teistsugustest eeldustest. Aga ükski neist eeldustest pole tõestatav ja järelikult pole ka kindla –sisulist teadmist olemas.
Igale väitele saab vastandada samavõrd veenvalt põhjendatud vastupidise väite – oleks ainult oskust argumente leida.
Tuleb hoiduda midagi väitmast asjade loomuse kohta (`` mesi on magus `` asemel on korrektne ütelda – mulle tundub, et mesi on magus, sest seda kuidas sulle tundub ei saa keegi kontrollida ja ümber lükata. ``Ma sõin hommikul omletti ``– ``mulle tundub, et ma sõin hommikul omletti ``) ja saavutada seeläbi hingerahu (ataraxia).
Tõde pole inimkond saavutanud, sest tõene saab olla vaid üks ja lõplik seisukoht.
Mitte keegi ei tea ega saagi seepärast teadmagi, kuidas asjad tegelikult on.
Skeptikute eesmärk oli kummutada ja ümber lükata kõigi teiste koolkondade dogmad (tõestuseta, ebakriitiliselt tõeks peetav väide, kinnistunud ``tõde ``; religioonis kiriku õpetuslause, vääramatu tõena võetav seisukoht Võõrsõnastik 2005)
Stoikud .
Rajaja Zenon (336- 264 e.Kr) Kitionist Küprose lõunaosast. Algul kaupmees , Ateenas avastas enda jaoks filosoofia ja hakkas küünik Kratese õpilaseks. Külastas ka loenguid Akadeemias . Arendas välja oma filosoofilised ideed ja asus neid õpetama avalikus kohas kirjus sammaskäigus Stoas -> stoikud -> stoitsism . Õpetas 50 aastat tekitades põlgust oma teisitimõtlemise ja mittemugandumisega kui ka imetlust oma moraalse kindluse ja vähenõudliku eluviisi tõttu.
Peripateetikutelt laenati teadmiste põhiraamistik ja loohiline argumentatsioon; küünikutelt veendumus, et vähenõudlikkus elus teeb filosoofi sõltumatuks ja skeptikutelt mõte, et filosoofia ei saa rajaneda mõistelistele spekulatsioonidele.
Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve ja mis on kurjus .
Tõelised hüved on voorused: vaprus, mõõdukus, tarkus ja õiglus
Kurjus on pahed: argus, arutus , rumalus ja ebaõiglus
Sellesse, mis inimese tahtest ei sõltu (elu ja surm; tervis ja haigu; nauding ja kannatus; ilu ja inetus ; jõud ja jõuetus; rikkus ja vaesus; kuulsus ja kuulsusetus) tuleb suhtuda neutraalselt, ükskõikselt, stoilise rahuga (külmavereliselt rahulik, vankumatu eluraskustes, kindlameelsus), sest saatusele tuleb alluda .
Voorus on omaette eesmärk, mitte ei saada selle eest tasu nt. parema elu näol pärast surma. Ainus lohutus, mis saab osaks sellele, kes elab ja sureb stoa filosoofiat järgides, on uhkus selle üle, et ollakse vabanenud inimese ihulikkusest tulenevatest hirmudest ja minnakse oma vabal tahtel vastu vältimatule ja saatuse poolt toodule (nt. Zenon märgates, et hakkab vanadusest nõdraks jääma näljutas/poos end surnuks legende on erinevaid)
Uusajal sai stoilisus uuesti hinnatuks, eriti erinevates tolle aja tipp-armeedes, kus sõduritele õpetati stoilise rahuga ära kannatama ükskõik kui suur valu või piin .