NIKOMACHOSE EETIKA (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL
xxxxxx
NIKOMACHOSE EETIKA
I ja V raamat
Lühiessee
2012
Kaks aastatuhat, mis lahutavad meid Aristotelese ajast, on väga vähe muutnud arusaamu ja hoiakuid, käsitlusi hüvedest, inimloomusest ja õiglusest. Nimetatud teemad on aktuaalsed ka tänasel päeval. Kohe peale Nikomachose eetika lugema hakkamist, tabas mind selline äratundmise tunne ja selge arusaamine – läbi nende peaaegu kahe aastatuhande, mis lahutavad meid ja Aristotelese poolt elatud aega, ei olegi väga palju muutunud. Inimesed ja nende juures hinnatavad põhiväärtused on endised, käitumisharjumused on sarnased, soovid oma tegevusega saavutada ülim eesmärk – olla õnnelik – on ka endine. Aeg on muutunud, kui inimeste olemus ja soovid mitte. Edasine raamatu lugemine tekitas minus ainult rohkem soovi võrrelda ja mõista, kuidas on Aristotelese käsitlus hüvedest, inimloomusest ja õiglusest ajahambale vastupidanud. Millistes seisukohades on aeg endine, millistes on aeg edasi liikunud.
Aristoteles oli seisukohal, et kõikidel inimestel, olenemata sellest, millises valdkonnas nad tegutsevad, on üks üldistatud eesmärk – saavutada või jõuda läbi oma eesmärgistatud tegevuse mingi hüveni. Ülimaks hüveks, mis ei sõltu teistest hüvedest ja mis on täiesti eraldiseisva lõppeesmärgiga, mille poole kõik püüdlevad, on õnn. Mis iganes see siis kellegi jaoks tähendab. Aristoteles jaotab hüvede saavutamise poole tegutsevad inimesed kolme rühma: lihtsameelsed inimesed, kes ei mõtle ega arutle loogiliselt, kellele meeldib nautlev elu ja keda Aristoteles võrdleb kariloomadega; poliitikaeluga seotud inimesed, keda hinnatakse suhteliselt kõrgelt, sest poliitika kuulub Aristotelese järgi mõjukaimate ja kindlasti juhtivamate alade hulka ning poliitikule omistab ta ka enim austusväärivad võimed, nagu kõnekunst ja majandamine ; mõttetööga seotud inimesed sh ka filosoofid .
Aristoteles tõstatab oma arutluses küsimuse, kas õnn tuleb õppimisega, harjutamisega või mingit muud moodi pingutades või tuleb see mingist jumalikust ettemääratusest ehk juhuse läbi? Õnn on igaühe jaoks erinev ning sõltub inimese haritusest ja tema olukorrast, eluolustikust. Aristoteles on seisukohal, et kes pole oma loomutäiust päris ära moonutanud, võib õnnelik olemiseni jõuda ka mõningase õppimise ja püüdmise järel.
Tuleb tunnistada, et õnn on tõepoolest see ülim hüve, mille poole me kõik oma eluajal püüdleme. Millised on selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud tegevused ja mida kellegi jaoks õnn tähendab, on loomulikult väga individuaalne, kuid samas tuleb tõdeda, et üldistatult on Aristotelese käsitlus erinevatest inimgruppidest ja sellest, et nende vahel erineb arusaamine õnnelik olemisest, ajale vastupidanud. Samuti tuleb nõustuda seisukohaga, et õnnelik olemist tuleb õppida ning harjutada . Inimesel, kes kannab endas Aristoteles järgi parimaid loomutäiuse omadusi, nagu õiglus, haritus , viisakus, abivalmidus jne, on kergem jõuda täieliku õnneni.
Tänapäeva kontekstis on huvitav lugeda Aristotelese käsitlust poliitikast ja õnnest. Nimelt on ta seisukohal, et kuna poliitika ja läbi selle ka seadusloome suunab inimesi õigesti ja õiglaselt käituma, on poliitikutel ja poliitikal väga oluline osa inimeste õnnelikuks saamisel. Tänapäevases ühiskonnas levinud arusaama järgi on poliitika pigem midagi halba ja räpast, mis teeb õnnelikuks ainult poliitikud ise ja nende lähikondlased. Aristoteles läheb tänapäeva mõistes lausa nii kaugele, et võrdleb arstiteadust ja poliitikat, siinjuures pidades poliitikuid arstidest tähtsamaks ja võimekamaks. Aristoteles märgib, et riigiasjadega tegeleja peab teadma kõike seda, mis on seotud hingega, nii nagu ka arst, kes hakkab silmi ravima, peab tundma kogu inimese keha.
Miks Aristoteles oma teostes poliitikat sedavõrd ülistab ja peab markantseks? Ma arvan, et siin on tähtis roll ajastul. Aristotelese eluajal oli demokraatia ja seadusandlus alles lapsekingades ning poliitikutel oli väga tähtis ja kandev roll demokraatia ning riigi arendamisel. Poliitikuks sai kogenud inimene, kes oli teistele eeskujuks. Samuti on sellise käsitluse tekkimisel tähtis roll seadustel, mida poliitikud koostöös juristidega välja töötasid. Siinkohal on ka tähtis mõista, et Aristoteles pidas riiklike huvisid alati tähtsamateks üksikisiku huvidest.
Aristotelese järgi on kõik loomutäiuse liigid koondunud õigluses. Sellest võib järeldada, et inimesed kes käituvad väärikalt, on kõrge moraalitunnetusega, ausad, haritud ja kelle eesmärgiks olev hüve ei ole midagi labast, nagu lihtsalt elu nautimine või raha raiskamine, ongi ühtlasi ka õiglased inimesed.
Ebaõiglaseks inimeseks peab ta seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest ja õiglaseks seda, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja.
Aristoteles on seisukohal, et kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis järelikult on ka kõik seaduslik ühtlasi õiglane, sest seadusandlusega määratletud asjad on seaduslikud ja need on ka kõik õiglased. Minu arvates on see lihtsustatud käsitlus õigusloome ja õigluse seosest. Tundub, et siin ei ole arvestatud sellega (ja ehk oli see tollele ajale ka kohane), kuidas seadused tekivad, mismoodi need vastu võetakse ja kuivõrd on seaduseandjad arvestanud rahva arvamusega, väljakujunenud tavadega. Sellise käsitluse eelduseks on ka seaduseandja kõrge eetiline tase ja õiglane käitumisviis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Aristotelese Nikomachose eetika on täna igati asjakohane ja väärt lugemine igaühele, kes tahab paremini mõista inimese olemust, eesmärke ning mõista, kuidas ajalooliselt on tänased eetilised ja moraalsed väärtused välja kujunenud. Mina olen arvamusel, et kahjuks olid need väärtused Aristotelese ajastul rohkem hinnatud ja au sees, kui nad seda on tänapäeval.