Platon politeia (0)

AKADEEMIA 9/1997, lk 1819–1828
P O L I T E I A
( V I I   r a a m a t   5 1 4 a - 5 2 1   b )
Platon
Tõlkinud Marju Lepajõe
„Pärast seda nüüd,” ütlesin, „võrdle meie loomust harituse [παιδεία] ja harimatuse seisukohalt selli-
se kogemusseisundiga. Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel
on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed
ja  kael  ahelais, mistõttu nad on sama koha peal paigal1 ja  vaatavad üksnes enda ette, sest ahela tõttu
ei saa nad pead pöörata. Valguseks põleb neile tuli ülalpool eemal, nende selja taga; aga tule ja van-
gide vahel asetseb kõrgemal tee, piki teed, vaata, on ehitatud madal sein, nagu imetegijatel,2 kelle
endi ees on sirm , mille kohal nad oma imesid näitavad.”
„Ma näen,” ütles tema [Glaukon].
„Vaata ka seda, kuidas inimesed kannavad piki sedasama madalat seina igatsugu esemeid, mis ula-
tuvad seinast kõrgemale, muu hulgas inimese ja teiste elusolendite kujusid , kivist ja puust ja  igat
[1819] liiki [teistest]  materjalidest ; ühed möödakandjatest eeldatavasti kõnelevad, teised aga  vaiki -
vad.”
„Sa kõneled ebatavalisest võrdpildist,” ütles ta, „ja ebatavalistest vangidest.”
„Meiesamastest,” vastasin. „Sest esiteks, kas sa ehk arvad , et nad on endast ja teistest näinud midagi
muud kui varje , mida heidab tuli nende vastas olevale koopaseinale?”
„Kuidas nii,” ütles ta, „kui nende pead oleksid sunnitud kogu elu liikumatult olema?”
„Ja kuidas on nende asjadega, mida mööda kantakse? Kas see pole sama?”
„Kindlasti.”
„Kui nad nüüd vestleksid üksteisega, kas sa ei usu, et nad arvavad , et nimetades seda, mida nad nä-
gid, nimetavad nad mööduvaid [asju]?”3
„Paratamatult.”
„Aga mis siis, kui vanglas kajaks vastasseinalt? Kui keegi möödujaist teeks häält, kas sa mõtled, et
nad arvaksid, et miski muu teeb häält peale mööduva varju?”
„Zeusi nimel, ma ei mõtle nii,” ütles tema.
„ Niisiis  igal juhul,” vastasin, „ei saa sellised inimesed midagi muud tõeliseks pidada kui nende
esemete varje.”4
                                                          
Platonis  opera , ed. Ioannes Burnet. Tom IV. Oxonii: E typographeo Clarendoniano, s. a. [1905].
1 Tõlge Hirschigi konjektuuri järgi. Käsikirjades: ...mistõttu nad on paigal ja... (Tekstikriitilistes küsimustes on tõlkes
arvestatud Jan Szaifi eelistusi.) Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
2 Kr θαυµατοποιóς. Sõna esineb kreeka keeles vaid paar korda ja tähendus pole absoluutse kindlusega piiritletav. Siin
tähendab ilmselt 'marionetinäitlejat'.
3 Tõlge Adami järgi. Konjektuuri παριóντα ('mööduvaid') aktsepteerivad ka teised väljaandjad peale Burneti, kes on
teksti võtnud Iamblichose ja Proklose lugemi ǒντα: ...kas sa ei usu, et nad seda olevaks võiksid pidada, mida nad nä-
gid? Käsikirjades: 'juuresolevaid'.
4 Kr τò άληθές; ('tõeline') otsetõlge võiks olla 'varjamatu', sest vastav tüvi, millest tuleneb ka nimisõna άλήθεια ('tõde')
1
„Täiesti vältimatult,” ütles tema.
„Vaatle edasi,” kõnelesin, „nende vabanemist ja tervenemist ahelaist ja arutusest, mis loomu poolest
nii läheks, kui neile juhtuks [1820] järgnev:5 kui keegi vabastataks ja oleks sunnitud otsekohe tõus-
ma ja kaela pöörama ja kõndima ja vaatama valgusesse, ent kõike seda tehes tunneks valu ja ei suu-
daks sädeluste tõttu märgata neid, mille varje ta kord nägi, mis sa arvad, mida ta ütleks, kui keegi
räägiks talle, et tollal nägi ta tühisusi, ent nüüd, olles ligemal olevale ja pöördunud rohkem oleva
poole, näeb ta õigemini; ja siis, näidates talle iga möödujat, sunnib küsides vastama, mis see on?
Kas sa ei arva , et ta on segaduses6 ja usub, et tollal nähtu on tõelisem kui nüüd näidatav?”
„Küllap,” ütles tema.
„Ja kui teda sunnitakse valgust vaatama, kas ei tunne siis tema silmad valu ja kas ei pööra ta tagasi
ega põgene nende [asjade] juurde, mille peale ta vaadata suudab, ja kas ei arva ta, et nood on näi-
datutest tegelikult selgemad?”
„Nii see on,” ütles tema.
„Kui aga,” kõnelesin, „keegi rebiks ta sealt jõuga kaasa, üles läbi klibuse ja järsu tõusu, ja ei laseks
teda enne minna, kuni ta on ta välja vedanud päikesevalguseni, kas kaasarebitu ei tunneks siis valu
ja viha, ja kui ta seejärel läheks valguse kätte, silmad täis selle  kurgust , ei oleks ta ju võimeline nä-
gema ühtainustki neist, mida nüüd öeldakse tõelisteks?”
„Ei,” ütles tema, „otsekohe küll mitte.”
„Niisiis vajaks ta harjumist, arvan ma, kui ta tahaks vaadata seda, mis on ülal. Ja esiteks võiks ta
kõige kergemini  silmadega  eristada varje, ja pärast seda inimeste ja muu kujutisi [εΐδωλα] vees,
hiljem alles neid endid. Siit edasi aga seda, mis on taevas, ja taevast ennast, mida talle oleks kergem
jälgida öisel ajal, vaadates tähtede ja kuu valgust, kui päeva ajal päikest ja päikese valgust.”
„Kuidas teisiti?”
„Nii, ma arvan, oleks ta lõpuks võimeline silmadega eristama ja  kaema  päikest – mitte [pelgalt
enam] tema ilmumeid vees või [ 1821 ] muul pinnal, vaid teda ennast talle endale vastavalt tema pai-
gas, nii nagu ta on.”
„Kindlasti,” ütles tema.
„Ja alles pärast seda võiks ta päikese suhtes järeldusele jõuda, et tema on see, kes tekitab aastaajad
ja aastad ning valitseb kõike nähtavas ruumis ning on mingil viisil kõige selle põhjus, mida nad nä-
gid.”
„Selge,” ütles tema, „et pärast eelnenut võiks ta selleni jõuda.”
„Ent nüüd? Kui ta meenutab esimest elupaika ja sealset tarkust ja tollaseid kaasvange, kas sa ei ar-
va, et ta peab iseennast õnnelikuks muutuse tõttu, neile aga tunneb kaasa?”
„Päris kindlasti.”
„Ja kui neil oleksid tollal olnud vastastikused auavaldused ja ülistused ja autasud sellele, kes kõige
täpsemalt möödujaid eristab ja kõige paremini meeles peab, kes neist tavatses varem tulla, kes hil-
jem ja kes koos; ja kes niisiis selle põhjal oletab kõige võimalikumat, mis võib tulla, kas sa arvad, et
ta ihaldaks neid tasusid väga ja kadestaks au pälvinuid ja võimukandjaid nonde seas – või tunneks
                                                                                                                                                                                                
on morfoloogiliselt tõlgendatav: α-ληθ, kus α märgib eitust verbitüvele ληθ- – 'varjatuses, peidus, unustuses olema'.
5 Tõlge Schleiermacheri järgi. Burnet: ...kui looduse poolt midagi sellist neile juhtuks.
6 Kr άπορειν – Sokratese dialektikas terminus technicus.
2
ta ehk nagu Homerosel7 ja eelistaks väga liht sulaspoisina orjata maapeal ka mehe kehvima juures
ja pigem olla kannatanud kui noid arvamusi arvata ja tollasel kombel elada?”
„Sel viisil,” ütles ta, „mõtlen minagi – ta pigem võtaks vastu kogu kannatamise kui elaks tollasel
kombel.”
„Ja siis mõtle ka sellele –,” jätkasin, „kui selline läheks jälle alla ja istuks samale järile, kas tema
silmad ei pimestuks täielikult, kuna ta tuli äkitselt päikese käest?”
„Päris kindlasti ju,” ütles tema.
„Kui talt siis nõutakse, et ta jälle otsuseid langetaks nende varjude üle ja võistleks nendega, kes on
alati olnud ahelais,  kusjuures  ta on poolpime, kuni silmad pole kohanenud – see aeg aga ei võiks
olla tavaliselt mitte just lühike –, kas ta ei põhjustaks naeru ja kas ei öeldaks tema kohta, et ta läks
üles ja tuli hävitatud silmadega [1822] alla, ja et pole väärt üles minemist isegi taotleda? Ja kas nad
ei  tapaks  seda, kes tahaks neid vabastada ja üles viia, kui nad võiksid käe tema külge panna ja tap-
pa?”
„Teadagi,” ütles ta.
„Niisiis, armas Glaukon,” jätkasin, „tuleb kõigele eespool öeldule rakendada sellist võrdpilti tervi-
kuna – elupaik vanglas kujutab nägemise kaudu ilmuvat ala, tule valgus seal – päikese toimeväge
[δύναµις]. Kui sa paned ülespoole mineku ja ülal oleva kaemise hinge tõusuteeks mõteldava valda
[τόπος νοητός], siis sa ei kaldu kõrvale minugi oletusest – mida sa ju ihkad kuulda. Aga küllap ju-
mal teab, kas see juhtub olema tõele vastav. Mis paistab mulle, paistab sel viisil: tunnetatava vallas
on viimasena, ja pingutamisi, nähtav hüve idee [ίδέα]; kui ta aga on nähtud, peab see viima järeldu-
seni, et just tema on kõigele kõige õige ja hea põhjus, mis nähtavas sünnitab valguse ja selle isanda,
ning on mõteldavas käskija, mis valitseb tõde ja mõistust [νους]; ja et see, kes kavatseb tegutseda
arukalt – olgu era- või riigiasjades – peab olema teda näinud.”
„Olen samal arvamisel,” ütles ta, „niivõrd kui see minu võimuses on.”
„Nõustu siis ka sellega,” jätkasin,” – ja ära imesta, – et need, kes sealt on tulnud, ei taha inimeste
asjadega tegelda, vaid on rõhutud igatsusest viibida alati ülal. Piisavalt loomulik, kui eelnev võrdpilt
ka siin kehtib.”
„Loomulik tõesti,” ütles tema.
„Ent kas arvad, et on imekspandav,” jätkasin, „kui keegi, olles tulnud jumalike kaemuste juurest
inimlike hädade juurde, käitub sobimatult ja paistab täiesti naeruväärne, kui ta on veel poolpime ja
pole kõlbulikult kohanenud ümbritseva pimedusega ja kui talt siis nõutakse kohtumajades või kusa-
gil mujal jagelemist õigluse varjude üle või võrdkujude üle, mis varje heidavad; ja võistlemist sel-
les, mida õigluse all mõistetakse, koos nendega, kes õiglust ennast iial näinud ei ole?”
„See ei ole kuidagiviisi imekspandav,” ütles tema. [1823]
„Aga kui  kellelgi  on mõistus,” jätkasin, „meenutab ta, et silmahäired on kahesugused ja tekivad ka-
hel põhjusel – minnes valgusest pimedusse ja pimedusest valgusse. Oletades, et sama sünnib ka
hinge puhul – siis, kui ta näeb, et mõni hing on rahutu ja ei suuda silmadega eristada, ei naera ta jä-
relemõtlematult, vaid uurib, kas too ehk tuleb heledamast elust ja harjumatus on ta  pimedaks  löönud
või tuleb suuremast teadmatusest heleda kätte ja kirkam sädelus on vajunud ta peale, ja niiviisi siis
peab ta esimest õnnelikuks kogemuse ja elu tõttu, teisele aga tunneb kaasa; ja kui ta tahaks selle üle
naerda, siis oleks vähem naeruväärne see, kes naerab viimase üle, kui see, kes naerab ülalt, valge
                                                          
7 Odysseia XI, 489–490.  Achilleuse sõnad Hadeses Odysseusele.
3
käest tulijat.”
„Päris kindlasti,” ütles tema, „kohaselt kõneled.”
„Siis peab,” ütlesin, „meie arvamus neis asjus olema järgnev, kui see on tõsi: haritus ei ole see, mi-
da mõned kuulutavad8 ta olevat. Nad ütlevad, et see on teadmine, mis hinges  puudub ja mille nemad
sinna panevad, nii nagu paneksid pimedatesse silmadesse nägemisvõime.”
„Ütlevad küll,” ütles ta.
„See lugu aga,” jätkasin mina, „tähendab, et võimelisus [δύναµις] on igaühe hinges sees, samuti va-
hend [όργανον], millega igaüks teadmiseni jõuab; nii nagu näiteks silm poleks võimeline pimedast
heledasse pöörduma teisiti kui koos kehaga tervikuna , nii tuleb [see vahend] saavast9 kõrvale juhti-
da koos hingega tervikuna, kuni ta lõpuks suudab vastu pidada oleva [τò όν] ja olevas heledaimalt
paistva kaemisele; mille kohta ütleme, et see on hüve. Kas pole nii?”
„On küll.” [1824]
„Niisiis,” jätkasin, „oleks see [scil.  hariduse andmine] oskus juhatada vahend teisale, nõnda et ta
pöörduks ümber mingil kombel kõige kiiremini ja tulemuslikumalt; see ei ole oskus nägemine te-
masse  panna, vaid korda seada, sest hing küll omab nägemisvõimet, aga ei ole õigele poole pööra-
tud ja ei vaata sinna, kuhu peaks.”
„Näib küll nii,” ütles tema.
„Nüüd, teised hinge voorused (nii nagu neid nimetada tavatsetakse) paistavad olevat lähedased keha
voorustele – kuna neid varem hinges tegelikult ei ole, pannakse nad sisse harjumuste kujundamise
ja treeninguga10 – mõtlemise voorus aga, nagu näib, kuulub kindlasti millegi jumalikuma juurde,
mis ei käota küll iialgi toimeväge, aga vastavalt teisale juhtimisele saab kasulikuks või headtege-
vaks või ka käsutuks ja hukatust toovaks. Või ei ole sa veel märganud selliseid, kelle kohta öeldak-
se, et halvad küll, aga targad – kui läbinägev on selle hingekese11 pilk ja kui teravalt eristab seda,
mille poole on pöördunud: nii et sellisel ei ole nägemisvõime vilets, aga ta on sunnitud teenima
kurja, ja nõnda valmistab ta sedavõrd rohkem kurja, kuivõrd teravamalt ta näeb?”
„Täiesti kindlalt,” ütles tema.
„Ometi,” jätkasin, „kui see osa loomusest oleks lapseeas kohe ära raiutud ja see, mis suguluses
saamisega, seeläbi ära lõigatud, justkui tinakerakesed,12 mis kasvavad loomusesse söömamõnu ja
seda  laadi  naudingute ja hõrgutiste kaudu ning pööravad hinge näo allapoole – kui ta neist vabasta-
tuna oleks pöördunud tõeste [asjade] poole, siis võiks samade inimeste sama [võime] näha ülima
teravusega ka noid, nii nagu neid, mille poole ta on suunatud praegu.”
„Tõenäoliselt,” ütles ta. [1825]
„Ent kas pole ka see tõenäoline,” jätkasin, „ja eelkõneldu põhjal paratamatu, et harimatud ja tõde
mittekogenud ei saa kõlblikult juhtida polist , ja ka mitte need, kellel [eneseharimisele lubatakse pü-
                                                          
8 Kr έπαγγέλλοµαι – sageli terminus technicus sofistide  elukutse  kohta. Vrd Gorgias 447c.
9  Saava ja oleva suhte kohta vt nt Timaios 27d–28a: Esiteks tuleb minu arvates teha see eristus : mis on alati olev, millel
saamist [γένεσις] ei ole, ja mis on alati saav, mis kunagi olev ei ole. Esimene on haaratav mõistusele mõtlemisega ja on
alati iseenesega samane, teise üle teeb oletusi arvamus mõistuseta meeletajuga, on saav ja häviv ja pole kunagi olevasti
olev...
10 Vrd  Aristoteles  Nikomachose eetika , II. l.
11 Kr (ψυχάριον – harvaesinev sõna kreeka keeles ja  Platonil  ainult kaks korda. Seetõttu on raske hinnata, milline
nüanss sellel deminutiivil täpselt on.
12 scil kalavõrkude raskuseks.
4
henduda täielikult. Esimesed seepärast, et neil ei ole üht [pea]eesmärki, mille poole peavad olema
suunatud kõik teod, mida nad nii era- kui avalikus elus teevad; teised seepärast, et nad tahtlikult mi-
dagi ei tee, uskudes, et nad veel eluajal paigutatakse ümber elama õndsate saartele?”13
„Tõsi,” ütles ta.
„Niisiis on meie, [polise]rajajate töö,” jätkasin, „sundida parimaid loomuseid teadmise juurde, mida
enne nimetasime suurimaks – nägema hüvet ja minema üles läbi tõusu –, ning kui nad on üles läi-
nud ja piisavalt vaadanud, ei tohi me lubada neile seda, mida praegu lubatakse.”
„Mis see on?”
„Sinna jääda,” jätkasin, „ja mitte tahta uuesti alla tulla vangide juurde ja mitte osa võtta nende vae-
vadest ja auavaldustest, olgu need viletsad või meelitavad.”
„Nii et me siis oleme nende vastu ebaõiglased,” ütles tema, „ja paneme nad elama halvemat elu kui
see parem, mida nad võiksid?” „Sa oled jälle ara unustanud,” ütlesin mina, „armas sõber, et seaduse
mure ei ole, et mingil ühel [inimeste] liigil [γένος] läheks eriti hästi, vaid ta püüab seada, et see
[heaolu] saaks olema polises tervikuna, viies kodanikud omavahel kooskõlla veenmise ja sunniga
pannes nad  jagama  üksteisega tulu, mida igaüks eraldi on võimeline ühisusele [τò κοινόν] tooma; ja
ta ise loob sellised mehed polises, mitte et ta laseks igaühel pöörata sinna, kuhu meeldib, vaid et ta
ise saaks neid tarvitada polise kokkuliitmiseks.”
„Tõsi” ütles tema, „unustasin.”
„Mõtle nüüd järele, Glaukon,” ütlesin, „et me ei ole ebaõiglased nende vastu, kes meie keskel filo -
soofideks saavad, vaid kõneleme nendele õiglast, kui nõuame neilt hoolitsemist teiste eest ja valva-
mist. Me ütleme ju neile, et need, kes on saanud sellisteks [ 1826 ] teistes polistes, ei võta põhjenda-
tult osa sealsetest vaevavatest kohustustest; sest nad kasvavad üles omatahtsi, ega paku võimu ins-
titutsioonidele huvi. On aga õiglane, et see, mis on iseenesest kasvanud, pole kellelegi elatist võlgu
ega ihka ka toitmisetasu tagasi maksta. Meie oleme teid aga ilmale toonud teie eneste ja ülejäänud
polise käsuks nagu emamesilasi ja kuningaid mesipuus;14 teie olete saanud parema ja täielikuma
hariduse ja suudate teistest enam mõlemas15 osaleda. Niisiis tuleb minna alla, igaüks omas järjekor-
ras, teiste elupaika ja kohaneda, et kaeda pimedust . Sest kui olete kohanenud, näete tuhatkord pare-
mini  nendest , kes seal, ja tunnete ära iga varjupildi, mis ta on ja millelt , sest teie olete näinud ilusa
ja õiglase ja hea tõelisust. Ja sel viisil saab polis valitsetud meie ja teie poolt, ärkvel ja mitte unes,
nagu praegu paljusid poliseid  valitsetakse vastastikku vaenulike varjudega – võitlejate poolt ja või-
mu pärast mässajate poolt, nagu oleks see võim mingi suur hüve. Aga tõde on selles: polist, kus
kõige vähem ihkavad valitseda need, kes valitsema  peavad, juhitakse paratamatult kõige paremini ja
kõige vähemate mässudega, aga polisel , mida valitsevad nood teised, läheb vastupidi.”
„Täiesti kindlalt,” ütles tema.
„Kas sa arvad, et kasvandikud, kui nad seda kuulevad, ei kuuletu meile ja ei taha kanda ühist koor-
mat polises, igaüks vastavalt oma korrale, ja ei taha elada suurema osa ajast üksteisega koos puhtas
[maailmas]?”
„Võimatu,” ütles ta, „sest me anname õiglastele õiglasi käske. Kindlasti võtab igaüks neist valitse-
mist kui paratamatust, vastupidiselt neile, kes kõikides polistes praegu valitsevad.”
„See on ju nii, kallis sõber,” jätkasin. „Kui sa leiad elu[viisi], mis on neile, kes valitsema peavad,
valitsemisest meeldivam, siis saab võimalikuks, et sul on hästijuhitud polis. Sest üksnes sellises
                                                          
13 Vrd  Politeia  540b; Gorgias 526c; Phaidon 114c.
14 Vrd Xenophon  Kyroupaideia, V. 1.24.
15 Ühiskondlikes kohustustes ja filosoofias.
5
hakkavad valitsema tõeliselt rikkad, mitte kulla, vaid selle poolest, mille poolest õnnelik peab rikas
olema – hüvelisest ja [1827] targast elust. Kui aga kerjused ja näljased oma isiklike hüvede järele
minnes hakkavad tegelema riigi asjadega, arvates, et oma hüve tuleb röövida sealt, siis ei ole see
võimalik. Sest kui võideldakse võimu pärast, siis selline sisemine  kodusõda  hukutab võimuihkajad
endid ja ülejäänud polise.”
„See on täiesti ilmne,” ütles ta.
„Kas sul on nüüd,” jätkasin, „nimetada mõni teine elu[viis], mis põlgaks riigiameteid nii, nagu tõe-
lise filosoofia elu[viis]?” „Zeusi nimel, ei ole sellist.”
„Ent valitsema ei või minna ka see, kes valitsemist armastab. Vastasel juhul hakkavad võitlema ri-
vaalid.”
„Kuidas teisiti?”
„Niisiis, keda teist sa sunnid polist valvama minema, kui mitte neid, kes on selles suhtes kõige tar-
gemad, kuidas polist kõige paremini juhtida, ja kes on pälvinud muid auavaldusi ja kelle elu on
eelistatavani riigimehe elule?”
„Ei kedagi teist,” ütles tema. [1828]
6