ARISTOTELESE SÜLLOGISMITEOORIA, LOOGIKA REEGLID (0)

Aristotelese süllogismiteooria, loogika reeglid.
Aristoteles sündis 384 – 322 e.m.a, arsti perekonnas Stageira linnas Makedoonias (seepärast nimetatigi teda vahest ka Stageiriidiks). 18-aastasena tuli Aristoteles Ateenasse ja asus õppima Platoni Akadeemias kus at oli Platoni õpilastest kuulsaim. Seal ta viibis 20 aastat. Veetnud mõned aastad Väike-Aasias, oli ta seejärel Aleksandri, Makedoonia tulevase kuninga kasvatajaks. Aastal 335 eKr rajas ta Ateenas oma filosoofiakooli. Aristoteles oli erakordselt haritud ja laia silmaringiga õpetlane. Raske on leida valdkonda, mida ta poleks uurinud ja millest kirjutanud. Mitmed tänapäeva teadusalad on saanud alguse Aristoteleselt.
Pärast Aleksander Suure surma süüdistasid poliitilised vastased teda jumalasalgamises; ta põgenes Euboiale Chalkisesse ja suri seal varsti.
Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof , vaid ka zooloog , füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik. Aristotelese tähtsamad teosed on “Esimene filosoofia”, “Kategooriad”, “Esimene analüütika”, “Teine analüütika”, “ Toopika , “Füüsika”, “Nikomachose eetika ”, “Poliitika” ja “Poeetika”. Meie ajani on jõudnud see osa “Poeetikast”, milles Aristoteles avaldab oma vaateid peamiselt tragöödia kohta.
Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule. Keskajal usuti , et Aristotelese kirjutistes on kirjas peaaegu kogu tõde, mida inimkonnal tarvis läheb.
Mõtlemise vorme uurides rajas ta formaalse loogika(mõisteõpetus, süsteemse mõtlemise alustest ehk esimeses tähenduses teadus mõtlemise vormidest ja reeglitest (mõtlemistehnikad))
mis oli ainus formaalloogiline õpetus 19.saj. keskpaigani. Keele- ja loogikavorme pidas ta ühtlasi olemise vormideks, seepärast seondub tema loogika tihedasti tunnetusteooria ja elamisõpetusega. Aristoteles näitas, kuidas kahest väitest võib vältimatult järelduda kolmas. Näiteks kui me teame, et “inimene on mõistusega olevus ” ja et “ Sokrates on inimene”, siis järeldub sellest, et “Sokrates on mõistusega olevus. See polnud kreeklastele muidugi varemgi tundmatu, kuid Aristoteles oli esimene kes need reeglid selgelt sõnastas ja kirja pani. Väga suurt huvi tundis Aristoteles elava looduse, eriti loomade vastu. Nende kohta kirjutas ta mitu raamatut. Tema tähtsamad teosed on ,,Metafüüsika’’, ,,Kategooriad’’, ,,Esimene analüütika’’, ,,Teine analüütika’’, ,, Organon ’’, ,,Füüsika’’ jm. Ta uuris ilmastikku ja taevakehade liikumist. Seejuures uskus ta, nagu mitmedki teised filosoofid, et Maa on kerakujuline ja et Päike, planeedid ning tähed tiirlevad ümber maakera. Aristoteles kirjutas ka teatrist, kirjandusest ja riigivalitsemisest. Parim riigikord oli tema meelest midagi aristokraatia ja demokraatia vahepealset. Ta pooldas sellist riigivormi, mis ei luba kasutada omakasupüüdlikul eesmärgil, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Sellisteks pidas ta monarhiat , aristokraatiat ja demokraatiat. Riiki peaksid juhtima rikkad ja keskmiselt jõukad mehed. Päris vaesed polnud Aristotelese arvates korralikuks riigivalitsemiseks aga võimelised ja nad tuli tema meelest kodanikuõigusest ilma jätta
Aristotelese filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Ta arvustas Platoni ideedeõpetust, eitades et ideed saavad olemas olla meeleliselt tajutavaist asjust eraldi ja sõltumatult.
Filosoofia uurimisaineks pidas ta reaalset olemist ja selle peegeldumist mõisteis. Asjad moodustuvad Aristotelese järgi vormist ja mateeriast. Mateeria on IGAVENE , kuid inertne, üksnes passiivne alge. Kogu aktiivsuse omastas Aristoteles vormile. Vorm kui struktuursus moodustab asjade liigikvaliteedi ning on asjade lõpp-põhjus ja eesmärk. Liikumine on vormi realiseerumine, võime teostatus ja toimimine. Igasuguse liikumise lõppallikaks on Aristotelesel jumal – “kõike liikumapanev liikumatu jõud”. Suur mõju filosoofia arengule oli Aristotelese õpetusel kategooriatest. Tunnetuses omistas Aristoteles suurt tähtsust kogemusele, kuid pidas veel olulisemaks mõistust, sest see põhjendab kogemuse andmeid.
Filosoofias eristas Aristoteles: teoreetilist osa (olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimused), praktilist osa (inimtegevuse küsimused), poeetilist osa (loomingu küsimused).
Aristoteles eristab kahesugust olemasolu: tegelikkusena ja võimalikkusena. Tekkimine on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine. Näiteks on teatud toiduainetest võimalik valmistada pajarooga ning see tähendab, et need toiduained on pajaroog võimalikkusena (potentsiaalne pajaroog)
Mõni asi tekib ise, mõni mitte. Aristoteles eristas kahesuguseid asju (sõna asi on siin väga avara tähendusega): Loomulikud on need asjad, milles endis on liikumise (muutumise) allikas. Sellised on näiteks taimed. Taimed kasvavad ise (taimi ei saa valmistada). Näiteks kasvab tammetõrust (teatud tingimustel) iseeneslikult tamm. Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise (muutumise) allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid , skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest.
Küsimusele miks on Aristotelese arvates neli formalist vastata:
1. Mateeria iseärasusega (nt saab klaasi purunemist seletada materjali õrnusega).
2. Olemusest lähtudes (nt saab kellegi heategusid seletada tema olemusega: ta ongi loomult hea).
3. Välise toimega (nt saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga).
4. Seatud eesmärgiga (nt saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda).
Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus . Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta . Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus .
Aristotelese loogika õpetus koosneb 3-st osast:
1)järelõpetusest e. süllogistika (2 olemasoleva näite abil saab teha kolmanda,kui matemaaltilisi sümboleid kombineeerida saab tohutult palju uusi võimlusi)
2)otsustusõpetusest. On olemas kolme liiki otsuseid ning nende abiga saab kogu maailma kirjeldada a)otsused kvantiteedi järgi (eitavad ja jaatavad)
b) otsusest kvaliteedi järgi (üldised ? täpsemad ja määramatud.)
c)modaliteedi järgi tehtud otsusest ( tegelikud ja paratamatud).
Peale Aristotelese oma tunneb Õhtumaa kultuur veel teisigi loogika
süsteeme. Näiteks dialektiline loogika ( Hegel , Marx jne), mis lähtub
nähtuste muutumise (arengu) eeldusest. Samuti on eriti viimasel
aastasajal konstrueeritud süsteeme, kus lausete võimalike
tõeväärtuste hulka ( dilemma : tõene, väär; tetralemma: tõene,
väär, nii tõene kui väär, ei tõene ega väär ) on laiendatud
(näiteks: tõene, väär, määramatu), või on diskreetsetelt
tõeväärtustelt üle mindud pidevale tõe otsusele (väide on x%
Tõene, (100-x)% väär).
“KÕRGKOOL “I STUDIUM”
SCIENTIA, SUCCESSUS, INTEGRITAS
Loogika
ARISTOTELESE SÜLLOGISMITEOORIA,
LOOGIKA REEGLID
ESSEE
Nimi: Karin Saul
Grupp: ME 31-K
Juhendaja: Arnold Oja
Tallinn 2006