Uurimus Aristotelesest (0)

Aristoteles
Sissejuhatus
“Tema surmast möödus kaks tuhat aastat, ilma et maailma oleks sünnitanud ainsatki filosoof , keda oleks saanud kasvõi ligilähedaseltki tema vääriliseks pidada” Bertrand Russel. Loomulikult on Aristotelesega. Filosoof, kes oli kursis Sokratesega, kes veetis 19 aastat Platoni akadeemias ja kes kirjutas teoseid loogikast, keemiast, botaanikast, täheteadusest, mehhaanikast, kultuuri ajaloost, kohtupraktikast ja see oli ainult lühike loetelu , mida ta elu jooksul põhjalikult uurida ja mille kallal töötada.Hakates kirjutama seda tööd oli kange tahtmine kirjutada meie läänefilosoofia isast Sokratesest või tema parimast õpilasest Platonist , kuid olles tutvunud nend kõigiga taas põhjalikumalt langes valik Aristotelese kasuks. Aristoteles on mulle kõige südamelähedasem, kuna tema ratsionaalne ja fakte otsid loomus on minu loomusega kõige sarnasem. Lisaks äratas erilist huvi tema suur kriitika Platoni maailma “kahestumise” teooria kohta. Mis on mulle kui vaatena mitmeti omane. Kui Platon seletas mingit füüsikalist või keemilist nähtust siis temale seletamatu nähtuse seletas ta kõrgema olemuse vahelesegamisega. Aristotele vaatenurgas paelus mind aga tahtmine kõiki tulemusi seletada põhjuse, algmaterjali ja planeerimise kaudu. Kuigi tema ajaks ei olnud Mendelejev esivanemad veel sündinudki ja tema suuresti algatatud ja seletatud mõiste loogika sünnini, selliselt nagu meie seda praegu team , oli veel vähemalt 500 aasta aega. Aga nüüd siis lähemalt tema elust, isikust ja loomingust.
1.Elu ja tegevus.
Aristoteles (384-322 e.m.a) oli pärit Stageirast Makedoonias. Tema isa Nikomachos oli kuningas Amyntose ihuarstiks. Huvi teaduste, eriti aga loodusteaduste vastu hakkas ta tundma juba lapsepõlves. Pärast isa surma, 18 aastaselt tuleb ta Ateenasse, kus ta liitub Platoni õpilasringiga, mille liikmeks jääb ta kuna õpetaja surmani. 20 aastat veedab ta Ateenas, algul õpilasena. Peale süvenemise Platoni filosoofiasse uurib ta veel ka eelplatonistlikke filosoofe ja füüsikuid, hiljem tegutseb ta juba ise õpetajana akateemias, peamiselt retoorika alal. Juba siis hakkas ilmnema noore õpetlase iseseisvus koos kriitilise suhtumisega Platoni ideedeõpetusse. Vaatamata kriitilisele suhtumisele jäi Aristoteles alati oma õpetaja suureks austajaks. Pärast õpetaja surma rändab ta mõnda aega koos oma õpingukaaslase Xenokratesega ringi, peatudes Müüsias ja hiljem lühemat aega Mükeenes. Aastal 343 e.m.a kutsutakse ta Makedoonia õukonda, tollal noorusikka jõudva troonipärija Aleksandri kasvatajaks. Võites oma kasvandiku sõpruse ja lugupidamise avaldab ta sügavat mõju kujunevale valitsejale, jäädes sellega südamilikku vahekorda pikaks ajaks. Aastal 335 e.m.a, varsti pärast Aleksandri kuningaks saamist pöördub Aristoteles tagasi Ateenasse ja avab siin Lykeioni gümnaasiumi juures õppeasutuse, mida hakati nimetana: peripateetiline kool. Selle nime sai ta arvatavasti seal harrastatava õppeviisi alusel: nimelt suvatses Aristoteles oma ettekandeid pidada peamiselt jalutades ("peripateo" tähendab "jalutan"), misjuures ettekanne tavaliselt omandas elava vestluse iseloomu. Kooli elu ja õppetegevus meenutas mõnevõrra platonistlikku akadeemiat, kuid omas ka erinevusi. Aristoteles jagas oma kuulajad kahte rühma - algajaiks ja edasijõudnuiks. Viimasele, kitsamale ringkonnale, mis moodustas ühtlasi õpetaja enese lähema sõprusringi, tavatses ta pidada ettekandeid hommikuti : neis, nn. "akroaatilisis" loenguis puudutati kõige keerukamaid teaduslikke ja filosoofilisi küsimusi. Laiemale õpilasperele peeti ettekandeid peamiselt õhtuti ja need, nn. "eksotsentrilised" loengud , kus käsitleti peamiselt retoorikat ja poliitikat. Võrreldes akadeemiaga oli peripateetilise kooli õppeainestik mõnevõrra avaram: filosoofia kõrval, mis siingi oli peaaineks, omistati tähelepanu ka teistele teadustele, eriti aga loodusteadustele. Jõuka mehena , kellel ei puudunud peale muu ka aineline toetus Makedoonia kuningakojalt, võis Aristoteles muretult anduda teaduslikule tööle ja uurimisele, soetada ja koguda sellal võimalikke vahendeid. Andmed kinnitavad, et Aristooteles omas väga rikkaliku ja väärtusliku raamatukogu, mida ta oma töös väga tihti kasutas. Pärast Makedoonia kuninga Aleksandri surma muutub Aristotelese elu eriti pingeliseks. Ateenas võimule saanud Makedoonia vastane valitsus hakkab teda kahtlustama reeturlikus sõbrutsemises Makedooniaga. Tema vastu sepitseti isegi kaebus, milles teda süüdistati religiooniteotamises. Et ähvardavast vägivallast pääseda, õnnestus tal Ateenast põgeneda. Pagenduspäevad Chalkises, kuhu ta esialgu siirdus, osutusid ent ootamatult lühidaiks, raskekujulisele haigusele järgneb kiire surm. Teisest abielust jäi talle järele ainus poeg, Nikomachos, kellel on mõnesuguseid teeneid isa vaimse pärandi säilitamisel. Pojale on pühendatud ka tema eetika , mis kirjanduses on tuntud ka "Nikomachose eetika" nime all.
2. Isiksus.
Aristotelese isiksus kehastub kõige ehtsamal kujul antiikaja harmooniline, igakülgselt arenenud inimideaal. Iseloomult rahulik ning tasakaalukas ja distsiplineeritud. Ta oli ülimalt peenetundeline ja teravapilguline, kergesti suutis taibata nii inimesi, esemeid kui ka sündmuseid ja neid erakordse ammendavusega avada. Kogu tema elu ja vaimset tegevust juhib imetlusväärne, oma eesmärgis alati kindlalt teadlik ning mehiselt tugev tahe , mille varal ta kogu oma elujõu pühendab teaduslik-filosoofilisele tööle. Tema huvide skaala on ääretult avar, mis ei piirdu ainult abstraktsete filosoofiliste mõtisklustega, vaid otsib endale ainet kõigest teadmisväärsest. Tema arenenud mõistus otsis pidevalt seoseid asjade vahel. Just see asjaolu annabki tema mõtlemisele kainelt realistliku ning asjaliku, võiks öelda isegi mõnevõrra kuiva ning igava ilme. Selles mõttes on ta ühtlasi vastand Platonile , kelle mõtisklusi kannab eelkõige aimuslik intuitsioon, fantaasiaküllane mõttelend, kuna Aristoteles on enam vaatleja, koguja ning süstematiseerija, kellel loomulikult ei saa puududa ka omasugune loov inspiratsioon. See, mõlema klassikalise filosoofia meistri mõtteviisi isikupärane erinevus peegeldub ka nende kirjanduslikus pärandis, kus Aristotelest suurel määral iseloomustab stiili karge asjalikkus, mis kohati kannatab isegi lugejat tüütava kuivuse all.
3. Looming.
Kõige eelduste ja andmete kohaselt pidi Aristoteles olema erakordselt viljakas teaduslik kirjanik. Kahjuks on aga tema loomingust säilinud ainult murdosa , milles siiski leidub väärtuslikum tema loomingust. Enamus tema teosesist on tuntud ainult pealkirjade järgi. Hermippos Aleksandriast on koostanud 200 aastat e.m.a, bibliograafilise ülevaate tõenäoliselt tollal Aleksandria raamatukogus leiduvatest Aristotelese teoseist, mis sisaldab ligi 400 nimetust . Kuna aga selles loetelus puuduvad peaaegu kõik praegusajal teadaolevad teosed, siis võib oletada, et neid ei leidunud ka tolles raamatukogus. Teine, märksa noorem Aristotelese teoste loetelu pärineb kelleltki 1. või 2. sajandi peripateetlikult Ptolemaioselt, mis sisaldab ka kõigi meile tuntud teoste nimesid . Seal ulatub nimetuste arv juba üle tuhande, mis tundub pisut uskumatuna. Võib-olla on selle nimestiku koostaja arvestanud ka võltsinguid või isegi Aristotelese kohta käivaid kirjutisi. Ajaloolaste Straboni ja Plutarchose andmeil olevat Aristotelese ja tema sõbra ja õpilase Theoprastose teosed pärast viimase surma sattunud Skepsisse (koha Aasias), kus neid mingis keldris säilitati. Need käsikirjad avastatud seal märksa hiljem ning osalt riknenutena, viidud sealt aga Sulla korraldusel Rooma . Need käsikirjad olnud aga aluseks Andronikose korraldatud uusväljaandele, mis avaldati 60-50 aastate vahel e.m.a. Andronikose väljaanne oli tollal parimaid ning täiuslikumaid, mis sisaldas peale muu ka kõik need teoseid, mida praegugi tuntakse.
Olemasolevate andmete põhjal võime kogu Aristotelese kirjandusliku loomingu jagada kolme pearühma:
a) dialoogid , mis moodustavad tema noorema -ea loomingu ja mis on kirjutatud arvatavasti juba akadeemia päevil. Need, tollal väga populaarsed , hea kirjandusliku maitsega ja ilmselt Platoni stiili matkivalt kirjutatud teosed on meile täiesti tundmatud.
b) uurimused, mitmesuguste teaduste valdkonnast, mis arvatavasti olulises osas on säilinud ja mida meil tänapäeval ka tuntakse. Kas nad kõik on algupärased, seda me ei tea. Paljud neid on viimistlematuse tunnustega ja seepärast oletatakse, et neis on tegu loengulist materjali ettevalimistavate käsikirjadega, mis autori poolt polnud mõeldud laiemale avaldamisele. Mõned uurijad on koguni arvamusel, et neiski on tegu suuremalt jaolt õpilaste poolt kirjutatud ülestähendustega Aristotelese suuliste ettekannete põhjal. See mida me tema mõttemaailmast teame, on pärit just siia rühma kuuluvatest teostest.
c) materjalid, mida Aristoteles on kogunud ka ettekannete või kavatsetavate uurimuste tarvis, on tavaliselt lühidate märkuste või pikemate katkenditena kirja pandud. Võib arvata, et taoliste materjalide kogumisel kasutas ta ka oma õpilaste abi ning kaastööd. Parimaks näiteks nende suhtes on möödunud sajandi lõpul avastatud papüürosetekst "Ateenlaste riigist" ("Politeia Athenation").
 
Filosoofia alastest Aristotelese teostest on säilinud järgmised:
1. uurimused mis tegelevad loogika või nagu Aristoteles seda ise nimetas, "analüütika" küsimustega. Neid tunti hiljem pealkirja all " Organon ". Siia on koondatud 6 iseseisvat kirjutist:
a) õpetus kategooriatest - uurib kõrgemaid üldmõisteid, nn. Kategooriaid.
b) uurimus "seletamise" üle - käsitletakse lauseid ja nende seletamist (" hermeneutika ").
c) esimene analüütika - uurib otsuseid.
d) teine analüütika - uurib tõestusi.
e) toopika - käsitleb "dialektikat" kui tõenäosustõestust.
f) uurimus sofistide järeldustest - tavaliselt lisandub eelmisele (e) viimase osana.
2. teos metafüüsika, üle 14 raamatus, mis kannab ilmseid viimistlematuse tunnuseid. Nimetus metafüüsika ei oma sisuliselt tähendust, olles tekkinud hiljem asjaolu tõttu, et see teos käsikirjades oli ilma erilise pealkirjata lisandatud füüsikat käsitleva teose juurde, "füüsika järele". Autor ise nimetas seda ainet "esmaseks" või "peafilosoofiaks". Filosoofiliste küsimuste kõrval puudutatakse siin ka loogika probleeme. Näib, et teos jäi lõpule viimata autori surma tõttu.
3. spetsiaalselt eetikaga tegelevaid teoseid on säilinud kaks:
a) "Nikomachose eetika" 10 raamatut, mille ehtsuses üldiselt ei kahelda. Autor on teose pühendanud oma pojale Nikomachosele ja arvatavasti viimane avaldaski selle postuumselt. Ka see kannab kohati fragmentaarsuse ja viimistlematuse tunnuseid. Mõtterikkalt ning haaravalt on siin kirjutatud peatükid sõpruse üle.
b) "Eudemose eetika" 10 raamatut, millest on säilinud vaid osad, on ebaehtne ja kuulub Aristotelese õpilasele Eudemosele, kes tahab siin oma õpetaja vaateid jäädvustada.
4. ühiskonnaõpetuega tegeleb ulatuslikumalt uurimus "Riigiast" ("Politeia"). Teos on jäänud autori surma tõttu lõpetamata. Autor on selle kavandanud laiaulatusliku ülevaatena mitmetest riigikordadest nii kreeklaste kui ka mittekreeklaste, nn. Barbarite juures. Oma laadilt tahab olla ühtlasi võrreldavalt hindav.
5. retoorikat käsitleb samanimeline, kolmes osas kirjutatud uurimus.
6. kirjandusteoreetilisi küsimusi poeetika osas - seoses mõnesuguste esteetika- alaste probleemidega vaadeldakse lühikeses samanimelises uurimuses, mis näib olevalt ainult osaliselt ehtne.
Peale ülaltoodud teoste on Aristoteleselt säilinud kirjutisi ka loodusteaduste alalt, milledes vaadeldakse pea kõiki tähtsamaid loodusteaduste valdkondi: füüsikat, astronoomiat, meteoroloogiat, psüholoogiat, zoloogiat ja botaanikat. Kuigi nad omavad tähendust autori maailmapildi tundmaõppimisel, ei oma nad filosoofia seisukohalt mainimisväärset tähendust. Seda huvipakkuvamaks osutuvad nad aga üldise teadusliku, eriti aga loodusteadusliku mõtlemise seisukohalt neile, kes tegelevad sellealase mõtlemise ajaloo uurimisega.
4. Aristotelese mõtlemise üldlaad.
Aristoteles ise on ennast alati lugenud platonistliku koolkonna mõtlemistraditsioonide jätkajate hulka, kuigi ta suhtub oma õpetaja vaateisse kriitiliselt. Aristotelese mõttemaailma on mõjutanud kahesugused elemendid; ta taotleb ühelt poolt oma filosoofilises mõtlemises asjade ning nähtuste olemuse tõelist tunnetamist ning arvab seda saavutavat selgesti määratletud mõistete kaasabil. Selles suhtes jätkab ta sokraatilis-platonistlikku mõtlemistraditsiooni ja filosoofia ei tähenda tema käsitluses muud kui "mõistete teadust". Teisalt oskab Aristoteles suuremal määral oma õpetajast hinnata ning rakendada puht kogemuslikke asjaolusid, rohkearvuliste vaatluste ning tähelepanekute varal kogutud teadmisi, mis samuti pidid kaasa aitama asjade ja nähtuste sügavama olemuse ja nende vastastikuste sõltuvuste avamiseks, milles omakorda võis johtuda vastavate mõistete täppis kujundamine. Sellest järeldub, et Aristoteles ei ole mitte ainult teoreetilise järelemõtlemisega tegelev "õpetlane", vaid ühtlasi ka suur, erakordselt avara pilguga vaatleja ja koguja. Toetumine kogemustele ja vaatlusandmeile tagab kaine ning realistliku ajalikkuse. Aristoteles tavatses kasutada oma vaatlustulemusi ja kogemusi toormaterjalina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil - jäädes selles suhtes oma mõtlemise sügavamalt tuumalt ikkagi esmajoones platonistiks.
5. Loogika osa teaduste süsteemis.
Aristoteles jõuab varakult järeldusele, et kõik inimlikud teadmised liigituvad vastavalt nende otstarbe ning laadile erinevaiks teadmis- või harrastusaladeks. Selle arusaamise lähteks on tunnetus, mille kohaselt "kõik vaimutegevus on kas praktilist, poeetilist või teoreetilist laadi ". Vastavalt sellele on ka teadus kolmesugune:
teoreetiline - kui ta uurib antud kui niisugust, selles kehtivate kindlate mõistete varal ja püüab sel viisil tunnetada selle põhiolemust;
praktiline - kui ta uurib inimese tegevust ning hoiakuid;
poeetiline - kui ta tegeleb kunstiliste või tehniliste oskuste uurimise, omandamise ning õpetamisega.
Teoreetiline filosoofia omakorda jaguneb kolmeks ainealaks - füüsikaks, matemaatikaks, metafüüsikaks või teoloogiaks. Praktilises filosoofias leiavad esmajoones käsitlemist esmajoones eetika ja poliitika kui praktilise eluhoiakuga tegelevad teadused. Poeetiliste või "tehniliste" teaduste osas ei leidu küllaldaselt materjale, et otsustada Aristotelese seisukohtade üle.
Väljaspool kõiki neid teadusi asub Aristotelese rajatud ning kõike teaduslikku mõtlemist ja uurimist põhistav teadus - loogika, mida ta ise nimetab "analüütikaks". Inimliku mõtlemise seaduspärasused, millede uurimise ning kindlaksmääramisega Aristoteles selles teadusharus tegeleb, moodustavad ühtlasi õige teadusliku mõtlemise ning tunnetamise alused, mistõttu loogikagi oma säärases esikäsitluses kujuneb esmajones teaduslikuks metoloogiaks. Õige mõtlemismeetodi "tehnikaks" ja selle õpetamiseks, ilma, et autor tunneks seejuures mingit huvi mõtlemise kui hingelise protsessi uurimise vastu. Seepärast on Aristotelese loogika põhiliselt formaalne . Me võime öelda, et tänapäevane loogika on formaalses osas oluliselt sama, mille fikseeris Aristoteles.
6. Järeldusõpetus või süllogistika.
Et mõista loogika tähendust Aristotelese filosoofias, peame teadma, miks ta huvitus loogikast. See huvi juurdub Aristotelese metafüüsikalistes tõekspidamistes. Aristoteles seab endale ülesandeks leida idee ja nähtuse vahel selline vahekord , mille varal ta saaks mõistelise tunnetamise kaudu asjade tõelise olemuse jälile. Nii kujuneb teadusliku mõtlemise põhiliseks meetodiks tuletus või deduktsioon . Sellest tuleneb nüüd ka loogika keskne probleem: mida tähendab õieti "tuletus"? Millised võimalused on mõtlemisel üksiku sõltuvuse tunnetamiseks. Seda teooriat analüüsibki Aristoteles oma mõlemas "Analüütikas".
Järelduseks nimetab Aristoteles uue otsuse tuletamist kahest juba olemasolevast ning kindlast otsusest. Kahe tõsiasja olemasolust võima me mõtlemise teel järeldada kolmanda olemasolu, saavutades uue tunnetuse , mille õigsuses ei saa olla mingit kahtlust. Loogikat kasutades võime teha järgmised skeemid :
A = B B = A A = B
B = C B = C C = B
A = C A = C A = C
 
Need süllogismi põhifiguurid kehtivad igas formaalses loogikas tänapäevani.
7. Otsustusõpetus.
Iga süllogismis antud eeldused, äiteks, et A=B ja B=C, on tegelikult otsustused, tulenedes kas kogemuse või teoreetilise tunnetuse teel omandatud elementidest. Otsuses teostub kahe mõiste kõige elementaarsem seostamine. Niisugune seostamine on aga subjektiivne ja seega võib ta olla kas tõde või vale. Seepärast peabki uurima otsususte iseloomu. Seda tehes on Aristoteles esimesena kujundanud ulatusliku ja täpseotsustuste liigituse . Ta jagab kõik otsustused kolma pearühma:
1. kvaliteedi poolest võivad otsustused olla kas jaatavad või eitavad.
2. kvantiteedi või mahu järgi on kõik otsustused kas üldised, osalised või määramatud.
3. modaliteedi järgi väljendavad kõik otsustused kas tegelikkust , paratamatust või võimalikkust.
Mitmesuguste otsustuste omavahelist sõltuvust püüab Aristoteles fikseerida nn. otsustuste pööratavuse reeglite varal. Hoopis suuremat tähendust tema otsustusõpetuses omab aga käsitlus tõestusest.
Ükski otsustus, tõestus ega süllogism ei saa läbi ilma mõisteteta. Aristotelesele meeldib mõtelda ning opereerida võimalikult selgete ning piiritletud mõistetega. Niisugune mõistete määratlemine teostub definitsiooni kaudu. Teadusliku mõtlemise tõestaval, järeldaval ning selgitaval tegevusel on piirid, siin astub induktsiooni asemele dialektika . Dialektilises mõttevahetuses proovitakse olemasolevaid tõestusi, lükatakse neid ümber või kindlustatakse.
8. Õpetus kategooriatest.
Kategooriateks nimetatakse selliseid üldmõisteid, milliste kõrval ei leidu enam üldistavamaid ning mis on omased kõikidele asjadele ja nähtustele. Kuigi nende määrangule jõutakse abstraktse tuletamise kaudu, tuleb neis nähtavale asjade tõeline olemus. Taolisi kategooriaid loetleb Aristoteles kümme:
1. substants , mis väljendab kõige üldisemat liiki või olemust, näit. inimene.
2. kvantiteet , kui palju, kui suur, pikk, lai jne., näit. 2 meetrit pikk.
3. kvaliteet, näitab milline on teatav ese või nähtus, näit. roheline, pime.
4. relatsioon, määrab vahekorra teise eseme suhtes, näit. suurem, tugevam.
5. asukoht, määrab eseme asukoha, vastates küsimusele kus?, näit. majas õues.
6. aeg, määrab eseme olukorra temporaalselt, küsimus millal?, näit. homme , eile.
7. tegevus, määrab eseme tegevuse, näit. jookseb .
8. tehtavus, määrab selle mida esemega tehakse, mida ta peab taluma , näit. lõigatakse.
9. asend, määrab eseme olemisviisi, küsimus kuidas?, näit. lamades , istudes .
10. omamine , näitab, millega ese on varustatud, mida omab, näit. relvastatud.
 
Üldiselt on kategooriaõpetus vähem töödeldud kui teised loogika osad ja siin loetletud kategooriad ei moodusta mingit kindlat süsteemi omavahel. Pealegi on Aristoteles kahelnud, kas kõik kümme kategooriat kuuluvadki kategooriate kui niisuguste hulka. Oluliseimaks kategooriaks on Aristoteles pidanud esimest, substantsi.
 
Aristotelese looduskäsitlus.
1. Füüsikalisi põhimõisteid.
Looduse (" physis ") all mõistab Aristoteles kogu olemasolevas asjade ja nähtuste maailma, kaasaarvatud ka inimene ise. Looduse või maailma eritunnuseks ning oluliseks printsiibiks on liikumine. Sellepärast osutubki siis liikumise uurimine aristootelliku füüsika ja loodusvaatluse põhiülesandeks.
Kõigepealt püütakse liikumise kui muutuvuse mõistet ennast puht loogilise analüüsi teel avada ja klassifitseerida. Avastatakse liikumise mõistes kolma põhivõimalust, mis moodustavad nn. "substantsiaalsed" liikumise liigid. Need on:
1. liikumine või muutumine kui üleminek mitteolevast olevaks, mida võib nimetada ka sünniks.
2. liikumine või muutumine kui üleminek olevast mitteolevaks, mis tähendab hävimist.
3. liikumine või muutumine ühest oleva vormist teiseks olevaks vormiks. Selles eristatakse omakord kolm liikumismoodust:
a) kvantitatiivne muutumine kas kasvamise või kahanemise suunas.
b) kvalitatiivne muutumine, milles täheldatakse ühe aine või elemendi muutumist teiseks.
c) ruumiline muutumine, mis asendi või kohamuutusena on eelduseks muutuvusele üldse.
Seoses viimasega omistab Aristoteles erilise tähelepanu ruumi ja aja probleemidele. Esimest määratleb ta kui objektiivselt olevat kohta, mille üks või teine asi enda alla võtab. See kehtib ka maailma kui terviku kohta. Aeg kui niisugune oleleb koos hinge antusega: "on võimatu, et oleks aeg, kui poleks olema hinge". Aja olemasolu on tingitud liikumisest ja hing etendab siin üksnes ajanähtuse tunnetaja osa ja seostub temaga just seetõttu.
2. Füüsikaline maailmaseletus.
Oma "Füüsika" teise raamatu alguses jagab Aristoteles kõik esemed kahte pearühma: 1) asjad või esemed (" loomulikud "), mis looduse poolest olelevad; 2) inimliku töö ja oskusega loodud kunstproduktid. Ainult esimese rühma asjad omavad liikuvust.
Aristoteles näeb kogu füüsilist olemist kantuna teatavaist ürgainetest või elementidest. Need on: tuli, õhk, maa ja vesi. Kõik, mis maailmas toimub, on nimetatud nelja põhielemendi liikumise sünnitisteks. Igale elemendile vastab ainult temale omane liikumise vorm. Liikumis vorme on põhiliselt kaks: ringliikumine ja sirgjooneline liikumine. "Loomulikele" elementidele on iseloomulik sirgjooneline liikumine, üles- või allapoole. Viimase asjaolu seostab Aristoteles elementide raskuse ja kergusega. Nähes elementide absoluutseid omadusi: tuli on midagi absoluutselt kerget ja tema liikumissuund on ülespoole; maa vastupidiselt on aga absoluutselt raske ja liigub alaapoole, Aristotelese kujutlust mööda "maailma keskme" suunas. Peale elementide raskuse omistub elementidele veel viis paari spetsiifilisi omadusi: soojus ja külmus, kuivus ja niiskus, kõvadus ja pehmus, kleepuvus ja rabedus, paksus ja hõredus. Kõik need kvaliteedid koondatakse kaheks vastanduvaks kvaliteedipaariks: soojus-külmus ja kuivus-niiskus, milliste neljast võimalikust kombinatsiooniast omakorda tuletatakse nelja põhielemendi olemasolu. Soe ja kuiv annavad tule, soe ja niiske annavad õhu, külm janiiske annavad vee ning külm ja kuiv annavad maa. Kõik mis maailmas toimub on aiendatud nende erinevuste vastuoludest.
3. Aristotelese kosmoloogia.
Ülesehituselt või struktuurilt nähakse maailma paljukorruselise kerana, mille keskmes asub tema raskeim osa, maa. Siinpoolsus ulatub kuuni . Sealpool kuud algab aga juba taevane maailm, sealpoolsus. Mida kaugemale maast ja lähemale taevale , seda täiuslikumad vormid hakkavad esinema. Aristoteles arvas, et taevases olemissfääris on tegemist uue, täiusliku liikumisega kvalifitseeritud elemendiga, mida ta nimeta eetriks. Sellest elemendist koosnevad kõik taevakehad .
Taevas ise on paljukorruseline, paljusfäärilinem iga planeet on kinnitatud oma erilisele sfäärile, mille ringeldes ta liigub kord päeva jooksul idast läände. Iga sfääri paneb liikuma temale vastav taevakeha , mida kujutletakse müütilise olendina.
4. Õpetus elusolenditest.
Valdava osa oma looduskäsitlusest on Aristoteles pühendanud eluslooduse ja orgaanilise elu uurimisele. Täie õigusega tuleb teda pidada teadusliku bioloogia , eriti aga süstemaatilise zoloogia rajajaks. Teda on huvitanud orgaanilise elu probleemid kõige laiemas ulatuses. Tema tähelepanekud puudutavad nii anatoomilisi, füsioloogilisi ja arenemisõpetuslikke küsimusi.
Aristoteles määratleb elu kui niisugust põhiliselt iga elusolendi võimet end iseseisvalt liigutada. Ent iga liigutamine eeldab vormi ja ideed. Elusolendi juures on liikumapanevaks vormiks hing. Kõige madalama eluvormi moodustab taimne elu: siin piirdub kõik üksnes toitumise ja sigimisega. Loomne elu omandab sellele lisaks juba aistmise ja võime asukohta muuta. Inimlik elu sisaldab peale eelnevate veel lisaks mõistuse ja mõtlemisvõime, mis teda oluliselt eraldab madalamatest eluvormidest.
Aristoteles arvab, et loomne keha koosneb teatud spetsiaalsetest aineosadest, nn. "homoiomeeridest", mis omakorda on üles ehitatud neljast algainest. Igal organismi koostisainel (liha, veri , luu jne.) on omad erilised funktsioonid: liha näiteks on aistmise ja tajumise kandja, veri aga hinge asupaik. Hinge kujutati substantsiaalselt, mingi eetrile sarnaneva ainena, mis kandus isa kaudu lastele edasi. Elu keskmeks on süda, kuna seal teostub vere "keetmine", milles teda pidevalt uuendatakse ja mis südamest keemisel välja tungib. Kõik hingeline ja vaimne tegevus oli seega inimese juures seotud vere ja südamega, mitte aga aju, mis etendas "jahutaja" osa.
Kõigist eluprotsessidest kõige rohkem on Aristoteles uurinud organismide tekkimise ja sigimise probleeme. Üldiselt tunnustatakse soolist siginemist, kuid mõnele kalaliikidele ja muudele madalamatele organismidele omistatakse ka nn. isetekkimise võimalus: mõningate putukate tekkimist roiskuvast lihast peetakse täiesti kindlaks tõsiasjaks. Aristoteles jaotab loomariigi kaheks põhiklassiks: verega ja verteta loomadeks.
 
Aristotelese vaateid ühiskonnast.
1. Inimühiskonna areng ja alused.
Inimene oma loomult kaldub ühiskondlikule eluviisile, kes tingimata vajab teiste omataoliste juuresolekut. Seega on inimene sõna otseses mõttes "ühiskondlik olend " ("zoon politikon"), kes tingimata vajab, selleks, et ise elada vooruslikku elu, teisi taolisi oma kõrval ja läheduses. Õnn seisnebki vastastikuses mõistmises ja lugupidamises või teisisõnu - armastuses. Tegelikult on see vajadus kogu ühiskondliku elu aluseks. Täiusliku ühiskonna vormiks on riik. Riigi otstarve seisneb oma kodanikele õneliku elu võimaldamises. Iga ühiskonna algvormiks on perekond, mis tekib mehe ja naise abielust. Kuigi riik on ülim ideaal, ei kao selle kõrvalt perekond, vaid jääb püsima riigi sisse. Perekonnad liituvad külakondadeks ja need omakorda riikideks.
2. Ideaalne riik.
Aristoteles näeb riigiideaali kehstumist selles, kuidad nig mil määral üks või teine riigivorm teostab oma ideaali , täidab oma ülesannet kodanike õnne ja vooruslikkuse kasvatamisel ja arendamisel. Seejuures tuleb arvesse võtta, et vastavalt teatava rahva iseloomule ja tema konkreetsetele elamistingimustele osutuvad erinevad riigivormid parimateks. Aristoteles võtab riigivormid kokku kuueks põhivormiks. Kolm on kirjeldatud "õigetena" ja kolm "ebaõiged". "Õigete" riigivormide hulka kuuluvad kuningriikuls, aristokraatia ja vabariiklus. "Ebaõiged" riigivormid on: türannia, oligarhia ja demokraatia. Aristotelese arvates parimas riigismoodustavad riigi õigusliku kodanikkonna üksnes valitud, kas majanduslikult, hariduselt või sünnilt väljavalitud isikud. Kehaline töö ja eriti põllutöö on orjade jaoks, et kodanikkonnal oleks millest elada. Aristoteles suhtub orjusse täiesti loomulikult.
Lõpetuseks.
Kõigist antiikaja mõtlejaist ning uurijaist on Aristoteles kõige universaalsema laadiga. Enam kui ühegi teise antiikse mõtleja mõttemaailmas esineb just tema filosoofias uusi tunnetusi, mis on saanud aluseks ja lähteks uutele teadusharudele. Me ei tohiks minevikumõtlejaid hinnata tänapäevases mõtlemises ja maailmakäsitluses kehtivate kriteeriumide alusel ega seetõttu suhtuda naeruvääristavalt isegi nende ekslikesse arusaamadesse, mis oleks võrdne meie endi lapsepõlve naeruvääristamisega. Aristotelese järelmõju on ulatunud kaugele väljaspoole antiikaegagi.
 
Kasutatud kirjandus:
"Filosoofia ajalugu", Elmar Salumaa, Tallinn 1992
“FIlosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini” Esa Saarinen