Aristoteles (0)

Antsla Gümnaasium
Andre Luik
Referaat
Aristoteles
Juhendaja : Peeter Lemats
2012
Sissejuhatus
Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, tema õpetaja Platon , ning Sokrates, kes Platonit sügavalt mõjutas. Nemad muundasid Sokratese- eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Sokrates ei kirjutanud midagi ning tema mõtted on meieni jõudnud Platoni ja paari teise antiikautori vahendusel. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma.
Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Platon kirjutas mitukümmend filosoofilist dialoogi (vestluse vormis arutlust) ja mõned kirjad. Kuigi varajased dialoogid tegelevad peamiselt teadmiseni jõudmise meetodiga ning hilisemad põhiliselt õiglusega ja praktilise eetikaga, väljenduvad neis seisukohad eetika , metafüüsika, mõistuse, teadmise ja inimelu küsimustes. Meelte kaudu saadakse Platoni järgi ainult arvamusi, mis on segased ja ebapuhtad, teadmiseni aga jõuab üksnes kontemplatiivne hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidostest ehk ideedest ehk vormidest , mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks.
Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses , mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad. Aristotelese tähtsamate teoste seas on Füüsika, Metafüüsika, Nikomachose eetika, Poliitika, De Anima (Hingest), Poeetika , Kategooriad, De Interpretatione, Esimene analüütika ja Teine analüütika.
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
Elulugu
Aristoteles sündis Makedoonias Chalkidike poolsaarel Stageiras 384 eKr.
Tema isa Nikomachos oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnaarst. On alust arvata, et õukonnaarsti koht oli perekonnas pärandatav. Aristotelese varajast haridust pidi see mõjutama, nii et kui Aristoteles 18-aastaselt Ateenasse läks, oli tal juba kalduvus loodusteaduslikule uurimistööle.
18.–37. eluaastal elas Aristoteles Platoni õpilasena Ateenas ning paistis Akadeemiasse kogunenud õpilaste seas silma. Kuigi Aristotelesel tekkisid filosoofilised lahkarvamused Platoni ja paljude tema õpilastega, jäi nende vahekord sõbralikuks.
Pärast Platoni surma 347 eKr läks Aristoteles koos Platoni õpilase Xenokratesega Väike-Aasias asuva Atarneuse valitseja Hermiase õukonda. Aristoteles abiellus Hermiase kasutütre Pythiasega. Hermias mõrvati 344 eKr mässu käigus. Aristoteles läks perekonnaga Mytilenesse. 342 eKr kutsus kuningas Philippos II ta kodulinna Stageirasse tulevase Aleksander Suure õpetajaks. Aleksander oli 12-aastane. Umbes 335 eKr läks Aleksander Aasia-sõjaretkele. Aristoteles, kes oli pärast õpilase troonile asumist olnud mitteametlik nõuandja, läks tagasi Ateenasse ja avas seal oma filosoofiakooli Apollon Lykeiosele pühendatud salu kõrval paiknenud gümnaasiumis, mida kutsuti Lykeioniks. Selle nimega hakati kutsuma ka kooli. Kooli hakati nimetama ka peripateetikute kooliks: Aristotelesel olevat olnud kombeks arutada õpilastega filosoofiat gümnaasiumit ümbritsevates sammaskäikudes (peripatos) edasi-tagasi jalutades (peripateō).
Aristoteles õpetas Lykeionis 335–322 eKr. Sellesse aega jääb suurem osa tema kirjutisi. Nagu Platongi, kirjutas ta dialooge, kus ta esitas oma õpetust ilukirjanduslikus ja arusaadavas vormis. Samal ajal kirjutas ta traktaate, mille lugemine nõuab suuremat ettevalmistust. Vahendeid oma uurimistööks sai Aristoteles Aleksander Suurelt . Aristotelese viimastel eluaastatel tema suhted Aleksandriga pingestusid, sest Aristoteles oli kuningale soovitanud Kallisthenest, kes aga langes ebasoosingusse ja karistuse alla. Ometi pidasid ateenlased teda Aleksandri sõbraks ja Makedoonia ülemvõimu esindajaks . Pärast Aleksandri surma esitati Aristotelesele süüdistus jumalateotuses, nagu enne teda ka Anaxagorasele ja Sokratesele. Aristoteles lahkus Ateenast, öeldes, et ei taha anda ateenlastele võimalust kolmandat korda filosoofia vastu patustada. Ta asus elama oma maamajja Chalkises Euboial. Seal ta suri varsti, 322 eKr. Surma põhjuseks oli pikaajaline haigus.
Aristoteles oli keskmisest väiksemat kasvu. Ta oli õilis ja heasüdamlik mees, kes armastas oma perekonda ja sõpru, kohtles oma orje hästi, oli oma vastaste suhtes aus ja õiglane ning oli tänulik oma heategijatele.
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
Ülevaade Aristotelese õpetusest
Mateeria ja vorm
Üldjuhul vaatleb Aristoteles erinevalt Platonist vormi (eidost) füüsilises maailmas eneses kätkevana. Igal füüsilisel asjal on vorm (ehitus) ja mateeria, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Mateerial on potents võtta vorme. Mateeria ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta. Elemendid on tuli, õhk, vesi ja maa. Need elemendid kujutavad endast algmateeriat (vormita mateeriat), mille vormiks on üks alg-kvaliteedivormide kombinatsioonidest (vastavalt kuum-kuiv, kuum-niiske, külm-niiske ja külm-kuiv). Asjal kui mateeria ja vormi kombinatsioonil on võime (potents) võtta omakorda teatud vorme. Et see teoks saaks, on tarvis mõnd asja, millel see vorm juba tegelikult (aktuaalselt) on. (Tõsi küll, see ei ole päris alati nii. Erandiks on näiteks alamate loomade isetärkamine.) Põhjus meenutab alati tagajärge; tagajärg eeldab sama vormiga põhjuse toimet.
Põhjuslikkus
Aristotelese põhjuslikkuseprintsiibil on kaks alust. Esiteks leidis Aristoteles koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki (ex nihilo nihil fit). Eelnevalt olemasolev materiaalne substraat (mateeria) muutub. Kõik neli muutumise liiki (kvalitatiivne muutumine, kvantitatiivne muutumine (kasvamine ja kahanemine), kohavahetus ning tekkimine ja hävimine) nõuavad mateeriat, mis jääb muutumatuks. Vormid, mille mateeria võtab, peavad aga tulenema asjadest, millel selline vorm juba on. Elusolenditel eristas Aristoteles kahesugust tegelikkust (aktuaalsust): vorm on esimene tegelikkus ja toimimine on teine tegelikkus. Toimimine järgneb vormile (on vormi suhtes sekundaarne). Teiseks lähtus Aristoteles analoogiast sellega, kuidas käsitööline loob mingist materjalist mingi eseme. Vorm, mille käsitööline materjalile annab, peab tema arus juba eelnevalt olemas olema. Looduse toimimine on samamoodi teleoloogiline: alati kui põhjused toimivad, realiseeruvad kavandid.
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
Jumal
Aristotelese üldine kontseptsioon ei jäta kohta loovale ega kavandavale jumalusele. Loomulike liikide fikseeritus ja füüsilise maailma igavene olemasolu tulenevad tema põhjuslikkuseprintsiibist ning mateeria ja vormi lahutamatust ühtsusest. Kui mateeria ei saa kunagi eksisteerida nii, et tal poleks mingit vormi, ning vormid on mateeria staatilised ja dünaamilised tunnused ning kui mateeria omandab vormi üksnes tänu materiaalsele asjale, millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed .
Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikuma panija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Aristotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist – omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat.
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
Tunnetus
Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima.
Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt ) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest
esiteks, kui mitu predikaati omavahel ühendatakse, siis peab olema subjekt: ühte predikaati saab teise kohta preditseerida ainult juhul, kui tegemist on ühe ja sama asja predikaatidega;
teiseks, kui leiab aset muutumine, siis peab olema miski, mis samaks jääb.
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
Hing
Hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm ehk esimene tegelikkus (aktuaalsus). Sellisena ta pärast taime, looma või inimese surma ei säili. Ent aktiivne intellekt on kehalisusest vaba ning seetõttu kehalised muutused teda ei mõjuta, nii et ta on hinge ainus osa, mis on igavene. Ilma aktiivse intellektita ei ole mõtlemine võimalik. Nii et mõtlemisvõime sõltub hinge osast, mis elab keha üle. Aktiivne intellekt peab olema kas Jumal või mõni muu mittemateriaalne Jumala-taoline olend. Aristoteles ei ütle kuskil, nagu oleks igal inimesel isiklik aktiivne intellekt, mis tema keha üle elab.
Aristotelese õpetuse alusel on voorus hinge teatud toimimisvõime ja Aristoteles jagab hinge kaheks:
Mittemõistuslik hingejagu
Toituv hing, millel puudub kokkupuude mõistusega, eetilise mõõtega (söömine, paljunemine)
Püüdlev hing, kust kasvavad välja inimese püüdlused, mis panevad ta tegutsema. See on mõistuslikult kujundatav hingejagu.
Mõistuslik hing
Praktilise mõtlemise võime on suunatud püüdlevale hingele , püüdes leida loomupüüdlustele voorustega kooskõlastuvat vormi
Teoreetilise mõtlemise võime on suunatud teoreetilise tegevuse tarvis vajalike loomutäiuste saavutamisele.
Inimesele iseloomulik täiuslikkus
Inimesele iseloomulik täiuslikkus ja inimese elu eesmärk on teoreetiline elu – maailma loomuse ja maailma Algpõhjuse kontempleerimine. Selle tegevusega jäljendab inimene Jumalat täiuslikemal talle kättesaadaval viisil.
Teadus
Abstraheerimise ja induktsiooni teel jõutakse lõpuks teaduse baaseelduste teadmiseni. Tõelise teadmise omandamine printsiipide ja baaseelduste kohta on sageli uurimistöö staadium, milleni jõutakse kõige viimasena. See, mis on eelnev loomuse või olemasolu järjekorras, on järgnev nii muutuste järjekorras kui ka teadmise järjekorras. Me alustame sellest, mis on meile ilmsem tajus , ja kui teaduslik uurimistöö on lõppenud, jõuame lõpuks selleni, mis on paremini teada iseenesest. Seega on avastamine regressiivne. Me alustame segastest tajumuste massidest, analüüsime need osadeks ning jõuame lõpuks nende kogemusmasside koostisosade ja põhjusteni, millest me alustasime. Siis saab teaduse täielikult esitada tõestavate süllogismidena, mis esitavad meeltega tajutavate faktide põhjused. Nii et avastuseni jõutakse kogemuse, induktsiooni ja dialektika abil, asjade põhjuste mõistuspärane esitus kasutab aga tõestusi. Tõestus on Aristotelese järgi kehtiv arutlus, mille eeldused on tõesed, paratamatud ja paremini teada kui järeldus. Sellisele ideaalile on kõige lähedasem matemaatika.
Maailm
Maailm on Aristotelese järgi Maa kui fikseeritud keskme ümber tiirlevate taevakehade suletud süsteem. Taevakehade liikumised leiavad aset paratamatute printsiipide kohaselt, kuid meie teadmine nendest liikumistest ei ole täpne, sest nad on meist liiga kaugel. Kuualused sündmused aga on teataval määral muutlikud (pole selge, kas mängus on ka objektiivne juhuslikkus), kuid meie teadmine neist on täpsem, sest nad on meile lähedal. Seetõttu saame substantside arengust ja käitumisest aru, kui vaatleme , kuidas asjad enamasti on. Kuualuste asjade kohta on võimalik mingi objektiivne teadmine.
Universumi keskmes on liikumatu Maa, mida ümbritseb vee, õhu ja tule kiht. Taevakehad asuvad kontsentrilistes sfäärides ning liiguvad koos nende sfääride liikumisega. Ka Maa ise on sfäär, seda tõestas see, et laevad kadusid horisondi taha. Kuu, päike, planeedid ja kinnistähed on tehtud viiendast elemendist, millel erinevalt õhust, maast, tulest ja veest ei ole muud muutumist peale kohavahetuse. Kõige välimine sfäär sisaldab kinnistähti. Väljaspool universumit ei ole midagi, ei tühja ruumi ega täidetud ruumi, kuid kogu universum on täidetud mingi mateeriaga, nii et tühja ruumi ta ei sisalda. Igal elemendil on oma loomulik koht. Maiste asjade koht on maakera keskmes, mispärast kõik kehad kukuvad sinnapoole. Vee loomulik koht on maapinna peal, õhul ümber maa ja tule loomulik koht on kõrgel õhus, sellepärast põleb ta alati ülespoole. Asjad universumis moodustavad hierarhia, mis algab elementidest, mille loomulik liikumine viib neid kas alla (vett ja maad) või üles (õhku ja tuld ). Edasi tulevad elementide segud , siis elusolendid. Taevasfääride liikumise põhjustavad vaimsed substantsid. Nende liikumise põhjus on lõppkokkuvõttes nende vaimsete substantside iha olla nii sarnane Esmaliigutajale kui võimalik.
Aristoteles luulekunstis
Aristotelese "Luulekunstist" ehk traditsioonilise pealkirjaga "Poeetika" kuulub nn. esoteeriliste ehk akroamaatiliste tööde hulka, mis polnud määratud mitte avaldamiseks, vaid koolisiseseks kasutamiseks, olles seega midagi lektorikonspekti taolist. Teost dateeritakse aastaisse 336-322 e.m.a. Oletamisi on võimalik seegi, et meie ees pole mitte Aristotelese enda tekst, vaid mõne tema kuulaja üleskirjutused või siis kellegi hilisema lugeja konspekt-resümee. Selge on igatahes see, et meieni jõudnud "Poeetika" on nii sisuliselt kui ka keeleliselt lõplikult redigeerimata, temas võib leida mõningat järjekindlusetust ja vasturääkivusi.
Käesoleva tõlke aluseks on I. Bywateri väljaanne: "Aristotle on the Art of Poetry , a revised text with critical introduction, translation and commentary by I. Bywater" ( Oxford , 1909). Peale selle on tõlkijal kasutada olnud S.H. Butcheri (New York , 1951, 4. tr.) ja R. Kasseli (Oxford, 1968, 2. tr.) väljaanded ning tõlgetest: R. Kleis , katkendid "Kreeka kirjanduse antoloogias", Tallinn, 1964, lk. 459-468; H. Stich , Leipzig , 1887; E.G. Schmidt, Leipzig, 1972; V. Appelrot, Moskva , 1957, 1. tr. 1893; N. Novosadski, Leningrad, 1927; M. Gasparov, Moskva, 1978 (raamatus "Aristotel' i antichnaja literatura", lk. 111-163). Juhtudele , kus tõlkija on kõrvale kaldunud Bywateri poolt aktsepteeritud tekstist, eelistades erinevat käsikirjalist lugemit, erinevat konjektuuri või tõlgendust, on osutatud vaid siis, kui teine lugem või tõlgendus annab olulise erinevuse. Tõlkes tõlkija poolt lisatud sõnad on paigutatud noolsulgudesse. Tekstikriitilises mõttes tähistavad noolsulud konjektuurilist teksti täiendamist, nurksulud tekstist eemaldamist, rist teksti rikutust ja asteriskid lakuuni. Lisaks traditsioonilisele jaotusele peatükkideks osutatakse veerisel lausete alguse puhul Berliini akadeemilise väljaande ( 1831 ) paginatsioonile, mille järgi Aristotelesele tavaliselt viidatakse: neliknumber osutab selle väljaande leheküljele, täht veerule ning viimane number reale. Kaldjoon tekstis märgib vastavalt uue veeru või lehekülje algust. Viiteid originaalkeelele, mis on tekstist lahutamatud, antakse tekstis tavalistes ümarsulgudes (ega eraldata neid märkustesse).
Lisad
Kasutatud kirjanud

http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles

http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/