Filosoof Aristoteles (0)

LÄÄNE- VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
XXX
XXX
XXX
ARISTOTELES
Referaat
Õppejõud: XXX
XXX
2013

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
ARISTOTELES 4
1.ARISTOTELES’E FILOSOOFIA 6
1.1Loogika ja keelefilossofia 6
1.2Füüsika 7
1.3Metafüüsika 7
1.4Eetika ja poliitikafilosoofia 8
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUHATUS

Aristotelest võib pidada esimeseks filosoofiaajaloolaseks, sest peaaegu iga teema juures tsiteerib, kritiseerib ja rekontsueerib ta üksikasjalikult teiste filosoofide õpetusi. Nii on tema teosed eelsokraatikute muidu suures osas kaotsi läinud tööde varamuks. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Platonilt võttis Aristoteles üle ainult keelefilosoofilised ja loogilised eeldused ning arusaama, et mitte ainult inimeste tegusid ei määratlse nende eesmärk, vaid ka loodusnähtused on läbinisti sihipärased ( teoloogia ). Ideedeõpetuse lükkas ta otsustavalt tagasi kui tühjad sõnad ja luulelised metafoorid. Meelteüöeste iddede kohale seadis ta maailma põhiprintsiipidena asjades endis seesmiselt toimivad vormid. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Veel üheks tähendusrikkaks erinevuseks võrreldes Platoniga on Aristotelesevankumatu huvi looduse uurimise vastu. Eelkõige aga huvitab teda muutumise ja saamise problee, mille analüüsi ja seletamise kontekstis töötas ta välja kuulsad ja ajalooliselt olulised eristused mateeria ja vormi nind potentsiaalse (võimaliku) ja aktuaalse (tegeliku) vahel. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Mis on filosoofia? Kas sellele küsimusele ongi üldse võimalik üheselt vastata?
Inimesed ei hakanud filosofeerima selleks, et mingit materiaalset kasu saada. Aristoteles on öelnud: “Kui hakati filosofeerima selleks, et vabaneda teadmatusest, siis teadmise poole hakati püüdlema arusaamise , mitte aga mingi kasu pärast. Sündmuste kulg kinnitab seda, nimelt: kui oli olemas pea kõik hädavajalik, samuti ka see, mis kergendab elu ja pakub naudinguid, siis hakati otsima sedalaadi arusaamist . Seepärast on selge, et me ei otsi seda arusaamist millegi muu tarvis. ( Meos , 2000)

ARISTOTELES

Aristoteles (384–322 eKr) sündis Stageiras (Lõuna- Makedoonia ) – polises, mille olid asutanud kolooniana Androse saarelt väljarännanud kreeklased . Päritolult oli Aristoteles seega kreeklane . Tema isa oli arst ning seejuures koguni nii kuulus arst, et Makedoonia kuningas Amyntos III kutsus ta oma õukonda. Pärast isa surma naasis kogu pere Makedoonia pealinnast Pellast taas Stageirasse. (Meos, 2000)
18-aastaselt läks Aristoteles Ateenasse ning asus õppima Platoni Akadeemias . Temast sai Platoni üks andekamaid õpilasi. Tõsi, teoreetilised lahkhelid Platoniga tekkisid Aristotelesel juba sel ajal ning hiljem asutas Aristoteles oma kooli. Lahkhelisid olevat tekkinud ka proosalisemates küsimustes. Nimelt pööras Aristoteles suurt tähelepanu oma välimusele, mis aga Platoni arvates polnud kohane tõelisele filosoofile. Aristoteles muretses oma riiete ja jalanõude pärast, lasi endal juukseid lõigata (Platon seda ei teinud), uhkeldas oma arvukate sõrmustega. Tema näos olevat väljendunud kõrkus ning tema esinemised olevat olnud ülespuhutud. Vanemaid inimesi võis see tõesti häirida. (Meos, 2000)
Aristoteles lahkus Akadeemiast võib-olla juba Platoni eluajal (348.aastal eKr). Kõige levinumaks oletuseks selles suhtes on siiski, et ta tegi seda peale oma õpetaja surma (347. aastal eKr). (Meos, 2000)
Mõned aastad rändas Aristoteles ringi. Aastal 343 või 342 eKr kutsus Makedoonia kuningas Philippos Teine ta oma poja Aleksandri õpetajaks. Tulevane Aleksander Suur oli siis 13-aastane. Philippos Teine suhtus soosivalt filosoofiasse ja kunstidesse ning ei tahtnud oma poja kasvatamist usaldada tavalisele õpetajale. Aleksandrit ei saanud Aristoteles siiski kaua õpetada, sest juba 17-aastaselt oli kasvandik hõivatud riigijuhtimisega oma isa eemalviibimiste ajal. Aastal 336 eKr aga Philippos tapeti ühe tema ihukaitsja poolt ning Aleksandrist sai Makedoonia kuningas. Head suhted õpetaja ja kasvandiku vahel säilisid, kuid Aristoteles lahkus siiski Pellast umbes 50-aastaselt. Ta naases Ateenasse ning asutas oma kooli Apollon Lykeioni templi läheduses. Seda piirkonda nimetatigi vastavalt Lykeioniks. (Meos, 2000)
Lykeionis asus ka gümnaasium, milles enne oli toimunud õppetöö sofistide käe all ning mida nimetati samuti lykeioniks. Gümnaasiumi ümbritses aed, kus olid teerajad jalutuskäikudeks (kr peripatos) ja õppetöö toimus jalutamise ajal. Sellest siis ka Aristotelese koolkonna levinud nimetus – peripateetikute (s.o “jalutajate”) koolkond. (Meos, 2000)
Erinevalt Platonist ei saanud Aristoteles endale maatükki (Lykeionit) osta. Raha oleks tal küll olnud, kuid Aristoteles oli metoik (võõramaalane), kellel polnud õigust Ateenas kinnisvara omandada. Aleksander Suure surm (aastal 323 e.m.a) kutsus esile Makedooniavastase ülestõusu Ateenas. Aristoteles aga oli tuntud oma sidemetega Makedoonia õukonnas ja nii esitatigi talle süüdistus – jumalasalgamises. Tegemist oli järjekordse fabritseeritud süüdistusega (meenutagem kasvõi Sokratese saatust). Aristoteles aga, erinevalt Sokratesest, kasutas tolleaegset õigust lahkuda Ateenast enne kohtuprotsessi, kuid juba õige pea ta suri pagenduses. Võib-olla ta koguni mürgitas end. (Meos, 2000)
Aristotelese teaduslik pärand on rikkalik, tema teosed hõlmavad pea kõiki peamisi teadusharusid: loogika , füüsika, psühholoogia, eetika , poliitika (politoloogia), majandusteadus , retoorika, poeetika . (Meos, 2000)

ARISTOTELES’E FILOSOOFIA

„Ideed“ ehk „vormid“ on need, mis annavad igavesti vormitult voolavale „mateeriale“ määratluse, teevad sellest „asjad“. Mõte, et puhas mateeria omandab olemise alles määratlemise läbi, et on ainult see, mis on korrastatud, on filosoofia ajaloos osutunud tänase päevani erakordselt viljakaks. ( Jacoby , 2001)

Loogika ja keelefilossofia

Aristotele loogikaalased kirjutised koondatakse enamasti üldnimetuse „ Organon “ (kr ’tööriist’ ) alla. Tema suurimaks saavutuseks loogika valdkonnas on süllogismi avastamine ning ühes sellega arusaamine, et teatud järelduste kehtivuse üle saab otsustada kõigest nende vormi alusel. Süllogism koosneb kahest eeldusest „Kõik inimesed on surelikud “ ja väiksest eeldusest „Kõik kuningad on inimesed“ tuleneb järeldus „Kõik kuningad on surelikud“. Sõna „inimesed“ on selles näites kesktermin, mis järelduses ei esine. Kui eeldused on tõesed, on järeldus paratamatult tõene. Seda liiki süllogisme nimetab Aristoteles apodiktilisteks süllogismideks eht tõestuseks. Kui eeldusi ei ole võimalik tõestada, mis on eetiliste ja retooriliste argumentide puhul tavaline, nimetab ta järeldust dialektiliseks ehk tõenäoliseks. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Mis puutub süllogistika põhiküsimusse, nimelt kust leida esmaseid tõeseid väiteid, mida millestki ei tuletata, siis viitab Aristoteles meie võimele lihtsa ja vahetu taju kaudu milleski midagi ära tunda, näiteks tunda vaadeldavas objektis ära Kalliase- nimeline inimene, ning moodustada selle tunnetuse alusel tajuotsustus. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Keelefilosoofias võttis Aristoteles Platonilt üle määratluse, mille kohaselt tõeväärtust omav lause koosneb subjektist ja predikaadist. Teisisõnu, lause, mis väljendab mõnda tõde, ütleb alati millegi (aluse) kohta midagi, erinevalt näiteks soovist või küsimusest. Lisaks sellele töötas ta oma teoses „Kategooriad“ välja teooria, mille järgi kõik väitlausetes esineda võivad väljendid jagunevad järgnevateks pedikaaditüüpideks (kategooriateks): substant, kvantiteet , kvaliteet, suhe, koht, aeg, asend, omamine , toime ja talumine. Substantsi (olemuse) puhul eristab ta esmast substantsi, milleks on konkreetsed, üksikud asjad, ja teisest substantsi, mis väljendab asjade olemust ehk määratlust. Vastupidiselt Platoni ontoloogiale on Aristotelese jaoks esmaseks üksiksubstants, sest ilma selleta ei saaks miski muu olemas olla ning seetõttu ei saaks mitte millestki ka kõneleda. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)

Füüsika

Aristoteles määratleb looduse (psysis) niisuguste asjade valdkonnana, mille liikumise ja paigalseisu alge ehk printsiip on neid endis, ning paigutab selle alla lisaks füüsilistele kehadele ka neli elementi. Seepärast on tema esmaseks ülesandeks analüüsida ja seletada liikumine nähtust .
Aristoteles analüüsib liikumist jägmiselt:

• On olemas midagi püsivat, mis jääb kogu liikumise protsessi jooksul samaks: aine ehk mateeria (hyle);
  
• Lisaks sellele on kaks vormimääratlust, millest üks puudutab protsessi algust ja teine lõppu.
  

Kuivõrd Aristoteles uskus, et kõik muutused on teleoloogilised (sihipärased), siis on algseisundiks ilmaolek (veel- mitte), lõppmääratluse puudumine; lõppseisund seevastu märgib sihi saavutamist. Teisisõnu: liikumise algust iseloomustab võimalikkus ja võimelisus (dynamis, potentia) ning lõppu tegelikkus (energeia, actualitas) ja teostatus (entelecheia). Aristoteles toob näiteks lause „Inimene saab harituks“. Täielikus sõnastuses saab siin näidata kõiki eelpool nimetatud elemente: „Harimatu (vormimääratlus ilmaolekuna; võimalikkus) inimene (mateeria) muutub haritud (vormimääratlus sihina; tegelikkus) inimeseks (mateeria)“. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)

Metafüüsika

Aristoteles ei tunnistanud Platoni ideede suguseid meelteüleseid entiteete, vaid tahtis idee ja reaalse eseme dualistliku lahutatuse ületada. Tema käistluses peitub asjade olemus sisemise potentsiaalsusena neis endis. Olemus aktualiseerub konkreetse vormi kaudu, teisisõnu , ühisobjektiks moodustuvad mateeria ja vorm ühtsuse. Aristoteles eristab elusat ja elutut kui erinevaid olemisvorme ning jaotab elusa erinevate hingevõimete alusel taimedeks, loomadeks ja inimesteks. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Metafüüsika ehk üldine tarkuseõpetus või esimene filosoofia on alusteadus olemise ja mõtlemise esmastest põhjustest ja printsiipidest. Seoses olemisega käsitleb Aristoteles nelja põhjuse teooriat. Need põhimääratlused on ühtaegu nii asjade omadused kui ka mõtlemise printsiibid. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)

Eetika ja poliitikafilosoofia

Aristotelese eetika on õnne ja vooruse eetika. Lähtudes tõsiasjast, et igasugusel tegevusel on siht , mis on tegevust juhtivaks printsiibiks, määratleb ta tegevuse sihina hüve. Küsimus üldisest hüvest, mis hõlmab kõikide üksikute toimingute sihte, paneb Aristotelese eristama tegusid, mida me teeme mõnd kaugemat eesmärki püüeldes, tegudest, mida me teeme nende endi pärast. Ainult viimased saavad olla tegutsemise üldiseks sihiks ning ainult õnn ja õnnelikkus kõlbab ülimaks sihiks, mida ei püüelda ühelgi teisel eesmärgil peale tema enda. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Õnne sisulise määratluseni jõuab Aristoteles inimesele kui sellisele spetsiifilisi tegevusi ja võimed uurides: need peituvad hingevõimetes, mis tõstavad inimese loomariigist kõrgemale. Nii saame järgneva õnne määratluse: õnn on (inimliku) hinge toimimine temale endale eriomase võime, nimelt mõistuse kohaselt. Muuhulgas ei unusta Aristoteles märkida, et täieliku õnne saavutamiseks on siiski vajalik teatud väliste hüvede minimaalne olemasolu. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Mõistuslik toimimine võib olla suunatud kas praktilisele või teoreetilisele valdkonnale ning neile vastavalt jaotuvad ka voorused eetiliste ja dianoeetilisteks. Eetilised voorused seisnevad kahe äärmuse vahelise kuldse keskmise püüdlemises. Näiteks vaprus on arguse ja hulljulguse vaheline keskmine. Dianoeetiliste ehk intellektuaalsete vooruste all peab Aristoteles silmas viit teadusliku tegevuse liiki, mistõttu ta käsitleb viimaseid ka oma „Nikomachose eetikas“. Nende puhul ei taotleta mitte mõõdukat keskmist, vaid parimat, mida on võimalik saavutada. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Erinevalt Platoni poliitilisest õpetusest on Aristoteles poliitikafilosoofia kavandatud pragmaatilisena. Platoni utoopiale omase vara ja naiste ühisomanduse lükkab Aristoteles otsustavalt tagasi. Ka tema käsitleb üksikasjalikult kasvatuse probleeme, eriti muusikalist haridust, aga suure osa oma „ poliitikast “ pühendab ta majandust, kodanikuõigusi ja valitsusametite jaotust puudutavatele küsimustele. Uusaegset võimude lahususe põhimõtet ennetades eristab ta riigivõimu elementidena seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtulikku võimu. Riiki määratleb ta selle eetilise sihi kaudu kui võrdsere kodanike eneseküllast ja autonoomset ühendust, mille otstarbeks on parima võimaliku elu kui teisisõnu, kodanike õnne võimaldamine. Parimaks valitsemisvormiks peab Aristoteles sellist riigikorda , mis on kõige parem enamiku inimeste jaoks ning kus oht, et valitsejad võimu isekatel eesmärkidel kuritarvitavad, on kõige väiksem. Pragmaatiliselt lähenedes ning oma kuldse keskmise printsiipi rakendades loeb ta selliseks demokraatia ja oligarhia segu, kus puudub äärmine vaesus ja liigne rikkus ning enim õigusi omavad keskklassi kodanikud. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)

KOKKUVÕTE

Aristoteles oli veendunud, et on olemas vaid üks maailm, kus me elame ja kogeme, ning mida on võimalik filosofeerida. Te tegi otsuse, et asjad ei ole puhtalt ainult mateeria vaid nende asjade juures on tähtis ka vorm. Maja ei ole ainult kuhi telliseid , et majast saaks maja, peab tal olema maja vorm. Mina ise ei oska maailmade koha pealt seisukohta võtta, sest mina elan ainult siin, Maa peal, kus toimub elu (võibolla on elu ka kusagil mujal). Kuid sellega, et asjadel on ka vorm, nõustun ma täielikult, kuna ta oskab nii hästi seda teemat põhjendada.
Aristoteles pidas tähtsaks kahe asja vahel leida see „ kuldne kesktee“. Selle kohaselt asub voorus võrdselt kaugel kahest äärmusest, mis on mõlemad pahed. Mina pean ka oluliseks keskmise leidmise, et mitte olla arg või hulljulge, sobib väga hästi lihtsalt julge olla. Nagu Aristoteles arvab, arvan ka mina, et see ongi tee õnnele. Ja õnne leidmisele aitab kaasa ütlus „Tee teistele seda, mida Sa tahad , et Sulle tehakse“. Aristoteles väidab, et inimest saab päris õnnelikuks pidada siis, kui tema järeltulijad elavad õnnelikku elu. Samuti arvanka mina, et inimene on õnnelik, kui temal endal ning tema lähedastel, sugulastel on õnnelik elu.
Aristoteles oli filosoof , kes ei tunnistanud meeste ja naiste õigusi võrdseteks. Mina sellega ei nõustu. Muidugi on nüüd ajad teised, aga ma arvan, et ka tollal ajal oli naisi, kes olid väga targad ja oleks saanud poliitilises elu suurepäraselt hakkama. Seega meeste ja naiste võrdsuse koha pealt olen ma siiski Platoni poolt, kes tunnistas meeste ja naiste poliitilisi võimeid enamvähem võrdseteks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Delius, C., Gatzemeier, M., Sertcan, D., & Wünscher, K. (2007). Filosoofia ajalugu. Tallinn: Koolibri.
Jacoby, E. (2001). 50 klassikut Filosoofid. Tallinn: TEA.
Meos, I. (2000). Antiik filosoofia. Tallinn: Koolibri.