Referaat Aristotelesest (2)

Referaat

Aristotelese filosoofia
Karl Kirss
Tallinn
2009

Sisukord

Elulugu lk 3
Mateeria ja vorm, põhjuslikkus, Jumal lk 4
Tunnetus, hing, inimesele iseloomulik täiuslikkus lk 5
Teadus, maailm lk 6
Eetika lk 7
Kasutatud kirjandus lk 8
Elulugu
Aristoteles , üks kolmest suurest antiikfilosoofist Sokratese ja Platoni kõrval, sündis 384. aastal eKr Stageiras, väikeses rannikulinnas Chalkidike poolsaarel. Tema isa oli Makedoonia kuninga Amyntas II ihuarst. Aristotelese filosoofilist arengut mõjutas otsustavalt vahetu kontakt meditsiini kui praktilise teadusega, mis ammutab oma teadmised looduse vaatlemisest. 367. aastal läks ta Ateenasse, et õppida filosoofiat. Ta asus Platoni Akadeemiasse ning jäi sinna kahekümneks aastaks, kuni Platoni surmani. Kui Akadeemia juhtimise võttis üle Platoni vennapoeg Speusippos, lahkus Aristoteles Ateenast . Kolm aastat veetis ta Väike-Aasias oma endise kaasõpilase, Atarneuse ja Assose valitseja Hermeiase õukonnas, pühendudes filosoofilisele ja loodusteaduslikule uurimistööle. Ta abiellus Hermeiase sugulase Pythiasega ja neil oli tütar. Aristotelese teine naine Herpyllis oli tema poja Nikomachose ema. Pärast peatumist Lesbosel Mytilenes 344 – 345 eKr võttis Aristoteles Makedoonia kuninga Philippos II kutsel enda peale tema kolmeteistaastase poja, hilisema Aleksander Suure kasvatamise. Viiekümneaastasena läks Aristoteles tagasi Ateenasse ning rajas linnast kirdesse Apolloni pühamu juurde oma kooli. Apolloni lisanimi Lykeios andis õppeasutusele nime Lykeion. Toredate sammaskäikude( peripatoi) järgi, kus Aristoteles õpetas, nimetati kooli ka „peripateetikute kooliks“. Kaksteist aastat juhatas Aristoteles seda kooli, tegi uurimistööd, pidas loenguid ja kirjutas. Pärast Aleksander Suure surma 323. aastal eKr sattus ta poliitilise surve alla. Paljude ateenlaste jaoks oli Aristoteles jäänud võõramaalaseks, vaenuliku Makedoonia sõbraks. Nagu Sokratestki, süüdistati teda jumalakartmatuses ning ta põgenes Euboia saarele Chalkisesse, et mitte lasta ateenlastel veel üks kord filosoofia vastu eksida, nagu ta ise ütles. Mõni aeg hiljem, 322. aastal, ta suri. Aristotelesest jäi maha mahukas looming, mis sisaldab loogikat ja tunnetusteooriat, metafüüsikat, loodusfilosoofiat, eetikat, poeetikat, retoorikat ja poliitikat, samuti loodusteadust – meteoroloogiat, astronoomiat, zooloogiat ja botaanikat – käsitlevaid teoseid. Tegemist on loengukäsikirjadega ja märkmetega koolis kasutamiseks. Esimesel sajandil eKr pani Andronikos Rhodoselt, Lykeioni kümnes juht pärast Aristotelest, tema kirjutised meie ajani säilinud kujul kokku.

Mateeria ja vorm

Üldjuhul vaatleb Aristoteles erinevalt Platonist vormi (eidost) füüsilises maailmas eneses kätkevana. Igal füüsilisel asjal on vorm (ehitus) ja mateeria, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Mateerial on potents võtta vorme. Mateeria ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta. Elemendid on tuli, õhk, vesi ja maa. Need elemendid kujutavad endast algmateeriat , mille vormiks on üks alg-kvaliteedivormide kombinatsioonidest (vastavalt kuum-kuiv, kuum-niiske, külm-niiske ja külm-kuiv). Asjal kui mateeria ja vormi kombinatsioonil on võime võtta omakorda teatud vorme. Et see teoks saaks, on tarvis mõnd asja, millel see vorm juba tegelikult on. (Tõsi küll, see ei ole päris alati nii. Erandiks on näiteks alamate loomade isetärkamine.) Põhjus meenutab alati tagajärge; tagajärg eeldab sama vormiga põhjuse toimet.

Põhjuslikkus

Aristotelese põhjuslikkuseprintsiibil on kaks alust. Esiteks leidis Aristoteles koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki (ex nihilo nihil fit). Eelnevalt olemasolev materiaalne substraat (mateeria) muutub. Kõik neli muutumise liiki (kvalitatiivne muutumine, kvantitatiivne muutumine, kohavahetus ning tekkimine ja hävimine) nõuavad mateeriat, mis jääb muutumatuks. Vormid, mille mateeria võtab, peavad aga tulenema asjadest, millel selline vorm juba on. Elusolenditel eristas Aristoteles kahesugust tegelikkust : vorm on esimene tegelikkus ja toimimine on teine tegelikkus. Toimimine järgneb vormile (on vormi suhtes sekundaarne ). Teiseks lähtus Aristoteles analoogiast sellega, kuidas käsitööline loob mingist materjalist mingi eseme. Vorm, mille käsitööline materjalile annab, peab tema arus juba eelnevalt olemas olema. Looduse toimimine on samamoodi teleoloogiline: alati kui põhjused toimivad , realiseeruvad ka kavandid.

Jumal

Aristotelese üldine kontseptsioon ei jäta kohta loovale ega kavandavale jumalusele. Loomulike liikide fikseeritus ja füüsilise maailma igavene olemasolu tulenevad tema põhjuslikkuseprintsiibist ning mateeria ja vormi lahutamatust ühtsusest. Kui mateeria ei saa kunagi eksisteerida nii, et tal poleks mingit vormi, ning vormid on mateeria staatilised ja dünaamilised tunnused ning kui mateeria omandab vormi üksnes tänu materiaalsele asjale, millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed . Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Arustotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. mõtlemise objektist – omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud Jumalat.

Tunnetus

Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima.
Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt ) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest:
1) kui mitu predikaati omavahel ühendatakse, siis peab olema subjekt: ühte predikaati saab teise kohta preditseerida ainult juhul, kui tegemist on ühe ja sama asja predikaatidega;
2) kui leiab aset muutumine, siis peab olema miski, mis samaks jääb.
Et inimaru suudab neid vorme asjadest abstraheerida ning passiivse aruna (passiivse intellektina) neid säilitada, siis puudub vajadus meenutamise (anamnesise) ja hinge eeleksistentsi teooria järele.

Hing

Hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm ehk esimene tegelikkus (aktuaalsus). Sellisena ta pärast taime, looma või inimese surma ei säili. Ent aktiivne intellekt on kehalisusest vaba ning seetõttu kehalised muutused teda ei mõjuta, nii et ta on hinge ainus osa, mis on igavene. Ilma aktiivse intellektita ei ole mõtlemine võimalik. Nii et mõtlemisvõime sõltub hinge osast, mis elab keha üle. Aktiivne intellekt peab olema kas Jumal või mõni muu mittemateriaalne Jumala-taoline olend . Aristoteles ei ütle kuskil, nagu oleks igal inimesel isiklik aktiivne intellekt, mis tema keha üle elab.

Inimesele iseloomulik täiuslikkus

Inimesele iseloomulik täiuslikkus ja inimese elu eesmärk on teoreetiline elu – maailma loomuse ja maailma Algpõhjuse kontempleerimine. Selle tegevusega jäljendab inimene Jumalat täiuslikemal talle kättesaadaval viisil.

Teadus

Abstraheerimise ja induktsiooni teel jõutakse lõpuks teaduse baaseelduste teadmiseni. Tõelise teadmise omandamine printsiipide ja baaseelduste kohta on sageli uurimistöö staadium, milleni jõutakse kõige viimasena. See, mis on eelnev loomuse või olemasolu järjekorras, on järgnev nii muutuste järjekorras kui ka teadmise järjekorras. Me alustame sellest, mis on meile ilmsem tajus , ja kui teaduslik uurimistöö on lõppenud, jõuame lõpuks selleni, mis on paremini teada iseenesest. Seega on avastamine regressiivne. Me alustame segastest tajumuste massidest, analüüsime need osadeks ning jõuame lõpuks nende kogemusmasside koostisosade ja põhjusteni, millest me alustasime. Siis saab teaduse täielikult esitada tõestavate süllogismidena, mis esitavad meeltega tajutavate faktide põhjused. Nii et avastuseni jõutakse kogemuse, induktsiooni ja dialektika abil, asjade põhjuste mõistuspärane esitus kasutab aga tõestusi. Tõestus on Aristotelese järgi kehtiv arutlus, mille eeldused on tõesed, paratamatud ja paremini teada kui järeldus. Sellisele ideaalile on kõige lähedasem matemaatika.

Maailm

Maailm on Aristotelese järgi Maa kui fikseeritud keskme ümber tiirlevate taevakehade suletud süsteem. Taevakehade liikumised leiavad aset paratamatute printsiipide kohaselt, kuid meie teadmine nendest liikumistest ei ole täpne, sest nad on meist liiga kaugel. Kuualused sündmused aga on teataval määral muutlikud (pole selge, kas mängus on ka objektiivne juhuslikkus), kuid meie teadmine neist on täpsem, sest nad on meile lähedal. Seetõttu saame substantside arengust ja käitumisest aru, kui vaatleme , kuidas asjad enamasti on. Kuualuste asjade kohta on võimalik mingi objektiivne teadmine.
Universumi keskmes on liikumatu Maa, mida ümbritseb vee, õhu ja tule kiht. Taevakehad asuvad kontsentrilistes sfäärides ning liiguvad koos nende sfääride liikumisega. Ka Maa ise on sfäär, seda tõestas see, et laevad kadusid horisondi taha. Kuu, päike, planeedid ja kinnistähed on tehtud viiendast elemendist, millel erinevalt õhust, maast, tulest ja veest ei ole muud muutumist peale kohavahetuse. Kõige välimine sfäär sisaldab kinnistähti. Väljaspool universumit ei ole midagi, ei tühja ruumi ega täidetud ruumi, kuid kogu universum on täidetud mingi mateeriaga, nii et tühja ruumi ta ei sisalda. Igal elemendil on oma loomulik koht. Maiste asjade koht on maakera keskmes, mispärast kõik kehad kukuvad sinnapoole. Vee loomulik koht on maapinna peal, õhul ümber maa ja tule loomulik koht on kõrgel õhus, sellepärast põleb ta alati ülespoole. Asjad universumis moodustavad hierarhia , mis algab elementidest, mille loomulik liikumine viib neid kas alla või üles. Edasi tulevad elementide segud, siis elusolendid. Taevasfääride liikumise põhjustavad vaimsed substantsid. Nende liikumise põhjus on lõppkokkuvõttes nende vaimsete substantside iha olla nii sarnane Esmaliigutajale kui võimalik.
Eetika
„Praktiline“ filosoofia ehk eetika ei kuulu Aristotelesel otseselt sellesse „teoreetilisse“ süsteemi, mille moodustavad füüsika, metafüüsika ja loogika . Ja ometi on Aristotelesel praktilisel filosoofial selgeid ühisjooni tema empiirilise ja loogilise ontoloogiaga. Nii nagu ontoloogias ei huvita Aristotelest mitte niivõrd äärmused – puhas materiaalsus ja puhtideaalne olemuslikkus – kui just nende vahele jääv liikumine juhuslikult etteantuselt ideaalsele paratamatusele, otsib ta ka eetikas keskteed fanaatilise idealismi ja egoistliku materialismi vahel. Pidevalt üritab ta näidata, et see, mis on hea riigile, on hea ka üksikisikule ja ümberpöördult. Inimene on tal loomult „poliitiline olend“. Iga inimese jaoks parim on kesktee egoismi ja altruismi, privaatse ja avaliku vahel. Aristoteles ei ütle, kas ta peab parimaks riigivormiks traditsiooniliste institutsioonidega monarhiat, vooruslikkusega legitimeeritud aristokraatiat või konstitutsioonilist demokraatiat, kuid ta vihkab äärmusi – üksikisiku türanniat, väheste rikaste ja pööbli võimu.

Kasutatud kirjandus:

1) http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles
2) Edmund Jacoby „ 50 klassikut : filosoofid – mõtlejaid antiigist tänapäevani“