Miks lagunes Rooma impeerium (0)

Tartu Mart Reiniku Gümnaasium
MIKS LAGUNES ROOMA IMPEERIUM
Referaat ajaloos

Krista Makke

6d klass

Tartu 2002

Miks lagunes Rooma impeerium?
Impeeriume on olnud erinevatel aegadel . Neil kõigil aga on olnud üks eesmärk - olla maailma valitseja ehk säilitada ülemvõim nõrgemate üle. Impeeriumid püsisid koos ainult tänu tugevatele valitsejatele - imperaatoritele. Iga väiksemagi vastuhaku surus valitseja julmalt maha. Läbi aegade on suuremaks impeeriumiks olnud Rooma impeerium.
Rooma impeeriumi võib jagada varajase keisririigi (30 eKr.- 284 pKr). ehk printsipaadi ajajärguks ja hilise keisririigi (284 – 476) ehk dominaadi ajajärguks.
Aastatel 32-30 eKr toimus kodusõda Antoniuse ja Octavianuse vahel. Pärast võitu Antoniuse üle Aktioni merelahingus 31 eKr sai Rooma impeeriumi valitsejaks Octavianus. Oli alanud keisrite aeg.
Senat andis Octavianusele lisanime Augustus (suursugune, auväärne). Augustus ühendas enda kätte tähtsaimad vabariiklikud ametikohad. Ta oli rahvatribuun ja imperaator (sõjaväe ülemjuhataja). Mitmel korral oli ta ka konsuliks ja tsensoriks. Ta kasutas enda kohta nimetust princeps (esimene kodanik), millest on tulnud Euroopa keeltesse sõna "prints". Augustuse loodud valitsemissüsteemi nimetatakse selle tulenevalt printsipaadiks. See oli monarhia vabariigi nime all, üheisikuline võim, mida varjasid vabariiklikud vormid.
Tegelikult oli Augustuse valitsusaeg (30 eKr - 14 pKr) rahuperiood ainult siseriiklikult , kuid vallutussõjad jätkusid. Põhiliselt nihutati Rooma riigi piire sel ajal põhja suunas. Sõjaväes pidas ta kinni vanadest tavadest ja alaline sõjavägi hakkas koosnema 25 leegionist, mis paigutati provintsidesse, riigi piiride lähedusse. Itaalias asusid vaid Augustuse loodud erilised pretoriaanide kaardiväeüksused, keisri ihukaitsevägi. Pretoriaanid olid tunduvalt soodsamas olukorras kui muu sõjavägi: nende teenistusaeg oli lühem ja tasu suurem. Augustus oli tasakaalukas valitseja, kes suutis oma plaanid samm- sammult ellu viia. Vajadusel oli ta külmavereline ja oma kaaslaste suhtes hoolimatu . Samas säilitas ta head suhted nii lihtrahva kui ka ülikutega. Augustus rajas riigi teedevõrgu. Suurepäraselt sillutatud maanteed ja tugevad kivisillad on mõnes kohas kasutusel tänapäevalgi. Nii sai kiiresti paisata hiigelriigi väheseid leegione vaenlase sissetungikohta või mässukoldesse. Tõhusalt arenes majandus. Kogu riigi ulatuses tekkis ühtne majandus. Tänu headele teedele ja turvalisele meresõidule odavnesid veod . Kogu impeeriumis transporditi valmistooteid ja kasutati Rooma raha. Roomas ehitati väga palju. Augustuse ajal elas Roomas umbes miljon inimest. Rahvale pakuti üha suurejoonelisemaid vaatemänge ja laiendati viljajagamist. See poliitika sai tuntuks loosungi "Leiba ja tsirkust" all. Põikpäiste ja ahnete asehaldurite peremehetsemisele provintsides tehti lõpp. Igasse provintsi asutati keisri kassa - fiscus. Sellest sõnast on tuletatud terminid " fiskaalne " ja "konfiskeerima".
Augustusega võimu pärijaks.sai Tiberius , kellel polnud populaarsust ei rahva ega sõdurite keskel. Tema ajal algasid maal uuesti rahutused. Lõuna- Itaalias, Brundisiumi ümbruskonnas, paljastati orjade- karjuste vandenõu. Vandenõu juht ja talle lähedased orjad toimetati Rooma ja hukati seal.
Vaenulik meeleolu imperaatorliku võimu vastu tuli ilmsiks ka Rooma kodanike keskel.
Tiberiuse ajal kõveneb imperaatori võim. Ameti- isikute valimise õigus võeti ära rahvakoosolekult ja anti senatile. Kartusest ja orjalikkusest imperaatori ees tegi kohus karme otsuseid süütute kui ka süüdlaste kohta.
Ehkki Augustuse järglaste hulgas nii mõnigi toimis ülikute suhtes ebaõiglaselt ja teenis ära julma valitseja kuulsuse, ei toonud see kaasa riigi nõrgenemist. Riigi poliitiline korraldus täienes. Suhted naaberriikidega olid üldiselt rahumeelsed. Rooma tegeles oma piiride kaitsmisega ja välisvallutused toimusid kaitsesõdade käigus.
Pärast Tiberiust kuulutas senat princepsiks pretoriaanide soosiku Gaius Julius Caesar Germanicuse ehk Caligula .
Esimesed uue keisri sammud olid väga vabameelsed, aga õige pea läks ta pea kiitusest segi. Caligula meeltesegadus, alalised pidutsemised, tohutud rahvapeod ja uute templite ehitamine tühjendasid riigikassa, mille kokkuhoidlik Tiberius oli ääreni täitnud.
Lõpuks tappis üks pretoriaan hullumeelse keisri. Senat kavatses nüüd vabariigi taastada, kuid neile astusid vastu pretoriaanid ja Rooma proletariaat, kes elasid ainult princepsi palgast ja viljast.
Pretoriaanid andsid truudusvande Germanicuse vennale Tiberius Claudius Nero Germanicusele. Rahvas foorumil nõudis samuti uut keisrit ja senat oli võimetu. 50-aastaselt keisriks saanud Claudius oli vaikne teadlane, kuid kohmakas, hajameelne ja inetu välimusega.
17-aastaselt võimule saanud Nero (54-68. a) sooritas esimestel valitsusaastatel palju kiiduväärset. Valitsusasju juhtis sel ajal tema õpetaja filosoof Seneca .
Nero iseloomu oli rikkunud tema ema, au- ja võimuahne naine. Keisrina läks tal pea üldisest austusest lõplikult segi.
!!! Rooma ühiskonna kõlbeline langus.
Keiser elas nüüd läbinisti kõlvatut elu. Öösiti lahkus ta paleest ja otsis koos oma kaaslastega seiklusi kahtlastes linnaosades. Ta laskis möödakäijaid peksta, vastuhakkajad tapeti, rüüstas poode jne.
Rooma ühiskonna kõrgklassides langes kõlblus väga madalale. Ilma igasuguse vaevata saadud rikkused ja jõude eluviis mõjusid rikkuvalt. Kõik ülemkihi seast pärinevad ameti- isikud olid müüdavad ja raha eest valmis kõigeks. Vana Rooma suurnikkond oli kaotanud oma endise sõltumatuse ja painutas selga iga rikka ja eduka väejuhi ees.
Vaba Rooma kehvikkonna kõlblus ei olnud palju parem. Vabariigi lõppaegadeks oli talupoegkond veelgi enam laostunud ja täitis omalt poolt linna jõudehulkade ridu. Caesari ja Octavianuse veteranid, kes olid pikkade sõjaretkede aegu võõrdunud tööst, müüsid oma maatükid ruttu edasi. Kõik katsed restaureerida talumajalpidamist kandsid ebaedu . Linnarahva alamkihtide suurem hulk oli lõplikult võõrdunud tööst ja elas andidest, mis talle langes rüppe riigilt ja üksikuilt rikastelt: tasuta söömaaegadest, raha ja leiva väljajagamisest jne. Selle tööta pööbli seas arenes kirg tooreste ja veriste vaatemängude järele. "Leiba ja lõbumänge!" sai rooma masside hüüdsõnaks. Rahvakoosolek, mis koosnes sellest demoraliseeritud jõude- massist, oli niisama hõlpsasti äraostetav nagu senatki.
Seetõttu oli Rooma väejuhtidel vabariigi lõppaegadel võimu haaramine nõnda kerge.
Nero kümnendal valitsusaastal põles 9-päevases hiigeltulekahjus maha suurem osa Roomast . Tuhanded inimesed jäid peavarjuta ja puupaljaks. Rahvasuu süüdistas Nerot linna süütamises. Nero veeretas tulekahjusüü kristlaste kaela ja alustas nende tagakiusamist.
Nero alustas uuesti rikaste inimeste jälitamist ja nende vara omastamist, et katta oma veidruste tohutuid kulutusi. Rahapuuduses vähendas Nero hõbemüntide kaalu - tegelikult vähendas ta sellega nende väärtust, kuid kodanikud pidid neid vastu võtma nimiväärtuse eest. Sellega asus ta avalikult röövima ametnikke ja sõdureid, kes olid riigi palgal. Ta suurendas ka provintsidelt võetavaid makse.
Nero- vastane avalik liikumine algas provintsides, kus poldud rahul maksude kasvuga. Esimesena tõusis üles Gallia . Temaga ühines Hispaania . Siis tõusid Roomas Nero vastu üles ka pretoriaanlased ja senat kuulutas ta "isamaa vaenlaseks". Nero, kes põgenes Roomast, lõpetas teel oma elu enesetapmisega (68. a. u.a.j.)
Nero kukutamine avas paljude silmad ja näitas, kuidas võib keisriks saada. Provintside sõjaväed tõstsid esile oma keisrid ja poolteise aasta jooksul vahetus kolm keisrit (Galba, Otho , Vitellius).
Aastat 69, mil vahetusid keisrid, hakati nimetama "kolme keisri aastaks". Võitjana väljus lõpuks Titus Flavius Vespasianus, juutide ülestõusu võitja.
Tugeva majandusmehena leiutas Vespasianus uusi makse, muuhulgas maksustas Rooma avalikud käimlad. Kui Titus arvas , et isa on läinud liiale, võttis Vespasianus peotäie münte ja pistis pojale nina alla, lausudes: "Ei haise". Siit pärineb väljend "Raha ei haise!
IMPEERIUMI SEISUND. ÜLESTÕUSUD PROVINTSIDES.
Veapasianuse reformid.
Sel hetkel, mil Vespasianus haaras võimu, oli impeeriumi seisund üliraske. Provintsides toimusid ülestõusud. Riigikassa oli tühi Nero pöörase pillamise tõttu, distsipliin oli armees langenud. Kindla ja ettevaatliku poliitikaga õnnestus Vespasianusel küllaltki ruttu impeeriumi uuesti kindlustada. Ülestõusud summutati. Karmikäelise kulude piiramisega ja maksude korrastamisega parandas imperaator rahanduse. Sõjaväeline distsipliin tõsteti uuesti jalule. Impeeeriumi piirid kindluststi.
Ülestõus Juudamaal.
Vespasianuse ajal alistati lõplikult Juudamaa , mis oli juba Nero ajal 66. a. tõusnud üles imperaatorlike ametnike rõhumise tõttu. Kui Vespasianus sai imperaatoriks, andis ta sõjaliste operatsioonide juhtimise oma pojale Titusele. Titus koondas Jeruusalema juurde värsked sõjaväed ja algas piiramist. Linna ümbritses kolmekordne müüriderõngas. Ta arvukas elanikkond kaitses end kangelaslikult. Kuid ümberpiiratute seas algas kohutav nälg ja seetõttu lõpuks õnnestus roomlastel vallutada linn. Jeruusalem hävitati (70. a. u.a.j.). Leekides hukkus ka ta kuulus tempel. Rooma sõjaväed vallutasid Juudamaa.
!!!Vespasianuse peamiseks sammuks oli Rooma aristokraatia koostise laiendamine ja uuendamine.
Selleks asundas ta provintsidest Rooma ligi 1000 rikast ja suursugust perekonda ja arvas nad senaatorite ja ratsurite seisusse. See uus aadel pidi siduma Rooma provintsidega ja olema imperaatori võimu teoks.
Esimese Rooma keisrina päris oma isalt trooni Titus Flavius Vespasianus (Teine).Tema paariaastase valitsusaja jooksul toimusid mitmed suured õnnetused.
Vesuuvi vulkaani purse mattis tuha ja laava alla Pompeji ja Herculauneumi linnad, jäädvustades sellega sajanditeks osa Tituse aja tegelikkusest.
Seejärel toimus Roomas suur tulekahju, millele järgnes epideemia . Kõigis õnnetustes püüdis Titus rahvast aidata.
Pärast Tituse surma sai valitsejaks tema noorem vend Titus Flavius Domitianus.
Antiikajaloolased iseloomustavad teda kui julma liiderdajat, kes võrgutas Rooma abielunaisi, tappis senaatoreid ja omastas ohvrite vara. Samas tegi ta suuri kulutusi luksusehitistele ja vaatemängudele.
Tema järeltulijaks kuulutasid pretoriaanid vana auväärse senaatori Nerva , keda kujutatakse targa, lahke ja tagasihoidliku mehena. Pärast vaevalt poolteist aastat kestnud valitsemist Nerva suri.

Viimased suured keisrid

Augustuse ja tema järeltulijate ajal olid Rooma suhted naabritega üldiselt rahumeelsed. Rooma poliitika eesmärgiks oli olemasolevate piiride säilitamine. Välispoliitine olukord muutus 1. sajandi lõpul, kui troonile sai auväärse Nerva kasupoeg, populaarne väejuht Traianus (keiser 98-117. a). Teda loeti sama vooruslikuks kui Nervat, lisaks ka ettevõtlikuks, andekaks ja vapraks. Kodanikud andsid talle austava hüüdnime Optimus (Parim).
Traianus muutis Augustuse-järgset riigi piiride kaitsmise poliitikat. Uuesti sundis Traianust vallutuspoliitikale üle minema barbarite riikide teke Rooma piiridel. Nad olid roomlastega suheldes palju õppinud, eelkõige sõjapidamist. Kahe sõjaretkega alistas Traianus Roomale eriti ohtlikuks kujunenud Daakia riigi Doonau alamjooksul , praeguse Rumeenia kohal. Daakia kullakaevandused läksid impeeriumi kätte.
Pärast Daakia sõdu ehitas Traianus välja impeeriumi piiridele teede ja kindlustuste süsteemi ehk limesi. Kindlate vahemaade taha piki piiri ehitati nelinurksed valli ja tornidega kaitstud kindlused ehk kastellid, mis arenesid välja roomlaste sõjalaagrist
Sõjas Partiaga vallutasid roomlased Armeenia ja tungisid Traianuse juhtimisel Pärsia lahe kallastele. Mitte kunagi polnud Rooma leegionid jõudnud nii kaugele Idamaadele. See jäigi Rooma impeeriumi vallutuste tipuks. Traianuse ajal saavutas Rooma impeerium oma välise võimsuse tipu.(skeem)
Peagi puhkesid ülestõusud Rooma provintsides ja uute vallutuste asemel tuli asuda võitlusse mässajatega. Traianus ise haigestus ja suri tagasiteel 117. a. Testamendi järgi sai Traianuse järglaseks Publius Aelius Hadrianuse (117-138. a.)
Hadrianusel tuli tegelda riigi piiride kaitsmisega ja loovutada mitmedki Traianuse vallutused (Armeenia, Mesopotaamia).
Juutide ülestõus.
Hadrianuse ajal, 132. a. toimus uus suur juutide ülestõus. Selle juhiks oli Simon , hüüdnimega Bar Kochba ("Tähe poeg"). Kolm aastat kulus suurtel Rooma vägedel iseseisvuse eest võitlevate juutide purustamiseks . Juudamaa laastati täiesti ja rööviti paljaks. Hadrianus külastas kõiki provintse, kus pööras tähelepanu nende kaitsevõime tõstmisele. Ta jätkas limesi kindlustamist ja tema ajal rajati kaitsevall isegi kaugel Britannias, kus see kannab Hadrianuse valli nime. Tema ajal hakati sõjaväkke võtma mitte üksnes Rooma kodanikke, vaid ka kõiki provintside elanikke. Armee arvukus küll kasvas, kuid roomameelsus langes. Ta laiendas ka paljude provintsilinnade õigusi. Tema ajal areneb märgatavalt bürokraatlik (ametnike) süsteem. Valitavate vabariiklike organite asemel sai tohutut riiki juhtida ainult alaliste ametnike aparaadi abil.
Tema järglasekssai Antoninus Pius.
Antiikajaloolased pidasid Antoninust ideaalseks valitsejaks. Tema ajal suudeti säilitada Rooma riigi maavaldused ja tugevdati piire. Tema pärijaks sai Marcus Aurelius.

!!! Impeeriumi langus

Marcus Aurelius (161-180. a). Impeeriumi olukord halvenes, vaesus rahvas ja tühjenes riigikassa. Tema poeg Marcus Aurelius Commodus Antoninusel (180-192) olid kõik need pahed, mis sada aastat tagasi Domitianusel. Tema põhiliseks tegevuseks oli elu nautimine ja prassimine. Lisaks oli ta hea sportlane, hiilgav vibukütt ja esines koguni gladiaatorina. Tema verejanu hakati lõpuks palees kartma ja Commodus tapeti 31. detsembril 192. a.
!!! Keisritroon sattus leegionäride meelevalda. Pretoriaanid tõstsid troonile ja tapsid keisreid oma tahtmise järgi. Kui varased keisrid olid pärit senatiaristokraatia hulgast, siis nüüd pääsesid võimu juurde madala päritoluga ja lihtsõdurina alustanud väepealikud. Tihtipeale kerkis selliseid sõjaväe poolt valitud sõdurkeisreid esile riigi eri osades korraga mitu. See tähendas ka tihedaid kodusõdu. Mõnekümne aasta jooksul vahetus troonil sama palju keisreid, kui oli aastaidki. Ainult üks neist suri loomulikku surma.
193. aastal olid keisritroonil Pertinax, Julianus ja lõpuks Septimius Severus . Karm ja kõvakäeline Severus tegi ühe viimastest katsetest tugevdada riiki sõjaväe ja ametnikkonna ühendamise teel. Sõjaväes teostati suured ümberkorraldused. Sõdurite olukord paranes: neil lubati omada perekondi, kes võisid elada alalise laagrikoha läheduses. Piirialadel lubas Severus sõdureil ka maad harida. Sõdureile anti võimalus teenistusredelil tõusta kõrgeimate juhtivate auastmeteni. Ametnikeks hakkas Septimius Severus määrama endisi sõdureid. Ta püüdis valitseda üksnes sõdurite ja ametnike toel. Senat ja rahvakoosolek kaotasid igasuguse tähtsuse riigiasjade juhtimisel.
Tema järeltulija Marcus Aurelius Severus Antoninus, hüüdnimega Caracalla sai 212. a ainuvalitsejaks. Võimule saades andis ta Rooma kodaniku õigused impeeriumi kõigile vabadele elanikele.
3. sajandiks olid need õigused oma kunagise kaalu ja eelised kaotanud. Kuueaastase valitsemise järel tappis julma, õgardliku ja joodikust keisri tema ihukaitseülem.
Segadused võimuvõitluses süvenesid veelgi. Mässud sõjaväes ja keisritevahelised sõjad nõrgestasid impeeriumi. Keisririigi kahe esimese sajandi jooksul halvenes rahva olukord pidevalt. Rooma vedas kaupu rohkem sisse kui välja. Seega voolas raha pikkamisi Roomast välja, kulla ja hõbeda hulk vähenes ning tekkisid korratused rahanduses. Riigi äärealad rikastusid Rooma arvel. Raharingluse häired mõjusid hukutavalt käsitööle ja kaubandusele . Lisaks soodustas käsitöö ja kaubanduse langust riigimaksude tohutu suurus.
Põllumajandus oli langusteel juba vabariigi aegadest alates. Orjatöö tootlikkus oli madal, kuid nende ülalpidamine läks üha kallimaks. Paljud suurmaaomanikud tükeldasid oma maa väikesteks osadeks ja andsid need rendile vabadest kodanikest väikerentnikele ehk koloonidele. Ka muutsid orjapidajad oma orje koloonideks. Orja tööhuvi suurendamiseks anti neile maatükk, tööriistad, lubati ehitada onn ja soetada perekond. Selle eest pidi ori tasuma maksu rahas või osana saagist. Ülejäägi võis ori endale jätta. Koloonid muutusid latifundistide võlgnikeks ja ei suutnudki sellest välja rabelda. Nüüd ei võinud võlgnikust koloon enam lahkuda oma maatükilt, tegelikult oli ta maalapi külge kinnistatud. Orjuselt hakati üle minema pärisorjuslikule korrale - koloon oli poolpärisorjast talupoeg .
Samal ajal tugevnesid Rooma välisvaenlased. Idast ründasid Pärsia väed, põhjast barbarite, peamiselt germaanlaste hõimud. Germaanlasi meelitasid impeeriumi viljakandvad tasandikud ja rikkad linnad. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam kaitsta oma piire ja tema aladele tungisid üksteise järel barbarite väesalgad. Nende järel liikusid terved hõimud vankrite, kariloomade, naiste ja lastega. Paljud piirkonnad rüüstati ja mitmed provintsid eraldusid impeeriumist.

Dominaadi aegsed keisrid

284. a tuli võimule keisri ihukaitseülem Diocletianus (284-305) ja erinevalt teistest sõdurkeisritest valitses ta üle 20 aasta. Ta rajas valitsemiskorra, mis vastas toimunud muutustele ja kindlustas Rooma riiki.
Alates Diocletianusest nimetati keisrit "dominus" (isand) ja valitsemisvormi dominaadiks, mitte enam printsipaadiks. Ka tuntakse Rooma ajaloo seda osa, mis algab Diocletianusega, hilise keisririigi nime all. Diocletianuse reformidega hakkas kehtima idamaistele eeskujudele tuginev absoluutne monarhia koos oma õukonnatseremooniatega. Keisri isikut loeti jumalikuks, pühaks. Senat lakkas lõplikult impeeriumi valitsemisest osa võtma. Valitsemine läks keiserliku nõukogu kätte, mille liikmeteks olid nimetatavad ametnikud. Ametnike arv kasvas kiiresti. Hiigelriigi valitsemiseks ja võimuhaaramise vältimiseks nimetas ta endale 3 kaasvalitsejat.
2 augustust võisid valitseda 20 aastat ja pidid loovutama võimu tseesaritele, kes nimetavad uued tseesarid. Iga augustus ja tseesar valitses impeeriumi teatud osa, seega jagunes riik neljaks. Kuigi Rooma oli edasi pealinn, valisid kaasvalitsejad endale piiriäärsed asukohad. Diocletianus suurendas ligi 4 korda sõjaväe arvukust, muutes senist korda, mille järgi leegionid kaitsesid piire kindlas kohas. Sõdurid, kes aastate kaupa elasid ühel kohal, asutasid perekonnad ja omandasid kinnisvara, ei tahtnud enam hea meelega minna sõdima teistesse piirkondadesse. Seega ei vastanud need leegionid enam oma tegelikele ülesannetele.
Diocletianus jätab need piirikaitseväeosad alles, kuid moodustab lisaks uued liikuvad väeosad, mida vastavalt vajadusele kiiresti paisati ohustatud piirkonda.
Diocletianus viis ellu võrdsuse: kõik pidid maksma makse, ka senaatorid ja Itaalia elanikud. Maksude kogumise eest vastutasid rikkad linlased ja latifundistid. Kui summa täis ei tulnud, võeti see vastutaja varast. Latifundistid pidid andma sõjaväele täiendust vastavalt nende valduses elavate orjade ja koloonide arvule põllumajandustoodetes. See soodustas koloonide kinnistamist maa külge.
Rooma sõjaväkke võeti teenima ka vangistatud barbarid . Samuti astusid Rooma teenistusse terved barbarite väesalgad. Suurte vägedega surus Diocletianus maha ülestõususud, tõrjus impeeriumi piiridest välja barbarid ja ehitas üles vanad piirikindlustused, mida täiendati uutega.
Pingeline olukord sundis võime kahtlustavalt suhtuma igasugustesse rahvaliikumistesse. Üheks niisuguseks oli ka kristlus . Kristlaste tagakiusamine algas mäletatavasti juba Nero ajal, kuid tugevnes Diocletianuse ajal eriti. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalateenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased . See kristlaste tagakiusamine oli aga ka viimane. Väsinud ja pettunud Diocletianus loobus keisrivõimust vastavalt enda kehtestatud korrale ja asus elama sünnimaale rajatud paleekindlusse. Seal tegeles ta veel üle 11 aasta oma rõõmuks aiandusega.
Diocletianuse ajal valitses Roomas rahu ja kord. Senati osatähtsus riigivalitsemisel tõusis. Keiser, ta kaasvalitsejad ja senaatorid ei elanud enamasti enam Roomas. Diocletianus kiusas kristlasi taga. Diocletianuse tapsid vandenõulased.
Pärast Diocletianuse tagasiastumist puhkesid uuesti kodusõjad, millest väljusid 306. a võitjatena 306 Constantinus Suur (loe konstantiinus) ja Licinius (loe litsiinius). Constantinust iseloomustab sallivus teiste usundite suhtes. 313. a andsid valitsejad koos välja Mediolanumi ehk Milaano edikti, millega ristiusk sai teiste usunditega võrdsed õigused.
See oli paratamatu otsus, kuna tagakiusamised ei olnud eesmärki saavutanud ja kristlaste arv kasvas pidevalt. Palju oli kristlasi sõjaväes, kõrgemas ametnikkonnas ja isegi keisri lähikonnas. Keisrivõim hakkas osa võtma kirikuküsimuste lahendamisest. Ristiusu vaimulikud vabastati maksudest ja kohustustest, kogudused said äri- ja pärimisõiguse, piiskopid said kohtupidamise õiguse. Constantinuse korraldusel organiseeriti kirikuasjade korraldamiseks mitu piiskoppide kokkutulekut ehk kirikukogu . Keisri lapsed kasvatati üles ristiusu vaimus, Constantinus ise aga lasi end ristida alles surivoodil. 324. a puhkenud võitlus Constantinuse ja Liciniuse vahel lõppes viimase kaotusega. Kuni oma surmani 337. a valitses Constantinus koos oma poegadega. Oma eesmärkide saavutamisel oli Constantinus Diocletianusest hoopis paindlikum, aga samas ka julmem. Constantinus viis lõpule ametkondliku valitsemiskorra loomise. Isevalitsus tugevnes ja ametnike arv suurenes. Nad jaotati liikidesse ja said mitmesugused tiitlid . Koloonid kinnistati maa külge ja pärisorjastamine läks hoogu.
Constantinus pidas riigi arengule eluliselt tähtsaks impeeriumi idaosa. Seega ei sobinud Rooma enam pealinnaks. Aastail 324-330 kerkis riigi uus pealinn Bosporuse väina lõunaosas asuva suurepärase loodusliku sadama Kuldsarve lahe kaldale. Constantinus kavatses nimetada selle Uueks Roomaks, kuid algusest peale hakati seda hüüdma Constantinuse linnaks - Konstantinoopoliks.
Linna geograafiline ja sõjaline asend oli väga soodne. Majanduslikult tugev ja kultuurne impeeriumi idaosa oli Konstantinoopoli arengu aluseks. Siia rajati tohutu keisripalee, termid, raamatukogu, tsirkus, senat. Pidevalt asus uues pealinnas üks konsul. Egiptuse teravili läks Rooma asemel uue pealinna varustamiseks. Uue pealinna rajamisega algas keisririigi jagunemine kaheks.
Pärast Constantinust olid keisrid kristlased ja tühiste isikutena ei ole nad pälvinud ajaloolaste huvi. Üksnes Constantinuse vennapoeg, filosoof Julianus Apostata (Taganeja) üritas tagasi pöörduda vana usu juurde. Tema korraldusel pidi kristlased tagastama varandused paganlikele templitele, piiskopid jäid ilma kohtumõistmise õigusest ja kristlastel keelati õppetöö. Teda toetas ainult käputäis preestreid ja kreeka filosoofe, rahva enamus suhtus aga Julianuse reformidesse vaenulikult . Paganlusse tagasipöördumise ebaõnnestunud katse lõppes pärast keisri surma sõjaretkel. Varsti pärast Julianuse surma lagunes riik kaheks."

Rooma impeeriumi kokkuvarisemine ja Lääne-Rooma hukkumine

Uue pealinna rajamisega alanud Rooma riigi lagunemine viidi vormiliselt lõpule 395. a. Viimasena ühendas riigi mõlemad osad enda võimu alla keiser Theodosius I (Suur). Pärast Theodosius I surma jagunes riik lõplikult tema kahe poja vahel.
Lääne-Rooma impeerium pealinnaga Roomas hõlmas Itaalia, Lääne-Euroopa ja Aafrika lääneprovintsid.
Ida Rooma riik ehk Bütsants pealinnaga Konstantinoopolis hõlmas Balkani poolsaare, Egiptuse ja Aasia valdused .
!!! Rooma riigi kokkuvarisemisele pani aluse barbarite sissetung . Aasiast tungisid 375. a Euroopasse hunnide rändkarjakasvatajate sõjakad hõimud. Musta mere põhjarannikul kohtusid nad sealsete barbarite - idagootidega.
Goodid olid Skandinaavia päritolu põhjagermaani hõimud, kes olid jõudnud oma rännakutel kaugele lõunasse. Hunnid alistasid idagoodid oma võimule.
Läänegoodid taandusid seevastu tugevama vaenlase eest ja otsisid kaitset Bütsantsi keisrilt. Nad said loa asuda elama Balkani poolsaarele inimestest tühjaks jäänud piirkondadesse. Kümned tuhanded gootide perekonnad siirdusid paatide ja parvedega üle laia Doonau selle paremale kaldale. Varsti aga sattusid nad võimudega vastuollu ja aeti mässumeelsuse pärast Ida-Rooma riigist välja. Lääne poole liikudes sundisid läänegoodid taanduma seal varem elanud rahvad .
Hunnide tungimisega Euroopasse algas suur rahvasterändamine - põhiliselt germaani hõimude ulatuslik sissetung hunnide survel Lõuna- ja Lääne-Euroopasse ning Põhja-Aafrikasse.
Alarichi (loe aalarih) juhtimisel laastasid läänegoodid Makedoonia ja Kreeka ning tungisid Itaaliasse. 410. a jõudsid kuningas Alarichi väed Rooma alla, tungisid linnas elanud orjade abil linna ja rüüstasid kolm päeva suurimat antiiklinna, kust oli aastasadu valitsetud peaaegu kogu tsiviliseeritud maailma. Tervelt 797 aastat, Brennuse gallide rünnakust saadik, polnud Rooma tänavaid tallanud võõra vallutaja jalg. Gootide saak oli tohutu, kristlastest röövlid säästsid ainult kiriku vara. Pärast Alarichi surma rajati lühiaegsed läänegootide riigid Lõuna-Prantsusmaa (kuni 507. a) ja Hispaania (kuni 711. a) aladele. Liikvele läksid ka teised germaani hõimud. Hunnidest aetuna tulid nad hõimude kaupa Lääne-Rooma riigi aladele ja keisritel ei jäänud üle muud kui sellega leppida.
Frangid hõivasid Gallia, siit tuleb Prantsusmaa nimi.
Anglid ja saksid tungisid Briti saartele, siit tuleb Inglismaa nimi.
Idagermaanlased vandaalid tungisid läbi Gallia ja Hispaania Põhja-Aafrikasse. Kuningas Geiserich rajas kunagise Kartaago aladele tugeva riigi.
Hunnide hõimuliit elas Doonau tasandikel rohtlates , kus olid head karjamaad . Hunnide juhile Attilale allusid tohutud alad Volgast ja Kaukaasiast Reini, Doonau ja Taanini. Kingitusi saatsid talle mõlema Rooma riigi keisrid. 5. sajandi keskel tungis silmapaistev väejuht Attila oma poolemiljonilise väega Ida-Rooma kallale. Bütsantsi keisrid ostsid riigi rüüstamisest   lunarahaga vabaks ja Attila suundus Galliasse.
Legendide kohaselt jäi maa lagedaks seal, kust Attila läbi käis. Tema väe kapjadest tallatud maal ei kasvanud enam rohi .
451. a peatati hunnide edasitung Kirde-Prantsusmaal löödud lahingus Katalaunia väljadel. Rooma sõjavägi, mida juhtis viimane osav Vana-Rooma väejuht Aetius (loe aetsius), koosnes peamiselt liitlaste-germaanlaste üksustest. Mõlemad pooled kandsid tohutuid kaotusi ja lahinguväljale jäi 100 000 langenut. Väljalt läbi voolanud oja vesi olla tõusnud sinna voolanud vere tõttu üle kallaste . Veel järgmisel aastal laastas roomlaste poolt "jumal vitsaks" kutsutud Attila Põhja- Itaaliat ja suri pärast sõjaretke. Legendide kohaselt maetud tema surnukeha koos tohutute varandustega hauda, millest hakkasid üle voolama vahepeal kõrvale juhitud jõevood. Attila hauda ei ole leitud tänaseni. Hunnide jõud aga oli murtud ja nende liit lagunes pärast Attila surma. Enam ei kujutanud hunnid Euroopale ohtu.
455. a tungisid vandaalid Itaaliasse ja rüüstasid kaks nädalat julmalt Roomat . Kõik, millel nende jaoks väärtust ei olnud ja mida kaasa viia ei saanud, hävitati: kujud purustati, raamatud hävitati, majad põletati. Tänapäevani nimetatakse mõttetut kultuuriväärtuste hävitamist vandalismiks. Pärast vandaalide retke jäi Rooma kõigest 7000 elanikku.
Lääne-Rooma ei toibunud enam Geiserichi sõjaretkest.
Peaaegu täiesti kaotasid keisrid võimu provintside üle.
Itaalias peremehetsesid nüüd germaanlastest väepealikud.
Barbarite vägede ülemad käsutasid keisri võimu, panid oma soovi järgi keisreid troonile või kukutasid neid.
476. a kukutas germaani väepealik Odoaker (loe odoaaker) viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse (loe roomulus augustulus). Odoaker kuulutas end Itaalia kuningaks ja saatis keisrivõimu sümbolid Bütsantsi, tunnustades sellega vormiliselt Ida-Rooma keisrit oma riigipeaks.
Lääne-Rooma impeeriumi ajalugu lõppes, mida loetakse vanaaja lõpuks. Vähem laostunud Ida-Rooma lõi suurte raskustega barbarite kallaletungi tagasi. ` Ka tema muutis oma ilmet , kuid pikkamisi. Bütsantsi tunginud slaavlased ja avaarid moodustasid hiljem põhiosa rahvastikust. Nad omandasid ja kandsid edasi kreeka-rooma kultuuri.
Antiikkultuuri alusel kujunes välja Euroopa kultuur, mis on jagunenud kaheks.
Lääne-Euroopa ehk Õhtumaa kultuur põhines katoliku kiriku tegevusel, mille keskuseks oli paavsti asukoht Rooma.
Ida-Euroopa kultuuri kujunemist mõjutas Ida-Rooma riik, eriti pärast õigeusu kiriku eraldumist katoliku kirikust . Idakiriku peaks sai Konstantinoopoli patriarh ja ametlikuks keeleks kreeka keel.