"Vana-Rooma" Uurimustöö (0)

PÕLVA ÜHISGÜMNAASIUM
KEIDI VAIKMA
10 c klass
VANA- ROOMA
Uurimustöö
Juhendaja :
Õp. Piret Tänav
Põlva 2008
Sissejuhatus
Oma uurimustöös hakkan uurima täpsemalt Vana- Rooma keisrite panust kultuuri, poliitikasse ning ühiskonnaellu. Uurin nende iseloomu ning samuti isiksusi. Põhiline tegevus toimub ajal eKr. Töö on ülesehitatud interneti ja raamatute materjalil, mis olid üsna kättesaadavad kuid mitte väga kergelt. Uurimustöö on jaotatud kolme ossa : Vana-Rooma tutvustus, Varase keisririigi ajajärk ning Hiline keisririik , mis omakorda jagunevad veel teemadesse. Uuritud on ka natuke seda, kui palju teavad noored Vana-Rooma keisritest.
Samuti on minu eesmärk rohkem laiendada enda teadmisi Vana-Rooma suhtes.
2
1. Vana-Rooma tutvustus
Vana-Rooma ajalugu moodustab ühe osa antiiksete orjanduslike ühiskondade ajaloost ja uurib Vahemere-äärse antiikmaailma kõige võimsama ning silmapaistvama orjandusliku riigi tekkimist, arenemist ning hukkumist.
Rohkem kui tuhandeaastase Rooma ajaloo näol, mis jaguneb mitmesse ajajärku, on võimalik jälgida orjandusliku ühiskonna ning riigi sündimist, arenemist ja allakäiku selle kõige väljakujunenumates, klassikalistes vormides . Maailma-ajaloolist tähtsust ei saavutanud Rooma kaugeltkii otsekohe. Rooma sünd kuulub aega, mil paljud Vana- Idamaa orjanduslikud riigid olid eksisteerinud juba mitmeid aastatuhandeid. Sel ajal, kui Balkani poolsaare aladel ja Väike- Aasia rannikul olid juba tekkinud kreeka linnriigid , mis etendasid hiljem maailma kultuuriajaloos erakordset osa, ühendasid Tiberi jõe ääres paiknevatel küngastel elavad maaharijad ning karjused alles oma asulad ja lõid väikese keskuse, mis sai nimeks Rooma.
Järk-järgult kasvas ka Rooma poliitiline võimsus.
Selleks et mõista rooma orjandusliku ühiskonna tekkimistingimusi, on hädavajalik omada ettekujutust kogu Itaalia arenemisest enne Rooma ajastut. Eriline tähtsus on etruski linnade kujunemisel ja nende poliitilise mõju levimisel Etruuria naabermaakondadele Apenniini poolsaarel. Etruski ja kreeka linnad olid Itaalias esimesteks orjanduslikeks keskusteks. Suurem osa kohalikke hõime asus veel ürgkogukondliku korra staadiumis , kuid paljudes Itaalia maakondades toimus juba selle korra lagunemine -sugukondliku korra organite ümberkujunemine riiklikeks.(Masškin, 1962, 3)
Kesk-Itaalia Laatsiumi maakonna teiste linnade hulgas toimus see protsess ka Roomas , mille etruskid üksvahe oma võimu alla võtsid. Seda varajast epohhi , mille põhijooneks oli ürgkogukondliku korra lagunemisprotsess ja riikide kujunemine, nimetatakse kokkuleppeliselt kuningate ajastuks ; selle viimast perioodi rooma ajloos võib nimetada etruski perioodiks . Kuningate ajastu algust dateeritakse ligikaudselt VIII sajandiga eKr.
Pärast etruskide minemakihutamist ning kuningavõimu kõrvaldamist algab Rooma vabariigi ajalugu, mis kestab kuni I sajandi viimase kolmandiku eKr.
3
See jaguneb kolme perioodi. Esimest neist, varajase vabariigi perioodi (VI sajandi lõpust kuni III sajandi 60-ndate aastateni eKr) iseloomustab orjandusliku tootmisviisi formeerumine Roomas , plebeide ja patriitside – Rooma orjandusliku ühiskonna vaba elanikonna kahe põhirühma (seisuse) – vaheline võitlus, vabariiklikukorra tugevnemine ning arenemine, ent samuti peaaegu lakkamatud sõjad, algul Laatsiumi aladel, hiljem kogu Itaalias, mis lõpevad kogu Apenniini poolsaare alistamisega Roomale. Sellesse aega kuulub rida katseid luua võimsaid suurriike Vahemeremaade lääneosas.
V ja VI sajandil eKr. Koondus suurem osa Sitsiiliast Sürakruusa ümber, kes pretendeeris üksvahe Itaalias asuvate kreeka linnade juhtivate võimude kohale. Kuid kõige võimsamaks riiklikuks moodustiseks oli Kartaago mereriik, mis laiendas oma mõjuvõimu mitmetele aladele Vahemeremaade lääneosas. Sajandite vältel oli läänes vastuolude koldeks Sitsiilia , mille pärast Sürakruusa ja Kartaago lakkamatuid sõdu pidasid . Kui Rooma oli koondanud enese ümber kogu Apenniini poolsaare, sekkub ta 264.aastal eKr. Sitsiilia asjadesse ja sellest ajast algab uus periood, mida võib nimetada Rooma võitlusperioodiks Vahemere alistamise pärast. Pärast pikki ning veriseid Puunia sõdu, mida peeti vahelduva õnnega, alistab Rooma enesele kogu Kartaagole kuulunud territooriumi ja peaaegu kõik alad Vahemeremaade lääneosas. Idas peetud sõdade tulemusena kinnitas Rooma kõvasti kanna Kreekas ning Makedoonias ja nõrgestas senist vägevat Seleukiidide Süüria kuningriiki. See periood lõpeb Pergamose kuningriigi liitmisega Rooma külge. Tema põhituumaks oli orjandusliku tootmisviisi tugevnemine ning arenemine, milleks aitas kaasa orjade pidev juurdevool sõdade ajal võetud vangide hulgast. Orjandusliku tootmisviisi juurdumine tekitab suurmaavalduse kasvu Itaalias , millega kaasneb väike- ning keskmaavalduse allakäik. Rooma poliitilist korda iseloomustab senaatorliku aristokraatia – nobiliteedi - ülevõim mis ainult harva põrkub vastuseisule plebeide poolt, kuid juba sellal toimuvad esimesed orjade ülestõusud, mis olid veel lühiajalised ja paiksed.(Maškin, 1962, 4)
4
1.1 Rooma riigi valitsemine ja territoriaalne laienemine

Kuningriigi ajal

Kuninga, kes valiti rahvakoosolekul, võim oli piiramatu. Valitsusemisega tegelesid veel senat ning magistraadid . Ühiskond põhines patriarhaalsete elukorraldustega talupoegadel. Tekkisid kolm seisust : patriitsid (jõukad isikud, kes pärinevad senatisse kuuluvatest suguvõsadest), plebeid ( lihtrahvas , kes olid jõukad või siis keskmiselt jõukad jalaväelased) ning proletariaadid (vaesed). Sel ajal rajati Rooma linn (753.a eKr).
Kuningate ajajärk oli Rooma linnriigi tekkimise ajaks.

Rooma Vabariigi ajal

Kuningate asemel pääsesid võimule kaks konsulit , kes valitsesid sõjaväge. Suurema reaalse välisohu korral määrati pooleks aastaks ametisse ka diktaator . Reaalset poliitilist võimu hoidis enda käes uus tekkinud aristokraatia – nobiliteet . Kaotati patriitside ja plebeide seisusevahe. Roomlased hakkasid Itaalia alasid allutama. Seejärel alustati Kartaagoga sõdimist (kolm Puunia sõda) ning vallutati ka Idamaid. Ka Kreeka allutati Rooma ülemvõimule.

Keisririigi ajal

Varase Keisririigi ajal jagati võim senati ja riigi esimese kodaniku – princeps’i – vahel. Rahvakoosolekuid ei kutsutud enam kokku. Loodi õigusriik, kus kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed. Caracalla seadusega said kõik vabad kodanikud endale kodakondsuse.
Puhkesid suured ülestõusud ning kodusõjad.
Hilises keisririigis astusid ametisse sõdurkeisrid, kellel oli nüüd taas piiramatu võim. Loodi uusi reforme (sõjaväe reformid , maareformid).Vallutati Egiptus . Uueks pealinnaks sai Konstantinoopol
395.a. eraldusid teineteisest Lääne- ja Ida-Rooma
5
1.2 Perekond ja kasvatus Roomas
Perekond Roomas oli mehekeskne, s.t. perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Kogu pere varandus (k.a. juba abielus laste oma) kuulus talle. Põhimõtteliselt võis mees ka oma pereliikmeid surma mõista.
Naistel puudusid poliitilised õigused. Abielu sõlmiti tavaliselt juba tüdruku murdeea lõppedes. Naise suurimaks vooruseks peeti truudust. Nad võisid osaleda kodus korraldatud pidusöökidel, olles aukohal oma mehe kõrval.
Lapsi õpetas kõigepealt kodustes tingimustes isa. Rikkamates peredes kasutati tihti kreeklastest koduõpetajaid. Kellel selliseid võimalusi polnud, saatsid oma lapsed alates seitsmendast eluaastast kooli, seal omandati kirjatarkuste alused. Rikkamad pered aga harisid oma lapsi veel pikka aega, lubades neil omandada kreeka ja ladina keele ning kultuuri põhjalikumaid teadmisi.
6
2. Varase keisririigi ajajärk
Palju aastaid kestsid Roomas kodusõjad. Nendega kaasnesid proskriptsioonid, maade konfiskeerimised, sunniviisil võetud maksud , sõjaväkke värbamised, orjade ärakargamine ja mõõgavõim. Pärast kõiki neid ebameeldivusi hakkasid nüüd Roomlased eelkõige rahu ja normaalset elu taastama . „Pax Romana “ ehk Rooma rahu oli loosungiks , mis ühendas orjandusliku ühiskonna eri rühmitused. Kõige aktiivsemad Octavianuse vaenlased olid kodusõdades hukkunud . Caesari- vastaste rühmituste ellujäänud liikmed olid poliitiliselt nõrgestatud ja demoraliseeritud. Oma positsiooni säilitamiseks olid nad valmis Octavianust toetama või vähemalt temaga kokku leppima.
Inimestele tulid kõikide nende sõdade ja segaduste kõrvalt meeldeõnnelikud rahuajad ja esivanemate lihtne elu. Octavianus arvestas kõikide nende meeleoludega ning lubas inimestele et on saabunud rahuajad ja alanud tagasipöördumine vana-rooma heade tavade juurde. Ühe esimese sammuna restaureeris Octavianus vanu templeid ja pühitses sisse uusi. (Maškin, 1962, 291)
Alates 31. eKr. Valiti Octavianus igaks aastaks konsuliks. 29. a. Sai Octavianus tsensorivolitused, mille alusel ta aastail 29-28 uue senatiliikmete nimekirja koostas. Samuti viis ta läbi Rooma kodanike tsensuse, mida poldud korraldatud juba 42 aastat. Selleks ajaks oli senaatorite arv tõusnud juba 1000 inimeseni. Caesar ja triumvirid olid senatisse oma pooldajad viinud, kes olid peamiselt ratsanike ja tsentuuriote hulgast. Octavianus kõrvaldas senatist need, kes oma päritolu tõttu ei võinud kuuluda kõrgemasse seisusesse. Sellega näitas Octavianus välja oma hoolitsust senaatoriseisuse väärikusest, aga ühtlasi andis see talle võimaluse välja heita Antoniuse pooldajad.
Äsjakoostatus nimekirja pandi kirja esimesena Octavianuse nimi, sellest ka tema tiitel princeps cenatus. Muidugi oli see sellel vabariigi ajastul ausees nimi kuid mingisuguseid erilisi volitusi printsepsil polnud. Kõige parem volitus oligi see et tema oli see kes sai võimaluse oma arvamust esimesena avaldada. Ajajärgul mil Rooma võitles domineerimise eest Vahemerel, olid printsepsiteks autoriteetsed isikud, kes kahtlemata omasid mõju sise- ja välispoliitikas. Nendeks
olid näiteks Quintus, Fabius Maximus ja Seipio Vanem. Arvestades sellega et Otavianus asetas enda nime senaatorite nimekirjas esimeseks tundub mulle et ta pidas ennast küllaltki tähtsaks.
7
13. jaanuaril 27 a. eKr Pani Octavianus erakorralised volitused maha ja kuulutas endise vabariigi taastatuks. Samas teatas ta ühtlasi oma soovist eraellu tagasi tõmbuda. See loobumine tundus teistele väga silmakirjalik kuid silmakirjalikum paistis see et senaatorid tahtsid et Octavianus võimu riigis oma kätte jätaks. Samal päeval võttis Octavianus vastu hulga volitusi, mis faktiliselt kindlustasid talle riigi kõrgeima võimu. Veel samal aastal sai Octavianus Austava hüüdnime Augustus, mille tähendus sarnaneb väljenditega „suureks tehtud“ või „ülendatud“. Varem kuulus selline väljendus ainult templitele või pühamutele seega tähendas see väga suurt austatust.
Templite taastamine, senaatorite uue nimkirja koostamine, vabariigi taastamine, nime muutmine-kõik eelnev pidi tähistama kodusõdade lõppu ja uue ajastu algust. Augustus astus poliitikaga tõsiselt tegelema kui Caesari kasupoeg ja pärija. Oma võimu kehtima pannes arvestas Augustus eelkõige oma saatust. Ta ei võtnud ka endale kuninga ega diktaatori tiitlit ning keeldus tavadega vastuolus olevaist magistratuuridest. Sellele vaatamata oli vabariigi taastamine siiski ainult näiline. Augustus osutuski Rooma riigi ainuvalitsejaks.(Maškin, 1962, 292)
8
2.1 Augustus
(23.09 63 eKr-19.08 14 pKr)
Augustus-sünninimi Caius (Thurinus), hiljem Octavianus sündis 23. september 63 eKr ja suri 19 august 14 pKr. Ta oli Vana-Rooma keiser 16. jaanuarist 27 eKr 19. augustini 14 pKr. Augustus oli esimene Rooma keiser. Ta suri loomulikku surma.
Augustus säilitas Rooma vabariigi välised vormid ja valitses seal aristokraadina üle 40 aasta. Tema oli see kes tegi lõpu sajandi kestnud kodusõdadele ja tõi Roomale kauaoodatud rahu, õitsengu ja suurriikliku hiilguse ajastu. Seetõttu sai ta 27 eKr lisanime „Augustus auväärne“ mille järgi teda tänapäeval põhiliselt tuntakse.
Augustus sündis Roomas nimega Gaius Octavius Thurinus. Augutuse isa nimi oli samuti Gaius Octavius, kes pärines auväärsest, kuid silmapaistmatust ratsanikuseisusest perekonnast ning oli enne oma surma 58 eKr Makedoonia haldur. Augustuse ema Atia oli Julius Caesari venna- või õetütar, see pole täpselt teada. 46 eKr võttis Caesar Hispaanias sõduriks olnud noormehe ning adopteeris ta oma pärijaks. Siis võttis ta samuti enda nimeks Gaius Julius Caesar Octavianus.
Kui Caesar märtsis 44 eKr mõrvati, viibis Augustus praeguses Albaanias. Ta läks Itaaliasse ja värbas Caesari veteranidest sõjaväe. Samal ajal kontrollisid Roomat aga Caesari vabariiklastest mõrtsukad Marcus Junius Brutus ja Gaius Cassius. Augustus sõlmis liidu Marcus Antoniuse ja Marcus Lepidusega. Kolmekesi moodustasid nad triumviraadi nimelise hunta ning alustasid suure puhastusega mõrtsukate liitlaste seas.
Seejärel läksid Antonius ja Augustus võitlusse Brutuse ja Cassiusega, kes just olid põgenenud itta . Makedoonias Philippis oli Caesari armee väga võidukas ning Brutus ja Cassius sooritasid enesetapu. See juhtus 42 eKr. Augustus läks aga seejärel Rooma tagasi, Antonius aga pöördus Egiptusesse . Seal hoidis ta ühte Egiptuse kuninganna Kleopatraga, kes oli Julius Caesari endine abikaasa ja Caesari väikese poja Caesarioni(Kaisarioni) ema. Nüüd olid Rooma valdused jagatud Octavianuse ehk Augustuse, kes oli läänes ning Antoniuse, kes oli idas, vahel. Aktioni merelahingus Kreekas 31 eKr lõi Augustus oma rivaale, kes siis põgenesid Egiptusesse.
9
Ta järgnes neile ja pärast veel üht kaotust sooritasid nad enesetapu.
Juba aastaks 29 eKr oli 34 aastane Augustus Rooma ainuvalitseja ning Rooma senat andis talle suure koguse tiitleid, sealhulgas tribuun, konsul , pontifex maximus(ülempreester)ja Augustus. Just selle viimase all sai ta ülituntuks. Ta oli samuti princeps(esikodanik) ja imperaator(ülemjuhataja).
Selle viimase tiitli järgi hakati Augustuse valitsemist nimetama impeeriumiks. Fakt on ka see et tiitel ei olnud pärandatav ning Augustus püüdis hoolikalt säilitada vabariiklikke vorme.
Augusus oli võimule tulnud tänu suurele julgusele ning valitses väga targalt . Vastutasuks peaaegu absoluutsele võimule andis ta Roomale 40 aastat kodurahu ja kasvavat õitsengut. Ta lõi esimese alalise sõjaväe Roomas ning paigutas leegionid impeeriumi piiridele kuna seal nad ei saanud poliitikasse sekkuda. Augustus iseenesest ei pidanud suuri sõdu , ta ainult nihutas Rooma põhjapiiri loomulikule piirile Doonau jõel. Kaugemal läänes lõppes aga katse tungida Germaaniasse kuna tuli leppida kaotusega Teutobergi metsas 9 pKr. Pärast seda aktsepteeris Augustus põhjapiirina hoopis Reini jõe. Idas oli ta aga rahul sellega et allutas Rooma võimule Armeenia ja Taga-Kaukaasia. Partia jättis ta hoopis rahule.
Selleks et sõjaväele hästi tasuda kasutas Augustus Rooma suubuvat tohutut rikkust. See hoidis neid rahulolevana, ning veel kaunistas ta pealinna ning korraldas suurejoonelisi mänge, et ka linnaelanikud rahul oleks. Ta kiitles et leidis Rooma enda eest tellistest ehitistega kuid jättis maha marmorist ehitistega. Samuti ehitas Augustus Senatile uue maja ning rajas Apollo ja Jumaliku Juliuse templi. Veel rajas ta pühamu Circus Maximus'e juurde. Ta olevat Pompeis rajanud nii Capitoliumi templi kui ka teatri, kuid sellele vaatamata ei pannud ta ühelegi neist peale oma nime.
Rooma valitsejad , sealhulgas ka Augustus, taipasid majandusest vähe. Nagu ka kõik keisrid , maksustas ta väga kõrgelt põllumajandust ning kulutas enamasti tulud sõjaväele, templitele ja mängudele. Kui aga impeerium enam sõjanduse pealt tulu ei toonud hakkas majandus stagneeruma ning lõpuks alla käima. Augustuse valitsemisaega peetakse selles mõttes Rooma vägevuse ja õitsengu kulminatsiooniks. Et põllumajndust elavdada , pani Augustus erru läinud sõdurid maale elama, kuid pealinn jäi sõltuvaks toodangust mis toodetakse aga Egiptuses.
(Wikipedia, vaba entsüklopeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Augustus )
10
2.2 Nero
Tiberiuse lähimaist järglasist on tuntuim imperaator Nero (a. 54 - 68 eKr.). Ta sai imperaatorivõimu seitsmeteistkümneaastase noorukina. Ta iseloomu oli juba lapsena rikkunud ta ema, au- ja võimuahne naine. Kui ta sai aga imperaatoriks, siis ajas üldine austus tal pea lõplikult segi.
Et mõista Nerot, et saada aru ühest Rooma keisririigi ajaloo kõige põnevamast perioodist, selleks tuleb kõigepealt tundma õppida Julia Agrippinat, seda kahenäolist naist, ennastohverdavat nunna ja nilbet hoora, teenijannat ja võimuahnet valitsejat, ohvrimeelset ema ja paandunud mõrvarit. Selle naise elu oli tihedalt seotud nelja Rooma riigi keisriga ja ta kehastab üht kõige köitvamat ajajärku Rooma ajaloos. (Vandenberg, 1981, 24)
Nero pidas end suureks kunstnikuks ja esines ise sageli laval. Pealtvaatajad pidid talle tuliselt aplodeerima , ja häda sellele, kes ei vaimustunud küllaldaselt kunstnik- imperaatorist. Nero ajal suurenes ühiskondlik rahulolematus veelgi enam. Orjade vandenõud ja orjapidajate tapmised muutusid niivõrd sagedaseks, et senat pani nende vastu võitlemiseks kehtima erilise määruse.
Roomas oli olemas vanaaegne seadus, mille järgi karistuseks isanda tapmise eest orja poolt nuheldi kõiki tapetu majas elavaid orje surmanuhtlusega. Nüüd andis senat välja uue määruse, mille järgi karistati surmanuhtlusega orjadega võrdselt ka kõiki tapetu majas elavaid vabakslastuid.
Nero lõpetas enda elu enesetapuga. (Vandenberg, 1982, 27)
11
2.3 Tiberius
Just Tiberiuse kohta on antiikaurotid väga palju jäädvustanud, esiletõusvam teistest on siiski Tacitus . Just tema on seda teinud kirgliku põhjalikkusega. Ta on Tiberiusele pühendanud oma peateose kuus esimest raamatut. Tema kirjelduse järgi oli Tiberius julm türann ja sünge sadist, kes laskis enda solvamise pärast hukata palju inimesi. Samuti on Tiberiuse mainet alandanud Suetonius, kes ka ei pea keisrist eriti lugu kuid siiski on oma teostes kirjeldanud ka Tiberiuse teist poolt. Nimelt kirjeldab Suetonius seiku millest tuleb välja et keiser Tiberius oli kohusetundlik , arukas, ettevaatlik, enesessesulgunud, tagasihoidlik ja naeru põlgav mees. ( Tiidus , 1997, 181)
Võimule saades oli Tiberius 55-aastane. Päris sujuvalt Tiberiuse võimule pääsemine ei kulgenud. Pannoonia leegionid nõudsid uuelt keisrilt paremaid tingimusi ja hakkasid tõrkuma. Varsti eemaldusid sellisest vastuolust aga ebausklikud sõdalased kuna sõdurite nõupidamise ajal toimus kuuvarjutus . Raskused tekkisid aga Reini leegionides, kes olid selle poolt et Germanicus kuulutataks keisriks. Tema aga ei lasknud ennast kiusatusse viia. Sõjamehed olid samuti Germanicuse poolel sest nad vihkasid Tiberiust, kes oli julm väejuht. Nad näitasid Germanicusele oma armidega kaetud keha kuid Tiberius oli juba ammu eelnevalt lapsendanud Germanicuse, kes oli tema vennapoeg, ning viimane tõotas et tapab pigem iseenda kui truudusvannet oma kasuisale.
Üks asi mis mulle tema puhul meelde jäi on see, et ta võitles prostitutsiooni vastu. Lisaks piiras ta toiduga liialdamist, keelas ära üldise suudlemise uusaastapäeval, piiras iseenda ja riigi kulutusi ning koos kõige eelnevaga arvatavasti kahandas ka enda populaarsust. Siiamaani loetust järeldan ma seda et Tiberius oli üsna isekas kuid edasi minnes tuleb välja, et ta loobus auavaldustest, keeldus vastu võtmast isamaa isa, imperaatori ja augustuse tiitlit; ta ei lubanud endale isegi templeid pühendada. Jah, tagasihoidlikust sellel mehel jagus, nimelt kui senat oli valmis juba septembri kuu ümber nimetama tiberiusekuuks, keelas Tiberius selle ära. Caesaril ja Augustusel olid siis juba omanimelised kuud olemas, vastavalt juuli ja august, ning Tiberius lausus selle pakkumise peale: „Kust võtab senat kuid, kui Rooma saab kolmeteistkümnenda keisri?“ Minu arust hästi öeldud.
(Tiidus, 1997, 182)
Varsti läks Germanicus Süüriasse kus ta ka suri. Süüdlaseks arvatakse olevat Gnaeus Piso kuid see ei pruugi ilmtingimatta tõsi olla. Palju arvasid et tegelik süüdlane on hoopis Tiberius kuid ka see ei pruugi paika pidada. Seianus aga oli vahepeal juba otsustanud ise troonile asuda. Ta võlus ära Tiberiuse poja Drususe naise Livilla ning too mürgitas oma mehe. Kui Seianus läks Livilla kätt paluma, keeldus Tiberius nõusolekut andmast. Siis aga otsustas Seianus Tiberiuse oma teelt kõrvaldada.
12
Keiser oli saanud ihutõve, nii et ta nägu oli pidevalt plaastritega kaetud.
Ta ei tahtnus ennast rahvale näidata, Seianus oli ainuke, keda ta usaldas. Aastail 21 ja 22 elas Tiberius kampaanias ning aastast 26 asus juba alaliselt Capri saarele.
Juba 10 aastat oli Tiberiuse asemel riiki valitsenud Seianus. Siis aga õnnestus Germanicuse lesel Agrippinal Tiberiusele kavalusega sõnum saata milles seisis teave Seianuse salakavalatest plaanidest. Tiberius saatis Seianusega senatisse kinnise kirja milles Seianus arvas olevat teade millega Tiberius nimetab ta rahvatribuuniks kuid sisu oli hoopis teistsugune. Nimele oli antud käsk Seianus koos oma lähimate kaaslastega hukata. Nii ka tehti. Ta oli tolleks ajaks juba nii umbusklik et lubas endale et ei lahku Caprilt. Paraku nii see ei juhtunud. Ta võttis veel paljudelt inimestelt elu ning just siis kui ta oliteel tagasi Rooma suri ta Misenumis aastal 37.
(Tiidus, 1997, 183/184)
13
3. Hiline keisririik
1. III sajandi kriis: sõdurkeisrid; Uus-Pärsia tõus ja germaanlaste sissetungid; kristlaste tagakiusamised.
2. Diocletianuse ja Constantinuse ümberkorreldused: keisrivõim; sõjavägi; ühiskonnakorraldus. Konstantinoopol. Majanduslik olukord Hilises keisririigis.
3. Ristiusu võidukäik: Milaano edikt; Nikaia kirikukogu; kiriklik organisatsioon ; kiriku positsioon hilises keisririigis; munklus ja kloostrid ; hereesiad: ariaanlus ja monofüsiitlus.
4. Rooma impeerium ja germaanlased ; armee barbariseerumine.
5. Lääne-Rooma keisrivõimu langus: hunnid ja suur rahvasterändamine; läänegootide sissetung ; Theodosius Suur ja keisririigi jagunemine; Alarich ja Rooma rüüstamine; vandaalid Põhja-aafrikas; Aetius ja Attila; Romulus Augustulus ja Odoaker.
6. Kultuur hilise keisririigi ajal: paganlik kultuur; Plotinus . Kristlik kultuur: kreeka ja ladina kristliku kultuuri erinevus; Eusebios ; Hieronymus ; Augustinus .
14
3.1 Constantinus I Suur
Constantinus I Suur, kelle nimi kõlab ladina keeles „Constantinus I Maximus, Imperator Caesar Divi Constantii Flavius Valerius Constantinus Augustus“ ning kelle sünninimi on Gaius Flavius Valerius Constantinus on sündinud 17. veebruar 272 ja elas kuni 22. maini 337 a. .
Ta oli Vana-Rooma keiser 25.juulist 36 a. Kuni surmani.
Talle kuulusin ka lisanimed nagu näiteks: Persicus maximus, Germanicus maximus, Samanticus maximus, Britannicus maximus, Adiabencius maximus, Medicus maximus, Gothicus maximus, Cappadocicus maximus, Arabicus maximus, Armenicus maximus ning Dacicus maximus.
Ta sündis Constantinus I Choruse pojana ning teenis Diolectianuse ja Galriuse sõjaväes. Pärast seda kui ta isa aastal 306 suri nimetas väeosa ta tänapäeva York 'is Augustuseks. Augustus võitles edukalt Reini jõe ääres frankide ja alamannidega, hiljem aga Doonau ääres gootide ja sarmaatidega.
Esialgu olid tema kaaskeisriteks Maximinus, Maximilianus, Valerius ja Licianus Licinius kuid siis võttis Augustus Maximilianuselt võimu ja alustas Galeriuse surma järel võitlust ainuvalitsuse eest.
Aastal 312 võitis Augustus Liciniusega ühes olles Rooma lähedal asuva Mulviuse silla juures Maxentiuse, kes katsel Tiberisse taganeda aga hoopis uppus. Selle võiduga saavutas Constantinus I Suur tunnustuse riigi lääneosas. Veel 314 või 316 , aeg ei ole täpselt teada, vallutas ta suurema osa Balcani poolsaart, mis kuulus Liciniusele, ning pärast täielikku võitu tema üle , aastal 324, haaras ta võimu kogu riigis.
Ma arvan et üks tähtsamaid saavutusi mille Constantinus oma valitsemise ajal saavutas oli uue pealinna rajamine Konstantinoopolisse, aastal 330.
Constantinus Suur suri Nikomedeia lähedal kui ta oli sõjakäigul pärslaste vastu. Ta suri just vahetult pärast seda kui oli põdenud lühiajalist haigust esimese kristliku keisrina. Nimelt veidi enne surma lasi ta end Caesarea piiskopil Eusebiosel ristida. Maha maeti ta Konstantinoopolisse Apostlite kirikusse.
(Wikipedia, vaba entsüklopeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Constantinus_Suur )
15
KASUTATUD KIRJANDUS:
Tiidus, H. (1997). Vana hõbe: Lugusid Vana- Kreekast ja Vana- Roomast .
Tallinn: AS Ilo.
Vandenberg, P. (1981), Saksa keelest tõlkinud: Tammets, T. (1997). Nero:
Keiser ja jumal, kunstnik ja narr. Tallinn: Kirjastus „ Kunst “.
Maškin, N. A. (1962). Vana-Rooma ajalugu. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus
http:/et.wikipedia.org/
http:/www. rate .ee/
http:/www.delfi.ee/
21
LISAD
Augustus
http://web.mac.com/heraklia/Augustus/graphics/Beat_Augustus2.jpg
Nero
www.romancoins.info/Caesar-Sculpture-1a3.HTML
17
Tiberius
http://carlos.emory.edu/COLLECTION/CLASSIC/IMAGES-CLASSIC/classic09L.jpg
Constantinus I Suur http://static1.nagi.ee/i/p/17/02/00681702f472f5_m.jpg
18
100 75 50 25 0%
Küsimus oli laiali saadetud 48-le inimesele noorteportaalis http:/www.rate.ee/
Küsimus oli järgnev: „Mitmes alljärgnevatest Vana-Rooma keisritest ei eksisteeri?“
Ning vastusevariandid olid järgnevad:
* Ei vastanud küsimusele
* Ei tea
a) Gordianus I
b) Cepstinus
c) Valerianus
d)Otho
e) Galba
f) Nero
g) Tiberius
h) Augustus
Vale vastus on variant b), mis on minu enda väljamõeldis.
Pakutud variandid on eespool olevas näidikus samas järjekorras järjestatud.
Järelikult:
Enamus noortest ei vastanud küsimusele , sest suhteliselt suur osa ei teadnud vastust. Keisritest enimpakutud olid Nero ning Gordianus I, mis on muidugi valed vastused.
Valet vastust ehk Cepstinust pakuti minuarust vähesel määral, mis näitab seda et väga palju ei teata Vana-Rooma keisritest.
19
Kokkuvõte
Nüüd on töö valmis. Eesmärgid on minu arvates püstitatud ning kindlasti kohe lainedasin ma oma teadmisi Vana-Rooma valdkonnas. Sain teada palju keisrite valitsemisest, nende iseloomust, perekondadest. Samuti ka Vana-Rooma perekondadest ja elust. Tutvusin ka natuke õpilaste vanuses 15-17 a. teadmistega keisrite piirkonnas. Kasutatud kirjandus oli minu jaoks natuke raskesti kättesaadav, kuid ma arvan, et ma sain oma töös välja tuua kõik mis oli vajalik Samuti muutus minu isiklik arvamus Rooma keisrite kohta kuna seniajani olen arvanud et keisrid on ajalukku läinud nende isikupärase ning edasiviiva valitsemisega kuid nüüdseks on minu arvamus mõne õilsa keisri kohta hoopis vastupidiseks muutunud.Ma arvan et kõik loetu tuleb mulle edasises elus kasuks.
16
Rooma kaardid , http://images.google.ee/images?gbv=2&hl=et&q=map+of+rome
20
SISUKORD:
SISSEJUHATUS......................................................................................................2
1. VANA-ROOMA TUTVUSTUS..........................................................................3
1.1 Rooma riigi valitsemine ja territoriaalne laienemine....................................5
1.2 Perekond ja kasvatus Roomas.......................................................................6
2. VARASE KEISRIRIIGI AJAJÄRK...................................................................7
2.1 Augustus........................................................................................................9
2.2 Nero..............................................................................................................11
2.3 Tiberius.........................................................................................................12
3.HILINE KEISRIRIIK..........................................................................................14
3.1 Constantinus I Suur.......................................................................................15
KOKKUVÕTE.......................................................................................................16
LISAD.....................................................................................................................17
KASUTATUD KIRJANDUS.................................................................................21