Rooma keisrid (0)

Vana- Rooma keisrite loend kuni riigi lahknemiseni
1)Augustus 27 eKr – 14 pKr
Augusruse
sünninimi  Gaius Octavius (Thurinus); varem  Octavianus . Augustus sündis Roomas nimega Gaius Octavius Thurinus. Tema isa, kelle nimi oli samuti Gaius Octavius, pärines auväärsest, kuid silmapaistmatust ratsanikuseisusest perekonnast ning oli enne oma surma 58 eKr  Makedoonia  haldur. Augustuse ema Atia oli  Julius Caesari venna- või õetütar.;  Augustus oli esimene Rooma keiser . Ta suri 75-aastasena aastal 14. Augustus võis surra loomulikel põhjustel, kuid on kinnitamata kuulujutte , et tema naine Livia mürgitas ta. Augustuse järeltulijaks sai tema lapsendatud poeg  Tiberius .
Kuigi Augustus säilitas Rooma vabariigi välised vormid, valitses ta autokraadina üle 40 aasta. Ta tegi lõpu sajandi kestnud kodusõdadele ning tõi Rooma riigile rahu, õitsengu ja suurriikliku hiilguse ajastu. Lisanime "Augustus" 'auväärne', mille järgi teda tänapäeval põhiliselt tuntakse, sai ta 27 eKr.
 46 eKr võttis Caesar  Hispaanias sõduriks olnud noormehe ning adopteeris ta oma pärijaks. Gaius Octavius võttis siis nimeks Gaius Julius Caesar Octavianus.
Kui Caesar märtsis 44 eKr mõrvati, viibis tema noor pärija Apollonias (praeguses Albaanias). .
Aastaks 29 eKr oli 34-aastane Octavianus Rooma ainuvalitseja, ja Rooma Senat  andis talle rea tiitleid, sealhulgas tribuun, konsul,  pontifex maximus  (ülempreester) ja Augustus. Viimase all sai ta üldtuntuks. Ta oli ka princeps (esikodanik) ja imperaator (ülemjuhataja). Selle viimase tiitli järgi hakati Augustuse valitsemist nimetama impeeriumiks. Tõsi küll, tiitel ei olnud pärandatav ning Augustus püüdis hoolikalt säilitada vabariiklikke väliseid vorme.
Aastal 27 eKr andis Augustus välja seaduse nimega Pax Romana  ehk 'rooma rahu,' tänu millele valitses impeeriumis üle 200 aasta rahu. Pax Romana kehtis kuni keiser  Marcus Aureliuse surmani aastal 180.
Augustus, kes oli tulnud võimule tänu suurele julgusele, valitses väga targalt. Vastutasuks peaaegu absoluutse võimu eest andis ta Roomale 40 aastat kodurahu ja kasvavat õitsengut. Ta lõi esimese alalise sõjaväe Roomas ning paigutas leegionid impeeriumi piiridele, kus nad ei saanud poliitikasse sekkuda. Rooma garnisoniks olid  pretoriaanid , keisri ihukaitsjad.
Augustus ei pidanud suuri sõdu, ta ainult nihutas Rooma põhjapiiri loomulikule piirile  Doonau  jõel. Kaugemal läänes lõppes katse tungida  Germaaniasse kaotusega Teutoburgi metsas 9 pKr. Pärast seda aktsepteeris Augustus impeeriumi põhjapiirina Reini jõge. Idas rahuldus ta sellega, et allutas Rooma võimule Armeenia ja Taga-Kaukaasia. Partia jättis ta rahule.
Rooma suubuvat tohutut rikkust kasutas Augustus selleks, et sõjaväele hästi tasuda ning neid rahulolevatena hoida, ning pealinna kaunistamisega ja suurejooneliste mängude korraldamisega, et roomlased oleksid rahul. Ta kiitles, et leidis Rooma eest tellistest ehitistega, kuid jättis selle maha marmorist ehitistega. Ta ehitas Senatile uue maja (Curia) ning rajas  Apollo  ja Jumaliku Juliuse templi. Samuti rajas ta pühamu Circus Maximus 'e juurde. Ta olevat Pompeis rajanud nii Capitoliumi templi kui ka teatri, panemata nende peale oma nime.
Rooma valitsejad , sealhulgas Augustus, taipasid majandusest vähe. Nagu kõik keisrid , maksustas ta kõrgelt põllumajandust ning kulutas tulud sõjaväele, templitele ja mängudele. Kui impeerium enam ei laienenud ja vallutustelt enam sõjasaaki ei toodud, hakkas impeeriumi majandus stagneeruma ja lõpuks alla käima. Augustuse valitsemisaega peetakse selles mõttes Rooma vägevuse ja õitsengu kulminatsiooniks. Et põllumajandust elavdada , pani Augustus erru läinud sõdurid maale elama, kuid pealinn jäi sõltuvaks Egiptusest toodavast teraviljast.
Octavianuse võimuletulekuga algas riigis pikk rahuaeg, mis kestis 200 a.
Octavianus sai 27. eKr senatilt endale uue nime - Augustus, mis tähendab püha. Paljud ajaloolased peavad seda sündmust keisririigi alguseks.
2)Tiberius 14–37
sünninimi Tiberius Claudius Nero . Tiberiuse lapsepõlve võib pidada õnnelikuks ja edukaks. 9-aastaselt pidas ta kõne oma isa matustel, 17-aastaselt sai ta kvestoriks, hakkas esinema kohtus ning osales edukatel sõjakäikudel. Sellele järgnes konsulikoht ning abielu, millest Tiberiusele sündis poeg Drusus. Et saada õigustatud troonipärijaks, pidi Tiberius Augustuse nõudmisel lahutama oma õnneliku abielu ning abielluma Augustuse suguvõsa liikmega . Vana abikaasaga kohtumine keelati Tiberiusel täiesti pärast seda, kui ta kord teda tänaval nähes nutma puhkes ja tema järel käima hakkas.Tiberius sai olulisi sõjaväelisi ülesandeid ning tuli nendega edukalt toime. Kõik kulgenuks nagu troonipärijale kohane, kui Tiberius ei oleks 36-aastaselt äkki kõigile ootamatult karjäärist loobunud ning siirdunud õppe-eesmärgil vabatahtlikku pagendusse  Rhodose  saarele, kuhu ta jäi kaheksaks aastaks, ümbritsetuna sõpradest, kelle hulka kuulusid nii poeedid kui matemaatikud, aga ka astroloogid .
Selle teo motiivi üle on palju spekuleerinud nii muistsed kui kaasaegsed autorid. Suetoniuse järgi võib üheks põhjuseks olla vastikus oma uue naise vastu, keda ta ei söandanud ei liiderlikkuses süüdistada ega ka temast lahutada. Teised põhjused võisid olla poliitilised. Samuti räägib Suetonius loo sellest, et Kampaania ranniku lähedal purjetades jõudsid Tiberiuseni teated, et Augustus on haigeks jäänud, mille peale ta jäi ankrusse. Siis aga hakati teda süüdistama trooniihkamises, ning Tiberius suundus otsustavalt Rhodose poole, ehkki tuul oli peaaegu täiesti vastu. Rhodosel olevat ta avaldanud soovi näha haiglas olevaid patsiente. Tema tõlgendasid aga soovi valesti ja nii toodi järgmisel päeval kõik haiged Tiberiuse juurde ja reastati haiguste kaupa rühmadesse. Seepeale olevat Tiberius šokeerituna kõikide patsientide ees eraldi vabandanud. Filosoofia ja astroloogia kaudu püüdis Tiberius leida eesmärki oma elule. Augustusele oli see Tiberiuse siirdumine Rhodosele löögiks, see seadis hädaohtu keisritrooni tuleviku. Kui Tiberius tajus oma situatsiooni keerukust, tahtis ta Rooma naasta, ent Augustus oli nüüd muutunud tujukaks ning lubas seda alles 2. aastal pKr. Tiberius jäi siiski poliitilises elus kõrvaletõrjutuks. Siis aga saabus ootamatu ning üllatav pööre. Pärast kõigi teiste trooninõudlejate surma adopteeris Augustus 4. aastal Tiberiuse, andis talle nimeks Tiberius Julius Caesar ning temast sai Augustuse järglane. Pikaajaline tõrjutud seisund oli aga Tiberiusele jätnud oma jälje, ta oli elus pettunud ning väsinud, tema iseloom oli väga vastuoluline . Kuigi ta nimetati juba 13. aastal kaasvalitsejaks, asus ta Augustuse surma järel valitsema alles pärast pikki kõhklusi. Ta oli kogenud ning tundis impeeriumi vajadusi, ent loomult võib teda pidada pigem alluvaks kui juhiks. Ta oli väga umbusklik ja enesekriitiline, äkilistes situatsioonides kõhklev. Tiberius oli endale soetanud sõpru, keda ta jäägitult usaldas: nendest olulisim oli kurikuulus pretoriaanide prefektSeianus. Tiberiuse valitsemisaeg jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks : nn. heaks ja halvaks. Ehkki selge piiri tõmbamine nende perioodide vahele on võimatu, on üheks oluliseks sündmuseks peetud Tiberiuse lõplikku lahkumist Roomast 26. aastal, mis tõi endaga kaasa tõsiseid tagajärgi. Oma valitsemisaja algusest alates püüdis Tiberius jätkata Augustuse poliitikat. Ta valitses asjalikult ja kokkuhoidlikult, parandas rahandust ja provintside haldamist ning kaotas osaliselt maksurendi. Ta oli väga aupaklik senati suhtes, konsulteerides sellega sageli ka küsimustes, mis ei kuulunud viimase kompetentsi . Religiooni vallas oli ta rangelt vastu võõrapäraste kultuste juurutamisele Roomas. Religioossete küsimustega seoses on teada mitmeid kurikuulsaid protsesse. Nii näiteks olevat aastal 19 jumalanna  Isise   preestrid ära ostetud, et nad kuulutaksid noorele naisjüngrile, et temaga soovib teatud noormehe kujul ühte heita jumal  Anubis  ise. Kui altkäemaksulugu päevavalgele tuli, laskis Tiberius preestrid risti lüüa, templi hävitada ning Isise pühapildi jõkke visata . Samal aastal olevat neli juuti veennud üht rooma matrooni saatma väärtuslikke riideesemeid ning kulda Jeruusalemma templisse, ent hiljem saadetised omastanud. Seepeale pagendas imperaator juudid Roomast. Neist 4000 saadeti sõjaväeteenistusseSardiiniasse, vastutõrkujad hukati. Samuti pagendas Tiberius Roomast 'kaldealased', s.o astroloogid ja ennustajad, ehkki, nagu öeldud, ta ise oli astroloogiast vägagi huvitatud. Tiberiuse ebapopulaarsemaid omadusi rahva seas oli vaatemängude ning gladiaatorite võitluste põlgamine. Talle ei meeldinud ei raharaiskamine ega sellistel üritustel esinevad vabameelsuse ning mässumeelsuse ilmingud. Aastal 23 saadeti näitlejad Itaaliast välja. Gladiaatorite võitlusi ning nende ulatust piirati tunduvalt, nii et gladiaatorid kurtsid isegi oma oskuste näitamise võimaluste vähesuse üle.
Tiberius ei tahtnud endale omistada erilisi õigusi ega tiitleid. Pärast troonile saamist oli ta ainult kolm korda konsuliks, ta keeldus mitmel korral nimetusest 'isamaa isa' ( pater patriae). Enese tituleerimise kohta on ta ise öelnud: "Oma orjadele olen ma dominus, oma sõduritele imperator, aga ülejäänutele olen ma princeps."[1]. Kui tehti ettepanek, et novembrikuu tuleks tema järgi ümber nimetada, olevat Tiberius irooniliselt küsinud: "Ja mida te teete siis, kui teil on kolmteist keisrit ?" (On siiski teada, et Aasia provintsides hakati üht kuud Tiberiuse järgi nimetama.)Tiberiuse iroonia ja sarkasm on tuntud teistestki lugudest. Nii olevat Ilioni linna elanikud tükk aega pärast Tiberiuse poja Drususe surma äkki avastanud, et nad ei olegi imperaatorile kaastundeavaldusi saatnud. Kiiresti pandi kokku saatkond ning läkitati see Rooma. Tiberius kuulas saadikud ära ning palus neil siis omakorda viia kaasa kaastundeavaldused nende endi kuulsa kaaslinlase, nimelt Hektori surma puhul. Teatavasti oli Hektor müütiline Trooja kangelane, Ilion aga on Trooja teine nimi. 15. aastast alates korraldati kohtuprotsesse keisri solvamise asjus, millega kaasnesid pagendamised, varanduse konfiskeerimised ja hukkamised. See tõi endaga kaasa ka professionaalsete öördajate (delatores) tekke, kes said "õnnestunud" kohtuasja puhul endale neljandiku süüdistatava varandusest. Kuna keisri solvamist käsitlev seadus oli väga mitmeti tõlgendatav, sai selles süüdistada pea igaüht. Kuni valitseja tundis end kindlana, lükati absurdsed süüdistused lihtsalt ümber; ent sellise seaduse potentsiaal oli kohutav: kui valitseja end kas või pisut ebakindlana tundis või oma hirmudele järgi andis, võis sellest saada terrorivahend. Seda kasutas ära pretoriaanide prefekt Seianus, kelle mõju valitsejale oli üha tugevnenud. Tiberius suri Misenumis 78-aastaselt. Tema populaarsus kogu rahva hulgas oli langenud väga madalale, nii et senat keeldus teda jumalikustamast, lihtrahvas aga olevat tänavatel karjunud: "Tiberius Tiberisse!" (nii talitati tavaliselt roimarite laipadega). Tiberiuse elu ja valitsemisaja kohta annavad antiikautoritest kõige rohkem materjali  Tacitus , Suetonius (kes kirjutas ka Tiberiuse eluloo ) ning Cassius Dio.
3) Caligula 37- 41 eKr
Caligula pärisnimi oli Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus. Caligula sündis 12 a. pKr ja ta oli kolmest õest ja vennast noorim. Oma hüüdnime Caligula ta sai Germaania sõjaväälaagrist. Tema isa Germanikus oli väga populaarne väejuht ning keiser Tiberiuse õepoeg ja pärija. Aastal 19 pKr Germanikus suri malaaria kätte, aga tema naine Agrippina oli veendunud, et Tiberius mürgitas Germanikuse. Hiljem suri ka maapaos peidus olnud Agrippina ja Caligula vanemad vennad tapeti . Caligula jäi ellu kuna teda kaitsesid Tiberiuse enda ema ja tema naise õde Antonia Augusta. Tiberius suri aastal 37 pKr, kuulujutude järgi suruti padi näole. Pärast aastakümneid kestnud surmahirm Caligulale oli asendatud jumaldava rahva tähelepanuga. Ainult, et tema, peale oma närvivapustust ei olnud nii vaimustav inimene enam. Koheselt kehtestas ta uue poliitika. Kui varem oli teeseldud, et taastatud on Rooma Vabariik, siis tema nõudis enda jumaldamist. Ta keelas inimestel endale kõrgemalt alla vaatamist, kuna oli liiga tundlik oma välimuse pärast ja kartis et, kunagi ka tema pea võib kiilaks jääda ja nii ta ei tahtnud selle märkamist. Tema käitumine muutus isegi veel ettearvamatuks , teda hakkasid vihkama paljud inimesed tema ümber, avaliku põlmu tõttu,mida Caligula nende vastu üles näitas. Väljamõeldiste alusel, ähvardas ta oma lemmik hobuse Rooma konsuliks nimetada.Caligulal oli ka veel mõningad ebaõnnestunud sõjakäigud. Neist tuntumad olid Germaaniasse ja Britanniasse. Britanniat ründamast aga takistas tormine ilm ja nördinud keiser käskis karistuseks oma sõduritel rannal koorikloomade karpe korjata , kuna need olid võidu nurjunud. Meie keistil oli veel kallis maitse, niimoodi pani ta palju raha hakkama,et Baiae lahele paatidest pantoonsild ehitada. Ja kõik selleks ,et ta vankriga saaks üle selle sõita. Muidugi ta ei loopinud lihtsalt keiserriigi varandust tuulde. Kõik oma lõbutsemised ta kompenseeris maksude tõstmise näol, mis oli tema üks ebapopulaarsemaid otsuseid. Enne kui tema valitsemise aeg lõppu poole suundus, jõudis ta abielluda kolme naisega, Lollia Paulinaga, Caesoniaga ja Messalinaga. Caligula mõrvati 28-aastasena ta oma ihukaitsja poolt, kelle ninamehe ta oli väidetavalt vihale ajanud oma naljadega tema seksuaalsuse üle. Veel arvati,et oli ka poliitiline motiiv, mida võib järeldada faktist, et mõrvarid läksid hiljem paleesse ning tapsid Caligula naise ja väikese tütre. Tavainimesed, aga mõistsid Caligula mõrvamise teravalt hukka ning pretionaarid sundisid senatid , kes oli juba lootnud taaskehastada Rooma vabariigiks, määrama troonile Caligula viimase ellujäänud sugulase Claudiuse.
4) Claudius 41–54
Claudius (Tiberius Claudius Drusi Caesar Augustus Germanicus; sünninimi Tiberius Claudius Nero Germanicusta oli esimene Rooma keiser,kes oli sündinud väljaspool  Itaaliat . Tema valitsusajal impeerium laienes, muu hulgas vallutati 43. aastal Britannia, kuid ta keeldus lisanimest Britannicus. Claudiuse surma asjaolud on teadmata. Paljud süüdistasid tema naist Agrippinat ta mürgitamises, kuid mürgitamise asjaolud olid igas versioonis erinevad. Kuna Claudiuse eluajal palvetati tema tervise heaks ja ta mitmete avalduste ja ametlike aktidega mõista andis, et nägi ette oma surma (ta oli ka 63 aastat vana), on tõenäoline, et ta oli haige ja suri selle tõttu, süüdistused aga olid pahatahtlik laim.
Claudius oli abielus 4 korda:
1.
2.
3. Messalinaga, (suri 48), kes oli abielludes 15. aastane, Claudius 50-aastane
poeg Britannicus
tütar Octavia (suri 62), kellest sai keiser Nero naine
4. Agrippinaga, kes oli Julius Caesari õde ja kelle poeg Nero  esimesest abielust sai peale Claudiuse surma järgmiseks Rooma keisriks
5)Nero 54–68
Nero (Imperator Nero Claudius Divi Claudii Caesar Augustus Germanicus; sünninimi  Lucius Domitius AhenobarbusTa oli Gnaeus Domitius Ahenobarbuse ja Agrippina ainus laps. Agrippina oli Caesari õde.
Nero lõpetas elu enesetapuga.
6)Galba 68–69
Galba (Servius Sulpicius Galba Imperator Caesar Augustus; sünninimi Servius Sulpicius Galba
7)Otho 69–69
8)Vitellius 69–69
9)Vespasianus 69–79
10) Titus  79–81
11)Domitianus 81–96
12) Nerva  96–98
Traianus 98–117
Hadrianus  117–138
Lucius Aelius ( Hadrianuse pärija, kuid suri enne teda)
Antoninus Pius 138–161
Marcus Aurelius 161–180
Lucius Aurelius Verus 161–169
Commodus 180–192
Pertinax 193
Didius Julianus  193
Septimius Severus  193–211
Pescennius Niger 193–194
Clodius Albinus 193–197
Caracalla  211–217
Geta  211
Macrinus  217–218
Diadumenianus 217–218
Elagabalus 218–222
Severus Alexander  222–235
Maximinus Thrax 235–238
Gordianus I 238
Gordianus II 238
Balbinus 238
Pupienus 238
Gordianus III 238–244
Philippus Araablane 244–249
Decius 249–251
Trebonianus Gallus 251–253
Volusianus 251–252
Aemilianus 253
Valerianus 253–260
Gallienus 253–268
Claudius II Gothicus 258–270
Quintillus 270
Aurelianus 270–275
Tacitus 275–276
Florianus 276
Probus 276–282
Carus 282–283
Carinus 283–285
Numerianus 283–284
Diocletianus  284–305
Maximianus 286–305
Constantius I Chlorus 305–306
Galerius 305–311
Severus 306–307
Constantinus I Maximus 306–337
Maxentius 306–312
Maximinus 306–308
Licinius 308–324
Maximinus Daia 310–313
Valerius Valens 316–317
Constantinus II 337–340
Constans 337–350
Constantius II 337–361
Magnentius 350–353
Julianus Apostata 360–363
Jovianus 363–363
Valentinianus I 364–375
Valens 364–378
Gratianus  367–383
Valentinianus II 375–392
Theodosius I 379–395
Magnus Maximus 383–388