Maailmaruum (1)

23
Sisukord
Maailmaruum
Mis on maailm?
Tähistaevas ja tähtkujud
Mis on Maailmaruum?
Kokkuvõte
Päikesesüsteem
Päike
Päike on Maa energiaallikas
Planeedid ja nende kaaslased
Planeet Maa
Maa kaaslane Kuu
Kuusirp , poolkuu ja täiskuu. Kuuvarjutus
Kokkuvõte
Maa külgetõmbejõud
Kus on Maa peal ülal ja kus all?
Raskusjõud
Kokkuvõte
Mis on maailm?
Maailm jaguneb kaheks: eluslooduse maailmaks ja eluta looduse maailmaks.
Elusloodus jaguneb taimeriigiks ja loomariigiks.
Taimeriik
Loomariik
Eluta loodus on liiv, kaljud, vesi , õhk ja maavarad mis on olemas olnud pikka aega.
Kõik mis on inimeste tehtud eluta loodusest on tehismaailm . Inimesed on pikka aega kujundanud eluta looduse osa ja see muutub järjest keerulisemaks tehismaailmaks.
Linn on tehismaailm
Loodusõpetus õpetabki elusloodust, eluta loodust ja tehismaailma tundma õppima.
Tähistaevas ja tähtkujud
Tähistaevas on miljonite tähtede kogum , mida võib selge ilmaga õhtul näha. Ka päike on täht ja ta asetseb meile teistest tähtedest kõige lähemal.
Tähtkujud. Õige ammu aega tagasi kujutasid inimesed ette ,et tähed taevas moodustavad erinevaid loomade või esemete kujusid . Neid nimetataksegi tähtkujudeks.
Ka vankrid on taevalistele taevasse pandud. Suurt Vankrit tunneb vist küll igaüks, Väikest Vankrit teame, aga ehk enam ei leia, Kaarikutest ja Sandivankrist aga ei ole me enamasti kuulnudki.
Suur Vanker on tuntud kõigile rahvastele, kus teda vaid näha on. Koos Orioniga on nad niivõrd kindlapiirilised tähtkujud, et neid on täiesti võimatu kuidagi teisiti ette kujutada. Klassikalises astronoomias on Suur Vanker Suur Karu, ingliskeelsetes maades veel ka Big Dipper (Suur Kulp ). Paljudel rahvastel on olnud seos Suure Vankril ja Plejaadidel, põhjuseks on ilmselt tähtede paigutuse mõningane sarnasus. Osal jahti pidavatest põhjarahvastest on Suur Vanker Päikesepõder, tema liikumine ümber Põhjanaela ( jahimehe ) aga kujutab mütoloogilist jahti. Suure Vankri asend taevas on olnud peamiseks ajamäärajaks. Liivlastel on kolm sirges reas paiknevat tähte kandnud lisaks veel ka nime Sandisau, meil on Sandisauadega seostatud Orioni . Saaremaal on Suur Vanker kandnud nime Rattad , Suured Rattad, Setus Rikka Mehe Rattad. Väga tuntud on Jakob Hurda poolt avaldatud lugu peremees
Peedost ja hundist-härjast (Mizar ja Alkor). Suure Vankri rataste eelne nimetus on olnud Odamus. Suures Vankris asuvaid tähepaare on kutsutud Taevapaarideks.
Tähtedest moodustunud silmapaistvamatele kujunditele ja heledamatele tähtedele on inimene andnud nimed. Läbi aegade  on pandud neile väga erinevaid nimesid . Nüüdisaegsed nimed ja tähtkujude piirid on kehtestatud 1920a. Siis jagas Rahvusvaheline Astronoomiaühing tähistaeva 88 tähtkujuks ja määras neile ringjoonte kaartest moodustatud piirid.
 Taeva tundma õppimist on targem alustada põhjasuunast. Kuna sealsed tähtkujud on nähtavad alati, kui ainult sobiv ilm on. Otsime üles Põhjanaela, (asub Suure Vankri tagumise telje pikendusel, 5 teljepikkuse kaugusel vankrist.) Põhjanaela ümber liiguvad kõik tähed, tehes täisringi 23t 56min. Maa aga teeb täispöörde 24t! Erinevus tuleneb sellest, et Maa ööpäeva ei mõõdeta mitte tähtede, vaid Päikese järgi. Ja tähtede ööpäev on sellest u 4min lühem. Põhjus on lihtne, kuna Maa teeb aastas Päikese ümber täistiiru, läheb igast täheaastast üks ööpäev kaduma.
 Põhjanael asub 60° horisondist ning näitab põhja suunda. Teeme Põhjanaela ümber mõttelise ringi, mille raadius on võrdne tema kõrgusega silmapiiri põhjapoolsemast punktist. Selle ringi sisse jäävad tähed ei looju kunagi. Mis aga sellest väljapoole jäävad need on loojuvad tähed ja neid ei ole võimalik alati vaadelda. Veerand tähetaevast (lõuna taevas) ei ole võimalik Eestist vaadelda.
Mis on maailmaruum?
Meie maakera on väga suur. Taevas on aga maakerast veelgi suurem, sest sinna mahuvad nii maakerast suurem Päike kui ka maakerast suuremad tähed, taevasse mahub isegi meie Galaktika , millesse mahuvad maakera, Päike ja veel tohutu hulk tähti, et neid ei jaksa keegi terve elu jooksul kokku lugeda.
Taevas meie kohal on tohutult suur. Kuid kaugeltki mitte kõige suurem. Kõige suurem on meie maailmaruum, sest sellesse mahuvad ära nii taevas kui ka kõik galaktikad , üldse kõik, mis on olemas. Meie maailmaruum koosnebki kõigest, mis on olemas.
Tänaval käies sa loomulikult astud mööda tänavat, kuid peale selle lähed sa ka läbi maailmaruumi. Maailmas ei ole sellist tänavat, mis ei asuks maailmaruumis.
Meie jaoks on maailmaruum seega kõige suurem, midagi sellest veel suuremat pole olemas. Maailmaruum on ka kõige vanem, sest pole midagi sellest vanemat. Kuigi meie Galaktika koosneb väga vanadest tähtedest, on see maiilmaruumiga võrreldes vaid tüdrukutirts. Või ka mitte päris, rohkem siiski nagu vanaema, sest meie nimetame vahel maakera kõige emaks , ja kui Galaktika on omakorda maakera ema, siis on ta ju kõigile nagu vanaema.
Kui aga maailmaruum on kõige vanaema ema, kes ta siis on?
Loomulikult vaarema!
Kõik vaaremad on vanad, kuid maailmaruum on neist kõige vanem, seepärast on ta ka oma olemasolus kõige rohkem näinud.
Kas sa kujutad ette, mida kõike ta võiks meile jutustada?
Maailmaruum ei jutusta aga meile midagi, kuni teda pole kõvasti palutud. Mitte igaüks ei oska kenasti paluda , kõige paremini teevad seda teadlased. Nad esitavad maailmaruumile küsimusi ja hiljem, kui vastused käes, jutustavad sellest kõigile teistele.
Võib-olla õpid sinagi kunagi maailmaruumiga vestlema, õpid niimoodi küsima, et saad temalt igale küsimusele selge ja täpse vastuse. Siis nimetatakse sind teadlaseks, palutakse kõige vaaremaga kõnelda ja tema käest välja uurida midagi sellist, mida veel keegi ei tea.
Kõige vaarema on juba kord niisugune: et temaga rääkida, pead ise palju teadma.
Mida rohkem sa ise tead, seda enam võid temalt teada saada. Kõigil on siis sinuga huvitav vestelda , sealhulgas ka vaaremal.
Tuhanded Maa pealt nähtavad galaktikad, tähed ja planeedid on osa miljarditest objektidest , mis moodustavad Universumi. Astronoomia uurib Universumit ja kuidas see ajas muutub.
Tähti ja planeete on uuritud sellest ajast peale, kui esimesed inimesed öösel üles taevasse vaatasid. Nad otsisid mõtet nendes säravates täppides, rühmitades neid tähtkujudeks. Nad jälgisid Kuu ja planeetide liikumisi ja lõid Universumi lihtsa mudeli. Hiljem on teadlased uurinud, millest on tehtud tähed ja kuidas need moodustuvad, arenevad ja surevad. Enamik teadlasi usub, et Universum sündis Suures Paugus – hetkel, mil tekkis kogu aine ja algas aeg.
Peaaegu kõik objektid Universumis on liiga kaugel, et saadikud Maalt võiksid neid külastada. Astronoomid kasutavad Maa peal ja selle orbiidil asuvaid teleskoope, et koguda informatsiooni, mida valgus, röntgenikiired, raadiolained ja infrapunakiirgus toovad kaugetelt objektidelt. Kosmosesonde on saadetud mitmetele planeetidele, komeetidele ja asteroididele ning kaksteist meest on kõndinud Kuul. Astronoomid ja kosmoseteadlased avastavad igal aastal kosmoses ikka rohkem objekte ning õpivad tundma uusi üksikasju ka nende objektide kohta, mida nad on juba mõni aeg tundnud .
Kokkuvõtte
Maakera asustavad elusolendid ja nad moodustavad eluslooduse. Elusolendeid taime ja loomariigist ümbritseb eluta loodus. Kui inimesed kujundavad ümber eluta loodust siis tekib tehismaailm.
Inimestele kõige lähem täht on päike. Maakera asub väga suures ruumis mida nimetatakse maailmaruumiks. Kõige suurem on meie maailmaruum, sest sellesse mahuvad ära nii taevas kui ka kõik galaktikad, üldse kõik, mis on olemas.
Kõige kuulsam ja hästi nähtav tähtkuju meie taevas on Suur Vanker.
Päikesesüsteem
Päike, planeedid ja nende kaaslased moodustavad Päikesesüsteemi

Päike

   Päike on tavaline G2 täht, üks rohkem kui 100-st biljonist tähest meie galaktikas.
diameeter : 1,390,000 km.
mass: 1.989e30 kg.
temperatuur: 5800 K (pinnal)
15,600,000 K (tuumas)
   Päike on suurim objekt meie Päikesesüsteemis. Tas sisaldab rohkem kui 99.8% kogu Päikesesüsteemi massist ( Jupiter mahutab suurema osa ülejäänust).
   Päike on isikustatud paljudes mütoloogiates: kreeklased kutsuvad teda Helioseks ja roomlased kutsusid teda Sol.
   Päikese mass koosneb praegusel ajal 75% vesinikust ja 25% heeliumist (92.1% vesinikku ja 7.8% heeliumi aatomite arvu järgi); kõik ülejäänud ("metallid") moodustavad ainult 0.1%. See koostis muutub aja jooksul aeglaselt, kuna vesinikku muundatakse Päikese tuumas ümber heeliumiks .
   Päikese välised kihid ilmutavad eristatavat pöörlemist: ekvaatoril pindmine kiht teeb täispöörde iga 25,4 päevaga; pooluste lähedal aga 36 päevaga. Selline veider käitumine tuleb sellest, et Päike ei ole tahke keha nagu Maa, vaid koosneb peamiselt gaasidest . Nii pöörleb Päikese väline gaasiline kiht erinevalt Päikese tuumast. Eristatav pöörlemine ulatub üsna sügavale Päikese sisemusse , aga Päikese tuum pöörleb nagu tahke keha. Samalaadseid efekte on täheldatud ka gaasilistel planeetidel.
   Tingimused Päikese tuumas on äärmuslikud. Temperatuur on 15.6 miljonit Kelvin'it ja rõhk on 250 biljonit atmosfääri. Tuuma gaasid on kokku surutud 150 korda tihedamalt kui vesi.
  Päikese poolt väljastatav energia (3.86e33 ergi/sekundis või 386 biljon megavatti) toodetakse aatomituumade sünteesi ehk tuumareaktsiooni käigus. Igas sekundis muundatakse umbes 700,000,000 tonni vesinikku ümber ligikaudu 695,000,000 tonniks heeliumiks ja 5,000,000 tonniks (=3.86e33 ergs) energiaks gamma kiirguse kujul. Kiirguse liikumisel Päikese pinna suunas absorbeeritakse pidevalt energiat ja re-emiteeritakse madalamatel temperatuuridel nii, et ajal kui ta jõuab Päikese pinnale, on ta energia peamiselt nähtav valgus. Viimasel 20% teest pinnale kantakse energiat rohkem konvektsiooni kui kiirguse poolt. Footonil võtab pinnale jõudmine aega 50 miljonit aastat.
   Päikese pinnal, mida kutsutakse fotosfääriks, on temperatuur umbes 5800 K. Päikeselaigud on "külmad" piirkonnad, ainult 3800 K (nad paistavad tumedad ainult võrreldes ümbritsevate aladega). Päikeselaigud võivad olla väga suured, mõned isegi diameetriga kuni 50,000 km. Päikeselaike põhjustavad keerulised ja mitte väga hästi arusaadavad Päikese magnetvälja mõjud.
   Fotosfääri kohal asub väike piirkond, mida tuntakse kromosfäärina.
   Kromosfääri peal asub väga hõre gaasi pilv, mida kutsutakse krooniks , ning ta ulatub miljoneid kilomeetreid kosmosesse, kuid on nähtav ainult päikesevarjutuste ajal (vasakul). Temperatuur kroonis on üle 1,000,000 K.
   Päikese magnetväli on väga tugev ( maiste standardite järgi) ja väga komplitseeritud . Tema magnetosfäär, samuti tuntud kui heliosfäär, ulatub teisele poole Plutot.
   Lisaks kuumusele ja valgusele paiskab Päike välja ka madala tihedusega laetud osakeste voolu (enamasti elektronid ja prootonid ), mis on tuntud kui päikesetuul. Päikesetuul liigub läbi Päikesesüsteemi kiirusega umbes 450 km/sek. Päikesetuul ja palju kõrgema energia osakesed, mida heidetakse välja Päikese loidete poolt, võivad mõjutada raadiolainete ülekandumist Maal ja tekitavad Maa atmosfääri vastasmõju tulemusel imeilusaid virmalisi..
   Hiljutised andmed kosmoselaevalt Ulysses näitavad, et päikesetuul saadetuna välja polaaraladelt levib peaaegu topeltkiirusega, 750 kilomeetrit sekundis, kui ta teeb seda madalamatel laiuskraadidel. Ka päikesetuule koostis polaaraladel näib erinev. Päikese magnetväli paistab olevat üllatavalt muutumatu.
   Päikesetuule lähem uurimine on kavas hiljuti välja saadetud kosmoselaevade Wind ja SOHO abil stabiilselt liikuvalt vaatluspunktilt Maa ja Päikese vahelt, umbes 1,6 miljonit km Maalt.
   Päikesetuul avaldab suurt mõju komeetide sabadele ja omab isegi mõõdetavat mõju kosmoselaevade trajektooridele.
   Päikese poolt väljastatud energia ei ole ühesuurune. Samuti mitte päikeselaikude aktiivsus. 17nda sajandi viimasel poolel oli periood väga madala päikeselaikude aktiivsusega, mida kutsutakse Maunderi Miinimumiks. See langeb ühte ebaloomulikult külma perioodiga Põhja-Euroopas, mida tuntakse mõnikord, kui Väikest Jääaega. Päikesesüsteemi moodustumise ajast peale on Päikese väljastatud energiahulk suurenenud umbes 40%.
   Päike on umbes 4,5 miljardit aastat vana. Oma sündimise hetkest peale on ta ära kasutanud umbes poole oma tuumas sisalduvast vesinikust. Seda jätkub, et särada " rahulikult " veel teinegi 5 miljardit aastat või nii (olgugi, et tema helendus ligikaudselt kahekordistub selle aja jooksul). Aga lõpuks tarvitab ta ära kogu vesinikust kütuse. Siis järgnevad radikaalsed muutused, ning ehkki see on tavaline tähestandardi järgi, võib tulemus olla hävitava toimega Maale (tõenäoliselt tekib planetaarne udukogu ).

Päikese kaaslased

Päikese mõjuringis orbiitleb üheksa planeeti ja palju muid väiksemaid objekte. (Millised kehad täpselt tuleb klassifitseerida kui planeedid ja millised kui "väiksemad objektid" on andnud põhjust mõnedeks avalikeks vaidlusteks, aga lõpuks on see siiski ainult definitsiooni küsimus.) Päike on Maa energiaallikas
Päike on Maa energiaallikas
Päike kiirgab valgust ja soojust ja see tähendab ,et päike on kuum valgusallikas .
Et kütta tuba soojaks kasutame kütusena turvast , põlevkivi ja kivisüsi, naftat ja maagaasi. Need kütte liigid on saanud oma energia kunagi ammu samuti päikeselt. Isegi elektrit, mida me tarbime kogu aeg toodetakse enamasti kunagi ammu Maale jõudnud päikeseenergia arvel.
Puud koguvad päikese kaudu enda sisse päikeseenergiat ja me saame neid põletades sooja.
Päikeselt saavavad ka inimesed energiat. Päikesekiirguse mõjul tekib inimese organismis elutegevuseks vajalik D- vitamiin Kui ei oleks päikest siis ei oleks maal elu.
Planeedid ja nende kaaslased
Merkuur
Päikesele lähim planeet on Merkuur. Maalt on teda raske näha, sest ta paistab alati Päikesele väga lähedal. Teda võib näha kas madalal idataevas või enne päikesetõusu madalal läänetaevas pärast päikeseloojangut. Merkuuril on palju kraatreid . Sellele lisanduvad mõned mäed ja madalamad alad nagu Kuulgi. Merkuur on väga kuum ning tal pole atmosfääri ega vett. Merkuuril ei ole elu.
Veenus
Järgmine planeet Päikesest eemaldudes on Veenus. Päikese ja Kuu järel on ta heledaim objekt taevas. Kuigi Veenus paistab taevas ilusana, on ta väga vaenulik planeet. Ta on kaetud mürgiste gaaside pilvedega, mis peegeldavad väga hästi päikesevalgust. Tema pind on väga kuum ja pilved nii tihedad , et läbi nende pole võimalik Päikest näha. Sellel planeedil on palju suuri madalaid tasandikke ühes kraatrite, orgude ja mägiste aladega. Leidub ka vulkaane , mis võivad veel praegugi aktiivsed olla.
Marss
Marss paistab taevas punase tähesarnase punktina, ta on verega ühte värvi. Läbi teleskoobi paistavad Marsi polaarsed jäämäed, mis sisaldavad külmunud vett. Aastaid tagasi uskusid astronoomid, et Marsil võib olla arukas elu, kuid praegu
teame, et see pole õige. Marsi pind on väga külm ja kaetud igas suurusjärgus kaljudega. Marsil on palju erinevaid pinnavorme - kraatreid, mägesid ja orge ning kõrgeid vulkaane. Marsil on kaks kuud. Mõlemad on väikesed, vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga. Need on Phobos ja Deimos.
Phobos Deimos
Jupiter
Väljaspool väikeplaneetide piirkonda asub Jupiter - suurim planeet Päikesesüsteemis. Nagu teistelgi gaasilistel planeetidel, puudub ka Jupiteril tahke pind. Jupiteri vaadeldes on näha planeeti ümbritsevad pilvevööndid. samuti on näha kuulus Suur Punane Laik, mis arvatakse olevat hiiglaslik keeristorm Jupiteri atmosfääris. Jupiteri ööpäev on väga lühike: ühe täispöörde tegemiseks ümber oma telje kulub vähem kui kümme tundi. Jupiteri ümbritsevatel orbiitidel tiirleb kokku kuusteist kuud.
Saturn
Saturn on suuruselt teine planeet Päikesesüsteemis. Saturni ümbritsevad pilvevööndid, kuigi neid pole nii kerge näha kui Jupiteri omi. Ümber tema tiirleb vähemalt 21 kuud. Neist suurim - Titaan - on palju suurem kui Kuu. Saturni ümbritsevad rõngad muudavad ta üheks ilusamaks vaatepildiks taevas. Nad koosnevad miljonitest pisikestest jäistest osakestest .
Uraan
Ka Uraanil on rõngad, kuid need on väga tuhmid ja Maalt raskesti jälgitavad. Ümber planeedi liigub 15 kuud.Uraani aasta on väga pikk - ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese kulub 84 Maa aastat. Tal on ka väga suur telgkalle. See tähendab, et ta tiirleb ümber Päikese külili ning poolused ja ekvaator on pööratud Päikese poole vaheldumisi . Seetõttu on Uraani polaaraladel teatud perioodidel soojem kui ekvaatoril.
Neptuun
Neptuun on gaasilistest planeetidest kaugeim. Ta on Päikesest üle miljardi kilomeetri kaugemal kui Uraan ning teeb täistiiru ümber Päikese 165 aastaga. Praeguste teadmiste kohaselt on Neptuunil kaks kuud.

Planeet Maa

Maa on kolmas planeet Päikesest ja suuruselt viies:
orbiit: 149,600,000 km (1.00 AU) Päikesest
diameeter: 12,756.3 km
mass: 5.9736e24 kg
   Maa on ainuke planeet, mille inglisekeelne nimi ei pärine Kreeka/ Rooma mütoloogiast. Nimi pärineb vanainglise ja germaani keelest. Muidugi on olemas sadu teisi nimesid planeedi kohta teistes keeltes.
   Alles Kopernikuse (kuueteistkümnes sajand) ajal saadi aru, et Maa on lihtsalt üks planeetidest.
   Maad saab muidugi uurida ilma kosmoselaeva abita . Sellele vaatamata ei olnud kuni kahekümnenda sajandini kaarte tervest planeedist. Kosmosest tehtud pildid planeedist on märkimisväärse tähtsusega; näiteks, on nad tohutuks abiks ilmaennustamisel ja eriti orkaanide jälgimisel ja ennustamisel. Ja nad on erakordselt kaunid.
   Maa on jaotatud mitmeteks kihtideks, milledel on erinevad keemilised ja seismilised omadused (sügavus km-tes):
     0-  40  Maakoor
    10- 400  Vahevöö ülaosa
   400- 650  Ülemineku piirkond
   650- 2700   Vahevöö alaosa
  2700-2890  D'' kiht (mõnikord lisatud vahevöö alaosale)
  2890- 5150   Välimine tuum
  5150-6378  Sisemine tuum      
Koor varieerub tunduvalt paksuses, ta on õhem ookeanide all, paksem kontinentide all. Sisemine tuum ja koor on tahked ; välimine tuum ja vahevöö kihid on vedelad.
Suurem osa Maa massist on koondunud vahevöösse, enamik ülejäänust tuuma.
     atmosfäär      = 0.0000051
     ookeanid        = 0.0014
     maakoor            = 0.026
     vahevöö        = 4.043
     välimine tuum  = 1.835
     sisemine tuum  = 0.09675
   Tuum koosneb peamiselt rauast (või nikkel/raud), kuigi on võimalik, et selles võivad esineda ka mõned kergemad elemendid. Temperatuur tuuma keskel võib olla kuni 7500 K (kuumem kui Päikese pinnal). Vahevöö alaosa koosneb arvatavasti peamiselt ränist, magneesiumist ja hapnikust koos mõningase raua, kaltsiumi ja alumiiniumi lisandiga. Vahevöö ülaosa koosneb põhiliselt oliviinist ja püroksiinist (raud/magneesium silikaadid ), kaltsiumist ja alumiiniumist. Meie teadmised Maa sisemusest on saadud ainult maavärinate võnkeid uurides. Vahevöö ülaosa koostisest saame teada, uurides vulkaanidest pinnale kerkivat laavat, enamik Maast on aga ligipääsmatu. Maakoor koosneb peamiselt kvartsist (ränidioksiid) ja teistest silikaatidest nagu päevakivi.
Maa keemiline koostis (massi järgi):
    34.6%  rauda
    29.5%  hapnikku
    15.2%  räni
    12.7%  magneesiumi
     2.4%  niklit
     1.9%  väävlit
     0.05% titaani
      Meie teadmised planeetide sisemustest on põhiliselt teoreetilised isegi Maa kohta. Teistel maistel planeetidel on arvatavasti sarnane struktuur ja koostis mõningate erinevustega: Kuul on ülimalt väike tuum; Merkuuril on eriti suur tuum (tema diameetri suhtes); Marsi ja Kuu mantlid on palju paksemad.
   Erinevalt teistest maistest planeetidest, Maa koor on jaotunud mitmeteks erinevateks tahketeks platoodeks, mis ujuvad allpool asuval kuumal vahevöö kihil. Teooriat, mis seda kirjeldab teatakse kui   laamtektoonikat.
Maavärinad on palju tavalisemad platoo servadel . Nende asukohtade visandamine teeb kergeks platoode piiride nägemise (paremal).
   Maa pind on väga noor. Suhteliselt lühikese (astronoomiliste standardite järgi) perioodi jooksul (500000000 a.)  on erosioon ja tektoonilised protsessid hävitanud ja uuesti loonud suurema osa Maa pinnast. Seetõttu on kadunud peaaegu kõik varasemad jäljed Maa pinna geoloogilisest ajaloost (kokkupõrke kraatrid jms.). Maa on 4.5 kuni 4.6 miljardit aastat vana. Vanimad teadaolevad kivimid on umbes 4 miljardit aastat vanad. Vanimad elavate organismide kivistised on vähem kui 3.9 miljardit aastat vanad. Selle otsustava perioodi kohta, kui elu hakkas alguses arenema ülestähendused puuduvad.
   71 % Maa pinnast on kaetud veega. Maa on ainuke planeet millel vesi saab eksisteerida vedelas olekus Maa pinnal (kuigi Titaani pinnal võib olla vedelat etaani või metaani ja Europa pinna all vett ). Vedelas olekus vesi on eluks olulise tähtsusega.  Ookeanide soojusmahtuvus on samuti väga tähtis hoidmaks Maa temperatuuri suhteliselt stabiilsena. Vesi on vastutav samuti suurema osa Maa kontinentide erosiooni ja murenemise eest, unikaalne protsess tänapäeva Päikesesüsteemis (kuigi see võis toimuda minevikus ka Marsil).
   Maa atmosfäär koosneb 77% lämmastikust, 21% hapnikust, argoonist, süsinikdioksiidi ja vee lisandiga. Alguses oli Maa atmosfääris arvatavasti palju rohkem süsinikdioksiidi, kuid see on aja jooksul peaaegu kõik liitunud karbonaatkivimiteks. Väiksemal määral on süsihappegaasi lahustunud ookeanidesse ning on ära tarvitatud elavate taimede poolt.
Laamtektoonika ja bioloogilised protsessid säilitavad praegu süsinikdioksiidi lakkamatut ringlemist Maal.
     Väike kogus süsinikdioksiidi on olemas atmosfääris igal ajal. See on äärmiselt tähtis Maa pinnatemperatuuri säilitamiseks kasvuhooneefekti kaudu. Kasvuhooneefekt tõstab pinnatemperatuuri umbes 35 C kraadi võrra üle temperatuuri, mis Maal peaks tegelikult valitsema (jäisest -21 kraadisest pakasest mõnusa +14 kraadise soojuseni); ilma selleta ookeanid külmuksid ja elu, nagu meie seda tunneme , oleks võimatu.
   Vaba hapniku olemasolu on üsna tähelepanuväärne keemilisest vaatepunktist. Hapnik on väga reageeriv gaas ja "normaalsete" tingimuste korral ühineb kiiresti teiste elementidega. Maa atmosfääris olev hapnik tekib ja säilib bioloogiliste protsesside tõttu. Ilma taimedeta poleks Maal mingit vaba hapnikku.
   Maa ja Kuu vaheline vastastikune mõju aeglustab Maa pöörlemist umbes 2 millisekundi võrra sajandis. Käesolev (teaduslik) uurimine näitab, et umbes 900 miljonit aastat tagasi oli 481 18- tunnist päeva aastas.
   Maal on mõõdukas magnetväli, mis on tekitatud elektrivoolu poolt tuumas. Päikesetuul, Maa magnetväli ja Maa ülemine atmosfäär põhjustavad virmalisi .

Maa kaaslane

Maal on ainult üks looduslik kaaslane, Kuu.
                 Kaugus     Raadius   Mass
Kaaslane   (000 km)   (km)     (kg)
---------  --------  ------  -------
Kuu        384         1738   7.35e22

Maa kaaslane Kuu

   Kuu on Maa ainuke looduslik kaaslane:
orbiit: 384,400 km Maast diameeter: 3476 km mass: 7.35e22 kg
   Roomlased panid Kuule nimeks Luna , kreeklased Selene ja Artemis , ning tal on palju teisi nimesid erinevates mütoloogiates.
Kuud on tuntud juba esiajaloolisest ajast peale. Ta on heleduselt teine objekt taevas pärast Päikest.
   Vastavalt tema suurusele ja koostisele on Kuud vahetevahel klassifitseeritud kui maist "planeeti" kõrvuti Merkuuri, Veenuse, Maa ja Marsiga.
   Kuud külastas esimesena Vene kosmoselaev Luna 2 1959 . aastal. Ta on ainuke taevakeha , mida on külastanud inimesed. Esimene maandumine toimus 20. juulil 1969. aastal (kas sa mäletad, kus sa sel ajal olid?); viimane 1972. aasta detsembris. Samuti on Kuu ainuke keha, mille pinnaseproovid on toodud Maale. 1994. aasta suvel kaardistati Kuu väga ulatuslikult kosmoselaeva Clementine poolt.
   Gravitatsioonijõud Maa ja Kuu vahel põhjustavad huvitavaid tagajärgi. Kõige silmnähtavamad on looded . Kuu gravitatsiooniline külgetõmme on tugevaim Maa poolsel küljel, mis on lähim Kuule, ja nõrgim vastasküljel. Selle tulemusena venitatakse Maad, eriti aga Maa vesikeskkonda, piki Maad ja Kuud ühendavat sirget Kuu poole. Maa pinnalt vaadates näeb kahte väikest kühmu, millest üks asub Kuu suunas, teine otse vastaspool. Veekeskkonnas mõjub Kuu külgetõmbejõud palju tugevamini kui tahkele maapinnale, s.t. vee mõhnad on kõrgemad. Kuna Maa pöörleb palju kiiremini, kui Kuu oma orbiidil liigub, liiguvad mõhnad ring iümber Maa, andes kaks kõrget loodet päeva jooksul.
    Maa pöörlemine kannab Maa mõhnad veidi ettepoole punktist, mis asub otse Kuust allpool. See tähendab, et Maa ja Kuu vastastikune mõjujõud ei toimi täpselt piki nende keskpunkte ühendavat sirget, kutsudes esile pöördemomendi Maal ja kiirendava jõu Kuul. See põhjustab pöörlemisenergia ülekandumist Maalt Kuule, aeglustades Maa pöörlemist umbes 1,5 millisekundi võrra sajandis ja suurendades Kuu orbiiti umbes 3,8 sentimeetrit aastas. ( Vastupidine efekt toimub tavatute orbiitidega satelliitidega nagu Phobos jaTriton).
    Selle gravitatsioonilise vastasmõju tõttu pöörleb Kuu  sünkroonselt Maaga, s.t. ta on seiskunud orbiidi faasis nii, et Kuul on Maa poole pööratud alati üks külg. Nii nagu Maa pöörlemine aeglustub praegu Kuu mõjutuste ulemusena, aeglustus Kuu pöörlemine minevikus Maa tegevuse tulemusena, kuid sel juhul oli efekt muidugi palju tugevam. Kui Kuu pöörlemiskiirus sai võrdseks tema tiirlemisperioodiga (nii, et mõhn on kogu aeg pööratud Maa poole), lakkasid tsentrivälised pöördemomendid Kuul ja Kuu saavutas stabiilse oleku. Sama asi on juhtunud suurema osaga Päikesesüsteemi kehadest. Ka Maa pöörlemine aeglustub lõpuks niivõrd, et võrdsustub Kuu perioodiga, nagu see on juhtunud Pluto ja Charoni puhul.
   Tegelikult näib Kuu oma orbiidil natuke võnkuvat (vastavalt oma natuke ellipsilisele orbiidile) nii, et mõned kraadid Kuu tagumisest küljest on aeg-ajaltnähtavad, kuid suurem osa tagumisest küljest (vasakul) oli täielikult tundmatu kuni Vene kosmoselaev Luna 3 pildistas seda 1959. aastal.
   Kuul pole atmosfääri. Kuid mõned tõendusmaterjalid Clementine'ilt vihjavad sellele, et Kuu lõunapooluse lähedal asuvates sügavates kraatrites võib olla veest tekkinud jääd. Kui see osutub tõeks, on see suure tähtsusega tulevastes Kuu-uurimistes.
   Kuu koor on keskmiselt 68 km paks ja varieerub oluliselt 0-st Mare Crisium all kuni 107 km-ni Korolevi kraatrist põhjapoole Kuu tagumisel küljel. Koore all asub vahevöö ja arvatavasti ka väike tuum. Vastupidiselt Maa vahevööle on Kuu oma siiski ainult osaliselt sula. See on imelik, aga Kuu massikese on tasakaalustunud tema geomeetrilisest tsentrist umbes 2 km võrra Maa suunas. Samuti on koor tihedam Maale lähemal asuvas küljes.
   Kuul on kaks tähtsamat maastikutüüpi: väga vana mägismaa ja suhteliselt tasane noorem maria.
     Maria (mis hõlmab umbes 16 % Kuu pinnast) on tohutu kokkusurutud kraatrite kogum, mis on hiljem täitunud sulalaavaga. Suurem osa pinnast on kaetud regoliidiga, mis on segu peenikesest tolmust ja kivisest purdmaterjalist ja on tekkinud meteoriidikokkupõrgete tagajärjel. Veel teadmata põhjustel on maria koondunud Kuu esiküljele (Maale lähem külg).
   Lisaks hästi tuntud iseärasustele Kuu esiküljel, asub tagumisel poolel Lõunapooluse-Aitken, mille diameeter on 2250 km ja sügavus12 km. See teeb temast Päikesesüsteemi suurima kokkupõrkel tekkinud kausi ja Orientale läänepoolsel poolkeral (nagu nähakse Maalt, kuid vasakul asuval pildil keskel), mis on suurepärane näide mitmeringilisest kraatrist.
    Apollo ja Luna programmide raames on Maale toodud 382 kg Kuu kivimiproove. Nendest on saadud suurem osa meie üksikasjalikest teadmistest Kuu kohta. Nad on eriti väärtuslikud, kuna neid saab dateerida. Isegi täna, 20 aastat pärast viimast maandumist Kuul, uurivad teadlased ikka neid hinnalisi proove.
   Suurem osa Kuu pinnalt pärinevaid kivimeid paistavad olevat 4,6 kuni 3 miljonit aastat vanad. Vanimad maised kivimid on vaid üle kolme miljoni aasta vanused. Seega võime Kuult saada sellist  tõendusmaterjali Päikesesüsteemi algajaloo kohta, mis pole kättesaadav Maalt.
   Eelnevalt õppides Apollo näitest, ei ole praegu üksmeelset arvamust Kuu päritolu kohta.
Päritolu kohta on olemas kolm põhilist teooriat:
1) kaksikplanetaarne hüpotees väidab, et Kuu ja Maa, kui ühtne kaksiksüsteem, moodustusid Päikesesüsteemi algusaegadel tolmu ja gaasipilvest;
2) eraldumishüpoteesi järgi eraldus Kuu Maa vahevööst pärast Maa tuuma moodustumist;
3) haardhüpoteesi järgi on Kuu planetaarne keha, mille Maa haaras kaasa heliotsentriliselt orbiidilt.
     Ükski neist oletustest ei sobi väga hästi.
     Uuema ja detailsema informatsiooni järgi Kuu kivimitest eelistatakse
4) kokkupõrke hüpoteesi: Maa põrkus kokku ühe väga suure objektiga (umbes niisama suurega kui Marss või veelgi suuremaga) ja Kuu moodustus välja pursanud materjalist.
On veel palju detaile, mille kallal tuleb töötada, kuid kokkupõrke teooria on praegusel ajal kõige laialdasemalt levinud.
   Kuul pole globaalset magnetvälja. Kuid tema pindmiste kivimite jääkmagnetism viitab sellele, et Kuu varases ajaloos võis tal olla globaalne magnetväli.
   Ilma atmosfääri ja magnetväljata on Kuu pind kaitsetult otse päikesetuule meelevallas. Oma 4 miljonit aastat kestnud eksisteerimiseajal on paljud päikesetuulest pärit vesiniku ioonid sööbinud Kuu regoliitkivimisse. Kunagi tulevikus võib
seda kuu päritoluga vesinikku hakata kasutama ka raketikütusena.
Kuusirp, poolkuu ja täiskuu. Kuuvarjutus
Kuu tiirlemisest ümber Maa on tingitud Kuu näiva kuju ehk Kuu faasi pidev muutumine sõltuvalt sellest, kui suur osa Kuu valgustatud pinnast on Maalt nähtav.
Kuu faasid :

• kuu loomine (kuud ei ole näha)
  
• noorkuu
  
• poolkuu (esimene veerand)
  
• kasvav kuu
  
• täiskuu
  
• kahanev kuu
  
• poolkuu (viimane veerand)
  
• vanakuu.
  

Kuu faaside kindlakstegemine on lihtne: Kuu, millest on näha parem pool, kasvab, ja millest vasak, kahaneb. Parem käsi ehk hüva käsi on rahvatraditsioonides seotud kasvamise ning lisandumisega, vasak käsi ehk kura käsi aga vähenemise ja kadumisega. See reegel kehtib põhjapoolkeral.
Mnemotehniliselt on faaside kindlakstegemiseks kasutusel ka järgnev meetod: Kui kuu "kasvab" ehk nähtavat osa tuleb juurde, on näha mõttes kuu peale kirjutatud J-tähe poolne külg. Kui kuu „kahaneb", on näha teine pool ehk mõttes kuu peale joonistatud K-tähe poolne külg.
Maa-Kuu süsteem ülalt vaadatuna
Kuud valgustatakse tema teekonnal ümber Maa Päikese poolt, Kuu ise ei tekita valgust. Kuu paiknemisi nimetatakse: 1. noorkuu, 3. esimene veerand, 5. täiskuu, 7. viimane veerand. Kuidas Kuu seejuures Maalt vaadatuna paistab on näha viimaselt jooniselt.
Kuu Maalt vaadatuna ehk Kuu faasid
Kuuvarjutus
Kui Kuu liigub ümber Maa, võib ta sattuda Päikese valgusest varju, mida heidab Maa. Kuid Kuu tee ei lähe igal tiirul läbi Maa varju. Seega ei ole kuuvarjutust iga kord, kui Kuu liigub ümber Maa, vaid ainult kuni kolm korda aastas. Kui Kuu on täielikult Maa varjus , siis on täielik kuuvarjutus. Kui Kuu on ainult osaliselt varjuga kaetud, siis on tegemist osalise kuuvarjutusega.
Kokkuvõte
Päike on ülikuum täht (6000 kraadi). Ta kiirgab soojust ja valgust. Päike on Maa energiaallikas ja kui poleks päikest puuduks elu Maal.
Ümber päikese tiirleb 9 planneeti: merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto.
Planeedid tiirlevad ja pöörlevad. Aega mille jooksul Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese, nimetatakse aastaks. Aega mille jooksul Maa teeb ühe pöörde ümber oma
Kujutletava telje, nimetatakse ööpäevaks.
Enamikul planeetidest on kaaslased, mis tiirlevad ümber oma planeedi.
Maa looduslik kaaslane on Kuu. Kuud võime näha kuusirbina, poolkuuna või
Täiskuuna. Need on Kuu faasid.
Päike ja kõik teised tähed on väga kuumad ,sest nendes toimub põlemine.
See on nii kogu meile teadaolevas maailmaruumis.
Maa on Päikesega väga tugevalt seotud: kogu eluks vajaliku energia saame Päikeselt.
Kus on Maa peal ülal ja kus all?
Maa on kerakujuline ja maa keskpunkt on kõikide inimeste jaoks all. Taevas on kõigi inimeste jaoks üleval. Maal on külgetõmbejõud ja tõmbab kõiki ja kõike enda poole.
Raskusjõu
Ümber päikese liikudes on maa kiirus 50 korda suurem püssikuuli liikumiskiirusest. Maad hoiab sellel peaaegu ringjoonelisel liikumisteel ehk orbiidil tugev jõud, mida nimetatakse gravitatsioonijõuks. Kui seda jõudu ei oleks, lendaks Maa Päikesest eemale maailmaruumi nagu kivi kiviheitemasinast. Gravitatsioonijõudu, millega Maa tõmbab enda lähedal olevat keha, nimetatakse raskusjõuks. Gravitatsioonijõud mõjub kõikidele kehadele . Selle jõu suurus oleneb üksteist mõjutavate kehade massist. Et planeetide mass on väga suur, mõjuvad nendele tugevad gravitatsioonijõud. Kuigi sa seda ei tunne, mõjutab raskusjõud ka sind, hoides sind Maa pinnal, olenemata sellest, kus sa oled. See tuleb sellest, et Maa peal olevatele kehadele mõjuv gravitatsioonijõud ehk raskusjõud on alati suunatud Maa keskkoha poole. Mõnikord, näiteks redelit mööda üles ronides, tunned sa raskusjõu mõju: sa pead lihaseid pingutama, et ületada raskusjõudu.
Kukkumine
Maa raskusjõu mõjul kukuvad kehad kiirenevalt (kiirus suureneb). Kukkumise kiirus ei olene kehade raskusest: kui õhutakistust ei oleks, kukuksid kerged kehad niisama kiiresti kui rasked kehad. Ligikaudu 400 aastat tagasi märkas seda Itaalia teadlane Galileo Galilei.
Mass ja kaal
Keha mass on selle koostismaterjali kogus. Mass ei muutu, olenemata sellest, missuguses maailmaruumis asub keha. Keha kaal on kehale mõjuv gravitatsiooniline tõmbejõud ehk raskusjõud. Et Kuu mass on väiksem kui Maa mass, on raskusjõud Kuul väiksem, see moodustab ühe kuuendiku Maa raskusjõust. Seega kaalub kosmonaut Kuu peal ainult ühe kuuendiku sellest, mis ta kaalub Maa peal, aga tema mass on Kuul sama, mis Maa peal.
Kuu ja Maa
Maa raskusjõud hoiab Kuud tiirlemas ümber Maa. Kuu raskusjõud mõjutab omakorda Maad. Kui Kuu on otse mere kohal, siis tõmbab tema raskusjõud merevett enda poole, põhjustades tõusu, kui Maa pöördub, siis satub Kuu maismaa kohale ja algab mõõn.
Maa raskusjõud
Maa vastaskülgedel olevad inimesed seisavad üksteise suhtes pea alaspidi. Aga maailmaruumi nad ei kuku . Nad püsivad igal pool kindlalt Maa pinnal. See on sellepärast, et raskusjõud tõmbab kõiki kehi Maa keskpunkti poole. ,,Allapoole’’ tähendab alati Maa keskme poole.
Kokkuvõte:
Kaugel taevakehadest kus pole nende mõju ei ole olemas suundi all ja ülal, sest seal ei ole raskusjõudu ja kõik on kaaluta olekus. Kuid Maal on külgetõmbejõud ja Maa keskpunkt kõikide maakeral elavate inimeste jaoks all. Raskusjõudu mõõdetakse kaalu abil.