Päikesekeskne taevakehade süsteem (1)

PÄIKESESÜSTEEM
Tartu Kesklinna Kool
9.a klass
Riinu Pae
Tartu 2009
Päikesesüsteem – Päikesekeskne taevakehade süsteem, mille ulatus piirneb Päikese gravitatsiooni väljaga.
Meie Päikesesüsteemi keskmeks on Päike. Päikesesüsteem on osa Galaktikast, mille läbimõõt on u 100 000 valgusaastat ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte. Orbiit on väga lähedane ringjoonele. Orbiiti mööda liikudes pöörlevad planeedid veel ümber oma kujutletava telje. Planeedid tiirlevad ümber Päikese samas suunas Päikese pöörlemisega. Planeetide orbiidid on ligikaudu samas tasapinnas ja praktiliselt ringikujulised. Päikesesüsteemi kõige suurem planeet on Jupiter ja kõige väiksem Merkuur.
Päikesesüsteem on umbes 5 miljardit aastat vana. Sel ajal tekkis gaasipilv , mille mass oli umbes kaks Päikese massi. See pilv sisaldas vesinikku, heeliumit ning peale nende veel 1- 2 % raskemaid elemente. (Need olid tekkinud tähtede plahvatuses). Raskusjõud tõmbas pilve aina kokku poole ja pärast miljoneid aastaid kestnud kokkutõmbumist muutus aine tihedus ning temperatuur pilves nii suureks, et kergemad aatomituumad (vesiniku tuumad ) hakkasid ühinema raskemateks. Päikese kui tähe väljakujunemine võttis aega umbes 50 miljonit aastat.
Päikese ja planeetide tekkimisest üle jäänud tahke aine on jäänud Päikesesüsteemi tolmu ja väikekehadena, gaas aga puhutud Päikese kiirguse ja Päikesetuule poolt kaugetesse Päikesesüsteemi välisosadesse.
Planeedid peegeldavad Päikese valgust.
Päikesesüsteemi kuulub:

• kaheksa suurt planeeti
  
• mõni tuhat väikeplaneeti – asteroidi
  
• sadakond perioodilist komeeti
  
• planeetide kaaslased
  
• teadmata koguses meteoorset ainet, "tolmu", mis Maa atmosfääri sattudes tekitab üle taeva lendava tulejuti - langeva tähe.
  

PÄIKE
Päike on meie lähim täht. See on hõõguv gaasikera , mille temperatuur on umbes 6000° C. Päikese aine on kõrge temperatuuri tõttu plasmaolekus. See kiirgab soojust ja valgust.
Päike on peajada täht spektriklassiga G2V (keskmisest tähest mõnevõrra massiivsem ja kuumem, eluiga umbes 10 miljardit aastat). Vanuseks on hinnatud 4,57 miljardit aastat. Läbimõõt on 1,392 miljonit km (109 Maa läbimõõtu), mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi) ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. Päikese keskmes toodetakse termotuumareaktsioonides vesinikust heeliumit. Füüsikud tekitavad Päikese tuumas toimuvatele sarnaseid protsesse vesinikupommis ning eksperimentaalsetes termotuumareaktorites.
Päikese otsene vaatlemine võib silmi kahjustada ning põhjustada pimedaks jäämist. Silmade kaitsmiseks pikemaajalise vaatlemise korral tuleks kasutada spetsiaalseid päikesefiltreid või tumedamat keevitusklaasi. Päikesekiirgusega tekib kehas D- vitamiin ning päevitust.

MAA RÜHMA PLANEEDID:
Ma rühma planeedid on Merkuur, Veenus , Maa ja Marss, kuna nende mõõtmed, massid ja tihedused on võrreldavad. Sammuti on neil väike kaaslaste arv ja aeglane pöörlemine. Vesi esineb ainult Maal ookeanidena.

MERKUUR
Merkuur on Päikesele kõige lähemal olev planeet ning ka kõige väiksem planeet. Ta on Maa kaaslasest Kuust pisut suurem. Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil on ebaühtlane. Mass on 3,303× 1023 kg.
Merkuur on nime saanud Vana- Rooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt (Vana-Kreekas Hermes).
Kuni 1962. Aastani arvati, et Merkuuri päev on sama pikk, kui tema aasta, kuid see teooria lükati ümber 1965. aastal radarivaatlusega. Nüüd teatakse , et Merkuur pöörleb oma kahe aasta jooksul kolm korda (teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul).
Täpseid andmeid temperatuuri kohta pole, kuid see võib olla vahemikus 90-700 kelvinit.
Merkuur sarnaneb kõige rohkem Maa kaaslase Kuuga . Tema pind on väga vana ja kraatreid täis, Merkuuril ei ole atmosfääri ega oletatavasti ka laamtektoonikat. Pole õhku ega vett.
Tiheduselt on Merkuur teine keha Päikesesüsteemis pärast Maad. Merkuuri sisemuses on suur rauast tuum. Arvatakse, et vähemalt osa Merkuuri tuumast on sula. Puuduvad kaaslased.
Merkuuril on nõrk magnetväli, mille tugevus on umbes 1 % Maa magnetvälja tugevusest.
Merkuuri on külastanud ainult üks kosmoselaev , Mariner 10. Ta lendas Merkuuri orbiidil kolm korda 1973. ja 1974. aastal. Ainult 45% planeedi pinnast on kaardistatud.

VEENUS
Oma nime on Veenus saanud Vana-Rooma elu- ja armastusjumalanna järgi. Nimetatakse rahvasuus ka Koidu- või Ehatäheks.
Päikesele kauguselt teine planeet. Veenus on Maale lähim (min kaugus 42 milj. km).
Mõõtmetelt Maale väga sarnane. kaetud kogu ulatuses läbipaistmatu pilvekihiga.
Veenus pöörleb väga aeglaselt, et see aga toimub tiirlemisele vastassuunas , on päikeseööpäev (117 päeva) pöörlemisperioodist lühem. Telg on orbiidi tasandiga enam-vähem risti, aastaaegade vaheldumine seega puudub. Orbiit on väga lähedane ringile.
Veenus on Maalt hästi nähtav. Teleskoobis paistab Veenus suur ja väga hele ( pilved peegeldavad tagasi 77% pealelangevast valgusest). Valgusfiltrite abil võib näha muutuva kujuga tumedamaid ribasid ja laike; hästi on näha faasid .
Atmosfäär, mis Veenust ümbritseb, koosneb põhiliselt süsihappegaasist (96,5%), lämmastikkust (3,4%) ning vähesel määral vingugaasist, vääveldioksiidist ja veeaurust.

MAA
Maa on kolmas planeet Päikesest ja suuruselt viies. Maa on ainuke planeet, mille inglisekeelne nimi ei pärine Kreeka-Rooma mütoloogiast vaid vanainglise ja germaani keelest.
Maa orbiit on praktiliselt ringikujuline ning sellel on tunduvalt kiirem pöörlemine kui Veenusel ja Merkuuril. Tiirlemisperiood 365 ööpäeva, 6 tundi, 8 minutit, 38 sekundit, ümber Päikese liigub kiirusega 30km/s. Pöörlemisel teeb Maa täispöörde ümber oma telje 24 tunniga. Pöörlemisel keerab Maa päiksekiirtele ette järjest uue osa oma pinnast (päev). Alad, mida päiksekiired ei valgusta on kosmilises pimeduses (öö). Meie jaoks tähistab päiksetõus momenti, kui see osa maakera pinnast, kus meie elame pöörab end Päikese poole. Päikeseloojangul eemaldub meie elukoht Päikese kiirtevihust. Selle telje lõikumispunkte maakera pinnaga nimetatakse vastavalt põhja ja lõunapooluseks. Maakera keskkohta vöötab ekvaator – mõtteline joon, mis jagab maakera põhja- ja lõunapoolkeraks. Ekvaator asub mõlemast poolusest ühekaugusel. Maa ekvaator moodustab ekliptikaga 23°27´ nurga, mistõttu saab kord üks, kord teine poolkera Päikeselt rohkem valgust ja tänu sellele vahelduvad meil ka aastaajad.
Maa tuum koosneb peamiselt rauast. Temperatuur tuuma keskel võib olla kuni 7500 K (kuumem kui Päikese pinnal). Meie teadmised Maa sisemusest on saadud ainult maavärinate võnkeid uurides. Maakoore paksus varieerub: olenevalt kohast on see erinev- ookeanide all on õhem, maismaa all paksem .
Atmosfäär, mis üle 3 miljardi aasta tagasi koosnes ammoniaagist, kloorist, metaanist ja vesinikust, on Maa ajaloo vältel väga mitmete tegurite, sealhulgas bioloogiliste protsesside ja isegi inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Maa atmosfääri põhiosa koosneb praegu lämmastikust - 78%, hapnikku on 21%, ülejäänud gaase tunduvalt vähem (süsihappegaasi näiteks 0, 03%). Atmosfäär annab Maale sinise värvuse.
Maa atmosfäär on eluslooduse kaitsekilp. Atmosfäär kaitseb Maad külma eest öösel ja liigse sooja eest päeval, ta on päästvaks soomuseks meteoriitide ja mitmesuguste kiirguste vastu. Suur osa Päikeselt Maale saabuvast soojusest kiirgub maailmaruumi tagasi. Tänu sellele püsib temperatuur Maa pinnal meie jaoks mõistlikkuse piires. Päikese kiirgusest kõige ohtlikuma- ultraviolettkiirguse eest kaitseb meid atmosfääri osoonikiht . Omapäraseks kaitsekilbiks on ka magnetväli. See kaitseb meid päikesetuule eest.
Kuu
Alates Maast on kõigil planeetidel kaaslased. Maal on kaaslaseks Kuu, üks suuremaid kaaslasi Päikesesüsteemis. Viimane on oma emaplaneediga võrreldes sedavõrd suur, et Maad ja Kuud oleks õigem nimetada kaksikplaneediks. Kuu pinnavorme näeb palja silmaga, teleskoop toob neid nähtavale veelgi rohkem. Kuud iseloomustab rõngasmägede – meteoriidikraatrite rohkus . Atmosfäär Kuul puudub ja sellest tulenevalt pole ka vedelat vett. Maa poole on Kuu pööratud kogu aeg ühe küljega, teist külge pildistati esmakordselt 1959 . aastal Luna - 3 poolt. Tänaseks on Kuud külastanud kuus ekspeditsiooni ja suurel hulgal automaatjaamu. Kuu kivimid sarnanevad oma koostiselt maakoore kivimitele. Kuu tihedus on suhteliselt väike. Kuul puudub magnetväli.

MARSS
Marss oli Kreekas sõjajumal ja Roomas põllumajandusjumal. Marss sai selle nime vastavalt oma punasele värvusele, mis tuleneb vettsisaldavte rauaoksiide suurest osakaalust. Marsi kutsutakse ka mõnikord Punaseks Planeediks. Selle planeedi nime järgi on nimi pandud ka kalendrikuule märtsile.
Marsi ööpäev on ainult nelikümmend minutit pikem Maa ööpäevast ning tema telje ümber pöörlemise periood on peaaegu samasugune kui Maal. Marsil vahetuvad aastaajad.
Marsi atmosfäär sisaldab ainult vähesel hulgal hapnikku ja veeauru. Kuna Marsil on vähe veeauru, siis tekib seal ka harva pilvi.
Marsil on mitmekesine ja huvitav maastik , mõned maastikuvormid on üsna suurejoonelised.
Suurem osa Marsi pinnast on väga vana ja kraatreid täis, aga seal on ka palju nooremaid lõhestatud orge , kõrgendikke, mägesid ja tasandikke.
Marsi avastamisest saadik on püütud leida tõendeid elu olemasolust Marsil. Põhjus, miks arvatakse Marsil elu olevat, on tema soodne kaugus elu võimalikkuseks Päikesest ning tähtsaks argumendiks on ka planeedi õhkkond. Samuti on täheldatud erinevaid pinnamoodustiste värvi ja kontrasti muutusi. Neid seostatakse taimede kasvuga. Paljudes Marsi paikades on väga selgeid tõendeid erosioonist ning suurtest üleujutustest ja väikeste jõgede süsteemidest. Mingil ajal oli Marsi pinnal selgelt vesi. Arvatakse, et seal võisid olla isegi suured ookeanid ja mered. Kuid arvatavasti toimus see lühiajaliselt ja väga kaua aega tagasi. Erosioonikanalite vanuseks hinnatakse umbes 4 miljonit aastat. Oma varases minevikus oli Marss üsna Maa sarnane. Samuti avastati vettsisaldavaid rauaoksiide, mis annavadki planeedile punaka värvuse. Praegusel ajal leidub vett ainult jää või auruna. Arvatakse, et kui kogu Marsil olev jää sulaks, siis polaaraladelt pärinev vesi kataks planeedi pinna 10 meetri paksuse kihina. Teise sama mõõtu kihi peaks andma igikeltsast pärinev vesi.
Marsil on kaks kaaslast : Deimos ja Phobos . Suurem neist on Phobos, mis teeb ühe Marsi ööpäeva jooksul kolm tiiru ümber planeedi. Teine kaaslastest – umbes poole väiksem Deimos, mille tiirlemisperiood on pisut pikem Marsi ööpäevast. Mõlemad on halli värvi ja nende tolmune pind on täis erineva suurusega kraatreid.
Marss on väga ebatasane planeet. Suurim kõrguste vahe on 27 km.

HIIDPLANEEDID :
Pärast Marssi on Päikesesüsteemis tükk tühja maad ja siis algab hiidplaneetide piirkond. Hiidplaneetidele on iseloomulik suur mass, suured mõõtmed kuid väike tihedus. Selle tingib ulatuslik läbipaistmatu atmosfäär, mis koosneb põhiliselt heeliumist ja vesinikust. Planeedid pöörlevad kiiresti ja neil on suur lapikus.

JUPITER
Jupiter on Päikeset viies planeet ning suurim. Seda on uuritud hiidplaneetidest kõige rohkem. Tema magnetväli on tugevam kui Maal. Jupiteri mass on 318 korda suurem Maa massist. Võrreldes Maa tihedusega on Jupiteri tihedus tunduvalt väiksem, see tähendab, et ülekaalus on kergemad elemendid nagu näiteks heelium ja vesinik. Üle planeedi liiguvad ka suure kiirusega tuuled. Esineb kiirgusvöönd. Tema tiirlemis-periood on ligi 12 aastat. Teised hiidplaneedid liiguvad veelgi aeglasemalt kui Jupiter. Selle orbiit on peaaegu ringikujuline.
Eesti rahvaastronoomias peeti Kuu läheduses paiknevat heledat tähte Kuusulaseks. Kui viimane kõndis peremehe (Kuu) ees, olid head ajad - peremees otsis sulast; otsis aga sulane peremeest, olid teadagi halvad ajad. Sellist planeeti, mis Kuuga kaasas liigub, muidugi olemas ei ole. Kuusulase osas esinesid juhuslikult tema lähedusse sattunud planeedid või heledad kinnistähed. Nii alandati roomlaste peajumal eestlaste poolt aeg-ajalt Kuusulaseks.
Kosmosesse kiirgab Jupiter rohkem soojust kui ta saab päikeselt. Jupiteri sisemus on kuum.
Kuumus planeedi sisemuses tekitatakse aeglase gravitatsioonilise surve poolt. Jupiter ei tooda ise energiat vastupidiselt Päiksele. Ta on siiski liiga väike ja tema sisemuses ei ole piisavalt energiat tuumareaktsioonide süütamiseks.
Jupiteril on ähmaseid rõngaid nagu Saturnil, kuid palju väiksemad. Erinevalt Saturnist, on Jupiteri rõngad tumedad . Arvatavasti koosnevad nad väga väikestest kivise materjali teradest. Osakesed Jupiteri rõngastes ei püsi seal kaua. Seetõttu, kui rõngastel on jäävad tunnused, peavad nad saama pidevalt uut gaasilist ainet. 1994 aastal põrkas komeet Shoemaker-Levy 9 kokku Jupiteriga (vasakul). Kokkupõrke tulemused olid selgelt nähtavad isegi amatöörteleskoopidega.
Öises taevas on Jupiter tihti heledaim "täht" taevas (ta on tumedam ainult Veenusest, mis on harva nähtav tumedas taevas). Rõngad ja Suur Punane Laik on nähtavad väikeste astronoomiliste teleskoopidega.
Jupiter koosneb umbes 90% vesinikust ja 10% heeliumist metaani, vee, ammoniaagi ja "kivimi" lisandiga. See on koostiselt väga lähedane algsele Päikese udukogule, millest moodustus terve Päikesesüsteem.
Jupiteri kuud on: Metis , Adrastea, Amalthea, Thebe, Pasiphae, Europa, Ganymede, Callisto, Sinope, Himalia, Lysithea, Elara, Ananke, Carme, Io ja Leda .

SATURN
Saturn on kuues planeet Päikesest ja suuruselt teine. Tema orbiit erineb vähe ringikujulisest. Tema tiirlemisperiood 29, 5 aastat. Automaatjaama " Voyager " andmetel on Saturni pöörlemisperiood 10 tundi ja 39 minutit. Oma koostiselt sarnaneb ta Jupiterile, kuid on sellest veelgi hõredam.
Saturni silmapaistvaim detail on teda ümbritsev rõngas. Saturni rõngaste süsteem koosneb praegu teadaolevalt seitsmest rõngast, mida nimetatakse vastavalt kas A, B, C, D, E, F või G rõngaks. Kolm esimest on ka Maalt nähtavad. Saturni rõngad koosnevad väikestest tükkidest, millest igaüks tiirleb iseseisvalt ümber planeedi.
Saturni (ja teiste Jupiterilike planeetide) rõngaste päritolu on teadmata. Kuigi neil võisid olla rõngad juba moodustumise ajast peale, ei ole rõngaste süsteemid stabiilsed ja peavad olema (edasiminevate) protsesside tulemusena taastekkinud, arvatavasti suuremate satelliitide lagunemisel.
Saturni nähtav pind on tunduvalt rahulikum ja kontrastidevaesem kui Jupiteri oma. Ka Saturni keeristormid pole nii võimsad kui tema suurel naabril. Saturn on kahjuks nii kaugel, et maiste teleskoopidega tema pilvkatet uurida pole perspektiivikas.
Oma kaaslaste arvu poolest edestab Saturn Jupiteri. Sellel on seni on avastatud 18 kuud: Pan, Atlas , Prometheus, Pandora , Epimethus, Janus , Mimas, Enceladus, Tethys, Telesto, Calypso, Dione, Helene, Rhea , Titan, Hyperion, Iapetus, Pheobe ,
Nagu Jupiter, koosneb Saturngi umbes 75% vesinikust ja 25% heeliumist ja väikesest osast muudest ainetest. Samuti on olemas erinevaid jääsid.
Nagu teistel Jupiterlikel planeetidel on Saturnil oluline magnetväli.
Öises taevas on Saturn kergesti märgatav isegi paljaste silmadega . Kuigi ta pole nii hele kui Jupiter, on teda kerge identifitseerida kui planeeti kuna ta ei "vilgu" nagu tähed. Rõngad ja suuremad kaaslased on nähtavad väikese astronoomilise teleskoobiga.

URAAN
Uraan on Päikesest seitsmes planeet ja suuruselt kolmas. Suuruselt kolmas on Uraan diameetri , mitte massi poolest, sest massilt on Uraan kergem kui Neptuun .
Teleskoobist vaadatuna meenutab Uraan pigem tähte, kui planeeti. Uraan on tegelikult taevas ka palja silmaga nähtav, kuid kuna taevas on selliseid tähti/planeete palju, siis Uraan jäi vanaaja astronoomidele märkamata.
Uraan on tüüpiline hiidplaneet nii tiheduse, kuju kui ka keemilise koostise poolest. Uraani atmosfääris on umbes 83% vesinikku, 15% heeliumi ja 2% metaani. Uraan koosneb põhiliselt erinevatest jäädest ja ainult umbes 15% vesinikust ja heeliumist, mida on üpriski vähe. Uraanil ei ole kivist tuuma. Uraanil on ka üheteistkümnest kitsast rõngast koosnev rõngaste süsteem. Kõik rõngad on väga ähmased, neist heledaimat tuntakse kui Epsiloni rõngast. Uraani rõngad avastati järgmisena pärast Saturni rõngaid.
Uraan ei pöörle ümber Päikese nagu teised planeedid tiirlemisega samas suunas vaid on sellega peaaegu risti. See pöörleb isegi tiirlemissuunale vastassuunas nagu Veenus. Uraani pöörlemisperiood on praegustel andmetel 17, 2 tundi. Pilvemass pöörleb kiiremini, 14- 16 tundi.
Uraani on külastanud vaid üks kosmoselaev Voyager, mis käis Uraanil 24, jaanuaril 1986. Pärast seda saadi aimu Uraani pilvevööst, mis oli piltidel siiski üsna ähmane.
Uraani sinine värvus on ülemistes atmosfäärikihtides metaani poolt neelatava punase valguse tagajärg. Seal võib olla värvilisi vööte nagu Jupiteril, aga nad on vaatlemise eest peidetud pealasuvate metaanikihtide poolt.
Voyager 2 avastas 10 väikest kuud lisaks juba teatud 5 suurele. On tõenäoline, et seal on veel mitmeid pisikesi kaaslasi rõngaste sees.
Kokku on Uraanil 15 kuud: Cordelia, Ophelia , Bianca, Cressida, Desdemona, Juliet, Portia, Rosalind , Belinda, Puck, Miranda, Ariel , Umbriel ja Titania .

NEPTUUN
Neptuun on kaheksas planeet Päikesest ja suuruselt neljas (diameetri järgi). Neptuun on diameetrilt väiksem, kuid massilt suurem kui Uraan.
Oma nime on ta saanud Vana- Rooma merejumala Neptuuni (Kreekas Poseidoni) järgi.
Neptuun on väga sarnane Uraanile, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt (maapealsetes teleskoopides näeme vaid tillukest rohekat ketast).
Selle planeedi täpne pöörlemisperiood on leitud magnetvälja kaudu.
Orbiit on Neptuunil praktiliselt ringikujuline, ühe tiiru ümber Päikese teeb ta 164, 8 aastaga. Pöörlemisperiood on Neptuunil 15 tundi ja 48 minutit.
Neptuuni gaasilisel pinnal on mitmeid pilvevööte ja kaks tumedat laiku. Magnetväli on Neptuunil tunduvalt nõrgem kui Uraanil. Neptuunil on sisemine soojusallikas - see kiirgab kaks korda rohkem energiat kui ta saab Päikeselt.
Tema atmosfäär koosneb põhiliselt vesinikust ja heeliumist väikese metaani lisandiga. Neptuuni sinine värvus on punase valguse neelamise tulemus metaani poolt atmosfääris.
Neptuunil on ka rõngad. Maapealsed vaatlused näitasid ainult ähmaseid kaari terviklike rõngaste asemel, aga Voyager 2'e fotod näitasid, et nad on terviklikud rõngad heledamate kohtadega. Üks rõngastest paistab olevat veidra põimunud struktuuriga.
Neptuuni on võimalik vaadata binokliga, aga kindlasti on vajalik suur teleskoop, kui tahad näha ka midagi muud peale pisikese ketta.

( PLUUTO )
Pluutot ei loeta alates 2006.a meie päikesesüsteemi osaks. Ei teata eriti palju (kaugel). Pluutot tahetakse klassifitseerida mitmesuguselt nii planeeti kui ka tähte. Ajalooliselt on Pluuto siiski planeet.
Pluuto on kõige väiksem planeet. Tal pole kindlat orbiiti.
Pluuto asub Maast väga kaugel ning seetõttu on see ainuke Päikesesüsteemi planeet, mida pole külastanud ükski kosmoselaev. Seega tuginevad meie teadmised Pluutost vaid arvutustel, vaatlustel ja oletustel.
Arvatakse, et Pluuto mass on võrdne Maa massiga. Pluuto raadius ei ole täpselt teada. Päiksesüsteemi kõige kontrastsem keha on samuti Pluuto. Seda kontrasti kavatsetakse uurida Pluuto Ekspress missioonil. Pluto pinna temperatuur pole täpselt teada, kuid see on arvatavasti umbes -228 kuni -238 kraadi. Pluuto koostis on teadmata, aga nähtavasti koosneb planeet 70% kivimite ja 30% jää segust .
1987. aastal tehti kindlaks, et Pluuto ei ole Päiksesüsteemi lõpus üksi, nimelt on tal kaaslane Charon. Charoni tiirlemisperiood on kuus päeva ja üheksa tundi. Charoni keskmine kaugus planeedist on 19 700 kilomeetrit.
Kasutatud kirjandus:

• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/paikesesysteem4.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCstee m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ike
  
• http://neljandaloodus.blogspot.com/2008/10/pikesessteem-powerpoint-esitlus.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Merkuur
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/paikesesysteem3.ht m
  
• Planeedid, David McNab, James Younger, Varrak, 2000