Lipiidid (0)

Biokeemia  1 
L I P I I D I D 
 
Termin " lipiidid " tuleneb kreekakeelsest sõnast  lipos -  rasv .  
Lipiidid on ained, mis ei lahustu vees, kuid lahustuvad orgaanilistes  lahustites  ( eeter , bensool, 
bensiin , kloroform jt.) ja inimorganismis on neid 10-20 % kehakaalust.  
Neid võib  tinglikult  jaotada kaheks:  
* tsütoplasmaatiline - s.o. rakkude tsütoplasmas esinev rasv.   Esineb kõikides  organites  ja  
   kudedes. See moodustab umbes  25 %  kogu organismi rasvast ja on    
  praktiliselt samal tasemel kogu elu jooksul. 
* varurasv  (reservrasv) -  ladestub organismis ja selle hulk muutub sõltuvalt 
    mitmesusgustest teguritest. 
 
Lipiidide bioloogiline tähtsus on suur: 
•   Lipiide  on leitud kõikides organites ja kudedes.  
Ajus võivad lipiidid moodustada poole organi  kaalust   ~50 %.  
Kõige rohkem on lipiide  rasvkoes  (kuni 90 %).  
•  Lipiidid on  rakumembraanide  struktuurseks komponendiks. 
•  Lipiidide  energeetiline  tähtsus  seisneb  selles,  et  nad  kindlustavad  26  -  30  %  kogu 
energiast, mida organism ööpäevas vajab. 
•  Lipiidid  täidavad  tagavaratoitainete  funktsiooni,  mida  organism  kasutab  siis,  kui  ta 
neid  toiduga  ei  saa.  Depoorasvana  esineb   nahaalune    rasvkude ,  neere  ümbritsev 
rasvkihn, rasvikud. 
•  Lipiidid  võtavad  osa  termoregulatsioonist,   kaitsevad   nahka   kuivamise   eest,  kaitsevad 
organeid põrutuste eest.  
•  Lipiidid  on  endogeense  vee  potentsiaalseks  reserviks  organismis  (  100  g  rasva 
oksüdatsioonil tekib 107 g vett) 
•  Lipiidid on küllastumatute rasvhapete allikaks. 
 
„Lipiidide“  mõiste  asemel  mõistet  „ rasvad “  ei  ole  õige  kasutada,  kuigi  mõnikord  seda 
tehakse.  See  pole  korrektne.  Lipiidid  on  lai  üldmõiste.  Seega  mõistet  “neutraalrasvad”  ehk 
“rasvad”  tohib  kasutada  vaid  lipiidide  ühe  osa  ehk  triglütseriidide  kohta,  mitte  aga  kõiki 
lipiide  haarava  mõistena.  Et  toidulipiidide  absoluutse  osa  moodustavad  rasvad,  võib 
toitumisest ja toidust rääkides kasutada  terminit  "toidurasvad". 
 
 
Lipiidid  on  heterogeensed  orgaanilised  ühendid,  mida  iseloomustavad  järgmised 
omadused: 
•  on vähemalt kahekomponendilised  biomolekulid  
•  omavad baasalkohoolset ja rasvhappelist (- lisi ) komponenti(-e) 
•  on reeglina  estrid  (alkoholi ja rasvhapete ühendid) 
•  osades lipiidides lisanduvad estrilisele baasehitusele teised komponendid 
•  vees  lahustumatud  
•  lahustuvad orgaanilistes lahustites (benseen,  atsetoon , kloroform,  alkohol  jt) 
•  on tähtsad toidukomponendid, mida kõrgemad organismid võivad kasutada 
energeetilise ainena, biosünteesis keha ehitusainena 
•  toidu lipiidid sisaldavad rasvas lahustunud vitamiine ja  essentsiaalseid  
(eluks vajalikke, elutähtsaid)  rasvhappeid  
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
1 
Koostanud  M.  Kolga   
Biokeemia 1 
Lipiidide ehitusüksused: 
1. Baasalkohol - aluseks estrilise ehituse tekkes.  Kesksed  baasalkoholid inimorganismis: 
•  glütserool  –  kolmevalentne  alkohol,  on  baasalkoholiks  triglütseriidides  ja 
fosfolipiidides 
•   kolesterool  – küllastamata tsükliline alkohol; baasalkoholiks tsüklilistes lipiidides, on 
inimorganismi steroolide tüüpesindaja 
•  sfingosiin  -  küllastamata  aminoalkohol;  baasalkoholiks  mitmetes  liitlipiidides  -  
sfingolipiidides 
2.  Rasvhapped  -  karboksüülhapped, mille süsinikahelas on 4 – 36 süsinikku 
•  suurem osa rasvappeid on  lipiidide  ehituskomponendid (lipiidides on leitud üle 200 
rasvhappe)  
•  organismis  olevatel  rasvhapetel  on  enamasti  pikk  hargnemata  süsinikahel  ja  nad 
sisaldavad ühte -COOH rühma 
•  on  amfifiilsed  ühendid:  neil  on  hüdrofoobne  (vees  mittelahustuv)  süsivesinikahel  ja 
hüdrofiilne karboksüülrühm 
•   vabu     rasvhappeid    ehk    esterifitseerimata    rasvhappeid    esineb      inimorganismis   
lipiidide  metabolismi  (ainevahetuse)  vaheühenditena  ja  vereplasmas  teatud 
transportvormidena 
•  vabu rasvhappeid kannab veres põhiliselt  albumiin  
•  oksüdeerudes kudedes ( maksas , südamelihases, skeletilihastes jt) annavad nad rohkesti 
energiat 
 
Inimorganismi lipiidid sisaldavad nii küllastatud kui ka küllastamata rasvhappeid. 
Inimorganismi  normaalne   funktsioneerimine   vajab  nii  küllastatud  kui  ka  küllastamata 
rasvhappeid.  Kas   rasvhape   on  küllastatud  või  küllastamata  sõltub  temas  sisalduvast 
kaksiksidemest: küllastatud rasvahapetes ei ole kaksiksidet.  
Küllastatud rasvhapped on toatemperatuuril  tahked  ained, kui C-aatomite arv on > 10 
palmitiinhape (palmithape)    steariinhape (stearhape)  
Küllastatud rasvhapped on kõrge sulamistemperatuuriga ja lipiidid, mis koosnevad enamuses 
nendest , sulavad kõrgel temperatuuril.  
Tahkeid   rasvu  (või,   searasv )  iseloomustab  küllastatud  rasvhapete  ( palmitiin -  ja  steariinhape) 
rohke sisaldus.  Loomsed  lipiidid on olekult tahked. 
 
Küllastamata  rasvhapped  on  toatemperatuuril  vedelad.  Mida  rohkem  on  lipiidides 
küllastamata rasvhappeid, seda madalamal temperatuuril nad sulavad.  
Toatemperatuuril  vedelaid  rasvu  nimetatakse  õlideks.  Taimseid  õlisid  iseloomustab 
küllastamata rasvhapete (oleiin-,  linool -, linoleenhape) sisaldus (taimeõlides on viimaseid kuni 
95 %). 
*  Monoküllastamata rasvhapped:  
Oleiinhape  (olehape)  -  vabana  enim  esinev  (leidub   oliivi -  ja  pähkliõlis,  sea-,  veise-  ja 
kanarasvas). 
*  Polüküllastamata rasvhapped:  
Linoolhape - vabana vähe, kuna vajalik triglütseriidide sünteesiks.              
Linoleenhape – esineb enamasti vabana.               
Arahhidoonhape   
Linoolhape ja arahhidoonhape on inimesele elutähtsad: 
•  struktuursete      komponentidena      kuuluvad      nad      rakumembraanide      ja      sidekoe   
koostisse 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
2 
Koostanud M. Kolga  
Biokeemia 1 
•  neil on tähtis osa täita kolesterooli ainevahetuses  
•  nad tõstavad organismi resistentsust nakkushaiguste, samuti pahaloomuliste kasvajate 
suhtes 
                                
Inimese  jaoks  eksisteerivad  ka  nn.  asendamatud  rasvhapped,  mida  organism  peab 
normaalseks füsioloogiliseks talituseks tingimata toiduga saama.  
Asendamatuteks  rasvhapeteks  on  linoolhape  ja  linoleenhape.  Nende  segu  nimetatakse 
vitamiin  F-ks.  
Linoolhape  on  eelühendiks  arahhidoonhappele,  millest  omakorda  moodustuvad  organismis 
bioloogiliselt  aktiivsed  ühendid:  makrofaagides,  neutrofiilides  ja  monotsüütides   tekkivad  
leukotrieenid;  trombotsüütides  esinevad  tromboksaanid  ning  paljudes  kudedes  leiduvad 
prostaglandiinid. Kõik need ühendid on enamasti lokaalse hormonaalse toimega.  
Asendamatud RH-d on vajalikud ka biomembraanide integraalstruktuuride säilitamiseks ning lipiidide 
metbolismi häireteta kulgemiseks. 
 
Polüküllastamata  rasvhappeid  ((polynsaturated  fatty  acid  ehk  PUFA)  jaotatakse:  oomega-3  (n-3)  ja 
oomega-6 (n-6) rasvhapeteks vastavalt mitmenda süsinikaatomi juures on esimene kaksikside.  
N-3 rasvhappeks on asendamatu linoleenhape ja temast sünteesitakse organismis rida teisi n-3 PUFA-
sid.  
Oomega-3 RH:  alfalinoleenhape - taimeõlid ( soja - ja rapsiõli) 
eikosapentaoolhape -  merekalad  jt meresaadused 
dokosaheksaoolhape - merekalad jt meresaadused 
N-6 rasvhappeks on linoolhape ja temast sünteesitakse organismis rida n-6 PUFA-sid. 
Oomega-6 RH:  linoolhape - taimeõlid 
arahhidoonhape - loomne toit 
 
Kirjanduses  kohtame  sageli mõisteid küllastatud/küllastamata lipiidid. Vastav termin näitab, 
millised rasvhapped antud  lipiidis  domineerivad.  
Lipiidide      füüsikalis-keemilised      omadused      sõltuvad      nende      koostisse      kuuluvate   
rasvhapete omadustest. 
 
 
L i p i i d i d e    k l a s s i f i k a t s i o o n 
 
Aktsepteeritum on  struktuurne   klassifikatsioon : 
 
LIHTLIPIIDID 
 
      LIITLIPIIDID  
 
 
TSÜKLILISED  
LIPIIDID 
tri(atsetüül)glütseriidid 
   glütserofosfolipiidid 
 
kolesteriidid 
vahad   
 
 
   sfingolipiidid 
 
 
 
 
 
fosfosfingosiidid 
 
 
 
 
 
glükosfingosiidid 
 
 
1.  L  i  h  t  l  i  p  i  i  d  i  d  –  (triglütseriidid  ja  vahad)  koosnevad  baasalkoholist  ja                                       
rasvhappejääkidest.  Esinevad toidurasvas; neid sünteesitakse maksas ja rasvkoes. 
T r i g l ü t s e r i i d i d  (= neutraalrasvad = rasvad) TG – glütserooli ja rasvhapete estrid: 
baasalkoholiks glütserool, rasvhappejääke on kolm. 
Looduslikud triglütseriidid on enamasti segatriglütseriidid, s.t. nad sisaldavad 2 - 3 erinevat 
rasvhappejääki. 
Loomsed rasvad ja taimsed õlid on omakorda mitmesuguste segatriglütseriidide  segud . 
 
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
3 
Koostanud M. Kolga  
Biokeemia 1 
Organismis on triglütseriidid: 
•  tsütoplasmaatilise rasvana - raku ehituskomponendid; 
•  varu- ehk depoorasvana – reservlipiidid (metaboolse energia varu ja kaitseroll) 
Triglütseriidid  deponeeritakse  energiavajadusteks  95-98  %  ulatuses  rasvkoes  (siseelundeid 
ümbritsevas rasvikus ja nahaaluses rasvkoes).  
Depoorasva  hulk  muutub  sõltuvalt  mitmesugustest  teguritest,  eelkõige  õigest  toitumis-  ja 
elurežiimist. Depoorasv moodustub 4 päeva jooksul toidurasvast. Depoorasv uueneb pidevalt: 
5 - 9 päevaga uueneb kuni pool depookudede rasvast. 
Inimese kehatemperatuuril on tema organismi triglütseriidid vedelas olekus. 
Peale triglütseriidide esinevad inimorganismis ka monoglütseriidid  (MG) ja diglütseriidid 
(DG),  mis  on  organismis  lipiidide  metaboliidid  (ainevahetuse  vaheproduktid). 
Plasmamembraanis tekivad hormonaalse signaali ülekande käigus diglütseriidid, mis töötavad 
signaalülekande vahendajana. 
 
V  a  h  a  d    kujutavad  endast  rasvhapete  ja  üheaatomiliste  alkoholide  liitestreid.  Vahade 
esindajaks  on   lanoliin   ehk  villavaha  –  kolesteriini  ja  rasvhapete  estrite  segu.  Lanoliin 
kindlustab  naha  elastsuse;  on  kollane  pehme  mass;  soeb  vett  ülihästi,  kuid  vees  ei  lahustu. 
Kasutatakse salvides ja kosmeetilistes vahendites.  
Vahad on veel spermatseet (valge mass  vaala  koljuõõnes= vaalavõidis) ja  mesilasvaha  – kasutatakse 
meditsiinis. Palju vahasid on tuberkuloositekitaja kapslites. 
Taimsete   vahada esindajaks  on  karnaubavaha  – saadakse  karnaoba  ja  andi  vahapalmist, funktsioon 
kaitse veekaotuse eest. 
 
 
2.    L  i  i  t  l  i  p  i  i  d  i  d  -  rasvhapete  estrid,  mis  sisaldavad  peale  baasalkoholi  ja 
rasvhappejääkide 
ka 
teisi 
rühmi 
(fosforhappejääki, 
süsivesikulist 
komponenti, 
lämmastikalust).  Eristatakse  glütserofosfolipiide  (baasalkoholiks  on  glütserool)  ja 
sfingolipiide (baasalkoholiks on sfingosiin) 
 
Glütserofosfolipiidid - väga olulised rakumembraanide ehituskomponendid 
   on tähtsaks komponendiks lipoproteiinides 
   neid sünteesib maks 
Glütserofosfolipiidide  vähesuse  korral  toidus  (rikkad  on  nende  poolest  toiduõlid,  eriti 
päevalilleõli) või nende sünteesi  pidurdamisel  organismis: 
•  tekivad häired kõrgemas närvitalitluses 
•   kehvveresus  
•   rasva  ladestumine  maksa (rasvväärastus) 
•  on soodustatud ateroskleroosi teke 
 
Sfingolipiidid -   on närvikiudude müeliintuppede ja aju hallolluse põhikomponendid.  
 
3.   T s ü k l i l i s e d    l i p i i d i d, mille baasalkoholiks tsüklilised alkoholid -  steroolid . 
Ehituslikust   aspektist   ja  ühendi  füüsikalis-keemilistest  omadustest  lähtudes  võib  tsüklilise 
alkoholi  ja  rasvhappejääkide  ühendit  pidada  lipiidiks.  Biotoime  alusel  on  need  tsüklilised 
ühendid hoopiski hormoonid, ensüümide kofaktorid jne. 
Põhiline sterool inimorganismis on kolesterool, mille esterifitseerimine rasvhappega annab 
tsüklilise lipiidi kolesteriidi.  
Kolesterool  ja  selle  ühendi  estrid  ei  ole  kahjulikud  ega  toksilised.  Tegemist  on  kõigile 
päristuumsetele rakkudele tüüpilise ühendiga 
Esmalt avastati kolesterool sapikivides (kr.k. holle -  sapp ) 17.saj.  
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
4 
Koostanud M. Kolga  
Biokeemia 1 
Kolesterooli veeslahustuvus on väike. See omadus ongi ilmselt põhjuseks, miks kolesterooli 
vahel  nimetatakse  lipiidiks.  See  pole  õige.  Teda  võiks  nimetada  lipiidisarnaseks  tsükliliseks 
alkoholiks.  
Kolesterooli  on  rohkesti  munakollases,  maksas,  ajukoes,  vere  lipoproteiinides.  Taimsetes 
rasvades kolesterooli ei ole.  
Saksamaal teostatud uuringute põhjal saadakse toiduga keskmiselt 500 mg kolesterooli ja kolesteriide 
ööpäevas.  Sellisest  kogusest   imendub   keskmiselt  50-60%.  Inimeses,  kes  kaalub  ~70  kilo,  on 
kolesterooli ja tema estreid 140 -150 g.  
Ööpäevas opereerib meie organism ligikaudu 1-1,3 g kolesterooliga.  
Enamiku  sellest  (0,8-0,9  g)  sünteesib  organism  ise  ja  ülejäänud  osa  saadakse  toiduga. 
Kolesterooli  sünteesi  reguleerib  negatiivne  tagasiside  -  s.t.  kui  saadav  kolesteroolikogus  on 
suurem, väheneb kolesterooli süntees organismis.  
Endogeenne kolesterool 80% 
•  on raku(bio)membraanide tähtis ehituskomponent 
•  võib  leida  seega  inimorganismi  kõikides  kudedes:  eriti  rohkesti  maksas  (tekib 
peamiselt  siin),  närvikoes  (ajukoes),  neerudes,  neerupealiste   koores ,  arterite  seinas; 
vähem nahas, sooltes. 
Eksogeenne kolesterool 20% 
•  saadakse toiduga ( munakollane , või, liha, maks, neerud). 
Veres on kogu kolesteroolist 1/3 vabalt, 2/3 kolesteriididena. 
Kolesterooli transportijaks veres on  lipoproteiinid . 
Kolesteroolil on meie organismis nii struktuurne (rakumembraanide koostiskomponent) kui ka 
metaboolne   roll  (kolesteroolist  lähtub  sapphappete,  suguhormoonide,  vitamiin  D  eelühendite 
süntees). 
Kolesterooli funktsioonid organismis: 
•  tugevdab rakumembraane; tõstab erütrotsüütide osmootset resistentsust 
•  tähtis koht steroolide ainevahetuses 
•  on  mõningate  bioloogiliselt  aktiivsete  ühendite  ( sapphapped ,  steroidhormoonid,  D 
vitamiin) sünteesi  algaineks , osaleb nende ühendite moodustumises 
 
Paljudes  soovitustes  on  rõhutatud  mitte  tarbida  ööpäevas  üle  300  mg  kolesterooli.  Selline  täpselt 
reglementeeritud   dieet   on  oluline  neile,  kellel  on  tõsised  probleemid  ateroskleroosiprotsessidega. 
Vastupidiselt,  inimpopulatsioonis  on  küllaldaselt  indiviide,  kes  peavad  kolesterooli  kindlasti  toiduga 
saama, tagamaks vere lipoproteiinide normaalselt töötava süsteemi säilumist organismis. 
Tihti  väidetakse,  et  küllastatud  rasvhapped  tõstavad   vereseerumi   kolesteroolisisaldust.  Aga  näiteks 
küllastatud rasvhape steariinhape langetab vereseerumi kolesterooli. 
 
L i p i i d i d e    b i o f u n k t s i o o n i d 
1. Energeetiline funktsioon 
Seda  funktsiooni  täidavad  inimorganismis  varulipiidid  (peamiselt  triglütseriidid).  Varurasva 
koostises  olevad  rasvhappejäägid  on  rakkude  jaoks  kontsentreerituim  metaboolse  energia 
varu. 
Triglütseriidide  täielikul  oksüdatsioonil  süsihappegaasiks  (CO2)  ja   veeks   (H2O)  eraldub 
energia. 1 g triglütseriidide täielik oksüdatsioon annab 9,1  kcal  (38,9 kJ) energiat. 
Lipiidid  peaksid  mõõduka  ja  keskmise  kehalise  koormuse  korral  katma  26-30  % 
toiduratsiooni koguenergiast.  
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
5 
Koostanud M. Kolga  
Biokeemia 1 
Energia säilitajana organismis on lipiididel (rasval) kindel eelis süsivesikute ja valkude ees 
(tema kalorsuse väärtus on üle 2 korra suurem!).  
Vahetult kättesaadav  energiaallikas  on vabad rasvhapped .  
2.  Varuaine  funktsioon  
Lipiide  talletatakse  organismis  varuks:   loomorganismides   triglütseriidid  rasvkoes,  taimedes 
õlid. Depoorasvana esineb nahaalune rasvkude, neeru ümbritsev rasvkude, rasvik 
•  inimese  organismis  on  rasvu  10-20  %  kehakaalust,  rasvumise  korral  50  %  ja  enam 
keskmine  
•  lipiidide ööpäevane vajadus täiskasvanud inimesel on 80-90 g 
•  toiduga saadud  lipiididest  omastab  inimorganism  ca 95% 
Lipiididepoode puhul on oluline varude kompaktne paiknemine, suur tihedus ja lahustumatus 
vesikeskkonnas 
3. Struktuurne funktsioon 
Lipiidid  on  rakumembraanide  struktuurseteks komponentideks. 
Fosfolipiidid   on  amfipaatilised  molekulid,  mis  omavad  hüdrofiilset  „pead“  ja  hüdrofoobset 
„saba“.  Seetõttu  moodustavad  nad  mitselle  ja  biomembraanide  lipiidse  kaksikkihi. 
Fosfolipiidide  seisund  membraanides  (vedelam/tahkem)  reguleerib  biomembraanide  tööd. 
Fosfolipiidid  täidavad  struktuurset  funktsiooni  ka  vere  lipoproteiinides,  moodustades  seal 
hüdrofiilse pinna, aitamaks lipoproteiinidel lahustuda  plasmas .  
Kõikides  biomembraanides  leidub  ka  kolesterooli  –  tugevdab  ja  jäigastab  poolvedelat 
rakumembraani kaksikkihti (oluline membraansete valguliste kandjate,  pumpade , retseptorite 
jne  sobivaks  fikseerumiseks ja funktsioneerimiseks). 
4. Kaitsefunktsioon 
•   termoregulatsioon  - nahaalune rasvkude (neutraalrasvad) kaitseb organismi  jahtumise  
eest tänu väikesele soojusjuhtivusele.  
Eraldi tuleb rõhutada nn pruuni  rasvkoe  funktsioone. Selle rasvkoe rakkudes on ohtralt 
mitokondreid (nende  pigmendid  tsütokroomid annavadki koele pruunika värvuse), kus 
toimub rasvhapete aktiivne lõhustumine ja soojuse intensiivne eraldumine. Seetõttu on 
sellel  koetüübil  oluline  osa  just  vastsündinute  ja  imikute  organismi 
soojusregulatsioonil.  vastsündinutel  pole  termoregulatsioon  veel  täielikult  välja 
kujunenud.  Soojusproduktsiooni  pruunis  rasvkoes  reguleerivad  sümpaatiline 
närvisüsteem  ning  hormoonid   adrenaliin   ja  noradrenaliin.  Pruun  rasvkude  paikneb 
mõnedes  kehapiirkondades  (kuklas,  abaluude  piirkonnas,   rinnaku   taga,  nahaaluses 
koes,  lihaste  vahel  jne.).  Kui  imiku  keha  üldine  soojusregulatsioonisüsteem  on  välja 
arenenud, siis kaob ka pruun rasvkude. 
•  siseorganite  ümber  olevad  rasvapadjandid  on  oluliseks  mehhaaniliseks  kaitseks  - 
hoiavad 
siseelundeid  põrutuste  eest.  Lipiidid  koonduvad  siseorganite  ümber  ja  moodustavad 
mehaaniliste  põrutuste  eest  kaitsva,  amortiseeriva  kihi.  Selline  kaitsekiht  ümbritseb 
näiteks  neerusid  ja  paikneb  ka  silmamuna  taga.  Ka  pikaajalisel  nälgimisel  kaotab 
mehaanilist ülesannet omav rasvkude suhteliselt vähe lipiide. 
5.  Transpordifunktsioon  
Vere  lipoproteiinid  on  kolesterooli,  vabade  rasvhapete  ja  rasvlahustuvate  vitamiinide 
transportijad. 
6.  Lahusti  
Rasvlahustuvate  vitamiinide  omastamine  ja  deponeerimine.  Maksas  sünteesitavad   sapi  
fosfolipiidid  muudavad  lahustuvaks  sapis  oleva  kolesterooli  –  oluline  kolesterooli 
normaalseks väljutamiseks organismist ja sapikivide tekke vältimiseks.  
Füsioloogiliselt väheaktiivne rasvkude täidab ka omalaadset lahusti rolli. Nimelt, selles võivad 
talletuda  hüdrofoobsed,  mittemetaboliseeruvad  ksenobiootikumid  (nn  kehavõõrad  ained). 
Seda peavad silmas  pidama  need isikud, kes kavatsevad alustada kiiret ja ränka  dieeti . 
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
6 
Koostanud M. Kolga  
Biokeemia 1 
7.  Muud funktsioonid; 
•  lipiidid on endogeense vee potentsiaalseks reserviks organismis  
•  lipiidid  on  küllastamata  rasvhapete  allikaks  (rasvhappeid  saadakse  lipiidide 
hüdrolüüsil) 
•  lipiidid  on  asendamatud  eelühendid  mitmete  bioaktiivsete  komponentide,  näiteks 
prostaglandiinide sünteesis. 
•  lipiidid  võimaldavad  efektiivset   elektrilist   isolatsiooni.  Meie  kehas  on  nii  müeliiniga 
kui  ka  müeliinita  närvikiud.  Esimesed  on  kaetud  lipiidse  müeliintupega,  mida  võime 
piltlikult võrrelda isoleeritud kaabliga. Mööda isoleeritud närvikiudu liigub erutuslaine 
tunduvalt efektiivsemalt. 
•   toidulipiidid   on  oliulised  sapiväljutajad.  Sisesöödud  toidurasv  stimuleerib  sapi 
väljutumist  peensoolde , kus sapp emulgatorna osaleb lipiidide seedumises. Olukorras, 
kus tarbitakse lipiididevaest toitu, on sapi ritumine loid ja sapp peetub sapiteedes. See 
soodustab sapisoolade ladestumist sapipõies  ning sapikivide teket. 
 
 
L I P I I D I D E      M E T A B O L I S M 
 
Lipiidide seedimine: 
Lipiidide seedimiseks on vajalikud: 
*  Lipaase – ensüüme, mis lagundavad lipiide 
*  Emulgaatoreid( detergendid) – aineid, mis takistavad rasvaosakestel kokku kleepuda ja   
    samas aktiveerivad lipaase. Peamised emulgaatorid on sapphapped ja nende soolad ning 
     vereseerumi albumiin. 
 
Lipiidide peamine seedimine toimub  peensooles . 
 
LIPIIDID 
 
 ↓    ←   sapp, kõhunäärmenõre 
 
RASVHAPPED ja  GLÜTSEROOL 
 
Seedimise käigus lammutatakse: 
        Triglütseriidid →   monoglütseriidideks ja vabadeks rasvhapeteks 
        Fosfolipiidid   →    glütserool, vabad rasvhapped,  fosforhape , lämmastikalused 
        Kolesteriidid   →    vabad rasvhapped, kolesterool 
 
Lipiidide imendumine: 
1.  Veeslahustuvad  komponendid  –  glütserool,  fosforhape,  lämmastikalused,  vabad 
rasvhapped alla 10 C-aatomiga -  saavad imenduda vabalt. 
2.  Veeslahustumatud  komponendid  –  monoglütseriidid,  kolesterool,  vabad  rasvhapped 
üle 10 C-aatomiga   -  vajavad imendumiseks sapphappeid.  
       Need komponendid moodustavad sapphapetega ühendid – segamitsellid, mis on 
võimelised  sisenema  soole  limaskesta  rakkudesse.  Soole  limaskesta  rakkudes 
sünteesitakse  organismile   omased   lipiidid.  Need  omakorda  „pakitakse“  edasiseks 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
7 
Koostanud M. Kolga  
Biokeemia 1 
imendumiseks  külomikroniteks.  Kuna  külomikronid  on  suured  molekulid,  siis 
difundeeruvad nad verre lümfi kaudu. 
 
NB!  Rasvarikka toidu söömise järgselt on külomikroneid vereplasmas rohkesti ja  plasma  on 
piimjas-hägune (hüperlipideemia). Kõrgpunkt on 3 tunni pärast. Seejärel vere hägusus hakkab 
kaduma,  sest  külomikronid  lagunevad  väiksemateks   osadeks   kapillaaride  endoteeli 
lipoproteiinlipaaside toimel.  
 
Lipiidide metabolismi  meditsiiniline  tähtsus: 
 
•  Lipiidide  metabolism  peab rahuldama 26-30% päevasest energiavajadusest. 
      Lipiidid (triglütseriidid) on seejuures inimorganismi energia põhivaru.  
      70 kg inimene sisaldab keskmiselt 14-17 kg triglütseriide, millest  piisab  baasenergia  
      vajaduste rahuldamiseks 11-13 nädala jooksul (maksas olevast glükogeeni varust  
      piisab vaid 20 tunni energia vajaduse rahuldamiseks). 
•  Lipiididel on peale energeetilise ja mehhaanilise kaitsefunktsiooni täita rida spetsiifilisi 
funktsioone:  biomembraanide  kaksikkihi  moodustavad  fosfolipiidid,  lipiidid  on 
rasvlahustuvate ainete lahustiks ja transportijaks jne. 
•  Väga  oluline  on  loomsete  ja  taimsete  lipiidide  õige   vahekord   toidus  ja  asendamatute 
rasvhapete piisav saamine toiduga. 
•  Häired  lipiidide  metabolismis  avalduvad  mitmesuguste  haigustena:   rasvumine , 
ateroskleroos  jt. 
 
 
 
 
___________________________________________________________________________ 
Kasutatud kirjandus: 
M. Zilmer, E.  Karelson , T. Vihalemm -   Meditsiiniline biokeemia I (2001)  ja II (1999) osa  Tartu 
M.Zilmer, E.Karelson, T.Vihalemm, A.Rehema, K.Zilmer – inimorganismi biomolekulid ja metabolism. Tartu 2006 
A.Raave- Sepp  – Loengumaterjal Tartu Meditsiinikoolis 2004/2005 
W. Nienstedt jt. Inimese füsioloogia ja anatoomia   Medicina  2001 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
8 
Koostanud M. Kolga