TALLINNA ÜHISGÜMNAASIUM
KUMMALINE HAIGUS –
EPILEPSIA Uurimustöö bioloogias
Koostaja : Agnes
Poom 11.C klass
Juhendaja :
Leili Järv
Tallinn 2012
Mõisted 4
Sissejuhatus 5
Epilepsiast 6
Mis on epilepsia tekkimise põhjuseks? 6
Kas epilepsia on üksnes inimeste haigus? 7
Epileptilised hood 8
Epilepsia uuringud ja diagnoosimine 10
Elektroentsefalograafia (EEG) 10
Radioloogilised uuringud 11
Kompuutertomograafia (KT) 11
Magnetresonantstomograaf (MRT) 11
Epilepsia geneetilisest päritolust 12
Epilepsia
ravist 14
Miks epilepsiat ravida? 14
Kuidas on võimalik epilepsiat ravida? 14
Epilepsia ravi 15
Medikamentoosne ehk epilepsiavastaste ravimite ravi 15
Epilepsiavastastest ravimitest 16
Tarvitamise põhimõtted 16
Kui kaua peab ravimeid tarvitama? 16
Millised on peamised
ravimid ja mis puhul neid tarvitatakse? 17
Miks peab ravimeid
vahetama ? 17
Ravimi kõrvalmõjudest 18
Ravimiresistentsusest 20
Päevarežiimist 21
Koostööst perekonna, kooli ja sõpradega 22
Epileptilise hoo esmaabist 23
Mida hoo ajal teha 24
Mida hoo ajal mitte teha 24
Millal kutsuda
kiirabi 24
Epilepsiahaige laps koolis 25
Psüholoogilisest reaktsioonist haigusele 26
Õpiedukusest ja epilepsiast 27
Kodu ja kooli koostöö 28
Kodukoolist ja haiglaõpetajast 30
Epilepsialiidust 31
Materjal ja metoodika 33
Tulemused 34
Arutelu 35
Kokkuvõte 36
Kasutatud materjalid 37
Lisad 38
Mõisted
Sissejuhatus
Epilepsia ehk
rahvakeeli langetõbi on kummaline haigus. Ei valusid
ega muidu halba
enesetunnet , aeg-ajalt esinevad „vaid“
krambihood, ülejäänud ajal ei erine epileptik üldjuhul millegi
poolest teistest inimestest. Et aga haigushoog võib peale tulla
millal ja kus tahes, peab epileptik alati oma haigusega arvestama.
Antud teema valik tuli mõttesse peale reisi, kui tuttaval tuli peale
epilepsiahoog ning mitte keegi ei osanud midagi teha. Kõik läksid
paanikasse ja hakkasid meenutama kõike mida oldi
kuuldud selle
haiguse kohta. Kes tahtis pulka
suhu panna, kes kiirabisse helistada.
Kiruti ka haiget, et Ta ei olnud teisi oma haigusest teavitanud ning
esmaabi õpetanud. Selline ebameeldiv olukord tekkis teadmatuse tõttu
ning tekkiski idee viia läbi küsitlus praktiseerivate arstide,
noorte, keskealiste ja pensionäride vahel uurimaks kui paljud meist
üldse teavad midagi epilepsiast. Näiteks mis põhjustavad, mida
peaks tegema või kuidas aidata epileptikut hoo ajal.
Enne käesoleva uurimuse tegemist oli autor arvamusel, et olenemata
inimeste tegevusaladest,
vanusest , teadmistest on teadmised
epilepsiast väga pealiskaudsed, arvatakse, et ainus epilepsia vorm
avaldub mahakukkumises ja krampides. Autor leiab, et inimeste
teadlikkus on väga vähene ning epilepsiast veidi põhjalikumalt
teavad vaid epilepsiahaigega vahetut kokkupuudet omavad inimesed.
Töö ülesehitus põhineb isiklikel
teadmistel ja kogemustel,
internetist leitud materjalil, tuttavatelt saadud infol, raamatutest
ja teatmeteostest leitud faktidel ning küsitlustele saadud
vastustel.
Küsitluse põhiliseks eesmärgiks on välja selgitada kas
meditsiinitöötajad ning inimesed kelle tutvusringkonnas on
epileptikud teavad rohkem sellest haigusest kui ülejäänud.
Töö sisaldab palju meditsiinilisi termineid, mille lahtiseletamist
ei pea autor täies osas otstarbekaks, kuna see ei ole töö eesmärk,
vaid eesmärk on selgitada välja inimeste teadlikkus, teadlikkuse
vajadus ja põhitõed mida peaks igaüks teadma.
Epilepsiast
Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on
iseenesest
tekkivad ning korduvalt esinevad epileptilised hood.
Epilepsia teine eestikeelne nimetus on langetõbi, mis on aga vana,
ebatäpne ja eksitav termin.
Epilepsia on närvi- mitte vaimuhaigus.
(
www.epilepsia.ee/epilepsia.htm)
„Tervetes inimestes ei reageeri närvid tugevalt väikestele
stiimulitele. See omadus võimaldab keskenduda vaid olulistele
stiimulitele. Närvirakkudel on puhke- ja ergastusoleku vahel kindel
lävend ning stiimul peab reaktsiooni tekitamiseks suutma seda
lävendit ületada. Kui see lävend on aga seatud liiga madalale,
muutuvad närvirakud üliaktiivseks ning reageerivad sünkroonis. Kui
ülereageerimine levib üle aju, on tulemuseks langetõvehoo“,
selgitas
Penn State’i ülikooli
teadlane Timothy Jegla . (
Science Daily)
Mis on epilepsia tekkimise põhjuseks?
Epileptiliste
hoogude põhjuseks on epileptiline
kolle peaajus, mis
aeg-ajalt saadab valesid erutussignaale ja katkestab lühikeseks
ajaks aju normaalse tegevuse – tekib epileptiline
hoog .
Epileptilise
kolde tekkimise põhjused võivad olla: raseduse või
sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused, ajukasvajad, peatraumad,
ainevahetushäired, mürgitused jms. Enamasti aga ei suudeta ka kõige
põhjalikuma uurimisega põhjust kindlaks teha.
(ENE nr2)
„Psühhosomaatilisi haigusi on palju, epilepsia sellest ei teki.
Epilepsial on esiplaanil muud tegurid“ vastas erapsühhiaater Jüri
Ennet küsimusele, kui suur on tõenäosus, et ainult pidev
stress epilepsia põhjustab.
(
www. kliinik .ee/psuhhiaatria/id-7/noustamine/question-60720)
Epileptiliste hoogude peamised teadaolevad põhjused on ajutraumast
tingitud aju kahjustus, insult, ajupõletik, mürgistus(
alkohol ,
amfetamiin , heroiin,
kokaiin , strühniin jt), kasvaja, degeneratiivne
haigus (nt fenüülketonuuria), sünnikahjustus, geneetiline haigus,
ainevahetuse häired. Ka mitmed muude haiguste ravimiseks
tarvitatavad ravimid (näiteks antibiootikumid,
antidepressandid ,
aminofülliin,
liitium jt) võivad esile kutsuda epileptilisi
sümptomeid.
(
www.noorednoortele.ee/4_Epilepsy/ep_term.htm)
Kas epilepsia on üksnes inimeste haigus?
Paljudel loomadel esinevad enne otsest krambihoogu eelnähud, kus
loom on rahutu, otsib omaniku lähedust vms. See võib kesta
sekundeid, minuteid kuni tunde.
(
www.koer.ee/Epilepsia_koertel.htm)
Epileptilised hood
Epileptiline hoog on paroksüsmaalne, stereotüüpne teadvuse,
käitumise,
motoorsete funtsioonide, tundlikkuse- või tunnetushäire,
mis võib avalduda üksikult või mis tahes kombinatsioonis, ja mille
põhjuseks on
peaaju neuronite bioelektrilise talituse häire.
Epileptiline hoog on lühiaegne (umbes kuni 2 min), see lõppeb
spontaanselt
tingituna energiaressursside lõppemisest neuronis.
Seega üksiku hoo ajal ei jõua kõrvalseisjad või abistajad
manustada ühtegi ravimit.
(
www.noorednoortele.ee/4_Epilepsy/ep_term.htm)
Epileptilised hood avalduvad mitut moodi, neid erinevaid
avaldusvorme nimetatakse hoo tüüpideks.
Hoo tüübid võib jaotada kaheks.
suure hoo korral kaotab haige teadvuse, kukub maha ning üle kogu keha tekivad kramplikud liigutused. Mõnikord võib haige hoo käigus keelt või põske hammustada, võib tekkida tahtmatu urineerimine. Hoo ajal valu ei tunta.
Väikese hoo puhul haige tavaliselt ei kuku. Kui teadvus säilib, tekivad tahtmatud liigutused jäseme(te)s või näos. Teadvuse häirumise korral mingit muud väljendust ei pruugi olla. Väikest hoogu haiged ise sageli tähele ei pane, see võib märkamatuks jääda ka kaaslastele (eriti lapseeas).
Hoo tüübi täpseks määramiseks on vajalik hoo võimalikult täpne
kirjeldus (pealtnägijate abi) ja mõningad uuringud (EEG)
Inimesed on üldjuhul teadlikud vaid suurest hoost, tegelikult on
arstiteaduses jagatud hoo tüüpide järgi alljärgnevalt. Antud
loetelu on toodud illustreerivaks materjaliks , ning seetõttu ei pea
ma vajalikuks kõiki allolevaid meditsiinilisi termineid lahti
seletada.
EPILEPTILISTE HOOGUDE KLASSIFIKATSIOON LÄHTUVALT HOO TÜÜBIST
1981
I.Partsiaalsed (fokaalsed, lokaalsed ) hood
A. Lihtsad partsiaalsed hood (teadvus pole häirunud)
1. Motoorse sümptomaatikaga
2. Somatosensoorsete ja erisensoorsete sümptomitega (nt
paresteesiad, valguse sähvatused jms)
3. Vegetaatiliste sümptomitega (nt epigastraaltunne, kahvatus, higistamine , ihukarvade tõusmine jms)
4. Psüühiliste sümptomitega (kõrgemate ajufunktsioonide häire)
(nt déjà vu, ajataju häire, hirm jms)
B. Komplekssed partsiaalsed hood (teadvushäirega)
1. Lihtsa partsiaalse alguse ja järgneva teadvuse-häirumisega
2. Algusest teadvuse häirumisega
C. Partsiaalsed hood, mis arenevad sekundaarselt generaliseerunud hoogudeks
1. Lihtsad partsiaalsed hood, mis arenevad sekundaarselt
generaliseerunud hoogudeks
2. Komplekssed partsiaalsed hood, mis arenevad sekundaarselt
generaliseerunud hoogudeks
3. Lihtsad partsiaalsed hood, mis arenevad kompleksseteks
partsiaalseteks
hoogudeks, mis seejärel arenevad sekundaarselt generaliseerunud
hoogudeks
II. Generaliseerunud hood (krampidega ja krampideta)
A. Absaansid (absence)
1. Tüüpilised
2. Ebatüüpilised (väljendunud motoorsete sümptomite, aeglase alguse ja/või lõpuga)
B. Müokloonilised hood
C. Kloonilised hood
D. Toonilised hood
E. Toonilis -kloonilised hood
F. Atoonilised hood
III. Mitteklassifitseeritavad hood (hood, mida ei ole võimalik
klassifitseerida ebaadekvaatse või mittepiisava teabe tõttu või
mis ei vasta ühelegi eeltoodud vormi kirjeldusele)
Epilepsia uuringud ja diagnoosimine
Üksik krambihoog ei tähenda veel epilepsiat. Kui hood korduvad,
võib tegemist olla epilepsiaga ning isik peaks pöörduma arsti
poole.
Selleks, et diagnoosida epilepsiat, tehakse vastavad uuringud.
Uurimine algab anamneesi kogumisest
- Anamneesi kogumine, põhjalik küsitlus, kus selgitatakse välja, millistes tingimustes hoog tekkis ja kuidas hoog kulges . Oluline on hoo kirjeldus pealtnägijate poolt. Võimalusel on soovitav hoogu filmida.
Küsitlus aitab välja selgitada millega oli tegu ning selgitatakse
välja ka kas on perekondlikku eelsoodumust või riskitegureid
haiguse tekkeks.
- Patsiendi läbivaatus, pulsisageduse ja vererõhu mõõtmine vahetult peale hoogu.
- Elektroentsefalograafia(EEG)- aitab välja selgitada epileptilise aktiivsuse. Kõige olulisem uuring
- Peaaju kompuutertomograafia(KT) ja magnetresonantstomograafia(MRT)- epilepsia tekkepõhjuste väljaselgitamiseks.
Uuringuid on vaja sageli korrata, kuna inimorganism muutub aja
jooksul.
Elektroentsefalograafia (EEG)
EEG uurib peaaju pinna elektrilisi kõikumisi. Uurimiseks pannakse
peanahale 21 metallist elektroodi, mis on ühendatud juhtmetega EEG
aparaadi külge ja saadud signaal kirjutatakse kas paberile või
arvutisse. Tähelepanu! EEG ajal uuritakse vaid selliseid signaale,
mis on peaajus loomupäraselt olemas, uuring on ohutu ja valutu ,
uuritavat inimest väliselt ei mõjutata.
Uurimise ajal inimene istub või lamab kinnisilmi vastavas toolis või voodis; tavaliselt on ta ärkvel, aga mõnikord on vajalik uuringut teha ka magamise ajal. Kuna EEG signaal on väga nõrk
(mõõdetakse mikrovoltides) ja lihaste ning silmade liigutused
segavad kirjutamist, siis palutakse uuritaval olla uuringu ajal
võimalikult lõdvestunult ja liikumatult. Mõningate EEG muutuste
paremaks esiletoomiseks lastakse sügavalt sisse-välja hingata ning
näidatakse lühiaegselt vilkuvat valgust.
EEG on ainult abiuuring ja selle leiu õiget tähendust oskab
seletada vaid suunav raviarst .
( http://www.kliinikum.ee/narvikliinik/eeg )
Radioloogilised uuringud
Kuigi epilepsia diagnoos tugineb epileptilistehoogude kliinilisele
iseloomustusele
ja EEG-uuringute, k.a videomonitooringu andmetele, on epilepsia
etiopatogeneetiliste tegurite selgitamiseks vajalikud täiendavad
radioloogilised uuringud. On teada, et samasuguste hoogude korral
võivad esineda erinevad põhjused ja vastupidi.
Kompuutertomograafia (KT)
KT on uuring, kus kitsaks kimbuks koondatud röntkenkiirtega tehakse
uuritavast piirkonnast 0,6-1,0 mm paksusega pildilõiked, mis annavad
üksikasjaliku ja täpse kujutise uuritava piirkonna anatoomiast ja
võimalikest haiguslikest muutustest.
( Regionaalhaigla infoleht )
Magnetresonantstomograaf (MRT)
MRT on diagnostiline aparaat, mis ei kasuta ioniseerivat ehk
röntgenikiirgust. MRT- uuringul saadakse inimkehast kujutis tugeva
magnetvälja abil. Uuring on valutu, ei nõua patsiendilt erilist
ettevalmistust ning võimaldab hinnata organite ja liigeste anatoomiat.
Uuringu ajal peate lamama uuringulaual. Radioloogiatehnik aitab Teid
lauale ja seejärel liigutab uuringulaua MRT-seadme keskele . Masina
sisemuses on tunnel , mis on valgustatud ja mõlemast otsast avatud.
Uuringu ajal tehakse palju üksikmõõtmisi, millega kaasnevad
kloppivad ja prõmmivad helid. Need kestavad alates mõnest sekundist
kuni 12 minutini. Paljud haigused on MRT-uuringul näha ainult pärast
kontrastaine süstimist veeni. Kui Teie uuring nõuab kontrastaine
süstimist, paigaldab radioloogiatehnik Teile veenikanüüli, mille
kaudu manustatakse enne uuringut või uuringu käigus kontrastainet.
Kasutusel olevaid kontrastaineid taluvad patsiendid hästi. Tüsistusi
esineb väga harva ja need pole harilikult tõsisemad kui peavalu.
(Ida-Tallinna keskhaigla patsiendi infoleht)
EEG, MRT ja KT on 3 põhilist uurimismeetodit epilepsia avastamiseks.
Epilepsia geneetilisest päritolust
Epilepsia võib olla seotud iidse geeniperekonnaga. Uus uurimus pakub
välja geneetilise tee langetõve ravimiseks ja mõistmiseks. Penn
State’i ülikooli teadlane Timothy Jegla on kindlaks määranud
iidse geeniperekonna, mis osaleb ajus närvide ergastumises. Uurimus
avaldati ajakirjas Nature neuroscience .
Hetkel ei mõisteta veel põhjalikult, millised geneetilised mehhanismid kaaliumikanaleid kontrollivad ja seega lävendi paika
panevad. Jegla töörühm keskendus ühele kaaliumikanali geenile
nimega KV12.2, mis on aktiivne puhkeolekus närvirakkudes ning mida
kasutatakse eriti aktiivselt langetõvehoogudele altides
ajupiirkondades.
„Otsustasime, et KV12.2 on uurimiseks hea kandidaat, kuna see geen
kuulub ühte eriti vanasse geeniperekonda, mis on läbi loomade
evolutsiooni samaks jäänud“ ütles Jegla, „See iidne geeniperekond esines juba meres elavatel loomadel enne Kambriumi
ajastut umbes 542 miljonit aastat tagasi, aga on siiani säilinud ja
on ilmselt väga oluline ka tänapäeva loomades “.
Varasemates uurimustes on näidatud, et Kv12.2 kaaliumikanalid
mängivad rolli ruumilise mälu töös, kuid Jegla ja tema töörühm
keskendus geeni osale langetõvehoogude kontrollimises.
Teadlased kasutasid EEG-d, et jälgida hiire ajusid. Nad leidsid , et
ilma Kv12.2 geenita hiirtel olid tõepoolest sagedased värinahood,
kuid ilma krampideta. Seejärel anti hiirtele kemikaali, mis kutsus
esile krampidega värinahood. Nad avastasid , et tavalistes hiirtes
oli krampidega värinahoogude tekkeks vajalik lävend oluliselt
kõrgem kui vigase Kv12.2 geeniga hiirtel. Sama tulemuseni jõuti ka
siis, kui tavalistel hiirtel blokeeriti Kv12.2 kontrollitud
kaaliumikanalid kemikaali abil.
„Ilma töötava Kv12.2 geenita hiirtel oli närvirakkude
reageerimislävend ebanormaalselt madal. Isegi väikesed stiimulid
kutsusid esile värinahoo“ seletas Jegla. „Usume, et
kaaliumikanalid võimaldavad ajul jääda rahulikuks ning vastata
valikuliselt vaid tugevatele stiimulitele“.
Selle pika jutu käsitluse eesmärgiks oli rääkida kuidas teadus
areneb ja mida kõike tehakse, et epilepsia saladusele jälile saada.
Epilepsia hoogude tekkepõhjuseid on palju, kuid teakse igapäev uusi
katseid avastamaks taas uusi põhjuseid. Eeltoodud teadlaste katses
avastati ka geenidega seotud põhjus. Mis lükkab ümber
Epilepsia ravist
Miks epilepsiat ravida?
- Epileptilised hood on haigele traumaohtlikud
- Väga pikad ja sagedased hood kahjustavad aju
- Hoojärgsed vaevused segavad igapäevast tegevust ja vähendavad töövõimet
- Lapseeas segab epilepsia lapse arengut, õppimisvõimet ja käitumist.
- Arstid leiavad et regulaarne epilepsiaravimite manustamine soodustab hoogude lakkamist
- Mõningatel tööaladel pole epilepsiaga võimalik töötada. Lisaks katkeb epilepsia diagnoosiga haigel õigus juhtida sõidukeid (õigus taastatakse, kui viimasest hoost on möödunud 2 aastat)
- Kuna epilepsia on avalikkuse silmis halva mainega, siis hood lisavad igapäevaseid pingeid.
Kuidas on võimalik epilepsiat ravida?
Tänapäeva meditsiinile pole teada ühtegi ravimit mis lühiajalisel
tarvitamisel peataksid epileptilise kolde täielikult.
Samas on olemas ravimid, mis pidurdavad hoogude arenemist epileptilises koldes, neid saab kasutada ainult hoogude ärahoidmiseks
mitte väljaravimiseks.
Kuna epileptilise kolde asukohad ajus võivad olla väga erinevad,
siis hood avalduvad samuti mitmeti. Hoogude erinevaid avaldusvorme
nimetatakse hoo tüüpideks. Ühtedele hoogudele on parem üks ravim ,
teistele teine.
Ainult vähestel saab epilepsiat ravida ka kirurgiliselt. Seda
tehakse haigetel, kellel ravimid pole aidanud ja kui nende
epileptiline kolle on aju eemaldatavas piirkonnas.
(www.epilepsia.ee/ravi.htm)
Epilepsia ravi
Epilepsiaga isikutele tuleb koostada raviplaan, mis haaraks nii
meditsiinilisi kui ka eluviisi soovitusi .
Medikamentoosne ehk epilepsiavastaste ravimite ravi
Epilepsiavastaste ravimite kasutamise eesmärk on saavutada
epileptilistest hoogudest
vabanemine , hoidudes ravimitest tingitud kõrvaltoimest. Patsienti
tuleb informeerida
epilepsia ravi eesmärkidest, epilepsia medikamentoosse ravi
põhimõtetest ja võimalikest kõrvaltoimetest. Kasutuses olevate
antiepileptiliste ravimite (AER) toimemehhanism põhineb neuronite
erutuse ja pidurduse tasakaalu muutmisel. AERide antiepileptogeenset
või neuroprotektiivset toimet ei ole kliiniliste uuringutega
tõestatud.
Ravi alustatakse üldjuhul pärast teist epilepsiahoogu. Vajaduse
korral võib AERi määrata pärast esimest hoogu, kui tõenäosus
hoogude kordumiseks on suur (neuroloogiline häire, kahjustuskolle
ajus, epileptiline leid EEGs).
Epilepsiavastastest ravimitest
Ravi eesmärgiks on hoogude kontrolli all hoidmine. Tihtipeale
saadakse hood kontrolli alla ühte ravimit tarvitades, kuid harva
ollakse sunnitud kasutama mitut ravimit korraga.
Tarvitamise põhimõtted
Epilepsia ravimisel on kõige toimivam ja tähtsam meetod
epilepsiavastase ravimite pidev tarvitamine. Väga tähtis on meelde
jätta, et epilepsiaravi roimub pikka aega- ravimeid ei võeta
kuurina (nagu antibiootikume), vaid pikaaegselt, s.t. iga päev ja
nii aastaid, kuni hoogude esinemine on võimalik.
Lisaks on oluline teada, et sissevõetud ravim jõuab seedesüsteemist
verre, kust koheselt hakatakse seda, kui võõrast ainet, organismist
välja viima. Et ravim jõuaks vajalikku kohta (epilepsia puhul
peaajusse) ja mõjuks seal, siis peab ravimit veres olema pidevalt
kindlas hulgas. Ravimi kogus veres ei tohi langeda liiga madalale,
sest siis ravim lihtsalt ei saa toimida. Seega tuleb ravimeid võtta
päeva jooksul regulaarselt, soovitavalt samadel kellaaegadel. Kui
ravimi võtmine ununes, siis tuleb see võtta tagantjärele –
päevane kogus (mida tavaliselt mõõdetakse milligrammides) peab
jääma ühesuguseks, nagu arsti poolt on määratud.
Niisiis peab ravimite võtmise muutma osaks oma igapäevastest
tegemistest, nt söömine, hammaste pesemine või magama minek.
Kui kaua peab ravimeid tarvitama?
Varem arvati et epilepsia on eluaegne haigus, aga uuringud tõestavad,
et see pole kaugeltki nii. Epilepsia pole eluaegne haigus.
Epileptiline kolle kaotab oma aktiivsuse aastatega iseenesest ja
seega lakkavad iseenesest ka kunagi epileptilised hood.
See ajavahemik on inimestel väga erinev ja ootamisaja pikkust ühel
haigel ennustada on võimatu. Võib oletada, et haigestunutest rohkem
kui pooltel lakkavad hood umbes kümne aasta jooksul. Paarikümnel
protsendil võtab see siiski rohkem aega ja väikesel osal haigetest
jääbki kolle aktiivsena alles.
Kogu selle kolde aktiivsuse (ja seega hoogude võimalikkuse)
perioodil tuleb tarvitada epilepsiavastaseid ravimeid.
Ravimite võtmise lõpetamist kaalutakse kui hoogusid pole olnud 2
aastat ja EEG on korras. Ravi tuleb lõpetada koguseid vähendades,
mitte koheselt tablettidest loobudes. Ühtegi muudatust raviosas ei
tohi ette võtta ilma arstiga konsulteerimata.
Millised on peamised ravimid ja mis puhul neid tarvitatakse?
Depakine Chrono’t kasutatakse järgmiste epilepsiavormide korral:
- generaliseerunud epilepsia vormide ravi: absansid, müokloonilised krambid , toonilis-kloonilised krambid, atoonilised krambid, segatüüpi krambid.
- Partsipaalse epilepsia vormide ravi: lihtsad või komplekssed krambid, sekundaarse generaliseerumisega krambid, teatud sündroomid (West, Lennoxi-Gastaut’).
- Bipolaarse meeleoluhäire puhul esineva mania episoodi ravi juhul, kui liitium on vastunäidustatud või ei ole talutav. Pärast mania episoodi võib ravi jätkamist kaaluda nendel patsientidel, kes reageerisid ägeda mania ravis valproaadile.
Trileptal on näidustatud esimese rea epilepsiavastase ravimina
monoteraapiana või kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste
ravimitega. Trileptal on näidustatud juhul, kui ravi teiste
epilepsiavastaste ravimitega ei ole tulemuslik . Trieptal’i
kasutataksepartsiaalsete epilepsiahoogude (lihtsad või komplekssed
ja partsiaalsed sekundaarse generatsiooniga krambid) ja
generaliseerunud toonilis-klooniliste epilepsiahoogude korral
täiskasvanutel ja lastel.
Miks peab ravimeid vahetama?
Kuna inimeste imuunsussüsteem muutub aja jooksul on vajalik ka
vahetada ravimeid tugevamateks/nõrgemateks või siis
vähendada/suurendada ravimi kogust.
Lisaks tänu meditsiinitööstuse kiirele arengule muudetakse
rohtusid tõhusamaks ja see on ka põhjuseks ravimite vahetamisel.
Vahetamist põhjustavad ka kõrvalmõjud mis tekivad mõne aine
sisaldusest erinevates rohtudes.
Ravimi kõrvalmõjudest
Igal ravimil on kõrvaltoimed. Mõju on erinev sõltuvalt ravimist,
kuid nähud on peamiselt samad. Unisus , iiveldus , tasakaaluhäired,
topeltnägemine, närvilisus ja ärevushood on enim tekkinud
kõrvalnähte.
Tõsisemaks kõrvaltoimeks on ravimiallergia, mis väljendub
tavaliselt nahalööbe või näo paistetusena. Sellisel tingimusel
tuleb pöörduda koheselt arsti poole ja vahetada ravim välja.
Siin on toodud epilepsiaravimite kõrvalmõjud ja nende
esinemissagedus.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Väga harv
Leukopeenia.
Luuüdi depressioon , agranulotsütoos, aplastiline aneemia , pantsütopeenia, neutropeenia,trombotsütopeenia.
Immuunsüsteemi häired
Väga harv
Ülitundlikkus (sealhulgas multiorganülitundlikkus) mille
iseloomulikeks tunnusteks on lööve ja palavik. Haaratud võivad
olla ka teised organsüsteemid, nagu vere- ja lümfisüsteem (nt
eosinofiilia, trombotsütopeenia, leukopeenia, lümfadenopaatia,
splenomegaalia), maks (nt muutused maksafunktsiooni testides,
hepatiit ), lihased ja liigesed (nt liigeste turse , müalgia, artralgia ),
närvisüsteem (nt hepaatiline entsefalopaatia ), neerud (nt
proteinuuria , interstitsiaalne nefriit , neerupuudulikkus), kopsud
(nt düspnoe, kopsuturse , astma, bronhospasm, interstitsiaalne
pneumoniit), angioödeem, anafülaktilised reaktsioonid.
Ainevahetus - ja toitumishäired
Sage
Väga harv
Hüponatreemia.
Hüponatreemia, mis on seotud sümptomitega nagu krambid,
segasusseisund, teadvushäired, entsefalopaatia (vt ka
Närvisüsteemi häired), nägemishäired (nt hägune nägemine),
oksendamine , iiveldus, foolhappe puudus.
Hüpotüreoidism.
Psühhiaatrilised häired
Sage
Segasusseisund, depressioon, apaatia , agiteeritus (nt närvilisus),
emotsionaalne labiilsus .
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Sage
Unisus, peavalu, pearinglus.
Ataksia, treemor , nüstagm, tähelepanu häired, amneesia
Silma kahjustused
Väga sage
Sage
Diploopia.
Hägune nägemine, nägemishäired.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage
Vertiigo.
Südame häired
Väga harv
Arütmia, atrioventrikulaarne blokaad
Vaskulaarsed häired
Väga harv
Hüpertensioon.
Seedetrakti häired
Väga sage
Sage
Väga harv
Iiveldus, oksendamine.
Kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhuvalu.
Pankreatiit ja/või lipaasi ja/või amülaasi taseme tõus.
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv
Hepatiit
Naha ja naha aluskoe
kahjustused
Sage
Aeg-ajalt
Väga harv
Lööve, alopeetsia, akne.
Urtikaaria.
Angioödeem, Stevens- Johnson ’i sündroom, toksiline epidermise nekrolüüs (Lyell’i sündroom), multiformne erüteem.
Lihas-skeleti ja sidekoe
kahjustused
Väga harv
Süsteemne erütematoosne luupus
Üldised häired ja
manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage
Sage
Väsimus.
Asteenia
Uuringud
Aeg-ajalt
Maksaensüümide taseme tõus, alkaalse fosfataasi aktiivsuse tõus
Ravimiresistentsusest
Umbes 36% epilepsiahaigetest ei allu ravile ka mitme ravimi üheaegsel kasutamisel . Hinnanguliselt on Eestis ligikaudu 3000
ravimiresistentse epilepsiaga haiget. Viimastel aastatel on
lisandunud mitmeid uusi epilepsiaravimeid, mis võivad paljudel
juhtudel olla efektiivsed kasutatuna kombinatsioonis seni tuntud
ravimitega. Ravimiresistentse epilepsia korral on vajalik kaaluda
kirurgilise ravi võimalusi.
(www.eestiarst.ee/eesti_arst/arhiiv/aid-721/Ravimiresistentne-epilepsia.-Nuudisaegsed-kasitlusvõimalused)
Ravile halvasti alluv (e. Refraktaarne) epilepsia on epilepsia, mille
korral epileptilised hood püsivad vaatamata adekvaatse raviskeemi
järgimisele.
Kui epilepsia ravi esimese, hästi talutava preparaadiga ei ole
tõhus, ennustab see väga tõenäoliselt ravimiresistentse epilepsia
diagnoosi. Ebaõnnestunud kahe monoteraapia järel on hoovabaduse
võimalus järgneva monoteraapiaga väga väike.
Päevarežiimist
Epilepsiahaige päevarežiimi kaks kõige tähtsamat hetke on hommikul ja õhtul kui manustatakse ravimit. Ravimite manustamine
peab olema iga päev enam-vähem samal ajal, et ravimi kogus veres
oleks kogu aeg sama.
Lisaks on oluline, et epileptik saaks ööpäevas piisavalt magada,
süüa ning et teda ei ärritataks. Kauased ärkvelolekud ja vähene
uni võivad soodustada hoogude teket.
Sama oluline kui piisav uni on erinevatest alkoholidest ja
narkootilistest ainetest hoidumine. Eriti ohtlik on ebapiisav uneaeg
koos meelemürkide tarbimisega.
Kuna epileptikutel esineb rohkem depressiooni ja ärevust, tuleb
harrastada tervislikke eluviise ja liikuda võimalikult palju, et
säiliks emotsionaalne tasakaal ja füüsiline vastupidavus.
Koostööst perekonna, kooli ja sõpradega
Perekonna kohustuseks on vaadata, et epileptik võtaks korralikult
epilepsiavastaseid ravimeid vastavalt arsti ettekirjutusele. Lisaks
on perekonnal kohustus pidada nn hoogude päevikut. Kirjutada üles
hoogude sagedus, kaua kestis ja mis liiki oli ning mis võis hoo
vallandada, et haige teaks sellest edaspidi hoiduda.
Õpetajate ja sõprade seisukoht ja suhtumine on epileptiku jaoks
väga oluline. Haiguse ebameeldivuse tõttu ei pea paljud haiged
oluliseks oma haigusest rääkimist, kuna kardavad et neisse hakatakse suhtuma teisiti või hoopiski tõrjuvalt. Siiski peaks
olema klassis vähemalt õpetaja kes teab lapse haigusest ning oskab
anda esmaabi vajadusel või tundma ära hetke mil lapsel hoog on.
Lisaks vajab laps mõistmist ja toetust õppel ning käitumisel.
Õpetajate lehes avaldati paar kuud tagasi artikkel, kus arutati kas
õpetajad peaksid olema teadlikkud õpilaste haigustest. Tehtud
uuringus selgus ka kurb tõsiasi, et 10 kooli õpetajatest teadis
vaid 1 õpetaja oma klassis õppivast haigest lapsest. Juba selle
uuringu tulemust nähes on ilmselge, et järelikult ei ole ükski
teine õpetaja võimeline lapsele abi pakkuma oma teadmatuse tõttu.
Epileptilise hoo esmaabist
Kui hoog on alanud, siis seda peatada pole võimalik. Hoog möödub
iseenesest umbes 1…5 minutiga.
Mida hoo ajal teha
1) Jääge ise rahulikuks!
2) Vaadake kella! Selgitage välja, kui kaua hoog on kestnud.
3) Jälgige, et haige ei vigastaks end hoo ajal. Pea alla võiks
panna midagi pehmet (riideeseme vms.).
4) Krambihoo järel (võimalusel ka selle ajal) pöörake haige
külili, pange ta kindlalt sellesse asendisse lamama! See hoiab lahti hingamisteed ja vähendab võimalust tõmmata sülge või oksemasse
hingetorusse (köhareaktsioon on hoo järel väga nõrk).
5) Ärge jätke haiget järelvalveta teadvuse taastumiseni.
6) Harva võib pärast hoogu esineda ka rahutus , oodake kuni see
möödub.
7) Pärast hoogu on haige pisut uimane , võib-olla unine. Ärge
teda segage, las lamab (magab) rahulikult .
Mida hoo ajal mitte teha
1) Mitte midagi suhu panna! Arvamus, et midagi tuleb hammaste
vahele panna, on täiesti vale!
2) Ärge püüdke hoo ajal takistada liigutusi, ega hoo järel
äratada raputamise, kloppimise või nuuskpiiritusega. See on
lihtsalt kasutu.
Millal kutsuda kiirabi
Hoo jaoks pole kindlasti vaja kutsuda kiirabi. Seda eriti, kui
hoogusid on olnud ka varem (teadaolev ja arsti poolt jälgitav
epilepsia) ja hoog on olnud "tavaline".
Kiirabi oleks vajalik kutsuda alljärgnevatel põhjustel (muidugi
võib kutsuda ka muudel põhjustel).
1. Hoog on toimunud esimest korda elus.
2. Haige on end tugevalt vigastanud.
3. Ühele hoole järgneb varsti (u. 60 minuti jooksul) teine hoog.
4. Hoo krambi osa on kestnud väga kaua (üle 10 minuti).
5. Haige ei ole krambihoo järgselt pikka aega (u. 30 minuti jooksul)
teadvusele tulnud.
6. Hoo kulgemises on olnud midagi ebaharilikku või muul viisil muret
tekitavat.
7. Kannatanu ja tema hoogude kohta puuduvad vajalikud andmed.
Epilepsiahaige laps koolis
Tegelikult pole tervisehäirega laps tihtipeale koolis teretulnud.
Võib ka juhtuda, et õpetaja ei tea sellise lapse olemasolust oma
klassis, ei tunne teda ära ega taipa, miks laps tunnis aru ei saa
või mõistab asju teistest aeglasemalt. Kümne kooli küsitlemisel
selgus, et ainult üks õpetaja teadis, et tal on klassis
epilepsiahaige laps. Samas on epileptikuid palju.
„Kas õpetaja peab sellisest lapsest teadma ja tema haigusnähte
tundma, see on suuresti eetikaküsimus. Kui epilepsiaga lapsel pole
hoogu, on ta samasugune nagu me kõik. Võib-olla ei peagi neid lapsi
erilisteks pidama ...“ arutles Haridus Ministeeriumi kutsehariduse
osakonna peaspetsialist Kai Kukk.
„Inimesed pelgavad epilepsiat ning seetõttu eelistavad haiged oma
tõbe pigem varjata. Tegelikkuses on see vale, sest nii võib
haigushoo puhul ümbritsevate šokk olla veelgi suurem. Haigusest
teades on võimalik anda aga asjatundlikku esmaabi,“ räägib
27aastase epileptiku ema.
( http://www.ohtuleht.ee/476902 )
Neist kahest ajalehe artiklist selgus taaskord , et kuna epilepsia
väljendub niivõrd ebameeldivalt ning inimeste vähene teadlikkus on
tekitanud nii mõneski neis vastikustunnet epileptiku suhtes, siis
haiged eelistavad oma haigusest kellegile mitte rääkida, kui siis
vaid oma kõige lähematele isikutele.
Taaskord tuleb esile vanemate kohustus teavitada klassijuhatajat
lapse haigusest. Lisaks peavad vanemad esile tooma ka erivajadused mis lapsel on. Näiteks milliseid tegevusi peaks vältima, et hoogu
ei tekiks. Piiranguid, aga peaks kasutama võimalikult vähe, sest
igapäevane liikumine ja tegevus on kasulik.
Rõhutada tuleks ka, et lapsele ei tohi ostutada liigset tähelepanu,
kuna see võib tekitada ebameeldivust või laps võib muutuda liiga
enesekeskseks ning abituks.
Psüholoogilisest reaktsioonist haigusele
Epilepsia mõju lapsele ei ole kerge, ei lapsele endale, ega ka
lapsevanematele ja lähedastele.
Epilepsia võib olla eluaegne haigus, mis võib seada paljudele elutegevustele piiranguid. Hoogudevaheline periood võib ulatuda mõne
tunni vahemikust, kuni mõne aastani. Ning järgmist hoogu on
teoreetiliselt võimatu ette ennustada.
Lapse psühholoogilist heaolu mõjutavad järgmised tegurid:
Võime haigusega toime tulla, kohaneda.
Epilepsiavastaste ravimite mõju.
Ärevus ja mure teiste inimeste võimaliek reaktsioonide pärast võib
viia katseteni haigust varjata.
Sageli kaasneb epilepsiaga madal enesehinnag ning puudulik enesekindlus .
Võib esineda ka tunnete esiletükkivus nagu näiteks viha, pettumus,
piinlikkus ja haavatuvus.
Ootamatuse tegur antud haiguse puhul toob kaasa suurenenud ärevuse,
ka depressiooni.
Ebameeldiv tunne, et inimene pole võimalik oma elu kontrollima.
Haiglates on olemas vastava väljaõppe saanud spetsialistid-
neuropsühholoogid, kes oskavad koostada kliinilist hinangut lapse
erinevate kognitiivsete funktsioonide kohta. Lisaks põhjalikule
vestlusele ja haigusega seotud info arvessevõtmisele, viiakse läbi
neuropsühholoogilised testid. Testimise tulemusena saab inimene
teada, mis on tema tugevad ja nõrgad küljed ning, et kuidas nendel
külgedel on seost antud haigusega, epilepsiaga. Ning nende tulemuste
alusel antakse nõu, kuidas elus paremini toime tulla.
Õpiedukusest ja epilepsiast
Epilepsia on haigus, mis mõjutab nii psühholoogilisi kui
sotsiaalseid aspekte lapse elus. See mõjutab õppimisprotsessi
( motivatsioon , väsimus, keskendumisvõime, tähelepanu). Olenemata
epilepsia tüübist, hoogude esinemise sagedusest, ravimite
kõrvalmõjust ja sotsiaalsest taustast ning kaaslaste toetusest ja
mõistmisest võib abi epilepsiaga lastele olla erinev. Kuna
epilepsia on pikaaegne ja tõsine haigus, võib aastaid kestev
ravimite tarvitamine lapses tekitada alaväärsust. Laps võib tunda
end lisaks kaaslaste poolt tõrjutuna ja eemalejäetuna, kuna puudub
tihti koolist. Need kahepeale kokku mõjutavad õppimisvõimet ja
võivad ka olla hoo tekkimise põhjuseks.
Kodu ja kooli koostöö
Vanemad tunnevad oma last kõge paremini. Nad oskavad kirjeldada
lapse haigust detailselt ja anda tulemuslikku esmaabi. Siiski kuna
laps veedab suure osa ajast koolis, on vanematepoolne
lisainformatsioon väga oluline, kindlustamaks lapsele ohutut
koolipäeva ja vajadusel pakutavat esmaabi ja toetust kooli poolt.
Lisaks klassijuhatajale peaks õpilase haigusest teadma veel kõik
õpilasega tegelevad õpetajad või vähemalt klassikaaslased kellega
laps terve päeva koos veedab.
Vajalik informatsioon õpetaja(te)le:
- Hoo tüüp, kestus ja avaldumine
- Sagedus
- Mis eelneb tavaliselt hoole
- Efektiivsemad esmaabivõtted ja vanemate kontakt numbrid
- Kaua ja kuidas laps hoost taastub
- Mis kutsub hoo esile
- Tihti laps ravimeid võtab ning kui suure koguse ja mis on kõrvalmõjud
- Kas lapse tegevuses on piiranguid
- Kas klassikaaslastele tohib rääkida või ei
Õpetajad peavad vanematega ühendust võtma järgnevatel juhtudel:
- Kui lapse tervislik seisund ei taastu 15 min jooksul
- Kui hood järgnevad üksteisele
- Kui laps saab viga ( ka pisivigastuste korral, mis ei vaja otsest arstiabi )
- Kui laps soovib peale hoogu vanemaid näha
- Kui õpetaja ei tea, kuidas last kohelda või mida ette võtta
- Kui tervislikus seisundis on järske muutusi
Kodukoolist ja haiglaõpetajast
Kogemused on näidanud, et väga tähtis on aidata õpilasel koostada
õpingute tegevusplaan , sest iseseisva töö planeerimisega jäävad
vähemalt põhikooliõpilased sageli hätta. Parim variant on
muidugi, kui õpilasele on koolist kaasa antud individuaalne töökava.
Sama oluline kui tegevuskava koostamine on õpilase pidev suunamine,
juhendamine, kontroll ning iseseisva töö oskuste, sh õpioskuste
kujundamine.
Vajadusel võtab haiglaõpetaja kontakti lapse kodukooliga (pidades
kinni konfidentsiaalsusnõudest) olukorra täpsustamiseks,
juhtnööride ja materjalide saamiseks. Konkreetse lapse hariduse
eest vastutab ju eelkõige kool, kus laps õpib. Senise kogemuse
põhjal on suhtlemine õpetajatega olnud väga meeldiv, mõistev ja toetav . Koolides ollakse enamasti huvitatud oma õpilase käekäigust.
Lapsevanemadki on olnud meeldivalt üllatunud, et haiglas on selline
võimalus. Enamik lapsi tegutseb meeleldi, sest õppimine viib
muremõtted mõneks ajaks peast , võimaldab arendavat tegevust
protseduuride ja uuringute vahepeal .
( http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3526 )
Epilepsialiidust
Eesti Epilepsialiit pakub eneseabi väljaspool arstikabinetti. Eesti
Epilepsialiit (EEL) on vabatahtlik ühing, mis ühendab
epilepsiahaigeid, nende perekonnaliikmeid ja kõiki epilepsiast
huvitatud inimesi. EEL on loodud 1993. aastal. Teevad koostööd
Eesti Epilepsiavastase Liigaga (Eesti epilepsiaalase arstide
ühinguga) ja Soome Epilepsialiiduga. Tegelevad seltsielu ja mitmete
teiste ühisüritustega - peamiselt organiseerime õppeseminare ja
loenguid. Levitavad oma võimaluste piires informatsiooni epilepsia
kohta
Eesti Epilepsialiit on asutatud 23. jaanuaril 1993. Eesti
Epilepsialiit (EEL) on aastal 2004 katusorganisatsiooniks
üheteiskümnele maakondlikule epilepsiaühendusele. Oma tegevuses
lähtutakse EELi põhikirjalikest eesmärkidest ja ülesannetest,
Eesti Vabariigi sotsiaalhoolekande seadusest tulenevatest
ülesannetest ning teistest seadusandlikest aktidest. Arengukava
koostamisel arvestati EV Invapoliitika Üldkontseptsiooni.
Põhikirjaliste eesmärkide ja ülesannete saavutamiseks soovitakse
järgida aastatel 2011-2013 järgmisi suundi:
- Jätkata ühiskonna teadlikkuse tõstmist epilepsiast kui haigusest, suurendada teadmisi ja oskusi esmaabis . Anda pidevat uuemat informatsiooni epilepsiahaigetele ja nende omastele neid puudutavatest õigusaktidest.
- Uuendada aastaks 2013 epilepsia juhendmaterjalid.
- Suurendada lastega töötavate institutsioonide (koolid, lasteaiad) töötajate teadlikkust lastel esinevast epilepsiast, esinevatest ohtudest ja antavast esmaabist.
- Aidata kaasa epilepsiahaigete rehabilitatsiooni arendamisele ja läbi viimisele. Anda edasi uuemat teavet ravivõimalustest ning osaleda epilepsiahaigeid puudutava ravimpoliitika kujundamises.
- Toetada ja leida võimalusi epilepsiahaigete põhi ja täiendõppe korraldamiseks ning läbi selle enesekindluse ja iseseisvuse suurendamiseks.
- Aidata kaasa epilepsiahaigete hulgas laialt levinud tööpuuduse leevendamiseks. Korraldada ise ja osaleda korraldatavates välja- ja ümberõppeprogrammides. Teha uuringuid ja anda võimalikult kiiresti ülevaade epilepsiahaigete võimalustest Euroopa Liidus, aidates aru saada muutustest, mis kaasnevad Eesti astumisega Euroopa Liitu.
- Täiendada ja parendada pidevalt EEL kodulehte eesmärgiga anda edasi olulistja uuemat informatsiooni epilepsiahaigetele, nende omastele ning haigusega seotud isikutele ja organisatsioonidele.
- Osaleda aktiivselt epilepsiahaigeid, nende ravi- ja rehabilitatsioonivõimalusi puudutavates uurimustöödes.
- Aidata kaasa allorganisatsioonide juhtide vajalikule täiendõppele, toetada nende tegevust allorganisatsioonide arendamisel ja tugevdamisel. Osaleda allorganisatsioonide omavahelise koostöö kujundamisel.
- Osaleda Ülemaailmse Epilepsia Assotsatsiooni (IBE) tegevuses, arendada suhteid välisriikides asuvate epilepsialiitudega.
- Koostöös allorganisatsioonide ja arstide ühendusega (Eesti Epilepsiavastane Liiga, L. Puusepa nim Neuroloogide ja Neurokirurgide Selts) toetada esmadiagnoosituid, leida parimad võimalused rehabilitatsiooniks ja eneseabiks. Kaasata esmadiagnoosituid ühenduste tegevusse.
- Anda võimalusi epilepsiahaigetele ja nende omastele puhkuseks, sportimiseks ja enda kultuuriliseks arendamiseks.
(www.epilepsialiit.ee)
Materjal ja metoodika
Tulemused
Arutelu
Kokkuvõte
Kasutatud materjalid
Lisad
38
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 37 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-05-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
32 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ljarv
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid