Epilepsia (1)

Vana-Antsla kutsekeskkool
SISUKORD:
1)Sissejuhatus
2)Mis on epilepsia ?
3)Epilepsia ja ravi
4)Kas epilepsia on pärilik
5)Epilepsia ja ohutus
6)Naineja epilepsia
7)Epilepsiaga laps koolis
8)Kokkuvõtte
Sissejuhatus
Hakkan uurima epilepsiat ,kuna tahan teada mis see haigus endast kujutab ja kuidas seda ravida?
Kas seda on võimalik ravida?
Mida pean teadma epilepsia haigete kohta ja kuidas saan mina neid abistada.
MIS ON EPILEPSIA
Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on iseenesest tekkivad ning korduvaltesinevad epileptilised hood. Epilepsia teine eestikeelne nimi on langetõbi, mis on aga vana, ebatäpne ja eksitav termin. Epilepsia on närvihaigus, mitte vaimuhaigus.
Epileptiliste hoogude põhjuseks on epileptiline kolle peaajus, mis aeg-ajalt saadab valesid erutussignaale ja katkestab lühikeseks ajaks aju normaalse tegevuse tekib epileptiline hoog . Epileptilise kolde tekkimise põhjused võivad olla: raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused, ajukasvajad, peatraumad, ainevahetushäired, mürgitused jms. Enamasti aga ei suudeta ka kõige põhjalikuma uurimisega põhjust kindlaks teha .Epileptilised hood avalduvad mitut moodi, neid erinevaid avaldusvorme nimetatakse hoo tüüpideks. Hoo tüübid võib jaotada kaheks

Suure hoo korral kaotab haige teadvuse, kukub maha ja üle kogu keha tekivad kramplikud liigutused. Mõnikord võib haige hoo käigus keelt või põske hammustada, samuti võib tekkida tahtmatu urineerimine . Hoo ajal valu ei tunta.

Väikese hoo puhul haige tavaliselt ei kuku. Kui teadvus säilib, tekivad tahtmatud liigutused jäsemetes või näos. Teadvuse säilumise korral mingit muud väljendust ei pruugi olla. Väikest hoogu haiged ise sageli tähele ei pane, see võib märkamatuks jääda ka kaaslastele (eriti lapseeas ). Hoo tüübi täpseks määramiseks on vajalik hoo võimalikult täpne kirjeldus (pealtnägijate abi) ja mõningad uuringud elektroentsefalograafia . Epilepsia pole eluaegne haigus. Epileptiline kolle kaotab oma aktiivsuse aastatega iseenesest ja seega lakkavad iseenesest kunagi ka epileptilised hood .See ajavahemik on inimestel väga erinev ja ootamisaja pikkust ühel haigel ennustada on võimatu. Haigestunutest rohkem kui pooltel lakkavad hood umbes kümne aasta jooksul. Paarikümnel protsendil võtab see siiski rohkem aega ja vaid väikesel osal haigetest jääb kolle aktiivsena alles. Epilepsia algab sagedamini lapsepõlves või noorukieas, aga ka hiljem.Kui haigus on ravimitega kontrolli alla saadud, kui puuduvad teised puuded , siis haige õppimis- ja töövõime on täpselt samasugune kui teistel. Epilepsia ei ole põhjuseks, et epilepsiaga inimene ei võiks olla andekas. Epilepsiaga inimene on tavaline inimene, kes haigushoo korral vajab kaasinimeste abi ja mõistvat suhtumist. Hoogudevahelisel perioodil nende võimed ja vajadused säiluvad täielikult. Kui hoog on alanud, siis seda peatada pole võimalik. Hoog möödub iseenesest umbes 1…5 minutiga. 1) Jääge ise rahulikuks! 2) Vaadake kella! Selgitage välja, kui kaua hoog on kestnud. 3) Jälgige, et haige ei vigastaks end hoo ajal. Pea alla võib panna midagi pehmet ( riideeseme vms.). Ärge jätke haiget järelvalveta teadvuse taastumiseni. 4) Mitte midagi suhu panna! Arvamus, et midagi tuleb hammaste vahele panna, on täiesti vale! 5) Pöörake haige külili, pange ta kindlalt sellesse asendisse lebama! See hoiab lahti hingamisteed ja vähendab võimalust tõmmata sülge või oksemasse hingetorusse. 6) Harva võib pärast hoogu esineda ka rahutus , oodake kuni see möödub. Pärast hoogu on haige pisut uimane , võib-olla unine. Ärge teda segage, las lamab (magab) rahulikult . 7) Ärge püüdke hoo ajal takistada liigutusi, ega äratada raputamise, kloppimise või nuuskpiiritusega. See on lihtsalt kasutu. • Kiirabi on vaja kutsuda, kui 1. Hoog on toimunud esimest korda elus. 2. Haige on end tugevalt vigastanud. 3. Ühele hoole järgneb teine hoog 60 minuti jooksul. 4. Hoo krambi osa on kestnud üle 10 minuti. 5. Haige ei ole teadvusele tulnud 30 minuti jooksul.
EPILESIA JA RAVI
Epilepsia on haigus, mille peamiseks hädade tekitajaks on iseenesest tekkivad ja korduvalt esinevad epileptilised hood.
Miks on vaja epilepsiat ravida?
Epileptilised hood on haigele traumaohtlikud. Väga pikad ja sagedased hood kahjustavad aju.
Hoojärgsed vaevused segavad igapäevast tegevust ja vähendavat töövõimet. Lapseeas segab epilepsia lapse arengut .Arstid leiavad, et regulaarne epilepsiaravimite tarvitamine soodustab hoogude lakkamist .Mõningatel tööaladel ole epilepsiaga võimalik töötada. Lisaks katkeb epilepsia diagnoosiga haigel õigus juhtida sõidukeid. (õigus taastatakse, kui viimasest hoost on möödunud kaks aastat). Kuna epilepsia on avalikkuse silmis halva mainega, siis hood lisavad igapäevaseid pingeid .
Kuidas on võimalik epilepsiat ravida?
Epileptiliste hoogude põhjuseks on epileptiline kolle peaajus, mis aeg-ajalt saadab valesid erutussignaale ja katkestab ajutiselt aju normaalse tegevuse - tekib epileptiline hoog. Tänapäeva meditsiinile pole teada ühtegi ravimit, mis pärast lühiajalist tarvitamist peataksid epileptilise kolde täielikult. Samas on olemas ravimid , mis pidurdavad hoogude arenemist epileptilises koldes, neid saab kasutada ainult hoogude ärahoidmiseks mitte väljaravimiseks. Kuna epileptilise kolde asukohad ajus võivad olla väga erinevad, siis hood avalduvad samuti mitmeti. Hoogude erinevaid avaldusvorme nimetatakse hoo tüüpideks. Ühtedele hoogudele on parem üks ravim , teistele teine. Ainult vähestel haigetel saab epilepsiat ka kirurgiliselt ravida. Seda tehakse haigetel, kellel ravimid pole aidanud ja kui nende epileptiline kolle on aju eemaldatavas piirkonnas.
Millised on epilepsia ravimite tarvitamise põhimõtted?
Epilepsia ravimisel on kõige toimiv ja tähtsam meetod epilepsiavastase ravimite pidev tarvitamine.
Väga tähtis on meelde jätta, et epilepsia ravi toimub pikka aega - ravimeid ei võeta kuurina nagu antibiootikume, vaid pikaaegselt, see tähendab iga päev ja nii aastaid, kuni hoogude esinemine on võimalik. Epilepsiavastased ravimid ei tekita sõltuvust. Lisaks on oluline teada, et sissevõetud ravim jõuab seedesüsteemist verre, kust koheselt hakatakse seda, kui võõrast ainet, organismist .
Et ravim jõuaks vajalikku kohta epilepsia puhul peaajusse)ja mõjuks seal, siis peab ravimit veres olema pidevalt kindlas hulgas. Ravimi kogus veres ei tohi langeda liiga madalale, sest siis ravim lihtsalt ei saa toimida. Seega tuleb ravimeid võtta päeva jooksul regulaarselt ,soovitatavalt samadel kellaegadel. Kui ravimi võtmine ununes ,siis tuleb võtta ka tagant järelepäevane kogus (mida tavaliselt mõõdetakse milligrammides), peab jääma ühesuguseks, nagu arsti poolt on määratud.
Et ravimi võtmine ei ununeks, tuleks see muuta mingi igapäevase tegevuse osaks näiteks söömine või hammaste pesemine. Lisaks tuleks tablettide üle arvet pidada näiteks topsidesse välja jagada ,et võetud ravimite üle oleks ülevaade ka tagant järele. Kui mingil põhjusel ravimite võtmist on see välja oksentatud ,tuleb ravim uuesti võtta. See pole jõudnud ju verre imenduda!
Kui kaua peab ravimeid tarvitama?
Varem arvati, et epilepsia on eluaegne haigus, aga uuringud on kinnitanud, et see pole kaugeltki nii. Epilepsia pole eluaegne haigus. Epileptiline kolle kaotab oma aktiivsuse aastatega iseenesest ja seega lakkavad iseenesest kunagi ka epileptilised hood. See ajavahemik on inimestel väga erinev ja ootamisaja pikkust ühel haigel ennustada on võimatu. Võib oletada, et haigestunutest rohkem kui pooltel lakkavad hood umbes kümne aasta jooksul. Paarikümnel protsendil võtab see siiski rohkem aega ja väikesel osal haigetest jääbki kolle aktiivsena alles. Kogu selle kolde aktiivsuse (ja seega hoogude võimalikkuse) perioodil tuleb tarvitada epilepsiavastaseid ravimeid. Arstid leiavad, et regulaarne epilepsiaravimite tarvitamine soodustab hoogude lakkamist.
Kuidas epilepsiaravimeid osta?
Sagedamaid epilepsiavastaseid ravimeid saab osta 100 protsendilise soodustusega,see tähendab apteegis peab maksma ainult kindlaks määratud miinimumsumma. Soodusravimi ostmiseks peab arst välja kirjutama vastava soodustusega retsepti, millega saab ravimeid kaheks kuuks. Kui ravimid on otsas (parem siiski enne seda), peab minema taas arsti juurde ja tuleb lasta välja kirjutada uus retsept . Soodusravimi ostmiseks peab arst välja kirjutama vastava soodustusega retsepti, millega saab ravimeid kaheks kuuks. Kui ravimid on otsas (parem siiski enne seda), peab minema taas arsti juurde ja tuleb lasta välja kirjutada uus retsept.
Harvemad epilepsiavastased ravimid pole soodusravimite nimekirjas. Neid saab kirjutada välja teiste soodustuste (invaliidsus- ja lapsesoodustuse) alusel, kui see on võimalik.
Kuidas arst ravi juhib?
Kuna epileptiline hoog võib olla ka mingi teise haiguse väljendus, siis tuleb kõigepealt välja selgitada, kas pole tegemist mingi muu haigusega. Kui ollakse kindlad, et inimesel pole mingit koheselt diagnoositavat haigust, siis tavaliselt ühe hoo järel ravimeid ei määrata. Sel juhul soovitatakse jälgida elustiili - hoida rangemalt une-ärkveloleku rütmi, vähem tarvitada alkoholi jms. ( magamatus ja alkoholitarvitamine soodustavad hoogude teket). Kahjuks järgneb umbes pooltel inimestel esimesele hoole ka teine. See viitab kindlalt ravimise vajalikkusele. Konkreetseid epilepsiavastaseid ravimeid on mitmeid ja arsti ülesanne on määrata neist sobivaim . Epilepsiavastaste ravimite annuseid suurendatakse järk-järgult ja jäetakse ära samuti järk-järgult. Ravi eesmärgiks on hoogude täielik lakkamine . Tavaliselt saadakse hood kontrolli alla ühte ravimit tarvitades. Harva kasutatakse mitut ravimit üheaegselt .Päris alguses ei pruugi ravimi annus see tähendab hulk veres) olla piisav. Annust tõstetakse kuni hoogude lakkamiseni või talumatute kõrvaltoimete tekkimiseni. Seega tuleb jälgida nii hoogusid ,kui kõrvaltoimeid .Haigel tuleks selleks hoolikalt pidada hoogude päevikut. Kõrvaltoimed sõltuvad konkreetsest ravimist vaadata kindlasti ka ravimi infolehte). Sagedamateks on unisus, tasakaaluhäired, topeltnägemine. Need võivad ajutiselt esineda ka ravimi annuse suurendamisel. Kui vaevused jäävad püsima ja oluliselt segavad elu, siis tuleb arstiga nõu pidada. Tõsisemaks (õnneks ka harvemaks) kõrvaltoimeks on ravimallergia , mis väljendub tavaliselt ravimi sissevõtmisega seotud ulatusliku nahalööbega.
Sellisel juhul tuleb võimalikult kiiresti pöörduda arsti poole. Kui hoogusid enam pole, hakatakse ravimi ärajätmist kaaluma 3 kuni 5 aasta möödumisel viimasest hoost. Ravi lõpetamise otsustab arst.
KAS EPILEPSIA ON PÄRILIK?
Kas epilepsia on pärilik haigus? Nii küsivad peaaegu kõik inimesed, kellel on seda haigust diagnoositud. Enamasti on selle küsimuse taga mure, kui suur on epilepsia edasikandumise oht lastele. Lühidalt vastates – reeglina ei ole epilepsia pärilik haigus. Oluline on aga kohe lisada, et pärilikkuse küsimus on suhteliselt keeruline ning mitmetel põhjustel ei saa sellele vastata ühe lausega. Esiteks termin “epilepsia” ei haara endasse ainult üht haigust, vaid suhteliselt erinevaid seisundeid ja nende edasikandumise risk on samuti erinev. Teiseks mõistetakse terminit “pärilik haigus” tihti valesti.
Haigusi võib lihtsustatult jagada lähtuvalt tekkepõhjustest kolmeks :
1)Pärilikud haigused,mille vallandumine sõltub ainult organismi sisemistest (pärilikest) teguritest. Nende korral kantakse haigused edasi põlvest põlve selgete pärilikkuse seaduspärasuste järgi, välised põhjused ei mängi sel juhul mingit olulist rolli.
2)Perekondlikud eelsoodumusest sõltuvad haigused,mille vallandumiseks organismi omadustest üksi ei piisa, lisaks on vajalik ka mingite välistegurite toime. Sellised haigused ei pärandu selgelt põlvest põlve edasi, aga kipuvad sagedamini esinema mingites suguvõsades (näiteks reuma, suhkurtõbi, kasvajad)
3)Välisteguritest sõltuvad haigused,mille vallandajaks on ainult välised omandatud tegurid näiteks nakkushaigused. Epilepsia kuulub oma tekkemehhanismidelt selgelt teise grupi ,mis tähendab ,et vajab küll perekondlikku eelsoodumust,aga ei ole pärilik haigus.
Epilepsia arenemise määravad ära kaks peamist tegurit: esiteks isiku krambiläve tase (pärilik omadus), teiseks peaajuvigastuse või muu ajutegevust häiriva sündmuse (välise teguri) olemasolu. Igal inimesel on mingi pärilik krambilävi ja seega võimalus saada teatud tingimustes epileptiline hoog. Kui see lävi on kõrge, siis hoogude vallandumiseks on vaja tugevamat ajutegevuse mõjutust. Kui see lävi on väga madal, siis võivad epileptilised hood tekkida iseeneslikult. Epilepsiaga inimesi enamasti iseloomustabki niivõrd madal krambilävi, et mingi ajutegevust mõjutav sündmus (mis sageli jääb isegi märkamatuks) võib kergemini kui teistel esile kutsuda epileptilise hoo. Samal ajal teisi ajutegevuse mehhanisme see lävi ei mõjuta.
Erinevad epilepsia vormid ja nende edasikandumis risk
Kui suur siis on selle perekondliku eelsoodumusega haiguse edasikandumise oht? Sellele küsimusele vastates tuleb silmas pidada, et risk pole kunagi olematu, mitte keegi pole kaitstud epileptiliste hoogude tekkimise eest. Epilepsia puhul loetakse taoliseks riskiks 0,5% (ehk 1:200) ja ohu suurenemist võrreldakse just selle näitajaga. Diagnoos “epilepsia” haarab endasse suhteliselt erinevaid haiguse vorme, mille edasikandumise risk on erinev. Edasi räägime paari sõnaga epilepsiavormidest.
I) Sümptomaatilised epilepsiad .Need on epileptilised hood, mis on ajukoores oleva püsiva kahjustuskolde poolt tekitatud; kolle ise on juba möödunud ajutrauma või muu peaajukahjustuse tagajärg. Epilepsiatest on need umbes 35% juhtudest. Arusaadavalt on selles grupis pärilikkuse osa kõige väiksem, aga siiski pisut suurem kui keskmiselt elanikkonnas. Kui ühel vanemal on epilepsia, siis lapse haigestumisrisk on 1–2%. Lisaks jälgitakse haigestumisriski haige õdede – vendade seas. Selle haigusvormi korral on nende haigestumisrisk umbes 4%.
II )Selge põhjuseta näideteks krüptogeensed epilepsiad Epilepsiatest kõige sagedamini (umbes 60% epilepsiajuhtudest) esineb olukordi , kui arstid ei oska välja tuua selget epilepsia tekkepõhjust. Sellistel juhtudel pole patsiendil kunagi olnud tugevat peaajutraumat ega ka tõsist peaaju haigust; samal ajal pole patsiendil ka mõnda harvemat epilepsiat – näideteks. idiopaatilist sündroomi. Kuigi selles grupis on haiguse tekkemehhanismis tegu eelkõige madalama krambilävega ja taoline epilepsiavorm omab eelmisega võrreldes suuremat edasikandumise ohtu, jääb lapsele edasikandumise risk 2–4% piiridesse . Pange tähele: tõenäosus, et lapsel ei arene epilepsia, on 96–98%! Õdede–vendade haigestumisrisk on sarnaselt eelmise rühmaga umbes 4%.
III )Idiopaatilised epilepsiad .Tegu on selliste epilepsiatega, mille hoogude avaldumise iseloom ja EEG leid erineb mõnevõrra muudest selle haiguse vormidest. Näidetena võiks välja tuua absanssepilepsiad, müokloonilised epilepsiad jms. Neid esineb suhteliselt harvemini (umbes 5% epilepsiajuhtudest) ja avalduvad peamiselt lapseeas, hiljemalt murdeeas . Selles grupis on edasikandumise risk epilepsiate hulgast kõige suurem. Kui ühel vanematest on epilepsia, siis lapse Kui ühel vanematest on epilepsia, siis lapse haigestumisrisk on 3–6 %; taas pange tähele, et seega terveksjäämise tõenäosus on 94–97%. Olulisemalt suurem on lapse haigestumise oht, kui lapse mõlemad vanemad on idiopaatilise epilepsiaga. Nimelt haigestumisrisk on siis 20-30%. Lastel, kelle isal on epilepsia, on edasikandumise oht väiksem, kui lastel, kelle emal on epilepsia. Õdede – vendade haigestumisrisk on umbes 10%.
PÄRILIKUD HAIGUSED Nagu juba mainitud sai, on olemas ka selliseid haigusi, mille tekkes omab pärilikkus peamist rolli ja samal ajal on nende üheks sümptomiks (lisaks teistele) epileptilised hood. Taolistel puhkudel räägitakse juba konkreetsetest pärilikest haigustest ja enamasti ei arvata neid epilepsiate hulka. Sel juhul on tegu ainevahetusdefektide, aju degeneratiivsete haiguste, kromosomaalsete riketega jms. Reeglina avalduvad taolised haigused juba varases lapseeas ja neil juhtudel esinevad lisaks epileptilistele hoogudele ka teisi murettekitavaid sümptomeid ( halvatus , vaimse- ja kehalise arengu pidurdumine jne.). Näideteks võib esile tuua progresseeruvat müokloonilist epilepsiat, neurofibromatoosi, tuberoosset skleroosi, fenüülketonuuriat jpt. Nende haiguste pärandumisreeglid on erinevad ja vajavad eraldi geneetilist konsultatsiooni. Viimast saab teha lasteneuroloogi või günekoloogi suunamisel.
Kokkuvõtteks võib öelda: Epilepsia pole reeglina pärilik haigus.Kui ühel vanemal on epilepsia, siis on lapsel epileptiliste hoogude tekkimise tõenäosus niivõrd väike, et seda võib mitte tähele panna. See juhis kehtib isegi idiopaatiliste epilepsiate korral, rääkimata sümptomaatilistest epilepsiatest. Sellele viitab ka üldine kogemus - enamustes perekondades epileptiliste hoogudega vanematel pole epileptiliste hoogudega lapsi! Suuremat tähelepanu nõuavad harvaesinevad olukorrad, kui mõlemal vanemal on idiopaatiline epilepsia või ühel vanemal on mingi ülalmainitud pärilik haigus. Sel juhul tuleb arstiga konsulteerida konkreetse olukorra suhtes. Väärarusaam, et epilepsia on pärilik haigus, on külvanud suurt segadust ja isegi õnnetust paljudesse perekondadesse. Kui on plaanis lapsi muretseda, siis ei ole mõistlik vanema (ega ka ühe lapse epileptiliste hoogude pärast) plaane muuta. Kindlasti ei ole epilepsia ka perekonna loomisel takistuseks.
EPILEPSIA JA OHUTUS
Epileptilise hoo üks peamisemaid tunnuseid on võimetus ennast kontrollida kas tahtele allumatu liigutushäire või teadvuskao tõttu. Näiliselt süütud olukorrad võivad olude kokkusattumisel põhjustada ootamatult tõsiseid tagajärgi. Õnnetuste vältimiseks on kasulik järgida mõningaid ohutusreegleid. Inimestel avalduvad hood erinevalt ja need hood alluvad erinevalt ka ravile , mistõttu nii nende ohuaste kui ka ohutusnõuded on mõnevõrra erinevad. Järgnevatest nõuannetest on enamus kasulikud eelkõige äkilise teadvuskaotuse ja kukkumisega seotud hoogude korral (aga kasulikke näpunäiteid leiavad kindlasti ka teistsuguste hoogudega inimesed).
Mööbel ja eluruumid
Enamus toimub hoogusid kodus. Seetõttu tuleb ohutuse mõttes erilist tähelepanu pöörama just kodule. Vaadake toas loominguliselt ringi, püüdke paigutada mööblit, tarbe- ja iluasju nii, et kukkudes oleks enda vigastusoht võimalikult väike. Teravate nurkade peale on võimalik panna padjakesi, paigutada ohutumaid asju ettepoole vms. Maas peaksid olema pehmed ja kergeltpuhastatavad vaibad. Madalad aknad peaksid olema kinni ja purunemiskindlast klaasist. Klaasustel peaks olema purunemiskindel klaas. Teisel juhul on mõttekas paigaldada hoopis teistsugune uks, kas klaasita või väiksema klaasiruuduga. Kuumad radiaatorid ja ahjud peaksid olema kaetud või varjestatud. Kus vähegi võimalik, tuleks eelistada põlemiskindlaid materjale. Seda eriti sellistel juhtudel, kui epilepsiahaige suitsetab! Lahtine tuli (küünlad, kamin jms.) on suhteliselt ohtlik. Kamina ette saab paigutada kaitsevõre. Küünlad peaksid põlema ohutus kohas, kindla aluse peal ja haardeulatusest väljas. Kui kodus on trepid, siis oleks hea need katta pehme vaibaga ja võib-olla isegi paigutada ülemisse otsa trepist eemale lahtikäiv “trepivärav”. Öiste hoogude puhul on tähtis pöörata tähelepanu magamistingimustele. Magamiseks kasutage laiemat madalat voodit. Väga pehmed padjad võivad olla ohtlikud - kõhuli olles võib nende sisse ära lämbuda. Mõnikord on parem eelistada magada üldse ilma padjata .
Köögis
Pannide ja pottide väljaulatuvad käepidemed pöörake endast eemale. Nii ei ole ootamatu hoo ajal võimalik lüüa nõusid ümber. Vee ja söögi keetmisel eelistage madalamaid ja kaetud potte ja kanne. Suhteliselt ohutud on kinnised elektrilised veekeetjad, mis ise välja lülituvad. Vältige kõndimist kuumade vedelikega! Toidupoti juures taldrikule toitu tõsta on tunduvalt ohutum kui potti tõsta taldriku juurde. Väheses koguses toitu tehes eelistage kasutada rohkem ja väikseid nõusid, mitte ühte ja suurt. Kergestipurunevatele nõudele tuleks eelistada tugevaid plastiknõusid. Püüdke vältida väikeste liigutatavate gaasi- ja elektripliitide kasutamist. Neid on tunduvalt kergem ümber lüüa kui paigaldatud suuri pliite . Mõelge mikrolaineahju muretsemisele, see on tunduvalt ohutum kui tavaline pliit. Püüdke kuumi toidukoguseid ja kergestipurunevaid asju hoida kindlalt paigalseisvatel pindadel või laudadel, parem kui haardeulatusest väljas.
Elektriseadmed
Kõik elektriseadmed on potentsiaalselt ohtlikud ja neid tuleb kasutada ülima ettevaatusega. Pikad õhus rippuvad ja maasasuvad elektrijuhtmed on väga ohtlikud, kuna on oht nende taha kinni jääda ning nii vastavaid elektririistu maha (endale peale) tõmmata ja/või katki teha.
Tualett
Veeprotseduurid väikestes kinnistes ruumides on samuti potentsiaalselt ohtlikud. Hoo korral on vigastamis- ja uppumisoht suur. Paigaldage uksed väljapoole lahtikäivateks, siis ei saa mahakukkunu ukse avamist blokeerida. Uksi seestpoolt mitte lukustada või paigaldage uksele ka väljapoolt avatav lukk . Eelistage minna vanni või duši alla, kui keegi on kodus. Teatage sellest ka teistele pereliikmetele. Duši all käimine on üldiselt ohutum kui vannivõtmine. Ainult jälgige, et jalgealune poleks väga libe ja ärge kasutage väga kuuma vett (vett parajaks tehes lisage külmale veele kuuma). Vanni ärge minge enne, kui kraanid on kinni keeratud. Veetase vannis olgu võimalikult madal.
Koduõu
Kui peres on sagedaste epileptiliste hoogudega laps, pole eriti mõistlik lubada teda järelvalveta mängima, eriti kohtadesse, kus on rohkesti ronimis- ja kukkumisvõimalusi. Lapsele lubatav mänguala peaks olema talle selgelt piiritletud ja ohutu. Planeerige koduaeda hoolega. Ohutuse seisukohast on muruväljak parem kui sillutisega alad. Eriti ohtlikud on sügavamad veesilmad ja basseinid . Kui veesilmad pole momendil kasutusel, on ettenägelik need kinni katta plaatide, võre või võrguga. Ka aia treppide ja astmete osas oleks vaja leida kompromiss ohutuse ja otstarbekuse vahel. Eelistada tuleks selliseid elektrilisi tööriistu, mis ohutust silmas pidades on enam läbimõeldumad (lahti lastes lülituvad välja, kergelt väljalülitatavad riistad jms.) Epilepsiaga inimene peaks vältima töötamist kreissae ja teiste mootorsaagidega.
Ravimid
Välja minnes võtke kaasa nii palju tablette nagu vaja läheb (mõnikord pigem veidi rohkemgi). Ravimid on mürgid. Jälgige, et lapsed neid kätte ei saa, nad võivad neid kergesti segi ajada kommidega. Ravimitel olgu kindel lastele kättesaamatu koht. Pange tähele, et ravimid oleks kättesaamatud ka taskus või käekotis. Lapsed on leidlikud!
Sport ja vaba aeg
Jõukohane sportimine ja aktiivne vaba aja veetmine on ainult kasulik. Eriti sobivad on mängulised spordialad, sellega kaasnev teistega suhtlemine on äärmiselt vajalik. Laps õpib mänguga end pingutama, kaotama ja alluma reeglitele. Suplemisest ja ujumisest ei pea hoiduma, kuid seda tuleks teha ainult järelvalve all ja soovitavalt ohutusvestis. Seltskonnas ujudes peaksid kaaslased olema hoogudest hoiatatud ja olukorrast teadlikud. Paadiga sõites või kala püüdes on tark kasutada ohutusvesti. Sagedaste ootamatute hoogude puhul peaks ka jalgrattasõit toimuma järelvalve all ja kaitsevarustust (kiiver, põlve- ja küünarnukikaitsed) kasutades.
Töö
Ohutusreeglid sõltuvad vastavatest töötingimustest ja hoogude iseloomust. Mõningatele ametitele kandideerimine allub teatud reeglitele ja kontrollimatud epileptilised hood on sellistel juhtudel möödapääsmatuks takistuseks. Nendeks ametiteks on lendur , elukutseline autojuht , politseinik, sõjaväelane, tuletõrjuja, tuuker jms. Mõned töised situatsioonid on epilepsiaga inimesele ohtlikud ja neid peaks vältima. Näiteks - töö kõrgustes, lahtise veekogu ääres, isoleeritud kohtades, liikuvate mehhanismide läheduses, töö kõrgepingega, kergestipurunevate objektidega, lahtise tulega jms. Kokkuvõttes tuleb meeles pidada: Ohutusnõuded peavad olema olukorrale vastavad ja mõistlikud. Ülemäärased piirangud takistavad igapäevast elu, õõnestavad enesekindlust ja nii tekib trots ka põhjendatud nõuete vastu. Tuleb leida kompromiss ohutuse ja normaalse elu vahel. Kõige tähtsam on elada nii aktiivset elu kui vähegi võimalik.
NAINE JA EPILEPSIA
Mentstruaaltsükkel ja epilepsia
Mõned naised võivad märgata, et nende epileptilised hood on mingil moel seotud nende menstruaaltsükliga. Seda seletatakse hormooni- ja veesisalduse kõikumistega organismis. Sel juhul tuleks nõu pidada arstiga, sest mõningast lisaabi võib saada lisaravimite kasutamisest.
Rasestumisvastased vahendid
Epilepsiaga naine võib kasutada kõiki olemasolevaid rasestumisvastaseid vahendeid. Konkreetse vahendi valik sõltub täiesti igaühe eelistustest ja günekoloogilistest näidustustest. Rasestumisvastaste tablettide puhul tuleb aga tähele panna, et teatud antiepileptilised ravimid vähendavad nende efektiivsust. Nimelt ravimid karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal ja primidoon kiirendavad rasestumisvastaste tablettide olulise toimeaine - östrogeeni - lõhustamist maksas . Nii peaks mainitud antiepileptikumide tarvitamisel kasutama tablette, mille östrogeeni sisaldus on tavaannusest suurem. Sel juhul pole ka östrogeeni kõrvaltoimete risk suurem, sest see aine lõhustatakse organismis kiiremini. Pole mingeid tõendeid, et rasestumisvastased tabletid mõjutaksid mingil moel epilepsia kulgu.
Pärilikkus
Laialt on levinud väärarusaam, et epilepsia on pärilik haigus. Tänapäeva epileptoloogias valitseb kindel seisukoht, et epilepsia ei ole pärilik haigus, see ei pärandu selgelt pärilikkuse seaduspärasuste järgi põlvest põlve edasi. Sarnaselt paljude krooniliste haigustega on epileptiliste hoogude tekkimisel oluline roll teatud perekondlikul eelsoodumusel. Praktiliselt tähendab see, et epilepsia pole lapse muretsemisel enamasti mingiks takistuseks. Lapsel, kelle ühel vanemal on epileptilised hood, on oht epileptiliste hoogude tekkimiseks vaid kaduvväikselt suurem kui keskmiselt elanikkonnas. Samas on olemas ka suhteliselt harvaesinevaid pärilikke haigusi, mille üheks sümptomiks (paljude seast) on epileptilised hood. Pärilike haiguste küsimuses on alati võimalik vestelda arstiga ning vajadusel läbi viia geneetiku konsultatsioon .
Viljastumine ja rasedus
Viljastumine:Ei epilepsia ega epilepsiavastane ravi ei vähenda naise viljakust. Kui viljastumatus muutub probleemiks ja kaalutletakse viljastumisravi, siis antiepileptiline ravi pole sellele vastunäidustuseks.
Rasedus: planeerides last tuleks juba enne rasestumist vestelda oma arstiga, et arutada teatud ohtude, rasedusaegse toitumise ja antiepileptilise ravi küsimusi. On võimalik, et viimane vajab vähest raseduseelset kohendamist. Antiepileptiline ravi kannab endas teatud ohtu arenevale lootele . Nimelt soodustab see mõningate loote arengurikete tekkimist. Oluline on aga lisada, et nende rikete tekkimise risk on vaid veidi suurem kui keskmiselt elanikkonnas ja enamus epilepsiaravimeid võtvaid naisi sünnitab täiesti terve lapse. Arengurikete tekkimise oht on suurem, kui kasutatakse antiepileptilisi ravimeid kombineeritult ja väga suurtes annustes. Seetõttu tulebki (soovitavalt enne rasedust) konsulteerida arstiga raviskeemi kohendamise küsimuses. Samas on leitud, et arengurikete ohtu suurendab ka rasedusaegne vitamiinivaegus. Raseduse esimestel nädalatel ja kuudel on eriti oluline foolhappe piisav kogus (seda leidub rikkalikult lehtköögiviljades ja maksas). Tihti määravad arstid foolhapet ka tablettidena sisse võtmiseks. Antiepileptikumide suurte annuste korral soovitatakse foolhapet lisaks võtta juba enne rasedaks jäämist. Lisaks sellele peaks just epilepsiaga ema pöörama tähelepanu ka teiste arengurikete soodustajate (nagu suitsetamine ja alkoholi liigtarvitamine ) kõrvaldamisele. Arengurikete osas on võimalik loodet jälgida juba raseduse ajal. Suuremate rikete üsasiseseks diagnoosimiseks on günekoloogidel spetsiaalsed testid ja uuringud. Igal juhul on tähtis raseduse ajal antiepileptilist ravi jätkata, sest hoogudest tulenev risk on lootele oluliselt suurem kui ravimitest tulenev risk. Seega teine oluline probleem raseduse ajal on hoogude kontroll. Enamus naistel rasedus hoogude sagedust oluliselt ei muuda. Kui hood sagenevad, siis enamasti on nende põhjusteks ravimi mittevõtmine (näiteks iivelduse või väärarusaamade tõttu), uneaja vähesus või on muutused raseda organismis vähendanud ravimisisaldust veres. Kui on võimalik, siis tuleks kontrollida ravimi kontsentratsiooni veres vähemalt iga kolme kuu järel ja vajadusel suurendada ravimi annust.
Sünnitus ja lapse eest hoolitsemine
Sünnitusaegsete verejooksude ennetamiseks määratakse raseduse viimasel kuul lisaravimina K-vitamiini tablette. Üllatuste vältimiseks on soovitav sünnitada haiglas . Pole mingit alust arvata, et just sünnitamise ajal tekib epileptiline hoog. Kindlasti on vaja teavitada abistajaid epilepsiast ja oluline on jälgida, et ka sünnitamise ajal saaks antiepileptilised ravimid õigel ajal sisse võetud.
Lapse eest hoolitsemine: Emasid julgustatakse lapsi rinnapiimaga toitma ja epilepsiaga emad pole selles suhtes erandid. Antiepileptilise ravimi hulk rinnapiimas on niivõrd väike, et mingeid probleeme sellest ei teki. Ainus probleem, mis võib rinnaga toites tekkida, on öised unekatkestused ja väljamagamatus ning sellega kaasuv hoogude oht. Sel juhul võiks keegi teine last öösel pudelist toita ja/või lasta emal teha päeval uinaku. Kui hood pole hästi kontrolli all, siis tuleks ootamatute hoogude korral vältida lapse kohal olemist. Temaga tegeldes või toites on kindlam olla põrandal ja ümbritseda end patjade ning tekkidega, istudes toetuda vastu seina või voodit. Vannitamisel on ettenägelik mitte kasutada sügavat vett (või üldse mitte pesta vannis sees); kõige parem oleks, kui keegi aitaks vannitada. Kõiki kaitsepookimisi lapsele võib (ja tuleb) teha. Lapse ema epilepsia pole selles suhtes mingiks vastunäidustuseks.
EPILEPSIAGA LAPS KOOLIS
Eestis on umbes 9000 epilepsiahaiget, neist alla 16-aastaseid umbes 3000. Epilepsia algab sagedamini lapsepõlves või noorukieas, harva hiljem. Kui haigus on ravimitega kontrolli alla saadud ja kui puuduvad teised puuded, käivad epilepsiahaiged lapsed tavakoolis. Haigushood ja aastaid kestev ravimite tarvitamine võivad lapses tekitada alaväärsustunnet. Et seda ära hoida, on vaja mõistvat suhtumist nii õpetajate kui kaasõpilaste poolt. Oluline on tähele panna, et lapse äkiline teadvuskaotus tunnis ei pruugi alati olla epilepsiahoog, tegu võib olla minestusega. See võib olla tingitud ka veresuhkru järsust langusest, mis erinevalt epilepsiast, vajab kiiret arstiabi . Seetõttu on oluline, et õpetaja teaks lapse haigustest. Selleks, et lapsele õiget abi anda, on vaja esmaseid teadmisi nii haigusest kui ka esmaabist. Mis on epilepsia? Epilepsiahoog on tingitud ajunärvirakkudes tekkivatest ülemäärastest laengutest, mille puhul aju ei saa lühikese ajavahemiku vältel normaalselt töötada - tekib nn. epileptiline kramp. Häire põhjused võivad olla erinevad: - raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused; - ainevahetushäired; - mürgitused; - ajukasvajad; - peatraumad; Samas ei suudetagi sageli haiguse põhjust kindlaks määrata. Epilepsia eri vormid Epilepsiahoogusid võib tinglikult jaotada kaheks :
1. Väikese hoo puhul laps tavaliselt ei kuku. Sellise hoo puhul teadvus säilib, tekivad vaid tahtmatud liigutused üksikus jäsemes või näo-osas. Samuti võib väike hoog väljenduda ka hetkelises kõnepausis. Väikest hoogu ei pane laps ise tähele ja see võib märkamatuks jääda ka kaaslastele.
2)Suure hoo korral kaotab laps teadvuse, kukub maha ja tekivad kogu keha haaravad kramplikud liigutused. Kuidas abistada? Oluline on meeles pidada kahte fakti:
Esimeseks epilesia hoog läheb ise üle.
Teiseks hoo ajal valu ei tunta.
Esmaabis tuleb järgida järgmisi reegleid: Kui hoog on alanud, pole seda peatada võimalik- Kui hoog on alanud, pole seda peatada võimalik. - Ära püüa liigutusi takistada, kuid jälgi, et laps ei vigastaks end. - Pead võib hoida käte vahel või panna pea alla midagi pehmet. - Ära pane suhu midagi. - Püüa pöörata haige külili ja ava hingamist takistavad riided. - Peale krampi võib tekkida lühiajaline sügav uni. Lase tal rahulikult lebada. - Last ei tohi jätte järelvalveta seni, kuni teadvus täielikult taastub. - Arstiabi on vajalik vaid järgmisel juhtudel: kui suur hoog kestab üle 10 min. kui väikesed hood järgnevad üksteisele ilma. et haige vahepeal teadvusele tuleks. Kas ja kuidas võib epilepsia raskendada õppetööd? Ravimitega kontrolli all olev epilepsia ei sega tavaliselt õpinguid ega tööd, küll võivad osa ravimeid esile kutsuda teatud rahutust või hajevilolekut. Epilepsiahaigesse lapsesse tuleb suhtuda samuti kui teistesse õpilastesse, välja arvatud haigushoo korral. Liigse hoolitsuse tagajärjel võib kasvada enesekeskne inimene, kes pidevalt nõuab teistelt tähelepanu. Võimalikult vähe peaks kasutama piiranguid. Igasugune meelepärane tegevus ja liikumine värskes õhus on kasulik. Ka võimlemistunnis võib peaaegu kõike kaasa teha, ujumine ja riistvõimlemine on mõeldavad pideva järelvalve all. Pingutused võistlustel ei ole soovitavad. Suure hoo järel tunneb laps end väsinuna ja vajab veidike puhkust. Oleks hea, kui koolis leiduks koht, kus ta võiks lebada. Lapse kojusaatmine ei ole vajalik, kuna ta toibub kiiresti. Kui väikesed hood korduvad tihedasti, mõni sekund korraga, jääb lapsel osa sõnu või lauseid kuulmata. Seda ta ise ei pruugi teada, mistõttu ei tohi talle sellistel puhkudel etteheiteid teha. Kui haigushood hakkavad takistama õpinguid, tule kooskõlas vanematega leida tugiõpetuse võimalus. Õpetaja on koolis isik, kelle toetust ja julgestust laps vajab. Õpetaja peab suhtuma mõistvalt ükskõik millise puudega õpilastesse ja suutma seda selgitada ka kaasõpilastele. Õpetaja eelarvamustevaba suhtumine on aluseks, et lapsed õpiksid igapäevaseks suhtluses endi hulgas arvestama ka puuetega kaaslastega. Oluline on toonitada, et elu on kõigil üks ja laps ei ole süüdi oma eripäras. Kokkuvõtteks teadke, et - epilepsia ei ole põhjuseks, et laps ei võiks olla andekas; - epilepsiahaige on tavaline inimene, kes haigushoo korral vajab kaasinimeste abi ja mõistvat suhtumist; - õige ravi korral on pooltel juhtudel võimalik hoogusid ära hoida, teistel aga nende sagedust tunduvalt vähendada; - maailmas on kuni 40 miljonit epilepsiahaiget; - ülemaailmne epilepsia tunnus on põlev küünal.
KOKKUVÕTTE
Epilepsia on peaaju haigus, millele on iseloomulik tavapärase ajutegevuse lühiaegsed katkemised ehk epileptilised hood. Epilepsia kohta uurides sain teada ,et epilepsia eest pole kaitstud keegi ja õnneks pole see eluaegne haigus. Kõige tähtsam on ravimeid tarvitada ,kuid epilepsiavastased ravimid ei ravi ,vaid hoiavad hoogusid ära. Haigel tuleb pidada hoolikalt päevikut hoogude kohta. Esmaabi nõudeid oleks ka vajalik teada. Ma arvan ,et kõik peaksid kursis olema selle haiguse olemasoluga kuna epilespsiaga inimesi on Eestis umbes 0,7% elanikest ja sellese haigusesse võib haigestuda igas vanuses.