Kehakeel (7)

Sisukord
Sissejuhatus 2
Kehakeele lugemine 3
Nägu 4
Pilk 5
Käed ja jalad 7
Kõnnak 8
Kehahoiak ja hingamine 9
Välimus 10
Häälevarjundid 10
Kehakeele mõismise praktilisest tähendusest 10
Kasutatud materjalid 13

Sissejuhatus

Suhtlemise kuldreegel ütleb, et tuleb osata kuulata silmade, südame ja kõrvadega, sest suhtlemine koosneb nii sõnalistest kui mittesõnalistest elementidest ehk kehakeelest . Kehakeele ülesandeks on täiendada sõnade kaudu suhtlemist. Kuidas saada aru, mida kaasvestleja tahab öelda oma kehahoiaku, zhestide, pooside, silmavaate, näoilme, personaalse ruumi ja hääletooniga?
Kehakeelt võib võrrelda ükskõik missuguse keelega, mis koosneb nagu iga teine keelgi sõnadest ja lausetest. Iga liigutus sarnaneb sõnaga, mil on olenevalt kontekstist erinev tähendus. Liigutused moodustavad “ lauseid ”, mis räägivad usaldusväärselt teise inimese meeleolust ja suhtumisest. Seega ei tohi üht liigutust teistest eraldi vaadelda, vaid arvestada tuleb liigutuste kogumit. Liigutuste kooskõla on see võti, mis võimaldab lahti mõtestada suhtluspartneri seisundit ja selle põhjal aru saada, miks ta toimib ühel või teisel viisil. Kunagi ei saa oma arvamust kujundada mõne üksikliigutuse põhjal, eksimise tõenäosus oleks liiga suur.
Kehakeele teerajajaks peetakse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. Ei teata, kas sõnadeta signaalid on kaasasündinud, päritavad või on neid võimalik omandada. Uuringute põhjal jõuti tulemuseni, et zheste saab liigitada:

• kaasasündinud (näiteks naeratamine, viha ja rõõmu näitamine)
  
• geneetiliselt päritavad (nt käte ristamine . Tavaliselt tunneb inimene end mugavalt vaid siis, kui pealmine on näiteks parem käsi. See ongi geneetiliselt päritav.)
  
• omandatud
  
• kultuurilised (ühel liigutusel võib mõne rahvuse jaoks olla mingi kindel tähendus).
  Inimesed mõistavad kehakeelt instinktiivselt, kuid enamasti me eirame selle mõju suhtlemisele. Head suhtlejad oskavad kehakeelele tähelepanu pöörata ning vajadusel seda ka suunata ja juhtida. Kehakeele mittevaldamine võib aga põhjustada probleeme nii tööl kui ka isiklikus elus. Näiteks kui teenindajal on ülbe hoiak või on tema hääletoon üleolev, võivad tagajärjeks olla suured konfliktid nii klientide, ülemuse kui ka kaastöötajatega.
  Kehakeel peegeldab tundeid kõige täpsemalt. Teame ju kõik ütlust ”suu laulab , süda muretseb”. Suu võibki “ laulda ”, kuid kehakeel annab pildi sellest, mida inimene tegelikult mõtleb ja tunneb.
  Teadlikult juhib inimene ainult väikest osa oma käitumisotsustest. Meid suunab alateadvus, mitte mõistus ega aru. Kehakeel on kõikide inimeste ja loomade ürgseim suhtlusvahend. Oleme ainult unustanud seda teadlikult kasutada ja dešifreerida.
  Kehakeele ekspert Samy Molcho ütleb: „Meie tõelist olemust, näitab meie keha. Iga sisemine liigutus, tunne, emotsioon või soov väljendub keha kaudu. Kui meil on avatud meel ja terav silm märkamaks ja mõistmaks keha poolt saadetud signaale ja kommentaare, kulgevad paljud vestlused ja kohtumised palju kergemalt ja edukamalt. Kehakeele tundmine võimaldab vaba ja otsekohest suhtlemist“.
  

Kehakeele lugemine

Sõnatu suhtlemise alaliigid on takseemika e kehaline kontakt, prokseemika e suhtlemise ruumiline aspekt ja kineesika e keha liikumise aspekt ( miimika , pea ja pilgu liikumine, zhestid ja poosid jne). Taktiilse suhtlemise alla kuuluvad näiteks kätlemine, õlale patsutamine, üksteise puudutamine. Kehakontakt on läheduse selgemaid näitajaid. Paljud uuringud, veel enam aga praktilisi suhtlemisoskusi jagavad õpikud on pühendatud kehakeele märkide lahtimõtestamisele. Mitteverbaalse signaali lahtimõtestamisel mängivad kaasa kaks tegurit: märgilise käitumise eristamisel tuntakse ära sõnumi tähendust kandev mitteverbaalne väljendusühik, käitumismustri kui terviku üle otsustamisel ühendatakse aga üksikud eristatud elemendid tähenduslikuks tervikuks.
Mitmete uuringute järgi võib kehakeele tähenduse üle otsustada kümne näitaja alusel:

• kehaline kokkupuude
  
• suhtlejate distants
  
• suhtlejate asend üksteise suhtes
  
• inimeste välimus
  
• peanoogutus
  
• näojooned ja - ilmed
  
• liigutused
  
• kehahoid
  
• silmside
  
• sõnatu kõne
  

Nägu

Inimesed pööravad suhtlemisel üksteise näole ja selle ilmele erilist tähelepanu, kuivõrd just näolt saab kõige hõlpsamini välja lugeda tundeid, suhtumisi ja vastastikuse mõjutamise märke. Suheldes suuname oma pilgu palju sagedamini partneri näole kui muudele kehaosadele ning seetõttu saab meist igaüks instinktiivselt suuremal või vähemal määral aru silmade keelest. Arvutu hulk katseid on pühendatud emotsioonide loetavuse uurimisele. Inimene arvatakse olevat üsna osav ära tundma kuut põhiemotsiooni: üllatust, hirmu, viha, vastikust, rõõmu, ja kurbust . Näoilmet põhjustava konteksti tundmine teeb ilme lugemise palju hõlpsamaks.
Üllatust väljendavad kõrgele tõstetud kaardus kulmud, otsmik on kortsus , lõug veidi alla langenud ning suu lõdvalt lahti. Silmavalge paistab nii ülalt- kui ka altpoolt iirist.
Hirm peegeldub üles tõstetud ja kokku surutud kulmudes. Otsmik on samuti kortsus, kuid seekord nõnda, et seda kündvad kurrud on koondunud lauba keskossa. Suu on paokil, huuled pingul ja veidi tahapoole tõmmatud. Silmavalge on näha vaid ülalpool iirist.
Viha- alla kokku surutud kulmud, nende vahel vertikaalsed jooned. Pingul on nii üla- kui ka alalaud. Huuled võivad olla pingesse viidud ja nelinurkselt veidi avali .
Vastikus- kulmud on alla surutud, põsesarnad kõrgemale kerkinud , nina on krimpsus. Ülahuul on üles kerkinud, alahuul on kas üles lükatud või veidi allapoole surutud.
Rõõm- otsmik on sile, silmanurga all on väikesed kurrud. Põsesarnad on ülespoole kerkinud, moodustades nina ja suunurkade väliskülje vahelisele alale naeratuseks koondunud kaare.
Inglismaa uurijate grupi poolt katalogiseeritud 80 pea- ja näoliigutuse seas on kirjeldatud üheksat erinevat naeratust, millest levinumad on muie, ülahuule- ja lai naeratus. Muie kerkib üksnes huultele, suu jääb suletuks . Niimoodi naeretab inimene siis, kui ta on end välismõjudest välja lülitanud ja keskendub iseendale . Ülahuulenaeratus paljastab ülemised esihambad. Nii naeratatakse tavaliselt silmast silma kontakti puhul. Lai naeratus vaheldub sageli naeruga ning selle puhul paljastuvad nii ülemised kui alumised esihambad. Tihti naeratatakse nii mitmesuguste sportmängude ajal.
Dr.Granti poolt kirjeldatud naeratusliikide seas on ka tehtud viisakusnaeratus, mis on pigem grimass, millel puudub igasugune soojus . Selle näole manamiseks paljastatakse hambad maksimaalselt, kuni suu hakkab meenutama ristkülikut.
Kurbus – kulmud on kerkinud nii, et otsmiku keskele juustepiiri lähedale moodustub kortsudest kilmnurga kujutis, suunurgad on all ning huuled võivad võbiseda..
Näoilme võib saada ka omavahelise suhtlemise reguleerijaks, kusjuures eriti sageli kasutatakse selleks kulme. Näiteks väljendub äratundmishetk selle, et pea kaldub veidi tagasi, kulmud kerkivad üllatuse märgiks korraks üles ja näole ilmub naeratus.

Pilk

Silmavaatest võib paljugi välja lugeda. Pilguga võib flirtida, hoolivust väljendada, võimukust demonstreerida, abi paluda , nõutust üles näidata (uitlev pilk). Me oskame omavahel eristada pilku, mis võib tappa, külma kalapilku, kutsuvat ja intiimset pilku. Meie pilk räägib tähelepanust, mida me kellelegi osutame ja selle tähelepanu määrast. Pilk annab olulist infot inimeste omavaheliste suhete kohta. Oleme märganud, et vestluskaaslasele vaadatakse rohkem otsa kuulamise kui kõnelemise ajal. Katseliselt on tõestatud, et mida sagedamini kellelegi otsa vaadatakse, seda enam see inimene meeldib. M.Argyle on sõnastanud mitu silmside seaduspärasust:

• Sõprade vahel on silmside sagedasem.
  
• Silmside aitab paremini keskenduda teisele isikule.
  
• Silmsidet hoidev isik tundub teisele usaldusväärsem.
  
• Mitme inimesega ruumis mõtestab see, kes tabab endal eemal viibiva isiku pilgu, seda suhtlemissoovi ilminguna.
  
• Kui suhtlemisel aset leidvad tavalised lühidad pilgud vahelduvad pikkade ainitiste pilkudega, annab se emärku, et kõne alla võetud jututeemest peetekse tähtsamaks omavahelisi suhteid.
  

Arvukad katsed lubavad järeldada, et kui pilk kestab üle 10 sekundi, põhjustab see üldjuhul otsavaate objektiks saanud inimeses ebamugavustunde. Kurja pilku kasutatakse sageli teiste ähvardamiseks, pikka karmi vaadet aga kellelegi oma tahte pealesurumiseks. Sagedamini otsa vaatavaid inimesi peetakse usalduväärsemaks. Pilk pajatab veel sellestki, et räägitav pakub kuulajale huvi, et pilgu heitja on valmis koostööks või tahab saada millegagi käimasoleva osaliseks .
Pilgu vältimine on samuti informatiivne. See võib anda tunnistust soovist kontakti vältida, hõivatusest, olla märgiks, et teine inimene või teme jutuaine ei paku huvi või et ei soovita ennast millesegi toimuvasse segada.. Pilgu vältimine võib olla ka piinlikkuse, süütunde, häbi ja autismi tunnuseks. Teine lugu on pilguga langetetud laugude alt. Silmalaud ei ole langetetud selleks, etvarjata silmi, vaid selleks et kontsentreerida pilkhuvitavale objektile . Näiteks maalikunstnikud vaatlevad oma pooleli tööd, silmalt hindavalt pilukil.
Nagu igast reeglist , on ka siin erandeid . Eri inimesed ja erinevate kultuuride esindajad ei talu silmavaatamist ühtemoodi. Näiteks häbelikud inimesed püüavad silmsidet miinimumini viia või siis üldse vältida. Nad võivad olla kõige ausamad ja siiramad inimesed, ometi jätab silmade ärapööramine mulje, et nad midagi varjavad või vassivad. Tabavalt kutsutakse kriipshuultega inimesteks neid, kelle näo karmist sõnatusest pole võimalik midagi välja lugeda.
Psühholoog Jane Templeton avaldas ajakirjas Marketing Magazine artikli ”Kuidas müüja saab teada, mis ostjal tegelikult meeles mõlgub.” Ta kirjutab: Kui potensiaalne ostja langetab pilgu ja pöörab näo kõrvale, siis kavatseb ta ostust loobuda . Kui aga tema huuled on lõdvestunud ja lõug suundub ettepoole , siis mõtleb ta nähtavasti teie soovituse üle järele. Kui ta vaatab teile otsa, näol kerge naeratus, siis kaldub ta teie ettepanekuga nõustuma. Kui teme näole kerkib entusiastlik naeratus ja ta langetab pea teie omaga ühele tasandile, siis ta sooritab ostu.
Zhestid - päritud ja õpitavad
Kehakeele omandame me pärilikkuse, õppimise ja jäljendamise teel. Juba sündides on meile kaasa antud algteadmised mitteverbaalsest suhtlusest. Oma kõige primaarsemaid tundeid nagu näiteks viha või rõõmu, võime me väljendada, ilma et seda kunagi varem konkreetselt õppinud oleksime ning kõikjal maailmas tõlgendatakse neid keha liigutusi ja miimikat õigesti. Paljud teised žestid aga omandatakse õppimise teel ja need võivad olla erinevates kultuurides ja seltskondades isesugused.
Embleemid on kindla tähendusega zhestid, mille otstarbeks on asendada konkreetseid sõnu. Need on omal kohal siis, kui sõnadega pole võimalik infot edastada . Näiteks sportlastel, tuletõrjujatel, tuukritel on just neile teada olevaid embleeme. Mõnikord võib ühes kultuuris kindla tähendusega embleem omada teises kohas teistsugust tähendust. Pöidlast ja nimetissõrmest moodustunud ring näitab Inglismaal (ilmselt ka Eestis) et kõik on OK. Sardiinias tähendavat see aga seksuaalset solvangut
Illustraatorid on kõnega otseselt seotud sõnatud tegevused, mida kasutatakse sõnaliste väljenduste kordamiseks, täiendamiseks või rõhutamiseks. Need aitavad kõnelejalväljenduda elavamalt, kuulajal aga rääkijast paremini aru saada. Seda laadi zhestid leiavad kasutamist näiteks mingit projekti lahti seletades, millelegi osutades, rütmi ette näidates. Näiteks ütleb ostja müüjale- Ma soovin seda lihatükki- ja näitab näpuga soovitud karbonaadi poole. Ja öeldes noogutame, eitades raputame pead. Püütud kalapurakat kirjeldades joonistab kalamees kätega õhku
Regulaatorid on tegevused, mis aitavad omavahelist suhtlust juhtida ja kontrollida. Enamasti kasutatakse noogutamise, viipe , pearaputuse, kulmukergitamisega vm viisil kujundatud regulaatoreid tervitades, hüvastijätul, teise inimese poole pöördumisel. Need annavad tunnistust ka sellest, mida zhesti kasutaja parasjagu mõtleb või tunneb. Kuulates noogutate peaga, andes kõnelejale märku, et saata aru ja et ta jätkaka. Kui vaatate kõrvale, signaliseerite, et on aeg lõpeteda. Tundlik kõneleja muudab vestluse käiku vastavalt kuulaja regulaatorzhestidele.
Siia alla kuuluvad ka eri liiki puudutused. Silitatakse oma nägu, paitatakse käsi, tõmmatakse õrnalt sõrmedega üle huulte jne. Käega suu varjamine osutab süütundele. Ent vahel võib see tähendada ka kahtlust, liialdamist või ebakindlust. Nina puudutamise üks tõlgendusi on, et tegemist on suuvarjamise analoogiga. Kartes end paljastada, liigub käsi viimasel hetkel suu juurest eemale, puudutades nina. Teine ninapuudutuse seletus on lihtsam: leitakse, et valetamise ajal tekitavad nina närvilõpmed sügelustunde ja seepärast puudutatakse luisates sageli nina.
Objekti puudutamine on impulsiivne zhest pinge maandamiseks. Tihti on selleks prillide või kaelakeega mängimine vms.

Käed ja jalad

Kehakeele õpikud esitavad hulga näiteid selle kohta, kuidas inimesed väljendavad käte ja jalgadega oma meeleseisundeid.
Ootusärevuses hõõrutakse käsi kokku, kurvastus paneb käsi murdma . Kimbatuses inimene kratsib pead, vihaselt või nördinult hõõrub peoga kaela. Põlvedele asetatud käed tähendavad valmisolekut, selja taha põimitud käed eneseohjeldamist. Avatud pihud ja väljasirutatud käed viitavad siirusele. Kui samas asendis kehitatakse õlgu, öeldakse kehakeeles – Kust mina pean teadma? või Ma ei saanud sinna midagi parata. Kõrgenenud kaitstusetarve väljendub rinnale ristatud kätes. Hämmeldusse sattunu (laps) paneb sõrme suhu . Puusa asetetud käed demonstreerivad sõjakust. Kui inimene ristab kukla taga sõrmed, tunneb ta üleolekut, kui topib aga käed sügavale taskusse, kardab ta, et need võivad teme tundeid reeta. Kätega saab teha ka zheste millel on täpne sõnaline vaste , näiteks rahu või käi pikalt.
Neid märke ei saa mingil juhul võtta üksüheselt. Kehakeele ilminguid tuleks vaadelda eneseväljenduse ja olukorra laiemas kontekstis. Harilikult muutub mis tahes poos või väljendusliigutus informatiivseks siis, kui me võtame üht käitumise märki analüüsides arvesse ka teised mitteverbaalsed signaalid ja arvestame ka vaatlusaluse isiku omadusi.
Kui istute, jalad veidi harkis, kiirgab teist avameelsust. Kui istute toolil kaksiratsi, väljendate oma üleolekut.. Jalga üle tooli käepideme visates jätate mulje, et teil on ükskõik. Kui istute jalg üle põlve ja kiigutate seda, olete kas tüdinud, vihane või ärritunud. Sageli on jalad ja jalalabad pööratud selle inimese poole, kellest olete kõige rohkem huvitatud.

Kõnnak

Kõndimisviisis peegeldub inimeste iseloom. Samas sõltuvad liikumiste rütm, kiirus ja sammu pikkus ka inimese energiast, tervisest ning meeleolust. Kehakeele õpikud pakuvad kõnnakust iseloomu ja meeleolu väljalugemiseks järgmisi seoseid :

• need, kes liiguvad kiirest ja vehklevad kätega, on sihikindlad ja teotahtelised,
  
• alatasa käsi taskusse peitvad mehed on salatsevad või kriitilised ning üritavad teisi oma tahtele allutada,
  
• masendunud inimene käib vimmas, jalgu järele vedades, käed taskus , pilk maas ,
  
• rõõmsameelne isik liigub kiiresti, nagu lenneldes,
  
• õnnetu kõmbib õlad longus ,
  
• ümbruskonnale mõju avaldamiseks kasutatakse nn Mussolini kõnnakut: lõug püsti, käed vehklevad hoogsalt, jalad on põlvist kanged .
  

Ruumiline käitumine
Inimestel tekivad oma lemmikkohad - rongis, kohvikus , pargipingil jne. Reeglina on koha valikul tähtis ka mõõdukas vahemaa naabriga. Kohvikus, kus on vabu kohti, ei valita tavaliselt seda lauda, kus juba keegi istub. Distants on väga oluline. Tegemist on vajadusega „oma“ territooriumi või „oma“ koha järele. Seda „oma“ platsi kaitseme me alateadlike signaalidega.
Kellelegi ei meeldi, kui lubamatult tema privaattsooni tungitakse. Enamus reageerivad sellele füüsilise eemaldumisega saavutades seeläbi soovitud distantsi : kas minnakse üldse ära või tõmbutakse kaugemale. Enne seda aga teavitatakse teist oma ebamugavustundest rea signaalidega: trummeldatakse sõrmedega, niheletakse toolil siia-sinna, visatakse jalg teises suunas üle põlve. Väga vähesed inimesed annavad tekkinud pinget edasi sõnadega. Enamus kasutavad oma häiritud olekust teadaandmiseks mitteverbaalset võimalust - kehakeelt.
Suhtlemises eristatakse nelja ruumilise vahemaa varianti :
Lähisuhete e intiimne tsoon(15- 45 cm) Siia laseme me perekonnaliikmeid: vanemaid, lapsi, elukaaslast. Sellelt kauguselt on hõlbus saavutada kehaline kontakt ning tunda teise lõhna ja kehasoojust . Intiimses tsoonis on aka lihtne sosistada. Siiski tuleb elus ette palju situatsioone, kus ka võõrad sisenevad sellesse alasse, nt liftis, ühistranspordis. Kui oleme sunnitud olema sellises olukorras, järgime me aga kindlaid reegleid: väldime silmsidet, põrnitseme põrandat või laseme pilgul määramatus kauguses ekselda, nägu peaks olema ilmetu- emotsioonideta, soovitav on lugeda lehte või raamatut, liftis on soovitatav pilk hoida korruseloendil.
Isiklik e personaalne tsoon (46-120 cm). See on vahemaa, mis lahutab inimesi mitmesugustel koosviibimistel. Selles tsoonis on võimalik teineteist küll puudutada, kuid mitte enam tunda teise hingeõhku. Sobiv suhlemiseks kolleegide , seltskonnakaaslastega.
Sotsiaalne vöönd (1,2- 3,6 m) säärane vahemaa valitakse võõraste inimestaga suhlemiseks, kuid võidakse valida ka soovist end kellestki eraldada, ebameeldivat vältida. Sobiv kaugus ametlike vestluste pidamiseks. Juteldes võib kasutada ka veidi valjemat häält.
Avalikel esinemistel valitav distants (üle 3,6 m). Sobib suhtlemiseks suurema inimrühmaga, näiteks auditooriumile loengu pidamisel. Üle 6 m distantsilt peetekse kõnet rahvakogunemistel.

Kehahoiak ja hingamine

Poosi võtmine oleneb paljuski kultuurist ning suhtlemise kontekstist. Meeldivate ja ebameeldivate inimestega suheldakse erinevates poosides. Oluline on järsk muutus poosis. Kui lodevas poosis inimene ajab end järsku trammi, tasuks mõelda, mis siin taga on.
Kühmus olek võib olla märk tujutusest, väsimusest, alaväärsustundest või soovist märkamatuks jääda. Mõned tundliku hingelaadiga pikka kasvu inimesed tõmbuvad kühmu, et mitte teiste kohal kõrguda ja endast lühemaid inimesi hirmutada. Sirget selga seostatakse tavaliselt parema tuju, enesekindluse ja avala olekuga . Ettepoole kummardumine tähendab avatust ja huvi, tahapoole nõjatumine huvipuudust ja kaitseasendit. Pinges ja jäik kehahoid reedab samuti kaitseasendis oleku, vaba hoiak aga näitab avalust.
Teine oluline faktor, mis kajastab vestluspartneri tundeid ja hoiakuid, on hingamine. Hingamine on harilikult tahtest sõltumatu ning peegeldab vahetut meeleolu. Kiiret hingamist seostatakse erutuse, hirmu, ärrituse, suure rõõmu või ärevusega. Hinge kinni hoides ja aeg-ajalt õhku ahmides annate märku ärevusest või pinge kuhjumisest. Pinnapealne hingamine näitab sageli, et mõtlemine on tunnetest ära lõigatud. Sügavaid hingetõmbeid seostatakse tunnete ja tegevusega. Igapäevaste asjaajamiste keskel võiks korraks aja maha võtta ja uurida kuidas te hingate ja mida parasjagu tunnete. Hingamisrütmi muutes saab sageli ka oma enesetunnet muuta.

Välimus

Välimuses avaldub inimese suhtumine endasse, aga ka kaasinimestesse. Inimene võib valida, milliseid riideid või jalatseid ta kannab, kuidas soengut teha, millist parfüümi kasutada.
Ekstraverdid ja avatud inimesed eelistavad heledamaid ja kirevaid toone. Nn. Võimuka riietusega püütakse endast jätta otsustuskindla inimese mulje. Vormirõivas sobib niihästi staatuse rõhutamiseks kui ka enda varjamiseks. Sotsiaalsest kuuluvusest ja staatusest kõnelevad nii rõivaste hind tegumood kui ka keha hooldamine, näiteks küünte korrashoid . Teatud liiki rõivastus võib olla märk seksuaalsest kättesaadavusest. Rõivastusega näidatakse üldiselt oma lugupidamist kaasinimeste vastu, mõnel puhul aga rõhutatakse oma vabadust teistelekehtivatest konventsioonidest. Tähtsale ärikohtumisele eisobi tulla kortsus ülikonnas. Teisest küljest toonitavad julgus ja isikupära esletoomine riietuses sisemist vabadust.

Häälevarjundid

Sõnalisele suhtlusele lisandub Paralingvistiline sisu, mis antakse edasi hääletooni muutmise, rõhuasetuse, pausidega. Paralingvistiliste vahenditena kirjeldatakse hääle tugevust, kõrgust, tämbrit, kõnelemise kiirust, modulatsiooni, rütmi, hääldusviisi jt tunnuseid. Hääle karakteristikutel on tähendus ka teiste inimeste hindamisel. Näiteks loob tasane ja mahe hääl kujundi kaunist , naiselikust, tundlikust isikust.

Kehakeele mõismise praktilisest tähendusest

Suhtlemisvahendite koosmõju tunnetamine omandab erilise tähenduse teise inimese tegeliku suhtumise ja kavatsuste kindlaksmääramisel. Oluline on õigesti tõlgendada suhtlusvahendite koosmõju. Kuus viisi kuidas mitteverbaalne käitumine võib olla seotud sõnalise väljendusega:

• Kordamine – sõnades öeldu kordamine näiteks siis, kui kellelegi teed juhatades näidatakse käega.
  
• Vasturääkimine – verbaalselt väljendatule vastupidise sisu andmine. Näiteks kui keegi põrutab rusikaga vastu lauda ja karjub: Ma ei ole vihane!
  
• Asendamine- sõnalise ütluse asendamine näiteks siis, kui kätega tehakse teadmatust väljenav zhest.
  
• Täiendamine – öeldut täiendatakse sobiva zhesti, poosiga vm moel. Näiteks naeratus koos seda saatva ettepoole kallutamisega võib näidata, et ollakse enda öelduga rahul ja öeldule reageeritakse innustunult.
  
• Rõhutamine – käeviibe või noogutus võib näiteks tähendada, et soovitakse toonitada mingit konkreetset osa oma sõnumis.
  
• Reguleerimine. Sõnatut käitumist saab rakendada ka vestluse kiirendamiseks või aeglustamiseks, kannatamatuse näitamiseks, märguandmiseks, et teda ei katkestataks, soovi väljendamiseks jutujärg üle võtta jne.
  

Iseloomulikud juhtumid, kui sõnad lähevad mitteverbaalsest eneseväljendusest lahku, võivad olla:

• Autonoomsed signaalid- higistamine , punastamine , hääle kähedaks minemine jt, mida pole võimalik kontrollida.
  
• Jala ja pöia signaalid. Kuna inimesed hoiavad kontrolli all rohkem näo ja käed, saab nende jalaliigutustest mõndagi välja lugeda. Näiteks närviline jala kiigutamine, kärsitu või agressiivne varbaga tonksimine, mis on lahke naeratusega vastuolus .
  
• Reetlikud poosid. Erutatult või põnevil olles on raske võtta loidu poosi, mis tekib iseenesest, kui ollakse väsinud või tuntakse igavust.
  
• Teadvustamata zhestid ei allu kontrollile
  
• Sihiteadlikud, ent sõnadega vastuolus zhestid
  
• Võltsid näoilmed
  

Kuidas kehakeel mõjub

Keegi meist ei mängi heameelega lahtiste kaartidega. Sageli peame varjama seda, kuidas me end tegelikult tunneme . Avalikkuse ees hoolitseme me selle eest, et välimus ja miimika oleks olukorrale vastav. Tavaliselt kanname me maski ja näitame teistele oma tõelist nägu harva. Parimaks näiteks on naeratus: Me naeratame oma ülemusele, mis sest et me tegelikult sisemiselt hambaid kiristame.
Kehakeel kutsub alati teises esile mingisuguseid emotsioone. Iga inimene mõjutab oma käitumise ja hoiakutega ümbritsevat. Kui su vestluspartner on agressiivne, ei pruugi see tähendada seda, et tal on halb tuju. See võib olla ka reaktsioon sinu enda käitumisele - sinu enda poolt välja saadetud signaali (mis ei ole sinu arvates võib-olla üldsegi agressiivne) peegeldus.
Ebasiiras naeratus on aga kergesti äratuntav, kuna naeratades kõverdatakse üksnes suunurki. Seevastu „ehtsat“ naeratust saadavad tavaliselt ülespoole tõstetud põsed ning väikesed nahapaksendid ja kortsud silmade all. Me jagame alati oma tunnete kohta infot, sõltumata sellest, mida me ise arvame end signaliseerivat. „Ei ole tähtis, mida sa ütled, oluline on see, milline sa välja näed!“ - väidab Samy Molcho.
Kehasignaalide muutmine teisendab automaatselt ka meie enda tundeid ja mõtteid. Kui oleme teatud situatsioonides ebakindlad ja näitame seda alateadlikult mingite teatud žestidega, suurendavad just need märgid ka meie ebakindlust. Kes suudab ennast treenida, nt ebakindlates situatsioonides oma käsi püksitaskutesse mitte toppida, ei saa lahti ainult ebakindlust väljendavast signaalist, vaid vabaneb ka osast ebakindlusest.

Kasutatud materjalid

http://sekretar.ee/index.php?id=10994 (21.10.09)

McKay, M., Davis , M., Fanning, P. Suhtlemisoskused . OÜ Väike Vanker , 2000

Kidron , Anti. Suhtlemine. Mondo, 2004

Nierenberg, G.I., Calero, H. Kuidas lugeda kehakeelt. Tallinn, 1997
13