Kehakeel (5)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Liis Pibre
T11ME
KEHAKEEL
Referaat
Juhendaja : Külliki Türi
Tallinn 2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS ................................................................................................................ 3
1 KEHAKEEL……………….............................................................................................. 4
2 ÜHISKONDLIK SEISUND JA ZESTIDE ROHKUS.................................................... 5
3 KEHAKEELE VÕLTSIMINE......................................................................................... 5
4 NÄOILMED.................................................................................................................... 5
5.PILKKONTAKT............................................................................................................... 6
5.1.. SIGNAALID SILMADEGA ....................................................................................... 6
6 NAERATUS…….……………………………………………………………………….7
7 PEAHOIAK……………………………………………………………………………..7
8 KÄED……………………………………………………………………………………8
8.1 KÄTE ASETAMINE SELJATAHA…………………………………………..……...8
8.2 KÄESURUMINE……………………………………………………………….…….8
8.3 AVATUD PEOPESAD …………………………………………………………..…...8
8.5 KUULAMINE………………………………………………………………….……..8
8.6 KÄED KUI TÕKE……………………………………………………………..……...9
9 AVATUS …………………………………………………….………………………….10
10 RUUMI VÖÖND…………………………………….….……………………………10
11 PEEGELPILT …………………………………….…………………………………...11
14 KIRJANDUS............................................................................................................... 12
SISSEJUHATUS
Kehakeele teerajajaks peetakse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. (2.Lk: 22). Tänase päevani käivad vaidlused, kas sõnadeta signaalid on kaasasündinud, geneetiliselt päritavad või on neid võimalik omandada. P. Ekman, kes uuris viie erineva kultuuri esindajate miimikat, kinnitas Darwini oletusi kaasasündinud zestidest. Ta tegi kindlaks, et teatud emotsioonide väljendamisel oli erinevate kultuuride esindajate näoilme sarnane. Uuringute põhjal on jõutud tulemuseni, et žeste saab liigitada järgmisel moel: kaasasündinud, geneetilised, omandatud ja kultuuriliselt tingitud. Kaasasündinud žestid on näiteks naeratamine , viha, kurbuse ja rõõmu väljendamine. Üheks geneetiliseks žestiks peetakse käte ristamist . Kumb käsi jääb käte ristamisel peale, kas parem või vasak ? Enamik inimesi vastab, et tunnevad end vaid ühel juhul mugvalt, teisel mitte. See on nähtavasti geneetiliselt määratud. Samas on enamus mittesõnalisi signaale on omandatud ning paljude žestide tähendus on kultuuriliselt tingitud (1. lk: 9 ).
Põhilised suhtlemisžestid on kogu maailmas sarnased. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. (1.Lk: 10). Samas leidub ka kultuure, kus nendel liigutustel on vastupidine tähendus. Mõned liigutused on aga pärit ürgkogukondlikust minevikust – näiteks hammaste paljastamine. Naeratust peeti tollal ähvarduse avalduseks. Ka tänapäeval, kui inimene tigedalt muigab, paljastab ta hambad. Jaapanis aga väljendab naeratus siiani pahameelt või ärritust (1. Lk:11).
Tänapäevased üldiselt mõistetavad žestid on näiteks õlgade kehitamine, mis tähendab seda, et inimene on nõutu või kui ta ei tea, millest on jutt. Sellel liigutusel on kolm osa – laialilaotatud käed, kehitatud õlad ning kergitatud kulmud. Ühe rahvuse mitteverbaal- ne keel võib erineda teise rahvuse mitteverbaalsest keelest. Nii näiteks tähendab pearaputus mõnel pool eitust. Samuti võib olla nii, et ühel liigutusel on ühe rahvuse jaoks mingi kindel tähendus, omamata teise rahvuse jaoks mingit mõtet (1.Lk:11).
1. Kehakeel
Kehakeelt võib psühholoogide arust võrrelda ükskõik missuguse keelega – ta koosneb nagu iga teine keel sõnadest ja lausetest. Iga liigutus sarnaneb sel juhul sõnaga, millel on olenevalt kontekstist erinev tähendus (2.Lk11). Väga tähtis on liigutuste kooskõla.Ühel teatud liigutusel - nt käte ristamisel-, võib olla mitu tähendust, olenevalt kontekstist. Me ei saa interpreteerida seda liigutust üheselt, vaatlemata eelnevat ja järgnevat liigutust. Ei tohi kunagi kujundada muljet mingi üksikliigutuse puhul, vaid peab vaatlema nii eelnevat kui järgnevat liigustust, s.t liigutuste kogumit. Ainus erand on käte kiilukujuline asend, mida kasutatakse teistest liigutustest eraldi ja mida kasutavad enesekindlad inimesed, kes annavad samaaegselt teistele nõu. Üldiselt peetakse kiilukujulist asendit jaatavaks liigutuseks (1. Lk:45).
Me ei lävi teistega mitte ainult sõnade, vaid ka sõnatu keele ( miimika , liigutused, poosid , silmside ) abil (2. Lk:15). Üle 50 % vestluses omandatavast infost kannavad žestid ja miimika. Eristatakse 135 kehakeele väljendit ning koguni 85 pea- ja näoliigutust (2. Lk : 3).
Mitteverbaalseid signaale kasutatakse isiklike suhete hoidmiseks ja loomiseks, sõnu aga väliste sündmuste kohta käiva informatsiooni vahetamiseks. Michael Argyle’i andmetel moodustab verbaalne osa 7%, hääletoon 38 % ning visuaalne osa kogunisti 55% terviksõnumist. Seega on kõnel võrreldes hääletooni ning mittesõnaliste kujunditega suhteliselt väiksem osa. Seetõttu ei tule ainult selle üle muretseda, mida me teistele räägime, vaid ka seda, kuidas me seda edastasime
Kui inimese sõnad ning liigutused ei lange kokku, siis tuleks otsustada liigutustest saadud info kaudu, sest see on tõesem. Samamoodi võib liigutuste kogumit jälgides jõuda otsusele, et üks liigutus liigustuste kogumis ei ühti ehk liigutuste kogum pole vastavuses. See annab meile alust arvata, et inimene kas püüab varjata oma tegelikke tundeid või ta valetab. Niisiis , eduka suhtlemise aluseks on kehakeele vastavus kõnega – kui me ütleme üht, mõtleme aga teist, annab kehakeel vastandliku teate, ning kehakeelt tajutakse tõena ning peetakse kauem meeles
Mitteverbaalse kommunikatsioon etendab eriti tähtsat osa igasugust liiki läbirääkimistel, olgu see siis tipp-poliitikute kohtumine või müügiagendi tegevus.
Juhid ja tipp – poliitikud valdavad kehakeele kunsti täiuslikult – nii näiteks suutis Bill Clinton, hoolimata talle suunatud tuhandetest kaameratest, valetada enda ja Monika Lewinsky suhete kohta, kuna oli kehakeele nüanssideni selgeks õppinud.
Žestid lisavad tunderõhke ning huvitavust, kui nad toetavad meie sõnu - nii peaksid meie kehad liikuma samas rütmis meie sõnadega. Samas ei tohi estidega liialdada – kui nad on liiga pealekäivad, siis nad tahes – tahtmata ärritavad teisi. Žestid on kasulikud, kuni säilib kontroll nende kõne üle.
2. Ühiskondlik seisund ja žestide rohkus
Keeleteaduslike uuringute alusel on inimese sotsiaalse seisundi, võimu ja prestiiži ning tema sõnavara vahel otsene seos - mida kõrgem on inimese sotsiaalne seisund, seda osavam on ta ka sõnalises suhtlemises. Oma ametialase karjääri tipus olija kasutab oma sõnavara rikkusi, vähem haritud inimene aga toetub suhtlemise käigus rohkem oma liigutustele kui sõnadele. Üldreegel kinnitab, et mida kõrgem on inimese sotsiaalmajanduslik tase, seda vähem teeb ta vestlemisel liigutusi (1. Lk : 16).
Samuti täiustuvad inimese liigutused sõltuvalt vanusest . Mõne liigutuse kiirus muutub aja jooksul. Valetav laps katab kohe pärast valetamist suu ühe või mõlema käega. Vanemaks saades liigutuse kuju muutub veidi - teismeline puudutab vaid huultejoont ning täiskasavanu, saades ajust signaali suu katmiseks, asetab käsi viimasel hetkel suu juurest nina juurde – see on niisiis lapsepõlvest pärit liigutuse täiustunud variant. Ühesõnaga, mida vanemaks inimene saab, seda umbmäärasemaks ja vähem hoogsamad on tema liigutused (1.Lk : 17)
3. Kehakeele võltsimine
Kehakeele teadlikku võltsimist kasutatakse soodsa mulje loomiseks (nt. tipp - poliitikud ja firmajuhid) Miss Ameerika ning miss Universumi iludusvõistlustel saavad neiud ettevalmistuse liikumiseks, millest peab kiirguma soojust ja siirust . Mida suurema meisterlikkkusega neid signaale saadetakse , seda suuremad on võidužansid. Kuid väga kaua ei saa liigutusi matkida, sest keha hakkab üsna pea tahtest sõltumatult andma signaale, mis ei vasta teadlikule tegutsemisele. Paljud poliitikud on kehakeele matkimise alal asjatundjad ning kasutavad neid valijate mõjustamiseks. Kõige aenam kasutatakse valelike väljendite varjamiseks nägu. Valetades püütakse naeratada, noogutatakse pead või pilgutatakse silmi. (1.Lk: 18). Valetamisel töötab meie alateadvus meist sõltumatult ning meie kehakeel annab meid. n. –ö. ära. Valetamise ajal kiirgab alateadvus välja närvienergiat, mis väljendub öeldule otse vastupidist kinnitavates liigutustes (1.Lk: 18).
4. Näoilme
Inimese tajumine teise poolt algab näo tajumisest. Eristatakse kuut primaarset emotsiooni – hirm, õnnelikkus, üllatus, viha, kurbus , vastikus. Kehakeele uurimise teerajaja Charles Darwinit teos “ Inimeste ja loomade emotsioonide väljendumine. “ tõestab, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone näoilme abil suures osas sarnaselt. Need näoilmed on universaalsed ning ükskõik mis rahvuse esindajate poolt äratuntavad. Ka pimedad lapsed väljendavad neidsamu ilmeid – üllatus, kurbus (2.Lk: 24) Jaapanlasi on õpetatud kontrollima oma näoilmet – manada näole rahulik, muretu ilme, olenemata sisemistest pingetest. Juba lapsest saati on neid õpetatud hoiduma emotsionaalsest avalikust väljundist, eriti negatiivsest. Viha või ärrituse väljundiks on naer.
5. Pilkkontakt
Pilkkontaktil on neli funktsiooni:

• informatsiooni kinnitamine
  
• suhtluse reguleerimine
  
• intiimsuse e. läheduse väljendamine
  
• sotsiaalne kontroll
  

Sotsiaalne kontroll tähendab seda, kui vaatame kurjalt lapsele otsa, kui ta tahab rahvarohkes paigas töinama hakata või vastame kellegi uurivale pilgule hukkamõistva pilguga.
Meie pilk räägib tähelepanust, mida me kellelegi osutame, ja selle tähelepanu määrast.
Michale Argyle väitel vaadatakse teineteisele otsa 30% kuni 60 % suhtlemise ajast. Kui silmside kestab juba rohkem kui 2/3 ajast, ollakse rohkem huvitatud vestlus kaaslase isikust kui tema sõnadest. Siis on tegemist armunutega. Teisel juhul põrnitsevad üksteisele otsa aga võitlusvalmis vaenlased. Ka siis, kui suhtluspartneri küsimus või väide tekitab viha või agressiivsust, vaadatakse talle pikalt otsa. Kehtib seaduspära, et vestluskaaslasele vaadatakse otsa rohkem kuulamise kui kõnelemise ajal (2.Lk: 24).
5.1. Signaalid silmadega
Silmadega antakse edasi kõige täpsemaid ja avatumaid suhtlemissignaale. Selle kanali kaudu edastatakse informatsiooni sümpaatia, külgetõmbe, kompetentsuse, usaldus- väärsuse ning hingelise seisundi kohta. Abstraktselt mõtlevad inimesed püüavad luua kestvat silmsidet tunduvalt rohkem kui konkreetselt mõtlevad inimesed.
Esmakohtumisel antakse tihti pilkkontaktiga märku, kas soovitakse vestlusesse laskuda või mitte. Kontakti vältimine on märk, et inimene pole suhtlemisest eriti huvitatud.
Seltskondlikes suhtlemissituatsioonides on täheldatud huvitavat omapära – omavahel tuttavad otsivad põhjust pilkkontakti vältimiseks, võõrad inimesed aga selle loomiseks (2.Lk: 117). Pilkkontakti välditakse ka siis, kui kõnealune teema valmistab piinlikkust või kui edastatavad uudised on halvad. Ka väga häbelikud inimesed ei talu silmsidet Vestluse ajal vaatab teisele sagedamini silma see, kes peab oma vestluskaaslast tugevamaks, kogenenumaks ning targemaks. Silmavaatamisega avab ta n. ö. oma aju telepaatiliseks sisenduseks. Samal põhjusel vaatab rääkija harva kuulajale silma: jutustaja ajus toimub sel hetkel intensiivne mõtete arendus- ja järjestamisprotsess ning võõras pilk (seega ka võõrad mõtted) ainult segaksid. Kui vahemaa vestluskaaslaste vahel suureneb, hakkavad nad sagedamini teineteise pilku otsima – see kompenseerib nende vähenenud telepaatilist ühendust. Psühholoogide sõnul otsivad naised meestest sagedamini pilkkontakti ning vaatavad palju sagedamini vestluskaaslasele otsa. Kuna erinevate rahvuste kehakeel teistest mõnevõrra erineb, siis sõltub ka inimese pilgu kestvus tema rahvusest. Nii vaatavad jaapanlased vestluse ajal pigem kaela peale kui näkku. Lõuna –Euroopa elanikud vaatavad üksteisele otsa aga lühidalt ja sagedasti.
Kuid rolli ei mängi mitte ainult pilgu kestvus või sagedus, vaid ka näo –või kehaosa , kuhu vaade on suunatud. Sellest johtuvalt eristatakse asjalikku pilku, sotsiaalset pilku ja intiimset pilku.
Asjalik pilk. Läbirääkimisel suuname pilgu kujutatavale kolmnurgale vestluskaslase laubal . Eeldusel , et teie pilk ei lasku teise inimese silmadest allapoole, võite edukalt läbirääkimisi pidada
Sotsiaalne pilk Lastes oma pilgul partneri silmade tasapinnast allapoole libiseda , loote sotsiaalse suhtlemise õhkkonna. Sotsiaalse vestluse ajal vaatavad silmad samuti süm boolset kolmnurka, mille tipud asuvad partneri silmades ja suul
Intiimne pilk puudutab silmade tasapinda ja laskub lõuast allapoole teistele kehaosadele. Kui suheldakse lähikaugusel, langeb pilk kuni rinnani, kaugema vahemaa tagant suheldes ulatub aga vööni Silmanurgast heidetud pilk väljendab vaenulikkust või huvi (1.Lk: 102 - 104).
Pikk pilk. Inimene, tahtes rõhutada oma üleolekut, langetab laud ning heidab pea kuklasse . Järgneb pikk pilk, mida tuntakse ka ülalt alla vaatamisena. Kuid te peate arvestame, et olete ise kutsunud esile tõrjuva hoiaku (1.Lk: 105).
6. Naeratus
Christopher Branningan ja David Humphries kirjeldasid üheksat naeratuse liiki, millest levinumad on muie, ülahuulenaeratus ja lai naeratus. Muie kerkib üksnes huultele, suu jääb suletuks . Niimoodi naeratab end välisoludest välja lülitanud inimene, kes keskendub hetkel iseendale . Ülahuulenaeratuse puhul paljastatakse ülemised esihambad - nii naeratatakse tavaliselt silmast silma kontakti puhul. Lai naeratus vaheldub tihtipeale naeruga ning selle puhul paljastuvad nii ülemised kui alumised hambad (2.Lk: 22). Ei naeratata aga ainult õnnetundest, vaid mitmetel eesmärkidel – ka oma tegelike tunnete peitmiseks või varjamiseks. Viisakusnaeratuse näole manamiseks paljastatakse hambad maksimaalselt, kuni suu viimaks hakkab meenutama ristkülikut. Seda naeratuse liiki iseloomustatakse pigem kui grimassi, milles puudub igasugune soojus . Sissetõmmatud huultega naeratus sarnaneb muus osas ülahuulenaeratusele, ainult et siin on alahuul hammaste vahel. See näitab alistumist domineerivale ehk autoriteetsele isikule. Nii naeratavad ka ujedad tütarlapsed (2.Lk: 23).
7. Peahoiak
Pea – ja kogu ülakeha hoiakust sõltub see, kuidas me mõjume teistele. On üldine reegel, et : inimest, kes surub õlad taha, selja sirgu ning rinna ette, pannakse rähele rohkem kui inimest, kes käib, pilk maas , või teeb end istudes võimalikult väikseks. Kui meil mõnes olukorras puudub enesekindlus , siis reedab meid meie kehakeel – ebakindluse signaale märgates reageerivad inimesed neile koheselt. Enesekindlaid signaale nähes reageerivad nad teistmoodi. Kui inimesed kohtlevad teid, nagu oleks te enesekindel, siis te muututegi endale üllatuseks enesekindlaks.
8. KÄED
Käte asetamine kuklale. Poos on iseloomulik inimestele, kes peavad end teistest paremaks.
Käed puusadel. Seis, käed puusadel, on inimese sõjaka suhtumise väljenduseks. (1.lk: 95). Seda poosi on nimetatud ka läbilöögiasendiks. Eriti iseloomulik on see sihikindlale inimesele, kes võtab sellise poosi, kui on valmis oma eesmärki saavutama . Sellise poosi võtavad mehed naise juuresolekul, kelle puhul neil on seksuaalseid kavatsusi. Teiste meeste jaoks on see loomariigist pärit väljakutse, et nood ei tungiks tema territooriumile. Niisiis, et õigesti teha järeldusi selle põhjal, miks inimene pani käed puusa , on vaja silmas pidada konkreetset olukorda ning arvestada eelnevaid liigutusi (1.Lk: 95).
8.1. Käte asetamine selja taha.
On täheldatud, et Inglismaa kuningliku perekonna liikmetel on kombeks olnud käia, käed selja taga ( prints Andrew , prints William). On kindlaks tehtud, et selline asend on iseloomulik ka teiste maade dünastia esindajatele. Käte asetamisel selja taha on mitmeid variante - selja taga teineteist hoidvad käelabad või teise käe randmest surumine . Teise käe randmest surumine annab tunnistust sellest, et inimene on tujust ära ja püüab end rahustada. Sel juhul haarab üks käsi teisest nii kõvasti kinni, otsekui takistamaks seda löögiks tõusmast. Käsi nihkub seda kõrgemale, mida vihasemaks inimene läheb (1.Lk:
8.2. Käesurumine
Käesurumist peetakse avatuse sümboliks, käte ühendamist ühtekuuluvuse sümboliks. Hoolimata käesurumise üldisest kombest on see varieeruv - prantslased suruvad kätt nii ruumi sisenemisel kui lahkumisel, sakslased ainult kord. (2.Lk: 30).
8.3. Avatud peopesad
Peopesad on siiruse, avatuse, austuse ja usalduslikkuse väljendajaks. Usaldav laps sirutab ette oma mõlemad peopesad. Kui inimene on teiega täiesti avameelne, sirutab ta teie poole ühe või kaks peopesa . Nagu teisedki kehakeele liigutused, on see täiesti ebateadlik žest, mis kinnitab teile , et vestluskaaslane räägib tõtt. Laps peidab valetades käed selja taha, kui aga naine salgab, et pidas sõbrannadega kogu öö pidu, siis hoiab ta selgituse ajal käsi ristatult või taskus. Peidetud peopesad võivad meile reeta, et inimene luiskab (1.lk: 31). Avatud peopesad ja pettus. Elukutselistel petturitel on omapärane anne viia sõnadeta signaalid kooskõlla sõnalise valetamisega (1.Lk: 33).
G. Nierenbergi ja H. Calero uuringud näitavad, et ristatud sõrmed väljendavad pettumust ja soovi oma eitavat suhtumist varjata. Käte asend ja eitav suhtumine on omavahel sõltuvuses. Inimesega, kelle ristatud sõrmedega käed asetsevad ülestõstetud asendis, on raskem kokkuleppele jõuda kui nendega, kelle ristatud sõrmedega käed asetsevad laual või põlvedel (1.Lk: 43).
8.5. Kuulamine
Kui kuulaja toetab käe põsele, siis tal hakkab igav . Eriti suurt igavust väljendab see, kui pea toetub kogu raskusega peopesale. Sõrmedega vastu lauda trummeldamist ja jalaväristamist tõlgendatakse kannatamatuse tundemärkidena. (1.LK: 60). Inimene on hindavas asendis, kui põsk toetub rusikale, nimetissõrm aga asub meelekohas. Kui pöial toetab lõuga ja nimetissõrm on suunatud meelekoha poole, siis tähendab see kuulaja eitavat suhtumist ettekandesse või lektorisse. (1.Lk: 62).
Liigutused otsuse langetamisel. Lõua silitamine tähendab seda, et inimene püüab otsusele jõuda. Prillipapad ei pruugi otsuse tegemisel lõuga silitada, vaid nad võtavad prillid eest ja panevad prillisanga suhu . Kui inimene on pärast seda, kui tal on palutud teha otsus, pannud suhu pastaka- või sõrmeotsa, siis tähendab see, et ta vajab toetust. (1.Lk: 63).
8.6. Käed kui tõkked
Käed kui tõkked. Kui inimene paneb ühe või mõlemad käed rinnale , siis moodustab ta tõkke. Oma olemuselt on see katse ohust või ebameeldivast olukorrast kõrvale hoida. Kui inimene närveerib või on sattunud kriitilisse olukorda, siis asetab ta käed rinnal vaheliti , mis on selge ohutunde märk. Kui kuulaja asetab käed rinnal vaheliti, tähendab see seda, et tal tekib eitav suhtumine esinejasse. Selle žestiga pöörab ta räägitavale vähem tähelepanu. Siinjuures tuleb tähele panna, et ühelt partnerilt lähtuv sõnatu teave avaldab teisele suurt mõju. Antud juhul ei soodusta see põrmugi vestlusel ühist keelt leidmaks.
Käte rinnal ristamine väljendab alateadlikku soovi end ebameeldivas olukorras kaitsta. See on väga levinud žest ning tähendab kaitseseisundit või eitavat hoiakut. Näiteks vestluses võtavad inimesed sageli sellise poosi, kui nad pole kuulduga nõus. Kui inimene hoiab käed risti rinnal, on ta eitaval seisukohal. sisemine pingeseisund sunnib teda sellist asendit võtmast. Samal ajal soodustab selline poos pinge püsimist. (1.Lk: 68).
Rusikas käte vaheliti asetamine. Kui inimene paneb rinnale risti rusikas käed, näitab see tema vaenulikkust ja pealetungivalmidust. Kui samal ajal nägu õhetab ja hambad on kokku surutud, peame olema valmis kas sõnaliseks või füüsiliseks kallaletungiks. (1.Lk: 69).
Käed risti, kämblad õlavarrel. Sellises asendis klammerduvad käed kindlalt õlavarre külge, et käsi ei saaks lahti rebida ega rind ei satuks löögi alla. Poos väljendab ebameeldivate aistingute allasurumist ning teda kohtab arsti ooteruumis või lennukis.Osaline tõke. Asetamaks käsi risti rinnale, taipavad juuresolijad, et teil on hirm –seda vältimaks, piirdutakse osalise tõkkega –kõverdunud käsi haarab rippuvast käest kinni ja tekib osaline tõke (1.Lk: 72).
Ohu või ebameeldiva olukorra puhul hakkab inimene end instinktiivselt mitmesuguste liigutustega kaitsma, asetades nt. käed rinnal risti. See žestis sisalduv teave avaldab partnerile suurt mõju: ka tema võtab sisse kaitseseisaku. Sama mõju avaldub grupisiseselt – kui üks vestlejatest grupis asetab käed rinnale risti, siis teevad seda ka teised. Kui paar inimest grupis on sellise kaitseasendi sisse võtnud, on tulemuseks see, et kogu grupi tegevus on tugevasti häiritud (2.Lk: 32).
Rinnale asetatud käed ja üle põlve heidetud jalg annavad tunnustust sellest, et inimene on asunud kaitsepositsioonille või on eitaval seisukohal. Selliseid liigutusi märgates tuleks muutuda tähelepanelikuks, kui tahetakse mingit saavutada kokkulepet. Kaitseasend avaldub meestel ja naistel erinevalt – eriline kaitseasendi märk, mis esineb eranditult naistel, on pöia toetamine põlveõndlasse (2.lk: 32).
9. Avatus
Inimese tundeelamused avalduvad kehakeele kaudu üsna ilmekalt . Kui sõnad on emotsioonidega kooskõlas ning viimased peegelduvad žestides, siis kõneleb inimene tõenäoliselt tõtt. Kui inimene valetab, hakkab keha andma sõnadele vastupidiseid signaale, mis reedab, et ta ei räägi tõtt - tunnistust sellest annavad näolihaste liigutus, poosi muutused ning sage silmapilgutus. (2.Lk: 32j). Siirust ja avameelsust väljendavad avatud peopesad. Nii ka väike laps, kellel pole midagi varjata, sirutab peopesad rõõmsalt ette. Laps aga, kes valetab, peidab käed selja taha ning langetab pilgu (2.Lk: 33). Nagu kõik suhtumised, nii kutsuvad avatus ja usaldus esile vastuusalduse. Charles Darwin on tõestanud, et kui loom viskub allaheitlikkusest (üks avatuse sümbol) selili, paljastades kõhualuse ja kõri, ei ründa teda ükski loom (2.Lk: 34 ).
10. Ruumivöönd
Enamikku loomi ümbritseb teatud ruumivöönd, mida nad peavad oma territooriumiks. Kui kaugele see ala ulatub, on sõltuvuses sellega, kui tihedasti on looma elupaik asustatud. Ka inimeste puhul pole asi teine – usutakse, et maal kasvanud inimeste isikliku ruumi vööndid on laiemad kui linnas kasvanul. Isikliku ruumivööndi all mõistetakse keha ümbritsevat õhuruumi, mille suurus sõltub inimeste arvust tema elukohas. Nii on siis isikliku ruumi mõõtmed tingitud sotsiaalsest ja rahvuslikust eripärast. Jaapanlased on ülerahvastatusega harjunud ja nende ruumivöönd on väiksem, teised eelistavad jälle avarat ruumi ja suhtlevad distantsi säilitades(1.Lk: 21).
Ruumivööndid
Eristatakse nelja ruumivööndit:
1) intiimne vöönd (15 –46) on inimesele endale kõige tähtsam. Seda kaitseb ta nagu oma isiklikku territooriumi.Sellesse vööndisse “lubab” inimene ainult temaga emotsionnalses suhtes olevaid inimesi – armsamat ja pereliikmeid. Intiimsesse vööndisse ei saa võõras siseneda, ilma et toimuks vastuhakk . On täheldatud, et kui intiimvööndisse tungib keegi võõras, vallandab see terve rea füsioloogilisi muutusi – adrenaliinitase tõuseb, süda hakkab kiiremini lööma ning inimene on võimeline sissetungijale kallale kargama. Selles vööndis on veel 15 cm raadiusega alavöönd, kuhu võib tungida ainult kehalises kokkupuutes. Seda nimetatakse üliintiimseks vööndiks (1.Lk: 21).
2) isiklik vöönd (46 –120cm) Sellist vahemaad hoitakse piduõhtutel, ametlikel vastuvõttudel või sõpradega koosviibimistel.
3) sotsiaalne vöönd (1,2 m kuni 2,6m) Kõrvaliste inimestega suheldes vahemaa suureneb - nii kaugelt suheldakse näiteks postiljoniga, uue töökaaslasega.
4) ühiskondlik vöönd (üle 3,6m) Et mitte tunda ebamugavust suurema inimrühmaga suheldes, peame hoiduma vähemalt nii kaugele.
Ruumivööndite praktiline kasutamine. Kui ülemus tahab alluvat panna kohmetust tundma, siis ta kummardub üle alluva (nt tooli või laua kohal) Nõjatudes partneri toolileenile või ka mõnele muule esemele, mis talle ei kuulu, näitab inimene sisemist domineerimissoovi.
Linlaste ja maainimeste ruumivööndite erinevus. Isikliku ruumi suurus sõltub inimese asustustihedusest selles paigas, kus ta on üles kasvanud. Hõredalt asustatud maakohast pärit isik vajab avaramat isiklikku ruumi kui see, kes on suurlinnas üles kasvanud. Räägitakse ka sellest, et provintsilinnast pärit inimese isiklik vöönd võib küündida kuni 1,2 m kaugusele, ja seetõttu tervitavad väikelinnade elanikud üksteist hoopis kaugemalt. On koguni täheldatud, et hõredalt asustatud kohtadest pärit inimestel on oma isikliku vööndi suhtes suured nõudmised – see võib ulatuda kuni 9 meetrini.
11. Peegelpilt - alateadlik kopeerimine
Tihtipeale võime jälgida, kuidas mõned omavahel suhtlevad inimesed istuvad või seisavad ühesuguses asendis. Sellest võib järeldada, et kahe inimese mõtted ja tunded on sarnased. Vaevalt jõuab üks inimene mingi liigutuse teha, kui teine seda kordab . Kordamine jätkub seni, kuni inimesed on üksmeelel. Niisugust kopeerimist kordab ühesuguse sotsiaalse tasandiga inimeste ja lähedaste sõprade omavahelisel suhtlemisel. Nii suhtlevad ka üksmeelel olevad abikaasad. A. Schefleni tähelepanekutele toetudes väldivad võõrad inimesed omavahelises suhtlemises hoolikalt ühesuguseid poose ja liigutusi (1.Lk: 127).
Mis on peegelduse tähtsus ? Eeskätt võimaldab see öelda vestluskaaslasele, et olete temaga nõus ja et ta meeldib talle. Eriti ilmekalt avaldub see laste puhul. Peegelduse järgi saame kindlaks teha, et meeldime oma partnerile ja et ta on meiega päri.(1.Lk: 127). Kahe sõbra vahelises teineteisemõistmises, olgu nad lapsed või täiskasvanud, on olulisel kohal jäljendamine. Hatchi ja Maietta väitel võib jäljenda mist teadlikult kasutada lapse ja täiskasvanu vahelise sideme kindlustamiseks või isegi taastamiseks pärast lahkhelisid.
Uuringud on näidanud, et kui mingi grupi juht kasutab teatud liigutusi ja poose, siis alluvad tavaliselt kopeerivad teda (1.Lk: 129). Nii saab ka abielupaaride puhul kindlaks teha, kumb võtab kodus otsuseid vastu. Kui te vestlete mehega ning tema naine vaikib, mees ent kopeerib alateadlikult tema liigutusi, siis selles majas võtab otsuseid vastu naine (1.lk: 129).
Kasutatud kirjandus

• Pease , Allan. Kuidas lugeda mõtteid žestide järgi. Varrak 1994.
  
• Nierenberg, G. Kuidas lugeda kehakeelt. Tallinn 1997.
  
• Googel
  
• Kooli konspektid