Kehakeele referaat (0)

KEHAKEEL
Referaat

Sisukord

Sisukord 2
1. Sissejuhatus 3
2. Kehakeele alused 4
2.1 Geneetilised alused 4
2.2 Ümbrusest tingitud kehakeele alused 4
2.3 Kultuurilised alused 4
2.4 Psühholoogilised alused 5
3. Kehahoiakud 6
3.1 Žestid 6
3.2 Ilmed 6
4. Tsoonid 7
4.1 Sisemine intiimtsoon 7
4.2 Välimine intiimtsoon 7
4.3 Isiklik tsoon 7
4.4 Sotsiaalne tsoon 8
5. Kehakeelest üksikasjalikumalt 9
5.1 Pea ja nägu 9
5.1.2 Näo puudutamine 9
5.1.3 Huuled ja naeratus 10
5.1.4 Silmad 11
5.2 Käed 12
5.2.1 Kätlemine 12
5.2.2 Avatud peaopesad 12
5.3 Jalad 13
6. Kokkuvõte 14
Kasutatud materjal 15

1. Sissejuhatus

Kehakeel on mitteverbaalse käitumise rikkalik allikas, mis aitab meil teiste inimeste tunnetest ja mõtetest paremini aru saada. Kehakeel moodustab umbes 60% meie suhtlusest. Selle teema valisingi just sellepärast, et paremini aru saada, mida inimene üritab selgeks teha just žestide teel. Tavaliselt räägib kehakeel oma loo, mida inimene ise tähele ei panegi. Eriti huvitab mind enda puhul kasutatav kehakeel, mida ma viimasel ajal olen rohkem jälgima hakanud ja samas meeldib mulle ka jälgida inimesi, kes üritavad valetada, aga nende kehakeel reedab nad nende enda teadmata. On nii palju erinevaid inimesi, näiteks mina kasutan väga palju kehakeelt, aga samas tean inimesi, kes absoluutselt ei liiguta kui nad millestki räägivad. Samas on inimesi, kes teadlikult võltsivad kehakeelt, näiteks võib võtta Miss Universumi võistluse, kus kõikidele võistlejatele õpetatakse vastavaid liigutusi, et jätta endast võimalikku sooja muljet. Mõnikord on võltsimist ka võimalik ära tunda, sest väga kaua liigutusi matkides hakkab keha tahtest sõltumatult andma signaale, mis ei vasta teadlikule tegevusele.

2. Kehakeele alused

Kehakeele teerajajaks peeatkse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. (Nierenberg, 1997)
Suhtlemise käigus sooritame lugematu hulga tegusid . Neid võib jagada eri kategooriatesse. Näoilmed, žestid ja kehahoid on inimese käitumise alustoed. Kus maailma nurgas ka ei viibiks, tunneme sõbraliku naeratuse või vaenuliku liigutuse kohe ära. Kehakeel on ja jääb meie põhiliseks ja selgeimaks suhtlemisvahendiks. ( Pease , 1994)

2.1 Geneetilised alused

Teatud tegevused on meile kaasa sündinud ja on osa meie ellujäämise varustusest. Näiteks imikuna teame instinktiivselt, kuidas imeda. Teame sedagi , kuidas nutta, kui oleme näljased või vajame tähelepanu. Kui saame vanemaks , puhkeme spontaanselt nutma , kui näiteks endast väljas oleme. (Pease, 1994)

2.2 Ümbrusest tingitud kehakeele alused

Arenedes õpime tegevusi keskkonnast. Näiteks jäljendame loomulikult teisi oma sõpruskonnas. Just lapsed ja teismelised võtavad omaks erilise kõnepruugi, selleks, et olla „lahedad“ ja sõpradele vastuvõetavad. (Pease, 1994)

2.3 Kultuurilised alused

Kultuur on keskkonnaga tihedalt seotud. Mõned meie tegudest tulenevad kuulumisest selgelt piiritletud kogukonda , sekti, rühma või isegi spordimeeskonda, mis on kujundanu teatavad ainuomased kehakeele harjumused. Isegi nii lihtne žest nagu tervitamine võib pärit olla kindlast kultuurist. (Pease, 1994)

2.4 Psühholoogilised alused

Teatavad teod on puhtpsühholoogilised reaktsioonid, refleksid, mille üle meil praktiliselt kontroll puudub. Näiteks kui keegi ähvardab rusikaga, võime tahtmatult tagasi põrkuda, see on hirmu ja alistumise liigutus . Eriti huvitav on tahtmatu reflektoorne pupillide avardumine, väga usaldusväärne kehakeele vorm, eelkõige sellepärast, et seda ei saa teadlikult kontrollida. (Pease, 1994)

3. Kehahoiakud

Kehahoiakud on mitmesugused asendid, mis meie keha võtab, kui puhkame, lõdvestume, ootame , vestleme või oleme mingis poolstaatilises poosis. Neid saab üllatavalt palju varieerida. Iga kehahoiak peegeldab inimese ametit või emotsionaalset seisundit ja kõiki mõjutab kogum tegureid, nagu sotsiaalne seisund, energia hetketase ja treenitus . Peegelduvad ka nõudmised, mida kehale pidevalt esitatakse, näiteks juuksuril, kes kogu päeva kummardab töö käigus klientide kohale, võivad tekkida längus õlad. (Pease, 1994)

3.1 Žestid

Žest on füüsilise tegevuse vormis antud visuaalne signaal . mis tehakse kas teadlikul, nagu sõbrale lehvitades või ebateadlikult, nagu enda nina sügades. Seltskonnas olles kasvab meie teadlikus žestidest ja kaldume kasutama neid rohkem, reageerides teistele inimestele meil ümbritsevas keskkonnas. (Pease, 1994)

3.2 Ilmed

Loomariigis on vist inimolendite käsutuses kõige laialdasem ja peenem valik näoilmeid, repertuaar , mis on arenenud meie liigi ülimalt sotsiaalsest ja suhtlemisele orienteeritud loomusest. Sestap ei ole üllatav teada saada, et meil on ka kõige suurem arv näolihaseid. Tegelikult žestikuleerime rohkem oma näo kui ühegi teise kehaosaga. Oleme ülitundlikud märkama pisimaidki näoliigutusi, isegi kui me ei oska neid täielikult tõlgendada. (Pease, 1994)

4. Tsoonid

Üldiselt võib isikliku ruumi jagada neljaks kategooriaks, alustades kõige intiimsemast ja liikudes välja, avalikuma poole. Need kategooriad on üldisteks teejuhtideks. Tegelikkuses varieeruvad need inimeste puhul kergelt ja võivad tuntavalt varieeruda kultuuriti. (Pease, 1994)

4.1 Sisemine intiimtsoon

Alates kehakontaktistkuni ligikaudu 15 cm. See tsoon on reserveeritud armsamale, väga lähedastele sõpradele, vanematele ja lastele. Kui laseme inimese sellesse tsooni, anname talle loa puudutada oma nahka – meie keha ülimalt tundlikku osa. Kui meid puudutatakse ilma loata, tunneme, et meie vastu kasutatakse vägivalda. Puudutus võib edastada palju sõnumeid, õrnust, lohutust, vägivalda ja seksuaaliha . (Topf, 1998)

4.2 Välimine intiimtsoon

Alates 15 cm kuni ligikaudu 45 cm. Nagu sisemine intiimtsoon, on välimine intiimtsoon ala, kuhu lastakse ligi ainult niisuguseid inimesi, nagu pereliikmed, lähedased sõbrad ja armsamad. Aga kui kõige intiimsemas tsoonis lubatakse puudutusi, siis välimine tsoon lubab küll lähedust, kuid mitte füüsilist kontakti. Igaüks, kes siseneb sellesse tsooni meie loata, võib põhjustada hulga nii vaimseid kui ka füüsilisi vaenulikke reaktsioone.
On mõningaid eraolukordi, mil lubame võõra oma välimisse intiimtsooni: rahvarohked klubid ja baarid, liftid, bussid ja allmaarongid. Ometi on füüsilisel lähedusel oma piirid, mida nendes olukordades aktsepteerime. (Topf, 1998)

4.3 Isiklik tsoon

Alates 45 cm kuni ligikaudu 1,2 cm. See on vahemaa , mis meid mugavalt lahutab meie tuttavatest inimestest, nagu kolleegidest, sõpradest pubis ja tuttavatest mitteametlikel üritustel. Selles kauguses saame teiste inimeste sisemises ja välimises tsoonis kergesti ajutiselt sisse ja välja liikuda , kui saame selleks vaikiva loa. Võime teha seda mõne naljatleva puudutuse, julgustava patsutuse või tervitusmusiga. Sõprade vahel on niisugune liikumine intiimsemasse tsooni tavaliselt mugav ja vastuvõetav. Ent pange tähele seda, kuidas inimesed reageerivad, kui rühma võetakse vastu võõras. (Topf, 1998)

4.4 Sotsiaalne tsoon

Alates 1,2 meetrit kuni ligikaudu 3,6 meetrit. Kui viibitakse inimeste hulgas, kes pole
väga tuttavad, muutub kehatsoon veelgi tugevamaks. Võõraid ei lubata seista nii lähedal kui sõpru ja kohe muututakse valvsaks, kui mõni võõras tungib isiklikku ruumi. Kuid on palju igapäevaseid olukordi – nagu poes millegi ostmine , asjaajamine torulukksepaga või bussipileti näitamine kontrolörile – mis sunnivad suhtlema inimestega, keda me ei tunne. Lihtsalt öeldes – mida ligemal seisavad teatud inimesed meile füüsiliselt, seda lähedasemad on nad ka emotsionaalselt. (Topf, 1998)

5. Kehakeelest üksikasjalikumalt

Pea – ja kogu ülakeha hoiakust sõltub see, kuidas me mõjume teistele. On üldine reegel, et : inimest, kes surub õlad taha, selja sirgu ning rinna ette, pannakse rähele rohkem kui inimest, kes käib, pilk maas , või teeb end istudes võimalikult väikseks. (James, 1998)

5.1 Pea ja nägu

Peal on kolm põhiasendit: otseasend, kõrvale kallutatud pea ja ette kallutatud pea. Otseasendis hoiab pead inimene, kes suhtub räägitavasse erapooletult . Pea püsib tavaliselt liikumatult, aegajalt noogutab veidi. Küljele kallutatud pea näitab inimeses tekkinud huvi. Seda žesti osatakse tõlgendada juba Charles Darwini ajast, kes märkas, et nii loomad kui inimesed kallutavad huvi tärkamisel pea küljele. Pea ettekallutamine väljendab inimese eitavat või isegi halvakspanevat suhtumist . Põrnitsemisega kaasnevad ka kriitilise hinnangu liigutused. (Pease, 1994)
Verbaalset keelt toetavad näoilmed. Kui me näiteks ütleme, et oleme rõhutud, siis on meil tõenäoliselt õnnetu ilme. Kuulutust, et oleme maruvihased, saadab vihane ilme. Nägu on kehakeeles kõige väljendusrikkam vahend, näidates meeleolu, tundeid ja mõtteid. ( Jaskolka , 2004)

5.1.2 Näo puudutamine

Kui inimene vestluses puudutab kätega oma nägu, siis annab see märku ebakindlusest. või valelikkusest – kuuldes ennast või kõnelejat valetamas, katab inimene alateadlikult kätega oma kõrvu, suud või silmi. Näo puudutamist loetakse üldse üheks esimeseks valetamise signaaliks. Samas võivad need liigutused tähendada ka kõhklust, ebakindlust ning liialdamist.
Kui tõstame rääkides käe suu ette, siis püüab aju takistada alateadvuses keelele tulevaid sõnu. Väidetakse isegi, et kui me näiteks räägime ja kuulaja katab suu käega, siis on ta veendumusel, et teie valetate.
Teine võimalus oma valetamist varjata on nina sügamine. Puudutatakse mitu korda kergelt või üks kord kiiresti, peaaegu märkamatult ninaalust huulelohku. (Pease 1994). Esiteks on see alateadlik maskeering - kui inimese teadvusesse tungivad halvad mõtted, käsib alateadvus käel suu sulgeda ning selle liigutuse varjamiseks puudutakse viimasel hetkel suu asemel nina. Teisalt aga tekitavad valetamise ajal ninas asuvad närvilõpmed sügelustunde ning tekib kange tahtmine nina sügada. Samas on vaja seda žesti eraldada teadlikust nina sügamisest, mis erineb valetamise žestist oma intensiivsuse tõttu. (Nierenberg, 1997 )
Silmalaugude hõõrumine on alateadlik soov ennast kaitsta. Inimese ajus on tekkinud soov pettuse, kahtluse või vale eest peitu pugeda. Teisalt võidakse sellega vältida vestluskaaslase pilku, kellele valetatakse. Mehed hõõruvad silmalauge hoogsamalt kui naised. Naised teevad selle liigutuse väga ettevaatlikult. Pilku kõrvale viies vaatavad nad lakke . (Pease, 1994)

5.1.3 Huuled ja naeratus

Huuled on meie keha üks sensuaalsemaid piirkondi. Suudlus on märk poolehoiust ja sügavast tundest. Huulte torutamine või kokkupigistamine on taunimise avaldus, milles peitub ka soovimatus kõnelda. Kui me tunneme end negatiivselt, siis kipume huuli kriipsuks pigistama. (Jaskolka, 2004)
Christopher Branningan ja David Humphries kirjeldasid üheksat naeratuse liiki, millest levinumad on muie, ülahuulenaeratus ja lai naeratus. Muie kerkib üksnes huultele, suu jääb suletuks . Niimoodi naeratab end välisoludest välja lülitanud inimene, kes keskendub hetkel iseendale . Ülahuulenaeratuse puhul paljastatakse ülemised esihambad - nii naeratatakse tavaliselt silmast silma kontakti puhul. Lai naeratus vaheldub tihtipeale naeruga ning selle puhul paljastuvad nii ülemised kui alumised hambad. Ei naeratata aga ainult õnnetundest, vaid mitmetel eesmärkidel – ka oma tegelike tunnete peitmiseks või varjamiseks. Viisakusnaeratuse näole manamiseks paljastatakse hambad maksimaalselt, kuni suu viimaks hakkab meenutama ristkülikut. Seda naeratuse liiki iseloomustatakse pigem kui grimassi, milles puudub igasugune soojus . Sissetõmmatud huultega naeratus sarnaneb muus osas ülahuulenaeratusele, ainult et siin on alahuul hammaste vahel. See näitab alistumist domineerivale ehk autoriteetsele isikule. Nii naeratavad ka ujedad tütarlapsed
Närvilist naeru kuuldes märkame teravat vastuolu häälekõla ja liigutuste vahel. Inimese hääl kõlab lõbusalt, samal ajal teeb ta käte ja jalgadega närvilisi liigutusi või niheleb pidevalt. Inimene tunneb end ebakindlalt ning tahaks nagu iga hinna eest põgeneda (Nierenberg, 1997).

5.1.4 Silmad

Silmad on kõige jõulisemad ja kõige paljastavamad kehakeele vahendid – neist võib alati tõe leida, hoolimata sellest, millise sõnumi annavad näoilma või sõnad (Jaskolka, 2004).
Pilkkontaktil on neli funktsiooni: informatsiooni kinnitamine, suhtluse reguleerimine, intiimsuse e. läheduse väljendamine ja sotsiaalne kontroll.
Sotsiaalne kontroll tähendab seda, kui vaatame näiteks kurjalt lapsele otsa, kui ta tahab rahvarohkes paigas nutma hakata või vastame kellegi uurivale pilgule hukkamõistva pilguga.
Meie pilk räägib tähelepanust, mida me kellelegi osutame, ja selle tähelepanu määrast.
Michale Argyle´i väitel vaadatakse teineteisele otsa 30% kuni 60% suhtlemise ajast. Kui silmside kestab juba rohkem kui 2/3 ajast, ollakse rohkem huvitatud vestluskaaslase isikust kui tema sõnadest. Siis on tegemist armunutega. Teisel juhul põrnitsevad üksteisele otsa aga võitlusvalmis vaenlased. Ka siis, kui suhtluspartneri küsimus või väide tekitab viha või agressiivsust, vaadatakse talle pikalt otsa. Kehtib seaduspära, et vestluskaaslasele vaadatakse otsa rohkem kuulamise kui kõnelemise ajal. (Nierenberg, 1997)
Miks lähevad ehmudes silmad pärani – sest inimene tahab saada alateadlikult maksimumaalselt informatsiooni. Inimene pigistab silmad kinni või pöörab pilgu kõrvale talle osaks saanud etteheite või hukkamõistu puhul – sellega kaitseb ta oma aju kõige negatiivse eest ega lase ligi võõraid emotsioone. Kui inimene pole aus või tahab midagi varjata, puutuvad teie pilgud kokku vähem kui 1/3 suhtlusajast. Silmanurgast heidetud pilk võib väljendada huvi või vaenulikkust. (Tuurand, 1999)

5.2 Käed

Kõneldes liigutame vabalt ja spontaanselt oma käsi, puudutades, žestikuleerides ja sageli ennast kohendades. (Jaskolka, 2004)
Ristates käed rinnale , tekitame tõkke. Kui kuulaja nõnda käitub, siis tähendab see tema eitavat seisukohta ning tähelepanu hajumist. Sellist poosi sunnib võtma tema sisemine pingeseisund ja vastuolu. Et sellise inimese suhtumist muuta, tuleks tema käed ristiasendist lahti harutada. Talle võib näiteks ulatada mingisuguse eseme. Nõnda asub kuulaja avatumasse poosi ning ka tema suhtumine muutub. Kui inimese käed on ristatud kramplikult või rusikas, siis näitab ta välja oma vaenulikkust ning pahameelt. Võõras seltskonnas viibides kasutame sageli oma ebakindluse väljendamiseks poosi, kus kõverdatud käsi haarab rippuvast käest kinni. Sarnaselt kätele on ka ristatud jalad negatiivse suhtumise või ohutunde väljendajad. (Pease, 1994)

5.2.1 Kätlemine

Käesurumist peetakse avatuse sümboliks, käte ühendamist ühtekuuluvuse sümboliks. Hoolimata käesurumise üldisest kombest on see varieeruv - prantslased suruvad kätt nii ruumi sisenemisel kui lahkumisel, sakslased ainult kord. (Nierenberg, 1997)

5.2.2 Avatud peaopesad

Peopesad on siiruse, avatuse, austuse ja usalduslikkuse väljendajaks. Usaldav laps sirutab ette oma mõlemad peopesad. Kui inimene on teiega täiesti avameelne, sirutab ta teie poole ühe või kaks peopesa . Nagu teisedki kehakeele liigutused, on see täiesti ebateadlik žest, mis kinnitab teile, et vestluskaaslane räägib tõtt. Laps peidab valetades käed selja taha, kui aga naine salgab, et pidas sõbrannadega kogu öö pidu, siis hoiab ta selgituse ajal käsi ristatult või taskus. Peidetud peopesad võivad meile reeta, et inimene luiskab. (Pease, 1994)

5.3 Jalad

Sarnaselt kätele, tähistab ka iga liigutus, mis jalgadega tehakse, mingit kindlat tunnet , mõtet iseloomuomadust.
Kui seisate sirgelt , mõlemad jalad kõvasti maha toetatud, viitab see erksusele ja enesekindlusele. Seistes või istudes suuname tavaliselt jalalabad inimese või eseme poole, mis meid huvitab. Jalaga kopsimine viitab kärsitusele ning soovile edasi liikuda ja tegutsema asuda . (Jaskolka, 2004)
Eelpool nägime, et käte ristamisel moodustub kaitsetõke. Kuid ka ristatud jalad väljendavad inimese eitavat suhtumist või ka kaitsevajadust. Arvatakse, et käte rinnale vaheliti asetamine oli algselt seotud südame ja rindkere kaitsmisega, jalgade ristamine aga on katse kaitsta suguelundeid. Nii istub seksuaalses kaitseasendis naine kogu aeg tugevasti ristatud jalgadega.
Ristatud jalgade tavaasend, kus üks jalg on korralikult teise põlvele pandud - tavaliselt parem vasakule -, näitab erutust, kammitsetust, vaoshoitust. Samal ajal ei tohi seda asendit tõlgendada eraldiseisvalt, vaid ainult eitavate liigutuste kogumis. Sest nii istutakse ka nt. loengusaalis või ebamugaval toolil. Kui aga inimene on lisaks sellele ka käed ristanud, siis on ta end vestlusest välja lülitanud (Pease, 1994).

6. Kokkuvõte

Nagu lugeda võib on kehakeele žestidel palju erinevaid tähendusi, iga väiksemgi liigutus võib midagi tähendada. Selle uurimine on väga põnev ja tasuv töö. Kehakeel võib inimese tundmaõppimisel suureks abiks olla, juba esimesel käepigistusel võib teha omad järeldused teise isku kohta. Varem igapäevases vestluses teiste inimestega ei pannud ma kehakeelele mingit rõhku, aga nüüd jälgin ma vestluskaaslaste kehakeelt, et aru saada, mida inimene püüab selgeks teha või kas teda üldse huvitab antud vestlusteema. Enda puhul olen tähele pannud mitmeid kaitsepositsioone just ristatud käte puhul. Ma pole varem sellele nii palju tähelepanu pööranud, aga nüüd näen, kui tihti ma vestluste ajal käed ristan, mis pole vestluskaaslase suhtes üldse ilus. Olen täheldanud ka seda, et valetades inimene tõesti hakkab nina sügama ja pilk hakkab mööda tuba ringi ekslema . Tänu sellele on väga kerge aru saada, kes valetab.

Kasutatud materjal

Nierenberg, G. Kuidas lugeda kehakeelt. Tallinn 1997.
Pease, Allan . Kuidas lugeda mõtteid žestide järgi. Varrak 1994.
Tuurand, A. 1999. Ülekuulatava kehakeele jälgimise metoodika. Tallinn: Varrak.
Topf, C. 1998. Kehakeel ja edukas karjäär. Saksamaa: Reclam, Ditzingen.
Jaskolka, Anna Kuidas lugeda ja kasutada kehakeelt, lk 21-78. Tallinn 2004.
James, Judy. Kehakeel. Kuidas jätta endast positiivset muljet. Tallinn 1998.