Jäätmetest (0)

Jäätmed on inimtegevuses moodustunud, oma tekkimise ajal või tekkekohas kasutuselt kõrvaldatud esemed, ained või nende jäägid. Vaata kuidas on jäätmed defineeritudjäätmeseaduses
Prügi on kasutuskõlbmatute ainete, esemete või materjalide segu, mis enamasti veetakse prügilasse
Praht on see, mis on maha pillutud, kuigi öeldakse ka ehituspraht, lammutuspraht.
Püsijäätmed on tavajäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi ega bioloogilisi muutusi. Püsijäätmed ei lahustu, põle ega reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, nad ei ole biolagundatavad ega mõjuta ebasoodsalt muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis põhjustaks keskkonna saastumist või kahju inimese tervisele. Püsijäätmete leostuvus veekeskkonnas, ohtlike ainete sisaldus ning nõrgvee ökotoksilisus ei põhjusta täiendavat keskkonnakoormust, seda eriti põhja- ja pinnavee kvaliteedinõudeid silmas pidades.
Biolagunevad jäätmed on anaeroobselt või aeroobselt lagunevad jäätmed, nagu toidujäätmed, paber ja papp .
Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis oma kahjuliku toime tõttu võivad olla ohtlikud tervisele, varale või keskkonnale.
Olmejäätmed on kodumajapidamisjäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed. Olmejäätmetes võib sisalduda nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid.
Tavajäätmed - Tavajäätmed on kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka.
Jäätmevaldaja - Jäätmevaldaja on jäätmetekitaja või muu isik või seaduse alusel asutatud muu asutus, kelle valduses on jäätmed.
Jäätmetekitaja - Jäätmetekitaja on isik või seaduse alusel asutatud muu asutus, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed, või isik, kelle tegevuse tulemusel jäätmete olemus või koostis muutub.
Jäätmehooldus - Jäätmehooldus on jäätmekäitlus, järelevalve jäätmekäitluse üle ja jäätmekäitluskohtade järelhooldus.
Jäätmekäitlus - Jäätmekäitlus on jäätmete kogumine, vedamine , taaskasutamine ja kõrvaldamine.
Jäätmete kogumine - Jäätmete kogumine on jäätmete kokkukorjamine, sortimine ja segukoostamine nende edasise veo või tekkekohas taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil.
Jäätmete taaskasutamine on jäätmekäitlustoiming, millega jäätmed või neis sisalduv aine või materjal võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia tootmisel, või seda ettevalmistav tegevus.
Jäätmete korduskasutus on jäätmete taaskasutamismoodus, kus jäätmeid kasutatakse nende esialgsel otstarbel , see tähendab samal otstarbel kui tooteid, millest nad on tekkinud.
Jäätmete energiakasutus  on jäätmete taaskasutamismoodus, kus põletuskõlblikke jäätmeid kasutatakse energia tootmiseks nende põletamisel eraldi või koos muude jäätmete või kütusega, kasutades ära tekkinud soojuse.
Bioloogiline ringlussevõtt on jäätmete biolagunevate osade lagundamine kontrollitavates tingimustes ning mikroorganismide abil, mille tulemusena saadakse stabiliseeritud orgaanilised jääkmaterjalid või metaan. Prügilasse ladestamist ei loeta bioloogilise ringlussevõtu vormiks.
Jäätmete töötlemine on nende mehaaniline , termiline , keemiline või bioloogiline mõjutamine, kaasa arvatud sortimine ja pakendamine, mis muudab jäätmete omadusi eesmärgiga vähendada jäätmete kogust või ohtlikkust, hõlbustada nende käitlemist või kõrvaldamist või tõhustada nende taaskasutamist. Jäätmete töötlemiseks ei loeta nende kokkupressimist jäätmete mahu vähendamise eesmärgil, nagu vedamisel või ladestamisel prügilasse.
Jäätmete kõrvaldamine on nende keskkonda viimiseks või selle ettevalmistamiseks tehtav toiming.
Jäätmekäitluskoht on tehniliselt varustatud ehitis jäätmete kogumiseks, taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks.
Jäätmetekke vältimise üldnõuded - Iga tegevuse juures tuleb rakendada kõiki sobivaid jäätmetekke vältimise võimalusi, samuti kanda hoolt, et tekkivad jäätmed ei põhjustaks ülemäärast ohtu tervisele, varale ega keskkonnale.
Jäätmetekke vältimine - Jäätmetekke vältimine on meetmete kompleks , mis on suunatud jäätmete ning nende koostises olevate ainete ja materjalide koguse või jäätmete keskkonna- ja terviseohtlikkuse vähendamisele.
Probleemtoode - Probleemtoode on toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoodete hulka kuuluvad: patareid ja akud , mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad.
ajalugu
Jäätmete ajaloo võib põhimõtteliselt jagada kolme erinevasse ajajärku:
1. Enne asulate tekkimist kui igal pool valitses naturaalmajandus, mis tähendas seda, et inimesed tarbisid nii palju kui neil eluks vajalik oli. Kõik jäätmed mis tekkisid olid pärit loodusest ja nende vähesuse tõttu suutis loodus ka tekkinud jäätmetega toime tulla.
2. peale asulate tekkimist hakkasid jäätmed kogunema – koos elavad inimesed kuhjasid omad jäätmed samasse kohta ja suure koormuse tõttu võttis loodusel nendega hakkama saamine kauem aega.
3. 18-19saj. seoses tööstusrevolutsiooniga tekkisid uued materjalid, sealhulgas ohtlikud jäätmed. Rahvastiku arv oli kasvanud ja inimesed vajasid rohkem tooteid ja seoses sellega tekkis ka rohkem jäätmeid. Peale uute materjalide turule tulekut tekkisid mingi ajapärast nendest jäätmed, millega loodus ei saanud hakkama või mis kahjustasid looduskeskkonda ja samuti inimeste tervist.
Esimesi viiteid jäätmekäitlusele võib leida Rooma impeeriumi ajast. Prügi visati tänavale, mille siis prügivedaja aeg-ajalt linnast minema viis. Juba 3000-1000a.eKr on teada seadus, mis kohustas prügilat rajama linnas vähemalt 1 miili kaugusele. Prügi pandi suurtesse kuhjadesse ja kihid kaeti pinnasega. Soojas kliimas on see haisu tõttu lausa kohustuslik.
Keskajal jäätmekäitlus taandarenes. Maakohtades käisid ringi vanakraami kogujad (riided, metalli - teras, malm , vask, tina), kes kogusid inimeste käest, neil ülejäänud materjale ja siis müüsid neid mõnes teises külas. Alati on kellegi vana kellegi uus.
Mida tihedamaks muutus asustus seda suuremaks kujunes jäätmete probleem. On teada , et linnades elades viskasid inimesed oma jäätmed aknast või uksest välja tänavale (nad tegid nii nagu nad olid harjunud tegema seda maal elades). Tänavatel elasid kariloomad ja linnud , kes siis väljavisatud jäätmetest omale sobivaid maiuspalasid otsisid. Tõsi, mingi hetk inimesed ei lepinud enam linnas leviva haisu, haiguste ja näriliste levikuga ja nad tahtsid paremini/puhtamalt elada ehk jäätmekäitlus sai alguse elementaarsest vajadusest heakorra järele. Elementaarne vajadus heakorra järele oli ka naturaalmajanduse ajal, sest oma koobas hoiti ikka puhas, nagu lindudel ja loomadel on pesa puhas.
Inglismaal 1297a kehtestati kohustus fassaadipoolne tänav puhas hoida. See mis toimus aias ja maja taga oli iga inimese enda probleem. 1407a.lisandus sellele kohustus hoida jäätmeid majas sees ja välja panna need teatud päevadel, kus siis tuli vastav inimene ja need jäätmed õigesse kohta viis. 1875a. kohustati elanikke prügi koguma (esimene märge prügikasti kohta) ja teatud päeval tühjendamiseks õue tõstmise kohustus, et prügivedaja saaks selle tühjendada.
Kuhu siis pandi prügi ja mis sellega tehti?
Vahel prügi lihtsalt hajutati kuhu juhtus ja kus juba midagi ees ei olnud. Väga sageli uputati veekogudesse , sest kui pole näha, siis pole ka probleemi. Raskemad osised vajuvad põhja ja jõgedesse uputades kergemad osad liiguvad koos veevooluga minema.
Kui prügihunnikud olid piisavalt suured siis leidus ka neid kes jäätmeid põletasid. Tihti põles koos linnas tekkinud prügiga maha ka linn ise.
Tihti veeti jäätmed lihtsalt linnamüüridest väljapoole, kaugemale endast ja enda elukohast.
Linna ja üldse jäätmetega reostunud kohti pidid puhastama tavaliselt orjad, vangid ja ajateenijad.
Jäätmehulk kasvas hüppeliselt 18 saj. tööstusrevolutsiooniga. Siis tekkisid tootmisjäägid ja ohtlikud jäätmed seoses keemiatööstuse arenemisega.
Esimene prügipõletusettevõte rajati Inglismaal 1874 aastal. Aastaks 1912 oli Inglismaal juba 76 põletustehast ja mujal maailmas 17.
Eesti prügilate arengut seostatakse : linnastumisega, tootmise koondumisega suurettevõtetesse, keskküttele üleminekuga, loomapidamise keelamisega linnas ja tehismaterjalide kasutuselevõtuga.
Jäätmete kogumiskorraldus sõltub:

• elamute tüübist
  
• omandi või haldusvormist
  
• jäätmete sortimisviisist
  
• jäätmekäitluskoha või prügila kaugusest
  
• seadusenõuetest
  

Prügiveokorraldus ehk kuidas saavad inimesed oma jäätmeid ära anda:

• Kogumiskeskus- koht, kuhu saab tuua mis tahes teisest tooret
  
• kokkuveopunkt- suurkonteinerid, nt kaubanduskeskuste juures, mitmete materjalide jaoks
  
• kokkukandepunkt- elmurajoonides käimisulatuses olevad tavaliselt teisese toorme kontienerid
  
• kokkukandekoht- koht, kuhu teatud ajal tohib jäätmeid tuua
  
• ukse-eest vedu
  

Jäätmete veoks kasuatatkse alljärgnevaid võimalusi:

• konteiner
  
• auto
  
• autorong
  
• laadimispaigad - kohad, kus jäätmed kokku veetakse ja siis seal laaditakse nad suurematesse jäätmete veoks ettenähtud masinatesse.
  
• vedu rongide ja laevadega
  

Lisaks võib jäätmeid transportida:

• vaakum või suruõhuga jäätmete teisaldamine
  
• hüdrotransport ehk transport veega
  

Köögijäätmehunt on selline seade, mis lisatakse köögivalamule. Seade on võimeline purustama bioloogilisi jäätmeid, mis siis koos reoveega jõuavad reoveepuhastusjaama.
mõisted
Globaalsed ökoloogiaprobleemid vastanduvad üha suurenevale energianõudlusele. Vajame alternatiivseid energiavarusid, mis vastaksid keskkonnanõuetele. Üheks perspektiivseimaks energiaallikaks võib pidada puitkütuseid.
• Hakkepuit - tarbepuiduks sobimatutest tüvedest, laasitud tüvedest, raie või puidutöötlemisjäätmetest saadud peenestatud kütteaine (keskmine laastu pikkus 20-40 mm, tööstuses kuni 60 mm)
• Puitbrikett - peenestatud ja kuivatatud tootmisjäätmetest kõrge rõhu all sideaineta pressitud, tihedad , korrapärase kujuga tooted
• Puitgraanulid ehk pelletid - kuivatatud ja peenestatud puidujäätmetest pressitud peened pulgad või kuubikud
• Halupuit - tarbepuiduks sobimatutest tüvedest või nende osadest saetud ja lõhutud kindla pikkusega halud.
• Puusüsi - suure süsinikusisaldusega (ca 80%) ning kõrge kütteväärtusega aine, mis tekib puidu kuumutamisel õhu juurdepääsuta või vähese juurdepääsu korral
• Puugaas - puidu termilisel lagunemisel (kuumutamisel ilma õhu juurdepääsuta) või gaasistamisel saadav põlevgaas.
definitsioon
Eestis tekkivatest jäätmetest üle poole moodustavad ohtlikud jäätmed. Tekkivatest ohtlikest jäätmetest moodustavad 94%-98% nn. suuremahulised jäätmed, mis tekkivad põlevkivienergeetika ja põlevkivikeemia tööstuse protsesside tulemusel väga suurtes kogustes. Kui välja arvata suuremahulised jäätmed siis jäävad järele mujal ettevõtluses ja kodumajapidamistes tekkivad ohtlikud jäätmed mille tekkekogust Eestis hinnatakse umbes 20 tuh. tonnile aastas. Kusjuures Tallinn koos Harjumaaga on piirkond kus selliseid ohtlike jäätmeid tekkib Eestis kõige enam, mis on tingitud ettevõtluse ja tööstuse kogunemisest Tallinna ümbrusse.
Jäätmeseaduse § 6. Ohtlikud jäätmed
(1) Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis vähemalt ühe käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kahjuliku toime tõttu võivad olla ohtlikud tervisele, varale või keskkonnale.
§ 8. Jäätmete kahjulik toime
Kahjulik toime, mille alusel jäätmed loetakse ohtlikeks jäätmeteks, on samalaadne kahjuliku toimega, mida avaldavad:
1) H1 – plahvatusohtlikud ained ja valmistised, mis võivad leegiga kokkupuutel plahvatada või mis on löökide ja hõõrdumise suhtes tundlikumad kui dinitrobenseen;
2) H2 – oksüdeerivad ained ja valmistised, mis kokkupuutel muude, eelkõige tuleohtlike ainetega vallandavad tugevalt eksotermilise reaktsiooni;
3) H3A – väga tuleohtlikud vedelad ained ja valmistised, mille leektäpp on alla 21 ºC (kaasa arvatud eriti kergesti süttivad vedelikud), ning ained ja valmistised, mis võivad normaaltemperatuuril iseenesest kuumeneda ja õhuga kokkupuutel lõpuks süttida lisaenergiat vajamata, ning tahked ained või valmistised, mis võivad kergesti süttida pärast lühiajalist kokkupuudet mingi põleva allikaga ja mis põlevad või hõõguvad edasi, kui see allikas on kõrvaldatud, ning gaasilises olekus ained või valmistised, mis põlevad õhu käes normaalrõhul, ning ained ja valmistised, mis kokkupuutel niiske õhu või veega võivad eraldada ohtlikul hulgal kergestisüttivaid gaase;             4) H3B – tuleohtlikud vedelad ained ja valmistised, mille leektäpp on võrdne või üle 21 ºC ja võrdne või alla 55 ºC;
5) H4 – ärritavad mittesööbivad ained ja valmistised, mis võivad hetkelisel, kestval või korduval kokkupuutel naha või limaskestaga esile kutsuda põletiku;
6) H5 – kahjulikud ained ja valmistised, mis hingamisteede, seedeelundite või naha kaudu organismi sattudes võivad põhjustada tervisehäireid;
7) H6 – mürgised ained ja valmistised, mis hingamisteede, seedeelundite või naha kaudu organismi sattudes võivad põhjustada raskeid, ägedaid või kroonilisi tervisehäireid või surma;
8) H7 – kantserogeensed ained ja valmistised, mis hingamisteede, seedeelundite või naha kaudu organismi sattudes võivad põhjustada vähktõppe haigestumist või suurendada selle haiguse esinemissagedust;
9) H8 – sööbivad ained või valmistised, mis eluskudedega kokku puutudes võivad neid hävitada;
10) H9 – nakkusttekitavad, mikroorganisme või nende toksiine sisaldavad ained, mida teatakse kindlasti või tõenäoliselt põhjustavat inimeste või muude elusorganismide haigestumist;
11) H10 – teratogeensed või reproduktiivset funktsiooni kahjustavad ained ja valmistised, mis hingamisteede, seedeelundite või naha kaudu organismi sattudes võivad esile kutsuda mittepärilikke kaasasündinud väärarenguid või suurendada nende esinemissagedust;
12) H11 – mutageensed ained ja valmistised, mis hingamisteede või seedeelundite kaudu organismi sattudes võivad esile kutsuda pärilikke geneetilisi defekte või suurendada nende esinemissagedust;
13) H12 – ained ja valmistised, mille kokkupuutel vee, õhu või hapetega vabanevad mürgised või väga mürgised gaasid;
14) H13 – ained ja valmistised, millest pärast nende kõrvaldamist võivad leostuda või muul viisil eralduda muud ained, millel on käesoleva paragrahvi punktides 1–13 loetletud omadused;
15) H14 – ökotoksilised või keskkonnaohtlikud ained ja valmistised, mis põhjustavad või võivad põhjustada kas kohe või aja jooksul ohtu ühele või mitmele keskkonnakomponendile.
Jäätmenimistu
Jäätmeseaduse paragrahvi lõikes 3 nimetatud jäätmekategooriatesse kuuluvate jäätmete, sealhulgas ohtlike jäätmete nimistu (edaspidi jäätmenimistu) kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Nimistu põhineb Euroopa jäätmeloendil ja hõlmab enamlevinud jäätmeliike.
Ohtlike jäätmete koodinumbrid nimistus on tähistatud tärniga.
Ohtlike ainetena käsitatakse nimistus aineid, mis vastavad «Kemikaaliseaduse» (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) § 5 lõikes 1 sätestatule.
Näide jäätmenimistust
05  NAFTA JA ÕLI RAFINEERIMISEL NING FRAKTSIONEERIMISEL, MAAGAASI PUHASTAMISEL JA KIVISÖE NING PÕLEVKIVI UTMISEL TEKKINUD JÄÄTMED
05 01 Nafta ja õli rafineerimise ning fraktsioneerimise jäätmed

• 05 01 02* Soolaärastussetted
  
• 05 01 03* Mahutite põhjasetted
  
• 05 01 04* Alküülhappesetted
  
• 05 01 05* Lekkinud õli
  
• 05 01 06* Tehastes , seadmetes ja seadmete hooldamisel tekkinud jäätmed
  
• 05 01 07* Happetõrvad (gudroonid)
  
• 05 01 08* Muud tõrvad
  
• 05 01 09* Ohtlikke aineid sisaldavad reovee kohtpuhastussetted
  
• 05 01 12* Õli sisaldavad happed
  
• 05 01 14 Jahutuskolonnides tekkinud jäätmed
  
• 05 01 15* Kasutatud filtersavi
  

Kalmistupraht
Kalmistupraht koosneb peamiselt haudade korrastamisest pärit taimsetest jäätmetest (lilled, oksad , lehed, muru, sammal , juurekamar), mineraalainest (liiv, muld , kivimaterjal) ning rämpsust e võõristest (lillevaasid, kunstlilled ja pärjad, kilekotid , küünalde jäägid jms). Et Eesti kalmistud on traditsiooniliselt kõrghaljastusega, siis hooajati tuleb arvatavasti väga palju puulehti. Kui suur massiprotsent kalmistujäätmetest on orgaaniline aine ja kui palju on prügi, ei ole teada.
Kalmistupraht on kiiresti vaja kalmistu piiridest välja vedada. Selleks koondatakse hauaplatsidelt kogutud jäätmed kokkuleppelistesse paikadesse ning pannakse kas prügikonteineritesse või lihtsalt hunnikutesse. Konteinereid tühjendatakse regulaarselt (nt kord kuus) või tellimisel. Kui konteinerid enne aega täituvad, kuhjatakse praht nende juurde hunnikutesse. Äraveo käigus on vaja seega prahti uuesti laadida. See on töömahukas ja füüsiliselt raske. Kalmistu neis osades, kus prügiveoki juurdepääs on raskendatud ja konteinereid paigaldatud pole, ladustatakse jäätmed kohapeal ning on võimalik, et neid ära ei veeta. Selliseid hunnikuid vaid tasandatakse.
Tänu ebakorrapärasele prahiveole võib olla kalmistute juurde tekkinud ka väikeseid ebaseaduslikke ’prügilaid’, sest lisaks kalmistuprahile kuhjatakse hunnikusse ka kodumajapidamistest pärit olmejäätmeid ( pudelid , mähkmed, paber, ajalehed, riided jne). Koristus - ja äraveokulud kannab enamasti omavalitsus . Tavaliselt veetakse praht lähimasse prügilasse.
Kalmistuprahi äravedu on kulukas ja eelistada tuleks selle kohapealset käitlemist, silmas peetud siin orgaanilisi jäätmeid mida tuleks kompostida. Õige töökorralduse juures on seda võimalik teha ka kohapeal, kalmistul . Komposti valmistamist raskendab see, et taimsed jäätmed võivad olla risustatud plasti, klaasi, kivide ja metalliga. Kui olmepraht ja võõrised kalmistujäätmetest välja sõeluda, võib neist toota kvaliteetkomposti. Valmiskomposti järgi on kohapeal vajadus, sest kalmistute hooldamiseks kulub mulda vms kasvupinnast.
Samuti on võimalik kalmistul sisse viia jäätmete sorteerimine. Eraldi kogumismahutid võõristele ja eraldi konteinerid või kohad ( hunnikud ) orgaanilisele materjalile.
Kalmistuprahi tekkimise hulga, koostise ja selle tekkimise ajalise jaotuse kohta täpset arvestust ei peeta. Oletatavasti on see aiaprahiga sarnane. Lisaks on jäätmete tekkimine seotud ka surnuaiapühade ja teiste traditsioonidega.
Kokkuvõte on koostatud Mait Kriipsalu „Eeluuring kalmistujäätmete käitlemiseks” lepingulise uurimistöö aruanne põhjal.
definitsioon
elektri- ja elektroonikaseade – seade, mis vajab töötamiseks elektrivoolu või elektromagnetvälja, ning seade selle voolu ja välja tekitamiseks, suunamiseks ning mõõtmiseks ja on mõeldud kasutamiseks pingel mitte üle 1000 V vahelduvvoolu ning mitte üle 1500 V alalisvoolu korral
Elektri ja elektroonikaseadmete kategooriad ning kategooriate alaliigid  vaata määruse lisa 1.
•Väikesed ja suured kodumasinad , tarbeelektroonika, IT ja telekommunikatsiooniseadmed moodustavad enamuse EES-jäätmete kogustest -(umbes 70-75%).
Kodumajapidamisseadmete kasutusiga kõigub 7-30aastani, keskmine kasutusiga loetakse 10-15 aastat.
biojäätmed
Looduses toimuv pidev bioloogiline aineringe . Aineringe lõpus laguneb orgaaniline aine mineraalaineteks, CO2 ja veeks .
Looduses valitseb tasakaal ja ainevahetusprotsess on täielik, kuid inimene suudab uute ainete loomisega seda tasakaalu rikkuda.
Erinevatel aegadel olnud jäätmete ja reovee käitlusel erinevad nõuded ja põhjused nende käitlemiseks. Rohkem kui 150a tagasi Euroopas, kui olmejäätmed olid peamiselt orgaanilised, oli kogumise põhjuseks osaliselt hügieenilisem keskkond teisalt oli see oluline taimetoitainete allikas toidu tootmisel. Hiljem orgaaniliste jäätmete kasutamine mullaparandajana vähenes. Selle põhjuseks olid mitmed tegurid: olmejäätmetes tõusis mitte-orgaanilise materjali osakaal, mis tegi selle vähem soovitavaks kasutamisel põllumajanduses ning odavad mineraalväetised lükkasid loomulikud väetised välja. Jäätmete käitlemisest, kaasa arvatud orgaanilised jäätmed, kujunes ebasoovitavatest materjalidest lahtisaamise küsimus.
1992 Rio de Janeiros ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil vastu võetud Agenda 21 dokumendis on ettepanek taaskasutada orgaanilisi jäätmeid, et tõsta ühiskonna ökoloogilist jätkusuutlikkust.
Selline eesmärk orgaaniliste jäätmete käitlemiseks on suur väljakutse nii süsteemi kui tehnoloogia tasemel. Vajalik on süsteemile orienteeritud lähenemine.
Bioloogiliste ehk orgaaniliste jäätmete osakaal keskmiselt olemjäätmetes:
Biolagunevad jäätmed on:

• Põllumajanduslikust tootmisest taimse päritoluga
  
• Sõnnik
  
• Biolagunev materjal linnakeskkonnast (haljastusest, toitlustusest)
  
• Puidutööstusest
  
• Tööstuslikud jäätmed
  
• Reoveepuhastusel tekkinud jääkmuda
  
• Muud orgaanilised jäätmed
  

Tavalisemad põllumajandusest taimse päritoluga jäätmed on:

• Põhk teravilja tootmisel
  
• Heinajäägid
  
• Köögivilja tootmisel tekkinud jäägid
  
• Sõnnik
  

Loomade sõnnikutootlikkus tonni sõnnikut (ilma aluspanuta) aastas 400kg looma kohta keskmiselt on:

• Broileritel 4,5t
  
• Lammastel 6 t
  
• Hobustel 8 t
  
• Lihaveistel 8,5 t
  
• Piimaveistel 12t
  
• Sead 16t
  

Elusloomade sõnniku kvaliteet ja koostis sõltub sellistest faktoritest nagu: looma tüüp, vanus, kaal, toit ja alusmaterjal. Põhilised elemendid elusloomade uriinis on lämmastik, fosfor ja kaalium . Keemilise koostise võib jagada orgaaniliseks ja mitte orgaaniliseks fraktsiooniks. Orgaaniline fraktsioon sõnnikus lagundatakse mikroorganismide poolt ning vabanevad toitained ( lämmastik ja fosfor). Orgaaniline fraktsioon koosneb proteiinidest (mille peamine allikas on seedimata söök ja  allapanu ), süsivesikutest (allikas allapanu), rasvadest (allikas seedimata toit ja allapanu). Peamiseks vee allikas on uriin ja pesu- ning puhastusveed.
Mitte orgaaniline pool koosneb peamiselt mineraalidest nagu kaalium, fosfor, mis pärineb peamiselt seedimata toidust, allapanust ja uriinist.
Biolagunev materjal linnakeskkonnast:

• Aia- ja haljastusjäätmed: lehed, rohuniitmise jäägid, oksad, lilled, saepuru , puiduhake, puukoor
  
• Toidujäätmed: puuviljad, köögiviljad, teraviljatooted, munakoored, liha- ja piimatoodete jäägid
  
• Muu: ajalehed, paber, papp, tolm, puit
  

Jääkmuda
Tekib reovee keemilise ja bioloogilise puhastuse tulemusena. Jääkmuda kasutatakse põllumajanduses, prügila katteks ja mõnel pool on levinud ja jääkmuda põletamine.
Jääkmudas on orgaanilise aine sisaldus 60-70%. Probleemideks jääkmuda käitlemisel on raskemetallisisaldus, toksilised orgaanilised ühendid ja erinevad patogeenid .
Jäätmeseaduse kohaselt tuleb aastate jooksul vähendada prügilasse ladestatavate biojäätmete hulka. Prügilasse ladestatud biojäätmed hakkavad seal lagunema ja selle tulemusel eraldub prügilakehandist prügilagaasi, mis on kahjulik keskkonnale. Samuti mõjutab suur biojäätmete osakaal prügila stabiliseerumist, mida rohkem biojäätmeid, seda pikaajalisem on stabiliseerumisprotsess.
definitsioon
Ehitusjäätmete hulka kuuluvad puidu, metalli, betooni, telliste , klaasi ja muude ehitusmaterjalide jäätmed ning väljaveetav pinnas, mis tekib ehitamisel , lammutamisel või remontimisel ning mida sellel ehitusobjektil tööde tegemiseks ei kasutata. Ehitusjäätmed on ka need ehitustööde jäägid, mida ei viida prügilasse, vaid kasutatakse tööde tegemiseks (näiteks maa täitmiseks) mõnel teisel objektil. See on jäätmete taaskasutamine.
Iga omavalitsus kehtestab oma jäätmehoolduseeskirjaga nõuded ehitusjäätmete käitlemiseks. Tallinna Jäätmehoolduseeskirjaga seatakse jäätmevaldajatele konkreetsed kohustused. Eeskirja lisaga sätestatakse ehitusjäätmete käitlemise kord Tallinnas. Ehitamise (s.h. lammutamise , mis Planeerimis- ja ehitusseaduse järgi võrdsustatakse ehitamisega) aluseks on ehitusprojekt. Ehitusprojekti koosseisus peab olema jäätmekava, kus näidatakse ära ehitusjäätmete hinnanguline kogus ja koostis, mullatööde mahtude bilanss , ehitusplatsil jäätmete valikkogumisel kasutatavate konteinerite tüübid ja asukohad ning jäätmete edasine suunamine. Ehitusprojekt peab olema kooskõlastatud keskkonnaametiga. Nõue omada jäätmekava tekib kui on ületatud teatud jäätmekogus. (vaata eeskirja peatükki number 3)
Ehitusjäätmete kõrvaldamiseks (matmine prügilasse), taaskasutamiseks või veoks teenustööna peab olema jäätmeluba. Jäätmeid tohib üle anda ainult jäätmeluba omavale isikule.