INVASIIVSETE VÕÕRLIIKIDE MÕJU BIOLOOGILISELE MITMEKESISUSELE (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus-ja keskkonnainstituut
Annika Anni, Marilin Palmist, Siiri Paurson , Merilyn Rohi
INVASIIVSETE VÕÕRLIIKIDE MÕJU BIOLOOGILISELE MITMEKESISUSELE
Uurimistöö aines looduskaitse alused
Keskkonnakaitse õppekava
Juhendaja : Kaire Lanno, PhD
Tartu 2017

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. BIOLOOGILINE MITMEKESISUS 4
2. INVASIIVSED LIIGID 5
2.1 Invasiivsed võõrliigid Eestis 6
2.2 Invasiivsed võõrliigid maailmas 9
3. RAHVUSVAHELISED LEPPED JA EESTI SEADUSANDLUS 12
4. LAHENDUSED 14
KASUTATUD MATERJALID 16

SISSEJUHATUS

Bioinvasioon ehk invasiivsete võõrliikide levik on viimasel sajandil tunduvalt hoogustunud inimtegevuse tõttu. Eri liiki kaubanduse ja transpordi, põllumajandus- ja tööstusettevõtete tegevuse ning turismi kiire leviku tõttu suudavad elusolendid end sisse seada paikades, kuhu nad looduslike levimisviisidega poleks iial jõudnud. ( Kangur jt 2005:4)
Bioinvasiooni peetakse võrdväärseks elustiku ohuteguriks elusvarade üleekspluateerimise, elupaikade muutmise ja killustumise ning reostuse kõrval (Kangur jt 2005: 4). Mõned invasiivsed liigid võivad ohustada kohalikku ökosüsteemi või selle osi, neil võib olla oluline negatiivne mõju keskkonnale, majandusele ning inimeste tervisele (Eek, Kukk 2013:7). “Bioinvasiooni kirjeldab nn. kolme kümne reegel, mis hindab sissetoodud liigi protsendilist tõenäosust muutuda invasiiviks: kümme protsenti sissetoodud liikide koguarvust võib hakata uues piirkonnas juhuslikult kasvama, neist omakorda kümnendik naturaliseerub ja viimastest omakorda kümme protsenti võib muutuda probleemseks“ (Eek, Kukk 2013:11).

1. BIOLOOGILINE MITMEKESISUS

Bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus on eluvormide (organismide, liikide, koosluste, elupaikade) ohtrus , mis on kujunenud miljonite aastate jooksul ja moodustab ühtse võrgustiku ( Keskkonnainfo 2013:1).
Taime- ja loomaliigid on tihedalt seotud keskkonnaga, koos eksisteerides moodustavad nad ökosüsteemid, mis omakorda suudavad toimida ainult tänu liikide ja elukeskkonna vahelistele keerulistele suhetele. Bioloogilisel mitmekesisusel on oluline roll inimeste elus, pakkudes inimestele ökosüsteemi teenuseid. Ökosüsteemi teenused pakuvad inimestele keskkonnakaitselisi, sotsiaalseid ja majanduslikke hüvesid. (Keskkonnainfo 2013:25)
Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruanne (2005) jaotab ökosüsteemi teenused ( Sall jt 2012:8):

Tugiteenused – teenused nagu aineringe, mullateke , fotosüntees

Reguleerivad teenused – teenused, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid ja tolmendamist

Varustusteenused – teenused, mida inimene saab ökosüsteemilt

Kultuuriteenused – teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut.
Inimtegevus on üheks oluliseks teguriks , mis mõjutab bioloogilist mitmekesisust, aga sugugi mitte ainus rikkalikkust mõjutav faktor. Bioloogilist mitmekesisust mõjutavad tegurid on järgmised ( Lipp 2008):

• Elupaikade otsene hävimine
  
• Keskkonna saastumine
  
• Kliima muutumine
  
• Maastike killustumine
  
• Võõrliikide esinemine
  

2. INVASIIVSED LIIGID

Võõrliigid ohustavad mitmel moel bioloogilist mitmekesisust. Naturaliseeruvad võõrliigid võivad muutuda invasiivseiks ning hõivata looduslikes kooslustes pärismaiste liikide elupaiku. Kuna uutel asukatel pole kohalikus ökosüsteemis seoseid teiste liikidega sel määral nagu pärismaistel liikidel, siis ökosüsteemi suhtevõrgustikud vaesustuvad ning tavaliselt väheneb ka liigirikkus . Peale selle, et väheneb koosluste mitmekesisus, väheneb ka kooslustevaheline mitmekesisus, sest võõrliike levitades muudetakse eri piirkondade kooslusi ühetaolisemaks. Võõrliikide levimist peetakse maailmas elupaikade killustumise järel suurimaks ohuteguriks bioloogilisele mitmekesisusele. (Eek, Kukk 2013:12-13)
Invasiivsed liigid mõjutavad kohalikke ökosüsteeme mitmel moel. Järgnevas loetelus on välja toodud peamised viisid, kuidas võõrliigid kohalikele süsteemidele mõju avaldavad ( Keskkonnaamet ):

Sisenevad toiduahelasse

Konkureerivad teiste organismidega

Võivad olla toksilised liikidele ja inimestele

Haiguste ja parasiitide levitajad

Hübridiseeruvad lähedaste liikidega
Invasiivsetel liikidel on mitmeid omadusi ning eeldusi , mis aitavad neil edukalt paljuneda ja kasvada uues elupaigas. Invasiivsed liigid (mitmed) on: kiire paljunemise ja kasvuga, hea kohanemisvõimega, taluvad paremini keskkonnatingimusi, taluvad paremini konkurentsi, laia bioloogilise ja ökoloogilise amplituudiga, vähenõudlikud toidu suhtes ja suure viljakusega. ( Ojaveer jt 2011:7)
Võõrliigid võivad siseneda uude levilasse kas tahtmatu või tahtliku inimtegevusega. Tahtlikult tuuakse sisse võõrliike põllumajanduse, metsamajandamise või ilustaimede kasvatamise tõttu. Tahtmatult võivad võõrliigid siseneda kaubanduse kaudu, kui transporditakse erinevaid kaupu. Võõrliikide seemneid või muid leviseid tuuakse sisse näiteks jõusöödaga, puuvilla ja villaga , mullaseguga, halvasti puhastatud külviseemnega jms. (Eek, Kukk 2013:17-18) Vee võõrliikide invasiooni teed on seotud veetranspordiga. Tahtmatult toimub võõrliikide levik veekeskkonnas veealuste tõttu nii ballastvee, vesiviljeluse, kalakaubandusega ja inimeste poolt loodud kanalite kaudu. Ballastveega levib igal laeva reisil umbes 4500 liiki. (Ojaveer jt 2011:10)

2.1 Invasiivsed võõrliigid Eestis

Inimene on mitmel juhul, kas teadlikult või teadmatult, aidanud liikidel ületada levikutakistusi, millest nad omal käel vaevalt jagu oleksid saanud ( Pleijel 1993:75). Liike on lisandunud pidevalt, kuid viimastel aastasadadel on protsess oluliselt kiirenenud (Kangur jt 2005:4). Keskkonnaameti andmetel on Eestis 2011. aasta seisuga 947 võõrliiki.
Invasiivsetest soontaimedest on enam kõneainet pälvinud: Hiid - ja Sosnovski karuputk , ida-kitsehernes, kanada kuldvits , harilik tõlkjas, väikeseõieline lemmats, hobuoblikas, kurdlehine kibuvits , noollehine salat , süst- ja paljulehine aster ning karvane võõrkakar. Teave Eesti vete võõrliikide kohta on ebaühtlane, aga kaheksa olulisemat invasiivset veelooma Eestis on: vesikirp, vikerforell , hõbekoger, karpkala , liiva uurikkarp, tavaline rändkarp, hiina villkäppkrabi ja hulkharjasuss. Maismaaselgrootutele võõrliikidele on hakatud Eestis tähelepanu pöörama võrdlemisi hiljuti ning enam leiab kajastust : viinamäetigu, majasikk, kartulimardikas , vaaraosipelgas ja majasääsk. Eesti linnustikku on viimaselgi ajal lisandunud palju uusi liike, aga neist võib vaid üksikuid pidada enamasti osaliselt võõrliikideks. Eesti omad võõrlinnuliigid on: kanada lagle, kodutuvi ja faasan . Imetajatest võiks välja tuua mingi ehk ameerika naaritsa, kährikkoera, ondatra ning rotid ja koduhiired. (Kangur jt 2005)
Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowsky) (joonis 1) kuulub sarikaliste sugukonda, on mitmeaastased taimed, kes surevad pärast esimest õitsemist ja viljakandmist (Kangur jt 2005:8). Perekonnas on umbes 60 liiki, kellest kaheksa kasvab Euroopas. Karuputke lehed on lihtsad, hõlmised, sulgjad, kahelisulgjad või kolmetiselt lõhestunud. Vars on paljas või hõrekarvane ning kuni 10 cm läbimõõduga ( Kaur jt 2010:95). Õitsemise ajal on taime kõrguseks 1,5-4 meetrit, ühel taimel võib olla kuni 160 000 õit ning neist võib valmida kuni 100 000 seemet . Seemnete idanemisvõime mullas püsib seitse kuni kümme aastat, seemened levivad kergesti tuule ja vooluveega. (Kangur jt 2005:8-9)
Joonis 1. Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowsky). Allikas: Maaleht
Sosnosvski karuputk on Kaukaasia endeem , siia toodi see 1960. aastal esialgu ilutaimena, hiljem propageeriti seda silotaimena. Mitmed agronoomi majandid tellisid Venemaalt perspektiivse silotaime seemneid asudes rajama Sosnovski karuputke põlde, andes nii tõuke karuputke laiale levikule. Samuti aitas levikule kaasa karuputke kasvatamine ilutaimena aedades ja meetaimena (hea meetaim ). Kergesti levib piki teed, elektriliine ja veekogusid, paljuneb vaid seemnetega. (Kangur jt 2005:8-9) Tavaline hoonete läheduses, niitudel, jäätmaadel, heinamaadel, tee- ja põlluäärtes (Kaur jt 2010:96).
Levinud on need taimed kõikjal eestis, suurimad kolooniad ulatuvad hektaritesse. (Kangur jt 2005:8-9). Teda peetakse üheks ohtlikumaks taimeliigiks Eestis (Kaur jt 2010:96). Rohumaakooslustele mõjuvad karuputk vaestavalt, tiheda karuputkekoosluse all ei suuda teised liigid kasvada. Inimesele põhjustab raskesti paranevaid põletushaavu, mille toime ilmneb päikesevalguse käes. Taime ohtlikkuse tõttu tuleb teha tõrjeid. Odavaim ja tõhusaim viis on taime juured läbi raiuda , künnimaadel pidev ümberkünd. Vegetatsiooni ajal on vaja taime pritsida herbitsiididega mitu korda, et vältida õitsemise ajal seemnete levikut pannakse taimele kott ümber. Tõrjet peab kordama mitme aasta jooksul, kuna seemnevaris mullas on idanemisvõimeline kuni seitse aastat. (Kangur jt 2005:8-9)
Järsku üleminek loomadele?
Mink ( Mustela vison) ehk ameerika naarits (joonis 2) on väike tuhkrusuurune tiheda tumeda pruunika kuni musta karvastikuga sale ja vilgas kiskja. Omapärane on loomakese silmatorkav valge laik alalõual, mis tavaliselt ulatub kurgu alla ja alapoolele. Võrreldes Euroopa naaritsaga on mingi pealiskarv pikem ja kohevam ning seetõttu paistab ta just kui jässakam. Mink on üsna viljakas ning saab suguküpseks 10-11 kuuselt, pesakonnas on 4-9 ( erandina 17) poega . Loom on poolveelise ja valdavalt öise eluviisiga väga hea ujuja , sukelduja. Ta asustab mitmesuguseid rikkaliku kaldataimestikuga veekogusid. Mink toitub koorikloomadest, kaladest, väikestest närilistest, lindudest, konnadest jm ning võib kimbutada ka kodulinde. (Kangur jt 2005:63-64)
Joonis 2. Ameerika naarits (Mustela vison). Allikas: Loodusajakiri
Mingi kodumaa on Põhja-Ameerika ning juba 19. sajandi lõpust on teda laialdaselt peetud karusloomakasvandustes. Metsistunud asurkonnad on tekkinud lahti pääsenud või vabastatud isenditest. Mitmetel meil kodunenud minkidel on aretatud puuriloomadest esivanemad. Praeguseks on mink levinud üle kogu Euroopa ning tema levik aina laieneb , arvukus suureneb. 1960ndatel aastatel moodustus esimene teadaolev mingiasurkond Eestis Matsalu lahe piirkonnas ning levis 1980ndatel üle kogu riigi. Nüüdseks on mink meil täielikult naturaliseerunud ja sobivates elupaikades kõikjal sage elanik . (Kangur jt 2005:63-64)
Mink on tugevam ja suurem kui Euroopa naarits (Mustela lutreola) ning on seeläbi naaritsa nende ühistest elupaikadest välja tõrjunud. (Kangur jt 2005:63-64). Euroopa naarits on punase raamatu ohustatud liikide loetelus ning tänapäeval elab peamiselt Ida-Euroopas, isoleeritud populatsioone on teada ka Põhja-Hispaanias ja Lääne-Prantsusmaal. (Punane raamat 2011:255). Veel on mink oluline toidukonkurent kärbile, nirgile, tuhkrule ja saarmale ning teeb kahju ka maas pesitsevatele lindudele ( sinikael - part ). Ameerika naarits on piiranud ja peaaegu hävitanud meil juba varem kodunenud võõrliigi ondatra. (Kangur jt 2005:63-64)

2.2 Invasiivsed võõrliigid maailmas

Faasan (Phasianus colchicus) ehk jahifaasan (joonis 3) kuulub kanaliste seltsi. Emas- ja isaslinnu sulestik ja välimus on väga erinevad. (Kangur jt 2005:60-61) Faasanikuke värvus on alamliigiti muutlik (Jonsson 1992:182). Sulestiku värvus võib emas- ja isaslindudel suuresti varieeruda. Isased linnud on kirkad, mitmesuguse täpistusega ja küütleva sulestikuga. Nende pea on tumeroheline külgedelt erkpunaste paljaste sagarate ja lokutitega. Isaslinnu kaelus on enamasti valge ja kuklas on tutt. Emaslind on kasvult väiksem, pruunikashall tumedate täppidega. Lindude saba on ristivöötidega ja silmatorkavalt pikk, eriti isaslinnul. (Kangur jt 2005:60-61) Harilikult elutseb ta väikestesse salkadesse hoidudes salude, puuderühmade, hekkide ja suuremate aedadega kultuurmaastikel, talvel ka roostikes, õuealadel ja toitmispaikades (Jonsson 1992:182). Linnud ööbivad puude otsas, eelistades varjulisi kuuski ning toitu otsivad peamiselt maast. (Kangur jt 2005:60-61). Toit on väga mitmekesine , peamiselt taimede seemned, puuviljad , juured, rohelised taimeosad , poegadel ka putukad ja teised selgrootud (Jonsson 1992:182).
Joonis 3. Jahifaasan (Phasianus colchicus). Allikas: Birding in Taiwan
Meile lähimad looduslikud linnu leiukohad on Kaukaasia Musta mere ümbrus ning sellest idas laial alal Aasias. Soositud jahilinnuna on teda Aasia mitmest piirkonnast erineva edukusega toodud peaaegu kõikidesse sobivatesse paikadesse terves maailmas. (Kangur jt 2005) Kreekasse umbes 2000 aastat ja Põhja-Euroopasse umbes 200 aastat tagasi (Jansson 1992). Soome asutati faasanid umbes 1900. aastal. Liigiga seoses kardetakse enam negatiivset mõju omamaistele liikidele, ent näiteks Soome ja Rootsi pikaajalised kogemused ei ole neid kartusi kinnitanud. (Kangur jt 2005:60-61)
Meretagune Austraalia on pidanud aastate jooksul omaks võtma mitmeid võõrliike ja läbi nende tundmatuseni muutunud. Küülik ehk kodujänes (Oryctolagus cuniculus) (joonis 4) oli üks esimesi loomi, kes Inglismaa laevaga saabus Austraaliasse. Tänapäevaks on küüliku arvukus saadud kontrolli alla. Küll aga oli 1930. ja 1940. aastatel küüliku arvukus tõusnud ja alguse saigi “küülikukatk”. Lääne-Austraalias hakkasid küülikud levima 100 km aastas igas suunas, mille takistamiseks otsustati ehitada jänesekindel piirdeaed , kõikidel inimestel oli jäneste kaitseks varutud püssid ja mürgid. Küülikud aga olid kiired ja ennem kui esimene tara valmis sai oli küüliku leviala juba möödas, nii ehitati teine ja lõpuks ka kolmas, kokku 3000 km piirdetara. Kuid piirdeaiad ei hoidnud küülikuid tagasi ja peagi oli kogu Austraalia nende poolt hõivatud. Küüliku kiire paljunemine ja levik on suur probleem pärismaistele liikidele, kuna küülikud tarvitavad sama toitu ja elupaiku, põhjustasid küülikud pärismaiste liikide väljasuremise. Kuigi küülik suutis palju probleeme tekitada ( erosioon , põllumaa degradeerimine ja kohaliku taimestiku hävitamine) on küüliku arvukuse piiramine raskendatud, sest küülik on oluline loom rebase toidulaual, kes vastasel juhul sööks teisi kohalikke liike. (50pluss)
Joonis 4. Küülik (Oryctolagus cuniculus). Allikas: Wikipedia
Küülikutõrjeks on proovitud erinevaid meetodeid , nagu pesapaikade hävitamine, jaht tulirelvadega või mürgitamine. 1950. aastal suudeti “küülikukatk” kontrolli alla saada laiali lastud viiruse Myxomaga, mis hävitas 90% küülikutest ja hoiab tänapäevani nende populatsiooni mõõdukas suuruses (15-20% kunagisest). Viiruse abil küülikute tõrjumine on tekitanud palju kõneainet, kuna haigus tapab looma aeglaselt ja piinarikkalt. (50pluss)

3. RAHVUSVAHELISED LEPPED JA EESTI SEADUSANDLUS

Võõrliike käsitlevad nii otseselt ja kaudselt mitu erinevat rahvusvahelist lepet. Bioloogiline mitmekesisuse konventsioon toimus 1992. aastal juunikuus Rio de Janeiros Ülemaailmse Keskkonna- ja Arengukonverentsil, kus võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (BMK) (Lipp 2008). Konventsiooni osapoolte kohustusteks on bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästlik kasutamine. Konventsiooni eesmärgiks on elurikkuse säilitamine, kaitsmine ja säästlik kasutamine. (Keskkonnaministeerium aasta?) Rahvusvaheline taimekaitse organisatsioon IPPC on ülemaailme organisatsioon, kuhu kuulub 49 liikmesriiki. Eesti on liige alates 1957. aastast. Organisatsiooni eesmärk on taimekahjustajate (looma, taime, seene või viiruse) leviku takistamine. (Eek, Kukk 2013:59)
Berni konventsioon on Euroopa floora ja fauna ning elupaikade kaitse konventsioon, mis on loodud 1979. aastal. Konventsiooni eesmärgiks on taimestiku, loomastiku ja nende elupaikade säilitamine ja kaitsmine. Konventsioonil on 4 lisa. Esimeses lisas on rangelt kaitsvad taimeliigid , teises lisas on rangelt kaitsvad loomaliigid, kolmandas lisas on kaitsvad loomaliigid ja neljandas lisas on keelatud vahendid ja viisid loomade kinni püüdmiseks ja surmamiseks. (Keskkonnaministeerium aasta?)
Üheks oluliseks probleemiks on ohustatud looma ja taimeliikide ebaseaduslik kaubandus. Seetõttu on loodud ohustatud liikide kaubanduse kaitseks rahvusvaheline konventsioon CITES . CITES konventsioon on loodud 1973. aastal Washingtonis ja sellega on liitunud 160 riiki. Konventsiooni eesmärgiks on ohustatud liikide rahvusvahelise kaubanduse reguleerimine. (Keskkonnaministeerium aasta?)
Võõrliike käsitlevad Eesti õigusaktid on kalapüügi ja looduskaitseseadus . Looduskaitseseaduses on kehtestatud nimekiri võõrliikidest, keda Eestisse ei tohi elusalt tuua. Nimekirjas olevaid liike tohib sisse tuua ainult Keskkonnaameti loal. Keskkonnaamet on kohustatud seaduse järgi tegema ka võõrliikide tõrjet, seni on tehtud tõrjet ainult
Sosnovski karuputke jaoks. Ameerika naaritsat ja kährikkoera tohib Keskkonnaameti loal pidada tehistingimustes ainult Mandri-Eestis (on välja antud 3 luba). Tänu loa alusele võivad farmipidajad loomi sisse tuua alla 20 protsendi põhikarja suurusest , eesmärgiga loomade genofondi verevärskendamine. (Eek, Kukk 2013:35-36)

4. LAHENDUSED

Võõrliikide sissetung on seotud mitmete eluvaldkondadega, seetõttu ei saa invasiivsete liikide täielikult takistada, kuid on mitmeid meetmeid, kuidas seda saab vähendada ning ennetada. Väga oluline on kõrvaldada invasiivne liik leviku algstaadiumis , sest see on tõhusam ning majanduslikult märksa odavam, kui teha seda siis, kui liik on vallutanud suure maa-ala ning teinud juba märkimisväärset kahju. Kui aga liiki kõrvaldada ei õnnestu , tuleb sissetungija arvukust püüda kontrolli all hoida, olgu siis mehhaaniliste või bioloogiliste meetoditega. Oluline on uurida sissetoodud liikide paljunemisbioloogiat ning tõrjemeetodeid. Enne biomeetmete kasutamist tuleb kindlasti teha teadusuuringuid ning põhjalikult analüüsida võimalikke riske. (Kangur jt 2005:5)
Üks võimalik bioloogiline meetod invasiivsetest taimeliikidest vabanemiseks on nende herbitsiididega mürgitamine, mis võib olla küll üsna tulemuslik , kuid samas võib see ohustada ka looduslikke kooslusi. (Kangur jt 2005:7)
Mehhaanilisi tõrjeviise invasiivsete liikide tõrjumiseks on väga erinevaid. Üks mehhaaniline tõrjeviis on kaevamine ehk käsitõrje. See meetod võib edukas olla monokarpsete peajuurega võõrtaimede puhul. Kaevamist kasutatakse ka karuputkataimede tõrjumiseks.(Eek, Kukk 2013:45)
Mehhaaniliseks tõrjeviisiks on ka kündmine. Kündmisega saab tõrjuda endistele põllu- ja rohumaadele asunud suurekasvulisi invasiivseid rohttaimi, nagu hulgalehine lupiin, ida-kitsehernes, pajuaster jt. Künnimaa hilisem kasutamine kas püsirohumaana või põllumaana annab veelgi tõhusama tulemuse. Invasiivseid võõrliike nagu karuputk ja kitsehernes on võimalik tõrjuda ka metsastamise teel, näiteks kuuske istudades. Metsastamisel tuleb aga kultuure esialgu hoolikalt hooldada, et need jõuaksid suurtest rohttaimedest üle kasvada. (Eek, Kukk 2013:46)
Võimalik lahendus võõrliikide leviku takistamiseks ning monokarpsete, pärast viljumist surevate taimede arvukuse vähendamiseks on seemnete kogumine. Taimedel, mille viljad pole veel valminud kogutakse kokku vilikonnad, näiteks karuputkel sarikad koos seemnetega. Seejärel viiakse kogutud materjal selleks ette valmistatud matmispaika, kus seemned kaetakse vähemalt 1 meetri paksuse pinnasekihiga. Võimalik on ka seemneid põletada, kuid see on enamasti suure niiskusesisalduse tõttu üsna tülikas. (Eek, Kukk 2013:46)
Mehhaaniliseks meetodiks on ka küttimine ja väljapüüdmine, mis sobib jahiloomadena sisse toodud võõrliikide, nagu fasaan, mink, kährikkoer jt. tõrjeks (Eek, Kukk 2013:46).
Oluline on teha valgustustööd selleks, et takistada ebasobivate võõrliikide levikut ja ohjata nende arvukust ning biomassi. Tähtis on üles leida sisse tunginud liigi kõik asurkonnad ning selgitada inimestele, et kavandatavad abinõud on vajalikud. (Kangur jt 2005:5) Vajalik on arendada koostööd nii võõrliikide kaubitsejate, ametnike kui ka teadustöötajate vahel. Kui inimesed mõistavad ennetustöö tarvilikkust, siis on ennetustöö ka palju tulemuslikum. (Eek, Kukk 2013:10)
Võõrliikide vastu võitlemiseks on pakutud välja hierarhilist süsteemi, mis võtab hästi kokku selle, kuidas oleks kõige mõistlikum võõrliikide vastu võidelda (Eek, Kukk 2013:9):

tuleb vältida sissetoomist - piirikontroll, sertifikaatide süsteem, karantiinid jne;

sissetoodud liigid võimalikult kiiresti avastada ning vajadusel hävitada;

korraldada võõrliikide pidev seire ning nende levikut piirata.

KASUTATUD MATERJALID

Birding in Taiwan. (2001). Ring-necked Pheasant. [WWW-materjal]. http://www.birdingintaiwan.com/ring-neckedpheasant.ht m. (22.03.2017)

Eek, L., Kukk, T. (2013). Maismaa võõrliikide käsiraamat. Keskkonnaministeerium. 79 lk.

IUCN, HarperCollins Publishers. (2011). Punane raamat: 365 ohustatud liiki. Tänapäev. 400 lk

Jonsson, L. (1992). Euroopa linnud: Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 560 lk

Kangur, M., Kotta, J., Kukk, T., Kull, T., Lilleleht, V., Luig, J., Ojaveer, H., Paater, T., Vetemaa , M. (2005). Invasiivsed võõrliigid Eestis. Tallinn. 72 lk

Kaur, K., Laansoo, U., Puusepp , T. (2010). Mürgised taimed õues ja toas. Tallinn: Varrak . 219 lk

Keskkonnaamet. Võõrliigid. [WWW-materjal]. http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/looduskaitse-3/voorliigid / (21.03.2017)

Keskkonnainfo. (2013). Looduslik mitmekesisus. 26lk. [WWW-materjal]. http://www.keskkonnainfo.ee/failid/ky_2013_pt7.pdf (21.03.2017)

Keskkonnaministeerium. ( 2016 ). Rio de Janeiro (1992) bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. [WWW-materjal]. http://www.envir.ee/et/rio-de-janeiro (21.03.2017)

Keskkonnaministeerium. (2014). Berni konventsioon. [WWW-materjal]. http://www.envir.ee/et/berni-konventsioon . (21.03.2017)

Keskkonnaministeerium. (2017). CITES. [WWW-materjal]. http://www.envir.ee/et/cites . (20.03.2017)

Lipp, K. 2008. Bioloogiline mitmekesisus on taastumatu loodusvara . [WWW-materjal]. http://www.bioneer.ee/eluviis/loodus/aid-485/Bioloogiline-mitmekesisus-on-taastumatu-loodusvara . (21.03.2017)

Loodusajakiri. (2013). Uudistaja 12.06.2013. [WWW-materjal]. http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja-12-06-2013/ (22.03.2017)

Maaleht. (2015). [WWW-materjal]. http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/karuputke-torjutakse-350-000-euro-eest?id=71957207 (22.03.2017)

Ojaveer, H., Eek, L., Kotta, J. (2011). Vee võõrliikide käsiraamat. Keskkonnaministeerium. 67 lk. e-raamat

Pleijel, H. (1993). Ökoloogia raamat: Sissejuhatus ökoloogia alustesse. 96 lk

Sall, M., Uustal, M., Peterson , K. (2012). Ökosüsteemiteenused. Ülevaade looduse poolt pakutavatest hüvedest ja nende rahalisest väärtusest. 62 lk. [WWW-materjal]. http://www.seit.ee/publications/4382.pdf . (21.03. 2017)

50pluss. Võõrliigid. Küülikud Austraalias. [WWW materjal]. http://www.50pluss.ee/voorliigid#k__lik . (21.03.2017)

Wikipedia. European rabbit . [WWW-materjal]. https://en.wikipedia.org/wiki/European_rabbit (22.03.2017)