Võõrliigid maismaal ja meres (0)

Sisukord

Sissejuhatus 2
Võõrliigid 3
Võõrliikide keskkonda sattumine 3
Hinnangud võõrliikidele, teadusuuringud ja andmekogumine 4
Võõrliikide kahjulikus 5
Mõned Eestis elavad võõrliigid 5
Võõrliikide ohjamine 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus: 9

Sissejuhatus

Referaadis kirjeldan, kes/mis on võõrliigid ja kuidas satuvad võõrliigid uutesse elukeskkondadesse; millised võõrliigid ohustavad elukeskkonda maismaal ja vees; milline on võõrliikide mõju ümbritsevale elukeskkonnale ja elurikkusele ning kuidas seda mõju vähendada.
Toon esile Eestis enim levinud võõrliigid ning kirjeldan, kuidas nende asurkondi kontrolli all hoida ja võimalikult vähendada mõju kohalikule elukeskkonnale eesmärgiga säilitada tavapärane elurikkus.

Võõrliigid

Eestis loetakse kokkuleppeliselt võõrliikideks sellised inimese poolt tahtlikult või tahtmatult uutele aladele introdutseeritud liigid, kes/mis on Eestisse jõudnud XIX sajandi lõpust edaspidi, taimede puhul loetakse ajapiiriks XVIII sajandi keskpaika. Võõrliik on liik, alamliik või madalam taksonoomiline üksus, mis on introdutseeritud väljapoole tema harilikku levikuala ehk ala, kus liik on elutsenud minevikus või kaasajal . Definitsioon hõlmab ka vastavate liikide selliseid osi, sugurakke , seemneid, mune või leviseid, mis võivad järglasi anda. Maailma Looduskaitseliit (IUCN, International Union for Conservation of Nature) soovitab võõrliikideks pidada ainult selliseid liike, kes/mis on teise keskkonda sattunud inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil. [1]
Enamiks meie keskkonda sattunud võõrliike hävib neile sobimatute tingimuste tõttu, kuid on võõrliike, mis suudavad levida uutesse (kohalikesse) kooslustesse ja neis püsima jääda ehk naturaliseeruda. Häid kohastujaid ehk selliseid, kes/mis suudavad uues keskkonnas ellu jääda ning paljunema hakata, on umbes kümnendik. Võõrliike, kes/mis naturaliseeruvad eriti ulatuslikult, liigitatakse veel ka invasiivseteks.[2] Invasiivne võõrliik on võõrliik, mis võib ohustada ökosüsteeme, elupaiku või liike, tekitades majandusliku või keskkonnakahju. [3] Invasiivne võõrliik kujundab enda vajadustest lähtuvalt elukeskkonna ringi ja hävitab algse looduskoosluse või koguni terve ökosüsteemi, mille läbi elurikkus väheneb.

Võõrliikide keskkonda sattumine

Kuidas võõrliigid keskkonda satuvad? Võõrliike võime kohata nii maismaal kui ka vees.
Vees elavate elusorganismide levik teistesse piirkondadesse on võimalik: laevadega, vooluveekogude kaudu, tahtliku kalade või veeorganismide paljundamisega inimese poolt (näiteks kalade asurkonna taastamine) või läbi vesiviljeluse. Võõrliike satub teise veeelukeskkonda samade püügivahendite erinevates vekogudes kasutamise käigus. [18] Võõrliigi sattumine keskkonda on võimalik isegi puhkemajanduse tõttu, näiteks elussöödana ja samuti erinevate püügivahenditega. Ajaloost on teada võõrliigi sissetoomine biotõrjevahendiks; biotõrjevahendi eesmärk on vabaneda haigustekitajatest ja parasiitidest, tuues sisse tõrjutava liigi loodusliku vaenlase, et ohjata või hävitada tõrjutavat liiki; sellise introdutsiooniga kaasnevad ka ohud haigustekitajate ja parasiitide kujul, millised tuleks siis omakorda võõrliikideks lugeda. [19]
Elusorganismidel on võimalik reisida laeva sees ballasti- ja pilsivees ja väljaspool laeva – laeva kere ja konstruktsioonide küljes. Ballastivees ja pilsis võivad „reisida“ nii mikroorganismid , vetikad, mereselgrootud kui isegi kalad. Laeva ballastivee mahutites (ja pilsivees) transporditakse kogu maailmas ühest kohast teise igal aastal umbes 10-12 miljardit tonni vett.[4]

Hinnangud võõrliikidele, teadusuuringud ja andmekogumine

Veekeskkonna võõrliikidest on hakatud rääkima kui bioloogilisest reostusest, see on suur oht veeökosüsteemidele. Esiteks, kord juba sissetoodud liiki ei ole enamikul juhtudest võimalik enam välja tõrjuda. Teiseks võivad bioinvasioonid kujutada ka otsest ohtu elusloodusele, sealhulgas inimestele: laeva ballastveest on leitud inimesele ohtlikke haigustekitajaid, levinumana nt. koolerabaktereid. [5]
Läänemeres on leitud umbes 115 tulnukliiki ehk tahtmatult sisse toodud liiki, neist ca 70 on suutnud püsima jääda. Füto - ja zooplanktoni, põhjaloomastiku ning kalade kohta on informatsiooni võrdlemisi palju, väiksematest organismidest teatakse vähe, kuna vastavad uuringud on üldjuhul töö- ja materjalimahukad (nõuavad palju välitööd ja rohkesti analüüsitavat materjali), samuti aeganõudvad (ökoloogiliste hinnangute andmiseks on tavapäraselt vaja pikemat nn aegrida). [7]
Enamik võõrliike maismaal on uude kohta viidud inimese poolt tahtlikult, vaid väike osa on asustatud tahtmatult. Tahtlikult sissetoodud ehk introdutseeritud liikidest on suur osa hakanud uues keskkonnas levima inimese tahtest olenemata. Kõige tavalisem introduktsiooni eesmärk või põhjus on põllu- või metsamajanduslik. [6]
Hinnanguliselt on Eestisse sisse toodud umbes 4000 avamaal kasvavat võõrtaimeliiki. Täpsemaid andmeid leidub puittaimestiku kohta. Eesti arboreetumites on aastatel 1984–2003 registreeritud 2115 nimetust võõrpuid, millest 584 on okaspuud . [8]
Tuleb tõdeda, et süstemaatiliselt ja pidevalt ei talleta võõrliikide leiuandmeid Eestis ükski asutus. Võõrtaimeliikide (peamiselt puuliikide) leviku kohta on kõige enam andmeid kogunud Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanikud, isikuist olgu nimetatud Heldur Sander. Veekooslustest on võõrliikidele ootuspäraselt kõige altim meri. Mereelustiku kohta on süstemaatiliselt kogunud vastavat ainestikku ja seda analüüsinud Tartu Ülikooli
Eesti Mereinstituut. [9]
Keskkonnaminister on kinnitanud „Loodusliku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja“, milles on ära toodud võõrliigid, keda on keelatud elusana Eestisse sisse tuua. [10] Maailmas reguleerib ohustatud liikidega kaubitsemist rahvusvaheline lepe – CITES (Convention on International Trade in Endangered Species). Selles leppes ära määratud umbes 34 000 liigiga kaubitsemise reeglid.

Võõrliikide kahjulikus

Milles seisneb invasiivsete võõrliikide kahjulikkus keskkonnale?

• toidukonkurents – sisenedes väljakujunenud toiduahelasse, osutavad kohalikele liikidele toidukonkurentsi;
  
• elupaigakonkurents – eluruum muutub kitsamaks, kohalikke liike tõrjutakse tavapärastest elupaikadest välja;
  
• osutumine kohalikele liikidele, s.h. inimesele toksiliseks – tavapärased liigd pole kohastunud uute toksiinidega;
  
• on patogeenide ja parasiitide kandjateks – elukeskkonda lisandub tundmatuid parasiite, millega kohalikud liigid ei oska toime tulla;
  
• hübridiseerumine lähedaste liikidega – tugevamad võõrad geenikombinatsioonid muudavad kohalikku geenibaasi ja võtavad selle lõpuks üle;
  
• muteerumine – uued liigid nõrgendavad kohalike populatsioonide geneetilist kohastumust , uue geneetikaga populatsioon on vähem vastuvõtlik uutele haigustele ja parasiitidele, mis annab neile ellujäämiseelise ning senine kohalik liik hääbub. [11]
  

Mõned Eestis elavad võõrliigid

Kõige ohtlikumad võõrad taimeliigid on invasiivsed puud, sest nad võivad seniseid kooslusi ja edaspidi koguni terve ökosüsteemi ulatuslikult ümber kujundada, muutes elutingimused paljudele eri elustikurühmadest kohalikele liikidele ebasoodsaks. [12] Kõige tuntum selline invasiivne rohttaim on sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi), mis toodi inimese poolt 1950-60-tel aastatel Kaukaasiast Eestisse loomasöödaks, mee- ja dekoratiivtaimeks. Kahjuks on tegu taimega, mis on ohtlik loodusele ja seejuures ka inimesele ning koduloomadele (peamiselt siiski lemmikloomadele). Karuputke taimemahl põhjustab inimesele ja koduloomadele põletushaavu. Need haavad paranevad aeglaselt ja halvasti, mõnigi kord jäävad kokkupuudet selle jõuliselt leviva võõrliigiga meenutama inetud armid . Eriti ohtlikud on taimed lastele. Tõrjeks on pikaajaline protsess: korduv niitmine, mürgitamine, õisikute ärakorjamine ja muu otseselt taime hävitav tegevus. [15]
Ameerika naarits ehk mink (Mustela vison) kahjustab, õigemini on juba pöördumatult kahjustanud kodumaist euroopa naaritsat, kelle ta on praktliselt välja suretanud. Mingi ja naaritsa konflikt seisneb eelkõige toidukonkurentsis: mink sööb sama toitu kui kohalik naarits: jõevähke , kalu, linde jt. loomi ja elab samades elupaikades. Kõige märgatavamalt on ta kahandanud meie peamise jahilinnu sinikaelpardi arvukust, samuti kahjustab ta oma tegevusega meie omamaiseid vee- ja kaldakooslusi. Mink on oluline toidukonkurent ka tuhkrule ja saarmale. Positiivse poole pealt on mink mõningate terioloogide hinnangul aga piiri pannud ja peaaegu hävitanud sama päritoluga võõrliigi ondatra (Ondatra zibethicus). Mingi ohjamisel on andnud tulemusi väljaküttimine. [13]
Mink on Eesti loodusesse levinud karusnahakasvatustest. Lisaks üksikutele putku pääsenud isenditele on ka Eestis toimunud karusloomade loodusesse vallandamist asjatundmatute “loomakaitsjate” poolt. Ulatuslikum sellise tegevuse tagajärjel euroopa naaritsa häving toimus XX sajandi lõpus Hispaanias.
Mingi kui võõrliigi keskkonnamõju hinnates on mõned hindajad välja toonud mingi eriti taunitava tegevuse veekogude läheduses maaspesitsevate lindude pesade rüüstajana. Siinkohal tuleks esitada küsimus, kas varem sama nišši täitnud euroopa naarits suhtus veekogude läheduses maaspesitsevatesse lindudesse kuidagi teisiti (ükskõiksemalt) kui ameerika naarits? Sellele küsimusele leiab hõlpsasti vastuse vastavaid dieediuuringuid võrreldes, kuid euroopa ja ameerika naaritsa üldist bioloogiat võrreldes pole sellise erinevuse oletamine perspektiivne.
Pigem tuleks maaspesitsevate lindude käekäigu seisukohast pöörata tähelepanu ühele teisele ja oluliselt rohkem levunumale võõrliigile. Selleks on kährikkoer .
Kährikkoer ehk kährik (Nyctereutes procyonoides) toodi Eestisse sisse 1950-ndatel aastatel. Põhjuseks oli Nõukogude Liidu vajadus eksportida rohkem karusnahku. Tänapäeval kährikuid karusnaha pärast enam eriti ei kütita ja nende populatsioon on sealtpeale, kui kadus küttimise majanduslik motiiv ka kasvanud. Kährikkoera arvukuse kasvule aitas kaasa ka käesoleva sajandi algusest alates läbiviidav marutaudivastane vaktsineerimiskampaania. Täna levitavad kährikud kärntõbe, trihhinelloosi ja alveokokk-paelussi nakkust. Alveokokk-paeluss on inimese tervisele surmavalt ohtlik. Kähriku liha inimene ei söö, aga nakatumine võib toimuda läbi metssealiha söömise, kuna metssiga võib kõigesööjana olla söönud nakatunud
kährikkoera korjust. Populatsiooni kontrolli all hoidmiseks on vajalik piisav küttimine , seda soodustaks nõudluse suurenemine karusnahaturul, kuid see protsess pole ei ökoloogide ega jahimeeste meelevallas, vaid sõltub pigem moeloojaist ja filmitööstusest. [23]
Kodutuvi (Columba livia f. domestica ) on toodud meile arvatavasti kodustatud tuvidena Saksamaalt. Levikutihedus on seotud inimasustusega ja elab ta peamiselt linnades. Kahjulik on ta eelkõige ehitistele, rajatistele, ausammastele jms. otseselt elukeskkonna reostajana asulates. Tema negatiivne mõju keskkonnale seisneb selles, et ta konkureerib meie linnuliikidega toidu pärast ja levitab haigusi. Levikut saab tõkestada pesitsusvõimaluste piiramisega. Küttimine on varem andnud häid tulemusi, kuid üldine ettevaatlik suhtumine jahipidamisse ja tulirelvadesse kahandab selle meetodi kasutamise tõenäosust. Skandinaaviamaades ja Soomes on mõnede linnalinnuliikide ( kajakad , varesed, hakid) arvukuse ohjamisel häid tulemusi andnud erinevate püüniste kasutamine. [14]
Ümarmudil (Neogobius melanostomus) on võõrliik, kes on meie merre sattunud arvatavasti laeva ballasti- või pilsiveega. Ta põhjustab meie põhjalähedaste kalaliikide arvukuse kahanemist, sest hõivab nende elupaiku ja pakub tugevat toidukonkurentsi. Samuti on ümarmudila dieedis oluline osa kohalike kalaliikide, ka tööndusliikide marjal. Ümarmudil võib muutuda oluliseks toiduobjektiks kormoranidele ning see muudab juba järgmist eluskooslust; esialgu puudub selle kohta asjakohane hinnang. Ümarmudil on hea söögikala , mida sobib kasutada nii kodusel söögilaual kui ka kalatööstuse toorainena.[16]
Kõige uuem võõrliik Eestis, kellest ka ajakrijanduses ja meedias palju räägitud on, on šaakal
( Canis aureus). Šaakali tavaline levikuala on Põhja-Aafrikast ja Kagu-Euroopast LõunaAasiani. Meile lähimad püsiasustusalad on vähemalt 1000 km kaugusel Ukrainas ja Ungaris. Tema mõju meie elurikkusele pole veel teada. Teame et ta on omnivoor ehk kõigesööja, kes toitub nii taimsetest kui loomsetest objektidest. Šaakali dieet konkureerib rebase ja tõenäoliselt veel suuremas osas kähriku omaga. Kõige suurem kahju meie tänasele elurikkusele tuleneb sellest, et šaakal on veel üks maaspesitsevate lindude tarbija. Šaakal on ametlikult nimetatud võõrliigiks, keda tuleks hakata tõrjuma väljaküttimise teel. Käesolevast hooajast on šaakal lisatud Eesti kütitavate ulukite nimistusse. [21]
Eesti looduses leidub harilikku kokre ( Carassius carassius), kes elab järvedes ja jõgedes ja magedates merelahtedes. Hõbekoger (Carassius gibelio) on aga Eestis võõrliik, tema looduslik leviala on Koreas. [22] Eestisse introdutseeriti hõbekoger 1948. aastal Tallinna kalamajandi Löwenruhh’ tiikidesse ja sealt edasi on ta levinud inimese kaasabil kiiresti paljudesse teistesse veekogudesse. Hõbekoger naturaliseerus hästi rikkaliku põhjataimestikuga ja mudase põhjaga järvedes ning rannikumeres. Eesti merelahtedesse on hõbekoger tõenäoliselt rännanud pigem Läänemere lõunapoolsest osast, kuna sarnaselt Eestile introdutseeriti hõbekokre Lätis, Leedus, Poolas ja mujal Euroopas. 1980-ndatel aastatel oli hõbekokre üksikute isenditena kaaspüügina kalurite võrkudes Eesti rannikumeres peamiselt Pärnust lõunapool. Sajandivahetuseks moodustas hõbekoger Eesti Mereinstituudi poolt regulaarselt läbiviidava rannikumereseire andmete põhjal olulise osa madalate merelahtede biomassist kõikjal Eesti läänerannikul. Täna püütakse teda rannikumerest üle kümne tonni aastas ja ta on oluline õngekala siseveekogudes. [24]

Võõrliikide ohjamine

Millised on tänased võimalused võõrliikide ohjamiseks?
Võõrliikide ohjamiseks on pakutud hierarhilist lähenemist:

• vältida riiki sisse toomist – piirikontroll, sertifikaatide süsteem, karantiinid jne.;
  
• avastada ja vajadusel hävitada sisse toodud liigid võimalikult kiiresti;
  
• korraldada võõrliikide pidev seire ning piirata (ohjata) nende levikut. [17]
  

Sellise lähenemise praktikas realiseerimine vajab head rahvusvahelist koostööd ja ühiseid andmebaase, milliseid täna alles luuakse . CITES on andnud nõusoleku oma süsteeme täiendada, et hakata tegelema ka invasiivsete võõrliikidega.
See kolmepunktiline meetmete kogum on aga pigem hea (poliitilise) tahte demonstratsioon kui tegeliku tulemuse võimalikkust pakkuv kontseptsioon . Kaasaegses rahvusvahelises kogukonnas ehk globaalses külas on deklaratiivne looduskaitse aga pigem ootuspärane kui üllatav.
Vees levivate võõrliikide vastu võitlemiseks on vastu võetud Ballastvee ja ballastveesetete käitluse rahvusvahelise konventsiooni (The International Convention for the Control and Management of Ships’ Ballast Water and Sediments), mille eesmärk on kaitsta merekeskkonda võõrliikide levimise eest. Alates 2008 aastast peavad Läänemerre sisenevad laevad oma ballastivee ära vahetama Põhjameres, selleks ette nähtud piirkonnas. [20]
Elusloodus ei tunne riigipiire, iga võõrliigi juhtumit tuleb vaadelda ja hinnata individuaalselt ning samamoodi otsustada edasised meetmed ja nende elluviimine (sealhulgas meetmete rakendamise kulud ja nende allikad). Sõltuvalt vaadeldava liigi bioloogiast on 10 km mõne liigi puhul isendi kohta märkimisväärne migratsioon (näiteks Hispaania teetigu, Arion vulgaris , esmaleid Eestis 2008 Pärnumaal ; DAISIE (Delivering Alien Invasive Species Inventories for Europe ) hinnangul 100 kõige invasiivsema liigi hulgas), mõne teise liigi puhul aga on see tavaline liikumisulatus ning alles ränne või introtutseerimine sadade või tuhandete kilomeetrite kaugusele (šaakal, kährikkoer) loob võõrliigi kui probleemi.

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võib öelda, et võõrliikide levimine nii maismaal kui vees, iseäranis mere- ja vooluvees on paratamatu, kuid siiski mõnevõrra kontrollitav protsess. Eestis elab juba praegu palju erinevaid võõrliike. Näidetes on ära toodud Eestisse jõudnud nii vee kui maismaa võõrliikidest põhjustatud probleemid või tööstuslikud edulood . Mõned nendest on tahtlikult siia asustatud, teised on siia sattunud juhuslikult. Elurikkuse säilitamiseks tuleb kinni pidada kõigist rahvusvahelistest kokkulepetest, ainult siis on lootust, et vähemalt osaliselt on võimalik säilitada liigilist mitmekesisust – elurikkust – vähemalt kõlbuliku elukeskkonna ja helgema tuleviku nimel.

Kasutatud kirjandus:

http://www.envir.ee/et/voorliigid

https://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5%C3%B5rliik

http://www.envir.ee/et/voorliigid

http://www.envir.ee/sites/default/files/vl_ja_laevad.pdf

http://www.envir.ee/sites/default/files/voorliigidveesveeb.pdf

http://www.envir.ee/sites/default/files/maismaa_voorliigid.pdf

http://www.envir.ee/sites/default/files/voorliigidveesveeb.pdf

https://www.envir.ee/sites/default/files/maismaa_voorliigid.pdf

https://www.envir.ee/sites/default/files/maismaa_voorliigid.pdf

https://www.riigiteataja.ee/akt/12828512

http://www.envir.ee/et/voorliigid

https://www.envir.ee/sites/default/files/maismaa_voorliigid.pdf

http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/?a=liigikaart&id=91&klass=0&piirkond=0&sissetule k=0&levikutihedus=5&okomoju=0&majmoju=0&tokestamine=0&kustkohast=nimeki ri

http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/?a=liigikaart&id=88&klass=0&piirkond=0&sissetule k=0&levikutihedus=5&okomoju=0&majmoju=0&tokestamine=0&kustkohast=nimeki ri

http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/?a=liigikaart&id=1654&klass=0&piirkond=0&sisset ulek=0&levikutihedus=4&okomoju=0&majmoju=0&tokestamine=0&kustkohast=nim ekiri

http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/?a=liigikaart&id=2059&klass=19&piirkond=0&sisse tulek=0&levikutihedus=0&okomoju=0&majmoju=0&tokestamine=0&kustkohast=ni mekiri

https://www.envir.ee/sites/default/files/maismaa_voorliigid.pdf

http://www.envir.ee/sites/default/files/voorliigidveesveeb.pdf

http://www.envir.ee/sites/default/files/voorliigidveesveeb.pdf

http://www.envir.ee/et/ballastvete-konventsiooni-nouete-rakendamine-mojuuring

http://www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=308

http://www.kalapeedia.ee/3804.html

http://novaator.err.ee/v/loodus/07986144-d62b-4896-9d15-a283863bba8c/inimeselepotentsiaalselt-ohtlik-kahrik-vajab-tahelepanu --

file:///C:/Users/Kaire/Downloads/397Invasiivsed_voorliigid.pdf