Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (1)

TARTU ÜLIKOOL

TÜRI KOLLEDŽ
BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE KONVENTSIOON
Referaat
TÜRI 2009

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon võeti vastu 1992.aasta 12. juunil Rio de Janeiros ÜRO Ülemaailmsel Keskkonna- ja Arengukonverentsil. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sõlmisid 157 riiki, sealhulgas ka Eesti ning see jõustus 1993.aastal. 117 riiki olid saatnud kohale oma riigipea , Eesti delegatsiooni juhtis tollane Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Riigikogu ratifitseeris konventsiooni 11. mail 1994. a. ja see kinnitati presidendi poolt 26. mail 1994 a.
Konverentsiks ettevalmistatud metsade kaitse konventsiooni ei õnnestunud aga vastu võtta, sest metsatööstusega seotud ringkonnad olid sellele otsustavalt vastu. Praeguseks on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga ühinenud 188 riiki. Rio de Janieros lepiti ka kokku kõrbestumise vastu võitlemise konventsiooni väljatöötamine ja see rahvusvaheline lepe võeti vastu 17. juunil 1994.a. Pariisis.

Mis on bioloogiline mitmekesisuse ja miks on vaja seda kaitsta ?

Bioloogiline mitmekesisus kujutab endast eluslooduse liigilist mitmekesisust kõikidel selle tasanditel – geeni, raku, liigi, populatsiooni, ökosüsteemi tasandil. Bioloogiline mitmekesisus on looduses väga suur ja seda jaotatakse kolme põhiossa: geneetiline mitmekesisus ehk erinevate pärilikkuse kandjate paljusus ; liigiline mitmekesisus ehk teatud piirkonnas elutsevate liikide mitmekesisus ehk liigirikkus ; ökosüsteemide (elukoosluste ja elupaikade või kasvukohtade) mitmekesisus (joonis 1).
Suure mitmekesisuse tõttu on inimkond senini meie koduplaneedil elutsevatest liikidest suutnud tundma õppida vaid väikest osa (eriti käib see teatud elustikurühmade, näiteks putukate kohta). Praegu on Maal kirjeldatud kokku ligikaudu 2,5 miljardit erinevat liiki, nenede seas 900 000 putukaliiki, 41 000 liiki selgroogseid ja 250 000 liiki taimi. Maakeral elavate liikide üldarvu suhtes ollakse üsna eri meelt - hinnangud kõiguvad 3 miljonist kuni 50 miljonini. Niisiis on veel kirjeldamata tohutu hulk liike, kuid iga päev sureb neist välja 50 - 100 liiki erinevatest elustikurühmadest. Ökoloogidele on ammu teada, et igal liigil on
Geneetiline mitmekesisus
Liigiline mitmekesisus
Ökosüsteemide mitmekesisus
Liik
riik
Biosfäär
Populatsioon
Hõimkond
Bioloogiline regioon
Isend
Klass
bioom
Kromosoomid
selts
Maastik
Geenid
Sugukond
Ökosüsteem
nukleotiidid
Perekond
Kooslus
Liik
Populatsioon
Populatsioon
isend
Maastikuline mitmekesisus
Organismist madalamad organismi tase organismist kõrgemad
tasemed tasemed
MITMEKESISUS
Joonis 1
oma kujunemise, õitsengu ja hääbumise aeg, siiski on kindlaks tehtud, et inimtegevus on liikide hävimist tunduvalt kiirendanud. Liikide hävimist põhjustab põhiliselt nende elupaikade kahjustamine , hävitamine ja muutmine: metsade raiumine ja põletamine, soode kuivendamine, intensiivne kemikaalide kasutamine põllumajanduses, happevihmad jne muudavad kõik erinevate liikide elutingimusi märkimisväärselt. Bioloogilist mitmekesisust võib hakata mõjutama ja muutma ka ennustatav globaalne kliima soojenemine (kasvuhooneefekt).
Metsades elutseb 50-90% Maa liikidest, ende raiumine puidu saamiseks või metsamaa kasutamine muul eesmärgil (näiteks põllumaa, karjääri või veehoidla rajamiseks) kahandab paljude liikide jaoks sobivate elupaiku arvukust ja sellega ka bioloogilist mitmekesisust. Eriti liigirikaste troopikametsade pindala väheneb peadpööritava kiirusega ning koos sellega hävivad nii juba tuntud kui ka veel tundmatud liigid. Hävinud liigid viivad endaga kaasa väärtusliku seni veel avastamata ja kasutamata informatsiooni: võimalusi leida uusi toitumis- ja ravivõimalusi, vahendeid kahjurite või umbrohtude tõrjeks jpm.

Konventsiooni eesmärgid

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on esimene ülemaailmne laiahaardeline lepe, mis ületab traditsioonilise looduskaitse piirid. See on kõige laiamahulisem looduskaitsekonventsioon ja hõlmab endas kogu klassikalist looduskaitset koos sellega seonduva keskkonnakaitsega.
Rio konverentsil kirjutati alla põhimõtetele, mis pidid maailma juhtima 21. sajandisse. Need väljendavad selgelt tõdemust, et inimareng peab jätkuma, inimesed peavad rahuldama oma vajadusi, kuid see ei tohi toimuda keskkonna arvelt, et mitte ohustada tulevasi põlvkondi. Tänapäeva vaatevinklist on oluline tagada inimeste võrdne juurdepääs looduse väärtustele – loodus ei ole kellegi oma, vaid meie oleme osa loodusest. Praegusel põlvkonnal ei ole õigust ahendada tulevaste põlvkondade võimalusi. Ka tulevased põlvkonnad ei tohiks vähendada varem elanud põlvkondade õigust jäädvustada oma kultuuri saavutusi.
Kuna pole teada, milliste omadustega eluvormide päralt on meie planeedi tulevik, siis vaja kaitsta kogu selle ulatust. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärk on kõigi maakera vabas looduses elavate liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitse, samuti hõlmab see kõiki tegevusi ja protsesse ühiskonnas, mis kasvõi kaudselt mõjutavad bioloogilist mitmekesisust. Euroopa kontekstis on selle loetelule lisatud ka maastike kaitse. Lisaks hõlmab konventsioon rahvusvahelisi kohustusi, mis puudutavad kulude ja tulude ausat ja võrdset jaotust osaliste vahel. Loodusvarade säästlik tarbimine on eeldus bioloogilise mitmekesisuse hoidmisele säästva arengu põhimõtetest lähtuvalt. Läinud aastakümned on näidanud, et bioloogiline mitmekesisus loodusvarana on taastumatu ja tema kaitset saab põhjendada nii ökoloogilistest, majanduslikest kui ka esteetilistest väärtustest lähtuvalt.
- Bioloogilise mitmekesisuse hävimine on ilmne ja hävimiskiirus on suurenenud.
- Bioloogilise mitmekesisuse languse põhjused pole mitte niivõrd bioloogilised, kui sotsiaalsed ja majanduslikud.
- Bioloogilise mitmekesisuse madal väärtus. Meie tavapraktika ei väärtusta looduse mitmekesisust sellisel määral, mis oleks piisav tema säilitamiseks.
Seetõttu peab hävimisohus liike võtma otsese kaitse alla, tähtis on ka säilitada haruldaste liikide elupaiku, rajada kaitsealasid jms.

Konventsiooniga võetevad kohustused

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga ühinenud riigid on kohustatud oma looduskaitsetegevust põhjalikult palneerima. Et bioloogiliste ressursside ja nenede kasutamisega on seotud vägad paljud ametkonnad ja huvigrupid , siis peab selline planeering hõlmama kõiki eluslooduse ressursse kasutavaid või mõjutavaid eluvaldkondi. Nende valdkondade esindajatel tuleb seetõttu paratamatult ka osa võtta bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästliku kasutamise protsessist ning see osalus tuleb täpselt ette näha ja planeerida .
Konventsiooni sätted on siiski väga üldsõnalised-riikidele ei kirjutata ette täpsemaid tegevuse eesmärke ega tegevuskavasid. Iga konventsiooni peab selle ellurakendamise rahvuslikud eesmärgid ja detailse tegevuskava ise määratlema.
Tavaliselt jõutakse konventsiooni eesmärkide täitmiseni selliste sammude kaudu:

• Esmalt tuleb olukord kaardistada, s.t. koostada riiklik ülevaade, mis hindaks bioloogiliste ressursside ja loodusliku mitmekesisuse seisundit , seadusandlust, asjaga seotud organisatsioone, rahalisi võimalusi ja inimressursse.
  
• Alles siis, kui esimene kaardistamine on tehtud, saab küsida- mida teha? Järgmiseks töötataksegi välja riiklik strateegia, kus seatakse eesmärgid ning määratletakse vahendid ja tegevused nende saavutamiseks .
  
• Strateegia täpsustatakse- valmib riiklik tegevuskava, kus strateegias kirjeldatud tegevuste jaoks määrtakse kindlaks täitjad, ressursid ja ajakava .
  
• Algab kavandatud tegevuste elluviimine .
  
• Tehtu tõhususest ülevaate saamiseks tuleb ellu kutsuda ja käivitada konventsiooni täitmise seire süsteem. Jälgtakse liikide, elupaikade ja maastike seisundi muutust ja hinnatakse elluviidud abinõude otstarbekust. Tulemuste põhjal on võimalik strateegiat ja tegevuskava parandada ja täiustada.
  
• Tegevustest ja tulemustest on vaja aru anda nii oma riigis kui ka rahvusvaheliselt. Konventsiooni täitmisega seotud informatsioon peab olema kättesaadav kõigile ametkondadele, asjassepuutuvate majandussektorite esindajatele, vabaühendustele ja üldsusele.
  

Mida on Eestis tehtud bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ?

Konventsiooni esimene eesmärk, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, on Eestis teadvustatud ning selle teemaga tegeletakse. Välja on kujunenud selle valdkonna eksperdid ja toimub praktilise alusteadmise tootmine; sellegipoolest, teadmiste rakendamisel on veel nii mõndagi saavutada. Ohustatud ressursid on arvele võetud, neid uuritakse, jälgitakse ning püütakse vajadusel ja võimalusel taastada. Konventsiooni teise eesmärgi, bioloogilise mitmekesisuse komponentide säästliku kasutamise suunas liikumine on komplitseeritum. Ressursi kasutus ei ole veel sageli allutatud bioloogilise mitmekesisuse säästlikkuse printsiibile seal, kus toimub tegelik ressursi kasutus. Eesti ühiskonna nii bioloogilise mitmekesisuse alane kui ka laiem keskkonnateadlikkus on madal. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästlik kasutus kui kogu inimtegevuse alus ei ole teadvustatud, rääkimata selle omaksvõtust. Kolmanda eesmärgiga, geneetiliste ressursside kasutamisest tekkiva kasumi ausa ja tasakaaluka jaotamisega Eestis praktiliselt ei tegeleta.
Esimese eesmärgi suhtes on toimuv edumeelne. 2003. aastal oli Eestis kaitse all 10,7% maismaast. Üle-euroopalise looduskaitselise võrgustiku Natura 2000 moodustamisega suurenes kaitse all oleva maismaa osakaal 16%-ni. Natura 2000 võrgustik koosneb Eestis 66 linnualast ja 509 loodusalast, mis võivad osaliselt või täielikult kattuda. Seisuga 1. jaanuar 2008 on Eestis 129 looduskaitseala ,149 maastikukaitseala , 117 uuendamata eeskirjadega kaitseala , 343 hoiuala . Praegu on Eestis kaitse all 570 liiki. Neist I ehk kõige rangemasse kaitsekategooriasse kuulub 35 taimeliiki, 18 loomaliiki, 9 seeneliiki ja 1 samblikuliik. II kaitsekategooria on 262 ja III kaitsekategooria liike 244. 2004. aasta Looduskaitseseaduse alusel on isendipõhise kaitse korraldamise kõrval oluliselt suurenenud ohustatud liikide püsielupaikade säilitamise nõue. Püsielupaik on üks kaitstavatest loodusobjektidest (Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni IV riiklik aruanne, 2008) .
On loodud Eesti Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse hallatav Eesti looduse infosüsteem ( http://eelis.ic.envir.ee/eelis/ ), kus leiduvad üldandmed kaitsealade, kaitsealuste liikide ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse kohta. Suurem osa sellest infost on avalik. Kaitsealuste liikide turvalisuse huvides ei kuulu päris kõik avalikustamisele- näiteks jäävad spetsialistide ja looduskaitseametnike saladuseks kotkaste ja must-toonekure pesapaigad ning paljude haruldaste taimeliikide kasvupaigad.
Bioloogilise mitmekesisuse põhieesmärkide saavutamiseks on ette valmistatud rida strateegilisi dokumente. Eesti on koostanud bioloogilise mitmekesisuse riikliku ülevaate, strateegia ja tegevuskava, mis valmis aastal 1999 ja oli koostatud elluviimiseks aastatel 1999-2005. Kahjuks ei ole see veel valitsuses arutlusel olnud ning seetõttu ei ole selles kavandatud tegevused kellelegi kohustuslikud. Paljud kavas ettenähtud tegevused siiski toimuvad, sest selle alusel koostati Eesti keskkonnastrateegia ja –tegevuskava – dokument, millest juhindub oma töös Keskkonnaministeerium .
Riikliku keskkonnapoliitika üldsuunad ja prioriteedid , sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse vallas, on ametlikult reguleeritud Eesti keskkonnastrateegiaga aastani 2030 (aastast 2007). Keskkonnastrateegial omakorda põhineb keskkonnategevuskava aastateks 2007 – 2013, mis kinnitati samuti aastal 2007. Keskkonnategevuskava annab detailsed tegevused koos eelarve ja tegevuste täitjate ja indikaatoritega.
Pikka aega on olnud ette valmistamisel ka kolmas oluline ja laiapõhjaline suunisdokument „Looduskaitse arengukava aastani 2035 ”, mis peaks olema ühendav lüli keskkonnastrateegia ja keskkonnategevuskava vahel. Käesoleval ajal täiendatakse seda bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni oluliste teemadega nagu geneetiliste ressursside kasutamise tulude õiglane jaotamine ja võõrliigid. Eestis on ka mitmeid muid strateegilisi dokumente, mis otseselt või kaudselt katavad bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist tulenevaid kohustusi – metsanduse arengukava aastani 2010 (uus metsanduse arengukava on välja töötamisel ja valmib aastal 2009), loodav keskkonnahariduse arengukava, Eesti säästva arengu riiklik strateegia “Säästev Eesti 21”, põllumajanduslike geneetiliste ressursside kasutamise strateegia, Eesti Maaelu Arengukava 2007 – 2013, turismi arengukava, transpordi arengukava; loodav biotehnoloogia arengukava, põlevkivi arengukava, veemajanduskavad, riiklik jäätmekava jm.
Bioloogilise mitmekesisuse strateegilised eesmärgid ja nende saavutamise indikaatorid on välja töötatud Eesti vajadustest ja eripärast lähtuvalt. Eesti Keskkonnastrateegia 5. peatükis (eesmärgid ja meetmed) on toodud iga tegevusvaldkonna all eesmärgid ja mõõdikud. Ülemaailmsed ja riiklikud eesmärgid ja indikaatorid kattuvad küllaltki suurel määral. Keskkonnastrateegia täitmiseks on koostatud keskkonnategevuskava. Selle eesmärgid ja tegevusvaldkonnad põhinevad keskkonnastrateegia analoogidel, kuid mõõdikuteks on iga tegevuse jaoks selle tegevuse tulem.
Bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt on olulisimaks riiklikuks keskkonnanäitajaks maakasutuse muutused ja sellega seotud ökosüsteemide kui tervikute funktsioneerimise muutused, ning olulisimaks indikaatoriks loodussõbraliku (väheintensiivse) maakasutuse osatähtsuse (Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni IV riiklik aruanne, 2008).

Konventsiooni täitmise põhiraskused

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni nõuete täitmisel on peamine takistus see, et konventsiooni põhimõtted on ebapiisavalt integreeritud valdkondlikesse ja piirkondlikesse poliitikatesse. Selle raskuse peamised põhjused võivad olla ebapiisav infovahetus ja vähene koostöö sektorite vahel ning madal teadlikkus eri sektorite rollist bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni täitmisel. Teine oluline takistus on vähetähtsustav suhtumine bioloogilise mitmekesisuse temaatikasse nii üldsuse kui konkreetsete asjaliste poolt vastutusvaldkondades. Uute kohustuste võtmise suhtes on potentsiaalsed konventsiooni rakendajad väga skeptilised, eriti kui tegu on esmapilgul raskesti mõistetavate ja täidetavate kohustustega, nagu geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu jaotamine. Omapärase, bumerangina toimiva efektiga on suhteliselt detailse ja näiliselt head seisundit näitava biomitmekesisuse info olemasolu – kui vaadata statistikat ja praegust olukorda (nt looduskaitse all oleva maa pindala, ohustatud liikide olukord jms), siis tundub, et olukord võrreldes paljude naabermaadega on sedavõrd hea, et midagi kardinaalset polegi vaja ette võtta! Oluline on see, et see näivat rahulolu tekitav olukord ei tulene mitte viimaste aastate tegevusest või kasutatud meetmetest, vaid looduslik-ajaloolistest tingimustest.
Eelmise punktiga seoses tuleb rõhutada, et nii keskkonna kui looduse alane teadlikkus ja loodushariduse seis tervikuna on Eestis kehvapoolne ja pigem halvenev. Kõigest eeltoodust johtub ka biomitmekesisuse valdkonna rahaline kitsikus, mis otseselt seotud sellega, et bioloogiline mitmekesisus ning selle kaitse ja säästlik kasutamine ei ole otsustajate jaoks prioriteet . Looduskaitse rahastamine riigieelarvest siiski absoluutarvudes aasta-aastalt suureneb, kuid see pole piisav, et katta kõiki konventsioonist tulenevaid kohustusi. Praktilises kohustuste täitmise võtmes tähendab see, et puudus on kvalifitseeritud ja vajalike kogemustega töötajatest, eriti neis valitsussektorites, kus biomitmekesisus pole põhitegevus.
Kuna bioloogilise mitmekesisuse kaitse on riiklike haldusorganite jaoks suhteliselt spetsiifiline teema, puudub enamiku haldusasutuste töötajatel vastav koolitus, samuti suunduvad kvalifitseeritud töötajad pigem tööle erasektorisse, kus on kõrgemad palgad . Soovida jätab ka eri sektorite ja asutuste vaheline koostöö ning isegi asutustesisene koostöö, näiteks ei tee eri ministeeriumid piisavalt koostööd (Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni IV riiklik aruanne, 2008).

Seadused ja rahvusvahelised lepped

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga on arvestatud paljude seaduste loomisel. Lisaks Kaitstavate loodusobjektide seadusele, mis on meie peamiseks looduskaitseseaduseks, puudutavad bioloogilise mitmekesisuse kaitset ka Planeerimisseadus, Ranna ja kalda kaitse seadus, Säästva arengu seadus, Mahepõllumajanduse seadus, Metsaseadus , Veeseadus, Keskonnamõju hindamise ja keskonna-auditeerimise seadus, Keskonnaseire seadus, Geneeetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus, Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, Loomastiku kaitse ja kasutamise seadus, Haridusseadus, Jäätmeseadus jt. Seoses Euroopa Liiduga ühinemisega jõustusid meil ka selle ühenduse keskkonna- ja looduskaitset puudutavad direktiivid nagu Veepoliitika raamdirektiiv, Loodusdirektiiv ja Linnudirektiiv. Lisaks Rio konventsioonidele on Eesti osaline paljudes teisteski keskkkona- ja looduskaitsealastes rahvusvahelistes lepetes, mis käsitlevad natuke kitsamaid valdkondi, kuid aitavad lõppkokkuvõttes kaasa ka bioloogilise mitmekesisuse konventsooni eesmärkide saavutamisele . Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga otsesemalt seotud lepped on näiteks Euroopa põlislooduse ja –liikide kaitset käsitlev Berni konventsioon, haruldaste ja ohustatud liikidega kauplemist reguleeriv Washingtoni konventsioon, rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitseks sõlmitud Ramsari konventsioon, rändliikide, eriti rändlindude kaitset käsitlev Bonni konventsioon ja Läänemere kaitsele pühendatud Helsingi konventsioon. Kõigi nende rahvusvaheliste lepete täitmisel on tähtis arvestada ka nende koostoimega (Bioloogilise..., Lilleleht.2004).

Kokkuvõte

Konventsioonil on kolm üldist eesmärki: bioloogilise mitmekesisuse kaitse, selle komponentide säästev kasutamine ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglane ja erapooletu jaotamine.
Tänapäevane bioloogilise mitmekesisuse kaitse on klassikalise looduskaitse teaduslikum ja paljusid eluvaldkondi ühendav edasiarendus. Kui varem piirdus haruldaste ja ohustatud liikide kaitse sageli sellega , et nad kuulutati seadusega looduskaitse all olevaks ja määrati kindlaks nende kahjustamise või hävitamise eest makstav trahvisumma, siis praegu sellest enam ei piisa. Liike ei ole võimalik kaitsta, tundmata põhjalkult nende eluviisi ja kaitsmata kooslusi, kus nad saavad elada. Samas ei saa kaitsta eluskooslusi, tundmata ökoloogilisi seoseid neis ning üldisemaid keskkonna- ja majandustegureid, mis neid mõjutavad. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on näiteks praegu oluliseks erinevuseks see, et liikide, koosluste ja üksikalade kaitseks koostatakse kaitsekorralduskava, millega määratkse kindlaks liigi edasikestmiseks vajalikud tingimused ja tegevused nende tingimuste loomiseks.

Kasutatud materjalid

Kasutatud trükised
Eek, Liina. ( koostaja ). 2008. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni IV riiklik aruanne. Keskkonnaministeerium. 69 lk.
Keppart, Vello . 2006. Keskkonnakaitse , looduskaitse. Kirjastus ILO. 264 lk.
Kuresoo , Rein . (koostaja). 2004. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, kliimamuutuste konventsioon, kõrbestumise konventsioon ja nende ühine rakendamine Eestis. Tallinna Pedagoogikaülikooli Ökoloogia Instituut. 40 lk.
Lilleleht, Vilju . ( toimetaja ) 1998. Eesti looduse mitmekesisus ja selle kaitse. Eesti teaduste akadeemia looduskaitse komisjon . 128 lk.
Kasutatud normatiivmaterjalid
Bioloogilise mitmekesisuse kaitse strateegia ja tegevuskava. Keskkonnaministeerium. ÜRO Keskkonnaprogramm.
Kasutatud internetileheküljed
Bioloogiline mitmekesisus. Keskkonnaministeerium. [ http://www.envir.ee/1091400 ] 07.02.2009.

Sisukord

TARTU ÜLIKOOL 1
Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon 2
Mis on bioloogiline mitmekesisuse ja miks on vaja seda kaitsta ? 2
Konventsiooni eesmärgid 4
Konventsiooniga võetevad kohustused 5
Mida on Eestis tehtud bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ? 6
Konventsiooni täitmise põhiraskused 8
Seadused ja rahvusvahelised lepped 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud materjalid 12
Sisukord 13
13