Düsleksia (3)

12
Tallinna Ülikool
Düsleksia kui kaasaegne probleem –
kuidas abistada lugemishäirega last
Referaat
Tallinn, 2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Ajalugu 4
Mis on düsleksia? 4
Düsleksia põhjused 5
Düsgraafia esinemine koos teiste häiretega 6
Lugemisel tekkivad vead 7
Abistamine düsleksia korral 7
Meetodid kuidas last lugemishäire korral aidata 8
Soome kogemus 9
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Lugemine, kui ta on juba omandatud, tundub enamikule inimestest kerge. Mitmetes allikates on automatiseerunud lugemisoskuse illustreerimiseks toodud järgmine näide: „Urungu veätil mis peihnõb Cmabrigde Üikololi teatsedlal ploe migint thästsut, mis jäerjkroars teähd sanõeds enesiavd, anukie tihäts asi on, et emisnee ja viminae thät on atesutad õesigse ktoha. Üäjläneu viõb atedsesa kaudis teahs, kiud sa oeld sikisi veimõnile legmua sdea. See teluenb selselt, et imenise aju ei loe edarli täthi viad snõu ternikuva.“. (Pruulman, 2010)
Inimesed erinevad üksteisest võimete poolest. On loomulik, et kõik lapsed ei õpi lugema ja kirjutama ühesuguse kiirusega ja samas vanuses. Kuigi lõpuks on paljude lugemis- ja kirjutamisoskus samal tasemel eakaaslaste omaga. Eesti traditsioonis eristatakse düsleksiat ja spetsiifilist kirjutamishäiret düsgraafiat; inglise keeleruumis käsitletakse tavaliselt ka kirjutamishäireid düsleksia avaldumisena. (Lukanenok, 2008)
Düsleksiat võib nimetada kaasaegseks häireks. Tänapäeval on raske ette kujutada, et kunagi on olnud võimalik hakkama saada ilma lugemisoskuseta. Kui inimese ajaloos tagasi vaadatada, siis esiteks, kauges minevikus inimesed ei osanud lugeda. Teiseks, alles hiljuti on hakatud häiretele tähelepanu pöörama, eriti veel lugemis- ja kirjutamisprobleemidele. Need on vähem tähtsustatud nagu need polekski mingid probleemid, mistõttu on kujunenud probleemiks düsleksia häirega laste abistamine.
Lugemishäiret võib pidada tähtsaimaks hariduslikuks probleemiks, sest praktiliselt kõikides õppeainetes koolis on vajalik lugemisoskus , nii matemaatikas kuni lõpetades käsitööga. Mistõttu otsustasin just düsleksiat selles referaadis täpsemalt vaadelda. Käsitlen düsleksiat üldiselt: mis see on ja millised on sümptomid ning siis teises pooles vaatan kuidas lugemishäirega last abistada ja mismoodi Soomes düslektikuid on aidatud.

Ajalugu

Esimesena kasutas düsleksia mõistet Rudolf Berlin 1872ndal aastal Saksamaal. See kirjeldab omandatud düsleksiat, mis on lugemishäire aju kahjustuse tagajärjel. Mõned aastad hiljem mainis dr A. Kussmaul ( 1877 ) terminit "sõna pimedus"(“word blindness“), et kirjeldada täiskasvanuid, kes olid kaotanud oma lugemisoskuse. Tema ja tema kaasaegsed seostasid lugemis- ja kirjutamisraskusi vaimse arengu puuetega, kuid 19.sajandi lõpus kirjeldasid kaks Briti arsti 14-aastast andekat poissi, kellel esinesid kirjaliku kõnehäire. Peale seda asusid paljud autorid lugemis- ja kirjutamisraskusi vaatlema kui iseseisvaid puudeid. (Hoyles & Hoyles, 2007)
1960ndatel sai termin düsleksia populaarsemaks kui “sõnapimedus“. 1972.aastal loodi British Dyslexia Assocation. 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi algul kujunes välja kaks koolkonda kirjaliku kõne puuete tekkepõhjuste seletamisel. Osad autorid pidasid lugemis- ja kirjutamisraskusi vaimse alaarenguga seotuks. Teised aga olid veendunud, et neid kahte otseselt seostada ei tohiks. Nende seisukohtade alusel kujunes välja mitmeid eraldi uurimissuundi. Samas keskenduvad enamus varasemaid kirjaliku kõne hälvete tekkimist seletavaid teooriaid vaid ühele valdkonnale ja puudulikuks jääb erinevate riskitegurite kompleksne analüüs. Tükk aega kaheldi kas arengukäigus tekkiv düsleksia on ikka päris. Isegi lähiajal sai Channel 4 näha dokumentaali “Düsleksia müüt“ (The Dyslexia Myth, 2005) (Hoyles & Hoyles, 2007).

Mis on düsleksia?

Mõiste on tuletatud vanakreeka keelest - eesliide dys tähistab häiret, lexis tähendab sõna või kõnet. Düsleksia ehk vaeglugemine on spetsiifiline lugemisvilumuste häire. RHK-10 kirjeldab, et sellele seisundile on iseloomulik eriline ja ilmne lugemisvilumuse arengu häirumine, mis ei ole seletatav ainuüksi ealise ebaküpsuse, nägemisteravuse puudulikkuse või ebaadekvaatse õpetamisega. Loetu mõttest arusaamise võime, loetud sõnade tähenduse mõistmine, suuline lugemisoskus võivad olla puudulikud. (Pruulman, 2010).
Düsleksia on:

häire ( disorder ), mis ilmneb lugemaõppimise raskustes, sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiokultuuriliste võimaluste juures. See tuleneb sageli orgaanilise põhjuslikkusega puuetest (disabilities) kognitiivsetes protsessides. (Lukanenok & Kasper , 2004)

orgaanilise põhjuslikkusega spetsiifiline õpiraskus lugemisel, häälimisel või kirjutamisel eraldi või seotult, mis võib olla seotud ka arvutamisraskusega. See võib esineda vaid kirjalikus kõnes (tähed, numbrid , noodimärgid), kuid enamasti mõjutab ka suulist kõnet. ( Reid , 2011)
Teadlastel on palju teooriad, kui täpsed põhjused miks düsleksia esineb on teadmata. Düsleksiat ei saa pidada kvalitatiivseks haiguseks, et kas see on või ei ole, vaid sündroomiks, millel on iseäralikud omadused. Diagnoos ja etioloogia sõltub neist sümptomidest. Düsleksia on õpiraskus, mis mõjutab eelkõige lugemist ja keelt. (Guardiola, 2001)

Düsleksia põhjused

Viimased uuringud viitavad , et vastuseid võib otsida geenidest. Düsleksia on üks esimesi psühholoogilisi häireid, mille geeni asukoht määrati kindlaks, tänaseks on neid leitud kuus ning uuringud jatkuvad. Ühtlasi on viimased uuringud näidanud, et selle spetsiifilise geeni olemasolu 6. kromosoomil mõjutab lugemisega seotud kognitiivseid võimeid, kuid ei mõjuta märkimisväärselt intelligentsustaset. (Pruulman, 2010)

Düsleksiat põdeva inimese aju on erinev tavalisest ajust . Uurijate sõnul on põhjused geneetilised, tulenevad aju ehitusest ja funktsioneerimisest ning põhinevad närvitalitlusel. Põhjuseks võib olla ka toitumus või halb uni. Neist häiretest tulenevad omakorda kognitiivsed raskused, millest lugemisoskuse ja selle omandamise jaoks on olulisimad nägemis- ja kuulmistaju, töö- ja lühimälu, verbaalse mõtlemise ning suulise kõne raskused. (Lukanenok, 2008)

Düsleksia ei ole seotud rassi, sotsiaalse tausta või intellektuaalvõimega, kuid düsleksiat võib leida ühest perekonnast, mis viitab , et ajus toimuvad muutused on pärilikud. Düsleksia põhjused on individuaalsed ja raskesti eristatavad. Lugemishäirete põhjustajana on toodud esile nii pärilikke kui ka keskkonnategureid. Kuigi kaksikute uuringute tulemused osutavad tugevale geneetilisele mõjule, on düsleksia siiski hulgiteguriline häire, mida mõjutavad nii geenid kui ka keskkond. (Pruulman, 2010)

Düsgraafia esinemine koos teiste häiretega

Lugemisraskus on kompleksne nähtus. Sageli käivad sellega koos ka kirjutamis- ning arvutamisraskus, võivad kaasneda ka emotsionaalsed ja käitumishäired, tähelepanu- ja aktiivsushäire, motoorika - ning koordinatsiooniraskused. On selge, et mida rohkem häireid või raskusi lapsel on, seda keerulisem on tal õppimisega toime tulla ning eluga hakkama saada. (Lukanenok, 2008)
Enamasti ei taba lugemisraskus last ootamatult. Üks kindlamaid lugemisoskuse ennustajaid on suulise kõne tase varases eas. Eakohase kõnearenguga lapsed omandavad kirjaoskuse enamasti raskusteta. Varase ea suulise kõne mahajäämus ja teatud häired viitavad aga lugemisraskuse riskile. Mitte kõigist suulise kõne häiretega lastest ei saa hiljem raskustega lugejaid, aga nende hulgas on rohkesti lapsi, kes vajavad kirjaoskuse omandamisel lisaabi.
Varase ea motoorne kohmakus ning üldised tähelepanu ja mõtlemise iseärasused on samuti ohu märgid. (Lukanenok, 2008)
Oma osa mängib perekondlik risk. Lugemisraskused kipuvad korduma põlvest põlve ning kui vanematel ja vanavanematel on olnud lugema õppimisel raskusi, tasub olla valvas.
Lugemisraskusega laste ja noorte aitamine võiks alata raskuste ennetamisest. Teades ja tundes lugemisraskuse tundemärke, saame last varakult aidata, kasutades sobivaid õpetamisviise ja meetodeid. Tihti aitab lapse tähelepanu juhtimisest ning vanema ja õpetaja sobivast kõnelemis- ja suhtlemisviisist. (Lukanenok, 2008)
Düslektikutel on raskusi heli ja sümboli, räägitud sõna ja kirjapandud sõna kokku viimisel , seetõttu on kõige parem diagnoosida düsleksiat läbi lugemise ja kirjutamise. (Hoyles & Hoyles, 2007) Lugemispuuetena käsitletakse lugemisvigu ja sõna kokkulugemise raskusi, kirjutuspuuetena-häälikute ja tähtede vastavuse moonutusi Düsleksiat esineb sagedamini, seejuures enamikul düsgraafikutest on ka düsleksia.

Lugemisel tekkivad vead

Kuidas düslektikud loevad ? Tihti peale saavad nad vihjeid sõnakujust nagu seda teevad lapsed lugema õppides. Nad näevad sõna kui pilti. Visuaalse mäluga lapsed võivad suurel hulgal niimoodi sõnu meelde jätta – „ vaata ja ütle“ on üks meetod kuidas lugemist õpetada. Isegi kui tundub, et laps oskab lugeda, tuleks küsida, kas nad said ka aru mida nad lugesid. (Hoyles & Hoyles, 2007)
Lugemisraskuse ilminguid on palju. Olulisimad on fonoloogilised vead: foneemi-grafeemi seose nõrkus, foneemide ja grafeemide ning silpide segistamine, lisamine, asendamine, ärajätmine, ebaselge hääldus. Nende vigade tagajärjel kannatab loetu mõistmine. Loetu põhjal loodav kujutlus saab ebatäpne või lausa vigane. Lugemisraskustega lapsed ütlevad, et tähed ja read „hüppavad” või „virvendavad” silme ees, mistõttu on raske järge pidada ning liikuda real sujuvalt edasi. Selle raskuse olemasolule viitab vajadus kasutada sõrme või mõnda muud abi järje pidamisel. Tihti kaebavad need lapsed peavalu ja silmade väsimist. Nad pelgavad kõva häälega lugemist ning seetõttu võivad loobuda lugemisülesande täitmisest, näiteks klassi ees ettelugemisest, ehkki on eelnevalt kodus harjutanud ning tekstiga tuttavad (Lukanenok, 2008)
Eesti keeles esinevate tüüpiliste lugemisvigadena on välja toodud (Lukanenok, 2008):

• asendused (häälikute-tähtede asendamised teistega ); häälikute-tähtede ja silpide ärajätmine, lisamine ja järjekorra muutmine, vältevead.
  
• Võib esineda ka lugemisel ühelt realt teisele ülehüppamist.
  
• Mõnikord täheldatakse lugemist paremalt vasakule, st peegellugemist.
  
• Raskematel juhtudel pole laps võimeline sünteesima isegi kahe- ja kolmetähelisi täherühmi, siis püüab ta sõna ära mõistatada (aimamisi lugeda).
  
• Tihti ei mõista ta loetud sõna tähendust, ei tunne sõna ära. See võib olla valesti kokkulugemisest või puudulikust sõnavarast tingitud.
  
• Suulisest kõnest ja etteloetud teksti sisust saab laps tavaliselt paremini aru.
  

Abistamine düsleksia korral

Düsleksiat peab ravima hakkama võimalikult vara. Enne kui lapsel tekivad raskused teistes õppeainetes. Vanem ei tohiks lapse lugemispuuet mingil juhul häbeneda. Vale oleks ka jääda ootama, et küll koolis midagi ette võetakse. Kui laps on suunatud koolis logopeedi juurde, peaksid vanemad olema õnnelikud, sest logopeede meil napib, aga koos asjatundjaga tehtud tööst on palju abi, kõige paremate tulemusteni jõuab siis, kui lapse ja vanemaga teevad koostööd nii psühholoog, logopeed kui ka perearst . (Lukanenok, 2008)
Teinekord võivad põhjused olla hoopis mujal ja üsna kergesti ravitavad. Kui koolist pole last logopeedi juurde saadetud, peaks vanem oskama seda nõuda või palkama eralogopeedi. Peamine häda seisneb selles, et napib asjatundjaid: logopeede ja abiõpetuse õpetajaid. Samuti ei jätku koolitatud õpetajatel erivajadustega laste jaoks aega. Oluline on, et lapse raskusi ja puuet märgatakse, sest harjutamise ja treeninguga on võimalik palju ära teha. Teinekord võivad puude põhjused olla hoopis mujal, nii et harjutamine ja reeglite tuupimine võivad osutada mõttetuks. Lasteasutustes ning koolides on võimalik kasutada logopeedi, eripedagoogi, parandusõppe õpetaja abi. (Lukanenok, 2008)

Meetodid kuidas last lugemishäire korral aidata

Lisaks spetsiaalsele logopeedilisele abile võib lugemishäire korral kasutada mitmeid muid võtteid (Pruulman, 2010) nagu :

• Lugemine igalt poolt – T-särkidelt, postritelt, märkidelt, ajakirjadest ja raamatutest.
  

• Vanemad võiksid hoolt kanda, et lapse eluruumis oleks kergesti kättesaadavad mitmesuguse tasemega raamatud; hea kui nende sisu on lapse huvidele vastav.
  
• Multisensoorne lähenemine – laps hääldab ja samal ajal kirjutab tähti igale poole – õhku, liivale, näpuvärvidega paberile. Sellise tegevuse eesmärk on tähti üheaegselt kuulda, näha ja puudutada.
  
• Vähendamaks stressi, mis tekib lugemisraskustega lastel, kui nad peavad teiste ees valjusti lugema, tuleks neil lubada vahel lugeda nii, et pisivigadele tähelepanu ei pöörata. Sealjuures peab olema kindel, et toesti keegi ei kritiseeri.
  
• Ka siis, kui laps juba oskab veidi lugeda, voiksid vanemad ikkagi jatkata ettelugemist, et jatta lapsele meeldiv tunne lugemiselamusest.
  
• Igas koolipaevas voiks kogu klassile olla 20 minutit vaikselt lugemise aega.
  

Peamine võti on aga suhtumine. Tavaliselt antakse hinnang, kui laps on läbinud logopeedilise ja psühholoogilise uuringu ning tema seisundit on hinnanud ka lastepsühhiaater. Tihti põhjustab see diagnoos eelarvamuslikku suhtumist õpetajate poolt ning suurt ärevust vanematele, kuna ekslikult arvatakse, et lugemisraskus tähendab ühtlasi madalat intelligentsust. (Pruulman, 2010) Nimetades düsleksiat puudeks, raskuseks või iseärasuseks, sellest sõltub probleemide käsitlemisel, lahenduste otsimisel ning hariduslike sekkumiste korraldamisel palju. Otsus, kuidas last arendada ja õpetada, tuleb teha võimalikult kohe, kui on avastatud raskused. Lähtuda tuleb lapse arengu tasemest ning arvestada tema individuaalseid iseärasusi, st tugevatele külgedele toetudes arendada nõrgemaid. (Lukanenok, 2008)

Soome kogemus

Põhjamaadega võrreldes pole meil düsleksiale kuigi suurt tähelepanu pööratud. Meie koolides saavad õpiabi peamiselt õpilased, kellel on kirjutamisraskus – düsgraafia. Praktikas vaadeldakse enamasti lugemis- ja kirjutamisraskusi koos.. (Lukanenok, 2008)
Turus asuva rootsikeelse Cygnæus algkooli eripedagoog Ann- Sofie Selin ja endine direktor Pehr-Olof Rönnholm tutvustasid oma kooli kogemust düsleksiaga õpilastega tegelemisel.
Pea 500 õpilasega kooli eesmärk on õpilasekeskne haridus , oluliseks peetakse autentset hindamist, õpetajate pädevust. Koolis on töötatud välja nn turvalisusvõrk, mille abil on lihtne tuvastada, millised õpilased abi vajavad. Kohe 1. klassi esimestel nädalatel hinnatakse õpilaste keele- ja lugemisoskust. Oktoobri lõpus ja märtsis kohtub eripedagoog õpilastega uuesti ning tehakse uus test. Kui siis selgub , et kõik tähed pole veel omandatud, võetakse lihavõtte ajal vanematega ühendust ning tehakse ettepanek jätta laps klassi kordama . (Lukanenok & Kasper, 2004)
2.–6. klassis pööratakse tähelepanu dekodeerimisele (n-ö mehhaanilisele lugemisele) ja loetu mõistmisele. Kolm põhilist viga lugemisel on tähtede vahetamine sõnas, tähtede lisamine ja see, et sõnad jäetakse lõpuni lugemata. Need on põhivead ka kirjutamisel. Loetu mõistmiseks viiakse läbi funktsionaalse lugemisoskuse teste ajaleheväljalõigete jm tekstide põhjal. Õpilased peavad oskama tekstidest küsimustele vastuseid leida. (Lukanenok & Kasper, 2004)
Õpilaste tulemusi analüüsitakse ning selgitatakse välja keskmine tulemus ja standardhälve, tulemused lisatakse maatriksile, kus on näha iga õpilase positsioon. Kui testida süstemaatiliselt igal aastal, näeb, kas ja kuidas laps on maatriksil liikunud, milline on tema areng. Kui on selgunud lisaabi vajavad õpilased, kutsutakse nad eripedagoogi juurde vestlusele. Laps on kaasatud otsustamisse, kuidas edasi töötada. Lapsega lepitakse kokku eesmärk, milleni tuleks jõuda. Määratud aja lõpus istutakse jälle kokku, et arutada, mida on saavutatud. Kui laps on otsustaja, on ta ka oma õppimise eest vastutav . Õpilase eesmärk on saada heaks lugejaks. Sama oluline on koostöö õpetajate ja eripedagoogi vahel, sest kui õpilane on mingi meetodi omandanud , peab ta saama seda ka praktiseerida. Sellise ideaalse “turvalisusvõrgu” loomine ja süsteem, kus kogu koolimeeskond on kaasatud eriõppesse, on praegu Soomes veel haruldane . (Lukanenok & Kasper, 2004).
Kokkuvõtte
Kuna lugemisoskus on igapäevaselt vajalik, siis võib düslektiku elu olla keeruline. Seetõttu peab lugemishäirega last juba varakult abistama ja leidma vajalikud meetodi düsleksia leevendamiseks. Düsleksia põhjusteks on peetud ajukoore kahjustust, vaimse arengu häireid, vale õpetamismetoodikat, kakskeelset kasvukeskkonda
Arusaades, et lapsel võib olla düsleksia peab jälgima vastavaid tundemärke - nendeks võib olla hiline kõneareng, ebaselge hääldus, sõnade segi ajamine kõlalise sarnasuse või lähedase tähenduse alusel, raskused järgnevuste ja vastavuste õppimisel, raskused ruumi ja liikumise tajumisel. Düsleksia puhul võivad olla häiritud sõna kokkulugemise, loetud sõnade tähenduse ja loetu mõttest arusaamise võime. Võib ilmneda lugemisel ühelt realt teisele hüppamist ja lugemist paremalt vasakule.
Lugemisraskused ei välista andeid mõnes teises valdkonnas. Tähtis on kogu ühiskonna teadlikkus sellest probleemist.

Kasutatud kirjandus

Guardiola, J. G. (2001). The evolution of research on dyslexia. Anuario de psicología , 32, lk 3-30.
Hammond, J., & Hercules, F. (2000). Understanding Dyslexia: An Introduction for Students in Higher Education. Glasgow : Glasgow School of Art.
Hoyles, A., & Hoyles, M. (2007). Dyslexia from a cultural perspective. London: Hansib.
Lukanenok, K. (18. 08 2008. a.). Lugemisraskustega tuleb tegelda. Õpetajate leht .
Lukanenok, K., & Kasper, K. (8. 04 2004. a.). Lugemisraskustega peab tegelema. Kasutamise kuupäev: 25. 11 2011. a., allikas Õpetajate leht: http://www.opleht.ee/Arhiiv/2004/08.04.04/dialoog/2.shtml
(2010). Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. rmt: K. Pruulman, & E. Kikas (Toim.), Õpiraskustega õpilased: Spetsiifiline lugemishäire (lk 196-199). Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium: Vahi : Ecoprint .
Reid, G. (2011). Dyslexia. London: New York : Continuum.