Erivajadustega õppija - Düsleksia (1)

Tallinna Ülikool
Kasvatusteaduskond
Klassiõpetaja kõrvalerialaga
EKL-1kõ
Erivajadustega õppija
Essee
Düsleksia
Koostaja : Kadri Kivirand
Juhendaja : Marianne Martinson
Tallinn 2008
Raskused põhioskuste omandamisel on seotud suures osas düsleksia ehk lugemisraskustega. Mõiste düsleksia on kasutusel ligikaudu sada aastat, tõsisemalt hakati seda uurima 1970ndate aastate algul. Sel ajal loodi maailmas ka esimesed düsleksia organisatsioonid, näiteks Briti Düsleksia Assotsiatsioon. Üks varasemaid teooriaid kirjeldab seda kui kesklassi haigust, sest just keskklassi kuuluvad vanemad lasid oma lapsi diagnoosida düsleksia suhtes, samal ajal kui alamasse klassi kuuluvad inimesed mõistsid seda kui laiskust või alaarengut.
Mõiste düsleksia tuleneb vanakreeka keelest - eesliide DYS tähistab riket/häiret, LEXIS tähendab sõna/kõnet.
UNESCO andmetel võib kuni 10% täiskasvanutest olla eri raskusastmes düslektikud, kes on õppinud oma probleemiga rohkemal või vähemal määral toime tulema . Eesti pedagoogide arvates on 15-25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düsleksikute osakaal nende hulgas pole teada.
Maailmas on levinud väga erinevad düsleksia definitsioonid , samas tähenduses kasutatakse mõisteid sõnapimedus, samuti spetsiifilised lugemisraskused . Eestis jagatakse kirjaliku kõne alaseid raskused traditsiooniliselt düsleksiaks, mis väljendub ainult lugemisraskustes, sel ajal kui kirjutamisraskusi nimetatakse düsgraafiaks. Inglisekeelses erialakirjanduses kasutatakse düsleksiat sageli sünonüümina raskuste kogumile- spetsiifilistele õpiraskustele, harva eristatakse lugemis- ja kirjutamisraskusi eeldades, et enamasti kaasneb lugemisraskustele ka kirjutamisraskus .
Lugemispuuetena käsitletakse lugemisvigu ja sõna kokkulugemise ja mõistmise raskusi. Kirjutuspuuetena - häälikute ja tähtede vastavuse moonutusi kirjutamisel. Lapse eakohaselt arenenud kõne on lugema-kirjutama õppimise põhiline eeldus. Düsleksia puhul inimese lugemisoskus on sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiokultuuriliste võimaluste juures oluliselt nõrgem kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal.
Peamine kognitiivne nõrkus on lugemisraskustega õpilastel töömälu: kuuldud häälikud ja sõnad ning sümbolid ei jää meelde ega liigu edasi pikaajalisse mällu. See ilmneb spetsiifilise raskusena lugema ja kirjutama õppimisel ning on kõige tavapärasem õppimisraskuste põhjus koolieas. Selle sümptomiteks on raskused hääldamisel, lugema õppimisel, loetu mõistmisel, kirjutama õppimisel ning mõnikord ka arvutamisel.
Õpilastel, kellel diagnoositakse düsleksia, esinevad raskused oma tegevuste organiseerimisel, instruktsioonide järgimisel ning parema- vasaku poole eristamisel. Lugemisraskustega õpilaste põhiprobleemiks on nende võimetus luua ja kasutada hädavajalikke strateegiaid sümbolite (sõnade ja lausete) tõlkimiseks trükitud või kirjutatud tekstist tajutavaks informatsiooniks.
Vaene lühimälu tekitab raskusi nädalapäevade, telefoninumbrite, korrutustabeli meeldejätmisel, raskusi esineb objektide nimetamisel, tahvlilt või raamatust mahakirjutamisel.
Düsleksiat kirjeldatakse samuti kui erinevusi õppimisstiilides. Düslektikud võib jagada 3 gruppi: • need, kellel on kõrgelt arenenud võimed visuaalses/ruumilises mõtlemises ja kes on verbaalselt vähem võimekad; • need, kellel on kõrgelt arenenud verbaalsed oskused ja kes on vähem võimekad sellistes oskustes, mis nõuavad visuaalset/ruumilist teadlikkust; • need, kellel on nõrgad ja tugevad küljed mõlemas valdkonnas. Sageli on düsleksia seotud teiste kommunikatiivsete häiretega. Tugev seos on kõne hilise arengu ja düsleksia vahel.
Düsleksia väljendub lugemisvilumuse arengu häirumises, mis ei ole seletatav ainuüksi ealise ebaküpsusega, nägemisteravuse puudulikkusega või ebaadekvaatse õpetamisega. Lugemisraskuste täpne iseloom sõltub oodatavast lugemisvõimest, keelelistest oskustest ja kirjapildist. Erinevad autorid kirjeldavad selle sümptomitena raskusi tähtede õppimisel, kirjutama õppides, tähestiku meeldejätmisega, tähtede nimetuse korrektsel ütlemisel, sõnade riimimisel ja/või foneemide analüüsimise või häälikute kategooriatesse jaotamisel (vaatamata normaalsele kuulmisteravusele). Edasistel arenguastmetel võib ette tulla mitmesuguseid lugemisraskusi, nagu: • tähtede vahelejätmine, asendamine, moonutamine või teiste sõnade või silpide lisamine; • aeglane lugemine; • lugemise valesti alustamine, eelnev pikk kõhklemine, lugemisjärje kaotus või lause ebakorrektsus ; • lausetes sõnade või sõnades häälikute ümberpaigutamine või tagurpidi lugemine.
Puudulikud võivad olla loetu mõttest arusaamise võime, loetud sõnade tähenduse mõistmine, suuline lugemisoskus ja lugemispala esitus. Puuduliku arusaamine loetust ilmneb: • võimetuses meeles pidada loetud fakte; • võimetuses teha loetust järeldusi või kokkuvõtet; • vastates küsimustele loetud jutu kohta lähtutakse oma üldteadmistest, mitte konkreetse jutu sisust.
Õigekirjaraskused esinevad sageli koos lugemisraskustega, mis vaatamata mõningale progressile lugemisvilumuses, püsivad ka teismelise ja täiskasvanu eas. Otsustav faktor düsleksia diagnoosimisel ongi lugemisraskuste püsima jäämine pärast mitut kooliaastat.
Kuidas aidata lugemisraskustega last? Lapsega tuleb väga palju suhelda ja talle jutustada. 1.-2. klassi lapsele, isegi siis, kui ta loeb juba päris hästi, peaks siiski ette lugema. Alati tuleb küsida lapselt, kas ta sai loetust aru (vajadusel selgitada). Tekstid lapsele iseseisvaks lugemiseks peavad olema jõukohased ja huvipakkuvad. Kui laps kipub sõnu aimamisi lugema, siis võib oletada, et tal on pikema sõna veerimisel juba algus meelest läinud. Teha võib kriipsukesi näiteks liitsõnade liitumiskohtadesse, siis pole vaja korraga kogu sõna kokku veerida, samas tähendus jõuab kohale. Raskematel juhtudel võib teksti lausa silbitada. Soovitav on alguses kasutada järjehoidjat, mida laps hoiab loetava rea all. Ta loobub sellest ise, kui suudab silmadega kindlalt järge hoida. Laps peab saama võimalikult palju valjusti lugeda, sest kuulmiskontroll kergendab sisust arusaamist .
Elu näitab, et düsleksiast hoolimata võib inimene olla südamelähedasel alal edukas. Tuntud düslektikuid: Rootsi kuningas Karl XVI Gustav, Thomas Edison , John Lennon , Pablo Picasso , George Washington, Hans Christian Andersen jpt. Nad kõik on silma jäänud oma saavutuste poolest ja see näitab seda, et inimesed kellel on düsleksia, ei pea mitte varju jääma, vaid õppima oma probleemiga elama ja tegema ikka seda, mida ta hing ihaldab.
Valisin oma essee teemaks düsleksia just seepärast, et kui ma käisin algklassides tunde asendamas, siis ma täheldasin mitmel lapsel tugevaid lugemisraskuse märke. Tekkis huvi selle kohta rohkem uurida ja lugeda, kuidas sellist last aidata ning millised on täpsemad lugemisraskuste tunnused. Seda esseed koostades, leidsin nii mõnegi õpilase juurde mitu düsleksia tunnust.
Sain esseest terve hulga uut infot enda jaoks ja soovitan seda ka teistele lugeda, kuna lugemis- ja kõnehäired on praegu suur probleem ja sellega tuleb tegeleda.
Kasutatud kirjandus:

• http://htk.tlu.ee:8080/teadusfoorum/doktoriseminar/Document.2004-04-05.9610407344
  
• http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=7495
  
• Karlep, K. Töökorralduse teoreetilised alused lugemis- ja kirjutamispuuete ületamiseks.