Kakskeelne laps - II loengu kokkuvõte (0)

II loengu kokkuvõte Mitmekeelseteks võib lugeda ka neid lapsi kes omandavad murret või dialekti . Ka see on kakskeelsus   kui   laps   õpib   lisaks   emakeelele   kõrvale   viipekeele.   Kakskeelsena   peab omandama kõike topelt : erinevate sõnade hääldamine ( kirjutamise puhul ka ortograafia), sõnavara ja sõnavormid, oskuse moodustada lauseid ning oskuse moodustada mõlemas keeles teksti. Teksti loomine on oluline, sest teksti abil saame suhelda ja teksti abil saame omandada ka uusi teadmisi. Keele omandamises on tähtis ka kultuuriga seotud oskused ning kakskeelsel lapsel tuleb tähhele panna kahe keele omavahelisi mõjusid. Edukal keeleomandajal on vaja häid auditiivseid ja motoorseid võimeid (Kui esimene keel on omandatud loomulikult aga teine keel omandatakse juurde õppides klassis). Oluline on ka hea kuulmismälu, tähelepanu ja keskendumine, enesekontroll, soov suhelda, vigade kartmatus ja muidugi motiveeritus ning kõrge meta-kognitiivsus ( teab kuidas õppida ja mis aitab paremini meelde jätta). Igale õppele mõjub positiivselt ka pere tugi. See kõik käib suktsessiivse õppe korral ehk siis kui keel õpitakse pärast emakeelt juurde. Simultaanne kakskeelsuse süsteemi kohta on erinevad hüpoteesid. Arvati et esimeses etapis valib laps ise kellega mis keeles räägib ( emaga eesti keeles isaga vene keeles). Teises etapis kujuneb kahele keelele kokku üks gramaatika ( see aga on tänaseks päevaks ümberlükatud tõde). Ja kolmandas etapis valib laps ise mis keeles suhtleb just konkreetse inimesega. See etapp kujuneb umbes kolmandaks eluaastaks. Hiljem avastati, et lapsel kujunevad teadmised kahest erinevast gramaatikast juba algusest peale kuigi üks süsteem võib olla arenenum kui teine. Saigi kinnitust teadmine,e t esimsese etapis sisaldab lapse sõnavara sõnu mõlemast keelest.   Ka   kõnelema   hakkavad   lapsed   samal   ajal   ning   lalisema   õigeaegselt   normaalse arenguga lapse puhul. Teisel etapil umbes 2 aasta vanuselt hakkab tekkima kaks gramaatilist süsteemi nagu ükskeelsel lapsel hakkab tekkima gramaatiline süsteem. Veidi võib hilinded 2- 3 sõnaliste ütluste koostamine aga see ei ole levinud. Erinevus võib olla ka ehk ainult paar kuud. See mure, et ütlusi ei teki, ei tohiks olla kuni 2,5 aasta vanuseni. Kolmandas etapis eristuvad kaks keelesüsteemi ja 3 aastane kasutab neid juba mõlemaid hästi ning kujuneb välja dominantkeel. Sellest etapist mõjutavad keeled üksteist harvem. Suktsesiivse   kakskeelsusega   lapsed   satuvad   tihti   just   eripedagoogide   juurde.   Teist   keelt hakatakse omandama siis kas lasteaias või alles algklassides. Parim aeg last panna õppima teist keelt oleks 3 aastane. Selleks ajaks on kujunenud mõtlemise ja kõne seosed ( 2 aastaselt) ja sellel ajal teise keele lisandumine võib viia lapse vaikima. Laps tahab saada enne sõnu ja kogeda   uut   keelt   kui   proovib   seda   kasutada.   Kolme   aastasel   on   olemas   esimeses   keeles


baassõnavara   ja   sõnamallid.   Siis   teine   keel   ei   mõjuta   ka   lapse   vaimset   arengut.   Laps   ei võõrasta teisi ja leiab kergemini kontakti. Esimese keele areng ei saa samuti siis kannatada. Etapiti on esimene etapp siis lapsel vaikiv periood – ta ei saa algul midagi aru ja umbes 6 kuud on tal vaja jälgida,  kuulda ja omastada.  Muidugi oleneb lapsest, mõnel on see aeg lühem. Last tuleks toetada tema emakeeles, et ta ei satuks võõras olukorras paanikasse ja saaks   turvatunde. Sel ajal võib tekkida lapsel „pseudokeel“ ehk siis üritab rääkida kõlalt sarnaste sõnadega. Teisel etapil hakkab laps kasutama holofraase. Peas on mingid kindlad väljendid ja kasutab neid koos. Eraldi sõnu kasutada ei oska aga mõistab juba teisi hästi. See etapp kestab umbes 3 – 8 või 9 kuud kuni aasta uues keelekeskonnas viibides. Kolmas etapp on   suhtlemiskeele kujunemise tasand, mis tekib lapsel umbes 2 aastaga. Sel ajal teeb laps vigu   ja   need   vead   on   enamasti   esimesest   keelest   sõltuvad.   Neljanda   etapina   tekib mõtlemiskeele oskus – ehk siis laps on olnud keelekeskkonnas 4-5 aastat ja siis teeb ka vigu vähem. Oluline on teada millal laps läks teise keelekeskkonda ja kas seal oli ka emakeelseid lapsi kellega võis laps suhelda oma emakeeles ja ei pruukinud keelt omandada nii palju. Kompensatoorsed   strateegijad   ehk   kui   sõnu   on   veel   vähe   sisi   mis   võimalused   on   lapsel. Näiteks hakkab laps kasutama üldisemaid   sõnu. Ta ei suuda leida paremat sõna ja selline tunnus on ka ükskeelsel kõnearengupuudega lapsel. Laps võib kasutada selgitavaid näiteid sõna asemel, luua uusi sõnu, teha emakeelest otsetõlke või kasutab koodivahetust ehk siis vahetab kaks keelt omavahel. Laps võib omaette pomiseda vastuse asemel, võib kasutada kõlalt sarnaseid sõnu   või mitteverbaalseid vahendeid. Ajavõitmiseks suhtlemises võib teha pause, teeb vahele mingeid häälitsusi nagi mhmmm või aaa või sisi küsib abi. Abiküsimine on tavaline kõigil suhtlemises – kui on raskusi kõneloomes. Kõnetaju   protsess   algab   siis   nii,   et   kõigepealt   tuleb   kuulata   ja   panna   tähele.   Tunda   ära foneemid ja segmendid ( Wernice piirkond oimusagaras). Kui laps   kuuleb kõnet tekivad mälupesad korduvatest tunnustest. Need pesad tekivad kuni 2 eluaastani. See on väga oluline aeg. Häälikute tajumine on keelespetsiifiline. Samuti foneemide tajumine mille abil tuleb asru saada sõnade tähendusest. Enamiel sõnadel on üks tähendus aga on sõnu mis võib tähendada mitut asja. Segadus tekib aga sisi kui üks sõna tähendab erinevates keeltes erinevat  asja. Järgmise   keelespetsiifilise   asjana   tuleb   ära   tunda   laused,   lausemallid   ja   lausete   tähendus. Ütluse mõistmine ei ole nii keelespetsiifiline. See toetub juba teadmistele ja kultuurile. Eriti keerulised on allteksid. Õpetaja peab arvestama,et laps on võõras keelekeskonnas ja ka seda,et kuigi tundub – et lasp juba saab aru võib see arusaamine olla väiksem . Samuti peab meeles pidama et laps väisb võõras keelekeskonnas rutem.


Kõneloome protsessis peab lapsel olema motiiv ja kavatsus rääkida. Siit edasi mõte täpsustub ja   see   kõik   on   seotud   tunnetustegevusega   ja   kultuuriga.   Keel   ei   mõjuta   seda.   Sii   stuleb tähenduse tasand mis osaliselt  on juba keelega  seotud. Kõige suuremad raskused tulevad pindstruktuuri tasandil. Siis tuleb ütluse sisu vormistada juba keelevahenditega. On otseselt keelega seotud nagu ka keeleliigutuste  tasand, kus alguses pannakse paika inonatsioon ja järgmisena juba väljaütlemise planeerimine ja realiseerimine. See osa vajab kõige rohkem tööd. Hääldamine iseenesest paraneb ajas, mida rohkem keelt kasutada seda vähem teed selles vigu. Vigu teevad kõik inimesed – need vead on keelevääratused. Arenguvigadeks nimetatakse näiteks   tüvevigu,   mitmuse   omsastava   vigu   jms.   Neid   vigu   teevad   nii   ükskeelsed   kui kakskeelsed. Suktsesiivne kakskeelne teeb lihtsalt viguteisel ajal, oleneb milla ta hakkas keelt kasutama. Kolmandaks on teisest keelest tulenevad vead. Raskusastmetest on vead erinevad. Süsteemivigu   loetakse   raskemateks   ja   kakskeelsel   võib   neid   rohkem   teha.   Normivead   on lihtsamad. Kakskeelsetel võib juhtuda ka sellised vigu kus ta kasutab keeleliselt õiget ütlust vales kohas. Seda võib mõjutada tema emakeelele omane kultuur ja toob selle lihtsalt teise keelde üle. Kui kakskeelne laps teeb rääkides palju erinevaid vigu siis ei saa neid koguaeg parandada. Sedasi ei julgegi laps enam rääkida. Tuleb vaadata mis vigu teeb ja üritada  paar nädalat keskenduda ainult ühele või kahele veale. Kui see saab lapsele selgeks liikuda edasi järgmiste vigade juurde. Paremaks õpetamise viisiks on korrata sama lauset õigesti ja siislaps kuuleb vahet enda ütluse ja õpetaja oma vahel. Kakskeelsel on keelte aktiveerimiseks kolm taset. Üks on valitud keel, mida hetkel kasutab; teine on aktiivne keel mida ehk küll ei kasuta pidevalt aga on pidevalt meeles. Mõeldakse selles keeles samuti ja ajul ei ole selge kas kasutatad lause ütlemisel valitud keelt või aktiivset keelt. Kolmandaks on puhkav keel, ehk siis keel mida kasutad harva ja ei kaasa seda keelt kõneloome protsessi. Keeltel on vastasmõju. Simultaansel vähem ja suksesiivsel rohkem. Näiteks aktseleratsioon ehk kiire areng. Sarnaste keelte puhul tulevad sõnad keelde rutem. Vastasmõjuna võib olla ka just aeglasem areng. Võib juhtuda, et varem õpitu aitab kaasa positiivse mõjuga või negatiivse mõjuga – pidurdab keele omandamist ja tekitab vigu. E. Haugen jagas neid mõjusid koodivahetuseks (teadlik teise keele alternatiivi kasutamine), interferents (kahe keele osaline kattumine või kahe süsteemi kasutamine sama teate puhul) ning integratsioon (võõrsõnade sissetung keelde) nn. laenamine. Uute elementide teise keele toomine läbib kaks etappi. Kõigepealt kasutab sõna mõni üksik inimene. Juhulaenuja kahe


keele kooskasutamise vahel piiri tõmmata on raske. Integreeritud laen on meil tavaline, me oleme palju laenanud sõnu minevikus aga ka nüüd. Koodivahetus on see kui ühes suhtluses lülitatakse ühelt keelelt teisele. Ühed sõnad ühes keelels teised teises keeles. Või erinevad laused erinevas keeles. Koodivahetus on tavaliselt kakskeelse inimese tunnus kes kasutab igapäevaselt kahte keelt. Koodivahetuse põhjuseks võib olla sõnumi rõhutamine või tahetakse pakkuda  teise  emakeelega  inimesele  võimalust  vestlusest   osa   saada  või  vastupidi  rääkida kellegi teisega seltskonnast erinevat keelt. Oluline on kindlasti teada lapse kultuurilist tausta et teada – mis on temale sobiv mis mitte. Kultureem on käitumisega seotud oskus mis omakorda realiseerub vahendite abil ehk siis biheivioreemivahetus.   Need   on   verbaalsed   vahendid,   paralingvistilised   vahendid   ja ekstraverbaalsed vahendid. Interferents on teadlikult teise keele ütluse kasutamine. See on negatiivne   ülekanne   teise   keelde.   Kõige   enam   on   seda   sõnavara   tasandil   aga   suur   osa uuringud on tehtud inglise keele tasutal ja ei ole niipalju morfoloogilisi interferentse. Meil on seda rohkem, palju on aktsenti ja vähem uuritud on prosoodiat. Aktsent tuleb veast oma kõne planeerimisel.   Aju   planeerib   häälduse   vastavalt   esimesest   keelest   ja   aju   ei   ole   saanud tagsisidet selle ebasobivusest. See ei ole motoorne probleem vaid planeerimise  probleem. Näiteks pearõhulise silbi hääldamise erinevus erinevates keeltes.Sõltub kindlasti emakeelest. Interferents  sõnavahetuse  tasandil  võib esineda  tõlkelaenus  – mitmekeelne  inimene  tõlgib keelt sõna-sõnalt; foneetilise järjestuse otsene ülekanne ühest keelest teise kus gramaatika tuleb tugevamast keelest; laenunihe – kahe sõna tähendused keelte kaupa ei ühti ja inimesed kasutavad sõna ebatäpselt, ehk vales tähenduses. Suhtlemises see ei sega aga hakkab segama mõtlemise tasandil. Tüüpilised raskused on samad mis ükskeelsetel kõnepuudega lastel. Eesti keeles   on   rasked   etnograafilised   sõnad   või   tuletised   ja   liitsõnad.   Nende moodustamisraskustele tuleb tähelepanu suunata. Samuti rasked erinevad fraseologismid  ehk piltlikud väljendid. Rasked on muidugi ka kõlalt ja tähenduselt sarnased sõnad.  Gramaatiline  interferentson samuti see, mis vajab just mõtlemiskeele tasandil tööd. Kasutame gramaatilisi   morfeeme,   tüvevaheldust   ja   erinevaid   lauseehitusi   (   mis   on   kohustuslikud lauseliikmed ja mis järjekorras need on). Tüvevead on sõnajärje vead. Kõige keerulisemad on sihitiskäänded,   tüvede   vale   kasutus,   -ma   ja   -da   tegevusnimed,   abisõnad,   umbisikuline tegumood , täisminevik ja ühildumisvead. Muukeelsetel lastel on nende omandamine raske ja on vaja õppida. Süntaksit ja morfoloogiat omavahel võrreldes on morfoloogia ikkagi raskem. Paradigmaatiline interferents on see kuidas öelda õiges kohas õigel viisil õiget asja.