Kognitiivne psühholoogia (0)

Kognitiivne psühholoogia TAJU I LOENG  Kognitiivne psühholoogia on tunnetusprotsesside uurimine – kuidas inimene tajub, mäletab,
mõistab ja mõtleb Kognitsioonid – teadmised, hoiakud, veendumused jne - Need moodustavad eesmärgipärase infosüsteemi Eksperimentide mudelite neuropsühholoogiliste uuringute ajukuvamise - Multidistsiplinaarne – sama probleemi kallale tulevad inimesed ma meetoditega - Interdistsiplinaarne – meetodid räägitakse omavahel läbi ja luuakse ühine meetod Kognitiivteadus – mudelite loomine.  Kognitiivne neuropsühholoogia - Assotsiatsioon – ülesanne A ja B on korraga häiritud - Dissotsiatsioon – ülesanne A on häiritud, B mitte - Topelt-dissotsiatsioon – mõnel juhul on häiritud A ja mitte B, aga mõnel teisel juhul B
ja mitte A Kognitiivne neuroteadus ehk ajukuvamine - EEG – elektroentsefalograafia – peegeldab piisavalt suure kortikaalse rakkuderühma
postsünaptiliste potentsiaalide sünkroonsust - MRI  - TMS  – transkraniaalne magnetstimulatsioon – võimaldab põhjuslikke seoseid üsna
hästi mõõta - Mõned on paremad ajas ja mõned on paremad ruumis Kognitiivse süsteemi mudeli parameetrid:  - Meelde ei saa jääda rohkem kui… (see mis on nägemisväljast kaugemal nt)


- Järeldusi   saab
teha   ja   kuid
see   ei   pruugi
olla   eriti spetsiifiline
ega   täiuslik
töötlus - Aeglaselt
liikuvaid
ühikuid
avastatakse
aeglasemalt   ja
kiiremaid
kiiremini -


Klassikalised kognitiivsed eksperimendid - Oluliste avastuste tegemise vanus tõuseb - Kuulsaks saavad üldised ja valed asjad - Varem esmaavastajad, nüüd ’teise laine’ arengajad Tajumise piirangud Ajalised ja ruumilised vastastoimed väljenduvad nii laboris kui väljaspool.  Tajusüsteem töötab psühholoogiliste ja füsioloogiliste piirangute tingimustes ja küllalt sageli
on mõistlik neid piiranguid tunda. Töötab ainult selle ulatuses millega oleme kohastunud. Nt
tumedad silmad kohtades kus paistab rohkem päikest. Seetõttu on ka neil erinev valgusspektri
ja värvide nägemus.  Veendumused mõjutavad seda kuidas me asju näeme ja millised tajukujundid tekivad.  II loeng Taju – mehhanismid ja protsessid mille kaudu luuakse organismi välis või sisekeskkonnast
terviklik peegeldus (tähelepanu, mälu, verbaalne/pildiline kood) PROTSESSID Tajukujund  – meeleorganitega   tajumise   protsessis  loodud  objektide   ja  sündmuste  mudel
mille alusel tehakse otsustusi ja planeeritakse tegevusi MUDEL


Illusiooni ja hallutsinatsiooni vahe – illusioon on valesti tajumine (põhjus ja meelestatus on
olemas), illusioonid on väga püsivad nt peegel, vikerkaar jne;  Illusioonid – toetuvad normaalsetele näegmistaju protsessidele ebaharilikes tingimustes mis
võib   viia   füüsikalisele   tegelikkusele   mittevastavatele   järeldustele   ja   kogemustele.   Meelte
poolt vastu võetud info mi son valesti tajutud Hallutsinatsioon – tajuelamus mis on genereeritud kesksete kognitsioonide poolt ja tekitajate
nt peaaju poolt, mitte sensoorsete meetodite tekitatud Fantoomjäse   on   hallutsinatsioon,   sest   genereeritakse   kuskil   ajupiirkonnas.   Siiski   võimalik
mõelda nii, et kui jäset on natuke alles, siis erutusi toovad närvikiud toovad sinna juurde
efekti.  Kognitsioonid – teadmised, hoiakud, veendumused Illusioonid
Tajunähtuste klass. Richard Gregory uuris. ’Taju on hüpoteeside kontrollimine’ - Kuu illusioon – mida horisondi lähemal seda suurem on kuu Müller-Lyeri   illusioon  –   valesti   tajutud   suuruse   (konstantsuse)   mulje.   Kuidas   tajuda   3
mõõtmelisena 2 mõõtmelist struktuuri. Silmale tekib ühetasandiline pilt ja tajusüsteem aitab
mõista 3 mõõtmelisena tänu automaatsetele mõtetele.  Kuidas lahendada 2D=3D probleemi? Monolukaarsed ja binolukaarsed sügavustunnused
Tajukujundi tekkimisel on nii psühholoogilised kui ka füsioloogilised piirangud. Keerlevate
madude   illusioon   –   seotud   hele   ja   tumeduse   tajumise   (mustrite   kontrastid)   ja   silma
liikumisega mis annavad liikumise mulje. Mitu mehhanismi koos.  - Illusioonide puhul on kognitsioonide osa suht väike, sest teame, et see ei liigu aga silm
ütleb et nägin ja tean et see on nii. Sügavustaju vihjed: monokulaarsed ja binokulaarsed - Kattumine – kui asi on millegi taga siis on taga - Suhteline suurus – väiksem asi tundub kaugemal - Absoluutne suurus – kogemuse käigus õpitakse - Lineaarperspektiiv – paralleelsed jooned lähevad kauguses lähemale - Asukoht (kõrgus) - Õhuperspektiiv – kõrged asjad on udusemad - Tekstuuri gradient – tekstuur kaob ära - Liikumisparallaks  – lähedal  olevad asjad liiguvad  kiiremini  eest ära kui kaugemal
(rongi aknast vaatamine) - Akommodatsioon – läätse reageerimine teravuse muutmiseks - Konvergeerumine   –   silmade   asukoha   muutus   seoses   lähedasemate   ja   kaugemate
vaatamine - Stereopsia 


Taju: Baasprotsessid
Taju   –   protsessid   mille   abil   meeleorganitega   vastuvõetud   informatsioon   muudetakse
objektide, sündmuste, helide, maitsete jms kogemuseks
Asjade kokku grupeerimine, mingi reeglistik mille järgi hele/tumedust ja värvilaike kokku
paneme. Nii ka helides jne.   - Tajuline segregatsioon Rakkude/juhteteede erinevad omadused - Taju on kõvasti seotud füsioloogiliste tunnustega. - Nägemine on kõige paremini uuritud meel - Kepikesed (jämedad jooned, must-valge, 120 milj rakku, kõige tundlikum hämaras,
perifeerias, öösel) - Kolvikesed  (koonused) (peened  detailid,  värviline  (3 tüüpi),  6-7 mln  rakku, kõige
tundlikum eredas valguses, tsentraalne, detailne) - Eelised – värvipimedatel on pimedas eelised Magno- ja parvotsellulaarsed juhteteed …   viivad   erinevatesse   ajupiirkondadesse.
Segregeerumine: - V1/V2: primaarne nägemisala. Nägemisinfo
esmane töötlus (nii värv, vorm kui liikumine).
Kahjustus -> inimene on pime. - V3: objektide (eriti liikuvate objektide)
kuju/vorm, 3D-lisus - V4: värv, joonte asetus, vorm - V5: liikumine Juhteteed ei tööta isoleeritult vaid suhtlevad omavahel. 
2 juhtetee süsteemi:  - Tegutsemise tee – tuleb suurtest magnorakkudest ja läheb esmaste nägemisväljade 
kaudu parietaalpiirkondadesse mis sisaldavad liikumispiirkondi - Tajumise tee – kõhtmine tee – algab ganglion ja parvorakkudest ja läheb esmaste 
piirkondade kaudu värvi aladele ja inferotemporaalsesse koorde. Liikumise teema.  - Dorsaalne tee sisaldab ka egotsentrilisust – tean kus ise selle asja suhtes olen. Kuju ja 
objekti identiteedi teema.  


Inimene sai vingugaasimürgituse ja kaotas suure osa nägemisvõimest.  ’kortikaalne/objekti
pimedus’. Ei tajunud kuju ja vormi. Nägemisteravus oli korras aga ei suutnud öelda mis pidi
kriipsud on ja ei suutnud kopeerida objekte, aga mälu  järgi oskas hästi.  
Aistingud (jooned) > apertseptsioon (objektid) > assotsiatsioon (tähendus) Kaksikdissotsiatsioon - Vastandlike protsesside üksteisest sõltumatu häirumine ja säilimine ajukahjustuste või
eksperimentaalsete protseduuride tagajärjel - Viitab   suhteliselt   iseseisvatte   ajusüsteemide   (moodulite),   mis   tegelevad   erinevate
küsimuste lahendamisega, eraldiseisvusele - Hipokampuse eemaldamise tagajärjel pikaajalise mälu eemaldumine  Miks loodus leiutas kõhtmise ja selgmise juhttee? - Väldib/vähendab riske – igal asjal omad eesmärgid - Tagab töötlusressursside saadavuse (kõiki detaile ei pea kiirelt ja täpselt töötlema) - Objektide taju juures pole oluline asukohainfo absoluutne täpsus Rakkude spetsiifilisus
Juhteteede sees on hästi erinevad tööülesanded erinevatel rakkudel. 
Nägemissüsteemis esineb: - Värvi   märgatakse   nii,   et   sellele   reageerivad   ühed   rakud,   mis   selleks   on   määratud
tugevamini ja teised vähem - Samamoodi orientatsioonile - Torbikukujuline ülesehitus – kõrgemates struktuurides on rakud teised, reageerivad
hele-tumedusele, keerulisemad rakud teatud kujudele, mustritele, kujunditele Näo   tajumine   –   rakud   võivad   ka   ilma   näo   otsese   kujundita   näo   tuvastada.   Spontaanne
laenglemine?  


Kui tunneme ära raku rühmad mis tegelevad teatud ülesannete lahendamisega siis on näha et
peas olev kavatsus võib mõjutada seda kuidas füsioloogia töötab. 
Dorsaalse tee spetsiifiline aktiivsus – rakud aktiviseeruvad kui ahv haarab ja hoiab käes teatud
kuju ja orientatsiooniga klotsi. Aktiivsus algab klotsi ilmumisega nägemisvälja aga ainult siis
kui on kavatsus seda ka haarata. (kavatsus kajastub selles millega rakud informatsiooniga
peale hakkavad)  Anterior intraparietal Area (AIP) - Rohelises   alas   nende   teede   sees   on   erinevate   juhtetee   alafunktsioonid.   (asukoht,
liikumine, ruumilised transformatsioonid, ruumisuhted, silmade ligutamine) - On   probleemid   kortikaalsed,   mitte   meelelundi   spetsiifilised.   Miks   me   ei   saa
meelestatud pilti on seotud ajukoorega mitte meelelundiga.  - Prosopagnoosia – nägude mitteäratundmise häire - Tesrebraalne akromatopsia – aju kortikaalset päritolu olev värvide mittetajumine - Akinetopsia – liikumise mittetajumine Alajaotused juhteteedes - Ettejuhtimise tee - Tegevuse planeerimise tee - Ventraalne tee – vorm ja värv Alajaotused dorsaalses tees
Seotud mitte nägemise kvaliteediga vaid pigem tegevustega: - Haaramine - Sakaadilised silmaliigutused - Jälgivad silmaliigutused - Osutamine - Kogu keha liigutamine Koht kus tajutee läheb üle juhtimise teeks. 


Nägemisinfo tee võrkkestast ajju - Ventraalne tee (orientatsioon, kontrast ja värv töödeldakse erinevalt) - Värv on kiirem kui orientatsioon ja liikumine - Värviinfo võib tulla ka erinevaid teid pidi lõppunkti - Aga juhteteed ei tööta isoleeritult, segregatsioon ei le absoluutne - ’ei näe midagi aga teab kas liikumine toimub paremale või vasakule’ – pimenägemine Stiimuli energiast tulenev viivis - Meeleorganite vastus sõltub sellest kui tugev oli stiimul Silmade liikumine – tajumiseks hädavajalik - Kuhu me ei vaata seda me ei näe - Valgus peab langema kindlale alale, silmi peab liigutama et igale poole näha - Sakaadid – hüpped, vajalikud selleks et tekiks pidev stimulatsioon silma põhjas - Kui pilt on kogu aeg paigal siis rakud ei võta enam infot vastu ja jääb hall pind - Lähivaatlus -foveaalne ala, kaugem – pära-foveaalne, kauge – periferaalne  Pupilli diameeter – kognitiivse pingutuse (mitte nägemise) mõõt.  Ajalised ja ruumilised vastastoimed - Liikuv objekt lokaliseeritakse tema tegelikust asukohast ettepoole  - Objekt mis ilmub nõuab tajumiseks aega  Kiired ja aeglased tajuprotsessid


Taju jaoks kergem ülesanne toimub kiiremini. Need millega rohkem vaeva peab nägema on
aeglased. Teatud ülesannete lahendamiseks on mentaalsed piirangud. III LOENG  Aktsioonipotentsiaal tekib kui …  Vahetu ja vahendatud taju
Meelteandmetes teatud protsesse tehes, teatud hoiakud ja mudelid – neid korrigeeritakse ja
kohandatakse uute mudelitega ja tehakse seeläbi järeldusi maailma kohta.    Ökoloogiline – on mõtet rääkida asjadest mis on päriselt inimeste jaoks tähtis.  Gibson  oli
pahane, et teised keskenduvad liialt suurtele ja keerulistele asjadele. Ta arvab, et tajus ja
meeleandmetes on kõik olemas Gibsoni arvates on aju äärmuslikult alt-üles  Vahetu taju – meelteandmetes on kõik olemas, meeleorganid on kohanenud selleks et korjata
üles ökoloogiliselt valiidseid tunnuseid ja nendega oma keskkonnas toimetada.  Olenevalt   keskkonnast/kultuurist   võib   sõltuda   objektide/kaugustaju   arusaamine   nt   metsas
elanu ei saa aru et aasal lehm on kaugel tegelt väga suur.  Konstruktivistide arvates: - Tajumine on aktiivne konstruktivistlik protsess - Tajumulje ei ole üheselt määratud sensoorse sisendiga - Taju mõjutavad ootused ja hüpoteesid mis mõnikord võivad viia valedele järeldustele Taju – kujutise retinaalse suurenemise pöördkiirus - Tajutakse vahetult  - Sama enda ja kujutise liikumise jaoks - On reaalsusega kooskõlas - Aga ainult ökoloogilistel mõistlikel kaugustel - Õpitav Samas ka probleeme – raske tõestada, mõnikord pole piisav. Bioloogiline liikumine - Keeruliste   liikumismustrite   koostajumine   –   kergesti   haaratavad   tegevused   ja   ka
kavatsused Targad tajumehhanismid - Lihtsus on suhteline


- Nutikas   mehhanism   võib   samal   ajal   olla   efektiine   ja   kiire   aga   ka   paindumatu   ja
monofunktsionaalne Ansambli keskmised tunnused - Inimesed oskavad hinnata elementide keskmisi suurusi mida kõiki eraldi ei tajuta. - Tajutavad tunnused võivad olla mittetriviaalsed Dihhotoomiad (3): Globaalne ja lokaalne taju - Globaalne – üldpilt - Lokaalne – detailid Taju liigub globaalselt lokaalsele: globaalse info eelistamine (kiirus, interferents) > globaalne
tasand on varem kättesaadav ja automaatne - Piirtingimused  Eelduseks   mõlema   tasandi   võrdne:   tuttavlikkus,   keerulisus,   identifitseeritavus,   elementide
sõltumatus – see võib olla lokaalse eelistamiseks globaalsele Joonte teooriad – pole piisavad.  - Spetsiaalsed rakud ja rakkude tulbad erinevatel töötlustasanditel. Tarvis kõrgemat järku nägemisteooriat - Kortikaalsel   tasandil   on   tõenäoliselt   kõrgemate   protsesside   mõju   mis   aitab
tähelepanufiltrit mõjutada Mis on kõrgemat järku taju kood? – kui erinevad nägemisvälja rakud võivad oma eelistusi
realiseerida sünkroonse laenglemise kaudu. Kui ühte nägemisvälja tuleb informatsioon ühest
kohast siis neid objekte seotakse kokku.  Varda ja raami katse - Hindab väljast sõltuvust või sõltumatust. - Kasutatakse   autismi   ja   skisofreenia   puhul,   mil   eeldatavasti   häirunud   koherentsete
tervikute loomine  Soolisi erinevusi eriti ei ole Holistlik vs analüütiline tööpõhimõte
Kopeerimisülesandes   ameeriklased   eksivad   enam   suhtelise,   jaapanlased   absoluutse   joone
pikkused - Holistilik – kontekstitundlik, aasiapärane - Analüütiline – taustast sõltumatus – euro-ameerikalik Kaks jaotust tajus: - Ventraalne (objektitaju) ja dorsaalne (tegevuseks vajalik taju) juhteteed


- Taju jaotamisega kiireteks ja aeglasteks protsessideks Ka  - Vahetu ja vahendatud lähenemine - Globaalne ja lokaalne eristamine ÄRATUNDMINE Äratundmise võtmeprotsessid - Stiimulite eristamine ja grupeerimine objektideks ja mitte-objektideks - Vahemaadest ja vaatepunktidest sõltumatus – kujutis on piisaavalt täiuslik peas - Tajukategooriate mitmetahulisus – koerte näide, koerad võivad väga erinevad olla See, et mittekanoonilised (tavapärased) objektide vaated n äratuntavad annab tunnistust et
äratundmine on kõrgem kognitiivne protsess - Objekt on tajus fundamentaalne komponent, organiseerimise vähem (elame selleks et
objekte ära tunda) - Seega on tajus mõõtmine ja järeldamine Äratundmisel: - Luuakse reetina sisendile toetudes objekti seisemine representatsioon - See säilitatakse edasise tarbeks - Käesolevat sisendit võrreldakse mällusalvestatuga - See võrdlus on reeglina vaatepunktist sõltumatu Järeldamine – reeglipärane otsuse tegemine ebatäiuslikest andmetest leidmaks kõige sobivam
lahendus tajulisele sisendile. Kujutiste omadusi mõõdetakse ja sellele antakse sisu Kuidas võiks taju äratundmise küsimust lahendada?
Põhiline küsimus/ülesanne on taastada need keskkonnatingimused mis need kujundid tekitasid
Marr pakub 3 töötlustasandit: - Komputatsiooniline   tase   (mis   on   probleem)(kuidas   on   kujutatud   3d   maailma   2d
erutusmustris)(kudias sisendist saada kätte see mis stimulatsiooni on tekitanud) - Algoritmiline/representatsiooniline     (mis   on   sisendiks,   representatsioonid,   mis
väljundiks; ) - Rakenduse tase (kuidas see kõik töötab?) On mingisugune sisend. Kõigepealt analüüsitakse kujund faasiliseks hele/tumeduse erutuse
mustriks. Siis hakatakse grupeerima, siis on vaja koostada algoritmide põhjal 3d struktuur.
Objekti äratundmiseks tegelikult värvi vaja ei lähe. Kõige tähtsam on hele-tumeduse muster.
Mõõdetakse ära valguse intensiivsus igas reetina punktis. Suured üleminekud on tõenäoliselt
servad. Väiksemad hele-tumeduse mustrid vastavad pindadele, tekstuuridele. 2 ½ -D visand
on see kuidas objektid üksteise suhtes paiknevad – mis on mille  taga, mis on kaugemal.
Kolmandaks täielik 3D mudel.


2D objektide (mustrite) äratundmine - Templaaditeooria   –   meil   on   peas   ideaalsed   kujundid   mille   järgi   saame   sisendit
kategoriseerida. - Joonte teooriad – teada on objektide kategoorias teatud hulk tunnuseid Lõputu   hulga   templaatide   puhul   on   arvuti   hea   üldistaja,   inimesel   samamoodi.   Alguses
kategooria kirjeldus üksikutel objektidel põhinev ja lõpuks laieneb kaugemale nt õpetajad
suudavad igasugust käekirja lugeda.  3D objektide äratundmine Vaatepunktivaba representantsiooni loomine (Marr) - Seal pmst on oluline saada hea 2 ½ tasandi kirjeldus sest siis saab olema tasandi
kirjeldus tõene.  - 3D   objektide   äratundmisel   on   olemas   baasfiguurid,   3D   objektide   kataloog   millest
pannakse kokku objekt (peatelg, osateljed, kontuuri generaatorid, primitiivid) Biedermani teooria - Koostiskujundeid võib olla erinevate geomeetriliste kujunditega - Kokku 36 baasgeooni (kujundit) millest loome erinevad objektid Objektide osi (geoone) defineerivad mittejuhuslikud omadused: - On mingi teatud sisemine loogika - Kurvilineaarsus - Paralleelsus - Ühine lõppunkt - Sümmeetria - Kollineaarsus - Ja kuna need ei muut vaatepunktist sõltuvalt pole kontuurigeneraatoreid vaja


Vaatepunktide   sõltumatus   objektide   äratundmisel   kehtib   135   kraadini.   Kui   vaatepunktide
erinevus on suurem siis mitte. (olulised geoonid jäävad varju)
Marri   ja   biedermani   lähenemine   aitavad   aru   saada   kuidas   objekte   kategooriate   vahel
eristatakse
Vaatamata mõjukusele on marri ja beidermani objektitaju teooriad igal juhul suurtes raskustes
kategooriasesieste objektide identifitseerimise seletamisel Karikatuurid - Rõhutatakse/liialdatakse iseloomulike tunnustega. - Annab kergemini vihjeid kellega on tegu. Üksikute joonte teema on taju tundmisel
vajalik Nägude äratundmine: hea, aga üllatavalt halb
Peamine probleem on see, et peab identifitseerima mitte kategoriseerima.  - Sisemised jooned dünaamilised - Emotsioonid ja sotsiaalsed signaalid - Suured muutused ajas (tahtlik, vanus) - Võõraste nägude tuvastamise puhul ollakse suht halb Kehtiv ka tuvastussüstemide kohta: harva esinevad kategooriates tehakse rohkem vigu. Eristatakse võõraste ja tuttavate nägude töötlust
Protsesside eristamine ja nende järjekord - Kõigepealt   näo   tunnuste   alusel,   mis   vb   on   seotud   teatud   vaatepunkti   või
emotsionaalsete väljendite, kuidas nägu liigub.  - Tuttavate juures on võimalik hakata mõtlema sügavamalt – kas tean kes see on, mida
tema kohta tean, mis ta nimi on - Järjestikune süsteem - Kuigi   sisenditeks   üksikud   jooned,   holistiline   muster,   siis   praktiliselt   ei   ole   häid
kirjeldusi selle kohta et oskaks öelda ainult inimese nime aga mitte midagi muud.
Inimese identiteet ehitatakse üles tema tajulisele sisendile - Võõraste iimeste puhul jääb ainult sisendi tajulisuse juurde NB! Kui miski on mällu kodeeritud  ühel viisil nt holistlikult siis ei tähenda see, et kõik
töötlussammud selle juures on samuti holistlikud Näo töötluspiirkond ajus
3 erinevat piirkonda:  - Oksipitaalne – sisendi loogika, lihtsam joonte töötlus - Fusiformne – näo mustri analüüs - Tms, temporaalsagaras – inimese sidumine identiteediga Vananemine   –   karioidne   pinge   –   nägude   taju   iseloomustab   tundlikkus   vananemisele   mis
toimub teatud reegli alusel (peakuju muutus on südamekujulise transformatsiooni alusel)


Inimesed ei ole väga head nägude äratundmises – kogenud tolliametnikud v passikontrollijad
saavad aru.  - Prosopagnoosia – ei tunne nägusid üldse ära Nägude ilu - Sümmeetrilised näod – terved geenid Oleme tuttavate nägude ära tundmisel edukad sest nendest on 3D pilt. Aitavad ka teiste meelte
info.
AUTOMAATNE JA PINGUTUSLIK TAJU Automaatse taju kriteeriumid: - Tahtele allumatud - Ei pea jõudma teadvusesse - Ei ole segatud teiste protsesside poolt – nt auto juhtimine; lugemine on segatud sõnade
kuulmise tõttu - Raske katkestada - Võivad olla arenevad Harjutamise mõjul protsessid automatiseeruvad st töödeldakse kiiremini, lugemine kiirem kui
värvi nimetamine
Kõige kuulsam test on Stroopi test. Lugemine on kiirem kui värvi nimetamine.  - Paralleelse töötluse idee – interferents ilmneb kui töötlus korraga samas staadiumis
ning võidab see mille puhul pole tarvis modaalsust vahetada - Ümberkodeerimise idee - Aeglustumine tekib kui ülesandes on vaja informatsiooni tõlkida erinevate süsteemide
vahel nt kategoriseerida ja valida vastamise viis - Stroopi katse on õpitav, tekib harjutamise efekt Klassikaline näide automaatsest ajust – lahknevusnegatiivsus - Automaatne erinevuse tuvastamise mehhanism ajus - Tähelepanueelne   muutusespetsiifiline   aju   bioelektriline   signaal   mis   annab   märku
mälujälgedest ja mida saab kasutada eristamisvõime objektiivseks hindamiseks Lahknemisnegatiivsus (MMN) – infotöötluse spetsiifiline okrtikaalne muster – automaatne
ernevuse avastamise mehhanism - MMN sõltub erinevuse suurusest - Mmn ei ole vastus sensoorsele adaptsioonile vaid mälujälje võrdlus (ennustus) - Tekib väga erinevate tunnuste erinevuse peale - Tekib ka stiimuli ärajäämisele, kuulmises 150ms aja sees - Tekib ka abstraktsete joonte erinevuse peale - Eeldatavad   generaatorid   (kuulmises):   frontaalne   ja   supratemporaalne   piirkond
vastavalt tahtmatu tähelepanu suunamise ja helianalüüsi ülesandega - Varane (jooned) ja hilisem (sisu) MMN - MMN on primitiivne intelligentsus - Omab kliinilise korrelaate, seotud NMDAR-süsteemiga


Tähelepanust sõltuvumatust saab kontrollida eksperimentaalselt - RT ülesanne – reageerida keskosa liikumisele kas ignoreerides või jälgides tausta - Tähelepanu kontrollimine post-hoc andmete pealt – kas esinev tunnuseid mis viitavad
tähelepanulistele protsessidele - Sõltumatust   töötlusressursside   olemasolust   saab   demonstreerida   selle   ressursi
hõivamisega MMN näitab – mida tahtmatult tähele pannakse, mida eristatakse, millest peas mudel luuakse,
kui hästi seda mäletatakse.  MMN nägemises - Olemas (nagu ka puutetundlikkuses) - Omab tähendust - Uuritut   nt   skiso,   meeleoluhäirete,   vananemise,   ainete   kuritaarvitamise,
neurodegeneratiivsete häirete puhul MMN on - Tähelepanueelne - Omane mitmele meelele - Funktsionaalse seisundi objektiivne indeks - Eristusvõime objektiivne indeks - Ellujäämiseks vajalik  - Võimas tööriist JUHTFUNKTSIOONID TÄHELEPANU Juhtfunktsioonid   –   täidesaatvad   funktsioonid,   frontaalsagara   funktsioonid,   kognitiivne
kontroll, eneseregulatsioon, töömälu, tähelepanu, käitumise inhibitsioon, ülesande vahetamine
Tähelepanu   (TP):  kognitiivne   selektsioonimehhanism   ajus,   millel   on   iseloomulikud
piirangud (maht, ressurss) ning hõlmab iseloomulikke närvivõrgustikke, (väga raskesti tajust
eristatav)
William  James:  igaüks teab mis on tähelepanu.  Teadvuse  poolt eredalt  ja selges vormis
haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korragakäepärase objekti või mõtteahela hulgast
TP – valik infotöötluses; tähendab automaatselt seda, kui on valik siis on sinna ka mälu
kaasatud sest meil on millegi vahel valida.  Tähelepanu
TP tagajärjed: - Eelistöötlus - Suurem/tugevam neuronaalne vastus


- Parem mälusooritus - Tähelepanu ümberlülitamine võtab umbes 100ms - Tähelepanu efektid modaalsusspetsiifilistelt aladelt - Afektiivne töötlus on automaatne TP   võib   muuta   protsessi:   taktiseadja-koguja   mudel   subjektiivse   aja
kulgemises Tähelepanu teemad TP uurimine  väga edukas, kuid kannatab  enamike  laboriuuringute  hädade  käes: uuritakse
pigem seda, mida saab, kasutatakse kunstlikke instruktsioone ja stiimuleid Kahte liiki tähelepanuprotsesse Üksiktunnuste esilehüppamine - Võime üksiktunnuseid automaatselt märgata - Neid   üksiktunnused   millest   me   automaatseid   järeldusi   teeme   on   väga   palju:   värv,
intensiivsus, orientatsioon, suurus, liikumise suund, kuju - Oleme kohanenud ülalt alla päikesevalgusega - Esilehüppamisefekt sõltub tunnuse erinevuse määrast aga mitte elementide arvust - Üksiktunnuste   silmatorkamine   sõltub   tunnuse   erinevuse   määrast,   katseisiku
strateegiast ja keskendatuest ehk on ikkagi top-down mõjutuste all. Inimestel on kindel
tähelepanu kontrollseadistus - Meie tajusüsteem töötab kõigepealt ühe ja siis teise tunnuse otsimisega - Iga ühiku töötlemine nõuab ekstra ressurssi


- Stiimuli avastamine on kiirem kui stiimuli puudumise avastamine, et stiimul avastada
peab kõik need läbi käima ja alles siis avastatakse puuduv stiimul. Et erilist stiimulit
avastada ei pea tõenäoliselt kõiki läbi vaatama.  Tunnuste integratsiooni teooria Tunnuste ja objektide töötlemise tasemete eristamine: - Eeltähelepanulisel tasandlil töödeldakse üksikuid objektide tunnusjooni - Fokusseeritud TP tase – tunnuste kombineerimine ja objektideks sidumine Seega: objektide ja tunnuste otsing on erinevad asjad: - Tunnused töödeldakse paralleelselt (punktiirjoon joonisel) - Tunnused   kombineeritakse   objektideks   seriaalselt   (ja   see   on   suhteliselt   aeglane,
pidevjoon joonisel) - Kombineerimist   saab   soodustada   ruumitähelepanuga   ja   top-down   mõjutustega
(eesmärgid, teadmised), nende puudumisel võib tekkida juhuslikke kombinatsioone Juhitud otsingu teooria (J. Wolfe)  - Otsingut   suunavad   bottom-up   ja   top-down   mõjutused,   luuakse   tähelepanu
prioriteetsuse kaart (saliency map) – kõige tõenäolisemalt otsitavad objektid - Baastunnuseid mille alusel grupeeritakse on Wolfei arvates 8-10: värv, orientatsioon,
liikumine, suurus, sügavus, vernier’ nihe, kõverus, ristumine, läige - Kui see on tõsi siis ei ole põhjust arvata et tähelepanu oleks tingimata ringikujuline Duncan ja Humphreys täiendasid - Oluline on eesmärkstiimuli erinevus taustast ja tausta omavaheline sarnasus (tunnust
avastatakse automaatselt, kuigi oluline on tunnuste kombinatsioon), oluline kui kiiresti
jõuab lühiajalisse mällu ja kas saab korraga eirata Tähelepanu automaatne võime tõmmata tähelepanu sõltub peale tunnuste erinevuse suuruse
ka   TP   kontrollseadistusest   >   (nt   tähelepanematuse   pimedus,   nähtamatu   gorilla   illusioon)
märkimisväärsed ja silmatorkavad muutused jäävad tähelepanuta Väline ja seesmine ruumitähelepanu - Väline – silmade liigutamise abil, liigutame silmi selleks et midagi näha. Tänu sellele
võtame vastu erinevaid sisendeid.  - Seesmine – valikuline fokusseerimine silmi liigutamata.  - Fokusseeritud   tähelepanu:   taskulamp   –   nihutatav   kitsale   sensoorse   välja   alale,
valgusvihi suurus ’timmitav’; valiidsed vihjed kiirendavad taju Tähelepanu saab suunata eelosundajaga mis võib olla perifeerne või tsentraalne. Mõju sõltub
valiidsusest: tsentraalse osundaja mõju on teine põhjus miks TP väli ei pea olema ringjas - Kui esitatakse enne stiimulit, siis kiirendab objekti töötlust - Kui on mittevaliidne, kui ei aita kaasa ja osundatakse kohale kus asja ei toimu siis
aeglustab töötlust


Perifeerne eelosundaja: tähelepanu suudab suunata ja meelde jätta
Tsentraalne eelosundaja: päike, kas oli kollane ring või mitte? Võtab kauem sest asjast peab
enne aru saama ja alles siis saab otsima hakata - Muutusepimedus   –   võimetus   mitte   märgata   (automaatselt)   küllalt   suuri   muutusi
nägemisväljas.   Selleks   et   ruumitähelepanu   suunata   me   liigutame   silmi.   Silmade
liigutamise ajal ei võta informatsiooni vastu Tähelepanu silmapilgutus - Kui esitada 2 stiimulit üksteise järel, siis esimest töödeldes korralikult ei ole jaksu
kohe teist töödelda kui alles mõne ms järel.  Maskeerimine - Ühe   stiimuli   mõju   teisele,   kasutatakse   stiimulite   töötluse   uurimiseks   erinevatel
tasanditel - Tagasimaskeerimine nägemises samas rollis kui varjutamine kuulmises – katkestada
teadlik töötlus - Ettepoole maskeerimise mõju ei kesta kaua. - Mida kauem kestab esimene stiimul, seda hiljem on maksimaalse maskeerimise hetk Miks siis kasutatakse?
Töötluse   jälgimiseks   erinevatel   tasanditel   –   osa   stiimulite   (semantilisest,   tajulisest   jm)
töötlusest on kahtlemata alalävine
Teadvustamiseks tarvis vähemalt 2 asja: - Piisavat tugevat stiimuli signaali, hästi kättesaadavat stiimulit (maskeerimine häirib
seda) - Ülalt alla tähelepanu (saab häirida alternatiivse tähelepanulise ülesandega) Kui stiimulit ei töödelda teadvustatult siis võib selle põhjustada liiga nõrk signaal (alalävine
töötlus) või puudub tähelepanu (eelteadvuslik) Aju TP-süsteem - Tähelepanul on omaette närvivõrgustik ja selleks ei pea kasutama teiste ressursse - Kuigi ta on neuroanatoomiliselt eraldiseisev on tal oma võrgustik - Tp kasutab anatoomiliste piirkondade võrgustikke - Nende võrgustike tegevust saab kirjeldada kognitiivsetes terminites Kolm TP anatoomilist võrgustikku - Ärksustloov – erksuse loomine ja säilitamine (ka hoiatussignaalidega, valmistumine) - Orienteerumissüsteem  –   sisendi   valik   modaalsuse   või   asukoha   alusel,   fookus
nihkunud   posterioorselt   süsteemilt   ja   parietaalselt   aladelt   ka   frontaalsele,   suunab
selektiivse ruumitähelepanu ust sinna kuhu tarvis


- FEF – osaliselt kattuvad neuronite populatsioonid aktiveeruvad silmade liigutamiseks
ja tähelepanu ümberlülitamiseks - Täidesaatev süsteem – rõhutas eesmärkstiimuli avastamise hetke (mil toimub midagi
erilist,   haarab   teadvuse,   mujale   ressursse   ei   jätku)   originaalis   seostatud   frontaalse
koore ja anterioorse võõrkoega; fokusseeritud TP top down kontroll.  - Uued teemad: enesekontroll, konflikt, arenguline perspektiiv Taju täidab oma rolli mh stiimulite valiku abil. Ülalt alla ja alt üles töötavad igapäevases
tegevuses koos, kuid on eraldiseisvad asjad - Bottom   up   –   stiimulist   sõltuv   (stiimulist   sõltuv,   paindumatu,   TP   ’haaramine’
lühiajaline) - Top down – jooned, objektid, asukoht, aeg (õppimisvõimeline, püsiv, kasulik) Kas ülalt alla ja alt üles tp on sõltumatud? TP probleemid - Lahtihaakimine töödeldavast stiimulist - Nihutamine ühelt stiimulilt teisele - Kinnitamine uutele stiimulitele - Kui stiimulit ei töödelda teadvustatult siis võib põhjustada selle nõrk signaal (alalävine
töötlus) või puuduv tähelepanu (eelteadvuslik) Töötlus võib olla eelteadvuslik, alalävine või teadvustatud: - Globaalne silmatorkava või eesmärkidele vastava infomatsiooni kättesaadavus mida
valitakse, võimendatakse ja levitatakse laialt - GNW hüpotees sisaldab 2 etappi: taju, tähelepanuline töötlus


Fokusseeritud ja jagatud tp Kokteilipeo efekt - Mürases   stiimulväljas   (keskkonnas)   toimub   stiimulite   valik   peamiselt   füüsikaliste
joonte   alusel   ja   ignoreeritud   kanalite   info   ei   ole   kättesaadav   (mälujälg   puudus,
füüsikalisi muutusi pigem märgati) Fokusseeritud TP - Enamus sisendit töödeldakse küllalt kaugele, et olle tähenduslik (sarnane visuaalsele
objektiotsingule) Dihhootiline kuulamine Mudeldab reaalelulisi situatsioone mil vastuvõetavas sisendis tuleb keskenduda vaid ühele.
Teist praktiliselt ei tajuta. Selles on 2 erandit - Kui mõlemad on väga lühikesed nt 3 sõna, mis viitab lühiajalise ’lao’ olemasolule - Kui TPline sisend on lühem kui mõned sekundid (kajamälu) Selektsiooni aluseks võib olla midagi muud kui kõrv (ehk pole ruumiline) nt kõneleja sugu
(Broadbent) - Varased töötlusetapid võivad olla paralleelsed, edasised seriaalsed.  (Deutsch= REA (parema kõrva eelistus) rakendusi - Kui kõne suhtes on juhtiv vasak poolkera, tajutakse verbaalseid stiimuleid paremast
kõrvast paremini - Kognitiivse kontrolli edukuse mõõdik - Kõne lateralisatsiooni esmane hindamine - Arengu hindamine (4 aastastel REA kõnele) - Reaktiivus sravimitele, hormoonidele, seisunditele


Jagatud tähelepanu, multitasking - Nõuab hulgaliselt ressursse, halvendab üldsooritust ja iga ülesande sooritust eraldi ka
(1958 broadbent) TP keskse mahu teooriad: - Kahneman – TP kasutab küll sama ressurssi kuid selle maht muutub (on keerulisemate
ülesannete jaoks suurem) Teooria test – ülesannete koos tegemine - Tähtede ja numbrite juhuslik genereerimine - Prototüüpide õppimine - Käeline ülesanne: kruvimine - Tooniülesanne: eesmärkheli avastamine Ülesanded   segasid   üksteist   ja   juhuslik   genereerimine   segas   ja   häirus   kõige   rohkem,
tooniülesanne kõige vähem. TOETAB KESKSE MAHU TEOORIAT - Sarnane segab sarnast TP jagamine MMN katsetes Eeldus – MMN tekib eeltähelepanuliselt ja pigem häirub stiimulitele TP pööramisel. - Samas : tähelepanu muudab erp signaale al 20-50ms Traditsioon: lugemine, ignoreeritav auditiivne sisend. Lekkimine? 
 Pigem kasutada TP hõivamiseks sama modaalsust (eriti nägemises) Olulised mutlitaskingu mõjutajad: - Sarnasus - Harjutamine - Ülesande raskus  Tähelepanu   tõenäolisemalt   jagatav   kui   ülesanded   võimalikult   erinevad   (nt   erinev
modaalsus või ülesanne ise) KOKKUVÕTTEKS: - TP roll on informatsiooni korrastada ja töötlusressursse optimaalselt suunata - Valitseb terminoloogiline mitmekesisus - TP on väga raskesti teistest juhtfunktsioonidest ja tajust eristatav TÖÖMÄLU - Tähelepanu suunamise - Informatsiooni töötlemise - Ajalise kestvusega …. Protsesside kogum - Info ajutine säilitamine ja töötlemine 68. aastal kirjeldati ära mudel kuidas ühe modaalsuse sees kuidas infot töödeldakse – võetakse
vastu > info liigub edasi järgmisesse ladustuspunkti > punktis toimub kordamine > info liigub
edasi pikaajalisse mällu


- kirjeldab mingit osa maailmast kuid see ei ole töömälu vaid toores lühiajalise mälu
keskne element - 7 +/- 2 jääb meelde asju kui eriti ei pinguta Alan Baddeley 2 muudatust - Kuskil   on   mingi   ruum,   keskne   täidesaatja,   kus   informatsiooni   hoitakse   ja
menetletakse. Teatud sekkumisega saab stimulatsioone kokku võtta - Stimulatsioon   võib   olla   erinevatest   kanalitest.   Nende   vahel   toimub   töötlus
kokkupuutekohtades. Omavahel on teatud piirini sõltumatud.  - Lähtusid sellest et tavalisel inimesel on süsteemid sõltumatud – seda saab näidata:
saab   teha   kahte   asja   korraga,   sest   üks   ei   sega   teist.   Sarnased   süsteemid   segaksid
üksteist - Kui pead tegelema verbaalse informatsiooniga siis visuaalne ei sega seda eriti, aga
teine verbaalne info segaks.  2 teemat - Fonoloogiline ladu – sisemine kõrv - Artikulatoorne kontrolliprotsess – sisekõne, mida teeme asjadega ja mida hakkame
meelde jätma Robert Logie - Visuaalne vahemälu – aitab sõnu pildi järgi meelde jätta - Sisemine kuvand Fonoloogiline ring - Fonoloogilise/semantilise sarnasuse efekt - Sõnapikkuse efekt – meenutatakse niipalju sõnu kui 2s jooksul korrata jõuab, nii palju
meelde jääb - Artikulatoorne mahasurumine – protseduur mis takistab kordamist, visuaalsel sõnade
esitamisel ’katkestab’ sõnapikkuse efekti - Seostamata helide efekt- töötlemine võib sekkuda fonoloogilisse töötlusesse - Seriaalse järjekorra säilitamine - … Fonoloogiline sarnasus (suur-väike) - Suur fonoloogilise sarnasuse efekt – sõnad on sarnased nt kapp, mapp, lapp Sisuline sarnasus – huge, big, wide, large vs we; soft, old, late, good
- Väike kuid oluline semantilise sarnasuse efekt - Hilisemal meenutamisel aitab pigem semantiline sarnasus Seega:  mälu   kasutab   fonoloogilist   kodeerimisalust   lühiajaliselt   ja   semantilist
pikaajaliselt   säilitatava   informatsiooni   jaoks  (sest   muster   vastupidine   LTMst
ammutamisel)
Mis on fonoloogilise ringi funktsioon? - Õppida keelt! Fonoloogilise õppimise komponendid


- Patsient   PV:   audit   numbrimälu   2   ühikut,   intellekti   normaalne   kõneloome   ja
arusaamine   normaalne.   Õppis   emakeelsed   seoseta   sõnapaarid   kuid   võõrsõnu   ei
õppinud Keskne täidesaatja TP   fokusseerija,   salvestaja,   otsustaja,   väike   homunkulus,   võimeline   kõigeks,   mis   jääb   2
töötlussüsteemist väljaspoole, töötleb mitte lihtsalt ei säilita: - On võimeline tähelepanu fokusseerima  - ……. Episoodiline puhver - Kõne planeerimine - Sisaldab   multidimensionaalse   koodiga   episoodilist   informatsiooni,   seob   WM
komponente ja WM LTM ja tajuga - Võimekus piiratud, u 4 känki - …. - Lause keerukusega kasvab kavandamise aeg ja kõnealguline põhitooni kõrgus Seda et kogu sõnum mõeldakse enne ütlemist läbi oletas juba wundt, vastandus pauli osade
kaua planeerimisele (sarnaneb holistlikule ja analüütilisele tajule)
Oluline on seos fiksatsioonide ja kõne vahel: enne valitakse alguspunkt (vaadatakse seda) siis
öeldakse välja. Enamasti  mõtleme  läbi mis ütlema  hakkame ja see nõuab planeerimist  ja
informatsiooniga arvestamist
Töömälu mõõtmine - töömälu maht – numbrijärjekorra peab meelde jätma ja siis seda tagurpidi ütlema - Visuaalsete mustrite test -  - Corsi test – klotsid kus on ruumiline komponent, visuaalne kodeerimine - Töötlusmälu maht  - N-sammu tagasi test - PASAT-test - Muutuste avastamine - Sternbergi ülesanne - Petersoni ülesanne - Operatsioonid tähtedega - AX-CPT Töömälu on mitmepalgeline konstrukt mis koosneb: - Kodeerimisest - Säilitamisest - Meenutamisest - Äratundmisest - Tuttavlikkusest - Värskendamisest - Ajalise järjekorra seadmisest - Sidumisest


- Tähelepanust - Pärssimisest Strateegia tähtsus - Stiimuleid   esitades,   maailmas   toimetades   stiimuli   endaga   ei   defineeri   ära   mida
inimene sellega teeb. Igaühel on õigus otsustada missugust strateegiat rakendad. - Nägusid   esitades   on   vaba   voli   meelde   jätta   kas   oli   ainult   nägu   või   mõelda   sinna
verbaalne taust nt kuri, rõõmus, kaval … Verbaalne stiimul on edukam, neil jäi paremini meelde
Piiritletud protsesside mudel Töömälu – need on aktiivsed mõtted/ideed (3-5 ühikut) mis korraga tähelepanu alla mahuvad
jäädes siiski seotus LTMga (’viidad’ on küljes). WM on aktiveeritud LTMst - Ei erine töömudeli mittekomponendilisest mudelist………….. Beddeley arusaam seostest pikaajalise ja töömälu vahel - Viis kuidas vastuvõetav informatsioon ja vajalikud tegevused omavahel siduda - Aitavad koos asju täpsemini teha Erinevates   uuringutes   on   püütud   kognitiivse   kontrolliga   seotud   piirkondi   prootonaladega
kokku panna ja küsida mis ülesanded kuskil on. Pigem kooskõlaline ja üsna hästi võtnud
temaatika. 
Kontralateraalne viivitatud töötlus (CDA) - Üks asi millega on võimalik kirjeldada kui palju energiat läheb ülesannete täitmiseks - Posterioorne   materjalispetsiifiline   aktiivsus,   sõltub   meeldejäetavad   info   hulgast   ja
inimese võimekusest - Need kellel on suurem infotöötluse võimekus, neil o 2 ühikut 2 distaktoriga sama
kerge kui ainult 2 ühikuga ülesanne - 4 ühiku meelespidamine nõuab rohkem ressursse kui 2 ühikut ja 2 segajat CDA on seotud mälus säilitamisega mitte pingutusega
Mitu objekti mahub töömällu? Kuna säilitavate objektide hulk oli enam-vähem 4 (sõltumata objektide keerukusest) siis on
selge et töömälu kodeerib objekte mitte üksikuid omadusi - Meeldejätmiseks võiks ühik olla objekt Erinev informatsiooni hulk objektide aoks, eristatav tunnusest ’objektide arv’ - Kui   objektid   on   keerukamad   siis   on   ka   tunnustel   oma   roll.   Lihtsaid   objekte   jääb
rohkem meelde kui raskemaid. WM (STM) mälu maht sõltub väga tugevalt meeldejäetavast materjalist
Võib-olla on tegemist võrdlemisraskustega? - Kui muutunud element võib olla teisest kategooriast sis mahupiirangut ei ole - Kui kuubiku peal on täht, siis on kergem eristada


Kognitiivse kontrolli duaalse mehhanismi teooria - Arvestab   paindlikut   rakendatavat   kognitiivset   kontrolli   töötluse   üle   ja
neurobioloogilisi andmeid Proaktiivne (homme eksam, olgu tulen kohale) vs reaktiivne (homme eksam, hakkan täna
õppima) kontroll
Proaktiivne – valmisolek tegutseda
……….
Vananemine – mitte ainult aeglasem töötlus. Noortel pigem proaktiivne ja vanadel pigem
reaktiivne Kognitiivsed protsessid aeglustuvad vananedes - Visuaalruumilised enam kui verbaalsed - Jõutakse vähem mällu salvestada ning teiste protsesside aeglasem kulg jätab vähem
aega/ressursse kordamiseks – halvem baas otsustuste tegemiseks - Noorte   ja   vanemate   täiskasvanute   mälu   maht   mälu-materjalist   ja   kaasnevatest
ülesandest sõltuvalt Treeningu   efekt   võib   ülesannete   vahel   üle   kanduda:   töömälu   >   intelligentsustest.   Pigem
treenid üldist oskust informatsiooni vastu võtta. 
Kas on midagi mille puhul viletsam töömälu võiks kasulikuks osutuda? - Rohkem ’otseteid’ – tugeva töömäluga analüüsitakse liiga palju - Vastupanu ärevusele – ärevus takistab ülesannete lahendamisest, halva mäluga teavad
nkn et ülesanne võib ebaõnnestuda ja sellest pole hullu - Laiem tähelepanu, kuid suurem vastuvõtlikkus segajatele -  - Loovamad lahendused


EMOTSIOONID
Kumb on enne, emotsioon või kognitsioon? - Emotsioon ja tunnetus on osaliselt sõltumatud, afektiivne töötlus varasem ja kiirem - Igasugusele afektile eelneb hinnangu andmine, mis võib olla teadvustamata - Praimimine –  - Afektiivse esmasuse hüpotees – stiimulite luhtsad afektiivsed omadused kodeeritakse
kiiresti, teadvustamata Hinnangute andmine emotsioonile - Esmane hindamine -  kas sündmus on heaolule soodne, stresitekitav või neutraalne?
Hilisem täpsustus: motivatsiooniline relevantsus ja kongruentsus; nt viha, süü, ärevus,
kurbus kui relevantsus kõrge aga kongruentsus madal - Teisene   hindamine   –  millised   ressursid   situatsioonis   hakkamasaamiseks?   Hilisem
täpsustus:   kontrollitavus,   probleemiksksed,   emotsioonikesksed,   tulevikkuvaatavad
ressursid - Ümberhindamine   –  kahe   esimese   jälgimine   ja   modifitseerimine,   vajadusel
ümberhindamine - Efektiivsed strateegiad näiteks eitamine, ratsionaliseerimine, kõrvalejuhtimine Seosed kognitiivse (dorsaalne) ja emotsionaalse (ventraalne) süsteemi vahel Emotsioonidega seotud protsesside piirkonnad ajus - Kiire - taalamus-amügdala - Aeglane – taalams-ajukoor-amügdala, sensoose info detailne tötlus - Emotsionaalne kogemus on mitmetahuline nähtus Afektiivne tähelepanu - Sündmusega seotud ajupotentsiaalid, ERP-id (event related potentials), võimaldavad
ms-kaupa aju neuronaalseid vastuseid jälgida - Tähelepanu ümberlülitamine võtab u 100 ms - Tähelepanu efektid modaalsuspetsiifilistelt aladelt - Afektiivne töötlus on automaatne


Afektiivne tähelepanu-eelne töötlus - Lahknemisnegatiivsus – tähelepanueelne informatsiooni töötlus Meeleolu ja VMMN (visuaalne lahknevusnegatiivsus) - Häire annab viletsama töötluse - Emotsiooninägude automaatne töötls - Näo tähelepanueelsel tajumisel kurb suurema amplituudiga - Düsfooriaga   osalejatel   M330   väiksem,   aga   kurb   nägu   suurema   vastusega   vasak
oktsipitaalpiirkond Tähelepanu silmapilgutus - Kiire järjestikkuse stiimulite esituse puhul hilisema stiimuli halvenenud tajumine juhul
kui T1 ja T2 vahele jääb 200-500ms - Kui esimest stiimulit halvemini esitada siis teine särab paremini Mis AB ajal toimub? - Limiteeritud ressursside mudelid – mida vähem töödeldakse T1 (kaasnev ülesanne,
muusika) seda paremini tuvastatakse T2. Kuna aga samal ajal T1 avastamine ei muutu,
on see probleem - Positiivse afektiivsuse hüpotees - Kui viia inimene positiivsesse meeleollu on langus
palju väiksem - Üleinvesteerimise   hüpotees   –   edukaks   lahendamiseks   peab   olema   optimaalne
aktivatsioonitase töötluse all olevatel ühikutel - Romantika   kõige   suurem   tähelepanu   ’kinniitaja’,   aga   näljatunne   mõjutab
toidustiimulite mõju Afekt ja töötluse haardeulatus - Üldine töötlussuund globaalselt lokaalsele, aga see on modifitseeritav  Positiivne emotsioon soodustab globaalsemat töötlust - Küsimus   on   seega   ka   selles   millistel   tasanditel   haardeulatuse   muutmine   töötab
(tähelepanuline, mälu, tegevus, semantiline) Aga see kõik sõltub motivatsioonilisest intensiivsusest - Kõrge   lähenemismotivatsiooniga   emotsioonid   peaks   eesmärgi   saavutamiseks
kognitiivset fookust kitsendama


- Kui peame jääma ühe tasandi juurde siis see on positiivne mis laieneb Kuidas katseid teha saab - Tajumisel ja tegutsemisel tuleb vahe sisse Emotsioonid ja kognitiivne fookus - Muutuda   võib   ka   tajuline   töötlus   skaalal   holistlik…..analüütiline;     või   sõltuvus…
sõltumatus segajatest (positiivses meeleolus lastakse rohkem segada) - Kas 2 näopoolt pannakse kokku samast või erinevast näost siis peab mõlemad töötlust
kasutama Tähelepanu positiivse kalde ulatus (metanalüüs) - Kui hästi positiivsed emotsioonid aitavad mingeid asju teha  Efekt   pigem   kiire,   seotud   orienteerimisega   mitte   niivõrd   tähelepanu   lahtilaskmise   või
kinnijäämisega Ohu eelistöötlus (visuaalne otsing) - Kurjade nägude esilekerkimine on kiirem – ohu eelistöötlus on keskkonda skännides
oluline - Ohtu signaliseeriv kuri nägu eelistöödeldud (st kiirem ja täpsem otsing neutraalsete
seast) - Evolutsiooniliselt põhjendatav aga ei repliseeru sageli (pole üldine ’kurja’ eelis)  Ohu eelistöötlus tuvastatav ka vMMN tasemel  Ärevus kallutab tähelepanu (ja hoiab kinni) - Ärevusest sõltuv tähelepanuline kallutatus (ruumitähelepanu) Tähelepanu kalde ja emotsiooni seos - Sooritust soodustav, kiirendab (nt madalamad stiimuli avastamise läved) - Sooritust halvendav, häiriv Emotsionaalne Stroopi test - Emotsionaalsete stiimulite puhul interferents suurem


Mis toimub kui emotsionaalne stiimul haarab tähelepanu? Kas ärevus ja depressioon erinevad tähelepanu kalde osas? - Becki   skeemimudeli   kohaselt   suunab   ärevus   tähelepanu   ohuga   seotud
informatsioonile,   depressioon   aga   isiklikekaotuste   ja   läbikukkumistega   seotud
negatiivselematerjalile - Tähelepanu kalle esineb selgemini ärevuse puhul, k.a teadvustamata esituste puhul,
depressiooni korral tulemused varieeruvamad Emotsioonid ja mälu - Meeleoluga kongruentne mälu - Indutseeritakse meeleolu > stiimulid > ootamatu mälutest - Efekt ei ole väga robustne st mõnikord ei replitseeru Erakordsed   sündmused   kodeeritakse   esmakordsete   mehhanismide   poolt
(flashbulbmemories) – täpsed, elavad, kestvad (aga ka need muutuvad ajas) Eriti täpselt jäävad melde ärksust tekitavad detailid (suureneb tõenäosus, et kodeeritakse
ja hiljem  ka ammutatakse),  samal  ajal  ka tähelepanu  fookuse kitsenemine.  Ilmselt  on
’süüdi’ amügdala aktiivsus kodeerimisel - Mis juhtub mälus? – negatiivsete detailide meeldejätmine on parem; rumineerimine –
kronoloogilise … kasutamine, seostatakse oma skeemiga ja saadakseruttu läbi töötada - Ärevuse puhul on visuaalsed pildid kergemini ärkavad Hedooniline detektor ja depressiivsus - Keskkonnas   on   hedooniliselt   markeeritud   aspektid   ja   hedooiline   detektor   arvestab
nendega.  - Omab nullpunkti (nihked võimalikud), võib vajada hindamist (keskne täidesaatja) teeb
valikuid  Ka lihtsad stiimulid erinevadafektiivse väärtuse poolest Tajulist ja emotsiooni infot kasutatakse info töötlusel korraga


Neuroökonoomika klassika - Coca ja pepsi eelistused - Klassikaline   tingimine   fMRI   sänneris   andis   olulise   kokakoolasildi   efekti
hippokampuses ja prefrontaalkoores (pepsi puhul ei esinenud) Emotsioon sekkub tarbija otsustesse: enne valikd, tarbimise ajal, tarbimise järgselt
- Ning seda rohkem mida vähem aega on otsustamiseks ja vastupidi (afektiivsed otsused
on kiiremad) Esimesena maitstud tooteid hinnatakse meeldivamaks
Kokkuvõtteks - Kuna emotsioonide ja tunnetuse söeste uurimine pole väga kaua süstemaatiliselt ühe
katuse all olnud on valdkond veel pisut eklektiline - Selgelt on näha et mõlemad traditsioonil on koostööst ainult võita MÄLU Mälu struktuur
Laoruumi metafoor – mälu modaalne teooria ehk hoidlamudel - Atkinsoni   ja   Shiffrini   mudeli   järgi   toimib   mälu   hoidlate   süsteemina   (sensoorne,
lühiaegne, pikaaegne hoidla) Modaalne mudel


Sensoorne hoidla - Modaalsusspetsiifiline. Tähelepanueelne - Füüsikaliste tunnuste suhteliselt töötlemata representatsioon - Info säilib väga lühikest aega (kuni 0,5 sek visuaalses süsteemis – ikooniline mälu;
kuni 2 sek auditoorses – kajamälu) - Maht võib olla suur kuid sõltub ajalistest karakteristikutest - Klassikaline tõend: Sperlingi katsed osalise reprodutseerimise instruktsiooniga Lühiaegne hoidla - Hõlmab infot mis parajasti meeles/teadvuses - Piiratud mahuga, kergesti hajuv, sageli leiab aset ümberpaiknemine - Mahu mõõtmine – spän; vabal meenutamisel värskuse efekti suurus - Känk – tuttav infoühik; känkimine võimaldab infot kokku suruda - Leitud kaksikdissotsiatsoone LTMga Pikaaegne hoidla - Hõlmab asju mis toimnud minevikus – sekundaarne mälu - Piiramatu mahuga - STMs ja LTMs toimub unustamine erinevalt: tähelepanu ja konkureeriva info mõju vs
mälutrasside kadumine/kättesaadavuse langus - Seda   et   unustamise   mehhanism   võib   olla   erinev   tõendavad   esmasuse   ja   värskuse
efektid vabal meenutamisel. Modaalse mudeli kriitika - Modaalse   teooria   kohaselt   peab   mällu   salvestamiseks   materjal   läbima   kõik   need
staadiumid - Mudelis  tagas ülemineku  STS-st LTS-sse võimalikult  rohke kordamine.  Tegelikult
rutiinne säilituskordamine ei pruugi seda üldse tagada ja mõned asjad jäävad kauaks
meelde ilma kordamiseta - Ka ei taga LTMsse talletumist ajaliselt pikem STSis püsimine - Lühimällu talletamine eeldab juba kontakti LTMga nt snade tundmine ja hääldamine Modaalne   mudel   eeldas   et   STM   ja   LTM   on   unitaarsed,   tegelikult   alati   ei   tööta   nad
ühesuguse skeemi kohaselt; mõlemal on allsüsteemid
- Nt   ka   STM   vib   olla   häiritud   väga   mitut   moodi   nt   olla   halvenemine   ’auditoorses
verbaalses mälus’ kuid ’visuaalne verbaalne mälu’ normis - Mittebervaalne auditoorne hea aga erbaalne auditoorne häiritud Positiivne (hoidlamudeli kohta)
Üldtunnstatud on STSi ja LTSi omaduste erinevuse tõendid, mis puudutavad:  - Mahtu - Unustamise mehhanismi - Vaba meenutamise seriaalseid efekte - Ajalist kestvust - Kodeerimist - Ajukahjustuste uurimisest leitud fakte


Kokkuvõttes:   hoidlamudel   lihtsustatud,   vaatab   struktuuri   lahus   mäluprotsessidest   ja
alastruktuuridest   (nt   Tulving   on   tõendanud   et   LTMis   on   vähemalt   2   tüüpi   unustamist:
mälutrassi kadumine või meeldetuletamise tunnuse unustamine) Töömälu - Töömällu võib üsna erineval viisil salvestada ja töötlus on ka erinev (visuaalse ja
auditoorse info puhul) - Kognitiivne   süsteem   mille   ülesanne   on   info   ajutine   säilitamine   ja   kasutamine
keerukate kognitiivsete ülesannete täitmiseks - Töömälu kui lühiajaliselt aktiveeritud LTM osa - Töömälu peamine ülesanne on mäluressursside koordineerimine Töömälu   uuem   mudel,   milles   tähtis   koht   on   ka   episoodilisel   vahehoidlal.   Kõik   3
põhikomponenti on piiratud mahuga. Eksperimentaalselt uuritakse kaksikülesande täitmisega
  Kui toimib sama komponent ehk allsüsteem siis ei saa ülesandeid koos toita: kui erinevad
allsüsteemid st funktsionaalne lahknemine, siis on täitmine sama hea kui eraldi ülesannetes. Fonoloogiline ring koosneb veel alasüsteemidest: - Fonoloogiline   ring   –   töötleb   verbaalset   infot,   koosneb   artikulatoorsest
kordamismehhanismist   ja   fonoloogilisest   hoidlast.   Aitab   objekte   meeles   pidada
visualiseerimiseks - Fonoloogilise   ringi   ülesanne   on   suurendada   späni   mahtu   (nt   keerukama   teksti
lugemisel kus on vaja arusaamiseks hoida tähelepanu all võimalikult pikka tekstilõiku,
soodustab   just   süntaksil   -rõhu-   ja   rütmitunnetustel-   mitte   semantikal   põhinevat
arusaamist - Passiivne   fonoloogiline   töötlus  – põhineb  kuulmisinfol  mis  on  otseselt   kõnetajuga
seotud - Artikulatsiooniprotsessid,   mis   on   seotud   kõne   tekitamisega   (nt   visuaalse   sõnade
esituse puhul tuleb läbida nö sisekne staadium), ja mille kaudu pääseb fonoloogilisse
hoidlasse Tõendid: - On patsiente kellel häire artikulatsioonlise ringi osas kuid mitteverbaalset kuulmisinfot
kasutab hästi - On vastupidiseid juhtumeid kus lühiajaline verbaalne kuulmismälu on väga kehv kuid
normaalne kõne Fonoloogilise sarnasuse efekt
Raskem on meelde jätta korraga sarnase kõlaga sõnu


Sõnapikkuse efekt – lühemad sõnad jäävad paremini meelde, pikemate sõnade puhul; neid
mahub vähem ja kordamise kiirus on oluline - Episoodiline mälu kontekstist sõltuv - Semantiline mälu vähe kontekstist sõltuv Inimese mälusüsteemid
5 mälusüsteemi: episoodiline, semantiline, protseduuriline, lühimälu, pikaajaline mälu Viie allsüsteemi eristus põhineb real lahknevustel: - Erinevad funktsioonid, eri liiki info omandamine ja säilitamine - Erinev   neuronaalne   alus   (neuroanatoomiline   struktuur,   protsessid)   teatud   määral
võimalik asendus; vastastikun aktiivsuse mõjutavus - Erinevad toimeprintsiibid ja protsessid - Omandatava info vorm erinev (info täiuslkkus) - Mitme süsteemi ühine osalus info säilimises ja kasutamises (näiliselt ühtne süsteem) - Süsteemid kujunendu fülogeneesi erinevail astmeil – kohastumine ellujäämiseks! Inimese peamised mälusüsteemid - Oskused, lihtne tingimine – protseduuriline - Objektide   äratundmise   praimimine,   automaatne   äratundmine   –   perceptual
representation - Kerge juurdepääs hiljuti kogetud infole – primaarne mälu - Üldised teadmised maailma kohta – semantiline - Isiklik teadvustatud minevik - episoodiline Pikaajalise mälu süsteemid ja mäluprotsessid
Klassifitseerimine   ehk   liigitav   lähenemine   täiendab   protsessidele   orienteeritud   lähenemist.
Mälusüsteemid   on   eraldiseisvad   kui   omavahel   suhtlevad   ning   ühiselt   töötavad   aju
alasüsteemid.  Amneesiauuringud
Eraldiseisvuse   ilmsed   tõendid   saadud   amneesiapatsientidelt:   pole   ühest   sündroomi   kuid
ühiseid omadusi  - Uue info omandamise halvenemine - Retrograadne amneesia - Suhteliselt hea üldintelligentsuse tase - Tüüpilistes lühimälu mõõtmise ülesannetes normaalne tase - Õppimisvõime teatud säilimine ärast amneesia algust (kuigi LTM-sse salvestumine
häiritud) Amneesiasündroomiga enimseotud piirkonnad ajus: Korsakovi sündroom (üldine amneesia)


- Ajukoorealustest   piirkondadest   kahjustatud   vaheaju,   hipokampus   >   taalamuse
dorsaalsed tuumad - Oimusagara   mediaalne   osa   (see   on   piirkond   mis   eelkõige   sotud   uue   materjalei
salvestamise regulatsiooniga ja juurdepääsuga mujale ajusse; seal ei ’hoita’ mälestusi Korsakovi sündroomi puhul oluline ka otsmikusagara töö häirumine. Võib olla kahjustatud ka
oimsagara lateraalne osa, kiirusagar.  Õppimisvõime teatud säilitamine amneesia korral - Võimalik   vilumuste   (motoorsed,   verbaalsed)   omandamine   (nt   liikuva   sihtmärgi
manuaalne   ’jälgimine’;   peegeljoonistamine   ja   peegelkirja   lugemine;   mosaiigi
koostamine; piljardi- ja golfimäng) Mis neis ülesannetes ühist on? - Ülesande   täitmine   on   kerge   (Moscovitch)   kui   ülesande   eesmärk   on   üheselt   selga,
põhimõtteliselt   on   vastureaktsioon   (motoorne)   patsiendil   olemas;   ülesande
lahendamine ei nõua pikaaegset mälust info kasutamist Deklaratiivne mälu: episoodilise ja semantilise mälu lahknevus - Amneesiauuringud tõendavad et üks süsteem võib olla oluliselt häiritud, teine oluliselt
mitte - Kaksikdissotsiatsioon on parim tõend süsteemide lahususest: retrograadne amneesia vs
semantiline dementsus Amneesikute   võimetus   omandada   uut  episoodilist  infot  võib  vaadata   ka  kui  konteksti
puudumist mälus: samataoline asjaolu on ka nn infoallika-amneesia
- Ei ole selge miks jääb meelde info ojekti enda kuid mitte konteksti kohta - Ei seleta amneesikute üldiselt kehva õppimist ka semantilise info osas Üldisem põhjus tundub  olevat  integratsiooniprobleemid  eri  infotükkide  kokkusidumisel  ja
Tösalvestamisel
fMRI uuringud on näidanud et hipokampuse piirkond on oluline just integratsioonis
Lahknevust tõendavad ka uuringud tervetel inimestel Ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria ehk HERA mudel: - Ajukoore   parempoolse   frontaalpiirkona   aktivatsioon   episoodilisest   mälust
ammutamisel; vasakpoolne frontaalne ajuosa on aktiivne episoodilise salvestamise ajal
ja semantilisest mälust ammutamisel. Meeldejätmine ehk salvestamine Vajalikud tingimused salvestamiseks: - Sensoorne sisend


- Tähelepanu suunamine - Piisav ja viimistletud materjali töötlus Episoodi salvestamise aluseks on semantiline mälu. Töötlussügavus ja suunatud õppimine Salvestusoukorra   mõju   möletamise   efektiivsusele   saab   uurida   katsetes   kus   ülesandeks   on
mingi stiimulmaterjali erineval tasemel töötlus – erinevad grupid erineva instruktsiooniga - Võimalikult palju konteksti peab looma Töötlustasandite käsitlus Pikaaegne mälu on seda parem mida põhjalikum on töötlus õppimisel.  - Eristatakse töötluse sügavuse tasandid alates stiimuli füüsikalistest karakteristikutet ja
lõpetades   sügava   semantilise   analüüsiga.   Sügavam   analüüs   viib   kestvamate   ja
tugevamate mälutrasside tekkimisele Täiendused:  - Viimistlemine – ühel sügavustasandlik toimunud töötluse hulk - Töötluse   eristuvus  –   mälutrasside   sarnasuse   määr   mida   sarnasemad   on
meeldejäetavate ühikute jäljed e trassid, seda raskem on neid meenutada; eristuv kuigi
pinnapealne tunnus võib viia sügava mälujäljeni Probleemid ja vastulaused: - Pole sõltumatut töötluse sügavuse määra - NB! Selle vastu > uusi sõltumatuid mõõte: fMRI andmed, et semantilise kodeerimise
puhul   aktivatsioon   vasakus   infero-prefrontaal-ajukoores   suurem   kui   füüsikaliste
tunnuste kodeerimisel - Sama   töötlussügavuse   juures   on   tulemused   erinevad   sõltuvalt   meeldetuletamise
vormist;   semantiline   töötlus   õppimisel   ei   parandanud   tulemust   testis   kus   oli   vaja
äratndmisel leida riimuvaid sõnu esialgseile sõnadele – ülekande sobivuse hüpotees - Teooria   kirjeldab   tulemusi   standardsetes   testides   teadliku   meeldetuletamies
ülesannetes kuid nt implitsiitse mälu ülesannetes ei kehti Ülekande sobivuse hüpoteesi tõendus - Mälutrass   ei   pruugi   olla   püsivam   sügavama   õppimise   korral;   töötlussügavus   võib
mõjutada õppimise kiirust - Kokkuvõttes:  vähemalt  esialgne  töötlussügavus teooria  ei seletanud  miks  sügavam
õppimine on parem, ta ainult kirjeldas efekti


Täiendusi:
- Tunnustasid ’ülekande sobivuse hüpoteesi’ st interaktsiooni õppimistüübi ja testitüübi
vahel - Tunnustasid et pinnapealne õppimine ei tähenda alati kiiret unustamist - Sügav töötlus on vajalik kuid mitte piisav tingimus heaks mäletamiseks; vajalik on
edukas mälujälgede konsolideerumine Testimise mõju meeldejätmisele - Pikaajalisse mällu salvestamist mõjutab ka sagedaste testide tegemine - Õppimise  käigus erinevate  meenutamisstrateegiate  rakendamine  suurendab oluliselt
pikaajalisse mällu salvestamist - Põhjus: testimisolukord hõlmab enam semantilist töötlust kui lihtsalt kordamine - Neuropsühholoogiline tõend – keeletöötluspiirkonnad ajus on aktiivsemad testimisel
võrreldes ülelugemisega - 5 minuti pärast on kõige parem – õppida mitu korda ilma testita - Nädala pärast on kõige parem – lugeda ja test teha Meelepsidamine ja unustamine
Kuidas on ajale vastu pidanud? Robin & Wenzel - Unustamise kiirus vastab logaritmfunktsioonile kuid mitte kõik materjalitüübid Tüüpiline unustamiskõver kehtib (ja unustamine toimub aeglaselt) isegi näiliselt ebaoluliste
sündmuste puhul (uuriti telesaateid) Äratundmine ja meenutamine episoodilises mälus
Äratundmine   põhineb  tuttavusel  ja  meenumisel.   Meenumine   tähendab   täielikku
meeldetulemist kõigis detailides. Katseisutatsioonis saab eristada mäletan/tean protseduuri
abil
Leitud et pigem kaksikprotsess: - ERP uuringud näitavad et meenumine võtab rohkem aega kui tutvushinnang - fMRI   uuringud   näitavad,   et   meenumine   seostub   suurema   aktivatsiooniga
hipokampuses ja selle läheduses; tuttavus aga seostub just vastupidise aktivatsiooniga
neis struktuurides - patsienidel   leitud   ka   kaksikdissotsiatsioone   –   halvem   verbaalse   materjali
tuttavushinnang perirhinaakorteksi kahjustuse korral kuid meenutamine hea - mäletan/tean   protseduuri   saab   kasutada   nii   äratundmise   kui   vaba   meenutamise
situatsioonis, ’mäletan’ vastuseid palju rohkem. Vabal meenutamisel ka aktivatsioon
dorsolateraalses prefrontaalkonrteksis (kuna tuleb luua rohkem assotsiatsioone) Mis mõjutab meelespidamist ja unustamist pikaajalises mälus?
Repressioon (problemaatiline!) – katse valemälestuste tekitamisega - valemälestus sisendatud psühholoogi poolt


Interferents:  - praegu see teooria ei rahulda kuna ta ei seleta mis ikkagi õppimisel ja meelespidamisel
aset leiab - klassikaline interferentsi uurimise ja seletamise skeem kunstlik, kuna selle kohaselt
peaks stiimuli mitmes erinevas komplektis õppima ja seejärel meenutama Kodeerimise spetsiifilisus ja ajendist sõltuv unustamine Tulving: trace-dependent forgetting ja cue-dependent forgetting - mälus olemasolek on määratud samade teguritega mis salvestamine, kättesaadavus on
aga olemasoleku ja meenutamise ajendite ühisfunktsioon - meenutamine   on   seda   parem   mida   sarnasemad   on   ifno   mälus   ja   info,   mis   on
kättesaadav meenutamise ajal - Uurimisstrateegia: 2 õppimise ja 2 meenutamise tingimust Kodeerimise spetsiifilisuse printsiip - Printsiip kehtib mõlema mälutesti jaoks – nii vaba meenutamine kui äratundmise kuid
eduka meenutamise jaoks p.o olema kontekstide ’kattumine’ suurem. GAPS (Üldine abstraktne töötlussüsteem) - Seisundid esindavad protsesside lõpptulemusi: nooled tähistavad ’mõju’ - Kesksed mõisted: kodeerimine, mälujälg, ekfooria, ekfooriline informatsioon - Ekfooria on protsess milles mälujäljes sisalduv info kombineeritakse meeldetuletamise
ajenditega ekfooriliseks informatsiooniks: viimane määrabki taaskogemise iseloomu Probleeme:  - Algul väideti et printsiip defineeritud tsirkulaarselt: kuid see kriitika pole absoluutne –
meenutamisaegne   kontekst   on  eksperimentaalselt   manipuleeritav   st  saab   ennustada
tulemusi - Meenutamine on teatud juthudel keerukas probleemilahendus ja ei sõltu ainult mälu ja
konteksti info kattumisest - Kui mälujälje ja hetke konteksti info viiks alati teadlikule meeldetuletamisele siis neid
olukordi leks iga päev ülipalju kuid tegelikult on neid palju vähem. Seega printsiip ei
rakendu kõigil võimalikel juhtudem - Äratundmine ja meenutamine ei sõltu kontekstist ühtemoodi. Tuleks eristada seesmist
ja välist konteksti; mõlemad olulised vaba meenutamise puhul, ainult seesmine oluline
äratundmise puhul


Aeg (ja konsolideerumise puudulikkus) unustamise põhjusena: - Mällu talletamine eeldab mäljujälgede konsolideerumist – füsioloogiline protsess mis
kestab tunde (hipokampuses) ja päevi, kuid aastaid (neokorteksis) - Tõendid:   aju   kuvamisel   aktivatsioon   eri   osades,   sõltuvalt   meenutatava   materjali
talletamise ajast - Unustamise kõver - Retrograadne amneesia - Ka retroaktiivse intergerentsi puhul - Uue   materjali   pealetulek   takistab   konsolideerumist,   seega   mida   kiiremini   peale
õppimist vaheaeg konsolideerumiseks seda parem - Isegi alkoholiga mõju tõestatav Everyday Memory Erinevus traditsioonilisest mälu-uurmisest: - maht vs kvalitatiivne sisu - ajaline distants ja spontaanne meenutamine - täpsus vs personaalse värvinguga tegevus - kavatsus vs mittekavatsetud meeldejätmine - instruktsioon vs motivatsioon Autobiograafiline mälu - Ei ole sama mis episoodiline mälu - Autobiograafilises  mälus olevad asjad omavad eelkõige  isiklikku  tähendust  ja seal
võib olla mälestusi ilma väga konkreetsete episoodideta - Autobiograafiline mälu on inimese identiteedi aluseks - Meenutamine   autobiograafilisest   mälust   võtab   keskmiselt   rohkem   aega   mis   viitab
sellele et mälestusi rekonstrueeritakse, need ei ole hetkega kättesaadavad Struktureeritud? Autobiograafilises mälus eristatavad hierarhilised tasemed mis põhinevad erineva pikkusega
perioodidel: - Eluperioodid   –   meeles   kõige   paremini   kuna   kattuvus   on   väike;   põhiteema   või
põhiemotsioon igal perioodil - Korduvad v kestvad sündmused, kuni kuu


- Spetsiifilised sündmused, kuni tunde Hierarhia tipus olev maerjal kaob kõige vähem, allpool vastavalt rohkem
Kui paluda vanematel inimestel genereerida mälestusi vastuseks mingile sõnale siis kõige
tõenäolisemalt pärineb mälestus 10-15 aasta seest või 15-25 eluaasta vehtl
Peaaegu midagi ei meenutata 0-5 aastast
Inimese töömina mõjutab seda mida autobiograafilises mälus salvestatakse Mälestuste   rohkus   sõltuvalt   inimese   vanusest   sündmuse   toimumise   ajal
(meenutamise muhk): Kuidas meenutatakse/unustatakse autobiograafilises mälus? - Päeviku uuringud on näidanud et oluline on kordamine - Unustamine toimub sest et on väga palju sarnaseid sündmusi (toimub interferents)
võib   küll   suureneda   üldine   teadmine   antud   tüüpi   sündmustest   kuid   konkreetsed
episoodid segunevad/ununevad - Meenutamine   millal   täpselt   mingi   sündmus   toimus   sooritatakse   teiste   väa   oluliste
sündmuste  abil – raamistikus  – mille  toimumise  aeg on hästi salvestatud  nt kooli
lõpetamine, krooni tulek, abiellumine Kui täpne on autobiograafiline mälu - Üldjoontes   vüib   olla   hea   küdi   enamasti   detailides   mitte.   Teiselt   poolt:   sündmusi
interpreteeritakse ümber vastavalt enesekohaste teadmiste skeemidele - Väga   eredate   nn   ’välklamimälestuste’   kohta   pole   selge   kas   ja   mis   põhjusel   need
muudest   mälestustes   eristuvad.   Tõenäoliselt   on   tegemist   sügavama   semantilise
kodeerimisega   ning   ka   korduvastmeenutamisest   tekkinud   muljega   et   need   on
käepärased ja õiged


Pealtnägijate tunnistused
Pälvinud uurijate tähelepanu kuna on eluliselt tähtis saada vüimalikult õigeid tunnistusi. 
Tunnistusi mõjutavad asjaolud: - Vastamiskalle mille puhul ’mäletatakse’ sündmustest seda mis vastab pigem ootustele
kui tegelikkusele - Mõjutab vägivaldsus situatsioonis – ei mäleta hästi detaile mis eelnesid vägivaldsele
episoodile - Mitteteadvustatud ülekanne – ’tuntakse’ näo järgi ära inimene, kes ei ole tegelikult
süüdi vaid kelle nägu on tuttav mingil muul põhjusel - E.Loftuse uuringutest – tugevalt mõjutavad tunnistusi hilisemad suunavad küsimused.
Need varjutavad ja lõhuvad esialgsed mälestused, hiljem on neid väga raske taastada Põhjus   mälu   ebatäpsusteks   tunnistustes   on   kõige   tõenäolisemalt   materjali   segiajamises   ja
’kadumises’ st juurdepääs esialgsele mälujäljele on raskendatud
Alternatiivne hüpotees: - Materjal ei kao ise kuhugi ära ega segune vaid tunnistus on sp muutunud et inimene
püüab vastata nii nagu talt oodatakse - Barlett – rekonstruktsiooniprotsesside osast materjali taastamisel. Aluseks on see mis
’peaks olema õige’ vastavalt inimese eelnevale kogemusele (kultuurilised mõjutused) Suunavad küsimused mõjutavad rohkem ebaoluliste detailide reprodutseerimist kui kesksete
detailide mäletamist
Paremaid tulemusi mälul põhinevate tunnistuste kogumisel saab siis kui mitte esitada rohkesti
küsimusi   vaid   esitada   üldiseid   lahtisi   küsimusi   ning   lasta   vaba   meenutamise   põhimõttel
pealtnägijal niipalju omapoolset infot anda kui talle vähegi meenub
Kognitiivse intervjuu idee: metauuringud on näidanud et see annab 30-40%  Kognitiivse intervjuu põhimõtted: Retrospektiivne ja prospektiivne mälu
Retrospektiivne mälu – nende asjade mäletamine mis on toimunud või omandau minevikus - Taastab infot vastuseks küsimusele mis? - On palju infot sisaldav


- On rohkem meenutusajendeid Prospektiivne mälu – nende asjade meelespidamine mida tehakse tulevikus - Vastab küsimusele millal? - Informatiivne sisu on madal - On seotud tegevusplaanide ja kavatsustega - Seotud   enam   isikutevaheliste   suhetega:   paremini   meeles   need   kavatsused   mis
kaasavad teisi inimesi - Sisaldab enamasti ka retrospektiivset komponenti Aja-põhine ja sündmuse-põhine prospektiivne mälu - Prospektiivsesse mällu talletatakse erinevalt asju mida peab kindlal ajal tegema ja asju
mida tuleb teha teatud aja jooksul tulevikus aga rõhk on sündmusel või olukorral
millest lähtudes tuleb tegutseda (näen teda siis pean midagi edasi ütlema) - Esimesi loetakse tähtsamateks, need pannakse päevaplaani kirja kuna nende põhjal
toimub teiste tegevuste planeerimine; neile mõeldakse ka päeva jooksul sagedamini
aga – neid unustatakse sagedamini sest neil on vähem väliseid meenutamisajendeid - Seotud tähelepanuga - Seotud motivatsiooniga - Paremini on meeles teha asju mis on rutiinsed, esmatähtsad, meeldivad, sobivad hästi
üldisesse tegevusvõrgustikku - Neurops   andmed   tõendavad   prospektiivse   mälu   seotust   eelkõige   frontaalsagarate
aktivatsiooniga Kokkuvõtteks - Palju   nn   igapäevamälu   fenomene   on   veel   teoreetiliselt   lahti   seletamata   ja   nende
uurimisega on metodoloogilisi probleeme - Valdkond   probleemide   püstitamiseks   mida   püütakse   siiski   kontrollitud   keskkonnas
uurida Eksplitsiitne vs implitsiitne mälu - Eristus põhineb mäluprotsesside teadvustatusel - Eksplitsiitne mälu – millegi teadlikku, teadvustatud meenutamist mis eeldatavalt on
mällu   varasemalt   salvestatud.   Tähistab   aktiivst   meenutamist   deklaratiivsest   st   kas
semantilisest v episoodilisest mälust - Implitsiitne õppimine – puudub kavatsus õppida - Implitsiitne  mälu  – tähistab  varasemalt  õpitud  v kogetud sündmuste,  oskuste  vm
kasutamist   kus   seda   ei   teadvustata.   Hõlmab   nii   omandatud   motoorseid   oskusi   ja
vilumusi   kui   ka   tajulisi   otsustusi,   samuti   nt   ka   madalama   taseme   protsesse   nagu
tingitud reaktsioonid - Kõiki   avaldumisi   iseloomustab   üks  ühine   nimetaja   –   implitsiitse   mälu   kasutamine
toimub teadvustamatult


Mille kaudu eristub teistest mälusüsteemidest?
Anatoomiline ja funktsionaalne lahknevus mis avaldub: - Amneesiapatsientide võrdluses tavainimestega - Täiesti   normaalse   mäluga   inimeste   tulemustes   sõltuvalt   mäluülesade   tüübist   ja
ülesehitusest Implitsiitne mälu ei paikne ajus ühes kohas vaid on olemas erinevat tüüpi implitsiitset mälu
(nt erinevat tüüpi praiming; protseduuriline mälu (skill learning) – need enamasti hõlmavad
erinevaid protsesse ja ajustruktuure kuigi osalt on ka samad)
Praimingu   erinevus   protseduurilises   mälus   on   selles,   et   toimub   kiirelt   ja   on
stiimulispetsiifiline;   motoorse   oskuse   omandamine   võtab   aega   ja   on   üldistatav   stiimuli
variatsioonidele Implitsiitse ja eksplitsiitse mälu eristamine: - Implitsiitne mälu avaldub juhul kui ülesande tätimine paraneb ilma igasuguse teadliku
meenutuseta   st   mäletamiseta;   eksplitsiitne   mälu   avaldub   juhul   kui   tegevus   nõuab
eelneva koegmuse teadlikku meenutamist - Traditsioonilised   mälutestid   –   vaba   meenutamine,   ajendatud   meenutamine,
äratundmine – on kõik instruktsioonid info tuletamiseks teatud olukordadest seega nad
mõõdavad su ekpslitsiitset mälu - Õppimisinstruktsioon   on   kõige   olulisem   faktor   eksplitsiitse   ja   implitsiitse   mälu
erinevuse väljatoomiseks Implitsiitse mälu teste:
Pertseptiivsed:   lühiajaline   sõnade   identifitseerimine,   sõnatüve   lõpetamine,   lünksõnade
täitmine, anagrammide lahendamine, leksikaalsed otsustused
Mitteverbaalsed:   pildifragmentide   test,   mittetäielike   kujutiste   test,   õimalike/võimatute
objektide test
Kontseptuaalsed: sõnaassotsiatsioonid, kategooria esindajate genereerimine, üldteadmiste testi
vastused Praimimine kui eriline õppimisviis/mälusüsteem - Tähendusele   eelnev   pertseptiivne   mälusüsteem   mis   toimib   sõltumata   episoodilisest
mälust; lahus ka semantilisest mälus - Praimimine soodustab objekti äratundmist seetõttu et inimene on sellega varem kokku
puutunud kuigi seda ei teadvusta - Pertseptiivne praiming – esialgne ja testitav info omavad samasugust tajlist kuju - Kontseptuaalne praiming – test omab sisulist seost esialgse infoga kuid kujult erinev - Kummagi   eest   vastutavad   erinevad   ajupiirkonnad   nt   –   Alzheimeri   korral   säilinud
perseptiivne praiming kuid häirunud kontseptuaalne; kuid nt parempoolse kuklasagara
kahjustuse   korral   väga   puudulik   sõnade   identifitseerimine   kuid   kontseptuaalne
praiming normis


Ulatuslik aju degeneratsioon raske Alzheimeri korral: kergemal juhul on taju, tähelepanu,
faktimälu, motoorika üsna normaalne, häiritud on värskema info meenutamine ja uue info
omandamine, esineb sõnavara vähenemist ja kõnes asendusi Ka tervetel inimestel on uuritud eksplits. Implits. Mälu dissotsiatsiooni ning
praimingutüüpide erinevust aju tasandil: - PET uuringud - Eksplitsiitse   mälu   seotud   aktivatsiooni   suurenemisega   hipokampuses,   vasakus
prefrontaalsagaras ja mediotemporaalpiirkonnas - Implitsiitse mälu ülesande puhul on registreeritud aktivatsiooni vähenemine erinevates
piirkondades  Sõnatüve jätkamise testis aktivatsiooni vähenemine bilateraalselt kukla-oimusagara piiril  Kontseptuaalse praimingu korral aga vasakus frontaalses neokorteksis Tunnuseid et implitsiitne mälu on eriline mälusüsteem: - Praiminguefekt   amneesikutel   samas   suur   kui   normaalne   –   kuigi   ei   mäleta
lühiajaliseltki õppimise episoodi; eksplitsiitne mälu testides on nende tulemus halb
kuid implitsiitse mälu testides hea - Normaalne KI-del funktsionaalne sõltumatus praimingu ja eksplitsiitse mälu vahel - Arenguline dissotsiatsioon – praimingu ja eksplitsiitse mälu vahel; implitsiitse mälu
süsteem kujuneb ontogeneesis vara ja püsib kõrge eani - Keemiliste ainete mõju dissotsiatsioon – need mõjutavad tugevalt teisi mälusüsteeme
kuid mitte praimingut Midagi on sarnast ka - Ka praiming paraneb kordamise läbi ja ununeb aja jooksul - Ka praiming sõltub kodeerimise ja dekodeerimise viisist Implitsiitne õppimine - Keeruka infotöötluse õppimine, ilma et suudetaks verbaliseerida mis see nimelt on
mida on õpitud - Erinevus   implitsiitse   mälu   uurimisest   on   selles,   et   implitsiitse   õppimise   puhul
kasutatakse sageli keerukaid uusi ülesandeid - Pole seoses töömälu mahuga - Aju aktivatsioonimuster on eksplitsiitse ja implitsiitse õppimise puhul erinev - Parkinsoni tõve puhul implitsiitne õppimine raskendatud (basaalganglionid) Kokkuvõtteks: - Implitsiitse   mälu   kirjeldamine   näitab   ilmekalt   traditsiooniliste   mälutestide   piiratust
mälu uurimisel ja seletamisel - Mälu puhul ei ole kõige tähtsam mitte teadvustatud kogemus ja selle meenutus vaid
tegevuse edukus mis aga võib põhineda ka teadvustamatutel mõjutustel


Kas on alternatiive traditsioonilisele käsitlusele allsüsteemide osas? - On   arvamusi   et   traditsiooniline   jaotus   on   lihtsustatud   ja   tuleks   käsitleda
komplekssemalt  nt töötlusviisil  põhinev mudel  > viimasel  ajal kahtluse  ala seatud
jaotus teadvustatuse määral alusel - Hipokampus   toetab   kiiret   kodeerimist   ja   paindlikke   assotsiatsioone   ka   ilma
teadvustamiseta Töötlusviisil põhinev mudel


TEADMISED Mõisted ja kategooriad Teadmised   on  informatsioon   mis   on  vaimselt   esitatud   ja   mingil   kujul   struktureeritud   või
organiseeritud - Eristub deklaratiivne ja protseduuriline teadmine - Teadmisi on vaja organiseerida et suuta neid meelde jätta ja efektiivselt kasutada - Teadmisi   võib   esitada   analoogilisel   kujul   (kujunditena)   või   mitteanaloogiliselt
mõistete (kategooriate), skeemide, raamide ja stsenaariumitena Mõisted on asjade ja nendevaheliste suhete kohta - Mõiste   on   teatud   üksuste   klassi   mentaalne   representatsioon   ehk   mingi   ühiste
omadustega   objektide   hulga   seesmine   vaimne   esitus,   sisaldades   seda   mida   me
objektidest teame Skeemid,   raamid   ja   stsenaariumid  on   asjadevaheliste   suhete   ning   sündmuste   ja   nende
ajalise järgnevuse kohta
Kategooria  –   on   mingisugused   üksuste   klassid.   On   võimalik   üksusi   tunnuste,   näidete,
teadmiste, prototüüpide abil liigitada ühe mõiste alla. Kategoriseerimise protsess - Usaldusväärne teooria peaks olema rakendatav võimalikult paljudel eri tüüpi mõistete
puhul Kolm suunda mis seletavad kategooriate kujunemist - Klassikaline lähenemine e tunnusteooriad - Sarnasusele tuginev lähenemine e prototüübiteooriad - Seletusele tuginev lähenemine e seletusteooria Tunnusteooriad - Lähtutakse   konkreetsetest   objektidest,   leitakse   nende   ühised   omadused   ja   jäetakse
kõrvale erinevused - Frege eristas mõiste intentsiooni: defineerivad tunnused mis määravad ära mõiste alla
kuuluvad objektid ja ekstensiooni: objektid mis kuuluvad mõiste alla - Kategooria välistamine on lihtsam kui liigitamine Defineerivate tunnuste teooria põhiideed - Mõiste tähenduse määrab teatud hulk tunnuseid - Need tunnused on elementaarosakesed – allühikud millest mõiste koosneb (millest
ehitatakse mõiste). Kõik tunnused on samavõrra tähtsad - Iga tunnus on tarvilik identifitseerimaks mingit objekti mõiste alla kuuluvaks; kõik
defineerivad tunnused kokku on selle objekti mõiste alla määratlemiseks piisavad


- See   kas   konkreetne   objekt   kuulub   mõiste   alla   või   mitte   on   täpselt   defineeritav,
kategooriasse kuuluvate ja mittekuuluvate liikmete vahel on selge piir. Kõik mõiste
alla   kuuluvad   objektid   esindavad   mõistet   samavõrra   hästi;   on   võrdsed   mitte-
järjestavad liikmed Klassikalise lähenemise puudused - Paljusid mõisteid on raske defineerida, määratleda defineerivaid omadusi - Klassikaline lähenemine ei seleta tüüpilisuse-efekti - Mõiste määratlemisel pole kõik defineerivad tunnused samaväärsed – osasid tunnuseid
nimetatakse sagedamini kui teisi - Mõned kategooriad ei ole selgete piiridega - Eeldatavalt   peaks   subordinaarsesse   kategooriasse   kuuluvaid   mõisteid
klassifitseeritama   sarnasemaks   baas-taseme   mõistetega   võrreldes   superordinaarse
taseme mõistetega – alati ei kehti Defineerivate- ja iseloomulike tunnuste teooria Teooria on välja arendatud defineerivate tunnuste teooriast
- Väidab, et mõiste omadused n kahesugused: defineerivad ja iseloomulikud - Defineerivad   tunnused   määravad   mõiste   tuuma   ning   on   ühised   kõigle   mõiste   alla
kuuluvatele objektidele - Iseloomulikud tunnused näitavad kui tüüpiline vastav kategooria liige on Sarnasusele tuginevaid lähenemisi on 2: - Tõenäosuslik lähenemine nt prototüübiteooria - Näidisele tuginev lähenemine Tõenäosuslik lähenemine - Selle kohaselt pole ükski tunnustest vajalik ega piisav kategoriseerimiseks - Mõiste esitamisel kasutatakse tõenäosuslikke tunnuseid - Kategooriad koosnevad sarnaseid tunnuseid omavatest objektidest - Rosch   ja   Mevise   teooria   kohaselt   jaotatakse   mõisted   kategooriatesse   perekondliku
sarnasuse alusel Prototüübiteooria - Prototüüp on kategooria abstraktsioon mille loomisel lähtutakse kategooria kõikidest
liikmetest.   Nende   alusel   kujundatakse   ettekujutus   sellest   missugune   on   kategooria
tüüpiline liige - Prototüübiteooria   kohaselt   on   kategooria   tüüpilisemad   jooned   esindatud
prototüüpidena – konkreetse juhu tüüpilisust hinnatakse selle alusel kui suur on ta
perekondlik sarnasus


- Uue näite klassifitseerimisel lähtutakse sellest kui sarnane on uus juhtub prototüübile - Sarnasuse omakorda määrab ühiste joonte arv, olulisus ja tajutud kaal - Olulisus ja kaal o kokkuleppelised, võivad olla erinevad inimeste phul - Kaalutakse   nii   kattuvate   joonte   olulisust   kui   ka   erinevate   joonte   olulisust   –
lõpptulemusena määratakse tüüpilisuse aste Mõiste hierarhiad - Eristatakse kolm taset mis väljendavad erinevaid abstraktsiooni tasemeid (kinnitatud
eksperimendiga) - Superordinaarne e üldmõiste – hõlmavad väga erinevaid objekte (mööbel) - Baastase –  asjad mis esinevda reaalses elus, millel on tajutud ühised omadused ja
funktsioon nt tool - Subordinaarne – spetsiifilised asjad ja objektid, pole kuigi ökonoomsed  nt tugitool Baastase - Baastasemel   on   eriline   koht   meie   igapäevases   tunnetuses.   Baastaseme   erilisust   on
tõestatud eksperimentaalselt - Nii täiskasvanud kui lapsed nimetavad sponataanselt just baastaseme mõisteid - Lapsed omandavad baastaseme mõsited kõgie varem - Baastaseme objekte tunnevad nii lapsed kui täiskasvanud kõige kiiremini ära - Baastaseme mõisteid tähistavad sõnad on lühemad Tõenäosusliku lähenemise plussid - Seletab tüüpilisuse efekte (võrreldes klassikalisega) ööbik – tüüpiline lind; pingviin –
ebatüüpiline lind; prototüüp – üldistus lindudest - Rakendatav suuremale hulgale mõistetele - Seletab ähmaste kategooriate olemasolu Miinused - Tõenäosuslikus lähenemises pole arvesse võetud et erinevad jooned koos esinedes on
suurema kaaluga kui eraldi võetuna - Samuti kasutavad inimesed kategoriseerimisel lisaks taju abil saadud infole a seda mis
ulatub iseloomulikest tunnustest kaugemale - Tõenäosuslik lähenemine ei arvesta konteksti mõjusid - Ei seleta kuidas mõiste saab paremini esindada kombineeritud kategooriaid võrreldes
eraldi kategooriatega - Prototüübiga samal määral (sama arv sama olulisi tunnuseid) ent erinevate tunnuste
poolest sarnanevaid juhtumeid klassifitseeritakse erinevalt (kiirus, täpsus) - Kõigil mõistetel ei ole prototüübilisi omadusi - Inimesed   suudavad   moodustada   koherentseid   kategooriaid   mitte   ainult   sarnasuse
alusel


Näidetele tuginev lähenemine - Uusi   objekte   võrreldakse   spetsiifiliste   mälus   salvestatud   kategooriate   näidistega:
valitakse   uuele   objektile   kõige   sarnasem   näide   mälust,   selle   põhjal   määratakse
kategooriasse kuulumine - Mõisted kujunevad erinevatele mälus talletatud näidisele tuginedes – kategooriasse
kuulumiseks ei pea uus liige jagama ühtegi tunnust teiste liikmetega Lähenemine seletab - Tüüpilisuse-efekte – tüüpilisemal objektil on rohkem sarnasusi näitega - Konteksti   mõju   –   sõltuvalt   kontekstist   on   mõned   salvestatud   näited   rohkem
aktiveeritud - Seletab   miks  tüüpilisuse  määr  sõltub  tunnustevahelisest  korrelatsioonist   –  näidates
esinevad tunnused koos Puudused - Eksisteerivad teadmised prototüüpidest - Samuti hinnatakse klassifitseerimise  ülesandes prototüüpe  kindlamini  kategooriasse
kuuluvaks   kui   konkreetseid   näiteid   ent   küsimusel   kui   kindlalt   usute   et   olete   seda
varem näinud hinnatakse prototüüpe madalamalt kui nähtut - Suuremaks puuduseks ökonoomia puudumine - Seletustele (reeglitele) tuginev lähenemine ehk seletusteooria
Teooriad on loodud ületamaks varasemate teooriate raskusi: - Osa kategooriaid sisaldab liikmeid mis sarnanevad omavahel väga vähe ent inimesed
klassifitseerivad neid kergelt - Muutused kategoriseerimises (aja vältel) - Inimesed   suudavad   moodustad   auusi   kategooriaid   väga   lihtsalt   ka   siis   kui   sinna
kuuluvad objektid üksteisest oluliselt erinevad.  Seletusteooria põhiidee - Mõistet võib kirjeldada tunnuste abil, kuid lisaks on olulised ka tunnuste vahelised
seosed - Seletusteooria kohaselt seob mõisteid omavahel seletuslik struktuur – eksisteerivad
reeglid mille alusel jaotatakse asju kategooriatesse - Just teooriad annavad põhjenduse sellele millised tunnused on mõiste määratlemisel
olulised ja millised mitte - Mõisted ei ole staatilised struktuurid mälus. Neid võib konstrueerida dünaamiliselt,
kasutades nii tunnuseid, definitsioone kui taustteadmisi - Koherentsus   mõistetes   ei   ole   põhjustatud   ainult   objektide   sarnasusest   vaid
nendekohasest teoreetilistest teadmistest


- Konteksti mõju mõistete esitlusviisile tuleneb sellest, kuidas mõisteid taustteadmisi
kasutades töömälu konstrueeritakse - Teooriat   toetavad   uurimused   kus   otsused   sarnasuse   ja   klassifitseerimise   kohta
lahknevad - Üheks seletustele tugineva lähenemise näiteks on ka  teooriatele tuginemine  – selle
kohta pärinvad kasutatavad seletused suurematest globaalsetest teooriatest - Psühholoogilise   essentsialismi  kohaselt   määrab   objekti   identiteedi   tema   varjatud
olemus Kategooriate omandamine võib tugineda ka põhjuslikele seostele: - Waldmann et al. Leidsid et inimesed moodustavad kahte sorti põhjuslikke mudeleid:
ühine põhjus ja ühine tulemus Seletusteooria probleemid - Põhiprobleemiks ähmasus põhimõistete defineerimisel – eelkõige teooria ja mudeli
mõiste puhul – teooriaid ja seletusi on raske eristada üldisest taustakontekstist - Teaduslike   toeooriate   korral   on   oluline   nende   konkurentsus,   seesmine   kooskõla,
formaalsete   printsiipide   ühtne   kasutamine   jne;   tavateooriaid   iseloomustavad   need
omadused vaid ’teatud määral’ imikute teooriaid üldse mitte Sõna tähenduse areng - Semantiliste tunnuste teooria (Eve Clark): sõna tähendus tuletatakse referendi tajutud
ühistest omadustest - Funktsionaalse   sarnasuse   teooria   (Nelson):   sõnade   tähendus   tuletatakse   vastavalt
referendi funktsioonile - Prototüübiteooria   (Angelin   &   Keil):   esimeste   sõnade   tähendused   tuginevad
prototüüpidele Kokkuvõtteks - Praeguseks leitud, et enamasti on mõistete kategoriseerimisel olulised nii sarnasus kui
ka seletus (põhjus või funktsionaalsus) - Kasutuse arenguline järgnevus ebaselge Skeemid ja stsenaariumid - Teadmistes sisalduv palju rohkem kui lihtsalt mõisted ja nende esitused tunnuste või
prototüüpidena - Objektid  ise on omavahel  seotud nii ruumiliselt  kui ka ajaliselt,  vastavalt  peaksid
olema seotud ka mõisted - Teadmiste struktuurid, mis esitavad seda ajaliselt seotud infot on skeemida, raamid ja
stsenaariumid


Skeemiteooriad - Skeem on mõistete struktureeritud klaster - Skeem   sisaldab   pikaajalisse   mällu   salvestatud   üldinfot   ning   seda   kasutatakse
sündmuste, suhete, situatsioonide aga ka objektide esitamiseks - Skeem täpsustab elementide vahelisi ruumilisi, ajalise ja põhjuslikke seoseid, samuti
aga vabalt valitavaid elemente - Mõningad   elemendid   võivad   olla   tühjad,   nende   väärtust   saab   vastavalt   olukorrale
täpsustada - Et skeem on mõisteid organiseeriv struktuur võib see erinevate mõistete korral olla
üpris erinev Ajalooliselt - Kant – nativistliku suuna esindaja – skeemid kui kaasasündinud struktuurid mille abil
me tajume maailma - Psühholoogias kasutas skeemi mõistet Bartlett kirjeldamaks ootuste mõju sündmuste
meeldejätmisele ja mõistmisele. Ta väitis et ootused on vaimselt esitatud skeemi kujul
ja see skeem mõjutab ja kujundab uue info meeldejätmist - Piaget kasutas samuti skeemi  mõistet laste  kognitiivse arengu kirjeldamisel.  Tema
defineeris   skeemi   kui   teatud   järgnevusega   tunnetusstruktuuri   mis   vastab   sarnaste
tegevuste klassile. Skeem on ühtne tervik, sinna kuuluvad tegevusaktid on omavahel
tihedat seotud - Mitmeid   skeemiteooriaid  arendati  alates   70ndatest.  Rumelhart  ja  Ortony  arendasid
välja üldise skeemiteooria Skeemi iseloomustavad järgmised omadused: - Skeem koosneb: mitmesugustest seostest ja muutujatest ning muutujate väärtustest - Seostel võib olla erinevaid vorme. On lihtsaid seoseid ja keerukamaid põhjuslikke
seoseid nt võimaldama, põhjustama, soovima - Muutujad võivad sisaldada mõisteid või teisi allskeeme - Iga muutujale vastav mõiste peab rahuldama teatud tingimusi (nt suhtes ’lööma’ peab
agent – lööja – suutma liikuda) - Väärtused vastavad erinevatele konkreetsetele mõistetele - Skeemid   kodeerivad   üldisi   teadmisi   mida   saab   kasutada   erinevates   spetsiifilistes
situatsioonides kui need situatsioonid on skeemi erijuhud - Skeemis võib mõni muutuja olla tühi või avatud, mis täidetakse puuduvate mõistetega - Skeemid esitavad eelkõige teadmisi mitte niivõrd definitsioone. Nad kirjeldavad seda
mida me teame – nii seda mis on alati õige kui seda mis kehtib aeg-ajalt Elutoa skeem: 4 seina, uks, aknad, lagi, põrand - Vabalt valitav muutuja võib olla kamin, puuduvate muutujate väärtused võivad olla
mitmesugused mööbliesemed nt diivan, toolid, laud - Kui maja on müügiks pole viimased muutujad tingimata täidetud Marvin minsky pakkus välja et teadmiste esitamisel võib skeeme käsitleda raamidena mis
sisaldavad võimalikke muutujaid:


- Mart käis peebu sunnal - Ta vaatas kuidas peep kingitusi avas - Ta sõi kringlit Stsenaariumid on teadmiste struktuurid, milles on esitatud tavaelu sündmuste stereotüüpsed
tegevuste järgnevused.  - Schank ja Abelson ning Nelson käsitlevad ühte skeemi alaliiki – stsenaariumi - Stsenaariumid võivad sisaldada nii esemeid kui ka inimesi. Stsenaariumid sisaldavad
ka tegevusi st allskeeme. Tegevused on organiseeritud teatud eesmärgi ümber - Stsenaariumid   omandatakse   tavaleus   kui   oleme   vastavates   tegevustes   korduvalt
osalenud Stsenaariumite tõestused - Nelson uuris 3-8 aastaseid lapsi ja leidis et 3 aastastel olemas stsenaariumid nt restos
käimisest. Erinevatel lastel olid sarnased stsenaariumid mi son ajas püsivad ja mis ei
ole konkreetsed - Bower et al palusid inimestel nimetada 20 tegevust mida tehakse restos lõuna söömise
ajal.   Enamus   nimetas   15   sama   tegevust   mis   kuuluvadki   resto   stsenaariumi.   Seeg
ainimesed organiseerivad oma teadmisi sarnastes struktuurides - Galambos ja rips uurisid kui kiiresti suudavad inimesed otsustada kas mingi tegevus
on stsenaariumi osa või mitte. Nad vastasid kiiremini kui tegevus oli stsenaariumi osa
ja aeglasemalt kui ei olnud Miks on skeeme ja stsenaariume vaja? - Mõiste on teadmised, skeemid ja stsenaariumid on kuidas, mis juhtub, mida peaksin
märkama ja mida mitte - Neile toetumine aitab märgata ootamatuid aspekte sest tavapärane info ja ootused on
olemas. - Et skeem sisaldab teadmisi stereotüüpsetest situatsioonidest aitab see keerukamates
olukordades järeldusi teha. Samuti soodustavad skeemid teatud detailide meenutamist Skeemide omandamine - Induktiivne lähenemine ütleb et skeemid tuleb kuidagi selgeks õppida - Omandamine   toimub   teiste   seotud   teadmiste   põhjal   kui   mitmendat   korda   sarnases
olukorras – märgatakse  sarnasusi, abstraheeritakse  vvõrm mis  jätab  välja  erinevad
spetsiifilised karakteristikud Rumelharti & Normani teooria - 3   viisil   on   võimalik   skeeme   omandada:   omandamine,   täpsustamine   ja
ümberstruktureerimine. - Omandamine – uus asi suhestatakse vanasse


Skeemiteooria probleemid - Skeemiteooriad on liiga üldsõnalised – sobivad seletama uurimustulemusi tagantjärele,
pigem kehvad tulemuste ennustamisel - Skeemiteooriad on suhteliselt jäigad


KEEL
Keel on märkide ja reeglite kogum, mis võimaldab suhelda. Eristatakse keele kahte vormi
Keel kui süsteem, eripärane kood
Kõne  kui selle koodi kasutamine ehk keele avaldumine teksti (kirjalik) ja kõnetegevusena
(suuline) Kõnetaju
Osa kõnetaju protsesse on vormist sõltumatud
Samas on kõne kuulamisel ja teksti lugemisel ka erinevusi: - Kirjalikku teksit lugedes haarame sõna tervikuna, suuliselt on sõna ajas välja venitatud - Suuline kõne on segasem – kõnevoolus on raske sõnu eristada nt võõrkeelse teksti
puhul - Kuulates on mälu palju suuremas töös sest kuuldes peab eelneva meelde jätma - Kõnet   esitatakse   tavaliselt   väljahingamise   ajal,   pausid   on   selleks   et   kõnes   midagi
rõhutada, loengud väsitavad sest peab mõtlema ja töömälu töötab kõne tõlgendamiseks - Suulise kõne korral on palju mõistmist abistavaid märke – prosoodilisi märke mida
kirjalikus tekstis asendavad kirjavahemärgid - Erinevusi kõnele kuulamise ja lugemise vahel tõestavad laste-täiskasvanute võrdlused Kõne kiirus keskmiselt 12 foneemi sekundis. Kõnetaju ühikuks on silp, mõnel juhul lähtume
ka foneemist ehk üksikust häälikust
Probleemid kõne tajumisel: - Lineaarsus – rääkimisel foneemid kattuvad, mõjutavad üksteist - Mitteinvariatiivsus – foneemide hääldus muutub, sest see foneem mida just hääldati
mõjutab järgmise hääldust - Jagamine – kõnevool on enamasti katkematu kuulaja ülesandeks tekst osadeks jagada. Kõne ja muude helide tajumine
Kas kõne on midagi erilist? - Kõne tajumisel on oluline roll vasakul ajupoolkeral – teiste helide tajumisel erinevus
puudub - Kõne tajumine on nn kategoriaalne: inimesed suudavad eristada kõnes erinevasse ja
samasse foneemikategooriasse kuuluvaid foneeme Seetõttu   väitsid   Mattingly   ja   Liberman,   et  kõne   tajumine   toimub   eraldi   moodulis  või
kognitiivses protsessis Kuuldud sõnade äratundmisel
… töötavad alt-üles ja ülalt-alla protsessid kombineeritult
Alt-üles protsessid töötlevad foneemide omadusi (jooni): - Väljaütlemise viis – nasaalsed, oraalsed ja h-häälikud - Artikulatsiooni koht


- Helilisus Miller ja Nicely tõestasid, et jooned foneemide töötlusel on olulised
Warren ja Warren näirasid ülalt-alla protsesside tähtsust nn foneemide restaureerimise efekti
abil
Samuel   täpsustas   leidu:   kontekst   mõjutab   inimese   ootusi   (ülalt-alla   töötlus)   kuid   nende
ootuste sobivust kuulduga kontrollitakse. - Inimesed üldiselt ei märka üksiku foneemi puudumist sest taastame selle konteksti
kaudu Prosoodilisi  märke (pausid) kasutatakse mitmetähendluslike lausete mõistmiseks väga tihti.
Seda infot kasutatakse juba lause kuulamise ajal, mitte hiljem. Nt vanad mehed ja naised
istusid pingil
Huultelt lugemine on levinud oluliselt rohkem, kui üldiselt arvatakse. Kuulmisel saadav info
ei ole alati piisav info mõistmiseks, seetõttu kasutatakse ka visuaalselt infot. - Ba-ga-da, visuaalne ja oraalne info erinevad. Sõnade äratundmise teooriad - Motoorne   teooria  –   kuulajad   jäljendavad   (teatud   määral)   kõneliigutusi
(peegelneuronid) Vastu: - Konsonantide   ütlemisel   on   samapalju   motoorsete   liigutuste   võimalusi   kui   nende
helilisi väljendusviise - Imikud ei suuda kõneleda kuna kõneaparatuur pole arenenud, teooria kohaselt ei peaks
nad suutma ka kõnet tajuda. Sellevastu Eimas’i katsed imikute hea foneemitaju kohta - Sünkroontõlgid kuulavad kõnet ühes keeles ja ise räägivad teises keeles – teooria järgi
ei peaks sel juhul kõne mõistmine võimalik olema Kohorditeooria - Paralleelselt toimuva töötluse teooria - Esmalt kui sõna esitatakse aktiveeruvad need tuttavad sõnad mis vastavad kuuldud
häälikutekombinatsioonile. Nee don sõna kandidaadid – sõna algne kohort - Siis elimineeritakse järjest kohordi sõnu, kuna nad ei vasta kuuldavale sõnale või nad
ei ole kooskõlalised semantilise või muu kontekstiga - Sõnataju protsess kestab nii kaua kuni jääb alles üks sõna – siis tuntakse sõna ära. - Reaalselt tähendab ka seda, sõna äratundmine võib toimuda enne kui sõna on lõpuni
või üldse välja öeldud (kiire protsess tegelikult) - Äratundmise   määrab   unikaalne   hetk   millal   sõna   ei   sarnane   enam   ühelegi   teisele
sõnale,  pikemate sõnade puhul võib tulla natuke hiljem Probleemid: - Liigselt suur tähtsus on sõna algusel - Teooria kohaselt peaks sõna tajumine olema äärmiselt efektiivne, tegelikkuses see nii
ei ole


1990 Marslen-Wilson arendas teooria täiendatud variandi mille kohaselt pole ei-jaa jaotuvust
et sõna kas kuulub kohorti või mitte. Kohordi sõnad on erineva aktivatsiooni tasemetega
TRACE-mudel – kohorditeooria edasiarendus, tugineb võrgustikmudelite ideedele - Tasandite   vahel   on   aktivatsioon   võimendatud,   tasandite   sees   on   aktivatsioon
pidurdatud (words, phonemes, features) - Töötlus toimub kolmes tasandil - Ühendused on mõlemasuunalised: sõnad-foneemid; foneemid-omadused (features) Teksti lugemine - Igal juhul kipume loetavast tekstist tekitama heli kuidas see kõnes kostaks Lugemise uurimise meetodid - Silmaliigutuste uurimine - Kõva häälega lugemise lindistamine - Kiire järjestikune visuaalne esitamine - Teksti   esitamine  nii  et   katseisik   seda   kontrollib  –  ise  määrab  millal  järgmine   osa
tekstist ilmub  - … Sõnade   ära   tundmine   lugemisel   toimub   äärmiselt   kiiresti.   Seetõttu   arvatakse   et   sõnade
identifitseerimine   on   automaatne   protsess.   Automaatsed   protsessid   on   vältimatud   ja
teadvustamata
Stroopi efekt – sõnade tähendust märgatakse ka siis kui inimesed püüavad seda vältida
Konteksti mõju sõnade ära tundmisele tõendab semantilise praimimise efekt Kas tähtede või sõnade identifitseerimine - ’sõna ülimuslikkuse efekt’  - Kuid   ka   ’pseudosõna   ülimuslikkuse   efekt’   –   kui   esitatakse   kergesti   hääldatavad
ühikute read Interaktiivse aktivatsioon mudel
Põhiidee: alt-üles ja ülalt alla protsessid on mõlemad olulised ja toimuvad samaaegselt
Teoreetilised lähtekohad: - On 3 äratundmise taset: madalaim -joonte tas…. ….
Probleemid: - Mõeldud 4-täheliste sõnade jaoks - Sõnade ülimuslikkuse efekt peaks olema tugevam tuttavate kui võõraste sõnade korral
(tugev ülalt-alla aktivatsioon) see aga nii ei ole - Sõna tähendus on seotud ainult visuaalse infoga, tegelikkuses leitud et ka kõla mängib
rolli. 


KÕNE MÕISTMINE Sõnade tähendusi esitatud nii joonte kombinatsioonidena kui ka leviva aktivatsioonina - Mitmed sõnad võivad olla oma olemuselt mitmetähenduslikud - Kas esmalt aktiveeruvad kõik võimalikud sõna tähendused ja hiljem surutakse sobiv
aktivatsioon maha või valitakse välja kõige õigem lahendus? Lausete mõistmiseks on vajalik analüüsida tähendust kolmel tasemel: - Sõnasõnalise tähenduse analüüs - Tegeliku  tähenduse  analüüs  – iroonia, sarkasm,  vähendamine  – lause  mõistmiseks
peavad inimesed silmsa pidama kõneleja eesmärke ja kõnekonteksti - Grammatilise struktuuri analüüs – kuidas sõnu kombineeritakse Lause sõnasõnaline tähendus ei ole sageli tegelik tähendus
Grammatika ehk süntaks märgib reeglite komplekti sellest kuidas sõnu saab ja ei saa lauseteks
kombineerida. 
Kahetähenduslike lausete mõistmise seletamiseks on esitatud kahte tüüpi teooriad: - Inimene töötab läbi mõlemad võimalikud grammatilised struktuurid ja hiljem lisainfot
kasutades välistab nendest sobimatu - Inimene töötab läbi vaid ühe struktuuri ja pöördub teise juurde vaid siis kui esimene
variant osutus mittesobivaks Aiateede mudel
Lause tähenduse järjestikuline töötlus (frazier ja rayner) - Lause   analüüsimisel   võetakse   algul   arvesse   ainult   ühte   võimalikku   grammatilist
struktuuri - Algselt struktuuri valides ei pöörata tähendusele üldse tähelepanu - Valitakse lihtsaim süntaktiline struktuur, kusjuures toetutakse kahele üldprintsiibile:
minimaalse seotuse ja hilisema sulgemise printsiip - Minimaalne seotus – valitakse grammatiline struktuur milles on väikseim arv sõlmi
või ühikuid - Hilisem sulgemine – lauses hiljem esinevad uued sõnad seotakse valitud fraasi või
lausega kui see on grammatiliselt lubatav Probleemid aiateede mudeliga: - Ebaefektiivne et inimesed konstrueerivad nii tihti grammatiliselt valesid lauseid - Tähendus omab algsel grammatilise struktuuri hindamisel mingit rolli - Kaks kasutatavat printsiipi – minimaalne seotus ja hiline sulgemine on liiga kitsad et
seletada   lause   grammatilise   tähenduse   mõistmist,   lisaks   olulised   prosoodia   kõne
kuulamisel ja kirjavahemärgid teksti lugemisel Taraban ja McClelland  sisu-juhitud  protsesside teooria  kohaselt mängib  tähendus rolli ka
grammatilise struktuuri määramisel. Tähtis on see mida inimene ootab. 
Piirangutele   tuginev   teooria   ütleb   et   kogu   lause   analüüsiks   vajalik   info   on   koheselt
kättesaadav - Võrgustiku ülesehitus - Kõik võimalikud lause tähendused aktiveeritakse korraga – aktivatsiooni tase erinev
sõltuvalt kontekstist


Mitmetähenduslikkuse lahendamiseks kasutatakse järgmisi keele omadusi: 1. Teadmised grammatikast piiravad võimalike seletuste hulka
2. Sõnaga seotud informatsioon ei ole enamasti sõltumatu
3. Sõna on reeglite järgi vähem kahetähenduslik
4. Lausete tõlgendus sõltub varasemast kogemusest Praeguseks puuduvad tõestused sellest et kogu lauses esinevate sõnade tähendusega seonduv
info aktiveerub lause esmakordse lugemise ajal Teksti tähenduse kohta järelduste tegemine
Kõne   mõistmisel   on   tähtis   osa   püsimälu   infol.   Seda   illustreerib   järeldust   tegemin/aukude
täitmine
Eristatakse:  - silla loomist – järeldus selleks et luua koherentsust jutu antud ja eelneva osa;  - edasiarendavat järeldus – selleks et teksti kaunistada, täiendada Konstruktivistliku lähenemise järgi kasutatakse teksti mõistmisel aktiivselt mälus olevat infot
ja tehakse järeldusi pidevalt. Olukorrast luuakse kooskõlaline mentaalne mudel. 
Minimalistlik   hüpotees   –   edasiarendavaid   järeldusi   tehakse   pigem   harva,   vähe.
Eesmärgipäraste   strateegiliste   protsesside   puudumisel   konstrueeritakse   ainult   kahte   tüüpi
järeldusi, mis: - organiseerivad   samaaegselt   töödeldavad   teksti   osad   lokaalseteks   koherentseteks
esitusteks - toetuvad kiiresti ja kergesti kättesaadavale infole Teooria aluseks on järgmised eeldused: - järeldused on automaatsed või eesmärgipärased - mõned   automaatsed   järeldused   võimaldavad   lokaalset   koherentsust.   Need   on
järeldused selle teksti osa kohta mis asub samaaegselt töömälus - Teised automaatsed järeldused tehakse info alusel, mis on kergesti mälust kättesaadav
või eksplitsiitselt tekstis erinev - Strateegilised   järeldused   tehakse   lugeja   eesmärkidest   lähtuvalt,   ka   need   omavad
lokaalse kooskõla saavutamisel tähtsust Konstruktivistid arendasid edasi tähenduse otsimise teooria. Selle põhiideed: - Eesmärgi eeldamine – lugeja konstrueerib tekstile tähenduse sõltuvalt eesmärkidest - Koherentsuse eeldamine – konstrueeritav tähendus on koherentne - Seletuse eeldamine – lugeja üritab tekstis esinevat seletada, põhjendada Jutustuse töötlemine
Kintschi ja VanDijki teksti töötlemise teooria on mõjuvõimsaim. 2 analüüsi ühikut: - Argument – sõna tähenduse esitus - Propositsioon – väikseim teksti ühik, millele saame omistada tõeväärtuse, enamasti
fraas Teksti töödeldakse niimoodi et töömälus luuakse kahe taseme struktuure:


- Mikrostruktuurid   –   sellel   tasemel   ühendatakse   tekstis   esitatud   propositsioonid
tervikuks - Makrostruktuurid  – sellel  taseme  töödeldakse mikrostruktuurid  ümber, luues teksti
lühikokkuvõte Makrostruktuur   ühendab   mikrostruktuurid   mõistetavatesse   skeemidesse.   Selles   protsessis
mikrostruktuure: - Hävitatakse-kustutatakse – kui propositsiooni pole järgnevate mõistmisel vaja - Üldistatakse – mitmed järjestikused propositsioonid asendatakse ühe üldisemaga - Konstrueeritakse  – mitmete propositsioonide alusel tehakse järeldus, mis asendab
kõiki eelnevaid  - Teksti mäletamine sõltub nii mikro- kui makrostruktuuridest Teooria probleemiks: kuidas propositsioonid luuakse, kuidas tehakse järeldusi? KÕNE PRODUTSEERIMINE Grice väitis, et edukas suhtelmine tugineb koostööprintsiibile: nii kõneleja kui kuulaja peavad
tahtma   teha   koostööd.   Lisaks  koostööprintsiibilie   tõi   välja   4  maksiimi,   mida   kõnelemisel
arvestatakse: - Kvantiteedi maksiim -  kõneleja peab andma nii palju infot kui vaja, mitte rohkem.
Kui   palju   on   vajalik   sõltub   kontekstist   ja   rääkija-kuulaja   ühistest   teadmitest   ja
uskumustest - Kvaliteedi maksiim – kõnelemisel tuleb olla tõene - Suhtemaksiim – tuleb rääkida asjadest mis on olulised antud situatsioonis - Laadi (maneeri) maksiim – kõneleja peab püüdma rääkida arusaadavate sõnadega et
tema jutt oleks kergesti mõistetav Kõne planeerimisel tuleb arvestada ka teadmiste ühisosaga (Clark ja carlson) Kõneloome teooriad
Kõneloome teooriaid luues on arvestatud kõnevigu. Erinevates teooriates on ühine: - Suur tähtsus räägitava eelneval planeerimisel - Kõneprotsessis võib eristada erinevaid asandeid, üldiselt tuuakse välja 4 tasandit - Protsess kulgeb üldiselt (tähendus, mida tahetakse öelda) spetsiifilisele (kõneühikud,
mida kasutatakse) Leviva aktivatsiooni teooria
Kõneprotsessis eristatakse 4 tasandit:  - Semantiline – kõrgeim tasand, seotud öeldava tähendusega kuid teooria seda detailselt
ei käsitle - Sünaktiline tasand – seotud planeeritavate lausungite grammatilise struktuuriga - Morfoloogiline   tasand  –   seotud   morfeemi   kui   väikseim   tähendusega   ühikuga
planeeritavates lausungites - Fonoloogiline tasand – madalaim tasand, seotud foneemide kui hääldusühikutega


Kõne   planeerimine   toimub   kõigil   tasanditel   samaaegselt   kuid   kõrgemad   tasandid   on   igal
hetkel paremini läbi töötatud kui madalamad. Igal tasandil luuakse representatsioon - Igale tasandile on oma kategoorilised reeglid - Isaks reeglitele on võrgustikuna esitatud leksikon - Sisestusreeglid valivad ühikuid mida teatud tasemel representeerida Kõnevead   tekivad  seetõtu   et  vale  ühik  on kõrgema   aktivatsioonitasemega  kui  õige.  Kõik
tekkivad vead on seotud just aktivatsioonitaseme levikuga. 
Teooria ennustab järgmisi erinevat tüüpi vigu: - Kategoorilised   reeglid   määravad   et   vead   kuuluvad   samasse   kategooriasse   (vale
nimisõna asendab õiget nimisõna) - Paljud   vead   peaksid   olema   seotud   ootusega   kus   sõna   öeldakse   välja   enne   kui
lausestruktuuris   kohane.   See   juhtub,   sest   kõik   lausesse   planeeritud   sõnad   kõne
planeerimisel aktiveeruvad - Ootustega soetud vead võivad muutuda nn vahetusvigadeks kus lause kaks sõna on ära
vahetatud - Ootus ja vahetusvead haaravad sõnu mis ei ole lauses teineteisest väga kaugel - Kõnevead sisaldavad tegelikkue sõnu või morfeeme - Kuna erinevate tasandite töötlused on seotud, võib kõneveal olla ka mitmeid põhjusi Levelt’i WEAVER mudel
Kõne produtseerimise tasemed: - Sõnum – kõneleja kavatsetav sõnumi sisu - Funktsionaalne   töötlus   –   vaitakse   välja   öeldavate   lausete   piirjooned,   toimub
leksikaalne valik ja funktsioonide määramine - Proportsioonide   töötlemine   –   välja   öeldavale   lausele   antakse   struktuur   –   sõnad
pannakse järjekorda, lisatakse lõpud - Fonoloogiline kodeerimine – fonoloogilise struktuuri paika panemine Info lausete sisust on olemas enne helilist struktuuri Kirjutamine
Kirjutamise protsessi on uuritud kolmel tasemel: - Konkreetne tase, sõnadea seotud nt õigekirjavead - Protsessid mis seovad konkreetsete lausete kirjutamise üldiste eesmärkidega - Kirjutamise eesmärgid, kirjutatava üldstruktuur ja ülesehitus Kirjutamise uurimise meetodid - Protokollide analüüsimine - Nagu mõtlemise  uurimisel, on analüüsitud ja võrreldud ka heade ja keskmiste või
algajate kirjutajate kirjutamise protsessi Kirjutamisprotsessid 
Hayes ja Flower – kasutades eelnevas kirjeldatud meetodeid kirjeldasid 3 protsessi:


- Planeerimine – sisaldab ideede genereerimist ja kirjutatava plaani loomist, samal ajal
kirjutamise üldist eesmärki silmas pidades - Lausete loomine – plaani kohaselt pannakse kirja laused - Läbivaatamine – hinnatakse kirjutatut - Leitud ekspertide ja algajate erinevused Kõnelemise ja kirjutamise võrdlus
Kõnelemine ja kirjutamine on sarnased: - Mõlema puhul on esmalt oluline teate tähenduse planeerimine - Kõnelemise ja kirjutamise protsesside sarnasust on näidanud Gouldi katsed dikteeritud
ja kirjutatud kirjadega Erinevused: - Suuline kõne on mitteformaalsem ja lihtsam - Kõneleja tavaliselt teab kellega ta räägib - Suulisel kommunikatsioonil saadakse pidevat tagasisidet - Suulisele kõnele lisaks kasutatakse mitteverbaalset kommunikatsiooni - Suulise kõne planeerimiseks on vähem aega Kokkuvõtteks võib öelda et kõige sarnasem suulises ja kirjalikus kõnes on esimene etapp:
planeerimine Kõne ja mõtlemine
Whorf – keelelise relatiivsuse hüpotees - Tugev   hüpotees   –   keel   määrab   mõtlemise.   See   tähendab   et   ühte   keelt   kõnelevad
inimesed mõtlevad teistmoodi kui teist keelt kõnelevad inimesed - Nõrk hüpotees – keel mõjutab mõtlemist. Seda on kinnitanud mitmed mälu ja taju-
alased kultuuridevahelised võrdlevad uurimused On näidanud et keel mõjutab: - Mälu ja taju - Hoffman – kakskeelsete hiinlaste ja inglaste võrdlus stereotüüpide kirjeldamisel - Konkreetne   keel   lihtsustab   teatud   viisil   mõtlemist   ja   muudab   keerukamaks   teistel
viisidel mõtlemise


MÕTLEMINE
Mõtlemist iseloomustavad dimensioonid - Teadlikkus  –   inimesed   on   enamasti   teadlikud   mõtlemise   tulemusest,   samas   võib
protsess olla alateadlik - Suunatus – enamasti on mõtlemine suunatud mingile eesmärgile. Ülesanne omakorda
võib olla hästi defineeritud või halvasti defineeritud - Kasutatavate teadmiste hulk – mõtlemises võib kasutada väga erineval hulgal infot.
Erstatakse teadmiste vaeseid ja teadmiste rikkaid mõtlemisülesandeid Probleemide lahendamine - Duncker ütles et probleem on see kui elusolendil on eesmärk aga ta ei tea kuidas seda
saavutada - James määratles probleemi kui otsingu mis toimub siis kui tulemuseni viivad vahendid
ei avaldu samaaegselt tulemusega - Probleemi lahendamisel ei leidu rutiinset teed eesmärgile jõudmiseks; lisaks võivad
oskuste puudumine või teadmised takistada lahenduse leidmist Protokollide analüüs aitab avastada kuidas informatsiooni kasutatakse. Tööd geštaltpsühholoogias - Köhler   uuris   kuidas   lahendavad   probleeme   ahvid.   Need   uurimused   olid   ajendatud
biheivioristide   töödest   rottide   ja   kassidega   kus   demonstreeriti   katse-eksituse   teel
õppimist Köhler muutis katsepüstitust kahes osas: - Loomad olid intelligentsemad (ei ole ainult katse-eksituse meetodil õppimine) - Lahendus oli leitav situatsiooni analüüsides (ka taju alusel)  Maieri 2 nööri katse inimestega  – vihje  õiges suunas kiirendas  lahendamist  – toimus
ümberstruktureerimine  Dunckeri tikutoosi katse ja funktsionaalne fikseerumine  Maieri kahe köie katse  Scheereri 9 punkti probleem  Luchinsi veeanumate katse


Wertheimer uuris erinevate loovülesannete lahendamist nii lastel kui täiskasvanutel. Ta näitas,
et probleeme lahendatakse kolmel viisil: - Katse eksituse teel ehk juhuslikult - Reproduktiivselt ehk meeldejätmise abil - Produktiivselt – kasutades eelnevaid teadmisi ja nendest lahenduse tuletamine. Selleks
on vaja  probleemi  restruktureerida.  Vaid niisuguse lahendamise korral  on inimene
mõistnud ülesande struktuuri mistõttu suudab kord leitud lahendusi kanda üle teistele
probleemidele.  Tihti   jõutakse   lahenduseni   äkki,   ning   sellega   kaasneb   ahhaa-elamus.   Niisugust
lahendamist nimetatakse ka intuitiivseks lahendamiseks Geštaltpsühholoogia käsitluse probleemid - Mõtlemise   uurimine   ja   seletamine   toetub   tugevalt   geštaltpsühholoogia   taj-alastele
töödele. Seetõttu on rõhuasetus nähtaval nt ülesande ümberstruktureerimine - Kasutatavad mõisted on täpselt defineerimata, mistõttu on ähmased (seletavad palju ja
ei midagi nt insight) Newelli ja Simoni probleemiruumi teooria: - Probleemiruumi elemendid on probleemi lahenduse astmed - Nii alg kui lõpp-olukord on selle ruumi elemendid - Probleemi lahendamine on liikumine ühelt elemendilt (lahenduse astmelt) teisele


- Probleemi ruum on  seotud operaatoritega. Operaatorid mõjuvad ruumi elemendile (st
lahenduse astmele) ja tekitavad uue elemendile (st lahenduse astmele) ja tekitavad uue
elemendi) - Igal ülesandel on suur hulk alternatiivseid lahendusteid (algne probleemi ruum) - Probleemi lahendaja käitumine ei ole täielikult probleemi ruumiga määratud - Otsing probleemi ruumis on konstruktiivne - Inimesed kasutavad oma teadmisi ja erinevaid heuristilisi meetodeid leidmaks lühimat
teed algsest staadiumist eesmärgini - Kogu protsess toimub kognitiivse süsteemi raamides (töömälu maht, info hankimise ja
talletamise kiirus pikaajalises mälus) Heuristik – algoritm - Algoritm –  protseduur kui kõik operatsioonid mis sihi saavutamiseks on vajalikud
läbitakse samm-sammult. Nende kasutamine võtab aega kuid tulemus on kindel - Heuristilised   strateegiad   ehk   heuristikad   –  rusikareeglid,   lihtsustatud   mõtlemise
skeemid mis on omandatud kogemuse teel. Heuristika ksautamine ei vii alati õige
lahenduseni kuid tavaliselt kasutatakse just neid sest siis võtab ülesande lahendamine
vähem aega - Vahendid-lõpp analüüsi kasutades tuleb otsida käike mis vähendavad vahet eesmärgi
ja vahetulemuste vahel. See sisaldab samme:  o pannakse tähele erinevust praeguse ja lõpp-staadiumi vahel o püstitatakse alaeesmärk selle erinevuse vähendamiseks o valitakse operaator mis lahendab selle alaeesmärgi - Tagasipöördumise   vältimine   –  hoidutakse   pöördumast   tagasi   juba   kord   läbitud
staadiumi (astmele). See on probleemi valdkonnast sõltumatu strateegia - Lühimate   lahendusteede   eelistamisel  valitakse   eesmärgi   saavutamiseks   lühimad
astmed. See on samuti valdkonnast sõltumatu strateegia. Valdkonnast sõltumatuid heuristikaid kasutatakse rohkem probleemi lahendamise algjärgus,
kui puudub eelnev kogemus. - Kogemuse kasvades hakatakse kasutama alaeesmärkide püstitamist mis on eduka
lahenduse jaoks väga oluline, nt sõltub eelnevast kogemusest Probleemiruumi teooria tugevad küljed Normatiivne probleemide lahendamise teooria


- See võimaldab määratleda probleemi struktuuri idealiseeritud kujul ja määratleda nii
probleemi parima lahenduse - Parim/õige lahendus on lühim tee alg- ja lõppstaadiumi vahel. Seega esitatakse nn
mõtlemise normid, kirjeldatakse kuidas lahendab probleemi ideaalne mõtleja - Teooria kirjeldab efektiivsemaid heurisikuid - Teooria näitab missugused väliselt erinevad probleemid on struktuurilt sarnased Probleemiruumi teooria kirjeldab kuidas inimesed kasutavad üldisi reegleid (heuristikaid) et
vähendada alternatiivsetest lahendusvõimalustest tingitud keerukust Teooria kirjeldab kuidas kogemuse käigus tekivad ja arenevad uued lahendusstrateegiad.  Teooria on piisavalt üldine et kirjeldada erinevate ülesannete lahendamist Teooria seletab eelnevate uurimuste tulemusi Probleemiruumi teooria probleemid Suurimaks probleemiks on see et probleemiruumi teooria seletab vaid hästi defineeritud ja
teadmiste-vaeste ülesannete lahendamist - Need   ülesanded   on   suhteliselt   elukauged.   Inimestel   puuduvad   nende   probleemide
kohta   teadmised   ning   eelnev   lahendamise   kogemus.   Tavaelu   probleemide
lahendamisel vastupidi on olulised valdkonnaspetsiifilised teadmised. - Nende   ülesannete   korral   on   kõik   lahendamiseks   vajaminev   info   antud   probleemi
määratluses - Tavaelu probleemide korral pole päris selge, mis on probleemi algseisund, missugune
info on oluline ja missugune mitte. Pole ka selge, kas olemasolevast infost ülesande
lahendamiseks piisab - Ülesande alg- ja lõppseisund on täpselt fikseeritud, ka lubatud käigud on ette antud.
Tavaelus on suureks probleemiks just eesmärkide püstitamine Teadmiste-rikas   ülesannete   lahendamine:   uurimused   ekspertide   ja
algajatega - Kas ja kuidas erinevad mingi valdkonna ekspertide ja algajate teadmiste esitamise
ning   probleemide   lahendamise   viisid.   Seda   on   uuritud  hästi   defineeritud
probleemidega. - Kasutatavate ülesannete lahendamiseks on vajalikud mitte niivõrd üldised teadmised
ja oskused kuivõrd valdkonnaspetsiifilised teadmised - Teadmiste mõju ülesande lahendamisele uurisid deGroot ja Chase ja Simon - DeGroot näitas et nii algajad kui meistrid ei mõelnud ette rohkem kui 5 käiku - Samas selgusid olulsed vahed hoopis teistsugused ülesandes – positsioonide mälus - Chase ja Simon uurisid maletajate teadmiste struktuuri


- Nad kasutasid känki kui teadmiste struktuuri algühikut, ning uurisid selliste känkide
struktuuri ja suurust - Kängid on moodustatud tihedalt seotud teadmistest. Kängi sees viib mingi teadmise
meenutamine järgmise meenutamiseni - Vahe algajate ja ekspertide vahel on känkide suuruses Probleemide   esitamine   ja   lahendamine:   erinevused   ekspertide-algajate
vahel - Chi,   Feltovich   ja   Glaser   uurisid   kuidas   klassifitseerivad,   esitavad   ja   lahendavad
füüsika probleeme algajad ja eksperdid - Selleks palusid nad probleeme sarnasuse alusel klassifitseerida ja hiljem ülesandeid
lahendades inimestel rääkida mida nad teevad - Larkin uuris ülesannete lahendamise protsessi - Probleemi esitus  on probleemile vastav kognitiivne struktuur mis konstrueeritakse
probleemi   lahendaja   poolt   vastavalt   tema   valdkonnaspetsiifilistele   teadmistele   ja
nende organisatsioonile - Probleemi lahendamise alguses püüab lahendaja ’mõista’ probleemi, konstrueerides
esituse.   Selle   elementideks   on   probleemi   algseis,   soovitud   eesmärk   ja   probleemi
lahendamise operaatorid, lisaks on olulised nendevahelised suhted - Probleemi ei määra esitust mite ainult teadmiste hulk, vaid ka viis kuidas teadmised on
organiseeritud Erinevused algajate ja ekspertide vahel: - Algajad grupeerivad ülesandeid vastavalt nendes esinevate objektide pindmiste 
omaduste järgi. Eksperdid grupeerivad ülesandeid vastavalt lahendamise meetodile 
seega süvastruktuurile või printsiibile. Erinevused on tingitud 
valdkonnaspetsiifilistest teadmistest mida ekspertidel on paremad kui algajatel - Eksperid kasutavad ülesannet lahendades võtteid, pidades silmas eesmärki mis näitab 
et nad planeerivad oma lahendust ette enne alustamist – alustavad algusest – st. 
kuidas jõuan eesmärgini antud vahenditega, algajad kipuvad töötama tagasivaates ja 
kasutavad vahendid-lõpp analüüsi kasutades võtet millest nad loodavad et see viib 
alaetapi lahendusele st alustavad lahendamist lõpust – kuidas siia jõuti Eksperdiks kujunemine võib võtta kuni 10 aastat.  (Ericsson) - Harjutamise jõu seadus (algselt taju uuringutest – harjutamisel väiksematest 
teadmiste ja reeglite kogumikest moodustatakse uued teadmiste kängid, mis 
võimaldavad ülesandeid lahendada ühe võttega - Vigadest õppimine (ohlsson) – õpime nii õnnestunud kui ka ebaõnnestunud 
sooritusest, vead tekivad kasutatava teadmise liigsest üldisusest. Õppimisel teadmised 
ja nende rakendamisoskus täpsustuvad Oskuste   omandamisel   liigutakse   deklaratiivsete   teadmiste   kasutamiselt   protseduuriliste
teadmiste kasutamisele (Andersoni kognitiivse arhitektuuri mudel)
Olulised komponendid: - Deklaratiivne mälu – omavahel semantiliselt seotud mõistete võrgustik (erinev 
aktivatsioon), esitatud känkidena, kasutamine sõltumatu kontekstist


- Protseduuriline mälu – otseselt kontekstiga seotud, ülesanne aktiveerib reeglid - Töömälu – sisaldab hetkel aktiveeritud infot Green ja Gilhooly võtavad kokku ekspert-algajate uurimusest saadud põhitulemused: - Ekspertide valdkonnaspetsiifiline mälu on parem - Eksperdid kasutavad algajatest erinevaid probleemide lahendamise strateegiaid - Ekspertidel on paremini läbi töötatud probleemide esitused - Ekspertide paremus on tingitud nende parematest valdkonaspetsiifilistest teadmistest 
mitte üldvõimetest - Eksperdiks saadakse rohke harjutamisega Loovmõtlemine ja loovus - Loovaks võiks pidada uudseid (originaalseid ja ootamatuid) lahendusi ja ideid, mis
erinevad varasematest teadmistest ja on kasulikud - Sündinud geeniused: Mozart, osa lapsed ideaalse nooditajuga Howe, davidson ja sloboda kirjeldasid kirjanduses esitatud andekust: - Tuleneb     geneetiliselt   edastavatest   struktuuridest   ja   on   vähemalt   osaliselt
kaasasündinud - Anne ei pruugi avalduda väga varases eas ent vihjeid võimalikule andeksele küll - Vihjed aitavad ennustada tulevast edu - Ainult väike osa lastest on andekad - Anne on suhteliselt valdkonnaspetsiifilin - Väitsid,   et   tegelikult   andeks   sõltub   sageli   keskkonnast,   motivatsioonist,   huvidest,
võidule orienteeritusest, andekusega kaasneb suur hulk tööd Enamus   loovuse   uurimusi   on   olnud   kirjeldavad   mitte   seletavad.   Wallas   eristas   4
loovmõtlemise staadiumit: - Ettevalmistus – formuleeritakse probleem ja tehakse esimene katse seda lahendada - Inkubatsioon – probleem jäetakse kõrvale ja tegeletakse muude asjadega - Illuminatsioon – probleemi lahendus kerkib äkki esile - Kontrollimine – kontrollitakse kas lahendus tõesti sobib Probleemiruumi teooria kohaselt on inkubatsioon teatud tüüpi unustamine. Simon eristab: - Ülesannet kontrollivat infot - Faktilist infot (nt mingi objekti oluline omadus – faktiline info mis on saadud mingis
kontekstis, ei kandu üle uutesse tingimustesse ja teiste eesmärkide saavutamisele Inkubatsiooni ajal kontrolliv info ununeb kiiremini kui faktliline
Illuminatsiooni   seletatakse   sellega,   et   uus   info   mida   saadakse,   aktiviseerib   mälus   seotud
mõisted ja lahendus võib äkki esile kerkida - Boden ütles et ideid genereeritakse mõistete ruumis, kus vahel otsitakse lahendusi
utest kohtadest ja vahel mudetake ruumi. Ta eristab: o Ebatõenäosuslikus   loovuses   –  kombineeritakse   tuttavaid   ideid   uudsetel viisidel  – st avastused mille  tõenäosus on madal.  Selle  loovuse aluseks on
assotsiatsionistlik või analoogiline mõtlemine o Võimatud avastused – radikaalsemad, täiesti uudsed ideed – toimub mõistete ruumi muutmine


- neo-darwinistlike   teooriate  kohaselt   kombineeritakse   elemente   (ideid)   svaliselt
potentsiaalselt   uute   ideede   genereerimiseks,     seejärel   rakendatakse   piiranguid
ebasobivate tulemuste kõrvaldamiseks - Neo-Lamarckistlike   teooriate  kohaselt   luuakse   piiranguid   kasutades   sobivad
võimalused, seejärel valitakse neist svaline Analoogiline mõtlemine
Analoogiline mõtlemine sisaldab analoogilist kaardistamist mille põhiideed on järgmised: - Mõtlemisse on haaratud 2 valdkonda – baas- ja eesmärk valdkonnad, mille teatud osad
või omadused langevad kokku - Baasvaldkonna need aspektid mida algselt eesmärk-valdkonnas ei ole, kantakse sinna
üle - Üle   ei   kanta   mitte   üksikuid   omadusi   vaid   integreeritud,   koherentseid   teadmisi,
kaasaarvatud põhjuslikd seletused - Mõnikord kantakse üle teadmised mis tudnuvad praktiliselt olulised või mingis mõttes
eesmärgiga seotud - Katsed   on   nädanud   et   üldjuhul   on   inimesed   raskstes   analoogiate   kasutamisega
probleemide lahendamisel - Glivk ja Holyoak uurisid kuidas mõjutab vähi kiiritamine ülesande lahendamist, kui
eelnevalt inimesed kuulevad jutte kus on analoogilisi lahendusi kasutatud. Tulemused
vähi ülesande lahendamisel paranesid ki katseisikutel soovitati seda juttu lahendamisel
arvestada. Kui vihjet ei antud paranesid tulemused vähem. Inimesed ei suuda tihti ise
kauget analoogiat näha. Samuti kiputakse analoogiaid valima väliste tunnuste järgi
mitte sisemiste printsiipide alusel.  Mentaalsed mudelid, tavateooriad ja väärmõisted - 1983 2 raamatut „mentaal models“ Genter & Stevens, Johnson-Laird Johnson-Lairdi   raamatus   on   sitatud   üldine   teooria   inimese   mõtlemisest   –   inimesed,
opereerides   sümbolitega,   modelleerivad   reaalsust   ja   loovad   selle   kirjeldamiseks
mentaalseid mudeleid
- Mudelid ei ole täiesti täpsed ega vasta modelleeritavale täiuslikult aga on probleemide
lahendamisel kasulikud - Mudelid on ajutised, neid luuakse konkreetse ülesande lahendamiseks Gentneri ja Stevensi raamatu erinevad peatükid kirjeldavad konkreetseid mudeleid mida
inimesed on erinevate nähtuste seletamiseks loonud
- Neid mudeleid nimetatakse tavateooriateks - Mudelid-teooriad   on   ajas   püsivad   –   lapsed   on   neid   loonud   erinevate   nähtuste
seletamiseks - Ka laste mudelid või tavatoeeriad ei ole täpsed ega kirjelda reaalsust adekvaatselt 1980ndatest on arenenud ka mõistete seletusteooria - Rõhutatakse mõistete  omvahaelist  seotust ja seda et üksikut mõistet  ei saa mõista
tundmata tema suhteid teiste mõistetega


- Mõisted kuuluvad teooriasse või mentaalsesse mudelisse - Erinevad   uurijad   räägivad   naiivsetet,   tava-   või   folkteooriatest,   teooriasarnasest
ettekujutustest ja mentaalsetest mudelitest - Täiskasvanud   inimeste   vastavaid   mudeleid   (naiivseid   teooriaid)   nimetatakse
hariduspsühholoogia-alases kirjanduses ka väärmõisteteks Naiivsed liikumise ja jõu teooriad - Clement,   McCloskey,   Champagne   –   näitasid   oma   urimustes   et   nii   lastel   kui
täiskasvanutel on jõust ja liikumisest valdavalt naiivsed teooriad - Mccloskey   ja   clement   on   näidanud   et   inimestel   on   naiivne  impetus-teooria  ims
sarnaneb Galilei ettekujutusele - Impetus teooria järgi on jõud keha sees - Bliss ja Ogborn näitasid et jõu ja liikumise teooria areneb uba väga varases eas – laste
arusaamad saavad alguse nende tegutsemisest füüsilises maailmas - Pall visatakse üles ja lennukilt visatakse alla pakk toiduainetega.  Mentaalsete mudelite olulisemad omadused:  - Tavateooriad on implitsiitsed. Nendes avaldub see kuidas inimene mingit füüsikalist
nähtust mõistab, neid kasutatakse erinevate nätuste seletamisel ja ennustuste tegemisel
kuid inimestel puudub metateadmine - Vähemalt osa teooriaid on kujunenud väga varases eas - Teooriad on sügavalt omaks võetud sest omandatud varases eas ja intuitiivselt - Teooriad on üldistatud teadmised, mitte lihtne nähtava kirjeldamine - Teooria poel mitte koherentne süsteem. Süsteemisisesed vastuolud on lubatud - Teooria ebatäpsus on lubatud niikaua  kui teooria võimaldab  suhteliselt  edukaid  ja
mõistlikke ennustusi tavaelus - Teooriat kastatakse järelduste ning ennustuste tegemisel - Vähemalt osa tavateooriaid sarnaneb ajalooliselt varasematele teadslikele teooriatele - Teooriad võviad sisaldada visuaalset komponenti - Intuitiivse   arusaama   taustal   omandatakse   uusi   teadmisi.   Ka   koolisõpitavat
interpereteeritakse oma arusaamast lähtudes - Tavateooriad on väga resistentsed, neid on väga raske muuta OTSUSTAMINE Otsustamine tugineb hinnangutele. Objektiivselt võttes peaks otsustamine eeldama valikute
hindamist ja kaalumist ning selle tulemusena peaks selguma parim valik . - Kuna enamasti puudub info kõikide otsust mõjutavate tegurite kohta teevad inimesed
sageli vigu otsustamisel (Ayton) Normatiivse   otsustamise   teooria:   keerukad   otsused   tuleb   jagada   väiksemateks   osadeks,
hinnata   osade   väärtust   ja   ennde   kohta   eksisteerivaid   uskumusi   ning   arvestada   lõppotsuse
tegemisel kõikide alaosade tõenäosust ja väärtust


Kasulikkuse alusel otsustamise aluseks: - Järjestada  alternatiivid kaslikkuse alusel (võivad olla võrdse kasulikkusega, ei saa
olla olukorda kus otsustamine pole võimalik) - Transitiivsus – järjestus peab jääma domineerima kõikides seostes - Väärtuse dominantsus  – kui 2 alternatiivi on võrdsed ja üks neist on kolmandast
parem siis tuleks valik langetada ühe omaduse poolest kaslikma kasuks - Väärtuse ignoreerimine – kui alternatiividel on sama tõenäosusega sarnased tulemid
peaks tulemse kaslikkust otsustamisel mitte arvestama - Järjepidevus – inimeste eelistus peaks alati kuuluma riskile kui suurepärase tulemuse
saavutamise tõenäosus on piisavalt kõrge võrreldes kindla peale saavutatava rahuldava
tulemusega - Invariantsus – otsustamist ei mõjuta alternatiivide esitamise viis Kuidas inimesed tegelikult valivad? - Transitiivsuse   eiramine   –  sageli   tuuakse   alternatiivide   kaalumisel   sisse   kolmas
muutuja mis esmapilgul võiks olla sekundaarne, ent teatud juhtudel võib primaarse
tunnuse erinevuse jätta tahaplaanile - Otsustamisel  ignoreeritakse  väärtuste erinevust –  inimesed  ei  võta  otsustamisel
alati arvesse mõlemat – sündmuse väärtust ja sündmuse tõenäosust - Inimeste  eelistused    ja väärtus mida nad valikutele omistavad  muutuvad sõltuvalt
olukorrast (eelistuste sõltuvus olukorrast) Valiku raamimine – olukord kus valiku sõnastus mõjutab valiku tõenäosust
Raamimise 2 võimalust: - Esialgse lähtepunkti võiduna sõnastamine muudab inimesed riski vältivaks - Kaotusele rõhumine tõstab riskeerimist Kord juba võitnud inimesed kalduvad vähem riskima, sest kaotus on ebameeldiv, samas kui
koduvalt kaotanud inimesed on võitjatest riskialtimad seni kuni loodetav võit on kaotusest
suurem


Kuidas siis ikkagi otsustatakse? - Piisavuse   kriteerium   –   inimesed   kalduvad   alternatiive   kaaluma   järjest   seni,   kuni
leitakse  esimene   rahuldav  (lähen   poodi   ja   valin   sama   kategooria   asjadest   endale
meelepäraseima) - Väga   mitme   alternatiiviga   olukordades   võrreldakse   kõiki   alternatiive   järjest  sama
omaduse   alusel  kuni   jääb   järele   üks.   Kui   sama   omadus   on   mitmel   alternatiivil
valitakse uus omadus (kas minna poodi enne õhutsööki või käia enne kodus söömas) - Üldiselt enam-vähem võrdsete alternatiivide puhul tehakse otsus ühe kõige olulisema
omaduse alusel (kahest meeldivast asjast valitakse odavam) Otsuste   langetamisel   tuginevad   inimesed   sageli   ka   kogemuste   põhjal   kujundatud
tõekspidamistele e rusikareeglitele - Kättesaadavus   –  hinnatakse   sündmuste   tõenäosust   selle   alusel   kui   kergesti
näidissündmused meenuvad - Mudeldatavus –  kergemini ette kjutavate sündmuste tõenäosust kaldutakse pidama
suuremaks - Ankurdamine – otsuseid võidakse ankurdada kergesti kättesaadavale infole - Esindavus – kalduvus ignoreerida matemaatilisi baassagedusi ja sündmuste esinemise
tõenäosust, järeldada kogemusliku reegli alusel JÄRELDAMINE
Mõttetegevus mis seisneb etteantud info (eelduste) muutmises selleks, et jõuda tulemuseni
(järeldustele). See tegevus peab olema suunatud vähemalt ühele eesmärgile. Tegevus ei tohiks
minna vastuollu loogika reeglitega - Eristatakse deduktiivset ja induktiivset järeldamist - Deduktsioon on loogiline operatsioon milles suundutakse üldiselt konkreetsele - Deduktiivsel järeldamisel määratakse kas järeldused on või ei ole tuletatavad teatud
väidetest.   Deduktiivse   järeldamise   urimisel   toetutakse   loogikale,   eelkõige
propositsioonilisele.  - Deduktiivse   järeldamise   kolm   tüüpi:   tingimuslik   järeldamine,   järeldamine
valikuprobleemis, süllogismide lahendamine - Induktiivne lähenemine suundub konkreetselt üldisele, mille käidus tehakse üldistusi
konkreetsetest näidetest - Tingimuslikul järeldamisel on üks eeldustest tingimuslik väide kui A, siis B. Teine
eeldustest näitab kas A või B on õige või väär - Uurimused on näidanud et inimesed teevad sellisel järeldamisel tüüpvigu. Ei toetuta
propsitsioonilisele loogikale - Vigade allikas: lisatakse juurde vastupidine väide:  Kui A, siis B  samastataks  kui ja
ainult kui A, siis B - Tingimuslikku järeldamist mõjutab ka kontekst Seega: - Inimesed teevad loogiliste ülesannete lahendamisel tüüpvigu - Loogiliste ülesannete lahendamine sõltub kontekstist – konteksti efekt - Inimestel on ülesannete lahendamisel alateadlikud suundumused – kallakud Süllogismide lahendamine


Koosneb   kahest   eeldusest   (A   ja   B)   ja   järeldusest   (C);   otsustatakse   kas   järeldus   tuleneb
eeldustest loogiliselt. Võimalikud väidete kujud on järgmised: o Kõik A on B – universaalne jaatav väide
o Mõni A on B – osaline jaatav väide
o Ükski A ei ole B – universaalne eitav väide
o Mõni A ei ole B – osaline eitav väide - Väidete kombineerimisel saadakse 64 süllogismi - Inimesed teevad ka süllogismide lahendamisel tüüpvigu Atmosfääri efekt – woodworth ja sells näitasid et inimesed peavad õigeks järeldust - Kui kõik x-d on y-d ja kõik z-d on y-z siis kõik z-d on x-d - Eeldustes   olevad   sõnad   (kõik)   loovad   nn   atmosfääri   mis   tingib   samade   sõnade
kasutamise järelduses. Atmosfääriloovad: - Kui eeldus on negatiivne luuakse negatiivne atmosfäär - Kui eeldus on osaline, luuakse osaline atmosfäär: järeldused tehakse ka osalised Konversiooni efekt. Chapmanid näitasid et inimesed pööravad seletusi ümber. Nad leidsid et
täiesti   õigesti   samastatakse Figuraalne efekt - Konfiguratsiooni   mõju   järeldamise   tulemustele   näitas   Johnson-Laird.   Selgus   et   ki
süllogismid on esitatud kujus A-B; B-C - Eelistavad   inimesed   järeldamisel   kuju   A-C   mitte   C-A.   ki   on   õiged   mõlemad,   on
ükskõik mis kujul järeldus esitada kui on aga õige vaid C-A siis teevad inimesed
rohkem vigu kui siis kui õige on A-C Abstraktsete reeglite teooriad - Teooria kohaselt allub inimeste mõtlemine loogika reeglitele - Järeldamisel kasutavad inimesed abstraktseid, sisust sõltumatuid reegleid - Inimesed ei tee loogilisi vigu – vead tekivad ülesannete vääritimõistmisest - Eelduste sisu ei mõjuta järeldamise tulemusi Teooriad on loond Braine ja Rips. - Inimesed talletavad mälus infot propositsioonide kujul - Et tuletada sellest mida nad teavad, järeldusi, kasutavad nad mentaalset loogikat ehk
loogika reegleid nt modus ponens


- Propositsioonid millest järeldatakse, peavad olema esitatud eelduste vormis, reegli abil
tuletatakse järelds - Modus   tollens   tüüpi   järeldusi   on   raske   teha,   kuna   järeldamisel   on   vaja   kasutada
erinevaid reegleid Järeldamise vead on 3 tüüpi: (Braine) - Arusaamise   vead   –  ülesande   eeldusi   mõistetakse   valesti   või   lisatakse   sinna   infot
juurde. Eeldatakse et antud on kogu vajalik info. (Väide: kui ilm on soe, siis kalad
ujuvad. Kalad ujuvad. Järeldus: Ilm on soe) - Heuristilised   vead   –  uuritakse   kuidas   lahendatakse   erinevaid   järeldamise   astmeid
nõudvaid ülesandeid - Protsessi vead – tähelepan puudujäägid, suutmatus hoida vajalikku infot töömälus Pragmaatilise mõtlemise skeemide teooria - PMS   teooria   on   esitanud   Holyoak   ja   Cheng   –   parimad   tulemused   lahendamisel
saadakse   kui   on   võimalik   kasutada   deontilis   seoseid   ehk   lubamise   või   keelamise
skeeme - Deontilisel järeldamisel otsustame missugust tegevust me peame tegema või võime
teha - Tingimuslikus   lubavas   väites   annab   eeltingimuse   rahuldamine   võimaluse   vastavat
tegevust teha: kui  siis  - Tingimuslikus   kohusavas   väites   käsib   eeltingimuse   rahuldamine   vastavat   tegevust
teha: kui  siis  - Kuigi   need   väited   on   tingimuslikud,   võetakse   neid   tihti   ka   piisavatena   st
interpreteeritakse eeltingimist kui tarvilikku ja piisavat - Deontilised   regulatsioonid   juhivad   eelkõige   reeglite   ja   kohustste   loomist   kuid
mõjutavad inimese tegelikku tegevust vaid kaudselt - PMS   teooria   postuleerib   et   ni   keeldude   kui   lubade   kohta   saab   defineerida   4
võimalikku situatsiooni terminites, kas eeltingimus on täidetd või mitte ja kas tegevust
tehakse või mitte


Mõttemudelite teooriad - Järeldamisel   konstrueerivad   inimesed   ülesande   eelduste   ja   üldiste   teadmiste   alusel
mõttemudelid. Lisaks kontrollitakse kas ka teistsugused mudelid on väimalikd - Varasemates   mudelteooriates   toetutakse   Euleri   ringidele   ja   Venni   diagrammidele.
Luuakse eeldustest mudelid kasutades hulkade kujutamisel ringe. Järeldamise vead tulenevad: - Mudelid on valesti koostatud, algsituatsiooni e eeldusi pole adekvaatselt hinnatud - Töömälu   maht   on   piiratud.   Ülesannet   on   seda   raskem   lahendada   mida   rohkem
mudeleid tuleb ülesanne kohta konstrueerida - Pole   koostatud   kõikvõimalikke   situatsioonile   vastavaid   mudeleid   st   kontroll   on
puudulik Johnson-Lairdi mentaalsete mudelite teooria - Inimesed   konstrueerivad   mudeleid   et   maailma   mõista.   Mudelid   on   ebatäiuslikud,
lihtsamad kui nähtused mida nad esitavad - Iga hulka (süllogismi eeldustes) kujutavad näitlejad, efektiivsuse mõttes piirdutakse
minimaalse hulgaga mis võimaldab situatsiooni ette kujutada - Inimesed loovad niimoodi süllogismi mudelid, mida kasutavad lahendamisel - Iga süllogismi kohta tuleb koostada 1-3 mudelit, mitte rohkem. Järelduste tegemisel on 3 sammu:
1) Konstrueeritakse esimese eeludse mentaalne mudel. Iga eelduse kohta saab luua ainult ühe
mudeli


- o Selliste eelduste korral pole oluline kui palju liikmeid näidata. See muutub aga tähtsaks järeldamisel. 2) Lisatakse teise eelduse info esimese eelduse mudelisse arvestades kõiki erinevaid viise
kuidas seda saab teha
3) tehakse järeldus mis on õige kõigi loodud mudelite variantide kohta - Johnson-Laird näitas et inimesed lahendavad kergemini neid süllogisme mille kohta
on võimalik luua vähem mudeleid - Tavaelu   järeldust   tegemisel   luuakse   mentaalne   mudel,   toetudes   oma   teadmistele,
kogemustele ja kontekstile, kuid ei kaaluta alternatiivseid võimalusi Teooriate võrdlus - Pragmaatilise mõtlemise skeemide teooria – pole tervikteooria – see kirjeldab miks
lahendatakse hästi valikuülesande teatud versioone - Abstraktsete reeglite teooriad – kirjeldavad täpselt reegleid mis inimeste mentaalses
loogikas on kuid probleemist aru saamist ja konteksti mõju ei uuritud piisavalt - Mõttemudelite teooria – seletab erineva tüüpi järeldamist Induktiivne lähenemine - Üksikute vaatluste põhjal tehakse üldiseid järeldusi - Kasutatakse teaduses seega käsitleb antud teema ka teadusliku mõtlemise iseärasusi Loose view of reasoning – Rips - Inimesed muudavad pidevalt oma uskumusi või uskumuste tugevust sõltuvalt sellest
kas konkreetsed nähtused on olemasolevate uskumustega kooskõlas või mitte - Järeldamisel ei toetuta konkreetsetele loogilistele reeglitele - Järelduste   tegemine   on   piiratud   reeglitega   –   reegli   tekkimist   piiravad   aktiveerivad
tingimused - Vastukaaluks lõdvale lähenemisele – süntaktiline lähenemine - Induktiivsetel järeldustel kindel struktuur - Järelduste tegemist juhivad abstraktsed representatsioonid ja protsessid - Tõestuseks – analoogide kasutamise seaduspärad (Thargard) - Solomon – induktiivsel järeldamisel olulsied 2 protsessi: o Assotsiatiivne süsteem – automaatsed järeldused sarnasuse alusel
o Reeglite põhine süsteem – teadlik otsustamine mis tugineb reeglitele - Induktiivset   järeldamist   ja   selle   arengut   uuriti   varem   mõistete   kujundamise
ülesannetega   nt   Bruner.   Eksperimentaator   esitas   eri   suuruse,   kuju,   värvusega


kujundeid ja katseisikud pidid tegema järeldusi missugust kujundit nimetatakse mingi
väljamõeldud nimega. - Leiti et eksisteerib verification bias Wason võttis kasutusele 2-4-6 ülesande, mis modelleerib teaduslikku mõtlemist - Reegel on eksperimentaatori välja mõeldud - Näited on positiivsed või negatiivsed – nagu teadusliku katse korral - Katseisikud kontrollivad hüpoteese ning saavad nende õigsuse kohta tagasisidet Wason näitas oma katsetega  et inimesed  kontrollivad  eelkõige  oma  hüpoteesile  vastavaid
näiteid st on tugev kallak ideede kinnitamisele - Lisaks positiivste tõendite otsimisele lähtutakse sageli ka tõenäosuse hinnanguest –
kuivõrd me usume et konkreetne väide on tõene Tõenäosuse hindamine tugineb:  - Sageduse hindamine – meenutame kui sageli on varem sarnast sündmust esinenud - Loogilise   tõenäosuse   hindamine  –   arvestame   kõiki   võimalikke   sündmuse
variatsioone antud ajahetkel

Document Outline

• Kognitiivne neuropsühholoogia
• Kognitiivne neuroteadus ehk ajukuvamine
• Kognitiivse süsteemi mudeli parameetrid:
  • Klassikalised kognitiivsed eksperimendid
  • Tajumise piirangud
  • II loeng
  • Illusioonid
• Sügavustaju vihjed: monokulaarsed ja binokulaarsed
• Taju: Baasprotsessid
• Rakkude/juhteteede erinevad omadused
  • Magno- ja parvotsellulaarsed juhteteed
• Kaksikdissotsiatsioon
• Miks loodus leiutas kõhtmise ja selgmise juhttee?
  • Rakkude spetsiifilisus
• Anterior intraparietal Area (AIP)
• Alajaotused juhteteedes
• Alajaotused dorsaalses tees
• Nägemisinfo tee võrkkestast ajju
• Stiimuli energiast tulenev viivis
• Silmade liikumine – tajumiseks hädavajalik
• Ajalised ja ruumilised vastastoimed
• Kiired ja aeglased tajuprotsessid
  • III LOENG
• Vahetu ja vahendatud taju
• Taju – kujutise retinaalse suurenemise pöördkiirus
• Bioloogiline liikumine
• Targad tajumehhanismid
• Dihhotoomiad (3): Globaalne ja lokaalne taju
  • Joonte teooriad – pole piisavad.
• Varda ja raami katse
• Holistlik vs analüütiline tööpõhimõte
  • ÄRATUNDMINE
• Äratundmise võtmeprotsessid
• Kuidas võiks taju äratundmise küsimust lahendada?
• 2D objektide (mustrite) äratundmine
• 3D objektide äratundmine
  • Vaatepunktivaba representantsiooni loomine (Marr)
  • Biedermani teooria
• Karikatuurid
• Nägude äratundmine: hea, aga üllatavalt halb
• Eristatakse võõraste ja tuttavate nägude töötlust
• Näo töötluspiirkond ajus
• Nägude ilu
  • AUTOMAATNE JA PINGUTUSLIK TAJU
• Automaatse taju kriteeriumid:
• Tähelepanust sõltuvumatust saab kontrollida eksperimentaalselt
• MMN nägemises
• MMN on
  • TÄHELEPANU
• Tähelepanu
• TP võib muuta protsessi: taktiseadja-koguja mudel subjektiivse aja kulgemises
• Tähelepanu teemad
• Üksiktunnuste esilehüppamine
• Tunnuste integratsiooni teooria
• Juhitud otsingu teooria (J. Wolfe)
• Väline ja seesmine ruumitähelepanu
• Tähelepanu silmapilgutus
• Maskeerimine
• Miks siis kasutatakse?
• Aju TP-süsteem
  • Kolm TP anatoomilist võrgustikku
• Kas ülalt alla ja alt üles tp on sõltumatud?
• TP probleemid
• Fokusseeritud ja jagatud tp
• Kokteilipeo efekt
• Fokusseeritud TP
• Dihhootiline kuulamine
  • REA (parema kõrva eelistus) rakendusi
• Jagatud tähelepanu, multitasking
• TP keskse mahu teooriad:
• TP jagamine MMN katsetes
• Alan Baddeley
• Robert Logie
• Fonoloogiline ring
  • Fonoloogiline sarnasus (suur-väike)
• Keskne täidesaatja
• Episoodiline puhver
• Töömälu mõõtmine
  • Töömälu on mitmepalgeline konstrukt mis koosneb:
• Strateegia tähtsus
• Piiritletud protsesside mudel
• Beddeley arusaam seostest pikaajalise ja töömälu vahel
• Kontralateraalne viivitatud töötlus (CDA)
  • CDA on seotud mälus säilitamisega mitte pingutusega
  • Mitu objekti mahub töömällu?
  • Võib-olla on tegemist võrdlemisraskustega?
• Kognitiivse kontrolli duaalse mehhanismi teooria
• Kognitiivsed protsessid aeglustuvad vananedes
• Kas on midagi mille puhul viletsam töömälu võiks kasulikuks osutuda?
• Kumb on enne, emotsioon või kognitsioon?
• Hinnangute andmine emotsioonile
• Seosed kognitiivse (dorsaalne) ja emotsionaalse (ventraalne) süsteemi vahel
• Afektiivne tähelepanu
• Afektiivne tähelepanu-eelne töötlus
• Meeleolu ja VMMN (visuaalne lahknevusnegatiivsus)
• Tähelepanu silmapilgutus
• Mis AB ajal toimub?
• Afekt ja töötluse haardeulatus
  • Aga see kõik sõltub motivatsioonilisest intensiivsusest
• Emotsioonid ja kognitiivne fookus
• Tähelepanu positiivse kalde ulatus (metanalüüs)
• Ohu eelistöötlus (visuaalne otsing)
• Tähelepanu kalde ja emotsiooni seos
• Emotsionaalne Stroopi test
  • Mis toimub kui emotsionaalne stiimul haarab tähelepanu?
• Kas ärevus ja depressioon erinevad tähelepanu kalde osas?
• Emotsioonid ja mälu
• Hedooniline detektor ja depressiivsus
• Neuroökonoomika klassika
• Kokkuvõtteks
• Modaalne mudel
• Modaalse mudeli kriitika
• Positiivne (hoidlamudeli kohta)
• Töömälu
• Eksperimentaalselt uuritakse kaksikülesande täitmisega
• Fonoloogiline ring koosneb veel alasüsteemidest:
• Fonoloogilise sarnasuse efekt
• Inimese mälusüsteemid
  • Viie allsüsteemi eristus põhineb real lahknevustel:
• Inimese peamised mälusüsteemid
• Pikaajalise mälu süsteemid ja mäluprotsessid
  • Amneesiauuringud
• Amneesiasündroomiga enimseotud piirkonnad ajus:
• Õppimisvõime teatud säilitamine amneesia korral
• Deklaratiivne mälu: episoodilise ja semantilise mälu lahknevus
• Lahknevust tõendavad ka uuringud tervetel inimestel
• Meeldejätmine ehk salvestamine
  • Töötlussügavus ja suunatud õppimine
• Töötlustasandite käsitlus
• Ülekande sobivuse hüpoteesi tõendus
• Testimise mõju meeldejätmisele
• Meelepsidamine ja unustamine
• Äratundmine ja meenutamine episoodilises mälus
• Mis mõjutab meelespidamist ja unustamist pikaajalises mälus?
• Kodeerimise spetsiifilisus ja ajendist sõltuv unustamine
• Kodeerimise spetsiifilisuse printsiip
• GAPS (Üldine abstraktne töötlussüsteem)
• Aeg (ja konsolideerumise puudulikkus) unustamise põhjusena:
• Everyday Memory
• Autobiograafiline mälu
• Struktureeritud?
• Mälestuste rohkus sõltuvalt inimese vanusest sündmuse toimumise ajal (meenutamise muhk):
• Kuidas meenutatakse/unustatakse autobiograafilises mälus?
• Kui täpne on autobiograafiline mälu
• Pealtnägijate tunnistused
• Kognitiivse intervjuu põhimõtted:
• Retrospektiivne ja prospektiivne mälu
• Aja-põhine ja sündmuse-põhine prospektiivne mälu
• Eksplitsiitne vs implitsiitne mälu
• Mille kaudu eristub teistest mälusüsteemidest?
• Implitsiitse mälu teste:
• Praimimine kui eriline õppimisviis/mälusüsteem
• Ka tervetel inimestel on uuritud eksplits. Implits. Mälu dissotsiatsiooni ning praimingutüüpide erinevust aju tasandil:
• Tunnuseid et implitsiitne mälu on eriline mälusüsteem:
• Implitsiitne õppimine
• Kas on alternatiive traditsioonilisele käsitlusele allsüsteemide osas?
• Töötlusviisil põhinev mudel
• Kategoriseerimise protsess
• Kolm suunda mis seletavad kategooriate kujunemist
• Tunnusteooriad
• Defineerivate tunnuste teooria põhiideed
• Klassikalise lähenemise puudused
• Defineerivate- ja iseloomulike tunnuste teooria
• Sarnasusele tuginevaid lähenemisi on 2:
• Tõenäosuslik lähenemine
• Prototüübiteooria
• Mõiste hierarhiad
  • Baastase
• Tõenäosusliku lähenemise plussid
  • Miinused
• Näidetele tuginev lähenemine
• Lähenemine seletab
• Puudused
• Seletustele (reeglitele) tuginev lähenemine ehk seletusteooria
• Seletusteooria põhiidee
• Kategooriate omandamine võib tugineda ka põhjuslikele seostele:
• Seletusteooria probleemid
• Sõna tähenduse areng
• Kokkuvõtteks
  • Skeemid ja stsenaariumid
• Skeemiteooriad
• Skeemi iseloomustavad järgmised omadused:
• Stsenaariumite tõestused
• Miks on skeeme ja stsenaariume vaja?
• Skeemide omandamine
• Rumelharti & Normani teooria
• Skeemiteooria probleemid
• Kõnetaju
• Kõne ja muude helide tajumine
• Kuuldud sõnade äratundmisel
• Sõnade äratundmise teooriad
• Kohorditeooria
• Teksti lugemine
• Lugemise uurimise meetodid
• Kas tähtede või sõnade identifitseerimine
• Interaktiivse aktivatsioon mudel
  • KÕNE MÕISTMINE
• Aiateede mudel
• Teksti tähenduse kohta järelduste tegemine
• Jutustuse töötlemine
  • KÕNE PRODUTSEERIMINE
• Kõneloome teooriad
• Leviva aktivatsiooni teooria
• Levelt’i WEAVER mudel
• Kirjutamine
• Kirjutamisprotsessid
• Kõnelemise ja kirjutamise võrdlus
• Kõne ja mõtlemine
• Mõtlemist iseloomustavad dimensioonid
• Probleemide lahendamine
• Tööd geštaltpsühholoogias
• Geštaltpsühholoogia käsitluse probleemid
• Newelli ja Simoni probleemiruumi teooria:
• Heuristik – algoritm
• Probleemiruumi teooria tugevad küljed
• Probleemiruumi teooria probleemid
• Teadmiste-rikas ülesannete lahendamine: uurimused ekspertide ja algajatega
• Probleemide esitamine ja lahendamine: erinevused ekspertide-algajate vahel
• Loovmõtlemine ja loovus
• Analoogiline mõtlemine
• Mentaalsed mudelid, tavateooriad ja väärmõisted
• Naiivsed liikumise ja jõu teooriad
• Mentaalsete mudelite olulisemad omadused:
  • OTSUSTAMINE
• Kuidas inimesed tegelikult valivad?
• Kuidas siis ikkagi otsustatakse?
  • JÄRELDAMINE
  • Figuraalne efekt
• Abstraktsete reeglite teooriad
• Pragmaatilise mõtlemise skeemide teooria
• Mõttemudelite teooriad
• Johnson-Lairdi mentaalsete mudelite teooria
• Teooriate võrdlus
• Induktiivne lähenemine
  • Loose view of reasoning – Rips