Keeleteaduse loengu materjal (1)

Jaan Ross, Pire Teras, Eva Liina Asu, Arvo Eek, Diana
Krull, Ilse Lehiste, Einar Meister, Meelis Mihkla,
Merike Parve, Mart Rannut. (2003). Tänapäeva eesti
kirjakeele uurimine. Foneetika. Eesti keele uurimise
analüüs. Emakeele Seltsi aastaraamat 48. Tallinn: 7-26.
Paul Ariste "Eesti foneetika" (1946 ja kordustrükid)
· Ariste annab ülevaate eesti keele foneetika uurimise ajaloost,
inimese hääldusorganitest ja kuulmissüsteemi ehitusest,
peamistest häälikutüüpidest, eesti keele häälikusüsteemist,
prosoodiast, soome-ugri keelte foneetilisest transkriptsioonist jm.
· Ariste: rohked tähelepanekud eesti ühiskeelest erinevate
foneetiliste iseärasuste kohta murretes ja kõnekeeles.
· Ariste foneetikakäsitlus toetus peamiselt kuuldelistele (ja
visuaalsetele) tähelepanekutele. Ta esitab kvalitatiivsetele
väidetele toetuseks harva kvantitatiivseid kinnitusi.
· Ariste ettekujutus foneetika ja fonoloogia vahekorrast: määratles
fonoloogiat ühe osana foneetikast (Ariste 1946: 4-5).
· "Eesti foneetika" peamise selle ala õppevahendina kõrgkoolides
kuni 1990. aastate alguseni, mil selle vahetas välja soome keelest
tõlgitud Kalevi Wiigi "Foneetika alused" (1991, tõlkinud ja
kohandanud Jüri Valge).
Eksperimentaalfoneetika
· Eksperimentaalfoneetika alal Eestis esimesed tööd kahe maailmasõja
vahelisel perioodil: Tartu Ülikooli õppejõud Willi Peters (nt 1926, 1927a
ja b) uuris mõõtmiste alusel lauseintonatsiooni eestikeelses kõnes, k.a
luule lugemisel (1929).
· Eksperimentaalfoneetika Eestis alates 1965. aastast, mil Tallinnas
asutati Keele ja Kirjanduse Instituudi soomeugri keelte sektori
koosseisus eksperimentaalfoneetika labor (Georg Liiv, Arvo Eek,
Kullo Vende, Mart Remmel jt). 1978. a liideti labor vastloodud
arvutuslingvistika sektoriga, 1992. a aga (Tallinna Tehnikaülikooli
koosseisus tegutseva) Küberneetika Instituudiga, foneetika ja
kõnetehnoloogia laboriks
http://www.phon.ioc.ee/dokuwiki/doku.php?id=start.et .
· 1972-85 andis Keele ja Kirjanduse Instituut välja ingliskeelset aastakirja
"Estonian Papers in Phonetics" (lüh EPP, toim Arvo Eek)
· Mart Remmeli venekeelne kandidaadiväitekiri "Eesti keele foneemide süsteemi
modelleerimisest", 1975).
· XI foneetikateaduste kongressi korraldamine Tallinnas (1987).
Ilse Lehiste
· Pagulasena on Lehiste teaduslik tegevus kulgenud
Saksamaal ja USA-s, foneetika alal suurema osa
ajast Ohio osariigi ülikooli lingvistika osakonna
professorina.
· Lehiste enam kui 10 raamatu ning paarisaja
teadusliku artikli seas tõuseb eriti esile
monograafia "Suprasegmentaalid" (1970), mis on
pühendatud kõne prosoodiliste tunnuste
kirjeldamisele.
Eesti foneetika sisu ja probleemid tänapäeval
· eesti keele foneetika uurimisel on suuremat
tähelepanu pööratud prosoodiale kui
segmentaalfoneetikale.
· eesti keeles omapärane kvantiteedisüsteem, mis
pakub üldkeeleteaduse seisukohalt laiemat huvi.
· Nagu teisteski läänemeresoome keeltes, saab eesti
keeles leksikaalseid ja grammatilisi erinevusi
väljendada ka ainuüksi kvantiteedi abil, muutmata
sõna häälikulist koosseisu
Välted
· Paljusid eesti foneetikuid (nt Eek 1980, Krull 2001, Teras
2002) on huvitanud küsimus, kas I (lühikese) välte piir on
oma loomult samasugune kui II (pika) ja III (ülipika) välte
vaheline piir.
· Praegu tundub, et see ei ole nii: kui esmavälteliste sõnade
kontrastiivsus teise- ja kolmandavälteliste sõnadega
tugineb akustiliselt vaid kestuserinevustele ning nende
tajule kuulaja poolt, siis II ja III välte sõnade eristamisel
mängivad lisaks kestuserinevustele rolli ka muud tunnused
(nt põhitoonikontuuri kuju, vokaali kvaliteet, energia
jaotumise iseloom hääliku spektris).
Kvantiteet
· Eesti kvantiteedi kirjeldamisel on tähtsal kohal kõnesignaali hierarhiline
struktuur, s.t selle liigendumine häälikuteks, silpideks, kaksiksilpideks
(nimetatud ka jalgadeks või kõnetaktideks), sõnadeks jne.
· Põhiküsimus: millisel nimetatud hierarhia tasandil on kõige otstarbekam
kirjeldada kvantiteedinähtusi: kas hääliku, silbi või kaksiksilbi tasandil.
· Tundub, et selleks üksuseks ehk välte domeeniks eesti keeles on
kaksiksilp (Lehiste 1997, Eek ja Meister 1997). Esitatud väidet toetab
kõige kindlamalt eesti keeles esinev silbiisokroonia nähtus, s.t püüe hoida
kaksiksilbi kogupikkus suurtes piirides samasugusena. See tähendab, et
sõnaalgulise rõhulise ja sellele järgneva rõhutu silbi suhe on tavaliselt
pöördvõrdeline: kui esimene silp on lühike, siis teine silp on (pool)pikk,
ning kui esimene silp on (üli)pikk, siis teine silp on lühike.
· Siiski on mõned uurijad (Hint 1997, 1998) pidanud otstarbekaks eesti
kvantiteedi kirjeldamist silbi, mitte kaksiksilbi tasandil.
Eesti keele intonatsioon
· Eesti keele intonatsiooni ei ole siiani eriti põhjalikult uuritud.
Varasemast ajast on olemas üksikud väikesemõõtmelised
uurimused, mis puudutavad eesti keele intonatsiooni eri
aspekte, aga need on läbi viidud väga erineva metoodikaga ja
ilma (ühtse) teoreetilise raamistikuta. Sellistest töödest võiks
nimetada: Peters (1926, 1927a, b), Põldre (1937), Vende (1973,
1982, 1987) ja Pajupuu (1990). Lühiülevaate nende sisust ja
peamistest leidudest Eva Liina Asu 2001. a ilmunud artiklis (Asu
2001a).
· Lisaks on viimasel ajal eesti keele lauseintonatsiooni uuritud ka
eesti keele kõnesüntesaatori (tekstkõne) tarbeks. Siinkohal
võib nimetada Meelis Mihkla, Einar Meistri ja Arvo Eegi
ülevaateartiklit eesti keele prosoodia modelleerimisest (2000)
ning Krista Kerge, Meelis Mihkla ja Hille Pajupuu tööd kas
küsimuste intonatsioonist (2003).
Segmentaalfoneetika
· Segmentaalfoneetika osas on eesti keele
häälikusüsteemi elemente empiirilise uurimistöö
alusel kirjeldanud Georg Liiv ("Eesti keele
pearõhulised monoftongid", 1962) ja Arvo Eek ("Eesti
sonoorsete konsonantide artikulatsioon", 1971) oma
kandidaadiväitekirjades.
· Eesti keele vokaalide viimane käsitlus vt Eek ja
Meister (1994a, b; 1998a) ning sõnaalguliste
sulghäälikute viimane käsitlus vt Eek ja Meister (1995
ja 1996). Häälikuühenditest on diftonge uurinud Hille
Pajupuu (Piir 1985), konsonantühendeid Mart
Rannut (1986).
Eesti keele foneetika uurimine
Foneetika-alase uurimistööga tegeldakse Eestis praegu:
· TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris (Arvo
Eek, Einar Meister),
· Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonnas (Karl Pajusalu,
Merike Parve, Pire Teras jt),
· Eesti Keele Instituudis (Meelis Mihkla, Hille Pajupuu) ning
· Eesti Muusikaakadeemias (Jaan Ross, Allan Vurma).
· Aastal 2001 rajati foneetika labor TPÜ eesti keele kui võõrkeele õppetooli
juurde (Mart Rannut, Lya Meister), eesmärgiks eesti keele aktsendi ja
hääldusdidaktika uuringud.
· Väljaspool Eestit tegeldakse eesti keele foneetika uurimisega Ohio
osariigi ülikooli keeleteaduse osakonnas (Ilse Lehiste) ning Stockholmi
ülikooli keeleteaduse osakonnas (Diana Krull, Hartmut Traunmüller). Eva
Liina Asu uuris eesti keele prosoodiat Cambridge'i ülikoolis (sealne
juhendaja dr Francis Nolan).
TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja
kõnetehnoloogia labor
http://www.phon.ioc.ee/dokuwiki/doku.php?id=start.et
· Vokaalide uurimine (Eek, Meister 1994a, b)
· Eesti ja soome rõhuta silbi vokaalide kvaliteetide võrdlus (Eek,
Meister 1998a)
· Konsonantide (klusiilide) psühhoakustilised uuringud (Eek, Meister
1995, 1996, 1999a)
· eesti väldete kestusseikade hääldamise ja tajumise uurimisele
erinevates kõnetempodes esitatud tekstides (Eek, Meister 2000).
· salvestatud mitmeid eestikeelse kõne korpusi. 1995.-98. a osales labor
EL Copernicus-programmi projektis "BABEL ­ A Multi-Language
Database", mille käigus loodi eesti keele foneetiline andmebaas
(Meister ja Eek 1996, Eek ja Meister 1998b ja 1999b, Roach jt 1998).
TTÜ: kõnetuvastus
· 2000. a salvestati TEMPO-kõnekorpus, mis sisaldab kolmes
tempos (aeglane, mõõdukas, kiire) loetud dialooge 4 kõneleja
(2 naist, 2 meest) esituses. 2002. a alustati suuremahulise
eestikeelse kõne andmebaasi loomist. Salvestatakse vähemalt
1000 inimese kõnenäiteid läbi erinevate telefonikanalite
(mobiil-, tavatelefon). Andmebaas on vajalik eelkõige kõne- ja
kõnelejatuvastuse uuringuteks
· On teostatud uuringuid ka eestikeelse kõnetuvastuse loomiseks
ning on välja töötatud piiratud sõnastikuga (50 sõna)
tuvastussüsteemi prototüüp (Meister 2001, Meister jt 2001).
· On uuritud neuronvõrkude rakendamist
kõnelejatuvastusülesannete lahendamisel (Altosaar ja Meister
1995), käimas on koostöö Helsingi Ülikooli
foneetikaosakonnaga kõnelejaspetsiifiliste tunnuste analüüsi
alal (Iivonen jt 2001, Meister 2002).
TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labor
http://www.phon.ioc.ee/dokuwiki/doku.php?id=start.et
· Kõne analüüs ja variatiivsuse mudelid Projekti eesmärgiks on uurida ja arendada
kõne akustilise/foneetilise analüüsi meetodeid ning luua erinevate kõnevariatsioonide
foneetilised kirjeldused ja kõnetehnoloogilisteks rakendusteks sobivad mudelid.
Vastutav täitja: Einar Meister Projekti kestus: 1.01.2006 - 1.01.2011
· Kõnekeele ressursid ja kõnetehnoloogia andmebaasid Projekti eesmärgiks on
eesti keele foneetilisteks ja kõnetehnoloogilisteks uuringuteks ning arendustöödeks
vajalike kõnekorpuste salvestamine, digitaliseerimine, märgendamine ja
arhiveerimine, samuti ühtse tehnoloogilise keskkonna loomine erinevate
andmebaaside haldamiseks ja efektiivseks kasutamiseks. Vastutav täitja: Einar Meister
Projekti kestus: 1.01.2006 - 1.01.2011
· Eestikeelse kõnetuvastuse meetodite uurimine ja arendamine Projekti
eesmärgiks on eesti keelele sobivate kõnetuvastuse meetodite uurimine, arendamine
ja testimine ning erinevate tuvastussüsteemi prototüüpide loomine.
Vastutav täitja: Tanel Alumäe Projekti kestus: 1.01.2006 - 1.01.2011
· Teatriinfo dialoogsüsteem Vastutav täitja: Einar Meister
Eestikeelse kõne andmebaas (Eesti SpeechDat) Eesti SpeechDat
· Eestikeelne tekst-kõne-süntees Eestikeelne tekst-kõne-süntesaator pimedatele
Tartu Ülikool
· Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse
osakonnas Karl Pajusalu initsiatiivil eesti murrete
foneetika uurimise projekt (vt Pajusalu jt 2000, 2001,
Pajusalu 1998, Parve 1998a ja b, 1999, 2000, Teras 1998a
ja b, 1999, 2001 ja 2002).
· Seni on peatähelepanu pööratud lõunaeesti murretele
(Võru, Mulgi ja Tartu). Lõunaeesti murrete puhul on
uurijate tähelepanu pälvinud esmajoones vokaalisüsteem.
Neis murretes on võimalik eristada suuremal hulgal
üksikvokaale kui eesti üldkeeles (nt kõrge õ, kõrgenenud
keskkõrged vokaalid), kuid esmapilgul pole selge, kas
tegemist on vokaalisüsteemi iseseisvate lisaliikmetega või
pelgalt üldkeele vokaalide positsiooniliste allofoonidega.
Foneetika ja fonoloogia vastandus
· Kõnesignaali iseloomu ja sellega seonduvat
püütakse kirjeldada mõõtmiste alusel ning
kasutada loodusteadustele omast paradigmat
(foneetika kui "kõnefüüsika"). Sel viisil nähtuna
foneetika pigem vastandub fonoloogiale kui
hõlmab seda. Ariste ettekujutus foneetika ja
fonoloogia vahekorrast oli pisut teistsugune: ta
määratles oma raamatus fonoloogiat ühe osana
foneetikast (Ariste 1946: 45).