Eurointegratsioon (0)

TALLINNA VANALINNA ÕHTUKOOL
12K KLASS
Kaisa Tilga
EUROINTEGRATSIOON
Referaat
Tallinn 2015
Sisukord
Sissejuhatus...................................................................................3
Globaliseerumine........................................................................5-6
Eesti suveräänsus .........................................................................6-9
ÜRO ...............................................................................................10
NATO .......................................................................................11-12
Kasutatud materjalid......................................................................13
2
Sissejuhatus
Maailma areng on keerukas ja vastuoluline . Seda vaadates kerkib küsimus, kas kõigi 193 rahvusvaheliselt tunnustatud riigi arengus on olnud ka midagi ühist? Milline on inimühiskonna üldine arengusuund?
Mitmekülgseid arengusuundumusi õldistavaks mõisteks on kujunenud globaliseerumine, sotsiaalteadlaste ringis ka postmoderniseerumine.
Globaliseerumise kõrval räägitakse veel kahest olulisest tendentsist nüüdismaailma arengus – rahvusvahelistumisest ehk internatsionaliseerumisest ning info- ja suhtlusvõrkude levikust ehk digitaliseerumisest.
3
Globaliseerumine
Suurenev rahvusvaheline majanduslik integreerumine ehk globaliseerumine, nagu seda tavaliselt nimetatakse, pakub palju võimalusi. ELi ettevõtted pääsevad hõlpsamini ligi uutele ja arenevatele turgudele ning rahastamis - ja tehnoloogiaallikatele. ELi tarbijatele pakutakse rohkem kaupu madalamate hindadega. See annab Euroopa Liidule võimaluse saada olulist kasu suurema tootlikkuse ja tegeliku palgatõusu näol. Euroopa Komisjoni hinnangul on ligikaudu üks viiendik Euroopa Liidu vanade liikmesriikide elatustaseme tõusust viimase 50 aasta jooksul tingitud globaliseerumisest. Seepärast toetab EL suuremat majanduslikku avatust. ELi kaubanduspoliitika on olnud oluline vahend maailmakaubanduse mõjutamisel liberaliseerimise suunas.
Kuid üldsus seostab globaliseerumist sageli töökohtade arvu ja töötasu vähenemisega ning töötingimuste halvenemisega. Need hoiakud on tingitud hirmust selle ees, et suurenev konkurents odava tööjõuga riikidega avaldab kohalikele tootjatele ja töötajatele liiga tugevat survet, mistõttu võidakse täielikult või osaliselt sulgeda kohalikke ettevõtteid või viia tootmine välismaale. Kuigi see kartus ei ole midagi uut, tundub seda suurendavat Hiina ja India kiire ilmumine maailmaturule. Eelkõige infotehnoloogia laialdane kasutamine on muutnud piire kaubeldava ja mittekaubeldava vahel.
Globaliseerumisega seotud probleemide asjakohast lahendamist võib käsitada osana dünaamiliste majanduste ees seisvatest laiematest poliitilistest probleemidest, st kuidas tulla toime majanduses toimuvate struktuurimuutustega. Globaliseerumisest kasu saamiseks tuleb kohaneda, sest tootmist mõjutavad tegurid, nagu investeerimiskapital, liiguvad tegevustelt ja ettevõtetelt, mis ei suuda suureneva konkurentsiga toime tulla, sinna, kus osatakse konkurentsi ära kasutada. Kuigi on tõendeid, et globaliseerumine ei ole seotud tööhõive üldise vähenemisega, on majandusstruktuuride kohandamisel oma hind, mis tuleneb ressursside liikumisest ühest ettevõttest ja tegevusalalt teise. Mida jäigemad on tööjõud , kapital ja tooteturud, seda kulukamad ja probleemsemad võivad olla struktuursed ümberkorraldused ning seda on (vähemalt lühiajaliselt ) tunda konkreetsetes sektorites ja piirkondades, kuhu need sektorid on koondunud.
Poliitiline ülesanne on globaliseerumisest saadava võimaliku kasu muutmine tegelikuks , viies samal ajal ühiskonna kulud miinimumini. ELi turgude toimimise parandamiseks ja innovatsiooni kiirendamiseks ettenähtud meetmed aitavad lühendada kohanemisprotsessi, samal ajal kui suunatud poliitikameetmed (nt Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond) abistavad töötajaid, keda ümberkorraldused mõjutavad. Lisaks nimetatud sisepoliitilistele küsimustele peab EL tegelema ka oluliste välispoliitiliste probleemidega, mille lahendamiseks on vaja poliitilisi otsuseid, sealhulgas:

• maailmakaubanduse edendamine ja Euroopa positsiooni säilitamine maailma juhtiva kaubandusblokina;
  
• rände kui töötajate allika, elanikkonna vananemisega seotud probleemide lahendamise ja arengut soodustava teguri juhtimine;
  
• ELi positsiooni säilitamine välismaiste otseinvesteeringute lähte- ja sihtkohana ning
  
• maailmamajanduse tasakaalustamine koostöös muude riikidega.
  

Komisjonil on oluline roll ühtse poliitilise strateegia väljatöötamisel globaliseerumisega seotud küsimuste lahendamiseks. Komisjon analüüsib maailmakaubanduse peamisi suundumusi ja välismaiste otseinvesteeringute vooge ning ELi edusamme selles valdkonnas. Samuti analüüsib komisjon regulaarselt globaliseerumise mõju ELi majandusele ning annab oma analüüsile toetudes poliitilist nõu.
4
Infoühiskond
Infoühiskond on informatsiooni tähtsustav ja seda kõigis eluvaldkondades maksimaalselt kasutav (hankiv, tootev , talletav, levitav) ühiskond.
Infoühiskond on koondmõiste rõhutamaks info ja infokäitluse mahtude ja tähtsuse suhtelist suurenemist tänapäeva ühiskonnas. See on kõikehõlmav ning haarab kogu sotsiaalset reaalsust. Infoühiskonna peamiseks tunnuseks on arvutite massiline kasutamine ja kõikjale ulatuvad ülemaailmsed, personaalsed kommunikatsioonikanalid ( Internet ja sellel baseeruvad struktuurid ) ning elektroonilised teenused. Infoühiskonna inimesel on võimalik ligi pääseda tohutule hulgale andmepankadele ja infoallikatele. Tema abivahendiks on võimsad personaal- ja serverarvutid.
Infoühiskonnas valitseb elukorraldus, kus enamus inimkonna loodud väärtusi on kätketud teabesse, mida hoitakse, teisendatakse ja edastatakse universaalsel digitaalsel kujul. Selleks loob võimalused üleüldine andmeedastusvõrk, millele juurdepääs on tagatud kõigile ühiskonna liikmetele . Geograafilised kaugused, nii riigisiseselt kui ka riikidevaheliselt, kaotavad oma senise tähenduse, kaotades äärealasid ning ühtlustades eri piirkondade konkurentsivõimet. Väheneb piirkondlik ebavõrdsus ja pikas perspektiivis ka arenguerisused.
Areng
Tehnoloogiline areng ja informatsiooniline infrastruktuur toovad paratamatult kaasa põhjalikke muutusi senistest sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes suhetes. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) arengul on märkimisväärne mõju tööle, tööprotsessidele, tööhõivele, õppimisele ja kõikidele teistele olulistele tegevusvaldkondadele. Suureneb produktiivsus ja võetakse kasutusele uued paindlikud töövormid. Muutub radikaalselt töö olemus ning kogu ühiskonna struktuur. IKT revolutsioon on muutnud ja muudab meie tänast maailma tunduvalt, kuigi paljusid eesolevaid ümberkorraldusi me veel täielikult ei hooma.
Üheks organisatsiooniks, mis on etendanud tähtsat osa ülemaailmse infoühiskonna ideede arengus, on näiteks UNESCO. Seal on lähtutud põhimõttel, et "infoühiskond peab kindlalt toetuma inimeste põhiõigustele ja -vabadustele ning kindlustama õiguse haridusele, kultuurile ja sõnavabadusele tegelikkuses, kaitstes ja tugevdades teabe kui avalikuhüve positsioone, toetades kultuuride ja keelte mitmekesisust, tagades võimalikult laiapõhjalise juurdepääsu infole hariduslikel ja kultuurilistel eesmärkidel ning arendades kõrgekvaliteedilist, mitmepalgelist ja usaldusväärset võrgusisu".
Kui 1990ndatel oli Euroopa Liidu liikmesriikidele oluliseks teemaks ennekõike IKT võrkude arendamine, siis 2000. aastatel tõusid tähelepanu keskpunkti digitaalne kirjaoskus ja võrgusisu. Lisaks tehnoloogiliste ja majanduslike aspektide arvestamisele on aina enam tõstatatud infoühiskonna rolli kultuuri, hariduse ja teaduse edendamisel . Seda käsitletakse nüüd multidistsiplinaarse valdkonnana, mis hõlmab nii riigivalitsemist, majandust, haridust, teadust, kultuuri kui ka sotsiaalsfääri.
Mitte keegi ei oska ette ennustada, milline hakkab infoühiskond tulevikus välja nägema. See, mis tänasel turul näib võitja olevat, võib homme täielikult läbi kukkuda. Hetkel vähelubavana tunduv uus leiutis võib osutuda äärmiselt edukaks. Infoühiskonna uute toodete ja teenuste arenguprotsessi lahutamatuks osaks on pilootprojektid.
5
Pilootprojektid:

• tõstavad kasutajate teadlikkust uutest rakendustest ;
  
• kiirendavad majanduse arengut;
  
• stimuleerivad uute teenuste kasvu;
  
• aitavad forsseerida T&T tulemuste kasutuselevõtu.
  

Lisaks sellele, et pilootprojektid kujutavad endast kasulikku ettevõtmist katsetaja jaoks, saab nende teostamisest kasu ka ühiskond tervikuna . Tehnoloogiat on võimalik testida ja täiendada reaalses elukeskkonnas . Võimalikuks saab õiguslike ja regulatoorsete probleemide lahendamine, aga samas kõrvaldatakse ka sotsiaalsed ja poliitilised uue tehnoloogia kasutuselevõttu takistavad tegurid.
Euroopa Nõukogu soovitab liikmesriikidel infoühiskonna arendamisel lähtuda viiest põhimõttest:

• ligipääsu tagamine (avalike internetipunktide ja kommunikatsioonivõrkude ehitamine);
  
• võrgusisu ja elektrooniliste teenuste arendamine paralleelselt traditsioonilistega ( ametliku info ja avalike teenuste pakkumine; haridus - ja kultuuriteenuste arendamine);
  
• arvuti- ja infokirjaoskuse levitamine;
  
• avaliku ja erasektori koostöö soodustamine finantseerimisel ja teenuste arendamisel;
  
• monopoolsete ettevõtete tekkimise vältimine infoturul.
  

Mitmed ühiskonnateadlased peavad infoühiskonda inimkonna ajaloo neljandaks elulaadiks. Üleminek infoühiskonda asetub kusagile 1990. aastate algusesse .
Suveräänsus Eestis
Viimastel aastatel on Euroopa poliitika-, õigus- ja majanduskeskkonnas muutunud väga palju föderaalriigistumise suunas.
Suveräänsuse mõiste võttis esimesena kasutusele prantsuse jurist Jean Bodin 1576 . aastal ilmunud teoses „Les six livres de la République”, kus ta esitas oma monarhiateooria, kus defineeris suveräänsuse kui riigi piiramatu ja igavese võimu. Laialdasemalt võeti termin kasutusele koos püsivate ja stabiilsete riikide kujunemisega Euroopas XVII sajandi keskpaigas. Suveräänsuse kui tänapäeva rahvusvaheliste suhete peamise printsiibi kohaselt on igal riigil õigus täielikule sise- ja välispoliitilisele sõltumatusele teistest riikidest. Suveräänsus pole aga kunagi absoluutne. ÜRO hartast tuleneb näiteks õigus vajadusel mõista kohut teise riigi kodanike üle. Oma „ülemvõimu” suudavad riigid maksma panna erineval määral. Rahvusriikide tekkimise ajal valitsesid maailma impeeriumid , ja täielikumalt said oma suveräänsust praktikas kehtestada vaid suurrahvad. Tõeliselt suveräänsed demokraatlikud rahvusriigid said Lääne-Euroopas hakata arenema alles pärast Teist maailmasõda ÜRO ja Nato egiidi all. Ida-Euroopa rahvusriikide kujunemine sai uue demokraatliku sisu aga alles Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal.
Kõrvuti rahvusriikide suveräänsuse tõusuga on toimunud rahvusvaheliste suhete, poliitika ja majanduse kiire globaliseerumine, mis omakorda on sundinud rahvusriike rohkem või vähem vabatahtlikult loovutama oma suveräänsust mitmesugustele rahvusvahelistele organisatsioonidele ja riikidevahelistele ühendustele, mis on ühelt poolt suurriikide mõju all, kuid teiselt poolt võivad sekkuda isegi suurriikide siseasjadesse. Stanfordi ülikooli professor Stephan D. Krasner on kirjeldanud suveräänsuse tänapäevast toimimist kui „organiseeritud silmakirjalikkust”. See ei tähenda veel, et suveräänsus on ajale jalgu jäänud. Teatud piirangud rahvusriikide tegevusele on olnud iseloomulikud juba rahvusvaheliste süsteemide tekkimisest alates. Riikide ülimlikkus sellepärast vajabki alalist kaitsmist, toonitab Krasner, et seda pidevalt rikutakse.
6
16. novembril 1988. aastal deklareeris ülemnõukogu, et „Eesti NSV suvereniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgemate võimu-, valitsemis-, ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suvereniteet on terviklik ja jagamatu ”.
Selle otsusega algas Eesti suveräänsuse taastamine de facto . 1992. aastal heaks kiidetud põhiseaduse § 1 kohaselt „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu”. Selle ja mitmete teiste sätete pärast peetakse Eesti põhiseadust üheks kõige tugevamat suveräänsust taotleva riigi põhiseaduseks Euroopas. Põhiseaduse assamblee liikmed taotlesid seda täie veendumusega ning neid ei saa süüdistada silmakirjalikkuses. Kuid see ei tähenda, et Eestil kui väikeriigil ei võiks aja jooksul tekkida oma riikluse, julgeoleku ja majanduse huvides vajadus teatud määral oma suveräänsust piirata ning jagada. Suveräänsust ei saa pidada täielikult võõrandamatuks ja aegumatuks. Kõik riigid piiravad paratamatult teatud küsimustes oma suveräänsust, delegeerides seda rahvusvahelistele organisatsioonidele või teistele riikidele. Kindlasti pole õigus neil poliitikutel, kes on väitnud , et suveräänsus kas on või seda ei ole, nagu näiteks raseduse puhul. Poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse ei ole enamasti õige võrrelda looduslikega. Suveräänsus on suhteline, seda pole ühelgi riigil, ettevõttel või isikul piisavalt palju ning ajas (näiteks sõja, valitsus-, poliitika-, majandus- või keskkonnakriisi tingimustes) võib see kiiresti muutuda.
Eksivad ka need, kes arvavad , et globaliseeruvas maailmas, kus riikidevaheline vastastikune sõltuvus ja seotus on kasvanud, on suveräänsus igand. Globaliseerumine poliitikas ja majanduses, tehnoloogilised uuendused ja internet on küll teinud maailma väiksemaks, kuid riikide ja rahvaste enesemääramise tahe on jäänud põhimõtteliselt samaks. Küsimus on suveräänsuste vahetamise bilansis: tuleb püüda mitte ära anda rohkem iseotsustamise õigust kui saadakse vastu osalust kaasotsustamises. Kui riik oma iseseisvust ei kaitse, võib juhtuda, et teatud aja jooksul suveräänsus üksjagu nõrgeneb või isegi kaob.
Paljudes riikides, sealhulgas Eestis on hakatud defineerima riigi kui tänapäeva suverääni tunnuseid ja mõõtma suveräänsuse tugevust. Lähtudes suveräänsust kandvate riikide mitmekesisusest, töötasid Eiki Berg ja Ene Kuusk välja metoodika suveräänsuse võrdlevaks mõõtmiseks. Nad toovad eraldi välja sisesuveräänsuse (riigisisese legitiimsuse) ja välissuveräänsuse (tunnustamise teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt). Sisesuveräänsust on mõõdetud riigi sümboolsete tunnuste ( lipp , pealinn, rahvuspühad), valitsemisinstitutsioonide ( riigipea , valitsus, parlament , kohus, põhiseadus ), rahasüsteemi, territoriaalse terviklikkuse ning püsielanikkonna olemasoluga. Välissuveräänsuse tunnusteks on välispoliitiline sõltumatus, riigi kaitsevõime, diplomaatilised suhted teiste riikidega ja liikmesus rahvusvahelistes organisatsioonides. Nii saab eristada suveräänsuse jagamatuid ja jagatavaid tunnuseid, de iure ja de facto suveräänsust.
Eelnimetatud autorite empiirilise uurimuse tulemusena selgus, et kõige suveräänsem riik maailmas oli 2004. aasta andmetel Šveits. Eesti asus Šveitsiga lähedasel positsioonil. Autorid ennustasid, et pärast ühinemist ELiga Eesti suveräänsusnäitajad mõnevõrra langevad seoses kohustusega rakendada liidu nn nullsummapoliitikat, eelkõige rahapoliitikat ja kodakondsuspoliitikat. Berg ja Kuusk nägid ette ka võimalust Eesti suveräänsusastme tõusuks, juhul kui Eesti saab tunnustatud piirilepingu Venemaaga ning kasvab Eesti diplomaatiliste suhete arv kolmandate riikidega. 
Nimetatud riigiteadlaste 2009. aasta uuring andis maksimaalsed suveräänsuspunktid kümne palli süsteemis USA-le. Uuringusse valitud 40 riigi hulgas järgnesid Šveits ja Venemaa 9,8 punktiga: Venemaal puudus piirileping osaga naabritest, Šveitsil olid aga tekkinud probleemid alalise elanikkonnaga. Teistest riikidest sai näiteks Kanada suveräänsus 9,4 punkti, Serbiale anti 8,7, Eestile 8,3, Küprosele 7,5 ja Andorrale 6,2 punkti.3 Eesti suveräänsuspunktid viisid alla nii territoriaalse terviklikkuse hinne (piirilepingu puudumine Venemaaga) ja alalise elanikkonna ebastabiilsus kui ka nõrk kaitsevõime ja suhteliselt vähesed diplomaatilised suhted kolmandate riikidega.
7
Võttes arvesse uuringus kasutatud suveräänsuse mõõtmismetoodikat, kus on võrdsustatud riikide suveräänsustunnuste kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed (enamasti subjektiivselt hinnatud) tunnused ning kus paljud tunnused on võrdse kaaluga liidetud kümme punkti skaalasse, pole raske neid uurimistulemusi täpsustada või isegi vaidlustada. Selleks pole aga erilist põhjust, sest viimastel aastatel on Euroopa poliitika-, õigus- ja majanduskeskkonnas muutunud väga palju föderaalriigistumise suunas. Need on olulisel määral vähendanud kõikide liidu liikmesriikide, eriti aga väiksemate ja võlakriisis rahvusriikide suveräänsust.
Näiteks 2009. aastal hakkas kehtima ELi Lissaboni leping, millega muudeti ELi lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Sellega viidi mitu uut poliitikavaldkonda ELi institutsioonide ainupädevusse, mis tähendab, et neis valdkondades on Lissaboni leping ülimuslik ELi liikmesriikide põhiseaduse ja seaduste suhtes. Varem kehtinud alusleppega võrreldes suurendati Lissaboni leppega ELi pädevust 68 poliitikavaldkonnas, kusjuures 49 valdkonda olid uued ja 19 valdkonnas hakati kasutama kvalifitseeritud enamusega hääletamist, mis tähendab, et märgatavalt vähenes liikmesriikide vetoõigus valdkondades, kus rahvusriigid said seda varem kasutada. 
Lissaboni leping avas uued võimalused rahvusriikide suveräänsuse piiramiseks ka Euroopa Kohtu õiguste laiendamisega ELi õiguse tõlgendamisel. Loodud on ka uued rahvusriigiülesed institutsioonid (EL ülemkogule alaline eesistuja (2,5 aastaks valitav president ), EL välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (komisjoni asepresidendi staatuses ), ELi ühtne diplomaatiline korpus, piirivalve jne). EL on üha laialdasemalt saanud tunnustust kui uus iseseisva õigusvõimega autonoomne juriidiline isik. Varem ei olnud EL-il liikmesriikidest eraldi juriidilist staatust ning teistes rahvusvahelistes organisatsioonides oli tal vaid vaatleja staatus. Kuid nüüd kuulub näiteks G20 koosseisu EL ja 19 riiki, sealhulgas neli ELi liikmesriiki. Ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides võib EL järk-järgult muutuda juriidiliselt oma liikmesriikidest eraldiseisvaks, nii nagu Saksamaa keskvalitsus liidumaadest või USA keskvõim osariikidest.
Kõrvuti suveräänsusastme de iure alanemisega liidu Lissaboni lepingu jõustumise tulemusena on täheldatav veel täiendav de facto suveräänsusastme vähenemine seoses majandus- ja võlakriisi ületamisega Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kaasabil.
Eestis rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) teise paragrahvi kohaselt „Eesti kuulumisel ELi kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid kohustusi”. Põhiseadus välistab põhimõtteliselt piiramata volituste andmise ELile ja temaga seotud institutsioonidele. See peaks tähendama , et iga uus liidu alusleping või selle täiendus , millega antakse ära Eesti suveräänsust või võetakse uusi kohustusi, saab hakata Eestis kehtima vaid juhul, kui vastavalt on muudetud Eesti põhiseadust. Seda saab antud küsimustes teha aga üksnes rahvahääletusel.
Sellise kaitseklausli lisamine referendumil heaks kiidetud põhiseaduse täiendamise seadusse pidi kaitsma Eesti riigi ja rahva suveräänsust. Nagu teada, pole aga enamik riigikogu liikmeid soovinud riigi suveräänsuse kaitseks rahvahääletust korraldada, kuigi selleks andsid põhjust nii Lissaboni lepinguga kui ka ESM asutamislepinguga ühinemine. Paljude juhtivate juristide (Allar Jõks, Indrek Teder ja 9 riigikohtu liiget, kes hääletasid ESMi asutamislepingu põhiseaduspärasuse vastu) arvates pole ESMiga ühinemine kooskõlas Eesti põhiseaduse sätetega. Eesti riigikohtu 12. juuli 2012. aasta otsuses ESMi asutamislepinguga ühinemise kohta on kirjas, et „Üldkogu hinnangul ei ole PSTS volituseks legitimeerida ELi lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti pädevust ELile. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga ELi aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas ELi aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama ELi lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise ELile. Kui jah, siis on selleks vaja küsida rahva nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust”.
8
Arvestades Euroopa komisjoni juhtide (J. M. Barroso , V. Reding jt) viimaste aastate otseseid üleskutseid liikuda majandus- ja võlakriisi ületamiseks kiirendatud korras föderaalsema ELi või isegi Euroopa Rahvusriikide Föderatsiooni moodustamise suunas, on mitmed valitsusjuhid (A. Merkel, D. Cameron jt) pidanud vajalikuks Euroopa edasise lõimimise legitimiseerimise huvides muuta ELi aluslepinguid ja reformida ELi poliitikasuundi, et Euroopa koostöö saaks demokraatlikum, kodanikele arusaadavam ja lähedasem ning Euroopa majandus maailmas konkurentsivõimelisem. Kuid praegu on oht, et need ettepanekud muudavad ELi juhtimise hoopis tsentraliseeritumaks ja bürokraatlikumaks ning kasvatavad selles suurriikide mõju.
Seega tuleb meil varem või hiljem hakata muutma Eesti põhiseadust. Mida varem me sellega alustame, seda parem meie endi riigi õigussüsteemi legitiimsusele ja rahva õiguskuulekusele. Eesti põhiseaduse tekst peab olema rahvale arusaadav ja otseselt loetav. Praegu tuleb aga põhiseaduse toimimist lugeda koos ELi aluslepingute, liitumislepingu, ESMi asutamislepingu ja viimase juurde käiva riigikohtu otsusega. Mitmed Eesti põhiseaduse paragrahvid on muutunud sisuliselt kehtetuks. Näiteks Eesti õhiseaduse paragrahv 111: „Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal”. Eesti raha kui suveräänsuse ühte tunnust pole enam olemas, rääkimata raha emiteerimise ainuõigusest. Riigikogu on kaotanud suurema osa oma õigusloome suveräänsusest. ELi institutsioonides Brüsselis, Strasbourg ’is või Luxembourg ’is vastu võetud liidu õigusaktide osatähtsus ulatub juba üle 85 protsendi Eestis rakendatavate õigusaktidest.
Seega, võttes arvesse aastatel 2004–2013 Eestis toimunud poliitilisi ja majanduslikke muutusi, on Eesti suveräänsus märgatavalt vähenenud . Kui 2004. aastal sai Eesti Bergi ja Kuuse suveräänsus- uuringus maksimumilähedased punktid, siis 2009. aastal 8,3 punkti kümnest võimalikust. Kui uuring tehtaks sama metoodika alusel ka 2013. aasta andmetel, siis usun, et Eesti ei saaks enam üle 7 punkti, sest lisaks iseseisva rahanduse kaole on vähenenud ka fiskaalsuveräänsus. Vaid murdosa Eesti riigieelarvest otsustatakse riigikogus. Seega on Eesti viimase kümne aastaga kaotanud vähemalt veerandi oma suveräänsusest.
9
ÜRO
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on praeguseks 193 riiki ühendav ülemaailmne organisatsioon, mille laia tegevusvaldkonda kuuluvad nii rahu- ja julgeoleku-, arengu- kui ka inimõigusküsimused. ÜRO tegevuse alguskuupäevaks võib lugeda 24. oktoobrit 1945, mil jõustus ÜRO põhikiri . Ühinenud Rahvaste Organisatsioon asutati asendamaks Esimese maailmasõja järel loodud Rahvasteliitu (League of Nations), mis ei olnud suutnud täita talle pandud lootusi rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel ega ka edukalt kaasata oma liikmeskonda kõiki rahvusvahelisi suurvõime.
Üheks esimestest sammudest uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisel oli 14. augustil 1941 USA presidendi F. D. Roosevelti ja Suurbritannia peaministri W. Churchilli avaldatud Atlandi Harta ( Atlantic Charter ), mis sisaldas nägemist sõjajärgsest rahvusvahelisest julgeolekusüsteemist ning selle aluseks olevates põhimõtetest. Atlandi Harta seisukohtadega ühinesid 1. jaanuaril 1942 26 riiki (nende hulgas Nõukogude Liit, Hiina, Austraalia, India, Kanada ja Norra), allkirjastades Washingtonis Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (United Nations Declaration), mis oli ka väljendi Ühinenud Rahvad esmakordne kasutamine. Uue organisatsiooni loomine pandi selgesõnaliselt paika 1943. a oktoobris Moskvas, kui USA ja Suurbritannia koos Hiina ja Nõukogude Liiduga allkirjastasid Üldise Julgeoleku Deklaratsiooni. Olulisimateks läbirääkimisteks loodava ühenduse põhikirja üle, lähtudes USA väljatöötatud ettepanekutest, kogunesid eelnimetatud riikide esindajad Washingtoni lähedal Dumbarton Oaks'is 1944. aasta sügisel. Ettepanekutes nähti ette ka ÜRO otsustamisprotsessi keskendamine rahu ja julgeoleku eest vastutavasse Julgeolekunõukogusse, milles oleks oluline roll ja vastutus alalist liikmestaatust omavatel suurvõimudel. Jaltas 1945. a. veebruaris toimunud liitlaste kohtumisel , millel lahendati seni allesjäänud lahkarvamused, otsustati saata põhikirja materjalid ka teistele Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni allkirjastanud riikidele ning kutsuda kokku konverents ÜRO põhikirja viimistlemiseks. Konverents algas San Franciscos 1945. aasta aprillis, ÜRO põhikiri (UN Charter) allkirjastati 51 riigi poolt 26. juunil 1945 ning see jõustus peale ratifitseerimist ÜRO Julgeolekunõukogu viie alalise liikme (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, NL ja Hiina) ning organisatsiooni liikmete enamuse poolt.
ÜRO Peaassamblee esimene istungjärk alustas tööd 10. jaanuaril 1946 Londonis, organisatsiooni esimeseks peasekretäriks valiti Trygve Lie Norrast. ÜRO peakorteri asupaigaks sai edaspidi siiski New York , mille East Riveri ääres asuva maatüki ostmiseks annetas raha USA ärimees John D. Rockefeller, Jr.
ÜRO ametlikeks keelteks said inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania keel; hiljem lisandus neile araabia keel. Eesti liitus ÜROga 17. oktoobril 1991, organisatsiooni uusimad liikmed on aastal 2002 liitunud Šveits ja Timor-Leste (Ida-Timor), 2006. aastal liitunud Montenegro ning 2011. aastal liitunud Lõuna- Sudaan .
 
10
NATO
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO on sõjalis-poliitiline riikide ühendus, kuhu kuulub 28 riiki. Allianss tagab oma liikmesriikide julgeoleku kollektiivkaitse kaudu. Eesti liitus NATO-ga 2004. aastal.
NATO asutamine
1949. aastal allkirjastasid 12 riiki: Belgia, Holland , Island , Itaalia, Kanada, Luksemburg , Norra, Portugal , Prantsusmaa, Taani, USA ja Suurbritannia Põhja-Atlandi ehk Washingtoni lepingu, asutades sellega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO.
Laienemine
Kuus laienemisringi on alliansi kasvatanud 28-liikmeliseks. 1952. aastal liitusid Kreeka ja Türgi. 1955 sai Saksamaa Liitvabariigist NATO 15. liige – sündmus, millele vastukaaluks loodi Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1982 liitus Hispaania . 1999. aastal liitusid kolm esimest Kesk- ja Ida-Euroopa riiki: Tšehhi , Ungari ja Poola. 2004 lisandus veel seitse riiki: Eesti, Bulgaaria , Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveenia . Seni viimastena liitusid alliansiga 2009. aastal Albaania ja Horvaatia .
Väljaastumised
NATO pole alati olnud laienemiskursil. 1966. aastal astus NATO sõjalisest struktuurist välja Prantsusmaa, jäädes küll edasi NATO poliitilise organisatsiooni aktiivseks liikmeks. Prantsusmaa taasliitus alliansiga 2009. aasta juubelitippkohtumisel. 1974. aastal katkestas kuueks aastaks oma liikmelisuse NATO sõjalises struktuuris Kreeka, tehes seda pettumuse märgiks, et NATO ei suutnud takistada Türgi Küprose invasiooni. NATO ühtsusest annab siiski märku asjaolu, et aluslepingus mainitud võimalust alliansist välja astuda ei ole seni ükski riik kasutanud.
Peakorter
1951. aastal avati Prantsusmaal Pariisi lähedal Rocquencourt’is NATO Euroopa vägede kõrgem peakorter. 1959 avati NATO uus peakorter Porte Dauphine’is, Pariisis. Kui Prantsusmaa NATO sõjalisest struktuurist välja astus, viidi NATO peakorter 1967. aastal üle Brüsselisse, kus see asub tänaseni. Erinevad NATO staabid ning struktuuriüksused asuvad aga üle kogu alliansi.
11
Tähtsad kohtumised
1974. aastal allkirjastasid NATO valitsusjuhid Kanadas Atlandi-suhete deklaratsiooni, mis rõhutas kollektiivkaitse jätkuvat tähtsust. 1986. aastal võtsid alliansi välisministrid Brüsselis vastu tavarelvastuskontrolli puudutava deklaratsiooni, milles sätestati, et sõjalised jõud on eelkõige sõjaennetuseks ja enesekaitseks ning seetõttu tuleb Euroopa julgeoleku tagamiseks vähendada tavarelvastust ja määrata kindlaks selle kontrollimehhanismid.
1989. aastal külastas Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševardnadze NATO peakorterit. Selle kohtumise tulemuseks peetakse külma sõja lõppenuks kuulutamist 1990. aasta Londoni tippkohtumisel. Londonis tehti ka ettepanekuid koostöö arendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning võeti vastu visioonideklaratsioon, kuhu ja kuidas NATO peaks pärast külma sõja lõppu edasi liikuma. Detsembris 1991 loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu, mille asutajaliikmete hulgas oli ka Eesti. 1994. aasta Brüsseli tippkohtumisel käivitati programm „Partnerlus rahu nimel“ eesmärgiga suurendada stabiilsust ja julgeolekut kogu Euroopas.
Partnerlused
1997. aastast pärineb NATO – Venemaa suhete alusakt, mille alusel loodi 2002. aastal NATO – Vene Nõukogu. 1997. aastal asutati NATO – Ukraina Komisjon. NATO – Georgia Komisjon loodi aga alles 2008. aastal. Lisaks on alliansil tihedad sidemed paljude samu väärtushinnanguid jagavate riikidega üle maailma, mis on formaliseeritud Vahemere-dialoogi või Istanbuli koostööinitsiatiivi kaudu. Samuti on NATO-l tihedad partnerlussuhted Austraalia, Jaapani jpt-ga.
Üks kõigi, kõik ühe eest
Esimeseks suuremaks NATO operatsiooniks Euroopas oli novembris 1992 alanud NATO mereväeoperatsioon Sharp Guard Aadria meres. Aprillis 1993 kehtestati operatsiooniga Deny Light lennuliiklusvaba tsoon Bosnia ja Hertsegoviina kohal. 1995. aasta lõpus alustasid rahutagamisjõud endises Jugoslaavias maaväeoperatsiooni Joint Endeavour. Jaanuaris 1999 autoriseeris NATO õhulöögid Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi pihta.
11.09.2001 avaldas NATO USA-le seoses terroristlike rünnakutega solidaarsust – alliansi ajaloos seni ainus kord, mil on rakendatud NATO kollektiivkaitse põhimõtet. 2001. aastal alanud mereväeoperatsioon Active Endeavour Vahemerel oligi esimene Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 alusel käivitatud operatsioon .
2002. aastal loodi NATO reageerimisjõud eesmärgiga olla valmis kiirelt ja adekvaatselt uutele ohtudele reageerima .
2003. aastal alustas NATO oma ajaloo suurimat operatsiooni Afganistanis, mis on ühtlasi esimene NATO operatsioon väljaspool Euro-Atlandi julgeolekuruumi. 2005. aastal kuulutati Afganistani operatsioon NATO kõige tähtsamaks ülesandeks.
12
Kasutatud materjalid
http://ec.europa.eu/economy_finance/international/globalisation/index_et.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Info%C3%BChiskond
„ Ühiskonnaõpetuse Gümnaasiumiõpik“
Koostanud : Katrin Olenko ja Anu Toots
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/2014-01-16-14-47-27/
http://www.lvrkk.ee/kristiina/Diana_Tandru/regionaalokonoomika/ro.html
http://www.kmin.ee/et/luhiulevaade-nato-st
13