NATO (4)

1991 – NATO Rooma tippkohtumine ja Põhja-Atlandi Koostöönõukogu ( North Atlantic Cooperation Council , NACC) loomine. NACC-ist saab struktuur, mille kaudu saab alustada koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega uuenenud poliitilises situatsioonis. Eesti on NACC-i asutajaliige.
1994 jaanuar – Brüsseli tippkohtumisel tutvustatakse NATO rahupartnerlusprogrammi (Partnership for Peace , PfP), Eestile esitatakse kutse programmiga liitumiseks ning 3. veebruaril 1994 ühineb Eesti rahupartnerlusprogrammiga.
1995 jaanuar – NATO käivitab PfP egiidi all Planeerimis- ja Ülevaatusprotsessi ( Planning and Review Process , PARP), millesse lülitub ka Eesti.
1996 – Eesti alustab NATO-ga 16+1 läbirääkimisi liitumise ettevalmistamiseks, mis saab nimeks Intensiivne Dialoog Liitumisküsimustes (Intensified Dialogue on the Questions of Membership).
1997 mai – Portugalis NATO ja partnerite välisministrite kohtumisel pannakse alus Euro-Atlandi Partnerlusnõukogule (Euro-Atlantic Partnership Concil, EAPC), mis asendab NACC-i.
1999 aprill – Washingtoni tippkohtumine, kus tähistatakse NATO 50. aasta juubelit. NATO tunnustab Eestit kui võimalikku liikmekandidaati. Üheksale kandidaatriigile esitatakse Liikmelisuse tegevusplaan (Membership Action Plan, MAP).
2002 november – Praha tippkohtumine, kus Eestile koos Bulgaaria , Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveeniaga esitatakse kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.
2003 jaanuar – 2003 märts toimuvad Eesti liitumisläbirääkimised NATO-ga
2003 märts – NATO liikmesmaad allkirjastavad 26.märtsil Brüsselis Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia liitumisprotokollid Põhja-Atlandi lepinguga.
2004 märts – 10. märtsil 2004 ratifitseerib Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu (Washingtoni lepingu) koos kõigi lisadega .
2004 märts – 29. märtsil deponeeritakse Põhja-Atlandi leping Washingtonis ning antakse hoiule USA Riigidepartemangu (välisministeerium). Deponeerimise hetkest alates on Eesti NATO täieõiguslik liige.
2004 aprill – 02. aprillil 2004 toimub Brüsselis 7 uue liikmesriigi NATOga liitumise tseremoonia. NATO peakorteri ette lisanduvad olemasoleva 19 liikmesriigi lippudele veel seitsme riigi lipud - Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia.
2004 juuni – 28.-29. juunil toimub Istanbulis järjekordne NATO tippkohtumine. Eesti osaleb esmakordselt organisatsiooni täieõigusliku liikmena.
Mis on NATO?
30. märts 2004
http://www.mod.gov.ee/?op=body&id=152
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all.
Praegu on NATO liikmeid 26.
Asutajaliikmed on Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland , Island , Itaalia, Kanada , Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, Suurbritannia .
1952. a. liitusid organisatsiooniga Kreeka ja Türgi, 1955. a. Saksamaa, 1982. a. Hispaania ning 1999. a. Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. NATO seni viimane laienemine toimus 2004. a., mil organisatsiooni liikmeteks said Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia, kes 29. märtsil 2004 deponeerisid NATOga liitumisdokumendid USA rahandusministeeriumis.
PÕHJA-ATLANDI LEPING
Põhja-Atlandi leping ehk Washingtoni leping on NATO asutamisleping, mis sätestab NATO tegevuse peaeesmärgi - kindlustada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide vabadust ja julgeolekut. Lepingu artiklis 5 sisaldub liitlaste omavaheline fundamentaalne kohustus - käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51, mille kohaselt on riikidel õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, juhul kui nende vastu on toime pandud relvastatud rünnak.
Lisaks kollektiivse enesekaitse põhimõtte sätestamisele kohustuvad lepinguga liikmesriigid üksikult ja ühiselt säilitama ja arendama oma kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele .
Lepingus on sätestatud raamistik liikmesriikidevahelisteks konsultatsioonideks juhul, kui keegi tunneb end ohustatuna. Just see artikkel rõhutab liidusisest laiaulatuslikku konsultatsiooniprotsessi ja selgitab, miks liit võtab uusi ülesandeid Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku tugevdamiseks.
Uute liikmete vastuvõtt allianssi on kooskõlas lepingu artikliga 10, kus sätestatakse, et ühinemiskutse võidakse esitada Euroopa riikidele, kes jagavad lepingu põhimõtteid ja toetavad Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekut. Pärast Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Poola ühinemist on NATO liidrid rõhutanud, et uks jääb tulevikus avatuks ka teistele riikidele.
Lepingu muude artiklite alusel kohustub iga liikmesriik aitama kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele mitmel viisil, sealhulgas tugevdades oma sõltumatuid institutsioone ja edendades stabiilsust ning heaolu. Leping näeb ka ette jõupingutusi, et vältida liikmesriikidevahelisi konflikte rahvusvahelise majanduspoliitika vallas ja soodustada riikidevahelist koostööd.
Washingtoni leping ei ole avatud leping - sellega liitumise eeldus on kõigi lepingu ratifitseerinud riikide nõusolek, mis vormistatakse asjakohase protokollina, millega Washingtoni lepinguga liitunud riigid annavad oma nõusoleku uue liikmesriigi liitumiseks NATO-ga. Alles pärast liitumisprotokolli ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt võib uus liige Washingtoni lepingu ratifitseerida.
POLIITILISED EESMÄRGID
Põhja-Atlandi Liit kujutab endast transatlantilist partnerlust NATO Euroopa liikmete ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada vahel, mille eesmärgiks on saavutada rahu ja stabiilsus kogu Euroopas. Alliansi Euroopa ja Põhja-Ameerika liikmete partnerluse eesmärgid on eelkõige poliitilised, nende aluseks on ühine kaitseplaneerimine ja sõjaline koostöö ning konsultatsioonid ja koostöö majanduse, teaduse ja keskkonna alal ning muudes olulistes valdkondades. Tõsi, külma sõja vältel keskendus NATO eelkõige ühise kaitse arendamisele ja säilitamisele ning püüdis jagu saada Euroopat lõhestavatest poliitilistest probleemidest. Praegu on NATO põhihuviks edendada Euroopa stabiilsust, mille nimel tehakse koostööd ja töötatakse välja meetodeid ühiseks kriiside lahendamiseks ja rahuvalveks.
OTSUSTE TEGEMINE
NATOs langetatakse otsuseid konsensuse alusel pärast liikmesriikide omavahelisi diskussioone ja konsultatsioone. Vabade ja iseseisvate riikide valitsustevahelise assotsiatsioonina pole NATO-l oma liikmetest sõltumatut riigiülest võimu ega poliitika kavandamise funktsiooni. Seega on NATO langetatud otsused kõigi tema liikmesriikide poolt langetatud otsused. Veelgi enam - NATO saab meetmeid tarvitusele võtta ainult siis, kui kõik liikmesriigid on sellega nõus.
Plaanide koostamise eest sellistes valdkondades nagu poliitilised konsultatsioonid, kaitsemeetmete planeerimine ja kaitseoperatsioonid, relvastuskokkulepped jne. Vastutavad NATO juures tegutsevad vastavad komiteed. Komiteed soovitavad tegevuskavasid Põhja-Atlandi Nõukogule - NATO kõrgeimale otsustusorganile.
NATO MUUTUMINE
Kogu oma ajaloo vältel on NATO püüdnud arvestada muutuvat olukorda. Arvestades külma sõja järgseid muutusi on NATO 1990ndate aastate jooksul teinud läbi ulatusliku kohanemisprotsessi eesmärgiga suurendada koostööd ja vastastikust usaldust kogu Euroopas. NATO peamiseks missiooniks jääb endiselt ühine kaitse, kuid alliansi organisatsiooni, sõjalist võimsust ja struktuure on kohandatud, et ta oleks suuteline täitma uusi ülesandeid, eriti selliseid, mis eeldavad koostööd mitteliikmesriikidega ja kriiside lahendamist. Allianss on välja töötanud protseduurid ja mehhanismid tihedaks koostööks partnerriikidega nagu näiteks rahupartnerlus (PfP), Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC), NATO-Vene Nõukogu, NATO- Ukraina Komisjon ja NATO Vahemere-dialoog. Sõjalist võimsust ja struktuure on märkimisväärselt vähendatud.
NATO on organisatsioonina edasi arenenud ning lihvinud oma poliitilist ja sõjalist struktuuri, võttes arvesse Euroopa julgeolekukeskkonna ümberkujunemist. Muutused NATO struktuuris ja poliitikas järgivad NATO liikmesriikide kokkulepet säilitada poliitilist ja sõjalist koostööd, mis on hädavajalik nende ühiseks julgeolekuks.
Peale 11. septembril 2001. a. toimunud terrorirünnakuid USA-le on NATO suurt tähelepanu pööramas terrorismivastasele võitlusele ja vastavate võimekuste arendamisele.
NATO areng on pidev protsess. Ka praegu käivad NATO-s diskussioonid selle üle, kuidas muuta efektiivsemaks NATO struktuuri, kuidas kohandada liikmesriikide relvajõude tänapäeva nõuetele ja ohtudele vastavaks, kuidas vähendada "tehnoloogilist lõhet" Ameerika ja Euroopa vahel jne.
PÕHJA-ATLANDI NÕUKOGU KUJUNEMISLUGU JA TIPPKOHTUMISTE ROLL NATO AJALOOS
NATO on riikide allianss, mida esindavad nende valitsused tasemel, mis on kohane arutatavale teemale ning tehtavate otsuste laadile.
NATO tippkohtumisi on alates alliansi asutamisest 1949. aastal toimunud 15.
Valitsusjuhtide osalemine sellistel sündmustel ei muuda alliansi otsuste laadi , millel on ühesugune õigusjõud olenemata tasemest, mil need tehakse. Kuid nende osalemine suurendab tähtsust, mida liikmesriigid omistavad sündmusele ning annab nende otsustele kaalu ja nähtavust.
Tippkohtumised on täitnud alliansi põhimõtete kohandamisel muutuvate vajaduste ja asjaoludega rolli, mis on neile pandud Põhja-Atlandi lepinguga kui otsuste tegemise alusdokumendiga NATOs. See tähelepanuväärselt lühike dokument lõi otsuste tegemiseks üksnes ühe struktuuri, nimelt Põhja-Atlandi Nõukogu. Nõukogu pidi ise vastutama mis tahes lisastruktuuride või -foorumite loomise eest.
Oma esimesel nõupidamisel 17. detsembril 1949, mil iga riiki esindas selle välisminister, otsustas Nõukogu luua lepingu rakendamiseks tsiviil- ja sõjaline raamistik. Nõukogu otsustas kokku tulla kord aastas ja vajadusel sagedamini. Kui mis tahes liikmesriik tundis, et tema territoriaalne terviklikkus , poliitiline sõltumatus või julgeolek oli ohus ning apelleeris lepingu artiklitele 4 ja 5, mis näevad ette liitlaste talle appi tulemise, võis Nõukogu loomulikult kohe kokku tulla.
Nõukogu lõi ministrite tasemel kaks organit - kaitsekomitee ning kaitserahandus- ja -majanduskomitee ning hulga muid alalisi organeid, sealhulgas sõjalise komitee, mis koosneb liikmesriikide staabiülematest. Aasta pärast alliansi sündi selgus, et välisministrite harvadest kohtumistest ei piisa asutatud tsiviil- ja sõjaliste organite kontrollimiseks ja järelevalveks. Seepärast asutati tsiviilorgan nimega Asenõukogu (ingl. k. Council Deputies ) täitmaks nõukogu direktiive ja kooskõlastamaks oma allorganite tööd.
1951. aastal muudeti taas Nõukogu struktuuri. Sellest sai ainus ministrite tasemel kokku tulev foorum alliansis. Asenõukogu staatus muudeti tegelikult selleks struktuuriks, mis võimaldas alliansil otsuseid teha. Samal ajal loodi töö ettevalmistamiseks ja järeltööks rahvusvaheline sekretariaat , mida rahastati ühiseelarvest, millesse iga liikmesriik tegi eraldisi.
Tänapäeva Põhja-Atlandi Nõukogu põlvneb Asenõukogust. 1952. aastal otsustas nõukogu end veelgi ümber korraldada, muutes Asenõukogu alaliseks organiks. Selleks, et võimaldada tal toimida pidevalt ja kasutada kehtivaid otsustusvolitusi, määras iga valitsus suursaadikute tasemel alalise esindaja, keda toetas riigi nõunike ja ekspertide delegatsioon.
Nõukogu töö põhistruktuur ja tema ülim õiguspädevus kõikide NATO otsuste suhtes on alates 1952. aastast jäänud samaks. Esindatuse tase võib erineda, kuid see ei mängi mingit rolli nõukogu otsuste kehtivuse suhtes, mis peegeldavad iga valitsuse seisukohta ning nendevahelisi kokkuleppeid rakendada ning jätkata otsustatut.
Nõukogu koosolekute kord, mis on välja kujunenud aastate jooksul, seisneb korrapärastes, tavaliselt kord nädalas toimuvates suursaadikutest koosneva alalise Nõukogu koosolekutes, vähemalt pooleaastaste intervallidega toimuvates ministrite tasemel kohtumistes, millel osalevad välis- ja kaitseministrid, ning ebakorrapärastes tippkohtumistes riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel.
PÕHJA-ATLANDI NÕUKOGU TIPPKOHTUMISTE KRONOLOOGIA
PARIIS, 1957
Atlandi alliansi põhimõtete, eesmärkide ja ühtsuse taaskinnitamine. NATO vägede kooskõlastamise ja korralduse ning poliitiliste konsultatsioonide korra muutmine. Vajaduse tunnistamine tihedamate majandussidemete järele lepingu artikli 2 vaimus , mis näeb ette vastuolude kõrvaldamise rahvusvahelistest majandus-põhimõtetest ning majanduskoostöö julgustamise.
BRÜSSEL, 1974
NATO välisministrite poolt varem vastu võetud Atlandi suhete deklaratsioonile allakirjutamine, millega alliansi liikmesriigid kinnitasid lepingule allakirjutamise 25. aastapäeval taas oma seotust selle eesmärkide ja ideaalidega. Konsultatsioonid Ida-Lääne suhete küsimuses ettevalmistustena USA-NSVLi tippläbirääkimisteks strateegiliste tuumarelvade piiramise üle.
BRÜSSEL, 1975
Alliansi ja liitlaste sidususe fundamentaalse tähtsuse kinnitamine seoses 1974. aasta naftakriisist tuleneva rahvusvahelise majanduslangusega. Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (CSCE) raames toimuvate läbirääkimiste eduka lõpetamise toetamine (selle tulemuseks oli Helsingi lõppaktile allakirjutamine augustis 1975).
LONDON, 1977
Ida-Lääne suhete pikaajaliste arengusuundade uurimise ja pikaajalise kaitseprogrammi algatamine, mille eesmärk on parandada NATO liikmesriikide kaitsevõimet.
WASHINGTON, 1978
1977. aasta Londoni tippkohtumisel algatatud pikaajaliste programmide tulemuste läbivaatamine. Alliansi lisaeesmärkide - julgeoleku säilitamine ja samas pingete vähendamine Ida-Lääne suhetes - kehtivuse kinnitamine. Kaitsekulutuste kasvu 3-protsendilise ülemmäära kinnitamine.
BONN, 1982
Hispaania ühinemine NATO-ga. Bonni deklaratsiooni vastuvõtmine, millega nähakse ette kuuest punktist koosnev rahu ja vabaduse programm. Alliansi eesmärke ning relvastuskontrolli- ja desarmeerimispõhimõtteid ja NATO integreeritud kaitset käsitleva avalduse publitseerimine.
BRÜSSEL, 1985
Põhja-Atlandi Nõukogu erinõupidamine konsultatsioonideks president Reaganiga peale USA- NSVL Genfi tippkohtumise positiivseid tulemusi relvastuskontrolli ja muude koostöövaldkondade osas.
BRÜSSEL, 1988
Alliansi eesmärkide ja põhimõtete ning tema Ida-Lääne suhete alaste taotluste taaskinnitamine. Tavarelvastuskontrolli läbirääkimistel põhineva kogu Euroopa julgeoleku tugevdamise plaani vastuvõtmine.
BRÜSSEL, 1989
Deklaratsioon alliansi 40 aasta juubeliks, mis näeb ette alliansi põhimõtted ja julgeolekueesmärgid 1990ndatel, säilitamaks alliansi kaitset, algatamaks uusi relvastuskontrolli programme , tugevdamaks poliitilisi konsultatsioone, parandamaks Ida-Lääne koostööd ja tegelemaks ülemaailmsete ülesannetega. Põhjaliku relvastuskontrolli- ja desarmeerimiskontseptsiooni vastuvõtmine.
BRÜSSEL, 1989
Kesk- ja Ida-Euroopas toimunud põhjapanevate muutuste taustal ja lootuses lõpetada Euroopa lõhestatus, konsulteerib USA president Bush pärast USA-NSVL Malta tippkohtumist president Gorbatšoviga alliansi liidritega. NATO tippkohtumise ajal mõistavad Varssavi pakti liidrid hukka 1968. aasta invasiooni Tšehhoslovakkiasse ja ütlevad end lahti Brežnevi piiratud suveräänsuse doktriinist.
LONDON, 1990
Londoni deklaratsiooni avaldamine ümberkujundatud Põhja-Atlandi alliansi kohta, millega visandatakse ettepanekud koostöö väljaarendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega laiaulatuslikus poliitilises ja sõjalises tegevuses, sealhulgas korrapäraste diplomaatiliste suhete sisseseadmine NATOga.
ROOMA, 1991
Rooma tippkohtumise tähtsaima otsusena kiideti seal heaks alliansi strateegiline kontseptsioon . Strateegilises kontseptsioonis on NATO julgeolekupoliitika poliitilised ja sõjalised elemendid liidetud ühtseks tervikuks, kusjuures koostöö uute Kesk- ja Ida-Euroopa partneritega oli määratletud alliansi strateegia lahutamatu koostisosana.
Kontseptsioon nägi ette sõltuvuse vähendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO ühendvägedes (sõjajõudude suuruse ja valmisoleku oluline vähendamine, mobiilsuse ja paindlikkuse suurendamine, riikidevaheliste üksuste ulatuslikum kasutuselevõtt). Samuti nähti ette abinõud NATO sõjalise juhtimisstruktuuri tõhustamiseks ja alliansi kaitsealase planeerimise süsteemi ja protseduuride kohandamiseks eelkõige tulevaste kriiside lahendamist ja rahuoperatsioone puudutavate nõuete valguses.
Rooma tippkohtumisel kiitsid NATO riikide juhid heaks ka rahu ja koostöö deklaratsiooni, milles olid määratletud NATO uued ülesanded ja poliitika seoses Euroopa tulevase julgeolekusüsteemi üldise institutsionaalse raamistikuga ning areneva partnerluse ja koostööga Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Deklaratsioonis rõhutati alliansi toetust Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poolt reformide nimel astutavatele sammudele ja esitati kutse osaleda alliansi vastavatel kokkusaamistel, samuti sooviti nendega jagada alliansi poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke ja teaduslikke kogemusi ja oskusteavet. Selle eesmärgi täitmiseks asutati Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (ingl. k. NACC - North Atlantic Cooperation Council).
BRÜSSEL, 1994
Põhja-Atlandi Nõukogu tippkohtumisel Brüsselis tõi NATO välja uue olulise initsiatiivi stabiilsuse ja julgeoleku parandamiseks kogu Euroopas. NACC-ile ja teistele riikidele esitati kutse ühineda uue NATO koostööprogrammiga " Partnerlus rahu nimel" (ingl. k. PfP - Partnership for Peace). Alates sellest ajast on partnerlus muutunud Euro-Atlandi piirkonna julgeolekusüsteemi põhiliseks osaks ja see on tänapäeva NATO-s kesksel kohal (1997. a. Portugalis Sintras toimunud NACC-i välisministrite kohtumise otsuste tulemusena loodi NACC-i asemele Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (ingl. k. EAPC - Euro-Atlantic Partnership Council), mille eesmärgiks sai koostöö uue etapi alustamine).
Teisi olulisemaid otsuseid Brüsseli tippkohtumiselt:
Rahvusvaheliste eriülesandega ühisvägede (ingl. k. Combined Joint Task Force (CJTF)) kontseptsiooni heakskiitmine;
Euroopa julgeoleku- ja kaitseidentiteedi väljaarendamise toetamine;
Alliansi valmisoleku korraldada Bosnias ja Hertsegoviinas ÜRO eesmärkide toetuseks õhurünnakuid taaskinnitamine.
MADRID , 1997
1997. a. Madridis peetud tippkohtumine oli teetähiseks, mille juures võib rääkida alliansi poolt eelneva viie-kuue aasta suuremate algatuste lõpuleviimisest.
Olulisemad otsused:
Kutsed Poolale, Tšehhi Vabariigile ja Ungarile liitumisläbirääkimiste alustamiseks;
NATO avatud uste poliitika ja NATO edasise laienemise taaskinnitamine;
"Partnerlus rahu nimel" programmi edasiarendamine;
NATO-Vene põhiakti saavutuste ja sellega võetud kohustuste tunnustamine;
NATO-Ukraina eripartnerlusharta allakirjutamine;
Otsus strateegilise kontseptsiooni ajakohastamise kohta;
Vahemere-dialoogi alustamine julgeoleku ja stabiilsuse saavutamiseks ning vastastikuse mõistmise edendamiseks Vahemere piirkonnas.
WASHINGTON, 1999
Washingtoni tippkohtumisega tähistati NATO 50. juubeliaastapäeva, kuid samas langes alliansi juubeli tähistamine samale ajale NATO õhurünnakutega Kosovos , mis oluliselt mõjutas ka tippkohtumisel arutatut. Esmakordselt osalesid NATO tippkohtumisel Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari.
Olulisemad otsused:
Kaitsevõime tõstmise initsiatiivi (ingl. k. Defence Capabilities Initiative (DCI)) vastuvõtmine. Initsiatiivi eesmärgiks on organisatsiooni jõudude mobiilsuse, koostegutsemisvõime, iseseisvuse ja tõhususe tõstmine;
Ühisalgatus massihävitusrelvadega seotud küsimuste käsitlemiseks, NATO peakorteri juurde massihävitusrelvade keskuse loomine;
Liikmelisuse tegevuskava (ingl. k. Membership Action Plan (MAP)) vastuvõtmine.
Põhja-Atlandi Nõukogu tippkohtumisega samaaegselt toimus Washingtonis ka Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu liikmesriikide juhtide või nende esindajate kohtumine , kus arutati olukorda Kosovos ning Kagu-Euroopa stabiilsust ja julgeolekut käsitlevaid programme.
PRAHA, 2002
Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia jaoks oli NATO Praha tippkohtumine ajalooliseks sündmuseks, kuna sellel tippkohtumisel kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, esitades kutsed liitumisläbirääkimistele ülalnimetatud riikidele. Lisaks laienemisotsusele olid tähtsamateks otsusteks Praha tippkohtumisel:
NATO reageerimisjõudude loomine (ingl. k. NATO Response Force) – moodustatakse õhu-, maa- ja mereväe üksustest koosnev mobiilne, tehniliselt hästivarustatud väekoondis igat liiki sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks terves maailmas;
NATO sõjalise juhtimisstruktuuri reformimine – NATO juhtimisstruktuuri muudetakse vastavalt kaasaja nõuetele paindlikumaks ning efektiivsemaks, võimaldamaks NATO operatsioonide läbiviimist mis tahes maailma piirkonnas. Reformi tulemusena jääb NATOs tegutsema kaks strateegilist peakorterit, üks Euroopas ja teine Ameerikas.
Kaitsevõime tõstmise kokkulepe (ingl. k. Prague Capabilities Commitment)- kokkuleppe raames on NATO liikmesriigid võtnud endale kohustuse arendada oma kaitsealast võimekust mitmetes strateegilistes valdkondades (näit. õhu- ja meretransport, täpsuslaskemoona senisest suurem kasutamine, sidevahendite turvalisuse tõstmine jms.).
Kokkulepe võitluseks kaasaja ohtude vastu – kokkuleppe raames kiideti heaks sõjaline kontseptsioon terrorismi vastasest kaitsest ning mitmed algatused massihävitusrelvade vastase kaitse osas, samuti otsustas NATO tugevdada kaitset küberrünnakute vastu.
Ülalloetletud ning ka muude Praha tippkohtumise otsuste kohta leiab infot Praha tippkohtumise deklaratsioonist.
Prahas toimunud Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) tippkohtumisel kiideti heaks dokumendid , mis käsitlevad partnerluse tulevikku ning EAPC liikmesriikide terrorismivastast võitlust. http://www.vm.ee/est/nato/kat_345
10. märtsil 2004 ratifitseeriti Riigikogus 1949. aasta Washingtoni leping koos kõigi lisadega.
29. märtsil 2004. a. deponeeris Eesti koos Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia, Sloveeniaga lepingu Washingtonis, mis anti hoiule USA Riigidepartemangu (välisministeerium), vastavalt Washingtoni lepingule on lepingu depositaar USA. Deponeerimise hetkest alates on Eesti NATO täieõiguslik liige. Samast kuupäevast alates lehvib Eesti Kaitseministeeriumi ees NATO lipp.
02. aprillil 2004 toimus Brüsselis 7 uue liikmesriigi NATOga liitumise tseremoonia. NATO peakorteri ette lisandusid praegusele 19 liikmesriigi lipule veel seitsme riigi lipud.
Lepingu allkirjastamisel ütles peaminister Juhan Parts, et “Eesti tunneb end julgemini kui iial varem oma ajaloo jooksul” ning kinnitas, et sarnaselt teiste liitlastega annab Eesti oma panuse, et NATO oleks ka tulevikus tugevaim julgeolekuorganisatsioon.   
Eesti on võtnud omaks kõik Põhja-Atlandi lepingust tulenevad kohustused ning NATO poliitilise ja õigusliku pärandi. Eesti toetab alliansi kollektiivse kaitse põhimõtteid ning osaleb NATO kaitseplaneerimise süsteemis ja sõjalises struktuuris. Samuti pooldab Eesti NATO avatud uste poliitikat ja alliansi ning partnerriikide ja -organisatsioonide vahelise koostöö tugevdamist. Liikmestaatusest tulenevalt suurendab Eesti oma osalust rahvusvaheliste kriiside reguleerimisel ja reformikogemuse jagamisel.
Eesti integratsioon üleatlandilisse julgeolekustruktuuri ei ole lõppenud, vaid jätkub mahuka tööna võetud kohustuste täitmises ja tegutsemises ühiste eesmärkide nimel organisatsiooni tõsiseltvõetava ja võrdväärse liikmena.
Eesti sõjaline valmisolek ja suutlikkus endale võetud kohustusi täita on erakordselt suure tähtsusega. Kohustused osalemaks Alliansi kollektiivses kaitses seavad sõjalisele riigikaitsesüsteemile varasemast erinevaid nõudeid sõjaliste võimete väljaarendamisel. Selle eelduseks on sõjaliste kaitsekulutuste viimine 2% tasemele SKP-st, selle suuna on Eesti võtnud kohustuseks NATO ees.
27. märtsil 2004. a. kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt "Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan 2010" (KSAP 2010), mis sedastab Eesti kaitsejõudude struktuuri ja arengueesmärke kuni aastani 2010. Reform keskendub kaasaegsete, kiiresti ümberpaigutatavate ja jätkusuutlike üksuste arendamisele toetamaks erinevaid NATO missioone ning järgides NATO kaitseplaneerimise standardeid ja põhimõtteid.
Liikmesriigina jätkab Eesti aktiivset osalust Euro-Atlandi Partnerlusnõukogus ning NATO ja partnerriikide vahelises rahupartnerluse programmis. Eeldame, et Eesti reformi- ja MAP kogemusest võiks kasu olla mitmetele riikidele.
Eesti panus
Allianss lähtub põhimõttest, et iga tema liikmesriigi julgeolek sõltub kõikide liikmete julgeolekust. Kui kasvõi ühe liikmesriigi julgeolek on ohus, puudutab see ka kõiki teisi. Iga liitlane kohustub NATO asutamisdokumendile, Washingtoni lepingule, alla kirjutades seda põhimõtet austama, jagades teistega kollektiivse kaitse riske ja kohustusi, aga ka sellest tulenevaid hüvesid. Ühtlasi tähendab see, et kaitseplaneerimise ja kaitsealaste ettevalmistuste paljud aspektid, mis olid varem iga riigi enda vastutusel, teostatakse nüüd ühiselt. Ühiselt kantakse ka relvajõudude väljaõppeks ja efektiivseks koostegutsemiseks vajalikud kulud. Iga riik on oma otsustes vaba ja sõltumatu, kuid koos planeerides ja ressursse ühiselt kasutades on julgeoleku tase tunduvalt kõrgem sellest, mida riigid suudaksid endale iseseisvalt tagada. See on jätkuvalt NATO julgeolekualase koostöö põhiprintsiip.
NATO on struktuur, mille kaudu alliansi liikmed teostavad oma julgeolekualaseid eesmärke. Tegemist on valitsustevahelise organisatsiooniga, mille liikmesmaad säilitavad täielikult oma suveräänsuse ja iseseisvuse ning mis toimib foorumina, kus liikmesriigid omavahel konsulteerivad ja võtavad vastu otsuseid nende julgeolekut puudutavates küsimustes. NATO struktuurid võimaldavad liikmetel julgeoleku poliitilistes, sõjalistes, majanduslikes ja muudes aspektides omavahel pidevalt konsulteerida, koordineerida ja koostööd teha ning hõlbustavad koostööd ka mittesõjalistes valdkondades, nagu teadus, informatsiooni vahetamine ja kaitse, keskkonnakaitse ja katastroofiabi.
NATO liikmesolek tähendab Eesti jaoks ühelt poolt osasaamist maailma tugevaima sõjalise organisatsiooni poolt genereeritud julgeolekust ja stabiilsusest. Teisalt peame aga ise jõukohaselt alliansi julgeolekusse panustama. See tähendab nii hädas olevale liitlasele appitõttamist kui ka ühiste väärtushinnangute kaitsmist väljaspool liitlasriikide territooriumi.
NATO kõnepruugis tehakse vahet riskide jagamise ning koormakandmises osalemise vahel. Riskide jagamise all peetakse silmas kõigi liitlaste valmidust ja võimet rünnaku ohvriks langenud liikmele appi tõtata. Selleks on Eestil vaja välja arendada professionaalsed ümberpaigutatavad üksused. Koormakandmisest osavõtt tähendab osalemist rahutagamisoperatsioonidel nagu näiteks Bosnias, Afganistanis ja Kosovos. See pole pelgalt kohustus vaid ka otsene rahvuslik huvi - ebastabiilsus alliansi äärealadel võib põhjustada põgenikelaineid ning salakaubandust, mis mõjutab ka meie majandust ja ühiskonda.
Osalus rahvusvahelistes operatsioonides
Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö, mille üks elemente on osalemine kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides. Eesti on valmis osalema rahvusvahelistes operatsioonides rahu ja julgeoleku tagamiseks ning kriiside lahendamiseks vastavalt ÜRO põhimõtetele nii ÜRO, NATO, Euroopa Liidu kui ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide raames, samuti muudes operatsioonides koos NATO ja Euroopa Liidu liitlastega. Eesti rahvusvaheline maine julgeolekukoostöö partnerina sõltub otseselt riigi valmisolekust ning võimest panustada NATO ja Euroopa Liidu operatsioonidesse.
Alates 1995. aastast kuni tänaseni on erinevatel missioonidel osalenud ligikaudu 1000 Eesti kaitseväelast. Eesti on kogunud märkimisväärsel hulgal missioonikogemust alates 1995. aastast, kui alustasime osalemist UNPROFOR-is Horvaatias. Peale seda on Eesti osalenud Bosnias, Kosovos, Albaanias, Liibanonis, Sudaanis, Afganistanis, Iraagis . Rahuoperatsioonide vallas käib tihe koostöö Taani, Itaalia, Norra, Suurbritannia ja USA-ga.
Vastavalt “Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaani 2010" (KSAP 2010) on kaitseväe eesmärgiks aastaks 2008 saavutada võime osaleda pikemaajalistes rahvusvahelistes operatsioonides väljaspool Eestit korraga kuni 250 inimese suuruse kontingendiga ja ühe miinitõrjelaevaga.
2006. aastal jätkatakse osalemist järgmistel rahvusvahelistel operatsioonidel:
NATO rahutagamisoperatsioonil Kosovos (KFOR) jätkatakse osalust koostöös Itaalia sõjaväepolitsei üksustega;
Eesti jätkab osalust Bosnia-Hertsegoviinas EL poolt juhitud operatsioonis ALTHEA;
Afganistanis (ISAF) jätkatakse koalitsioonivägede missioonil osalust demineerijate meeskonnaga. Jätkatakse määratud ohvitseride ja erialaspetsialistide roteerimist;
Konfliktijärgsel julgeolekutagamismissioonil Iraagis (OIF) jätkatakse koalitsioonivägede koosseisus osalust jalaväeüksusega ning staabiohvitseridega;
ÜRO missioonil Lähis-Idas (UNTSO) jätkatakse sõjalise vaatleja roteerimist;
Eesti mereväe lipulaev Admiral  Pitka jätkab osalemist NATO kiirreageerimisjõudude miinitõrjevõimekuse üksuses staabi ja toetuslaevana.
Välisoperatsioonides osalevad üksused ka Kaitseliidu ja siseministeeriumi valitsemisalast. Näiteks on Eestil võimalik kriisipiirkondadesse saata päästemeeskond, meditsiinimeeskond, kiirgus- ja keemiaõnnetustele reageerimise meeskond ning asjatundjad koordineerimis- ja juhtimisstruktuuridesse. http://www.kmin.ee/?op=body&id=10
NATO ja ELi liikmeks olek on parim ja Eesti-suuruse riigi puhul ka ainus viis pikaajalise julgeoleku tagamiseks.
Kollektiivne kaitse on NATO jääv põhialus. See pole pelgalt Põhja-Atlandi lepingu kohustus, vaid ka aastakümnete jooksul juurdunud praktika. Küsimus sellest, kas NATO tuleks meile appi, on esitatud tagurpidi , sest järgmise aasta aprillist meie olemegi NATO – alliansi tegevuse planeerimine käib Eesti valitsuse osalusel. Meie ettevalmistused NATO suunal annavad Eestile sõjalise võimekuse kaasa rääkida ka viimaste aastata jooksul vormi võtnud ELi kaitsedimensioonis. Sellega on Eesti julgeolekul topeltkindlustus. ( Sven Mikser ja Margus Hanson , Eesti Päevaleht, 25.08.2003)
Eesti ajakirjanduses on viimasel ajal kostnud hääli, et kui me ka oleme NATO liikmed, siis ega keegi meile õnnetutele- vähetähtsatele appi ei tule. See on vildakas mõtteviis mitmel põhjusel.
Päev pärast terrorirünnakut USA-le otsustas Põhja -Atlandi Nõukogu esmakordselt aktiveerida Põhja-Atlandi lepingu 5.artikli, mille järgi rünnakut ühe NATO liikmesriigi vastu käsitletakse rünnakuna kõigi liitlaste vastu.
Artikli mõte (mitte kirja) järgi käimine on oluline mitte ainult väikeriigile alliansi äärealal, vaid kõigile liitlastele. Kui Euroopa julgeolekupoliitiline seisukord on niivõrd muutunud, et ühte liikmesriiki ähvardab otsene kallaletungi oht, kooritakse liitlaspealinnades kohe välja tolmu mattunud kindlustuspoliis ehk artikkel 5. Mitte pelgalt Tallinna ja Riia, vaid NATO riikide julgeoleku pärast. Kollektiivse kaitse tegudeks keeramine saab kõigi liikmete eluliseks vajaduseks , mitte hobiks.
Kui julgeolekukeskkond Euroopas muutub nii kardinaalselt, et Eestit ähvardab sõjaline oht, ei pea paika paljud praegu kehtivad seisukohad. Näiteks see, et NATO ei paiguta uute liikmete territooriumile oma vägesid. Tegelikult on selline küsimusepüstitus väär, sest liikmeks saades on meie väed NATO väed. Peame üle saama väeti mentaliteedist, kes on ajaloo objekt, mitte subjekt. NATO laienemine ja sellest tulenev juhtub koos meiega, mitte meile.
Loodetavasti istub Eesti suursaadik paari aasta pärast NATO nõukogu ümmarguse laua taga võrdsetel alustel teiste liitlaste suursaadikutega. Siis saame ise ajaloo tegijaiks. Olulisim on, et Washingtoni lepingu 5.artiklis sisalduv heidutusefekt on meie jaoks parim viis kindlustada, et seda kunagi meie kaitseks rakendama ei pea. (Sven Sakkov, Eesti Päevaleht, 07.03.2002.)
Rääkides NATOst ja Eesti panusest alliansi kollektiivsesse julgeolekusse, ei saa üle ega ümber müütilisest 2% kaitsekulutuste nõudest. Me võime targutada, kas 2 % rahvastikust kogutoodangust on palju või vähe, kuid kindel on, et NATO ja ELi liikmeks olemata peaksime riigikaitsele kulutama mitu korda rohkem ning tulemus oleks määratult kesisem. Praegu turvavad meie õhuruumi liitlaste hävitajad. Kui me peaksime seda ise tegema, nõuaks see kas maaväe ees seisvate ülesannete olulist kokkutõmbamist või riigikaitse-eelarve järsku suurendamist. NATO liikmesus tähendab ka seda, et me ei pea tingimata kõike ise tegema. Eriti kui see käib meil üle jõu. Muide, NATO liikmete kaitse-eelarvete kogusumma ületab 570 miljardi USA dollari piiri, seega võime veel natukene liialdades väita, et Eesti kaitse-eelarve ulatub nüüd 7 triljoni kroonini.( Jaak Jõerüüt, Eesti Päevaleht, 21.04.2005)
Külma sõja aegne korrastatud ja etteplaneeritud, ilma suurte üllatusteta julgeolekusüsteem, kus mõlemad pooled mängisid nagu male suurmeistrid kinnisilmi samu kombinatsioone, on tänaseks kokku kukkunud.
Traagiline 11. september 2001, mil varisesid Maailmakaubanduskeskuse tornid, muutis teoreetikute analüüsid uutest ohtudest kõigile nähtavaks reaalsuseks. Uued riskid , eriti terrorism , tõusid julgeolekualases mõtlemises esiplaanile. USA, kes on pärinud ja hiljem säilitanud ainsa superriigi staatuse, alustas terrorismivastast võitlust, pühkides kõrvale kogu külma sõja aegse korrastatud maailma.
Meie, eestlased oleme 1939.aastast alates õppinud, et maailmas ei saa väike riik olla isoleeritud, ta peab osalema maailma probleemide lahendamises, mitte tegelema ainult kodutanumaga.
Kui me oleme sisemiselt haritud, et näha sidet Afganistanis või Iraagis toimuva ja oma julgeoleku vahel? Selliseid kaugeid paiku võib veelgi ette tulla, sõjas ei saa välistada ka surmaohtu meie vägedele. Kas meil on neid poliitikuid , kes on valmis valijatele seletama , miks me seda teeme? (Jüri Luik, Postimees , 14.11.2002)