NATO (4)

1991 – NATO Rooma tippkohtumine ja Põhja-Atlandi Koostöönõukogu ( North Atlantic Cooperation Council , NACC) loomine. NACC-ist saab struktuur, mille kaudu saab alustada koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega uuenenud poliitilises situatsioonis. Eesti on NACC-i asutajaliige.
1994 jaanuar – Brüsseli tippkohtumisel tutvustatakse NATO rahupartnerlusprogrammi (Partnership for Peace , PfP), Eestile esitatakse kutse programmiga liitumiseks ning 3. veebruaril 1994 ühineb Eesti rahupartnerlusprogrammiga.
1995 jaanuar – NATO käivitab PfP egiidi all Planeerimis- ja Ülevaatusprotsessi ( Planning and Review Process , PARP), millesse lülitub ka Eesti.
1996 – Eesti alustab NATO-ga 16+1 läbirääkimisi liitumise ettevalmistamiseks, mis saab nimeks Intensiivne Dialoog Liitumisküsimustes (Intensified Dialogue on the Questions of Membership).
1997 mai – Portugalis NATO ja partnerite välisministrite kohtumisel pannakse alus Euro-Atlandi Partnerlusnõukogule (Euro-Atlantic Partnership Concil, EAPC), mis asendab NACC-i.
1999 aprill – Washingtoni tippkohtumine, kus tähistatakse NATO 50. aasta juubelit. NATO tunnustab Eestit kui võimalikku liikmekandidaati. Üheksale kandidaatriigile esitatakse Liikmelisuse tegevusplaan (Membership Action Plan, MAP).
2002 november – Praha tippkohtumine, kus Eestile koos Bulgaaria , Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveeniaga esitatakse kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.
2003 jaanuar – 2003 märts toimuvad Eesti liitumisläbirääkimised NATO-ga
2003 märts – NATO liikmesmaad allkirjastavad 26.märtsil Brüsselis Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia liitumisprotokollid Põhja-Atlandi lepinguga.
2004 märts – 10. märtsil 2004 ratifitseerib Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu (Washingtoni lepingu) koos kõigi lisadega .
2004 märts – 29. märtsil deponeeritakse Põhja-Atlandi leping Washingtonis ning antakse hoiule USA Riigidepartemangu (välisministeerium). Deponeerimise hetkest alates on Eesti NATO täieõiguslik liige.
2004 aprill – 02. aprillil 2004 toimub Brüsselis 7 uue liikmesriigi NATOga liitumise tseremoonia. NATO peakorteri ette lisanduvad olemasoleva 19 liikmesriigi lippudele veel seitsme riigi lipud - Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia.
2004 juuni – 28.-29. juunil toimub Istanbulis järjekordne NATO tippkohtumine. Eesti osaleb esmakordselt organisatsiooni täieõigusliku liikmena.
Mis on NATO?
30. märts 2004
http://www.mod.gov.ee/?op=body&id=152
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all.
Praegu on NATO liikmeid 26.
Asutajaliikmed on Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland , Island , Itaalia, Kanada , Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, Suurbritannia .
1952. a. liitusid organisatsiooniga Kreeka ja Türgi, 1955. a. Saksamaa, 1982. a. Hispaania ning 1999. a. Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. NATO seni viimane laienemine toimus 2004. a., mil organisatsiooni liikmeteks said Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia, kes 29. märtsil 2004 deponeerisid NATOga liitumisdokumendid USA rahandusministeeriumis.
PÕHJA-ATLANDI LEPING
Põhja-Atlandi leping ehk Washingtoni leping on NATO asutamisleping, mis sätestab NATO tegevuse peaeesmärgi - kindlustada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide vabadust ja julgeolekut. Lepingu artiklis 5 sisaldub liitlaste omavaheline fundamentaalne kohustus - käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51, mille kohaselt on riikidel õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, juhul kui nende vastu on toime pandud relvastatud rünnak.
Lisaks kollektiivse enesekaitse põhimõtte sätestamisele kohustuvad lepinguga liikmesriigid üksikult ja ühiselt säilitama ja arendama oma kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele .
Lepingus on sätestatud raamistik liikmesriikidevahelisteks konsultatsioonideks juhul, kui keegi tunneb end ohustatuna. Just see artikkel rõhutab liidusisest laiaulatuslikku konsultatsiooniprotsessi ja selgitab, miks liit võtab uusi ülesandeid Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku tugevdamiseks.
Uute liikmete vastuvõtt allianssi on kooskõlas lepingu artikliga 10, kus sätestatakse, et ühinemiskutse võidakse esitada Euroopa riikidele, kes jagavad lepingu põhimõtteid ja toetavad Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekut. Pärast Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Poola ühinemist on NATO liidrid rõhutanud, et uks jääb tulevikus avatuks ka teistele riikidele.
Lepingu muude artiklite alusel kohustub iga liikmesriik aitama kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele mitmel viisil, sealhulgas tugevdades oma sõltumatuid institutsioone ja edendades stabiilsust ning heaolu. Leping näeb ka ette jõupingutusi, et vältida liikmesriikidevahelisi konflikte rahvusvahelise majanduspoliitika vallas ja soodustada riikidevahelist koostööd.
Washingtoni leping ei ole avatud leping - sellega liitumise eeldus on kõigi lepingu ratifitseerinud riikide nõusolek, mis vormistatakse asjakohase protokollina, millega Washingtoni lepinguga liitunud riigid annavad oma nõusoleku uue liikmesriigi liitumiseks NATO-ga. Alles pärast liitumisprotokolli ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt võib uus liige Washingtoni lepingu ratifitseerida.
POLIITILISED EESMÄRGID
Põhja-Atlandi Liit kujutab endast transatlantilist partnerlust NATO Euroopa liikmete ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada vahel, mille eesmärgiks on saavutada rahu ja stabiilsus kogu Euroopas. Alliansi Euroopa ja Põhja-Ameerika liikmete partnerluse eesmärgid on eelkõige poliitilised, nende aluseks on ühine kaitseplaneerimine ja sõjaline koostöö ning konsultatsioonid ja koostöö majanduse, teaduse ja keskkonna alal ning muudes olulistes valdkondades. Tõsi, külma sõja vältel keskendus NATO eelkõige ühise kaitse arendamisele ja säilitamisele ning püüdis jagu saada Euroopat lõhestavatest poliitilistest probleemidest. Praegu on NATO põhihuviks edendada Euroopa stabiilsust, mille nimel tehakse koostööd ja töötatakse välja meetodeid ühiseks kriiside lahendamiseks ja rahuvalveks.
OTSUSTE TEGEMINE
NATOs langetatakse otsuseid konsensuse alusel pärast liikmesriikide omavahelisi diskussioone ja konsultatsioone. Vabade ja iseseisvate riikide valitsustevahelise assotsiatsioonina pole NATO-l oma liikmetest sõltumatut riigiülest võimu ega poliitika kavandamise funktsiooni. Seega on NATO langetatud otsused kõigi tema liikmesriikide poolt langetatud otsused. Veelgi enam - NATO saab meetmeid tarvitusele võtta ainult siis, kui kõik liikmesriigid on sellega nõus.
Plaanide koostamise eest sellistes valdkondades nagu poliitilised konsultatsioonid, kaitsemeetmete planeerimine ja kaitseoperatsioonid, relvastuskokkulepped jne. Vastutavad NATO juures tegutsevad vastavad komiteed. Komiteed soovitavad