Ettevõtluse eksami konspekt (3)

1.Väike ettevõtete olulisus.:Loovad uusi töökohti,elavdavad piirkonna elu, maksude laekumine
2.Ettevõtja: Ettevõtja on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenused ning kaupade ja teenuste müük on talle püsivaks tegevuseks; ning seaduses sätestatud äriühing. Äriühinguks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Sellest tulenevalt käsitlevad Eesti statistilised väljaanded ettevõtjatena nt osaühinguid ja aktsiaseltse, aga mitte nende rajajaid .
3.Kasumivalem:Tulud-kulud=kasum
4.Ettevõtja omaadused ja oskused: Ettevõtjal peaksid olema järgmised isiksuseomadused:
1. Vaimne võimekus – loovus , intelligentsus , analüüsivõime, olulise eristamise oskus, keskendumisvõime jne
2. Teotahe – valmisolek midagi ära teha koos sooviga ka vastutada. Töökus, initsiatiivikus, püsivus, ambitsioonikus. Lisaks ideede genereerimisele tuleb need ellu viia.
3. Suhtlemisoskus . Väikeettevõtja suhtleb sageli isiklikult nii hankijate , pangatöötajate, klientide ja muidugi ka oma töötajatega.
4. Kompetentsus oma äri alal. Oma tegutsemisvaldkonna tundmine.
5. Enesekindlus koos otsustusvõimega. Valmisolek mõõdukaks riskiks, eesmärkide seadmise oskus.
Valime inimeste klassifitseerimiseks kaks tunnust:
1) erialased ja majanduslikud teadmised ning oskused;
2) motivatsioon ja tahe midagi korda saata/korraldada.
5.Olemasoleva ettevõtte ostmise eelised ja puudused: Ostmise eelised:
1) kui ettevõte tegutseb edukalt, siis on risk väiksem ja lihtsam on leida ka krediteerijaid;
2) ettevõtte hea maine kandub edasi;
3) asukoha sobivus on tõestatud;
4) kasum tekib kiiremini, pole käivitusperioodi;
5) tegevuse planeerimine on lihtsam, sest saab arvestada eelmiste perioodide tulemustega;
6) klientuur on juba välja kujunenud;
7) olemas on vajalikud partnerid, hankijad , krediteerijad;
8) sisseseade ja kauba- või materjalivarud on olemas;
9) ettevõtjaks saamine piirdub ostutehinguga;
10 ) üks konkurent jääb vähemaks;
11) olemas on väljakoolitatud personal;
12) teiste ostjate puudumisel võib ettevõtte müügihind olla madal.
Ostmise puudused:
1) päritakse halb maine ja tegevuses esinevad vead;
2) kaubavalik, toodang, tegevuse korraldu jms ei pruugi osbida uue omaniku arvates;
3) võib pärida ebasoovitavaid töötajaid, vallandamine on keeruline ja tekitab pingeid;
4) klientuur ei pruugi olla kõige soovitum, firma imagot on raske muuta;
5) varude hulgas võib olla aegunud , moestläinud kaupu, ka sisseseade ja ruumid võivad olla vananenud;
6) töökorraldust on raske muuta;
7) ostuhind võib olla liiga kõrge või pole sobivat ettevõtet müügis;
8) ettevõte on müügis, sest ei ole end õigustanud;
9) asukoht ja ruumid ei pruugi olla kavandatud muutusteks sobivad.
6. Tegutseva ettevõtte hindamise meetodid: 1) bilansiline väärtus – varadest lahutatakse kohustused;
2) korrigeeritud bilansiline väärtus – hinnatakse ümber varad , mille bilansiline väärtus ei peegelda nende tegelikku hinda (nt amortiseerunud hoone, vananenud kaup, ebatõenäoliselt laekuvad nõuded ostjatelt );
3) likvideerimisväärtus – hinnang ostja seisukohalt: „Kui äritegevus ebaõnnestub, siis kui palju ma investeeritud rahast tagasi saan?”;
4) tulevaste tulude hindamine eeldamata suuri muutusi – hinnang müüja seisukohalt: „Millistest tulevastest tuludest loobumist peab müügihind mulle kompenseerima?”;
5) tulevased tulud arvestades olulisi muutusi – hinnang ostja seisukohalt: „Kui ma oma plaanid ellu voon, siis millist tulu see mulle annab?”
7.Uue ettevõtte loomise eelised ja puudused: Väikeettevõtte omamise eelised.
1. Kasumilootus – soov parandada elatustaset ja laiendada ettevõtet.
2. Tulevase rikkuse ootus – sageli jääb materiaalne tasu kaugemasse tulevikku, kuid ta on stiimuliks, mille poole püüelda.
3. Rahuldustpakkuv töö, vahel ka identifitseerumine oma ettevõttega.
4. Ettevõtja on iseenda peremees - see on üks olulisemaid ettevõtte rajamise motiive, mille nimel ollakse mõnikord valmis ka esialgseks sissetulekute vähenemiseks.
5. Otsene suhtlemine töötajate ja klientidega. Väikeettevõttes on suhted isiklikumad, lähedasemad. Seda hindavad paljud inimesed.
6. Tsentraalne otsustamine - ettevõtja omab ülevaadet kogu tegevusest, saab langetada otsuseid kiiresti, et kasutada ära avanevaid võimalusi.
7. Ettevõtja staatus ühiskonnas on sageli kõrgem palgatöötaja omast.
Väikeettevõtte omamise probleemid.
1. Majandustegurid – väiksem vastupidavus majanduskriisides, konkurentsi teravnedes või tarbija käitumise muutumise korral.
2. Juhul, kui alustatakse võõral tegevusalal, siis võib ilmneda tootmis- või teenindusalane kogemuste puudus. Samuti ka juhtimises, sest hea spetsialist ei pruugi veel olla hea juht. Ohuks võib olla liigne keskendumine ühele valdkonnale, tegelemine sellega, mida tuntakse paremini (nt müügitöö või tootmine).
3. Müügiprobleemid – raskusi valmistab konkurentsieelise puudumine, ebaadekvaatne laoseis (liiga suured või liiga väikesed varud), ebaõnnestunud asukoha valik jms.
4. Kulud – sageli ei suudeta kulusid kontrollida, lisaraskusi tekitavad võetud laenud.
5. Kapitaliprobleem – ohtlik on alustamine liiga väikese stardikapitaliga, stardiperioodi kulude alahindamine ja tulude ülehindamine.
6. Puudulik spetsialiseeritus – erinevalt suurettevõtetest ei suudeta palgata iga tegevusvaldkonna jaoks vastava ala spetsialiste.
7. Piiratud vabadus, pikad tööpäevad, ülekoormatus, stress , probleemid tervisega .
8. Risk kaotada investeeritud kapital , st jääda ilma oma säästudest, sageli ka jääda võlgu teistele.
Peamised põhjused, miks loobutakse kavandatava firma rajamisest on:
1) finantskaalutlused – puudub stardikapital ;
2) perekonnaga seotud kaalutlused;
3) nõrk äriidee.
8. Frantsiis : Frantsiis on pikaajaline leping frantsiisiandja ja frantsiisivõtja vahel. See lubab frantsiisivõtjal kasutada frantsiisiandja oskusteavet ja kogemust. Sinna kuulub näiteks nimi, kaubamärk ja muu sümboolika, tootmistehnoloogia, väljaõppemetoodika ja muu info. Sõltuvalt tegevusalast ja konkreetsest frantsiisilepingust võib frantsiisi ulatus olla erinev.
Osapoolte vaheline frantsiisileping määratleb nende õigused ja kohustused. Leping on tavaliselt tähtajaline, koos õigusega seda pikendada. Järgnevalt frantsiisi eelised ja puudused niin frantsiisivõtja kui ka frantsiisiandja seisukohalt võrreldes sõltumatu üksikettevõtjana tegutsemisega.
9.Frantsiisi eelised ja puudused:
Eelised frantsiisivõtja seisukohalt:

• nõuab vähem kogemusi;
  
• madalam ebaõnnestumiste protsent;
  
• kontrollitud toode, tuntud kaubamärk ja imago tarbija silmis ;
  
• asukoha põhjendatuse analüüs;
  
• tegevusalane väljaõpe;
  
• pidev abi juhtimises, arendustöödes, turunduses ja töötajate järelevalves;
  
• odavamad sisseostuhinnad;
  
• ühine reklaam ja kontrollitud reklaamimehhanism;
  
• väiksem kapitalivajadus ;
  
• võimalikud sooduskrediidid sisseseade muretsemisel ja asukoha leidmisel.
  

Puudused frantsiisivõtja seisukohalt:

• sõltuvus frantsiisiandjast;
  
• kontrolli puudumine frantsiisiandja tegevuspoliitika üle;
  
• võimalikud konfliktid frantsiisiandjaga kasumite ja muude stiimulite üle;
  
• kasumit tuleb jagada, ühekordne lepingutasu võib olla kõrge;
  
• sundostud frantsiisiandjalt.
  

Eelised frantsiisiandja seisukohalt:

• lisatulu frantsiisilepingutasudest;
  
• perioodilised tulud vastavalt lepingule;
  
• laienemine lisainvesteeringuteta;
  
• toote populaarsuse, tuntuse tõus;
  
• kulude kokkuhoid tänu suuremahulistele ostudele;
  
• väiksem vajadus suure administratiivse koosseisu järele;
  
• turundus -, sh reklaamikulud jäävad osaliselt frantsiisivõtja kanda;
  
• säilib kontroll kvaliteedi üle;
  
• kaupade, materjalide ja seadmete müük frantsiisivõtjale võib tekitada kasumit.
  

Puudused frantsiisiandja seisukohalt:

• kontroll tegevuse üle väheneb, eriti selle laienedes;
  
• keti nõrgemate lülide haavatavus;
  
• kulutused kontrolliks, komandeeringuteks;
  
• idee vähekasutatav, kuni kontseptsiooni pole kontrollitud;
  
• võimalik krediidiandmine frantsiisivõtjale nõuab lisaressursse;
  
• kasumid tuleb jagada frantsiisivõtjaga;
  
• konfliktid frantsiisivõtjaga on sagedasemad kui firma omanduses olevate filiaalidega.
  

10.FIE,TÜ,UÜ,OÜ,AS-algkapitali nõue,omanike vastutus,asutajate arv,osa, aktsia ,eelised ja puudused: Äriühingute liigid:

• Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
  
• Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
  
• Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital. Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest. Osaühing vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. Osakaptal peab olema vähemalt 2500€. Osaühingu võib asutada üks või mitu isikut.
  
• Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital. Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest. Aktsiaselts vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. Aktsiakapital peab olema vähemalt 25000€.
  
• Tulundusühistu (tegevust reguleerib Ühistuseadus) on kolme või enama liikmega ühendus, mille eesmärgiks on liikmete ühise tegevusega nende majapidamise või muu tegevuse toetamine teenuste osutamise teel ja tulu saamine.
  
• FIE-na tegutsemise plussid:
  
• 
  
•  puudub vajadus omada partnerit;
  
• 
  
•  odavus – FIE-na tegevuse alustamine ei nõua väljaminekuid põhikapitali osas, Äriregistrisse kandmise eest tuleb maksta väiksemat riigilõivu kui osaühingu või aktsiaseltsi asutamisel ning ei ole vaja maksta notaritasu asutamislepingu tõestamise eest;
  
• 
  
•  lihtsus – äritegevuse alustamine ja korrastamine on seadusandlikult reguleeritud minimaalselt, raamatupidamine ja aruandlus on suhteliselt lihtsad;
  
• 
  
•  ettevõtlustuludest saab maha arvata kõik ettevõtlusega seotud kulud.
  
• 
  
• FIE-na tegutsemise miinused:
  
• 
  
•  FIE vastutab temale kuuluva ettevõtte kohustuste eest kogu oma varaga;
  
• 
  
•  sotsiaalmaksu avansiliste maksete tasumise kohustus põhitöökoha puudumisel.
  
• 
  

11.äriplaani alafinantseerimise probleem: Iga ettevõte vajab alustamisel varasid. Oluline on selgitada vajaminevate varade hulka ning maksumust. Alafinantseerimine takistab ettevõtte edasist arengut. Selleks, et teada vajatava finantseeringu mahtu, on vaja alustuseks määratleda, millist vara, seadmeid, vahendeid jms ettevõtte käivitamisel vajatakse. Sellele järgneb hinnangu andmine – mis on olemas ja kui palju maksavad puuduolevad vahendid. Kõik see kokku on vajaminevate vahendite nimekiri. Sellest nimekirjast on hiljem kerge koostada ettevõtte algbilansi aktivat ning selle põhjal omakorda koostada passivat. Vahendite nimekirja koostamisel ei tohi ära unustada, et raha vajatakse ka ettevõtte tegevuse käigus hoidmiseks esimestel kuudel. Reeglina hinnatakse rahavajadus 3-4 kuu katmiseks.
12.käivituskulude eelarve vähendamise võimalused: Eelarve võib kujuneda ootamatult suureks. Selle vähendamisel tasub analüüsida, kas:
 kogu raha vajatakse tegevuse alustamise hetkel – tihti on kriitilisemad 2.-3.kuu;
 varusid saame hankijalt krediidi abil või osalise krediidiga;
 tuleb kõne alla liisimise, rentimise ja järelmaksu kasutamine;
 varade soetamise asemel on võimalik kasutada vastavat teenust.
13.kaubandus ja teenindusettevõtte planeering : Kaupluse planeering. Kaupluse planeeringu all mõeldakse müügi- ja mittemüügiosakondade, kõrvalsektsioonide, sisutuse, väljapanekuvahendite ja sisseseade ruumilist korraldust sobivas kooskõlas üksteisega ja ehituse püsikonstruktsioonidega.
Iga kaupluse planeering tuleb kujundada vastavalt silmaspeetavate kaupade ja ostjaskonna tüübile. Korralik väljapanek teeb kauba kergesti kättesaadavaks. Planeering peab lähtuma eelkõige ostja mugavusest. Seotud või kokkukuuluvad kaubad peaksid asetsema väljapanekus lähestikku. Kaubad peaksid olema paigutatud võimalikult lahtiselt (v.a. juveelitooted jms). Tujukaubad paigutatakse sissepääsude lähedusse, erikaubad uksest kaugemale.
Põrandapinda tuleb kasutada võimalikult ökonoomselt. Packardi ja Carroni andmetel rakendatakse väikestes kauplustes 75-80% kogupinnast müügiotstarbel. Mittemüügipind (ladu, kontor , proovikabiinid, pesuruum ) peab olema küllaldane, et kõik otseselt müügiga mitteseotud tegevused aitaksid efektiivselt müümisele kaasa.
Samas suur osa müügipinnast kujutab endast ostjate liikumise pinda. Seetõttu tuleb läbi mõelda, kui palju ostjaid võib kaupluses viibida tipptundide ajal ja kui hästi on neid sellel ajal võimalik teenindada. Kõige tavalisemad planeeringu viisid on järgmised. Võreplaneering kujutab endast täisnurkset kaupluseplaneeringut, millel on üks peaharu ja sellega ristuvad kõrvalharud. Peaharu arvele langeb suurem osa liiklusest ning see on parim koht esmatarbe -, tuju- ja hooajakauba jaoks. Valik- ja erikaubad võib paigutada kõrvalsektsioonidesse. Vabaplaneeringul puudub kindel muster või korrastatus. Sedalaadi planeering on paindlik, sest väljapanekulette saab eemaldada või ümber seada ilma põhiplaneeringut rikkumata.
Teenindusettevõtte planeering. Teenindusettevõtte planeering sõltub eelkõige sellest, kas tegu on kaubalist- või tootmisoperatsiooni tüüpi teenindusasutusega. Kaubalist tüüpi teenindusettevõtete hulka kuuluvad motellid, ilusalongid , reisibürood. Seda tüüpi teenindusettevõtte jaoks on oluline kohanduda tarbija nõudmistele ja luua tema jaoks atraktiivne mulje.
14. omakapital : 1) omakapital - vahendid, mis on ettevõtte omanikeringi poolt ettevõttesse paigutatud (see ei pruugi olla ainult rahaline) või ettevõtte ise oma tegutsemisega loonud - reinvesteeritud kasum (kasum, mida ei jagata dividendidena omanike vahel, vaid paigutatakse tegevuse laiendamisse
15.võõrkapital: võõrkapital - vahendid, mis kaasatakse ettevõttesse väljast, nimetatakse ka laenukapitaliks, sest tegemist on kapitali ajutise kaasamisega.
16.laenureegel võõr ja omakapitali suhte kokku: Kui omakapitalist ei piisa, siis tuleb kaasata võõrkapitali (nende liikidest lähemalt järgmises peatükis). Klassikaline laenamise reegel ütleb, et võõr- ja omakapitali suhe on 2:1 s.t võõrkapitali maht ei tohi omakapitali mahtu ületada rohkem kui kaks korda. Eesti pankades on tavaks kasutada reeglit 70:30.
17.lühi ja pikaajaline finantseerimine : Nagu bilansistki oli näha, saab kaasatavat võõrkapitali liigitada kasutamistähtaja järgi:
1. lühiajaliseks - kapitali kasutatakse kuni üks aasta;
2. pikaajaliseks - kapitali kasutatakse kauem, kui üks aasta.
Vahendajad. Tegelikult on edasimüüjad ettevõttele üsna oluliseks lühiajalise krediidi saamise allikaks. Tuntud kliendile antakse kaubad arvega, mille tasumistähtaeg ulatub 10-30 päevani - selle ajaga jõutakse tavaliselt kaup äragi müüa.
Faktooring on pangalaenu alternatiiv , mille abil ettevõtted saavad katta oma lühiajalist finantseerimisvajadust. Faktooringu puhul müüb ettevõte oma klientide (võlgnike) tasumata arved, mille maksetähtpäev ei ole veel saabunud, kolmandale isikule, keda nimetatakse faktoriks ( pank , tema tütarfirma, finantsettevõtted).
Arvelduslaen ehk arvelduskrediit on panga poolt kliendile antud võimalus jääda arvelduskonto saldoga deebetisse ("miinusesse"). Üldjuhul ei piirata arvelduslaenu kasutamist kindla otstarbega. Loomulikult ei anta krediiti piiramatult. Tavaliselt kehtestatakse limiit - mille suurus sõltub konto käibest - 30-60% viimaste kuude keskmisest käibest. Arvelduslaenu ei anta piiramatu tähtajaga. Tavaliselt on tähtaeg kuni üks aasta. Laenu lõppedes peab klient miinussaldo likvideerima ning tasuma intresside laenu kasutamise eest.
Käibekapitali laen on peamiselt hooajaliseks finantseerimiseks või ettevõtte kiireks laiendamiseks mõeldud laen, mida antakse kindlaks tähtajaks ja otstarbeks. Laenu eesmärk on aidata ettevõte üle ajavahemikust, kui tootmiseks on vaja teha kulutusi, valmistoodangu müügist aga ei laeku veel midagi
Pikaajalised finantseerimise allikad on järgmised.Reinvesteerimine on levinud kapitali allikas. Teisest küljest on see suhteliselt piiratud võimalus, sest kapitali hulk sõltub eelneval perioodil teenitud kasumist. Varade müük on võimalus leida ettevõttesiseselt kapitali, kuid seda tuleb käsitleda siiski äärmusliku variandina. Seda ei saa soovitada alustavatele ettevõtetele, vaid siiski juba tegutsevatele ettevõtetele, kellel on aastatega tekkinud üleliigseid põhivarasid ( masinad , seadmed jne) või finantsvarasid (börsiaktsiad, võlakirjad jne).
Pikaajalised laenud, mida võetakse peamiselt põhivahendite soetamiseks ja püsiva finantseerimisvajaduse katmiseks, on nn. investeerimislaenud. Need on laenud, mille tähtaeg on üle aasta. Ülempiiri ei ole, kuid kauemaks kui 10-12 aastaks antakse harva laenu. Kuigi laenu antakse tagatisega, on pikaajaliste laenude intressimäär tavaliselt kõrgem kui lühiajalistel laenudel, sest risk on kõrgem. Hüpoteeklaenuks nimetatakse laenu, mille tagatiseks on kinnisvara. Pikaajaliste laenude erivormiks on sündikaatlaen - mitme panga poolt ühise laenulepingu raames ühele kliendile antud laen eesmärgiga vähendada laenuandjate riski.
Liising on laenu liik, mille käigus liisinguandja ostab liisinguvõtja huvides kolmandalt isikult mingi püsiväärtusega vara ja annab selle liisinguvõtjale renditasu eest kasutada. Liisingtehingu objektiks ei saa olla tooraine , materjalid, väärtpaberid. Liisingul on palju all-liike. Antud kontekstis on mõeldud eelkõige kapitaliliisingut - vara omandiõigus läheb pärast liisingutähtaja lõppu liisinguandjalt liisinguvõtjale. Liisingu eelis võrreldes laenuga tuleneb tagatise nõude puudumisest - liisingtehingu tagatiseks on liisitav seade.
Võlakiri on väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intressi laenu kasutamise eest. Kupongvõlakirja omanik saab intressi perioodiliste intressimaksete kujul. Diskontovõlakirjalt saab võlausaldaja tulu võlakirja ostuhinna ja nimiväärtuse vahena.
Lihtaktsia on väärtpaber, mis annab aktsionärile hääleõiguse aktsionäride koosolekul, s.t. võimaluse võtta osa ettevõtte juhtimisest. Eelisaktsia on väärtpaber, mis garanteerib omanikule dividendid sõltumata ettevõtte tegevustulemustest.
18.laenude liigid:vahendajad,faktooring,arvelduslaen ehk arvelduskrediit,käibekapitali laen,,investeerimislaenud,hüpoteeklaenud,sündikaatlaen,liising,kapitaliliising,kupongvõlakiri,diskontovõlakiri,reinvesteerimine.varade müük.
19.faktooring,liising: Faktooring on pangalaenu alternatiiv, mille abil ettevõtted saavad katta oma lühiajalist finantseerimisvajadust. Faktooringu puhul müüb ettevõte oma klientide (võlgnike) tasumata arved, mille maksetähtpäev ei ole veel saabunud, kolmandale isikule, keda nimetatakse faktoriks (pank, tema tütarfirma, finantsettevõtted).
Liising on laenu liik, mille käigus liisinguandja ostab liisinguvõtja huvides kolmandalt isikult mingi püsiväärtusega vara ja annab selle liisinguvõtjale renditasu eest kasutada. Liisingtehingu objektiks ei saa olla tooraine, materjalid, väärtpaberid. Liisingul on palju all-liike. Antud kontekstis on mõeldud eelkõige kapitaliliisingut - vara omandiõigus läheb pärast liisingutähtaja lõppu liisinguandjalt liisinguvõtjale. Liisingu eelis võrreldes laenuga tuleneb tagatise nõude puudumisest - liisingtehingu tagatiseks on liisitav seade.
20.reinvesteerimine ja varade müük: Reinvesteerimine on levinud kapitali allikas. Teisest küljest on see suhteliselt piiratud võimalus, sest kapitali hulk sõltub eelneval perioodil teenitud kasumist. Varade müük on võimalus leida ettevõttesiseselt kapitali, kuid seda tuleb käsitleda siiski äärmusliku variandina. Seda ei saa soovitada alustavatele ettevõtetele, vaid siiski juba tegutsevatele ettevõtetele, kellel on aastatega tekkinud üleliigseid põhivarasid (masinad, seadmed jne) või finantsvarasid (börsiaktsiad, võlakirjad jne).
21.väärtpaberid, võlakiri,eelis ja lihtaktsia: Võlakiri on väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intressi laenu kasutamise eest. Kupongvõlakirja omanik saab intressi perioodiliste intressimaksete kujul. Diskontovõlakirjalt saab võlausaldaja tulu võlakirja ostuhinna ja nimiväärtuse vahena.
Lihtaktsia on väärtpaber, mis annab aktsionärile hääleõiguse aktsionäride koosolekul, s.t. võimaluse võtta osa ettevõtte juhtimisest. Eelisaktsia on väärtpaber, mis garanteerib omanikule dividendid sõltumata ettevõtte tegevustulemustest.
22.laenuamortisatsiooniigraafiku koostamine: Annuiteet on rida ühesuurusi rahalisi makseid mingi arvu aastate jooksul. Annuiteediga kohtutakse tavaliselt laenude tagasimaksegraafikut uurides. Üldjuhul on tavaks saanud, et laenaja maksab laenu tagasi teatud aastate jooksul, igal aastal või kuul ühesuurustes summades. See summa koosneb kahest osast: laenu tagasimakse ja intress laenamise eest.
LAENATUD SUMMA
ANNUITEET =
ANNUITEEDI NÜÜDISVÄÄRTUSE INTRESSITEGUR
Annuiteedi nüüdisväärtuse intressitegur leitakse vastavatest abitabelitest, mille vertikaalreas on aastad (laenu pikkus) ja horisontaalreas on intressimäärad.
Tabel 7. Annuiteedi nüüdisväärtuse intressiteguri leidmine
12%
13%
14%
15%
16%
18%
9
5,3282
5,1317
4,9464
4,7716
4,6065
4,3030
10
5,6502
5,4262
5,2161
5,0188
4,8332
4,4941
11
5,9377
5,6869
5,4527
5,2337
5,0286
4,6560
Näide. Laename 10 000 krooni 10 aastaks intressimääraga 15%. Kasutades eelmist tabelit leiame annuiteedi: 10000 krooni / 5,0188 = 1993 krooni (igal aastal tuleb maksta laenajale selline summa). Tabeli koostamisel tuleb meeles pidada:
1. Laenu jäägilt arvestame 15% intressi.
2. Tagasimakse suuruse saame, kui lahutame annuiteedist intressisumma.
3. Laenu jäägi saame, kui lahutame eelmise aasta laenujäägilt käesoleva aasta tagasimakse summa.
4. Tavaliselt on viimase aasta annuiteet teistest veidi erinev!
Tabel 8. Laenuamortisatsioonigraafik
Tähtaeg
Annuiteet
Intress
Tagasimakse
Laenu jääk
0
0
0
0
10000
1
1993
1500
493
9507
2
1993
1426
567
8940
3
1993
1341
652
8288
4
1993
1243
750
7538
5
1993
1131
862
6676
6
1993
1001
992
5684
7
1993
853
1140
4544
8
1993
682
1311
3233
9
1993
485
1508
1725
10
1984
259
1725
0
Kokku
19921
9921
10000
23.jaemüügihinna arvutamine: JAEMÜÜGIHIND = SOETUSMAKSUMUS / ( 100% - JUURDEHINDLUSE %)
Näide. Juurdehindluse komponendid ( tegevuskulud 25%, soovitud kasum 12%, allahindlus 3%) moodustavad kokku 40% toote hinnast . Leiame toote müügihinna, kui soetusmaksumus on 25$:
25$ / (100% - 40%) = 25$ / 0,6 = 41,67$.
24.krediteerimise viisid: Kauba eest tasumine 7-10 p hiljem – meetodit kasutavad peamiselt hulgikaubandusettevõtted. Väikeettevõtetel puuduvad tihti rahalised vahendid krediidi pakkumiseks. Sama meetodi alla võib lugeda maapoodide klientide krediteerimised tähtajaga „kuni palgapäevani“.
Järelmaks - kauplus ei kasuta krediteerimisel oma raha, vaid on sõlminud vastava lepingu finantsasutusega. Sel juhul on kliendil võimalik soetada ese ning maksta selle eest hiljem.
Kui klient tasub kauba eest seitse päeva hiljem, siis tähendab see, et ca 25% käesoleva kuu müügikäibest laekub alles järgmisel kuul. Kümnepäevase tähtaja korral on see juba 33% ning kahenädalase tähtaja puhul 50%.
Tabel 10. Raha laekumise prognoos kahenädalase arve tasumise tähtaja korral
jaanuar
veebruar
märts
aprill
mai
Juuni
Müük
2000
4000
5000
3000
4000
3000
Raha laekumine
1000
3000
4500
4000
3500
3500
25.Ülesannete lahendamine laekumise kohta:
26.Ülesannete lahendamine kasumilävepunkti ja sihtkasumi kohta:
27.riskide liigid: 1. Tururisk – järsud turusituatsiooni muutused, stabiilse sise- ja välisturu puudumine, tarbijate eelistuste muutumine või ostujõu langus. Eesti ettevõtjad on pidanud seda riski oluliseks, kuid majandusolukorra stabiliseerumisel peaks ta langema .
2. Juhtimisrisk – tulude vähenemine ebaefektiivse juhtimise tagajärjel. Ettevõtjad ei pea eriti tähtsaks, kuid krediteerijad peavad halba juhtimist äriliste ebaõnnestumiste üheks peapõhjuseks.
3. Krediidi- ja finantsrisk – risk, et ei saada hakkama laenu või laenuitresside tagasimaksmisega. Teiselt poolt oht, et firma kliendid ei tasu krediiti saadud kaupade eest või teevad seda hilinemisega.
4. Kursi- ja inflatsiooniriskid.
5. Kinnisvararisk – hoonete ja seadmete amortiseerumine, väärtuse langus ebasoodsa asukoha pärast, rendilepingute tähtaegade lõppemine ja sellest tulenev ebakindlust.
6. Personalirisk – suur sõltuvus üksikute inimeste lahkumisest, vajalike oskustega töötajate puudumine, konfliktid töösuhetes ( streigid jne).
7. Kuritegevus - ebaausad töötajad, vargused, sulidest lepingupartnerid, sissemurdmised, väljapressimised, ettevõtte hoonete või transpordivahendite kannatada saamine vandalismi tagajärjel.
8. Muud vara kaotusega seotud riskid - tulekahjud
9. Poliitiline risk - võimalikud muutused seadusandluses, eeskätt maksunduses. Poliitiline ebastabiilsus riigis, valitsuse vahetused ja sellest tulenev majanduspoliitika muutumine. Suhted naaberriikidega, majanduslikud lepingud teiste riikidega.
10. Force majeure - mitmesugused erakordsed juhtumid, loodusõnnetused, tulvavesi , tormid.
11. Tööõnnetused
12. Ühiskondliku vastutusega seotud riskid - oht, et ettevõtte tegevuse või tema toodete tõttu kannatavad keskkond või üksikinimesed.