EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS ALATES 1920. A. KUNI TÄNAPÄEVANI (2)

KÕRGKOOL "I STUDIUM"

Õigusteaduskond

Majandusõigus

Eesti vabariigi põhiseadus alates 1920. a. kuni tänapäevani

Kursusetöö

Tallinn 2009
SISUKORD
Sissejuhatus …………………………………………………………………………………..….3
1. Põhiseaduse üldiseloomustus ……………………………………………………………...…4
1.1. Põhiseaduse mõiste ……………………………………………………………………..….4
1.1.1. Põhiseaduse tähendus …………………………………………………………...………5
1.2. Põhiseaduse struktuur ……………………………………………………………………...6
1.2.1. Struktuur ……………………………………………………………………….….6
1.2.2. Preambula …………………………………………………………………………7
1.2.3. Printsiibid …………………………………………………………………….……8
1.3. Eesti Vabariigi põhiseadus arenguvisioon ………………………………………………..11
2. Põhiseaduse ajalooline areng ……………………………………………………………….12
2.1. Riikluse loomine ……………………………………………………………………….12
2.2. Põhilised Eesti Vabariigi Põhiseadused …………………………………………..……13
2.2.1. 1920 a. põhiseaduse väljatöötamine …………………………………………...…..13
2.2.2. 1933 a. põhiseadus …………………………………………………………………14
2.2.3. 1938 a. põhiseadus ………………………………………………………………....15
2.2.3 1992. a. põhiseadus ………………………………………………………………....17
3. Põhiseaduse muutmine läbi aegade ………………………………………………………...18
3.1. Muutmise võimalused 1920. ka 1933. a põhiseadustes ……………………………….....18
3.2. Muutused 1938. aasta põhiseaduses ………………………………………………….….18
3.3. Muutused 1992. aasta põhiseaduses …………………………………………………..…19
Kokkuvõte ………………………………………………………………………………………20
Kasutatud materjalide loetelu ………………………………………………………………...21
SISSEJUHATUS
Antud töö eesmärk on uurida Eesti Vabariigi põhiseaduse ajalooline areng alates 1920. aasta kuni tänapäevani. Kursusetöö alguses on vaadeldud põhiseaduse üldiseloomustus. Mida kujutab ennast põhiseadus, tema tähendus ja struktuur. Samuti põhiseaduse printsiibid ja arenguvisioon. Arenguvisioonis on kirjeldatud kuidas meie põhiseadus on seotud Euroopa Liidu Põhiseadusega. Teises peatükis analüüsis autor Eesti Vabariigi Põhiseaduse ajaloolise arengut. Kuidas Eesti jõudis tänase põhiseaduseni nii nagu ta ongi praegu. Kolmandas peatükis on kirjeldatud muutused, mis leidnud aset kõike Eesti põhiseadustel, mis olid Eesti ajalooarengus.. Siin on läbivaadatud kolm põhiseadust ning kuidas oli võimalik neid muuta põhiseaduse järgi.
Kursusetöö jaoks on läbi vaadatud erinevaid materjale, nii nagu eesti keele kirjandust, Interneti infot ning erinevaid seadusi.
Antud töö on kirjutatud vastavalt I Studium´i metoodilise juhendi „Üliõpilaste kirjalike tööde koostamine ja vormistamine“.
1. PÕHISEADUSE ÜLDISELOOMUSTUS
1.1. Põhiseaduse mõiste
Eesti Vabariigi põhiseadus on Eesti riigi toimimise ja kõigi teiste seaduste õiguslik alusdokument. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega .
Põhiseadus määrab ära riigil korralduse ning inimeste õigused ja kohustused. Mitte kõikidel on olemas põhiseadust. Näiteks Suurbritannias asendab seda mitu seadust.1
Riigi põhiseaduses sisalduvad peatükid kodanike õiguste , vabaduste ja kohustuste kohta, riigivõimu ülesehituse ja võimuinstitutsioonide pädevuse kohta.
Põhiseadus ilma riigita on spekulatsioon, kuid põhiseaduse jõusolek de iure , kuid de facto mittetoimimine (nt okupatsiooni tõttu) võib omada olulist tähendust riigi õigusjärgluse riigi ja rahvusvahelise õiguse seisukohalt oluliste küsimuste määramisel.2
Riik on põhiseaduse olemasolu eeldus ning tema reguleerimisobjekt. Riigi ja põhiseaduse vahel valitseb teatud mõttes eesmärgi ja vahendi seos. Põhiseaduses on kirjas riigi eesmärgid ja nende põhiline-printsipiaalne kord või üldskeem ning riik kui võimukasutusaparaat teenib oma igapäevase tegevusega põhiseaduses sätestatud eesmärke.
Esimene Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu iseseisvumise järel aastal 1920. Järgmine põhiseadus astus jõusse 1938 aastal, ent 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde järel kehtestati üleriigiline kaitseseisukord ja algas nn vaikiv ajastu. Kolmanda põhiseadusega 38 aastal seati sisse presidendi ametikoht . Praegu kehtiv Eetsi Vabariigi põhiseadus võeti vastu taasiseseisvumise järel aastal 1992.
Kõige üldisemalt võibki konstitutsiooni defineerida kui õigusnormide süsteemi, mille normidel on teiste õigusnormide suhtes kõrgem juriidiline jõud ning millega määratakse kindlaks kõige fundamentaalsemad suhted inimeste ja riigi vahel ning riigikorralduse põhialused.
Põhiseadus on ülimusliku jõuga akt - lex fundamentalis. Põhiseaduse põhistuse, organilisuse ja ülimuslikkuse jaoks on põhiseaduse saamise viisil eriline tähtsus. Õigusakti jõud sõltub peamiselt kahest teguritest: 1)sellest, kes selle kehtestab ja 2) viisist ehk menetluskorrast, kuidas akt kehtestatakse.3
Kuigi põhiseadus lähtub ajaloo kogemustest ja ühiskonnas väljakujunenud realiteetidest, ei sätesta ta mitte olevat, vaid pidevat. Ta ei määra kuidas asjad on, vaid kuidas nad peaksid olema. See paneb väga suure koormuse ja vastutuse põhiseaduse loojaile-kirjutajaile., kes peavad põhjalikult tundma rahva ajaloolist kogemust, seisundit , võimu toimemehhanisme ja teiste rahvaste-riikide vastavaid kogemusi.
Kuigi põhiseadus lähtub ajaloo kogemustest ja ühiskonnas väljakujunenud realiteetidest, ei sätesta ta mitte olevat, vaid pidevat. Ta ei määra kuidas asjad on, vaid kuidas nad peaksid olema. See paneb väga suure koormuse ja vastutuse põhiseaduse loojaile-kirjutajaile., kes peavad põhjalikult tundma rahva ajaloolist kogemust, seisundit, võimu toimemehhanisme ja teiste rahvaste-riikide vastavaid kogemusi.
Põhiseaduse normi ja tegelikkuse vahel on alati teatud vastuolu. Olles kord ühtedes oludes ühtede sõnastajate poolt kirja pandud, jääb tekst raiutuna paigale, elu oma mitmekesisuses ning vajadustes liigub aga edasi. Normil puudub efektiivseks vajalik täpsus-selgus, eluline seos ning sellest tulenev rakendamisvõimalus. Selle tulemusena ei või kujuneda mitte ainult norm ja selle objekt, vaid ka võimu legitimatsiooni aste ja eriti selle usaldusväärsus.4
1.1.1. Põhiseaduse tähendus
Põhiseadust või konstitutsiooni võib mõista nii formaalses kui ka materiaalses tähenduses. Formaalses tähenduses on põhiseadus põhiseadusandja poolt antud riigi kõrgeima õigusjõuga akt, mille muutmine on seadusega võrreldes raskendatud. Materiaalse definitsiooni kohaselt sätestab põhiseadus riigivõimu organisatsiooni ning kõrgeimate riigiorganite ülesanded ja kompetentsid, garanteerib kodanike põhiõigused ja vabadused ning määratleb riigi põhiväärtused ja põhiülesanded.
Samas on põhiseadus ka rahvusliku kogukonna identiteedi ja püüdluste väljenduseks ning märgiks oma ajastu vaimust. Seega ei ole riigi põhiseadus üksnes juriidiline dokument, ta on ka poliitiline ja rahvuslik-kultuuriline dokument.
Põhiseaduse tekkesituatsiooni iseloomustab olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil piiramatu õigus kehtestada mida tahes, ja teiselt poolt kohustus konstitueerida rahulikku kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes — enamasti ajalooliselt — juurdunud tõekspidamistest ja väärtustest.
Kuna põhiseadusandlik võim ei ole ainult ühekordse akti aluseks, vaid kestev jõud, mis võib igal ajal kehtestada uue õiguse, on see tõsiasi ka põhiseadusandja kontrolli mehhanismiks. Kui põhiseadusandja ei pea kinni temal lasuvast kohustusest, on suveräänsel rahval õigus heita tema põhiväärtustele mittevastav põhikord kõrvale ja kehtestada uus neile väärtustele vastav põhikord.
Eesti keeles on termin "põhiseadus" erinevalt paljudest teistest keeltest selgelt normatiivse tähendusega termin. Ta tähendab riigi põhikorda sätestavat seadusandlusakti, põhikirja või põhilist, peamist seadust.5
1.2. Põhiseaduse struktuur
1.2.1. Struktuur
Eesti põhiseadus kujutab endast ühtset terviklikku õiguslikku dokumenti, mis sisaldab nii norme kui ka printsiipe . Ta on rahva poolt referendumil vastu võetud õigusakt, millel on siseriiklikus õiguses kõrgeim õigusjõud.6
Põhiseadus koosneb preambulast, viieteistkümnest peatükist ja 168-st paragrahvist. Preambula on säilitanud kõigi Eesti varasemate põhiseaduste preambulate põhimõtted.7
Preambula omab tähtsust muu hulgas ka põhiseaduse teiste sätete tõlgendamisel. I peatükk sisaldab üldsätteid ning võimude lahususe ja riigivõimu legaalsuse põhimõtted. Kokku sisaldab I peatükk 7 paragrahvi. II peatükk sisaldab põhiüõigusi ja –vabadusi. III peatükk kannab pealkirja „Rahvas“ ning hõlmab 3 paragrahvi. IV peatükk („Riigikogu“) käsitleb Riigikogu õiguslikku staatust, pädevust ja töökorda. Kokku on 18 paragrahvi. V peatükk („Vabariigi President “) on pühendatud presidenti valimise korrale ja tema õiguslikule seisundile (9 paragrahvi). VII peatükk („ Seadusandlus “) käsitleb seadusloome õiguslikku regulatsiooni (9 paragrahvi). VII peatükis („ Rahandus ja riigieelarve“) sätestatakse Eesti Panga õiguslik seisund, riigieelarve formuleerimise ja maksuõiguse põhimõtte (9 paragrahvi). IX peatükk („Välissuhted ja välislepingud“) sisaldab sätteid välissuhete ja välislepingute sõlmimise õigusliku regulatsiooni kohta (4 paragrahvi). X peatükk („ Riigikaitse “) on pühendatud riigikaitse õiguslikule korraldusele (8 paragrahvi). XI peatükis („ Riigikontroll “) antakse Riigikontrolli (7 paragrahvi), XII peatükis („Õiguskantsler“) õiguskantsleri (7 paragrahvi) ja XII peatükis („Kohus“) kohtu (8 paragrahvi) õiguslik seisund ning pädevus. XIV peatükis („Kohalik omavalitsus “) tuuakse ära kohaliku omavalitsuse õiguslikud alused (7 paragrahvi), XV peatükis („Põhiseaduse muutmine“) sätestatakse põhiseaduse muutmise kord (8 paragrahvi)
1.2.2. Preambula
Põhiseaduse enda struktuuris on väärtused domineerival kohal preambulis. Preambulas sisalduvad suure üldistusastmega väärtused mõjutavad põhiseaduse muid sätteid, kujundades selliselt põhiseaduse mõtet. Põhiseadusega seoses on vajalik rõhutada väärtuste regulatiivset iseloomu.8 Regulatiivseks teeb põhiseaduses sisalduvad väärtused asjaolu, et nad kuuluvad põhiseadusesse.
Preambula on põhiseaduse koostisosa , olles selle proloogiks. Ta kuulutab konstitutsioonilise võimu allikat ja püstitab põhilised eesmärgid, mida tuleb seda teostades saavutada. Preambulast selgub , et konstitutsioon nõuab järgimist mitte vaid tema elegantse lihvituse ja printsiipide väärtuse poolest, vaid just seepärast, et ta on ellu kutsutud ja vastu võetud rahva poolt.
1992. aasta põhiseaduse preambula:
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.
1938. aasta põhiseaduse preambula:
Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku endamääramise kustumatul õigusel, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes, ja mida juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl, volitas rahvahääletusega kokku kutsuma Rahvuskogu , kes samal rahvahääletusel antud ülesande täitmiseks võttis vastu järgmise Põhiseaduse:
1933. aasta põhiseaduse preambula:
Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu ja hiljem rahvahääletuse kaudu järgmise põhiseaduse:
1920. aasta põhiseaduse preambula:
Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu kaudu järgmise põhiseaduse.
1.2.3. Printsiibid
Eesti riikluse aluspõhimõtted ja Põhiseaduse printsiibid on peamiselt fikseeritud Põhiseaduse preambulas ja I peatükis pealkirjaga „Üldsätted“.
Saab eristada riikluse aluspõhimõtted ja Põhiseaduse printsiipe.9 Riikluse aluspõhimõtted on ideed ja püüdlused, kõlbelised alused ja eesmärgid kui juriidilised, riigiõiguslikud kategooriad. Nad on peamiselt kajastatud Põhiseaduse Preambulas. Põhiseaduse printsiibid on need õiguslikud põhimõtted, millele antud konstitutsiooniõiguslik konstruktsioon rajaneb. Esitatud Põhiseaduse tekstis printsiibid on siduvaks aluseks kogu Põhiseaduse ja tema muude konkreetsete sätete tõlgendamisel.
Õiguse printsiibid tulenevad eelkõige riigi kõige kõrgemast õigusallikast- konstitutsioonist.
Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel võib välja tuua järgmised printsiibid:
1) demokraatia printsiip
demokraatlikes riikides põhineb seadusandlik võim parlamendi tegevusel. Riigivõim kuulub rahvale ja lähtub rahvast. Rahval on õigus formeerida kõrgemaid riigiorganeid- oma valitud esindajate kaudu kujundada riigi poliitikat. Põhiseaduse § 1 kohaselt on rahvas kõrgeima riigivõimu kandja Eestis. Rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu, Riigikogu valimistega ning rahvahääletusega.
Demokraatlikus režiimis saab valdav enamus kasutada poliitilisi –ja inimõigusi ning nende õiguste kaitse on kohtulikult tagatud, peavad toimuma üldised, perioodilised, ausad ja vabad valimised.
2) vabariikluse printsiip
Eesti on parlamentaarne vabariik. Vabariiklikele valitsemisvormidele on omane, et riigipea on perioodiliselt valitav. Põhiseaduse § 65 on sätestatud, et Riigikogu valib Vabariigi presidendi. Valitsusel peab olema Parlamendi usaldus. Parlament saab Valitsusele umbusaldust avaldada (põhiseadus § 65 p.13).
President on küll täitevvõimuorgan, kuid ta ei ole selle eesotsas.
Riigipea on allutatud Parlamendi kontrollile ning tema põhifunktsiooniks on riigi esindamine rahvusvahelistes suhetes teiste riikidega.
3) unitaarriikluse printsiip
Põhiseaduse § 2 lg 1 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. lg 2 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Seega Eesti on unitaarne riik riikliku korralduse vormi poolest, mis näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ja suhet terve riigiga.Unitaarsetes riikides on ühtne parlament , seadusandlus ja kohtusüsteem. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei saa Eesti Vabariigi koosseisus olla autonoomseid rahvuslik-territoriaalseid üksusi.
4) legaalsuse printsiip e. seaduslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kehtib Eestis demokraatlikes õigusriikides tunnustatud põhimõte, et avaliku võimu teostamisel (nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu) tuleb järgida legaalsuse põhimõtet. Kõik põhilised otsused, mis avalik võim teeb, peavad lähtuma seadustest .
Põhiseaduses on ka teisi sätteid, mis täiendavad legaalsuse printsiipi . Näiteks põhiseaduse §146 järgi mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ka inimeste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Võimu teostamine peab olema legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest.
5) rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete ülimuslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Selliste üldpõhimõtete all mõistetakse rahvusvahelist tavaõigust, selliseid rahvusvaheliste konventsioonide norme, mida tsiviliseeritud maailm peab riigile kohustuslikuks isegi siis, kui riik sellega ühinenud ei ole (näiteks rassilist diskrimineerimist keelavad normid).
Nendest printsiipidest tuleks eristada veel õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ehk printsiipe, mis on tuletatud õigusest endast ja millele peab vastama nii seadusandlus kui ka õiguse rakendamine. Avalik võim on seotud õiguse kui tervikuga , kuhu kuuluvad ka õiguse üldtunnustatud põhimõtted, millega peavad kooskõlas olema nii põhiseadus kui ka teised õigusaktid.
Õiguse üldtunnustatud põhimõtetena käsitletakse:
Võrdse kohtlemise põhimõte. Eestis on see põhimõte esmakordselt fikseeritud manifestis “Kõigile Eestimaa rahvastele”. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi tuleb võrdseid olukordi käsitleda ühtmoodi. Samasuguste olukordade ebavõrdne käsitlemine on diskrimineerimine .
Proportsionaalsuse põhimõte. Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse§ 11, mille järgi õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärase ootuse põhimõtte järgi peab isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus ootuses , et talle lubatu ka kehtima jääb (näiteks kui isikule on määratud mingiks ajaks teatud soodustus, siis antud põhimõte aitab vältida soodustuse ennetähtaegset äravõtmist).
Vastavalt õiguskindluse põhimõttele on isikul õigus näiteks vaidlus läbi vaadata selle esemeks olnud sündmuse toimumise ajal kehtinud seaduse alusel ning tagasiulatuvate isiku olukorda halvendavate normide rakendamine on kriminaalõiguses keelatud.
Asja arutamine mõistliku aja jooksul. Antud printsiip kehtib nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses ja tuleb kohaldamisele eelkõige siis, kui seaduses pole kirjas asja läbivaatamise tähtaega. Mõistliku aja kriteerium on hinnanguline ja sõltub antud konkreetsetest asjaoludest (näiteks kohtuasja keerukusest).
6) võimude lahususe printsiip
Võimude lahususe printsiibi võib jagada kaheks: traditsiooniline võimude lahusus ja personaalne võimude lahusus.
Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse ), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja; Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed. On vajalik, et iga võimuharu peab tegelema oma põhifunktsiooniga ning teiste funktsioonide täitmine peab olema kooskõlas põhiseadusega.
Kohtuvõimu sõltumatus on oluline, kuna on vaja tagada sõltumatu ja erapooletu kohtupidamine. Põhiseaduse §146 ütleb, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtuvõimu seosed teiste võimuharudega on suhteliselt piiratud, et õigusmõistmine oleks kooskõlas õigusriigist tuleneva põhimõttega.
Personaalse võimude lahususe all mõistetakse seda, et üks isik ei või üheaegselt olla mitme võimuharu teenistuses üheaegselt. Põhiseaduse § 84 järgi lõpevad ametisseastumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.§ 147 lg 3 järgi ei tohi kohtunikud olla peale seaduses ettenähtud juhtude üheski muus valitavas ega nimetavas ametis.
7) Inimväärikuse printsiip
Inimväärikuse printsiip on tuletatud põhiseaduse § 18 järgi. Vastavalt sellele ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada .
1.3. Eesti Vabariigi põhiseadus arenguvisioon
Põhiseaduslik kord on ühiskonna sisekorralduse mudel, sõnastatud Põhiseaduses ja kinnitatuna teksti legitiimsust tagaval kujul.
Riigiõiguslikul käsitlusel tuginevalt, poliitilisi hinnanguid ellimineerivalt, võime perioodil 1918-2006 eristada viit ajalooliselt toimunud põhiseaduslikku korda. Neiks on 1920.a. põhiseaduse alusel toimunud parlamentaarne I Vabariik; 1937.a. Põhiseaduse alusel toimunud presidentaalne II Vabariik; 1940.a. Põhiseaduse alusel föderaalriigi osana toimunud proletariaadi diktatuuri III (Nõukogude Sotsialistlik) Vabariik; 1978.a. Põhiseaduse alusel föderaalriigi osana toimunud üldrahvalik IV (Nõukogude Sotsialistlik) Vabariik; taasiseseisvumise järgne, 1992.a. põhiseaduse alusel toimiv, võimude kujul ei ole maailmapraktikale ja õigusteooriale võõras – viitena näiteks Prantsuse Vabariigi konstitutsioonilise korra areng läbi viie põhiseadusliku vabariigi.10
Eesti ühinemisel alates 01.05.2004.a. konföderaalse, kuid kiirelt föderaliseeruva Euroopa Liiduga liikmesriigi staatuses ja rahvahääletusel septembris 2003.a. põhiseaduse täiendamise seadusega legitimiseeritud põhiseadusliku korra tõlgendamise võimalused, viitavad põhiseadusliku korra ees ootavatele muutustele – võimalusele V Eesti Vabariigi transformeerumisele VI Vabariigiks. Vaatamata katsele käsitleda Euroopa Liitu rahvusvahelise organisatsioonina, ei ole kahtlust euroopaülese kesk- ja rahvuslikku kohaliku võimu olemasolus, pädevuse – seega suveräniteedi – jaotuses, mis on tüüpiline riiklusele.11
Tänapäeval põhiseaduslik kord vajab muutusi nii seetõttu, sest Eesti taasiseseisvumisega avalikku elu ja õigusteadvust kajastav keskkond on fundamentaalselt muutunud kui ka Euroopa Liiduga ühinemisest tulenevatest mõjudest.
Eesti Vabariigi põhiseaduslik kord ootab veel muutuseid ja reforme.
2. PÕHISEADUSE AJALOOLINE ARENG
Eesti rahva riigiõiguslik enesemääramine algas 20. sajandil. Enne I maailmasõdakuulusid Eesti alad teatavasti Vene impeeriumi koosseisu ja Vene 1906. aasta põhiseaduse kohaselt võisid eestlased saata oma esindajad Vene Riigiduumasse. Kuni 1917. aastani oli rahva enemääramine kauge idee. Idee tegelik realiseerumine sai võimalikuks alles pärast I maailmasõja lõpu tänu Saksa ja Vene impeeriumite kokkuvarisemisele.12
2.1. Riikluse loomine
Eestlased asusid iseolemist ehk autonoomiat taotlema juba tsaarivõimu ajal ning jätkasid seda ka kohe pärast tsaarivõimu kukutamist 1917. aastas. 1917.a. esitasid Eesti ühiskondlikud organisatsioonid Vene Ajutisele Valitsusele memorandumi, milles taotleti autonoomiat ja esitati omahalduse kava. Selle avaldusel oli nii tugev mõju, et Vene Ajutine Valitsus kehtestas 1917.a. aprillil juba dekreediga Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja omavalitsuse ajutise korra. Selle dekreediga määrati autonoomiat geograafilised piirid, mis osutus hiljem valdavalt kokkulangevaks Eesti Vabariigi territooriumiga. Samuti dekreet võimaldas anda kohalike haldusasjade korraldamiseks määrusi, luua oma asutusi ja ameteid ning juhtida nende tegevust, korraldada suhteid riigi- ja kogukonnaorganitega, seada sisse makse jne.
Esimene Eesti kaudselt valitud esinduskogu loodi 12. aprilli 1917.a. autonoomiadekreedi alusel maakondade poolt valitud Maanõukoguna. Valitud esinduskogul ehk Maanõukogul polniud küll mingit reaalset seadusandlikku võimu kuni bolsevike riigipöördeni ja sellele järgnenud segadusteni.13
Maanõukogu otsus kõrgema võimu kohta on esimene omariiklust konstitueeriv akt, mis lõi uue õigusliku ning tõi kaasa suured poliitilised ja õiguslikud muudatused – sisuliselt kujunes autonoomia riiklikuks iseseisvuseks.
2.2. Põhilised Eesti Vabariigi Põhiseadused
2.2.1. 1920 a. põhiseaduse väljatöötamine
Eesti Vabariigi konstitueerimiseks kutsuti 23. aprillil 1919. a. kokku Asutav Kogu, kelle peaülesandeks oli Eestile põhiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine. Asutav Kogu jõudis sihile 15. juunil 1920. a., võttes vastu Eesti omariikluse ajaloo esimese põhiseaduse, mis jõustus 21. detsembril 1920. a. 14
1920. aasta 15. juunil kuulutati esimest korda välja Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus detsembris. Varem ei saadud seda iseseisva riigi alustala ellu rakendada lihtsalt sellisel põhjusel, et poliitiline olukord oli äärmiselt ebastabiilne (nt. võõrvägede siinviibimine). Esimene põhiseadus oli oma aja kohta üks demokraatlikemaid Euroopas. Rahvas valis hääletamise teel Riigikogu ehk parlamendi, mis koosnes 100 liikmest ja oli võimul kolm aastat ( valimisõigus oli kõigil üle 20. aastastel meestel ja naistel ). Riigikogu valis omakorda valitsuse ja riigivanema. Valitsusel oli täidesaatev võim ning ta sõltus täielikult parlamendist ja kui valitsusele umbusaldust avaldati ei jäänud sel muud üle kui tagasi astuda. Riigivanem aga täitis nii presidendi kui ka peaministri kohustusi.
Esimese põhiseaduse iseloomustatakse nagu väga demokraatlikku. Ta lõi sisse võimude lahususe idee. Põhiseadus täiendas klassikalist jaotust neljanda elemendiga – rahvaga, kusjuures rahvast käsitati riigiorganina. Ilmselt peegeldas see teadlikku soovi rõhutada rahva kui poliitilise võimu alge tähtsust.
1920. aasta põhiseadust võis täiendada kahel teel:15
1) Riigikogu ettepanekul, millele pidi kohustuslikult järgnema referendum ;
2) rahva initsiatiivil referendumi korraldamisega.
Põhiseaduse täiendamise vajadusest hakati rääkima üsna peatselt pärast selle kehtestamist. Esimese katse tegi Konstantin Päts pärast 1. detsembri 1924. a. mässukatset, pakkudes saadikutele kava seada sisse parlamendi poolt valitava presidenti institutsioon . See ettepanek jäi aga nii vormilistel kui ka sisulistel põhjustel käiguta.
Põhiseaduse täiendamise taotlustes jõuti arvestavate protseduuriliste sammudeni kolmel korral. Esimesed kaks katset olid samasisulised ning nad toimusid 19. augustil 1932. a ja 10-12 juunini 1933. a. Mõlemal juhul oli põhiseaduse täiendamise tegelikuks initsiaatoriks Vabariigi Valitsus, kes püüdis Riigikogu kaudu muuta täitevvõimu (valitsust) tugevamaks. Mõlemad katsed kukkusid läbi, sest ei saanud rahvalt vajalikku toetust. Põhjus oli kriisiaegse Riigikogu enda väheses usaldatavuses rahva silmis . Kolmas katse võeti ette 14.-16- oktoobrini 1933. a. rahvaalgatuse korral ning oli oma eesmärkidelt sarnane kahe esimese referendumiga. Seekord püüti. Küll rahva initsiatiivi kaudu, anda suured võimuvolitused presidendile . Sellist katset võeti edukalt.
Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused. Üks olulisem neist oli kodanike täielik võrdsus seaduste ees, vaatamata rahvusele, soole, usule, varanduslikule seisundile jne. Nende õiguste juures tuleb aga silmas pidada seda, et need ei laienenud kogu Eest territooriumil vaid Tallinnas, piiriäärsetes rajoonides ja raudtee piirkonnas kehtis kaitseolukord, mis lubas kitsendada põhiseadusega kehtestatud vabadusi. Kuna Eesti Vabariik (EV) oli demokraatlik, siis valitses mitme parteilisus , mis aga tähendas, et ükski erakond polnud võimeline looma üksi tugevat valitsust. Kõige sobivamaks osutus koalitsiooni valitsus, kus võis korraga võimul olla 3-5 erakonda. 1921- 1931 aastail valitses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks eluaastaks oli 11 kuud. Kõige aktiivsem poliitik oli Konstantin Päts (Põllumeest kogu), kes tegutses (kõige kauem) viiel korral Riigivanemana. Talle järgnesid Jaan Teemant (ka Põllumeeste kogu) ning Jaan Tõnisson (Eesti Rahvaerakond ), kes olid Riigivanemana neljal korral.
2.2.2. 1933 a. põhiseadus
1920.aasta lõpus puhkenud majanduskriis jõudis Eestisse järgmisel aastal. Kõigepealt tabas see põllumajandust ja tööstust. Hinnad langesid ja Eesti kaupade turg mujal maailmas vähenes. Rahva olukord halvenes ja see tõi kaasa suure tööpuuduse. Elujärje halvenemise süüdlasi nähti erakondades. Eeskätt poliitilise ebastabiilsuse pärast tekkis kolmekümnendate algul vajadus uue põhiseaduse järele. Tingituna majandus- ja parlamentaarkriisist nõudis rahvas nn. "kõva käe" poliitikat. Korraldatud konkursi uuele põhiseadusele võitis VAPSIDe nägemus ideaalsest konstitutsioonist. Uue, arvult teise põhiseaduse jõustumise tähtaeg oli 1. jaanuar 1934 a.. Sellega muudeti Riigikogu poole väiksemaks, s.o. 50 liikmeliseks. Parlamendi osatähtsus riigiasjade otsustamisel vähenes, kuna riigivanemale anti vetoõigus parlamendi otsustele ning ka õigus kuulutada ainuisikuliselt välja uusi seaduseid .
Formaaljuriidiliselt oli 1933. aasta referendumil vastuvõetu näol tegemist 1920. aasta põhiseaduse täiendustega. Seega toimunut formaalselt vaadates ei saa täiendatud põhiseadust pidada uueks põhiseaduseks. Kui aga võtta arvesse muudatuste sisu, siis puudutasid need tervet riigiehitust ja selle tunnuse alusel on õigus rääkida uuest, 1933. aasta põhiseadusest. Need täiendused, mis võeti 1933 aastal vastu olid maailma majandus- ja poliitilise kriisi tippajal. Põhiseadus muutis riigipea tugeva täitevvõimuga institutsiooniks, kelle valis otse rahvas viieks aastaks. Riigipea sai õiguse laiali saata valitsuskabinet, tal oli suspensiivse veto õigus Riigikogu poolt vastuvõetud seaduste suhtes. Riigikogu koosseisu vähendati 100-lt 50-le ning riigipeal oli õigus igal ajal saata laiali ja kuulutada välja uued valimised. Riigivanem võis lõpetada Riigikogu korralisi istungjärke ja kutsuda kokku erakorralisi istungjärke. Kaotati maavolikogud. Riigipea oli ka täitevvõimu juht, kelle juures asus Vabariigi Valitsus, mille ta ametisse kutsus ja ametist vabastas kas enda algatusel , peaministri esitusel või Riigikogu umbusalduse põhjal. Riigivanem esindas riiki ja sõlmis riigi nimel välislepinguid, kuulutas välja vajaduse korral seaduse jõuga dekreete, oli kaitseväe kõrgem juht ning nimetas ametisse nii kõrgemad sõjaväe- kui ka tsiviilametnikud. Täites seaduste väljakuulutamise ülesannet, võis riigivanem mitte ainult põhiseaduse võimaliku rikkumise motiivil, vaid nn riiklikel kaalutlusel jätta seaduse välja kuulutamata ehk kasutada suspensiivse veto õigust. Riigikogul oli üksnes riigivanema dekreetide kontrolli ja muutmise õigus, riigivanema määrusandlus jäi aga praktiliselt kontrolli alt välja.
2.2.3. 1938 a. põhiseadus
Uut põhiseadust oskas ära kasutada K. Päts ja J. Laidoner, kes 1934. aasta märtsis teostasid sõjalise riigipöörde. Samal õhtul kehtestas valitsus K. Pätsi nõude üleriigilise kaitseolukorra kehtestamiseks kuueks kuuks ja määras kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks. Septembris pikendati kaitseolukorda veelgi ja kui Riigikogu söandas valitsuse samma arvustada, kuulutati istung lõpetatuks ja rohkem neil enam kokku tulla ei lubatud, ehkki ametlikult Riigikogu laiali ei saadetud . Järgmisel aastal keelustati kõikide teiste poliitiliste erakondade tegevus peale Isamaaliidu, kehtestati tsensuur meediale ja riigi kontroll kõikvõimalike elualade üle ( ametiühinguliikumised, noorsoo -organisatsioonide , jne). 1935 aasta lõpuks oli demokraatlik kord vahetunud EV´s autoritaarse diktatuuriga.
1936. aastal teatas K. Päts, et on aeg alustada tagasipöördumist normaalsete olude juurde. Kolmas põhiseadus töötati välja 1937a., ellu rakendus siiski alles järgmisel aastal. Riigipeaks oli nüüdsest president, keda valiti iga kuue aasta tagant. Suurima muutuse tegi läbi riigikogu - parlament muudeti kahekojaliseks. Alamkoda koosnes 80-st rahva poolt valitavast saadikust ja ülemkoda omakorda 40-st kutsekodade esindajast. Valimisvanus kõrgenes kahe aasta võrra - alates 22 aastased võisid kasutada oma õigust valida Riigikogu alamkoja liikmed. Kuid kõigest hoolimata riigikogu osatähtsus strateegiliste küsimuste otsustamisel jäi ainult kolmandajärguliseks. Kehtima jäi tsensuur ja lubatud oli ainult üks partei. Demokraatia asemel oli ikkagi autoritaarne diktatuur.
Kolm aastat autoritaarset režiimi sundis rahvast ja poliitikuid ümber hindama oma riigiõiguslikke vaateid. Algas teatud tagasiliikumine demokraatia ja riigivõimu suveräänsuselt rahvasuveräänsuse suunas. Majanduselu elavnemine ja sisekorra stabiliseerumine tõid kaasa vabadussõjalaste liikumise vaibumise. Valitsevas ringkondades küpses idee riigi põhikorra edasisest täiustamisest ning selleks Asutava Kogu sarnase institutsiooni kokkukutsumisest.
1936. a. riigipea küsis referendumi teel rahvalt, kas oleks vaja kokku kutsuda kahekojaline Rahvuskogu, et täiendada ja/või asendada 1933. aasta põhiseadus. Rahvale esitatud küsimus oli küllaltki keeruline, sisaldas kavandatava põhiseaduse põhijoone ning taotlust kahekojalise Rahvuskogu kokkukutsumiseks, et vastu võtta uus põhiseadus. Kuna puudus selgelt põhiseaduslik institutsioon taolise referendumi legitiimseks läbiviimiseks, võib toimunut käsitada kui küsitlust eesmärgiga selgitada välja rahva arvamus, mille hiljem pidi realiseerima.
Kui varasem riigiõiguslik areng oli toimunud omamoodi seperparlamentarismilt selge autoritaarsuse suunas, siis nüüd võis märgata tagasiliikumist rahva suveräänsuse suunas. Riigivanem põhjendas seda seisukohta sellega, et kõik teised võimud on seadustega seotud, kõrgeim võim aga mitte, sest muidu ei saaks ta põhiseadust muuta.
1938. aasta põhiseaduses tehti tõsiseid pingutusi seadusandja, valitsuse ja presidenti kompetentside tasakaalustamiseks . Nähti ette kahekojaline parlament, piirati presidendi kompetentside dekreedi- ning suspensiivse veto õigust. Säilis aga valitsuse subordineeritus presidendile, mis avaldus presidendi aktide suuremas õigusjõus ning eriõiguses nimetada ametisse ning vabastada ameytist valitsus või selle üksliige.
Olulise arendusena tuleb nimetada riigivalve üldist täiustamist. Selleks anti mitmeid funktsioone presidendile., kes oli õigustatud ja kohustatud teostama eriõigusel valvet riigi- ja muude avalik-õiguslike asutuste tegevuse üle. Nimetatud funktsioonide paremaks täitmiseks loodi presidendi juurde õiguskantsleri institutsioon. Õiguskantsleri nimetas ametisse ja vabastas ametist president ning tema ülesandeks oli valvata riigi- ja muude avalik-õiguslike asutuste tegevuse seaduspärasuse üle eelkontrolli vormis.
1938. aasta põhiseadus jäi praktikas välja arenemata, sest Eesti Vabariigi ellu sekkusid Euroopas toimuvad globaalprotsessid. 23. augustil 1939. a. kirjutasid Nõukogude Liit ja Saksamaa alla nn Molotov – Ribbentropi paktile ja nende salajastele lisaprotokollidele, millega Kesk- ja Ida-Euroopa jagati kahe suurvõimu vahel mõjusfäärideks ning mille järelmina oli Eesti sunnitud 28. septembril alla kirjutama nn baaside lepingule. See viis Eesti Vabariigi okupeerimise ja annekteerimiseni 1940. aasta suvel.16
Teise maailmasõja aegne Saksa okupatsioon ei muutunud Eesti riigiõiguslikus staatuses midagi, üks okupeeriv võim lihtsalt asendus teisega . Saksa võim tunnustas siiski mitme kohalikku omavalitsust puudutavate õigusaktide kehtivust. Kuigi sõja järel soovisid liitlased Suurbritannia ja USA näol, et Balti riigid saaks kasutada oma edasise saatuse ja konstitutsioonilise staatuse määramiseks referendumit, jäi see tegelikkuses realiseerimata. Riigiõiguslikult poleks seda vaja olnud, sest Eesti rahvas oli end kord juba määratlenud ja rahvas ise polnud seda enesemääratlust annulleerinud. Rahvas kaotas oma iseseisvuse rahvusvahelise õiguse, kehtinud põhiseaduse ning valimisseaduse rikkumise läbi, s.o ebaseaduslikult. Kahjuks vaatasid järgsed suurvõimud sellest lihtsalt üle.
1949. aastal muudeti Eesti NSV põhiseadust sedavõrd, et sellel ja NSV Liidu põhiseadusel polnud enam sisulist vahet. Nõukogude Liidu 1977. aasta konstitutsiooni järgi täiendati ka Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsiooni. 1954. aastal moodustatakse eksiilis Eesti pagulasvalitsus. 13. jaanuaril 1983. a. võttis Euroopa Parlament nn Balti apelli põhjal vastu resolutsiooni olukorrast Balti riikides ning nõudis Balti rahvastele enesemääramisõigust.17
1989. aastal toimusid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised, kus Eesti ja teised demokraatlikud jõud saavutasid, et 24. detsembril 1989. a tunnistas tolleaegne kehtiv riigivõim, Rahvasaadikute Kongress , oma resolutsiooniga Molotov - Ribbentropi pakti salaprotokollide ja nendele järgnenud okupatsiooni ebaseaduslikust, seega 1940. aasta sündmuste ebaseaduslikkust Eestis. 1990 a. väljendas Eesti NSV Ülemkogu tahet taastada Eesti Vabariigi iseseisvus , tunnistas NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikuks selle kehtestamisest alates ning kuulutas välja üleminekuperioodi ja Eesti Vabariigi taastamise . Perioodi 1988-1991 Eesti ajaloos võib nimetada ka „seaduste sõja“ perioodiks . Selles sõjas kasutas Eesti küllalt oskuslikult ja efektiivselt ära need legaalsed võimalused, mis oli jäetud nõukogude võimu poolt demokraatia demonstreerimiseks, kuid mõeldud tegelikkuses mittekasutamiseks. Kokkuvõtte avas see tee omariikluse taastamisele konstitutsionalismile ja demokraatiale kohasel rahumeelsel viisil.18
2.2.3 1992. a. põhiseadus
Riigipöördekatse Moskvas viis Eesti Ülemnõukogu vältimatu vajaduseni ennetavalt legitimeerida riigivõim ning seega iseseisvuse väljakuulutamiseni 20. augustil 1991. a. Selle otsuse riikliku iseseisvuse väljakuulutamisest nägi ette ka Põhiseaduse Assamblee moodustamise põhiseaduse väljatöötamiseks. Ülemnõukogu moodustas 60-liikmelise Põhiseadusliku Assamblee Eesti Kongressi ja Ülemkogu esindajatest pariteedi alusel. See oli kõiki ühiskondlik-poliitilisi jõudude ühendav ja edasiviiv ajalooline kompromiss . Nähti ette, et Põhiseaduse Assamblee on normiloova õiguseta organ, mille ainsaks peaülesandeks oli välja töötada põhiseaduse eelnõu ja esitada see Ülemnõukogule. Ülemnõukogu otsustas aprillil 1992. a. panna põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse rahvahääletusele. Rahvahääletus toimus 28. juunil 1992. a. Põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse vastuvõtmiseks oli nõutav, et rahvahääletusel hääletaks selle poolt enamik ehk üle poole hääleõiguslikest valijaist. Eelnõu vastuvõtmise poolt oli 408 000 hääletajat, vastu 36 000.19
Omariikluse neljas põhiseadus taastas liberaalse konstitutsionalismi ning riigiehituse parlamentaarse mudeli. Olulisemate muudatustena nähti ette riigipea valimine seadusandja poolt ja tasakaalustatum võimumehhanism. Uue konstitutsionalismi üheks avalduseks oli ka esmakordselt Eesti Ajaloos põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve sisseviimine. Samuti nähti ette kaasaegne ja mahukas põhiõiguste ja –vabaduste kataloog ning nende kohtuliku kaitse võimalus.
3. PÕHISEADUSE MUUTMINE LÄBI AEGADE
3.1. Muutmise võimalused 1920. ka 1933. a põhiseadustes
Formaaljuriidiliselt on 1933. aasta referendumil vastu võetud põhiseaduse näol tegemist 1920. aasta põhiseaduse täiendustega, kus põhiseaduse 89-st paragrahvist muudeti 30 ning 2/3 põhiseadusest jäi endiselt kehtima. Seepärast kattuvad ka põhiseaduse muutmist käsitlevate paragrahvide numbrid .
Paragrahv 87 sätestas, et põhiseaduse muutmise algatamise õigus on nii rahval rahvaalgatuse korras kui ka Riigikogul harilikus korras. Paragrahvi 88 kohaselt otsustati mõlemal eelnimetatud viisil algatatud eelnõu vastuvõtmine rahvahääletusel. Põhiseaduse muutmise eelnõust tuli rahvale teada anda vähemalt kolm kuud enne rahvahääletuse päeva .
3.2. Muutused 1938. aasta põhiseaduses
1938. aasta põhiseadus nägi põhiseaduse muutmiseks ette küllaltki keerulise protseduuri. Paragrahvi 146 kohaselt oli põhiseaduse muutmise algatamise õigus nii presidendil kui ka Riigivolikogu või Riiginõukogu (Riigikogu oli kahekojaline rahvaesindus, mis koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust) seadusliku koosseisu enamusel . Põhiseaduse muutmise eelnõu tuli mõlema koja poolt vastu võtta koosseisu enamusega, seejärel määras president Riigivolikogu uue koosseisu valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamise, ning kui see Riigikogu uus koosseis võttis eelnõu muutmata kujul vastu, kuulutas president põhiseaduse muutmise seaduse välja (S 147) või andis selle otsustamiseks rahvahääletusele (S 148).
Põhiseaduse muutmise seadus loeti rahva poolt vastu võetuks, kui selle poolt antud häälte arv ületas vastu antud häälte arvu. Rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse muutmise seadus tuli presidendil viivitamatult välja kuulutada (S 150).
3.3. Muutused 1992. aasta põhiseaduses
Kehtiva põhiseaduse muutmist reguleerib kolm õigusakti:
1. Põhiseadus ise selle spetsiaalse, 15. peatükiga "Põhiseaduse muutmine".
2. Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus.
3. Rahvahääletuse seadus.
Põhiseaduse 15. peatüki "Põhiseaduse muutmine" analüüsimisel pidas ekspertkomisjon väga õigesti silmas põhiseaduse stabiilsuse põhimõtet. Põhiseaduse muutmiseks on sätestatud küllaltki suur häälteenamuse nõue, mille eesmärgiks on taotlus teha põhiseaduse muutmine raskeks ning võimalikuks üksnes juhul, kui selles on kokku leppinud enamik Riigikogus esindatud poliitilistest jõududest.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtteks võib autor eristada kolm põhilist Eesti Vabariigi seadust. Neid võib lühidalt iseloomustada järgmiselt:
I Põhiseaduse tunnusejooned: kõrgeimaks võimukandjaks rahvas-teostas võimu valimiste, rahvaalgatuste, rahvahääletuse kaudu; seadusandlikku võimu teostas 100-liikmeline riigikogu, mis valiti 3 aastaks; üldine valimisõigus kõigil vähemalt 20-aastastel; täidesaatvat võimu teostas valitsus eesotsas riigivanemaga; valitsesid koalitsioonivalitsused. II Põhiseadus: rahvas sai valida riigivanema 5 aastaks; riigikogu liikmeskonda vähendati 50-le ; täidesaatva võimu eesotsas peaminister . III Põhiseadus: riigipeaks 6 aastaks valitud president ; riigikogu muudeti 2-kojaliseks: 1)alamkoda-riigi volikogu 80 saadikuga - valiti rahva poolt otsevalimiste teel. 2) riiginõukogu 40 saadikuga - kuulusid sinna ameti poolest või määrati presidendi poolt; valitsuse eesotsas peaminister, valitsus määrati presidendi poolt ; rahvalt võeti ära omaalgatuse õigus.
Antud kursusetöö eesmärk oli saavutatud, analüüsides kolm põhilist põhiseadust ning põhiseaduse kirjeldavad üldtunnusjooned.
Kokkuvõtteks, autor tahab lisada, et tänapäeval põhiseaduslik kord vajab muutusi nii seetõttu, sest Eesti taasiseseisvumisega avalikku elu ja õigusteadvust kajastav keskkond on fundamentaalselt muutunud kui ka Euroopa Liiduga ühinemisest tulenevatest mõjudest.
Eesti Vabariigi põhiseaduslik kord ootab veel muutuseid ja reforme.
KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU

Põhiseadus ja selle järelevalve, Rait Maruste , Tallinn 1997

Eesti konstitutsiooniõigusest, Kalle Merusk , Raul Narits, Tallinn 1998

Põhiseaduse tulek. Kogumik, Justiitsministeerium, Tallinn, 2002

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura , Õigusteabe AS Tallinn, 2002

Konstutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse, Rait Maruste, Juura, Tallinn, 2004

Konstutsiooniõigus, Tiit Toomsalu , Sotiaal- Humanitaarinstituut, Tallinn, 2006

Taasvabanenud Eesti põhiseaduse eellugu , Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts, Tartu 1997

H. Scheneider. Põhiseaduse preambula: tema tähtsus ja õiguslik loomus. Juridica , 1996

A. T. Kliiman , Õiguskord, Tartu, 1993

Eesti keele sõnaraamat
NORMATIIVAKTID
Eesti Vabariigi põhiseadus- RT 1992,26,349
Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus - RT 1992,26,350
Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus - RT I 2003,64,429
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus- RT I 2002,29,174; RT I 2003,4,22; RT I 2003,24,148
INTERNET
1. Vikipeedia kodulehekülg, http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hiseadus
1 Vikipeedia kodulehekülg, http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hiseadus
2 R. Maruste, Konstitutsionalism, Juura, Tallinn, 2004, lk 42
3 Viide 2, lk 37
4 Viide 2, lk 63
5 Eesti keele sõnaraamat
6 K. Merusk, R. Narits. Eesti konstutsiooniõigusest, Tallinn, 1998, lk32
7 H. Scheneider. Põhiseaduse preambula: tema tähtsus ja õiguslik loomus. Juridica, 1996, 9, 448
8 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, Tallinn, 2002, lk 23
9 R. Maruste, Põhiseadus ja selle järelevalve, Tallinn, 1997, lk 51
10 T. Toomsalu, Konstitutsiooniõigus, Tallinn, 2006, lk 146
11 Viide 10. lk 146
12 Viide 2, lk 43
13 A. T. Kliiman , Õiguskord, Tartu, 1993, lk 166
14 Viide 2, lk 44
15 Viide 2, lk 45
16 Viide 2, lk 47
17 Viide 2, lk 53
18 Viide 2, lk 57
19 Viide 2, lk 57
21