Referaat EVs kehtinud põhiseadustest (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Täiskasvanute koolituskeskus
Nimi
RÜHM
ÜLEVAADE EESTI VABARIIGIS KEHTINUD PÕHISEADUSTEST
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2012

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.PÕHISEADUSE PREAMBUL 4
2.EESTI VABARIIGI 1920. AASTA PÕHISEADUS 5
3.EESTI VABARIIGI 1933. AASTA PÕHISEADUS 7
4.EESTI VABARIIGI 1938. AASTA PÕHISEADUS 9
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Alljärgnevat referaati kirjutama hakates seadsin endale eesmärgiks tutvuda Eesti Vabariigis kehtinud põhiseadustega.
Referaat koosneb neljast osast. Esimeses osas räägin põhiseaduse preambulast, teises osas 1920. aasta põhiseadusest, kolmandas osas 1933. aasta põhiseadusest ja neljandas osas 1938. aasta põhiseadusest.
Kokkuvõttes toon tabelina välja kolme põhiseaduse võrdluse ja avaldan oma arvamuse sellest, mida andis mulle käesoleva referaadi ettevalmistamine.

PÕHISEADUSE PREAMBUL

Preambul on põhiseaduse koostisosa , olles selle proloogiks. Ta kuulutab konstitutsioonilise võimu allikat ja püstitab põhilised eesmärgid, mida tuleb seda teostades saavutada. Preambulist selgub , et põhiseadus nõuab järgimist mitte vaid tema elegantse lihvituse ja printsiipide väärtuse poolest, vaid just seepärast, et ta on ellu kutsutud ja vastu võetud rahva poolt.
1920. aasta põhiseaduse preambul:
Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu kaudu järgmise põhiseaduse:
1933. aasta põhiseaduse preambul:
Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu ja hiljem rahvahääletuse kaudu järgmise põhiseaduse:
1938. aasta põhiseaduse preambul:
Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku endamääramise kustumatul õigusel, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes, ja mida juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl, volitas rahvahääletusega kokku kutsuma Rahvuskogu, kes samal rahvahääletusel antud ülesande täitmiseks võttis vastu järgmise Põhiseaduse:

EESTI VABARIIGI 1920. AASTA PÕHISEADUS

1920. aasta 15. juunil kuulutati esimest korda välja Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus detsembris. Asutav Kogu võttis põhiseaduse vastu, kuid rahvahääletust selle kehtestamiseks ei korraldatud, seega ei ole tegemist rahva poolt vastu võetud põhiseadusega. Varem ei saadud seda iseseisva riigi alustala ellu rakendada lihtsalt sellisel põhjusel, et poliitiline olukord oli äärmiselt ebastabiilne.
Esimene põhiseadus oli oma aja kohta üks demokraatlikemaid Euroopas. Rahvas valis hääletamise teel Riigikogu ehk parlamendi, mis koosnes 100 liikmest ja oli võimul kolm aastat. Valimisõigus oli vähemalt 20-aastastel elanikel, kes olid olnud ühe aasta Eesti kodanikud. Riigikogu valis omakorda valitsuse ja riigivanema. Valitsusel oli täidesaatev võim ning ta sõltus täielikult parlamendist ja kui valitsusele umbusaldust avaldati ei jäänud sel muud üle kui tagasi astuda. Riigivanem aga täitis nii presidendi kui ka peaministri kohustusi.
1920. aasta põhiseadus lõi sisse võimude lahususe idee. Neljandaks võimuks põhiseaduse mõttes loeti rahvast, keda käsitleti eraldi riigiorganina. Isikute põhiõigused ja vabadused olid põhiseadusega hästi tagatud.
1920. aasta põhiseaduse nõrgaks küljeks on peetud vähest tasakaalustatust võimude vahel. Seadusandlikku võimu esindava Riigikogu volitused olid väga laiad , mis tingis täitevvõimu nõrkuse. Sisuliselt tõi see kaasa seadusandliku võimu liigse kontrolli täitevvõimu üle.
1920. aasta põhiseadust võis täiendada kahel teel:
1) Riigikogu ettepanekul, millele pidi kohustuslikult järgnema referendum ;
2) rahva initsiatiivil referendumi korraldamisega.
Põhiseaduse täiendamise vajadusest hakati rääkima üsna peatselt pärast selle kehtestamist. Esimese katse tegi Konstantin Päts pärast 1. detsembri 1924. aasta mässukatset, pakkudes saadikutele kava seada sisse parlamendi poolt valitava presidenti institutsioon . See ettepanek jäi aga nii vormilistel kui ka sisulistel põhjustel käiguta.
1925. aasta veebruaris esitasid Põllumeestekogud põhiseaduse parandamise põhijooned Riigikogu esimehele ja avaldasid selle materjale ka oma ajalehes Kaja. Alles 1926. aasta septembris esitasid Põllumeestekogud selle dokumendi viimistletud variandi kui Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise ametliku eelnõu. Selles oli ette nähtud suurte volitustega president , kes pidi valitama otse rahva poolt viieks aastaks. Tema kompetentsi kuulus Riigikogu kokkukutsumine ja ka laialisaatmine. President pidi kutsuma ametisse peaministri ja viimase ettepanekul ka teised ministrid, samuti vabastama nad ametist. Siiski pidi valitsusel olema ka Riigikogu toetus. Riigikogus vastu võetud seaduste suhtes oli presidendil edasilükkava veto õigus. President pidi esindama riiki välissuhetes ja olema rahuajal sõjavägede ülemjuhataja. Riigikogu liikmete arvu tuli vähendada 100-lt 75-le ning valimisõiguse osas tõsta vanusetsensust 20-lt 23-le eluaastale.
Põllumeestekogude eelnõu jõudis küll Riigikogu komisjoni, kuid selle arutelu tegelikult ei toimunud. Tol ajal ei pidanud enamik Riigikogu liikmeid veel vajalikuks põhiseaduse radikaalset muutmist . Sellises olukorras ei näidanud ka Põllumeestekogud erilist aktiivsust oma projekti läbisurumiseks.
Situatsioon muutus 1929. aastal. 4. Riigikogu valimiste eel asus põhiseaduse muutmist propageerima ka Rahvaerakond . 7. juulil 1929 avaldas Rahvaerakond ajalehes Postimees oma põhiseaduse projekti. Põllumeestekogud saatsid oma põhiseaduse muutmise eelnõu riigivanemale novembris 1929. Mõlemad kavad olid sisu poolest üsna lähedased. Riigikogu liikmete arvu tahtsid Põllumeestekogud nüüd vähendada 50-le, Rahvaerakond 65-le. Võrreldes Põllumeestekogude 1926. aasta projektiga taheti presidendi võimu nüüd veelgi laiendada.

EESTI VABARIIGI 1933. AASTA PÕHISEADUS

Põllumeestekogude ja Rahvaerakonna projektid said aluseks põhiseaduse muutmise eelnõu väljatöötamisele Riigikogus. Põhiseaduse muutmise pooldajad olid Riigikogus vähemuses - neil oli kokku 43 saadikukohta. Enamik 4. Riigikogu liikmetest oli esialgu põhiseaduse muutmise vastu või suhtus sellesse ettevõtmisse passiivselt. Alles 1931 . aastal hakkas töö põhiseaduse projektiga elavnema. Selleks ajaks olid märgatavalt muutunud rahva poliitilised meeleolud ja riigi majanduslik olukord.
Põhiseaduse täiendamise taotlustes jõuti arvestavate protseduuriliste sammudeni kolmel korral. Esimesed kaks katset olid samasisulised ning nad toimusid 19. august 1932 ja 10-12 juuni 1933. Mõlemal juhul oli põhiseaduse täiendamise tegelikuks initsiaatoriks Vabariigi Valitsus, kes püüdis Riigikogu kaudu muuta valitsust tugevamaks. Mõlemad katsed kukkusid läbi, sest ei saanud rahvalt vajalikku toetust. Põhjus oli kriisiaegse Riigikogu enda väheses usaldatavuses rahva silmis . Kolmas katse võeti ette 14.-16 oktoober 1933 rahvaalgatuse korral ning oli oma eesmärkidelt sarnane kahe esimese referendumiga. See katse oli edukas.
Tingituna majandus- ja parlamentaarkriisist nõudis rahvas nn. "kõva käe" poliitikat. Korraldatud konkursi uuele põhiseadusele võitis VAPSIDe nägemus ideaalsest konstitutsioonist.
Põhiseadus võeti vastu rahvahääletusega 14.-16. oktoobril 1933 ja ta jõustus 24. jaanuaril 1934. Teine põhiseadus lõi aluse autoritaarse riigikorra kehtestamiseks Eestis. Sellega muudeti Riigikogu poole väiksemaks, 50 liikmeliseks ja endise kolme aasta asemel valitakse nad neljaks aastaks. Muudeti Riigikogu liikmete tasu saamise korda, saavad tasu ainult istungjärkude kestmise ajal. Kaotati maavolikogud. Riigipea oli ka täitevvõimu juht, kelle juures asus Vabariigi Valitsus, mille ta ametisse kutsus ja ametist vabastas kas enda algatusel, peaministri esitusel või Riigikogu umbusalduse põhjal. Riigivanem esindas riiki, sõlmis riigi nimel välislepinguid, kuulutas välja vajaduse korral seaduse jõuga dekreete, oli kaitseväe kõrgem juht ning nimetas ametisse nii kõrgemad sõjaväe- kui ka tsiviilametnikud. Täites seaduste väljakuulutamise ülesannet, võis riigivanem mitte ainult põhiseaduse võimaliku rikkumise motiivil, vaid nn riiklikel kaalutlusel jätta seaduse välja kuulutamata ehk kasutada edasilükkava veto õigust. Uus Riigivanem pidi valitama viieks aastaks.
Eelmisest põhiseadusest võeti üle § 7, mis ütleb, et Eesti vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti.
Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused. Üks olulisem neist oli kodanike täielik võrdsus seaduste ees, vaatamata rahvusele, soole, usule, varanduslikule seisundile jne. Nende õiguste juures tuleb aga silmas pidada seda, et need ei laienenud kogu Eest territooriumil, vaid Tallinnas, piiriäärsetes rajoonides ja raudtee piirkonnas kehtis kaitseolukord, mis lubas kitsendada põhiseadusega kehtestatud vabadusi. Kuna Eesti Vabariik oli demokraatlik, siis valitses mitme parteilisus , mis aga tähendas, et ükski erakond polnud võimeline looma üksi tugevat valitsust. Kõige sobivamaks osutus koalitsiooni valitsus, kus võis korraga võimul olla 3-5 erakonda. 1921-1931 aastail valitses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks eluaastaks oli 11 kuud.
12. märtsil 1934 korraldas tolleaegne riigivanem K. Päts veretu riigipöörde, et takistada Eesti Vabadussõdalaste Liidul uue põhiseaduse alusel autoritaarset riiki rajamast. Samas jättis K. Päts põhiseaduse jõusse ja valitses selle järgi autoritaarset võimu kasutades ise, kohati põhiseadust täiendava autoritaarsuse suunas rikkudes. Suurema osa põhiseaduse kehtivusajast Riigikogu kokku ei kutsutud ja Eestist sai üheparteiline riik. Tunnistades 1934. aasta põhiseadusest tulenevaid ohte demokraatiale, algatas riigivanem Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse ettevalmistamise.

EESTI VABARIIGI 1938. AASTA PÕHISEADUS

1936. aastal teatas K. Päts, et on aeg alustada tagasipöördumist normaalsete olude juurde. Kolmas põhiseadus töötati välja 1937. aastal, ellu rakendus siiski alles järgmisel aastal.
Riigipea valimine toimus 1933. aasta põhiseaduse kohaselt järgmisel viisil: sellele kohale võis kandideerida vähemalt 40-aastane hääleõiguslik kodanik, kelle kandidatuuri oli toetanud vähemalt 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Riigivanema valis rahvas 5 aastaks.
1938. aasta põhiseaduses oli presidendikandidaadi vanuse alampiiriks 45 aastat. Kandidaate võisid esitada ainult Riigivolikogu , Riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu (igaüks ühe kandidaadi). Rahva poolt kandidaatide ülesseadmist ei olnud ette nähtud. Kui eelnimetatud asutused seavad üles erinevad kandidaadid, valib presidendi otse rahvas. Kui aga seatakse üles üks ühine kandidaat, siis valitakse president nende asutuste ühisel valimiskoosolekul (kandidaat peab saama 3/5 häältest). Praktikas teostuski teine variant ning 24. aprillil 1938 sai K. Päts Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Presidendi volituste tähtaeg oli 6 aastat.
Suurima muutuse tegi läbi riigikogu - parlament muudeti kahekojaliseks. Alamkoda koosnes 80-st rahva poolt valitavast saadikust ja ülemkoda omakorda 40-st kutsekodade esindajast. Valimisvanus kõrgenes kahe aasta võrra - alates 22 aastased võisid kasutada oma õigust valida Riigikogu alamkoja liikmed. Kuid kõigest hoolimata riigikogu osatähtsus strateegiliste küsimuste otsustamisel jäi ainult kolmandajärguliseks. Kehtima jäi tsensuur ja lubatud oli ainult üks partei. Demokraatia asemel oli ikkagi autoritaarne diktatuur.
1938. aasta põhiseaduse ebademokraatlikud jooned ilmnesid veel mitmes teises küsimuses. Nii oli kaotatud rahvaalgatuse õigus. Ette oli nähtud võimalus kehtestada ka rahu ajal kogu riigis kaitseseisukord ning sellega piirata rahva demokraatlikke õigusi ning laiendada veelgi presidendi ja sõjavägede ülemjuhataja volitusi.
Oluliseks erinevuseks teise ja kolmanda põhiseaduse vahel oli see, et 1938. aasta põhiseadus kehtestas avalikult korporatiivse riigi. Lisaks kohalikele ja kultuuriomavalitsustele loodi juurde kolmas omavalitsuste liik — kutsealased omavalitsused ehk Kojad . Kodadele kuulus õigus anda välja kohustuslikke korraldusi ja võtta Kodade liikmetelt makse.
Kolm aastat autoritaarset režiimi sundis rahvast ja poliitikuid ümber hindama oma riigiõiguslikke vaateid. Algas teatud tagasiliikumine demokraatia ja riigivõimu suveräänsuselt rahvasuveräänsuse suunas. Majanduselu elavnemine ja sisekorra stabiliseerumine tõid kaasa vabadussõjalaste liikumise vaibumise. Valitsevas ringkondades küpses idee riigi põhikorra edasisest täiustamisest ning selleks Asutava Kogu sarnase institutsiooni kokkukutsumisest.
Kui varasem riigiõiguslik areng oli toimunud omamoodi autoritaarsuse suunas, siis nüüd võis märgata tagasiliikumist rahva suveräänsuse suunas. Riigivanem põhjendas seda seisukohta sellega, et kõik teised võimud on seadustega seotud, kõrgeim võim aga mitte, sest muidu ei saaks ta põhiseadust muuta.
Samas ei saanud ka 1938 aasta põhiseadus kuigi kaua kehtida, sest juba 1940 aasta juunis läks võim Eesti üle NSVL poolt määratud ametikandjatele. Tulenevalt okupatsiooniperioodist ei ole 1940 - 1980 vastuvõetud riigiõiguslikke akte vajalik põhjalikumalt vaadelda. Olgu mainitud, et kuigi Eesti NSV-l oli küll kirjalik põhiseadus, mis muu hulgas garanteeris ulatuslikke põhiõigusi, siis reaalselt õiguslikku jõudu sellel dokumendil ei olnud.
Eesti Vabariigis praegu kehtiv põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel 28 juuni 1992, seda on hilisemalt korduvalt muudetud.

KOKKUVÕTE

I põhiseadus
II põhiseadus
III põhiseadus
Koostas, jõustus
Võeti vastu Asutava kogu poolt 15.06.1920, jõustus 21.12.1920
Vabadussõdalaste poolt koostatud 14-16.10.1933, referendumil heaks kiidetud, jõustus 24.01.1934
Võeti vastu selleks kokku tulnud Rahvuskogu poolt
13.08.1937, jõustus 01.01.1938
Riigipea
Riigipea puudub. Ülesandeid täitis riigivanem.
Riigivanem.
Valiti otse rahva poolt viieks aastaks
President (K.Päts) – kinnitati ametisse 24.04.1938.
Valiti kuueks aastaks
Seadusandlik võim
100-liikmeline Riigikogu.
1- kojaline .
Valiti kolmeks aastaks. Alustas tööd 04.01.1921
50-liikmeline Riigikogu.
1-kojaline.
Valiti neljaks aastaks.
120-liikmeline Riigikogu.
2-kojaline:
-Riigivolikogu ehk alamkoda (80-liikmeline)
-Riiginõukogu ehk ülemkoda (40-liikmeline)
Valiti viieks aastaks.
Täidesaatev võim
Valitsus, valitsusjuhti nimetati riigivanemaks.
Valitsus, mille juht on peaminister
Valitsus, mille juht on peaminister, kelle määras president.
Kodaniku­õigused
Andis laialdased kodanikuõigused – valimis-õigus nii naistele kui ka meestele alates 20 eluaastast.
Säilisid I põhiseadusega antud nii kodaniku- kui ka valimisõigus.
Piirati kodanikuvabadusi, valimisõigus alates 22 eluaastast.
Eestis kujuneb „juhitav demokraatia“.
Hinnang
Oma aja demokraatlikemaid põhiseadusi.
Eesti on parlamentaarne vabariik.
Muudeti vaid 30 sätet (Riigikogu, parlament), muus osas jäi I põhiseadusele samaks.
Autoritaarne presidentaalne vabariik.
Kuna referaadiga alustades olin teadlik vaid sellest, et Eesti Vabariigis kehtib praegu neljas põhiseadus ja mis aastatel põhiseadused vastu võeti, siis töö tegemine oli väga huvitav ja informatsioonirohke.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_p%C3%B5hiseadus_%281920%29
http://www.estonica.org/et/Eesti_riigikord_ajaloolises_arengus/Eesti_Vabariigi_esimene_p%C3%B5hiseadus_1920-1933/
http://kristiine.tln.edu.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=272%3A12-klass-eesti-1920-40-luehikonspekt&catid=67%3Aajalugu&Itemid=78&lang=et
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11700&op=archive2
http://www.just.ee/10719
12