Benito Mussolini ja fašism (2)

Q: Kestis 7 kuud Mitu päeva see kestis?

Vastus leiad õppematerjalist: Benito Mussolini ja fašism

3 KEHV

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

Kestis 7 kuud Mitu päeva see kestis?

SISUKORD
sissejuhatus 3
1. Benito mussolini 4
1.1 Benito Mussolini lapsepõlv 4
1.2 Benito Mussolini ja haridus 4
1.3 Aastad Šveitsis 1902 - 1904 5
1.4 Aastad I maailmasõjani 6
1.5 Mussolini isiklik elu 1917-1945 7
2. Fašistlik itaalia 9
2.1 Itaalia enne Mussolini võimuletulekut 9
2.2 Fašistliku liikumise teke 9
2.3 Üleminekuperiood 1922-1924 10
2.4 Diktatuuri algusaastad 1925-1930 11
2.5 Fašistlik majanduspoliitika 12
2.6 Fašistlik välispoliitika 13
1922-1929 13
1930-1935 14
1935-1940 15
Itaalia II maailmasõjas 16
2.7 Antisemitism ja rassism 17
2.8 Haridus ja kultuur fašistlikus Itaalias 17
2.9 Diktatuuri sotsiaalsed mõjud 19
2.10 Mussolini langemine 20
KOKKUVÕTE 22
Kirjanduse loetelu 23
LISAD 24
Lisa 1: Kaart Itaalia valdustest 1939. aastal. 24
Lisa 2: Pilte Benito Mussolinist 25

sissejuhatus

Benito Mussolini on 20. sajandi Euroopa ajaloo üks peategelasi. Paljud teavad teda kui jõulist kõnemeest, kes suutis kuningavõimu kõrval muuta riigi endale alluvaks ning tõsta selle tähtsust Euroopas. Tema isiksus ja ideoloogilised ideed on nii mõnegi seas kõrges aus veel tänapäevalgi.
Töö käsitleb kahes peatükis nii Mussolini isiklikku kui ka poliitilist elu ning üritab anda lühidat ülevaadet sellest, kuidas Mussolinist arenes jõuline isiksus ja kuidas tema ideed mõjutasid nii Itaaliat kui ka maailma.

Benito mussolini

Benito Mussolini lapsepõlv

Benito Mussolini, täisnimega Benito Amilcare Andrea Mussolini, sündis 29. juulil 1883 Predappio kogukonnas Varano di Costa külas. Juba sünnist saati kandis ta endaga kaasas vihjet oma tulevasele karjäärile, sest nime Benito olevat ta saanud Mehhiko revolutsionääri Benito Juarezi, nime Amilcare Romagna anarhisti Amilcare Cipriani ning nime Andrea Itaalia Sotsialistliku Partei ühe asutaja Andrea Costa järgi1.
Mussolini isa Alessandro Mussolini oli ametilt sepp , kes aga polnud enda tööst suuremat huvitatud ning veetis suurema osa ajast poliitikast rääkides. Mussolini ema Rosa oli sügavalt usklik naine (vastupidiselt tema isale , kes oli ateist ) ning töötas kooliõpetajana. Kuna Mussolini isa kulutas suurema osa oma teenistusest armukeste peale ning tema ema teenis väga vähe, siis elas nende pere küllaltki vaeselt. Nad elasid lagunenud majas , kus eluruumideks oli kasutusel vaid kaks tuba. Elutoas jagasid magamisaset vanemad ning Mussolini õde Edvige, tema ise aga pidi venna Arnaldoga jagama tuba, mida kasutati köögi ja sahvrina.
Mussolinit peeti raskeks lapseks: ta oli riiakas, isekas, sõnakuulmatu, tujukas ning kakles pidevalt teiste külalastega. Hoolimata oma iseloomust oli ta on õe ja venna poolt jumaldatud ning isegi külalapsed meenutasid teda ainult hea sõnaga. Teda nimetati suureks unistajaks, kes võis tundide kaupa loodust imetleda. Kord olevat ta unistades mõelnud: „Ühel päeval hämmastan ma maailma.“
Juba lapsena näitas Mussolini välja oma sallimatust usuküsimustes. Ta ei suutnud käia jumalateenistustel, väites, et viirukisuits ja orelimäng teevad ta haigeks. Ka ei käinud ta pühapäevakoolis, vaid istus selle asemel puuotsas, oodates , kuni teised lapsed sealt väljusid, et neid siis kividega loopida.

Benito Mussolini ja haridus

Mussolini pandi üheksa-aastaselt munkade poolt juhitud Faenzi kooli, sest vanemad arvasid, et sealne range kord on võimeline teda distsiplineerima, sest ise nad seda teha ei suutnud. Oma vastumeelsust usu ning kooli karmi korra vastu hakkas Mussolini peagi välja näitama. Näiteks lõi ta üht õpetajat ja virutas talle tindipotiga ning ühe kakluse ajal torkas ta teist õpilast sulenoaga. Koolijuhataja otsustas ta koolist välja heita, kuid meelt muutes lasi Mussolinil siiski kooliaasta lõpetada.
Tema järgmiseks kooliks sai Giosuè Garducci Forlimpopolis. Ka selles koolis oli Mussolini rahulolematu ja sõnakuulmatu ning pärast kaasõpilase järjekordset sulenoaga haavamist heideti ta ka sealt välja.
Peagi leiti aga, et kuigi ta keeldub korralikult tööd tegemast, on ta siiski ebatavaliselt arukas poiss ning seetõttu võeti ta eksternina2 Forlimpopoli kooli tagasi. Kolme aasta pärast ehk 18-aastasena sooritas ta edukalt lõpueksamid ning sai õpetajakutse.
Sel ajal avastas ta endas teadmistejanu ning ilukõnelemise kire. Tihti seisis ta kaljuservadel ning luges võimsal häälel Carducci lüürilisi ja patriootilisi luuletusi.
1901. aastal sai ta esimese töökoha Gualtieri külakoolis. Samal ajal tegutses ta väikese sotsialistide rühmituse sekretärina ning kirjutas artikleid vasakpoolsetele ajakirjadele . Kuna Mussolini elustiiliga kaasnesid joomine, hasartmängud ning palju armuafääre nii abielunaiste kui ka prostituutidega, kaotas ta oma töö juba nelja kuu pärast.

Aastad Šveitsis 1902-1904

Juunis 1902 põgenes Mussolini nii naiste kui ka kohustusliku sõjaväeteenistuse eest Šveitsi. Algul elas ta Grand Ponti silla all või vaestemajades ning kannatas nälga. Paari kuu pärast õnnestus tal leida endale püsiv töökoht müürsepa ja vabrikutöölisena. Kuna kaastöölised pidasid teda haritlaseks, sai temast Lausanne’i Müürseppade ja Mustatöötegijate Liidu sekretär, kelle ülesandeks oli teha propagandat. Ka andis ta itaalia keele tunde ning jätkas artiklite kirjutamist.
Kui päevad veetis ta tööd tehes, siis õhtu- ja öötundidel hakkas ta innukalt lugema poliitilisi ning filosoofilisi autoreid: Kant , Hegel, Spinoza , Marx , Schopenhauer , Kautsky ja paljud teised. Eriti mõjutasid teda prantsuse vägivaldse revolutsionääri Louis Blanqui teosed, millest innustatuna hakkas Mussolini tänavatel vaidlema ning pidama kõnesid oma ametiühingule. Tema vaateid mõjutasid ka õhtud vene üliõpilastega, kellel ta lasi end kutsuda un apostolo di violenza’ks3. Kuna sotsialism oli tänu uutele vaadetele muutnud Mussolinile nii südamelähedaseks, hakkas ta endaga kaasas kandma Marxi pildiga medaljoni .
1903. aastal Mussolini arreteeritakse ning saadetakse riigist välja, kuid nädala pärast on ta tänu valepassile Šveitsis tagasi. 1904. aastal arreteeritakse ta uuesti ning on seetõttu sunnitud veetma lihavõtted vanglas .
Kui Mussolini 1904. aasta novembris kuuleb , et Itaalia kuningas lubab sõjaväest kõrvalehoidjatele amnestiat, pöördub ta tagasi Itaaliasse ning täitis oma sõjaväe kohustuse.
Šveitsis oldud aastatel oli ta õppinud nii prantsuse, saksa, inglise kui ka hispaania keelt, mis tulevikus tegid temast ainukese diktaatori , kes valdas mitut keelt.
Kuna Mussolini oli Genfi kohalikus itaalia sotsialistide klubis üks juhtfiguure, nimetati teda 18. aprillil 1904 Rooma ajalehes „La Tribuna“ juba il grande duce 4.

Aastad I maailmasõjani

1906. aastal lõpetas Mussolini sõjaväeteenistuse ning asus Austria piiri läheduses asuvasse külakooli õpetajaks, tehes samal ajal kaastöid sotsialistlikele ajalehtedele. Ka selles ametis ei suutnud ta ennast kehtestada, sest õpilased ei kuuletunud talle ning tema elustiil tõi talle probleeme direktoriga.
1908. aastal leidis ta endale lõpuks töö, mida ta oskas ja naudis – temast sai sotsialistliku ajakirja La Lima toimetaja. Aasta hiljem asutas Mussolini aga juba enda ajalehe, mille pealkirjaks sai La Lotta di Classi. Ajalehest saab klassivõitluse ning revolutsiooniideede propageerija, tänu millele sai Mussolini tunduks kogu Itaalias.
1909. aastal kolis ta Austriasse ning hakkas kirjutama artikleid katoliku kiriku, Vatikani ning Austria natsionalismi vastu ning seal elavate itaallaste toetuseks. Seetõttu arreteeriti ta septembris ning saadeti riigist välja.
Mussolini naases oma isakoju, kus ta armus oma isa armukese tütresse, 16-aastasesse Donna Rachele Guidisse. Lühikese aja jooksul arenes see romaan nii tormiliselt, et peagi kolisid nad kokku. Juba 1. septembril 1910 sündis nende esimene laps, tütar Edda .
Kui Itaalia valitsus 1911. aastal väed Tripoltaaniasse ja Kürenaikasse saatis, hakkas Mussolini enda tõesti nägu näitama. Ta avaldas oma ajalehes artikleid sõnumitega, et ta ei toeta sõda absoluutselt mitte ning juhtis Forlì linnas mässu, mille tagajärjel ta viieks kuuks vanglasse saadeti.
1912. aastaks oli Mussolini ennast tõestanud nii osava ajakirjaniku, sotsialisti kui ka Marxi ideede levitajana, mistõttu talle usaldati sotsialistide peahäälekandja L’Avanti! toimetamine. Lühikese aja jooksul suurendas ta ajakirja tiraaži tänu oma toimetajaandele ning julgetele artiklitele ligi kolm korda.
Pärast I maailmasõja puhkemist pidi Mussolini oma meelt muutma ning otsustas sõda toetada, sest arvas , et üks rahvas ei tohiks teisi rahvaid hätta jätta. Need seisukohad ei läinud kokku aga sotsialistidega ning kui Mussolini loobus L’Avanti! toimetamisest, heideti ta ka sotsialistide parteist välja.
See aga ei pannud teda oma mõttest loobuma , mistõttu asutas ta uue ajalehe Popolo d’ Italia ning kirjutas sõda toetavaid artikleid seni, kuni 1915. aasta mais Itaalia sõtta astus. Ka Mussolini läks rindele, kuid pidi 1917. aastal raskelt haavatuna naasma ning üle poole aasta haiglas veetma.

Mussolini isiklik elu 1917-1945

Pärast võimule saamist muutusid Mussolini harjumused drastiliselt. Hommikuti tõusis ta vara, et teha hommikuvõimlemist. Kuna teda vaevas kaugele arenenud haavanditõbi, muutusid tema toitumisharjumused tervislikumaks ning ta loobus alkoholist ja suitsetamisest. Pahe, millest Mussolini loobuda ei suutnud, oli arvukad armuafääri erinevate naistega, kes lasid ennast vägivaldselt ära kasutada, sest ei suutnud „nii tähtsale mehele midagi keelata“5. Suurt rolli Mussolini elus mängis tema ainuke tõsiselt võetav armuke Clara Petacci, kes oli Mussolinist 29 aastat noorem ning võttis osa fašistliku partei tegevusest.
Kuigi Mussolini üritas ennast füüsiliselt vormis hoida, hakkas ta vaikset rasvuma, mistõttu ta nägi juba noorena vana välja. Samuti ei hoolinud Mussolini diktatuuri algusaegadel oma välimusest ning oli sageli pesemata ja habemes.
Mussolini oli enamasti kokkuhoidlik mees: ta lapsed käisid riigikoolis, tema naine oli tagasihoidlik ja ta ise võis ühte ja sama ülikonda kanda mitu nädalat järjest. Samas võis ta kulutada enda kirgedele tohutuid summasid: ta omas eralennukit ja käis sellega sõitmas, ta tall oli täis hobuseid, ta lasi endale korraldada kalleid vaatemänge ning suure filmikunstiarmastajana ehitati talle isiklik kino . Mussolini oli ka suur loomaarmastaja, mistõttu ta kodune loomakollektsiooni andis peaaegu loomaaia mõõdu välja – tal oli nii gaselle, hulgaliselt kasse ning ka kotkas, tiiger, puuma , kotkas ja hirv .
Mussolini perekonnaelu oli õnnelik, kuigi ta enda naisega pidevalt koos ei elanud, sest too ei soovinud avalikkuse tähelepanu. Lisaks tütar Eddale oli neil ka kolm poega : Vittorio , Bruno ja Romano. Rachele pidas Mussolinit parimaks isaks ja heaks abikaasaks, olenemata sellest, et oli tema arvukatest armukestest teadlik. Oma elu lõpul, kui Mussolini hakkas enda langust ette aimama, tegi ta kõik endast oleneva, et tema perekond Itaaliast ilma probleemida põgeneda suudaks.

Fašistlik itaalia

Itaalia enne Mussolini võimuletulekut

Alates 1860 aastast oli riigi valitsus ebastabiilne: aastatel 1860-1922 oli võimul 38 valitsust, mis tegi ühe valitsuse keskmiseks valitsemisajaks keskeltläbi 1,6 aastat.6 1880ndatest alates puudusid parlamendis erakonnad ning peaminister valis oma kaastöölisi, mistõttu võimul olid sõpruskonnad. Suurt osa maast valitsesid bandiidid ja maffia.
20. sajandi alguses üritas peaminister Giovanni Giolitti läbi viia põhjalikke reforme, kuid need kukkusid läbi. Kaasa ei aidanud ka osavõtt I maailmasõjast – erinevused suhtumises sõjaküsimustesse ajas valitsevad rühmitused veelgi suuremasse tülli.
Riigi majandus oli krahhi äärel – seda nõrgestasid hiiglaslik eelarvedefitsiit, tööstuse ja kaubanduse ebastabiilsus . Pärast sõda kasvas tööpuudus tänu demobiliseeritutele järsult 2 miljonini ning inflatsiooni tõttu oli 1919. aastaks elu võrreldes sõjaeelsete aastatega kasvanud neli korda.
Suure osa elanikkonna vaesumine muutis rahva sõjakaks ja kuigi valitus üritas ühendad jõude rahvusliku heaolu nimel, ei tulnud sellest midagi välja. Selleks oleks pidanud kaks suuremat parteid, sotsialistid ja Rahvuspartei looma koalitsiooni, aga nende vahelisi suure lõhe ületamine oli võimatu. See sundis valitsusi tegema koostööd juba pead tõstvate fašistidega.

Fašistliku liikumise teke

Olukorras, kus rahva seas valitses üldine rahulolematus , oli uute rühmituste teke paratamatus. 23. märtsil 1919. aastal kogunes Milaanos grupp sõjaveterane, rahulolematuid sotsialiste ja revolutsionääre Mussolini õhutusel, et rajada uus jõud rahvuspoliitikas. Loodi vägivaldne võitlusüksus Fascio di combattimento ning asuti juba samal aasta valimistesse. Kuna nad suhtusid halvasti nii ametiühingutesse, sotsialistidesse, suurärimeestesse, kapitalistidesse kui ka monarhiasse ning kirikusse, jäi nende saavutuseks ainult 400 häält. Sellepeale korraldasid sotsialistid Mussolini „poliitilise laiba“ matuserongkäigu ning põletasid fašismi kujutava nuku.
Need sündmused ajendasid Mussolinit tegema otsustavamaid samme ning 1921. aastal lõi ta poliitilise partei Partito Nazionale Fascista (Rahvuslik Fašistlik Partei), rõhudes juba suuremale osale ühiskonnast. See tõi fašistlikule parteile sama aasta parlamendivalimistel 35 kohta.
Kuigi fašistid polnud enam vägivaldsed poliitilises mõttes, jätkasid nad oma kallaletunge tänavatel, mida sidusid osavalt erinevate streikidega. Sotsialistid üritasid märatsevate fašistide vastu võidelda, kuid asjatult . See näitas, kui tugevad fašistid tegelikult olid.
1922. aasta oktoobris läheks Mussolini kaasparteilaste õhutusel Rooma ja nõudis valitsuses vähemalt viit ministrikohta. Juhul, kui tema nõudmisi ei täideta, ähvardas ta fašistide sissemarssiga Rooma ning võimu haaramist jõuga. Tollane peaminister Facta palus kuningas Vittorio Emanuele III kuulutada välja sõjaseisukord, kui kuningas, kartes kodusõja puhkemist, pakus Mussolinile hoopis osalust valitsuskoalitsioonis. Mussolini ei olnud sellega aga nõus ning seetõttu ei jäänud kuningal muud üle, kui nimetada Mussolini 29. oktoobril peaministriks ning tal moodustada oma valitsus. Uue ajastu kuulutamiseks korraldas Mussolini oma jüngritega Rooma tänavatel paraadi.

Üleminekuperiood 1922-1924

Ajutises valitsuses oli Mussolinil peale peaministriameti juhtida ka sise- ja välisministeeriumid. Kuna ta kartis, et tänu vähemusele parlamendis võidakse ta varsti kohalt maha võtta, hakkas ta mõtlema selle, kuidas saavutada fašistidele enamus.
1923. aastal õnnestus tal parlamendis läbi suruda Acerbo valimisseadus, mis sätestas, et partei või parteide blokk, kes kogub vähemalt 25% hääli, saab parlamendis automaatselt kahekolmandikulise enamuse ja moodustab valitsus.
Fašistide võimuletulekule aitasid kaasa vastuhääletajate ähvardamine, paljude seni toetatud poliitikute ületulek fašistide poolele ning vasakpoolsete parteide lagunemine .
Ühe vasakpoolse partei juht Matteotti nimetas valimistulemusi vägivalla tõttu võltsituks. Oma väljaütlemiste tõttu pussitas rühm ülipüüdlikke fašiste Matteotti surnuks. See tõi kaasa Fašistliku Partei tohutu toetuselanguse, sest mõrvas nähti rünnakut Itaalia demokraatlikule põhiseadusele. Kogu selle kriisi suutis Mussolini aga oma osava kõnepidamisoskusega peagi likvideerida.

Diktatuuri algusaastad 1925-1930

Esimeseks sammuks diktatuuri poole oli opositsiooni hävitamine. Pärast „Matteotti-kriisi“ olid paljud parteid hakanud parlamenti boikoteerima. Nende naasmist takistati 1926. aastal jõuga ning kõigile teistele antifašistlikele parteidele teatati, et nende mandaadid ei kehti enam. Et üheparteilist riiki õigustada, võeti 1928. aastal vastu valimisseadus, milles sätestati, et kõik parlamenti kandideerijad valib välja Fašistlik Suurnõukogu tööandjate ja töövõtjate konföderatsioonide esitatud nimekirjade alusel. See tähendas parlamendivalimiste asendamist rahvahääletusliku diktatuuriga.
Teiseks sammuks oli täitevvõimu tugevdamine ja sõltumatus seadusandlikust võimust. Selleks võeti 1925. aastal vastu seadus, mille järgi Mussolini vastutas otseselt kuninga ees ning 1926. aastal anti talle õigus valitseda dekreetide abil. Peale peaministriameti oli ta aastaks 1929 kaheksa suurema ministeeriumi juht: välis-, sise-, sõja-, mere-, lennundus -, kolooniate, korporatsioonide ja avalike tööde ministeerium .
Kolmandaks sammuks oli Fašistliku Partei ümberkorraldamine ja sellele suurema võimu andmine. 1928. aastal saab 1922. aastal loodud Fašistlikust Suurnõukogust „kõrgeim organ, mis koordineerib valitsuse tegevust“. Lisaks võetakse 1926. aastal vastu riigikaitseseadus, mis näeb ette vanglakaristust igaühele, kes püüab opositsiooniliste organisatsioonide õpetusi, arvamusi või meetodeid propageerida. 1927. aastal loodi teisitimõtlejate vastu võitlemiseks salapolitsei ehk OVRA ( Opera Voluntaria per la Repressione Antifascista), mida ennem oli asendanud relvastatud „mustsärklaste“ rühmitus, mille juhiks Mussolini samuti oli.
Neljandaks sammuks oli riigi ja kiriku suhete parandamine. 1929. aastal sõlmiti Lateraani leping, millega lahendati paavsti ilmaliku võimu küsimus, taastati Vatikani riiklik suveräänsus ning määratleti täpselt kiriku seisund Itaalias. Katoliiklusest sai ainus riigiusk , koolides kehtestati usuõpetus ning paavstile maksti üheksateistkümnenda sajangi kaotuste kompenseerimiseks ligi 2 miljardit liiri . Paavst oli selle lepinguga nõus, sest lootis taastada katoliku kiriku mõju ning Mussolini lootis kiriku toetust fašismi kindlustamisel.
Mussolini algatas ka tugeva propagandakampaania, mis sisaldas nii emotsionaalseid ja teatraalseid etteasteid, kui ka ajakirjanduse kaudu levitavaid pilte, mis kujutasid Mussolinit nii sportauto roolis, hommikusel tervisejooksul kui ka viiulit mängimas. Üsna pea taipas aga rahvas, et kõik need fotod on lavastatud ja et tegelikult on Mussolini tühine isiksus.
Kuigi Mussolini võimule oli väga vähe vastupanu, toimus neil aastail Mussolini vastu paar atentaadikatset. 7. aprilli 1926 üritas iiri naine Violet Gibson Benitot tulistada ning paar kuud hiljem, 31. oktoobril, üritas sama 15-aastane Anteo Zamboni. Samal aastal, 11. septembril üritas itaalia anarhist Gino Lucetti visata Mussolini autosse pommi, kuid see ebaõnnestus ning Mussolini asemel sai haavata kaheksa jalakäijat. Mussolini ise kommenteeris olukorda sõnadega: „Kuulid mööduvad, Mussolini jääb.“

Fašistlik majanduspoliitika

Majanduses toimusid esimesed muutused aastal 1925, kui riik tegi esimesi samme riigipoolselt juhtimist tugevdada. Mussolini lootis luua era- ja riiklike ettevõtete vahel korporatiivset partnerlust. Peamiseks eesmärgiks oli kaotada erimeelsused erinevate huvide vahel. 1926. aasta määratleti seadusega seitse majandusharu : tööstus, põllumajandus, siseveondus, kaubalaevandus, pangandus, kaubandus ja vaimne töö. Need koondati sündikaatideks, mis allusid 1926. aastal loodud korporatsioonide ministeeriumile.
Korporatiivset majandust loodeti ära kasutada ülemaailmsest majanduskriisist põhjustatud raskustega toimetulekuks, kuid tegelikkuses tekitas see vaid probleeme tööandjate ja tööliste vahel.
Mussolini püüe kaitsta Itaalia liiri maailmaturul ja 1929. aastal selle kursi tõstmine viis Itaalia konkurentsivõime vähenemiseni ning majandus langes juba enne ülemaailmset majanduskriisi. 1930. aastatel sekkus riik rahandusse järjest rohkem ning muutis seda järk-järgult sõjaksvalmistumisele.
Rasketööstust eelistati tarbijale orienteeritud tootmisele ning toetati aktiivselt eraettevõtete arengut. Riigilistelt olulistele tööstusharudele hakati jagama riiklikku toetust.
Pärast ülemaailmset majanduskriisi olid Itaalia eeldused sellest kiiresti taastumiseks head, kui kahjuks ei suudetud tähtsaid ebakohti kõrvaldada. Riigi lõuna- ja põhjaosad oli erineva arengutasemega, tööviljakus oli madal ning kõrgetest hindadest tingitult vähenes sisetarbimine. Olukorrale ei aidanud kaasa ka pidev ressursside paigutamine sõjalistesse konfliktidesse. Mussolini püüdis Lõuna-Itaaliale elu sisse puhuda ning seetõttu kavatseti sinna rajada uus linn Mussolinia, kuid see plaan ei teostunud ja tulevase linna kohale jõuti rajada vaid paar ehitist.
Põllumajanduses oli rõhk teraviljakasvatamisel, mida Mussolini isiklikult meedias propageerida üritas. Teravilja loodeti kasvatada niipalju, et riik suudaks ennast sellega ise varustada. Selleks võeti maad teiste kultuuride alt ning tehti kampaaniaid põllumajandusmaa juurde loomiseks. Selleks loodi maaparanduskavasid ning loodeti suurendada sündide arvu. 1939. aastaks oli teraviljatoodang tõusnud 100%. Kuna kultuurid nagu oliivid ja tsitruselised , millelt maad võeti, olid Itaalia peamised ekspordiallikad, kaotas riik suure osa oma välisturust.
Edasiminekuks tehti suuri pingutusi ning valituses osa majanduses suurenes pidevalt. Samas tõi see kaasa konflikte ja mõjutas suuresti sotsiaalpoliitikat.

Fašistlik välispoliitika

Mussolini välispoliitika tulenes peamiselt kolmest aspektist . Esimeseks oli jätkata Itaalia mõju suurendamist Euroopas, millega oli algust tehtud juba enne I maailmasõda. Teiseks oli Pariisi rahukonverentsi järgne pettumus, sest Itaalia oli saanud enda arvates juurde liiga vähe maad. Kolmandaks soovis Mussolini aga taastada Rooma impeeriumi aegset hiilgust.

1922-1929

Esimesed suured sammud välispoliitikas toimusid juba 1923. aastal, kui kindral Tellinile ja tema saatjaskonnale, kes märkisid Kreeka ja Albaania vahelist piiri, tehti terroristide poolt atentaat . Mussolini kasutas seda Kreeka hirmutamiseks ja nõudis ametlikku vabandust ning 50 miljoni liiri suurust kahjutasu. Kreeka seda aga ei täitnud, misjärel Mussolini lasi okupeerida Korfu saare. Kreeka kaebas Rahvasteliitu ning kuigi alguses ei võtnud Mussolini Rahvasteliidu nõuet oma väed sealt välja tuua ja hakkas sinna sõjaväebaase ehitama, pidi ta seda lõpuks Inglismaa suurele survele siiski tegema. Paar nädalat pärast seda okupeeriti Fiume linn, mille valitsemisõigusi pidasid enda omaks nii Itaalia kui ka Jugoslaavia . Kuna Jugoslaavia liitlased ei suutnud appi tulla, siis pidid nad sellega leppima ning Itaalia võit vormistati 1924. aastal Rooma lepinguga.
1925. aastal hakkasid Saksamaa, Prantsusmaa ning Inglismaa välisministrid arendama riikidevahelist koostööd ja kollektiivset julgeolekusüsteemi. Ka Itaaliat kutsuti sellesse ringi, kuid Mussolini keeldus. Seejärel hakkasid talle järjest suuremat survet avaldama nii sisepoliitilised diplomaadid, kui ka Prantsuse ja Inglise diplomaadid, eesotsas Inglise välisminister Chamberlain ’ga. Lõpuks muutis Mussolini meelt ning kirjutas alla Locarno paktile, mille järgi sõda võrdub kuriteoga.
Kuigi väliselt hakkas Mussolini välispoliitika joon pärast Korfu intsidenti teiste riikide silmis paranema, siis tegelikult oli olukord vastupidine . Mussolini oli vaenulik Prantsusmaa suhtes, sest Prantsusmaa takistas Itaalia laienemist Vahemeremaadesse ning Aafrikasse ning paljud antifašistid olid seal paguluses . Kuna Lääne-Euroopas ei olnud võimalust midagi ette võtta, hakati survestama Balkanit , kus tema peasihtmärgiks oli Prantsusmaa poolt toetatav Väike Antant, millesse kuulusid Rumeenia , Jugoslaavia ning Tšehhoslovakkia. Kuigi alguses püüti seda lõhkuda sõprus- ja kaubanduslepingutega, sekkuti varsti relvadega, mistõttu Väike Antant veelgi tugevnes ning Mussolini hakkas toetama hoopis Albaaniat, Ungarit ja Bulgaariat.
Samasse perioodi jäävad ka Mussolini head suhted Eestiga, kui Itaalia toetas koos nelja teise riigiga Eesti astumist Rahvasteliitu. Tänuks toetuse eest pälvis Mussolini koos mitme Itaalia riigitegelase ja diplomaadiga 29. aprillil 1925. aastal Vabadusristi 3. liigi 1.järgu.

1930-1935

Kümnendi alguses valitsenud ülemaailmne majanduskriis andis Mussolinile manööverdamisruumi. Ta soodustas Euroopas rivaalitsevate blokkide teket ja õhutas nendevahelist rivaalitsemist. Ise ei hoitud kummalegi poole, vaid nende käes oli lepitaja roll, tänu millele igast olukorrast kasu lõigati. Kõige suuremateks vaenupoolteks olid Inglismaa koos Prantsusmaaga ja Saksamaa, kes soovis Versailles ’ lepingut olematuks muuta. Mussolini lootis, et lõpuks muutuvad Inglismaa ja Prantsusmaa Itaalia abist nii sõltuvaks, et loovutavad Itaaliale vastutasuks territooriume nii Vahemeremaades kui ka Aafrikas. Mussolini arvas, et kui Inglismaa ja Prantsusmaa Itaalia abi ei vaja, võib ta minna Saksamaa poolele.
Samal ajal toimusid aga Saksamaa sisepoliitikas suured muutused seoses Hitleri võimuletulekuga ning Itaalia hakkas kartma Austriast ilma jäämist. See sundis Itaaliat tegema koostööd Prantsusmaaga, sest kummalegi ei meeldinud mõte Saksamaa laienemisest. See sundis Prantsusmaad ja Itaaliat jaanuaris 1935. aastal sõlmima lepingut, millele aprillis järgnes Stresa Rinne, milles koos Inglismaaga mõisteti hukka Saksamaa taasrelvastumine.
Jaanuaris 1935. aastal kohtumises Prantsusmaa välisminister Lavaliga sõlmiti lisaks ka suuline leping, milles Mussolini lubas vastutasuks vabadele kätele Etioopias toetada Prantsusmaad Saksamaa Austriasse laienemise vastu. Pärast seda otsustas Mussolini põhirõhu Euroopa asemel suunata Aafrikasse, et jätkata impeeriumi loomise plaane.

1935-1940

Esimesed sammud Etioopia vallutamiseks tehti juba 1934. aastal, kui Itaalia Somaaliamaa piiri äärses oaasis Etioopia poolel viibinud itaallaste rühma pihta avati tuli. Etioopialt nõuti kohest vabandamist, sest Itaalia väitis, et neil on õigus seal viibida. Kuna seda aga ei tulnud, anti asi Rahvasteliidule lahendada. Kuna tähtsamad riigid olid Mussolini poolt, otsustas Rahvasteliit , et Itaalial pole selles mingit süüd. Seejärel sai Mussolini alustada rünnakut, mis algas Eritreas 1935. aasta oktoobris. Kuu aega hiljem, kui itaallased kasutavad Etioopia sõjaväelaste ja tsiviilelanike vastu mürkgaase. Selle tagajärjel rakendas Rahvasteliit Itaalia vastu majandussanktsioone, aga kuna elutähtsad toorained jäid Itaaliale alles, polnud selles vallutusplaanidele mingit mõju. 1936. aastaks vallutatakse kogu Etioopia ning sellest saab Itaalia koloniaalvaldus.
Etioopia sõjal olid omad tagajärjed ka Euroopa poliitikale. Itaalia lootis võiduga Etioopias tõestada Saksamaale oma tõelist võimu. Kuid tänu olukorra venimisele ja Inglismaa ning Prantsusmaa tähelepanule annab see võimaluse Hitleril kiiresti Saksamaad võimsamaks muuta. Tagajärjena hakkab Saksamaa alates 1936. aastast Itaaliat aina rohkem mõjutama.
Oma jõudu oleks Mussolini pärast Etioopiat uuesti koondama hakata, kuid selle asemel otsustati sekkuda Hispaania kodusõtta, lootes sellega levitada fašistlikku võimu teistesse Vahemeremaadesse. Hispaaniasse saadeti 50 000 sõdurit ning 14 miljardi liiri eest sõjavarustust. Ei sõja ajal ega ka pärast seda ei suhtunud Hispaania Itaaliasse kuigi hästi.
1937. aastal hakkasid Inglismaa ja Prantsusmaa relvastuma, Itaalia ei suutnud tänu sõjakaotustele ja väikesele tööstusele teistega sammu pidada. Kuna sõjad olid mõjunud Itaalia tööstusele, hakkas mõjuvõim Balkanil Itaalia käest Saksamaa kätte liikuma. Kõik see mõjutas Mussolinit tegema Hitleriga vastumeelselt koostööd.
Itaalia-Saksamaa liit vormistati Berliini-Rooma teljena, millele järgnes kokkulepe ühisinterventsiooniks Hispaaniasse. Telge tugevdati 1937. aastal Kominterini-vastase paktiga Saksamaa ja Jaapani vahel ning 1939. aastal Itaalia ja Saksamaa vahelise Teraspaktiga, millega kohustati teineteist toetama mis tahes ründe- või kaitsesõjas.
Kuigi Mussolini arvas, et ollakse üks tugevamaid riike Euroopas, alluti tegelikult Saksamaale, sest kõiki tähtsaid otsuseid võttis vastu Hitler . Mussolinit hoiti Saksamaa kavatsustest teadmatuses. Näiteks polnud Itaalial 1939. aastal aimu ei Böömimaa okupeerimisest märtsis ega ka Saksamaa-Nõukogude Liidu vahelise pakti sõlmimisest augustis. Mussolini oli arvanud, et Saksamaa ei astu sõtta ennem aastat 1943, kuid pärast seda, kui Saksamaa 1939. aastal Poola tungis, oldi suures kimbatuses. Kuna Teraspakt sidus Itaalia sõjaliselt Saksamaaga, aga Itaalia oli oma sõjalisi varusid seoses Albaania vallutamisega sama aasta aprillis tõsiselt vähendanud, pidi Itaalia paluma varustust Saksamaalt. Saksamaa seda aga vajalikus koguses anda ei tahtnud ning seega tuli Itaalial Teraspaktist häbiga taganeda .

Itaalia II maailmasõjas

Kuna Itaalial puudusid vahendid sõjas osalemiseks, kuulutati 3. septembril 1939 välja neutraliteet. Samal ajal näitas Saksamaa oma jõudu, purustades Poola, Norra, Belgia ja Hollandi. Prantsuse ja Inglise väed tundusid nõrgenevat. Mussolini arvas, et sõda kestab veel paar nädalat ning otsustas Hitleriga uuesti liituda ning näidata, et Itaalia ei ole nii nõrk kui paistab.
Kõik ei läinud aga nii nagu oodati. Itaalia väed ei suutnud Prantsuse vägedega suurt edu saavutada. Samuti ei soovinud Saksamaa oma edu Itaaliaga jagada. Et Mussolini soovis siiski Aafrikas endale territooriume haarata, hakkasid niigi nõrgad väed sõdima ka Aafrikas. 1940. aasta septembris rünnati Liibüa kaudu Briti-Egiptust ning oktoobris rünnati Kreekat. Itaallased pidid mõlemas olukorras tunnistama vastaste paremust ning suureks alanduseks pidid Mussolini sakslased endale appi kutsuma, tänu millele itaallasi edu saatis. Ometi kaotati saadud territooriumite kõrval tähtsad kolooniad Somaalia -maa, Eritrea ja Etioopia.
Sattunud ebaõnnejadasse, muutus Mussolini mõtlemine ebaratsionaalseks ning ta hakkas toetama sõja laiendamist. 1941. aastal sundis ta Hitlerit kasutama Itaalia vägesid rünnakus Nõukogude Liidu vastu ning kuulutas samal aastal USA’le sõja, lootes, et USA on sõjas osalemiseks liiga nõrk. Kuigi Mussolini lootis teljeliidus säilitada mingitki mõju, oldi tegelikkuses Saksamaast täielikus sõltuvuses.
Kõik muutus aga veelgi halvemaks siis, kui Saksamaa hakkas sõda kaotama. 1942. aastal toimusid ägedad lahingud Põhja-Aafrikas. Kuna Hitler aga otsustas, et tähtsam oleks rünnata Venemaad, siis võeti väed Põhja-Aafrikas välja ning see andis lääneliitlastele võimaluse alustada rünnakut teljeriikide purustamiseks . Selleks otsustati rünnata teljeriikide kõige nõrgemat punkti ehk Itaaliat. Juulis 1943 hõivasid väed Sitsiilia ning kui lõpuks Mandri-Itaaliasse jõuti, oli Mussolini juba võimult kõrvaldatud ning 8. septembril anti ametlikult liitlastele alla, kuid kuna sakslased okupeerisid Põhja-Itaalia, siis kestis sõda veel kaheksateist kuud edasi.

Antisemitism ja rassism

1920. aastatel polnud rassism Itaalias probleemiks, sest juute oli liiga vähe ning paljud neist olid fašistliku partei liikmed. Ka taunis Mussolini natside juudiküsimust ning andis 1923. aastal juutidele täieliku seadusliku staatuse ning 1933. aastal pakkus pelgupaika juudipagulastele Saksamaalt.
Seejärel muutis Mussolini aga meelt ning koostas 1938. aasta juulis „Rassimanifesti“, milles öeldi, et „itaalia rahvas on aaria päritolu ja tema kultuur on aaria kultuur“ ning et „itaalia tõug on puhas ning juudid siia ei kuulu“. Järgnevalt keelati juutide abiellumine mittejuutidega ning kõrvaldati juudid tähtsatelt kohtadelt rahanduses, hariduses ja poliitikas. Kehtestati varalised piirangud ning kõik juudid, kes olid Itaaliasse tulnud pärast 1919. aastat, pidid riigist lahkuma .
Rassistlik suhtumine sai alguse Etioopia sõdadega, kui juutides intellektuaalid seda kritiseerisid ning tugevnes seda enam, mida rohkem Itaalia Saksamaast sõltuvaks sai. Kuigi juutidevastaseid seadusi oli tehtud piisavalt, jäid enamused neist täiel määral täide viimata ning antisemitism kadus koos Mussolini langemisega.

Haridus ja kultuur fašistlikus Itaalias

Niipea kui hakkas muutuma riigi poliitiline olukord, oli vaja asuda muutma ka rahvuslikku identiteeti. Selleks kasutati reforme nii hariduses kui ka kultuuris. Kuna lastes nähti tuleviku-fašiste, oli riigi haridussüsteem ning noorteorganisatsioonid Mussolini erilise tähelepanu all.
Esimene samm hariduse muutmiseks tehti 1923. aastal, kui haridusminister Gentile otsustas, et tehnika- ja humanitaarharidus tuleb lahutada. Tehnikaharidus jäi hooletusse ning põhirõhku pandi heale grammatikaoskusele ning intelligentse eliidi moodustamisele. See tekitas aga lapsevanemates suurt vastuseisu ning sai seetõttu kesta ainult aasta. Aasta-aastalt muutusid fašistlikud vaated koolis järjest tugevamaks. Suurem murre tehti 1936. aastal, kui õpikutest tehti riigi monopol ning heaks kiideti ainult üks ajalooõpiku variant, mis teatas algklassiõpilastele: „Duce jälgib igaühte teist.“ Fašismi ja Mussolini kultus oli nähtav ka teistes õppeainetes. Näiteks üks 3.klassi matemaatikaülesanne nägi välja selline: „Kuulsusrikas sõda Aafrikas kestis 7 kuud. Mitu päeva see kestis?“ Grammatikas pandi õpilasi aga pöörama selliseid tegusõnu nagu kuuletuma , uskuma, võitlema.7
1938. aastast hakati koolis õpetama ja praktiseerima ka rassismi. 1939. aastal kehtestati fašistlik kooliharta. Koolikohustuse lõppemise vanust tõsteti 12 aastalt 14-le, suurenes keskhariduse omandanute arv ning kirjaoskamatus langes 10%.
Kuna haridussüsteemist oli võimalik ka kõrvale hoida, tõhustati noorsoo mõjutamist ka väljaspool kooli. 1926. aastal koondati kõik noorteorganisatsioonid ONB’sse (Opera Nazionale Balilla). 1930. aastatel muudetakse noorteorganisatsioonide piire. Poistest said nelja-aastaselt „hundipojad“, kaheksa-aastaselt astuti Balilla’sse, neljateistaastaselt Avanguardisti’sse ning kaheksateistkümneselt fašistlikesse salkadesse. Poistele õpetati võitlemist, tüdrukutele lastekasvatamist. Balilla tõotus sisaldas lauset: „Mina usun Mussolini vaimusuurusse, meie Püha Isa Fašismi, süütult kannatanute osadusse, itaallaste patust pöördumisse ja Impeeriumi ülestõusmisse.“8, mis näitab fašistliku kasvatuse põhimõtteid.
1937. koondati kõik noorteorganisatsioonid üheks organisatsiooniks Gioventù del Littorio, millesse kuulumine muudeti 1939. aastal kohustuslikuks . Kuigi paljud noored pooldasid fašismi ning tahtsid ära kasutada kõiki võimalusi, mida organisatsioon neile pakkuda suutis (näiteks sportimisvõimalused), suutis siiski ligi 40% end sellest kõrvale hoida.
Riik üritas peale noorte organiseerida ka elanikkonda tervikuna , kasutades selleks töölisühingute baasil 1925. aastal loodud Opera Nazionale Dopolavora’t (OND). OND tegeles töö- ja vaba aja sisustamisega, asutas raamatukogusid, lõi puhkamis- ja sportimisvõimalusi. Kui 1935. aastal loodi OND jaoks eraldi ministeerium, hakkas see lisaks koordineerima massimeediat ideoloogiliseks propagandaks.
Mussolinile kui ajakirjanikule oli tähtis ka kontroll ajakirjanduse üle. Selleks suleti 1926. aastal paljud ajalehed ning ajakirjanikke sunniti astuma Fašistliku Ajakirjanike Liidu liikmeks. Kui alguses tsenseeriti ainult uudiseid, siis varsti hakati jälgima iga ajakirjanikku eraldi. Tänu sellele oli võimalik propageerida Duce kultust ning näidata ükskõik milliseid sündmusi positiivses võtmes. Kuna paljud infokillud olid teada ainult üksikutele isikutele, siis viis selline ajakirjandus lõpuks olukorra nii kaugele, et valitsuses muutus desinformeerituks ning isegi Mussolini hakkas lõpuks ajakirjanduse väljamõeldisi uskuma.
Kultuuri allutamine riigile toimus alles 1930-ndatel aastatel, kuigi ka siis ei muutunud see nii fašistlikuks kui näiteks Saksamaal natsimeelseks. Kuna Mussolini arvas, et kunsti ei peaks tegema kunsti pärast, vaid praktilistel põhjustel, siis püüdsid 1935. aastal loodud propaganda- ning 1937. aastal loodud rahvakultuuri ministeerium juhtida muusikat, kirjandust, kunsti ja kino.
Mussolini jaoks kõige võimsaks kultuurivaldkonna relvaks oli filmikunst . Selle arendamiseks loodi 1925. filmiinstituut ning 1934. aastal kinematograafiaamet. Valitsus andis ette, mitu filmi aastas ning mis teemadel tegema peaks. Kuna enamus filme toodeti eraettevõtetes, kus propagandat ei järgitud ning uus filmipõlvkond eelistas realismi, mitte fašistlikke väljamõeldisi, siis pöördus lõpuks Mussolini võimsaim relv tema enese vastu.

Diktatuuri sotsiaalsed mõjud

Kuigi võimule tulekul ütles Mussolini selge sõnaga, et fašism kaitseb kõigi klasside huve, polnud see tegelikult nii. Valitsus toetas nii tööstureid kui ka maa-aadleid, mis tõttu nad ei majanduskriisist puutumata. Halvemini läks aga keskklassil. Need, kes tegelesid eraettevõtlusega, said majanduskriisis rängalt lüüa. Hästi läks aga neil, kes töötasid valitsusaparaadis, sest seal oli palju töökohti ning kõrged palgad , palju hüvitisi ja soodustusi.
Kuna enamus itaallasi valitsuse toetust ei saanud, oli alamklasside elu kehv . Linnatöölised kannatasid töösturite mõju all ja see tekitas suurt tööpuudust. Maatöölised ja talupojad, kellel maal olukord veel rängem oli, tulid linnadesse elama ning laiendasi sealseid agulipiirkondi. Palgad olid väga väiksed ja toit kallines pidevalt, mistõttu ei saanud tavainimesed endale enam lubada sellised toiduained nagu liha, või ja suhkur. Mussolinile see aga korda ei läinud. Riik püüdis küll vaesematele abiraha jagada, aga see jäi liiga väikseks, et mingit muutust tuua. Paljud inimesed elasid kas savist hüttides või kümnekesi ühes toas.
Raske oli ka naiste elu fašistlikul ajal. Mussolini nägi naist vaid kui lastesünnitajat, pere eest hooldajat ja kodutöödetegijat. Selleks võeti 1932. aastal vastu kriminaalseadus, millega keelati rasestumisvastased vahendid, steriliseerimine ja abordid ning meestele anti võim naise üle nii rahaliselt kui ka seaduslikult. Naistel piirati juurdepääsu enamikele tööaladele, mis 1938. aastaks oli jõudnud niikaugele, et naised ei tohtinud töötada rohkemal kui 10% kogu töökohtadest. Ka soovitati naistel loobuda mehistest harrastustest nagu näiteks ratsutamine ning pikkade pükste kandmisest.
Kuigi enamasti olid diktatuuri sotsiaalsed mõjud negatiivsed, kaasnes sellega ka paar positiivsed asja. Näiteks suurendati vanaduspensioni ja töötu abiraha. Arstiabi paranes niivõrd, et laste suremus ja tuberkuloosi haigestumine vähenes tunduvalt.
Elujärg Itaalias ei olnud eriti hea, puudus valitsevale režiimile eriline vastupanu ja rahvas suhtus sellesse küllaltki lojaalselt. Rahuolematus muutus mässu alustamiseks piisavalt suureks alles siis, kui Itaalia oli astunud II maailmasõtta ning riik oli paari sammu kaugusel kodusõjast.

Mussolini langemine

Seoses vastumeelsusega Itaalia lüüasaamisele II maailmasõjas ning nõrgale majandusolukorrale hakkas hoogu koguma opositsioonile liikumine. Töölised streikisid ja erinevad poliitilised parteid hakkasid end uuesti koguma. Ka need rühmitused, mis fašistlikku režiimi toetanud olid, hakkasid vaikselt mõtlema Mussolini võimult kõrvaldamisele.
Põhjused, mis aitasid Mussolini tagandamisele kaasa9:

Mussolini ei allutanud enda võimu alla kogu riigiaparatuuri, mistõttu kuningavõim jäi alles ning kuningas mängis tema tagandamisel pearolli.
Mussolini ei suutnud sõjaväge täielikult endale allutada nagu suutis näiteks Hitler, sest truudust vannuti Itaaliale isiklikult, mitte Mussolinile.
Mussolini ei suutnud fašistlikku liikumist ühtseks liita ning seetõttu oli tal raskel ajal puudu sisemisest toetusest .
Mussolinil puudus tugev sõjaväeline liitüksus nagu oli Hitleri Waffen-SS ja tema luureteenistus oli lünklik.

Kõik algas sellest, kui Mussolini 1943. aasta vallandas enamuse Fašistliku Partei kõrgematest võimukandjatest. See ajas parteis sisemisele võimuvõitlusele ning 1943. aasta Fašistliku Suurnõukogu istungil heideti Mussolinile ette oskamatut sõjategevust ning nõuti, et riigi seaduslikud organid taastataks ja Mussolini lahkuks kohalt. Toimus hääletus ning ettepanek läks läbi 19 häälega seitsme vastu. Järgmisel päeval vabastas kuningas Vittorio Emanuele Mussolini ametist ning ta toimetati Gran Sasso vanglasse.
Hitler oli Mussolini tagandamisest rabatud ja saatis talle oma abi, tänu millele õnnestus 12. septembril Mussolinil vanglast põgeneda. Mussolini viidi Saksamaale, kus sündis mõte luua liitlaste poolt okupeerimata Itaalia osast uus fašistlik riik, milleks sai Itaalia Sotsiaalvabariik (Repubblica Sociale Italiana) ehk Salò vabariiik (1943-1945).
Kuigi Mussolini püüdis rakendada kõiki meetmeid uue riigi juhtimiseks , ei suutnud ta endale piisavalt toetajaid leida. Ühed osapooled olid selle vastu, et peavad alluma Saksamaa juhtimisele, teised osalesid klassisõjas ning samal ajal toimus riigis fašistide ja antifašistide vahel kodusõda.
Põhja-Itaalia koos Itaalia Sotsiaalvabariigiga läks 1945.aastal täielikult Saksamaa kätte ning seega sõltus Mussolini tulevik täielikult Saksamaa edust II maailmasõjas. Pärast seda, kui Saksamaal tuli sõjas alla anda, üritas Mussolini Itaaliast põgeneda, kuid sattus koos oma armukese Clara Petacciga partisanide kätte, kes nad 28. aprillil maha lasid. Seejärel riputati nende mõlema moondunud kehad Milanos Piazzale Loreto’l rahvale vaatamiseks välja. Justkui saatuse õela pilkena oli Mussolini kord fašistidele omases sõjakas vaimus öelnud, et igaüks sureb just niisugust surma, nagu ta väärt on10.

KOKKUVÕTE

Distsiplineerimatust poisist kasvas üks tähtsamaid poliitikuid Euroopas, kes oli eeskujuks paljudele teistele. Noorusaegne kaine mõistus, mis näis andvat Mussolinile eluaegset võimu ja igavest rahva toetust, muutus peagi auahneks ja kaalutlematuks tegevuseks. Mussolini ei osanud piisavalt ära kasutada rahva vajadust uue valitsuskorra järele ning tekitas ebareaalsete seadustega ja muutumisega Saksamaa käsualuseks rahva seas uut vaenu ja rahulolematust. Samas tegi ta palju ka riigi edasiarendamiseks.
Õiget hinnangut Mussolini elule anda on raske ilma teadmata kõiki tegureid ja motiive, kuid kindel on see, et päris hukka tema tegutsemist mõista ei saa.

Kirjanduse loetelu

Hibbert, C. 1997. Benito Mussolini elulugu. Tallinn: Olion

Kivisikk, A. 1993. Meteoorid poliitkas. Viljandi: AS KTK

Laaman , E. 1991 Demokraatia ja diktatuur. Pärnu: Perona

Lee, S. J. 2002. Euroopa diktatuurid 1918-1945. Tallinn: Kunst

Williamson, D. 1997 From Socialist to Fascist. London: Hodder & Stoughton

Ideon, A. 3. märts 2004. Eesti Ekspress . Benito Mussolini – Eesti Vabadusristi kavaler. [ http://blog.ekspress.ee/viewdoc/58C6CFF7804A52ECC2256EA60044EEBD ]

LISAD

Lisa 1: Kaart Itaalia valdustest 1939. aastal.

Lisa 2: Pilte Benito Mussolinist

Mussolini sõdurina I maailmasõjas
Fašistlik tervitus paraadil
Mussolini kõnet pidamas
Benito Mussolini ja Adolf Hitler kohtumisel Münchenis
Benito Mussolini ja Clara Petacci surnukehad Piazzale Loreto’l
1Hibbert, 1997, lk 15
2 Isik, kes sooritab eksameid õppeasutuses, ilma et oleks seal õppinud.
3 Vägivalla apostel
4 Suur juht
5Hibbert, 1997, lk 53
6 Lee, 2002, lk 149
7 Hinton, C. Hite, J. 1998 Fascist Italy.
8 Wolfson, R. 1987 Years of Change .
9 Lee, 2002, lk 213
10 Barzini, L. 1964 Encounter .
26

.DOC Laadi alla originaalfail 26 lk · .doc · 104 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

104 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Sinner Õppematerjali autor

SISUKORD

SISSEJUHATUS 4
1. BENITO MUSSOLINI 5
1.1 Benito Mussolini lapsepõlv 5
1.2 Benito Mussolini ja haridus 5
1.3 Aastad Šveitsis 1902-1904 6
1.4 Aastad I maailmasõjani 7
1.5 Mussolini isiklik elu 1917-1945 8
2. FAŠISTLIK ITAALIA 10
2.1 Itaalia enne Mussolini võimuletulekut 10
2.2 Fašistliku liikumise teke 10
2.3 Üleminekuperiood 1922-1924 11
2.4 Diktatuuri algusaastad 1925-1930 12
2.5 Fašistlik majanduspoliitika 13
2.6 Fašistlik välispoliitika 14
2.6.1 1922-1929 14
2.6.2 1930-1935 15
2.6.3 1935-1940 16
2.6.4 Itaalia II maailmasõjas 17
2.7 Antisemitism ja rassism 18
2.8 Haridus ja kultuur fašistlikus Itaalias 18
2.9 Diktatuuri sotsiaalsed mõjud 20
2.10 Mussolini langemine 21
KOKKUVÕTE 23
KIRJANDUSE LOETELU 24
LISAD 25
Lisa 1: Kaart Itaalia valdustest 1939. aastal. 25
Lisa 2: Pilte Benito Mussolinist 26

itaalia ajalugu ii maailmasõda fa?ism i maailmasõda riigipööre rassism hitler

Sarnased õppematerjalid

pptx

Põhjalik Powerpoint esitlus Benito Mussolinist

Benito Mussolini Lapsepõlv Täisnimi Benito Amilcare Andrea Mussolini Sündis 29. juulil 1883 Predappio kogukonnas Varano di Costa külas Mussolini isa Alessandro Mussolini oli ametilt sepp Mussolini ema Rosa oli sügavalt usklik naine (vastupidiselt tema isale, kes oli ateist) ning töötas kooliõpetajana Õde Edvige ning vend Arnaldo Juba lapsena näitas Mussolini välja oma sallimatust usuküsimustes Mussolinit peeti raskeks lapseks: ta oli riiakas, isekas, sõnakuulmatu, tujukas ning kakles pidevalt teiste külalastega. Mussolinit nimetati suureks unistajaks, kes võis tundide kaupa loodust imetleda ,,Ühel päeval hämmastan ma maailma." Haridus Mussolini pandi üheksa-aastaselt munkade poolt juhitud Faenzi kooli Tema järgmiseks kooliks sai Giosuè Garducci Forlimpopolis Lõpetas 18 aastasena ning sai õpetajakutse Aastad Sveitsis 19021904

Ajalugu

doc

Benito mussolini ja tema fasistlik liikumine

Tartu Kunstigümnaasium Referaat ,, Itaalia ja Mussolini" Andrea Engelbrecht 9.a klass Tartu 02.12.2009 Benito Mussolini Benito Mussolini, täisnimega Benito Amilcare Andrea Mussolini, oli lühikest kasvu, kahvatu, võimsa alalõuaga ja teravate tumedate silmadega mees. Mussolini sündis 1883.aastal Forli linnas vaesesse sepa perre esimese lapsena. Nende pere oli väga vaene nad elasid kahekordse maja teisel korrusel, kahes ülerahvastatud toas ning nende lapsed said väga kasinalt süüa. Talle ei suudetud võimaldada kuigi suurt haridust. 1918. aastal oli Benito Mussolini üks tuhandetest Itaalia sõduritest, kes tulid tagasi Esimese maailmasõja lahinguväljadelt.

Ajalugu

docx

Benito Amilcare Andrea Mussolin

Kool Nimi klass Referaat Benito Mussolini Juhendaja: Asukoht Sisukord Sissejuhatus.................................................. ....................................................................................3 Benito Mussolini.................................................... ...........................................................................4 Pildid...................................................................... ...........................................................................7 Kokkuvõte.............................................................. ...........................................................................8 Kasutatus kirjandus...............................................

Ajalugu

ppt

Benito Mussolini

Voldemar B.Mussolini oli lühikest kasvu, kahvatu, võimsa alalõuaga ja teravate tumedate silmadega mees. Ta sündis 1883. aastal Forli linnas, vaeses peres. 1918. aastal oli Benito Mussolini üks tuhandetest Itaalia sõduritest, kes tulid tagasi Esimese maailmasõja lahinguväljadelt. Tema fasistlik partei kogus rahva hulgas suurt poolehoidu ja 1922. aasta oktoobris sai Mussolinist Itaalia peaminister, kes 1925. aastast alates valitses riiki kui diktaator. Väiksena oli Benito rahutu ja püsimatu laps, ta oli väga sõnakuulmatu ja agressiivne. Kodus käitus ta tujukalt ning koolis oli kiusaja. Varsti saadeti ta rangemasse kooli, kus ta tõestas ennast veel hullemana- ründas kaasõpilasi taskunoaga. Ta visati koolist välja ja saadeti Giosuè Carducci kooli Forlimpopolis, kust ta peagi taas pahanduste tõttu välja visati. Kõige selle kõrval oli Benito Mussolini siiski tark ja läbis lõpueksamid ilma raskusteta. Ta töötas mõnda aega koolis

Ajalugu

doc

Benito Mussolini

Kasvas rahulolematus. Julgemalt hakkas ennast näitama maffia. Sotsialistide juhtimisel algas ettevõtete ülevõtmine tööliste poolt. Riigis algas anarhia, valitsus oli võimetu olukorda kontrollima. Parlamendifraktsioonid kulutasid kogu energia poliitiliste vastaste kahjustamiseks. Paljudele paistis, et Itaalias hakkavad korduma Venemaa sündmused. Rahvas ootas tugevat kätt. Seda lubas uus liikumine, mis hakkas ennast nimetama fasistlikuks. Selle liikumise juhiks oli Benito Mussolini. Benito Mussolini lapsepõlv Ta sündis 29. juulil 1883. a. Tema isa Alessandro oli külasepp, kes elatus juhutöödest. Ta oli riiaka loomuga, pidas ennast sotsialistiks. Laste kasvatamise parimaks vahendiks pidas rihma. Ema Roza oli sügavalt usklik inimene, ametilt külakooliõpetaja. Just tema pidas oma palgast peret üleval. Hiljem on rõhutatud, et isa mõju domineeris Mussolini poliitilise karjääri esimeses osas, mil ta oli vasakpoolne.

Ajalugu

docx

Itaalia. Benito Mussolini. Fašism

Julgemalt hakkas ennast näitama maffia. Sotsialistide juhtimisel algas ettevõtete ülevõtmine tööliste poolt. Riigis algas anarhia, valitsus oli võimetu olukorda kontrollima. Parlamendifraktsioonid kulutasid kogu energia poliitiliste vastaste kahjustamiseks. Paljudele paistis, et Itaalias hakkavad korduma Venemaa sündmused. Rahvas ootas tugevat kätt. Seda lubas uus liikumine, mis hakkas ennast nimetama fasistlikuks. Selle liikumise juhiks oli Benito Mussolini. Benito Mussolini lapsepõlv Ta sündis 29. juulil 1883. a. Tema isa Alessandro oli külasepp, kes elatus juhutöödest. Ta oli riiaka loomuga, pidas ennast sotsialistiks. Laste kasvatamise parimaks vahendiks pidas rihma. Ema Roza oli sügavalt usklik inimene, ametilt külakooliõpetaja. Just tema pidas oma palgast peret üleval. Hiljem on rõhutatud, et isa mõju domineeris Mussolini poliitilise karjääri esimeses osas, mil ta oli vasakpoolne. Ema konservatiivne katoliiklik

Ajalugu

odt

FAŠISM

..3 1 Sõna päritolu...................................................................................4 Fasism kui reziim ja diktatuur........................................................4 Ajalugu...........................................................................................5 Fasism ja Saksamaa......................................................................5-6 Itaalia fasism...................................................................................6 Benito Amilcare Andrea Mussolini........................................6-7 Mussolini võimuletulek.......................................................7-8 Itaalia fasismi tunnusjooned.................................................8-9 Fasismi sümbolid...........................................................................9 Hispaania kodusõda......................................................................9 Antifasism..............................................

Ajalugu

rtf

Benito Mussolini - Lapsepõlv, töökohad

Benito Mussolini Lapsepõlv: Benito Amilcare Andrea Mussolini, sündis 1883.aastal Forli linna vaeses sepa peres esimese lapsena. Nende pere oli väga vaene - Talle ei suudetud võimaldada kuigi suurt haridust. Väiksena oli Benito rahutu ja püsimatu laps, ta oli väga sõnakuulmatu ja agressiivne. Kodus käitus ta tujukalt ning koolis oli kiusaja. Varsti saadeti ta rangemasse kooli, kus ta tõestas ennast veel hullemana- ründas kaasõpilasi taskunoaga. Ta visati koolist välja ja saadeti Giosuè Carducci kooli Forlimpopolis, kust ta peagi taas pahanduste tõttu välja visati. Kõige selle kõrval oli Benito Mussolini siiski tark ja läbis lõpueksamid ilma raskusteta Töökohad:

10.klassi ajalugu

Rohkem sarnaseid