FAŠISM (0)

PIRITA MAJANDUSGÜMNAASIUM

FAŠISM

Referaat

Tallinn 2009
Sisukord
Sissejuhatus.....................................................................................3
Sõna päritolu...................................................................................4
Fašism kui režiim ja diktatuur........................................................4

Ajalugu...........................................................................................5

Fašism ja Saksamaa......................................................................5-6
Itaalia fašism...................................................................................6
Benito Amilcare Andrea Mussolini ........................................6-7

Mussolini võimuletulek.......................................................7-8

Itaalia fašismi tunnusjooned.................................................8-9

Fašismi sümbolid...........................................................................9

Hispaania kodusõda......................................................................9
Antifašism...................................................................................10-11
Neofašism...................................................................................11-12
Fašism Eestis.............................................................................12-13
Kokkuvõte.......................................................................................14
Kasutatud kirjandus.......................................................................15

Sissejuhatus

Käesolev referaat keskendub kahe maailmasõja vahelise Euroopa olukorrale, vaadeldes tekkinud diktatuure. Esimese maailmasõja mõju diktatuuride tekkimisele on ilmne: majandus oli laostunud, ressursid ammendunud, sõjaväed kurnatud . Kirjeldatud olukord viis diktatuurriikide tekkimiseni. Olgu siinkohal nimetatud mõned neist: Mussolini Itaalia, Stalini Venemaa, Hitleri Saksamaa ning diktatuurid Hispaanias, Portugalis, Kesk- ja Ida – Euroopas. Antud referaadis on vaatluse all fašism ning eelkõige fašism Itaalias, sest sealt sai antud liikumine alguse. Samuti vaatleme fašismi Eestis ning uusi fašismi vorme.
Sõna päritolu
Sõna fascismo tuleneb sõnast fascio, mis tähendab 'kimpu' poliitilise või relvastatud rühmituse või rahvuse mõttes. Seda seostatakse ka ladina sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.1 Nimetatud vitsakimp sai Fašistliku Partei embleemiks, sümboliseerides erinevaid fašistlikke rühmitusi, kes ühendatuna omandasid kollektiivse jõu.2
Fašism on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, rassilistele ja kultuurilistele tunnustele toetava rahvusliku ühtsuse loomist, mis üldiselt nendega ei piirdu. Algses tähenduses on see autoritaarne liikumine ning ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922–1943 Benito Mussolini juhtimisel. Fašismi on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele taolistele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane just Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja sundis seetõttu neid nimetama fašistideks.
Fašism kui režiim ja diktatuur
Kõige üldisemalt nimetatakse fašismiks ekstreemset paremäärmuslikku liikumist, mida iseloomustab põlgus demokraatlike traditsioonide vastu. Fašismi iseloomustasid autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus , tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror vähemusrahvuste ( ksenofoobia , antisemitism ), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, vaenuõhkkonna tekitamine poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega.
Pärast Esimest maailmasõda nähti fašismis alternatiivset majandusstrateegiat sotsialismile ja ametiühingute võimule ning ühtlasi ka kapitalismile. Fašism õigustas nõrgemate hävitamist, sest lähtus teooriast, et ellu jäävad kõige paremini kohastunud, niisamuti heideti kõrvale kristlikul moraalil ja eetikal põhinevad traditsioonilised sotsiaalsed väärtused. Fašistlikku parteid juhtis absoluutne liider, kes saavutas isikukultuse staatuse.3

Ajalugu

Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda.
Kohalikest oludest sõltuvalt omandas fašism eri maades erineva kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (‘Võitlusliit’). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922 – 1943), seejärel Saksamaal (1933 – 1945) ja teistes maades.
Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Saksamaa ja Itaalia eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka mitmetes teistes riikides: Hispaanias Falang (tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastaks 1939) jt. Austrias kehtis 1934 – 1938 fašismist mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Sama oli Portugalis alates 1930. aastaist valitsev režiim. Fašismile iseloomulikke jooni oli Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 1935 – 1944, Kreekas 1936 – 1944, samuti Ladina-Ameerika diktatuuridele ja Jaapani militaristlikus režiimis jm. Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil.
Fašism ja Saksamaa
Siinkohal on tarvilik erisuguste parempoolsete režiimide vahel vahet teha ja selgitada välja, millised neist olid fašistlikud. Kõige selgem näide on Mussolini Itaalia, kust ka sõna fašism ise pärineb ning kus avaldusid kõige selgemini fašismi tunnused. Saksamaa tuleb samuti siia arvata – kuigi natsism ei jäljendanud Itaalia fašismi teadlikult, oli neil nii organisatsioonilises kui ka ideelises plaanis palju ühist. Tähtsaim erinevus oli tõuühtsuse ja antisemitismi kilbiletõstmine Hitleri poolt – kumbki neist mõistetest ei kuulunud kuni 1938. aastani Itaalia fašismi arsenali. 4
Fašism omandas riigiti erisuguse kuju.
Samas on ka arvamusi , et Saksamaa ei olnud fašistlik ning rõhutatakse, et Saksamaad valitsesid natsionaalsotsialistid, mitte fašistid.
Itaalia fašism
Benito Amilcare Andrea Mussolini
Aastatel 1922–1943 oli Itaalia peaminister ja diktaator ja seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksamaa marionettvõimuna Itaalia Sotsiaalset Vabariiki.
Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses , mis ei võimaldanud tal saada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, ehkki ta kaua õpetaja ei olnud. Itaalia-Türgi sõja päevil (1910–1911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L´Avanti ('Edasi').
1922. aasta oktoobris organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal demonstratsiooni, nn marsi Roomale, mis oli mõeldud Itaalia valitsusele ning kuningas Vittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks ja nõudis valitsust endale. Mussolini teostab Itaalias riigipöörde ning on esimene moodne diktaator, kes toetub parteile. 531.oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Antifašistidel keelati riigist lahkuda ja nende üle mõisteti kohut . Paljud ka hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. Huvitaval kombel ei kiusatud Mussolini võimuloleku ajal Itaalias juute taga, isegi kõik sünagoogid jäid terveks. 1927. aastal loodi antifašistide jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile .
Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aastal ta kukutati ning Itaalia kuninga käsul arreteeriti. Sakslased vabastasid Mussolini, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aastal 28. aprillil lasti Mussolini maha. Tema ja ta armukese laipa näidati avalikult Milano rahva ees.

Mussolini võimuletulek

Benito Mussolini: “ Omalt poolt eelitan 50 000 püssi 5 miljonile häälele”.6
Itaalia, eesotsas Mussoliniga, oli esimene Euroopa suurriik , kes otsis sõjajärgses olukorras pääseteed paremäärmuslikust poliitikast.7 Mussolini pooldas Itaalia astumist maailmasõtta Antanti poolel. Kuna sotsialistid olid vaimustuses patsifismi ideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti sotsialistide parteist välja. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. Fašistliku liikumise kirjeldamiseks tuleb alustada 1919. aastast, mil Mussolini asutas vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas ennast Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Peamiseks toetajaskonnaks olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud ja futuristid. Fašistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit.
Liikumine vastandas end töölisorganisatsioonidele, kapitalistidele, suurärimeestele ning vaenlasena nähti isegi kirikut. Poolehoid oli seega väga väike ning 1919. aasta valimistel ei saanud fašistid parlamendis ainsatki kohta.
1921. aastal asutas Mussolini poliitilise partei Partito Nazionale Fascista. Seekord olid vaenlasteks sotsialism ja ähvardav punarevolutsioon. Strateegia kandis vilja ning 1921. aastal võitis fašistlik partei parlamendis kolmkümmend viis kohta. 8
1922. aasta oktoobris nõudis Mussolini, et talle antaks valitsuses vähemalt viis ministrikohta. Nõudmise mittetäitmisel ähvardati fašistide sissemarsiga Rooma, et jõuga võim üle võtta. 29. oktoobril sai Mussolini kuningalt ettepaneku moodustada oma valitsus.
Pärast eelpool nimetatud sündmusi algas Itaalias fašistliku valitsemissüsteemiga ajajärk, kus valitsusvõim oli kontsentreeritud poliitiliselt parempoolse diktaatori kätte.
Algselt tähendas "fašism" Benito Mussolini poolt 1919 rajatud Itaalia „Võitlusliitudest" lähtunud poliitilist liikumist, mis tuli Itaalias võimule 1922. Fašism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta tekkis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli aktsioon, ta ei olnud erakond, kuid oli kahel esimesel aastal anti-partei ja liikumine. Fašism on selgesti eraldatav mitte ainult poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja seega ka teostamise lähtekoha - mitmete probleemide ees.
Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta patsifismi, mis peidab endas loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad suurima tõusuni. Järelikult doktriin , mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule kõik internatsionalistlikud ja sotsietaarsed konstruktsioonid . Fašism tähendab samuti oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna ja vanemate austamine ning nõrgemate austamine.
Mussolini edu põhjused:
Itaalia oli juba pikemat aega olnud kriisis ning tavapärased majanduslikud ja poliitilised lahendused ei taganud enam edu. Teiseks, tekkinud uus ideoloogia avas Mussolinile tee võimule. Kolmandaks , poolehoidjaid oli palju, sest olemasolevas korras oldi pettunud.9

Itaalia fašismi tunnusjooned

• Äärmuslikult natsionalistlik , populistlik valitsemisvorm juhikultusega.
  
• Poliitika rõhutatud estetiseerimine ning tahte primaadi rõhutamine majanduse suhtes. Selles lähtub fašism futurismist.
  
• Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; riigivälise poliitilisuse võimalikkuse eitamine .
  
• Poliitiliste sümbolite (mundrite, marsikolonnide ja lippude ) ohter tarvitamine.
  
• Antiigile orienteeritud traditsionalism , mis avaldus eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses, ning samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
  
• Koporatiivne ühiskonnamudel - otseste valimiste asemel rahvaesinduste loomine kutsealaliitude vms. organisatsioonide baasil.10
  

Fašismi sümbolid

Eelpool mainitud vitsakimp ei olnud ainus Fašistliku Partei sümbol. Mussolini relvajõudude vormirõivastuse järgi on must särk saanud Itaalia fašistide tunnuseks ning viimaseid kutsutigi mustsärklasteks. Nimetatud sümbolid, korraldatud demonstratsioonid, tseremooniad, laulud, marsid – kõik võimaldasid eemalduda moodsast individualistlikust maailmast ja sulanduda massi.11
Hispaania kodusõda
1936-1939
Hispaania kodusõjas käis kahe vastandliku ideoloogia, fašismi ja sotsialismi võitlus. Fašism saavutas võidu, millele järgnes 36 aastat diktatuurirežiimi.
Enne Esimest maailmasõda saatis Hispaania oma ekspeditsiooniväed Marokosse Põhja-Aafrikas, et tugevdada seal oma positsiooni. 1921. aastal said Hispaania väed berberite juhi Abd el- Krimi jõududelt lüüa ja Hispaania suutis berberid alla suruda alles 1927. aastal. Marokos 1923. aastal saadud sõjaline kaotus tõi kaasa fašistlik-sõjaväelise diktatuuri eesotsas kindral Primo de Riveraga.
Primo de Rivera valitses Hispaaniat kuni 1930. aastani, mil ta kukutati.
Järgmisel aastal tuli kuningas Alfonso XIII vastu nõudmistele korraldada valimised. Võidu sai vabariiklik partei ja monarhia kukutati. Ülestõusud toimusid ka Astuurias ja Kataloonias ning veebruaris tuli võimule uus rahvarinde valitsus.
Manuel Azaña uude valitsusse kuulus sotsialistliku töölispartei ja kommunistliku partei liikmeid. Ühiselt püüti vastu seista katoliku kiriku mõjule Hispaania riigiasjade ajamisel. Armee ja fašistid toetasid aga kirikut.
FAŠISM SOTSIALISMI VASTU
17. juulil 1936. aastal alustasid kindralid Hispaania Marokos ülestõusu. Kindral Francisco Franco juhtimisel ja natsionalistide ehk falangistide partei toetusel tungisid mässulised Hispaaniasse. Francot abistasid ka Itaalia ja Saksamaa fašistlikud valitsused. Nii sai alguse ränk kodusõda. 1936. aasta lõpuks oli suurem osa Lääne- ja Lõuna-Hispaaniast natsionalistide kontrolli all.
IDEOLOOGIATE VÕITLUS
Vabariiklased , keda toetas Nõukogude Liit, hoidsid enda käes põhjas ja läänes paiknevaid alasid, kus oli rohkem linnu, nende hulgas ka Barcelona, Bilbao , Madrid ja Valencia. Natsionalistid hõivasid Bilbao 1937. aastal. Sama aasta 27. aprillil ründasid natsionaliste toetavad Saksa pikeerivad pommituslennukid Baskimaal Guernica linna, kus surma sai sadu tsiviilisikuid. See oli esimene kord, kui sõja ajal kasutati pommitamist tsiviilelanike vastu ja sellest sai pöördepunkt nüüdisaja sõjas.
Kodusõda oli tegelikult fašismi- ja sotsialismiideede võitlustanner. Vabatahtlikud paljudest riikidest, kes toetasid üht või teist poolt, sõitsid Hispaaniasse, et võidelda oma poliitiliste ideaalide eest.
Umbes 75 000 inimest oli juba saanud surma, enne kui vabariiklaste jõud jaanuaris 1939. aastal Barcelonas ja märtsis Madridis natsionalistidele alistusid. Kindral Franco kuulutati „kuningriigi caudillo-ks ja riigipeaks“.
Franco keelas igasuguse opositsiooni falangistide parteile, taastas katoliku kiriku mõjuvõimu ja tema initsiatiivil astus Hispaania Rahvasteliidust välja. Ehkki Franco pooldas Hitlerit, säilitas ta Teise maailmasõja ajal Hispaania neutraliteedi. Franco valitses Hispaaniat kuni oma surmani 1975. aastal, mil monarhia ja demokraatia riigis taastati.
Antifašism
See on fašismi (sealhulgas natsionaalsotsialismi) vastane ühiskondlik liikumine, mis tekkis vastukaaluks fašismile. Pärast II maailmasõda on antifašistide sooviks fašismi (natsionaalsotsialismi) ning antisemitismi taassünni vältimine, mis pole aga siiski õnnestunud. Rahvusvaheline antifašistlik liikumine ühendab paljusid teistsuguse maailmavaatega inimesi.
Antifašistlik liikumine jaguneb traditsiooniliselt liberaalseks antifašismiks ja võitlevaks antifašismiks, mis aktsepteerib võitluse meetodina ka vägivalda ning teisi ebaseaduslikke meetodeid . Liberaalne antifašism kasutab võitluses ainult vägivallatuid ja seaduslikke meetodeid. Mõlemaid on kritiseeritud oma meetodite tõttu - paljud peavad vägivaldseid meetodeid sobimatuteks, kuid samas kritiseeritakse liberaalse antifašismi liigset sõltuvust võimudest.12
Mõned antifašistid:
(Allan Vainola (eesti kitarrist , laulja, helilooja ja anarhist,) Uno Laht (Eesti luuletaja, prosaist ja publitsist ), Albert Camus (prantsuse kirjanik ja filosoof )
Neofašism
Neofašismiks ehk uusfašismiks nimetatakse pärast Teist maailmasõda tekkinud paremäärmuslikke poliitilisi liikumisi ja õpetusi, millele on omased kõik või osad fašismi tunnusjooned.
Neofašismi täpses mõistes ei ole politoloogid siiani kokkulepet saavutanud, sest fašism on mitmete ajastute vältel paljudes riikides esinenud väga erinevates vormides. Samal põhjusel on üheselt defineerimata ka fašismi enda mõiste
Neofašismi on iseloomustatud kui poliitilist orientatsiooni või ideoloogiat , mille puhul ülistatakse oma rahvuse rolli määral, mis toob kaasa:

• riigi sees vähemusrahvuste diskrimineerimise või assimileerimise;
  
• nõude ühendada riigiga alad, mis asuvad väljaspool selle piire , kuid on asustatud konkreetse riigi põhirahvuse esindajatega;
  
• rahvusliku ühtsuse eelistamise klassi- ja sotsiaalsest staatusest tulenevatele huvidele ning rahvuse puhastamise võõrastest ja kosmopoliitsetest mõjudest.
  

Rahvus on siin määratletud ühe või mitme järgmise tunnuse alusel:
Ühine keel, religioon , päritolu ja/või ajalooline mälu. Oma eesmärkide saavutamiseks peavad neofašistid oluliseks distsipliini ja karmikäelist juhtimist.
Neofašismi tunnustena on loetletud ka:
militarismi, majanduslikku korporatismi, vastuseisu vasakpoolsetele ideoloogiatele nagu kommunism ja sotsialism, kollektivismi, riigi ülistamist, toetust autokraatsele valitsemisvormile ja juhikultust.
Kõik need jooned omistatakse reeglina juba klassikalisele ehk traditsioonilisele fašismile.
Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil
Allpool esitatud nimekirjas on ära toodud mõned poliitilised ühendused, mis on ennast ise fašistlikuks nimetanud või mida on ajakirjanduses neofašismiga seostatud.

• Ameerika Fašistlik Partei (American Fascist Party , Ameerika Ühendriigid)
  
• Ameerika Natsistlik Partei (American Nazi Party, Ameerika Ühendriigid)
  
• Austraalia Esimesena Partei (Australia First Party)
  
• Guatemala Vabariiklik Rinne (Frente Republicano Guatemalteco)
  
• Itaalia Sotsiaalne Liikumine (Movimento Sociale Italiano)
  
• Liikumine "Aleksandr Barkašov" (Движение "Александр Баркашов", Venemaa)
  
• Poola Rahvuslik Taassünd (Narodowe Odrodzenie Polski)
  
• Rahvuslik Jõud Ühtsus (Nacionālā Spēka Savienība, Läti)
  
• Rahvusliku Liikumise Partei (Milliyetçi Hareket Partisi, Türgi)
  
• Rahvusliku Uuendamise Partei (Partido Nacional Renovador, Portugal )
  
• Serbia Radikaalne Partei (Српска радикална странка)
  

• Suurema Rumeenia Partei (Partidul România Mare)
  
• Süüria Sotsiaalne Rahvuslik Partei (al-Hizb as-Sūrī al-Qawmī al-Ijtimā'ī)
  
• Vene Rahvuslik Ühtsus (Русское Национальное Единство)
  
• Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei (Либерально-Демократическая Партия России)13
  

Fašism Eestis
Euroopas oli ainus fašistlik riik Itaalia. Fašistid ei valitsenud kunagi Saksamaad, vaid natsionaalsotsialistid.
Tänapäeval on Eestis sõna fašism väga laialdaselt kasutatav venelaste poolt, kontrollimata sõna fašism mõistet. Seda Moskva poolt, ja eriti nende suhtes, kes võitlesid kommunismi vastu Teises maailmasõjas, kandes saksa sõjaväe vormi bolševismi vastu.
Našistid (Vene noorte rühmitus) ja Moskva linnapea Lužkov on nimetanud Eestit fašistlikuks riigiks. See ei ole enam süütu toiming. Eesti valitsused on kogu aeg seda süüdistamist talunud, ilma et omalt poolt tuua selgust selles küsimuses.
Pronkssõduri teisendamise tagajärjeks on Venemaa inetu fašistlikult häälestatud kampaania Eesti kodanike ja riigi vastu. Propagandasõda Eesti vastu võtab Venemaal ametlikult rangemaid tuure, sest Moskvas olevat "kangelasreporterid" informeerinud seal elavaid lugejaid, et Eestis müüakse "laialdaselt" Hitlerit ülistavat raamatuid. Sellisest alatust propagandast innustatuna on vene nooruse reaktsioon , et fašismi tagasitulekut Eestis tuleb tõkestada. 14
Paljudele eestlastest oli aga pronkssõdur kogu aeg üks "nõukogude aja" monument . On ju avalik saladus , et nõukogude võim alistas mitmed langenud ka pärast surma oma ideoloogia teenistusse ehk kalmistu asemel maeti nad linnaväljakutele.
Selleks, et teha maailmale arusaadavaks, et Eestis ei ole karta fašismi sündi, on ka oma abi pakkunud Eestis loodud Antifašistlik Komitee. Teiseks eesmärgiks on našistidel õhutada vaenu eestlaste ja venelaste vahel, seda eriti mõlema rahvuse noorte hulgas. Arvestades Eesti-Vene mittesõbralikke suhteid, ei ole ka kahtlust, kes sellise komitee tegevust toetab. Vene föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees Markelov rääkis alles üpris hiljuti Eestist kui riigist, kus fašistid jalutavad vabalt ringi ja püstitavad SS-lastele mälestusmärke.15
Teatavasti sellist parteid, mille ideoloogia oleks vastanud või vastaks tavalise fašistliku partei (näiteks Itaalia fašistliku partei või Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei) ideoloogiale, ei ole Eestis kunagi eksisteerinud. Isegi 1930. aastate Vabadussõjalaste Liit oli ideoloogia poolest fašismist väga kaugel. Seetõttu on jutt fašistliku ideoloogia taassünnist Eestist täiesti venelaste endi mõte ja kujutelm.
Kokkuvõte
Winston S. Churchill ütles: „Fašism oli kommunismi vari või tema värdjas.”16
Sellal kui kapral Hitler end Münchenis saksa ohvitserideklassile kasulikuks tegi, õhutades sõdurites ja töölistes metsikut viha juutide ja kommunistide vastu, keda ta Saksamaa lüüasaamises süüdlaseks kuulutas, pakkus teine seikleja Benito Mussolini Itaaliale uut valitsemisdoktriini, mis tõotas Itaalia rahvale pääsu kommunismist, samal ajal aga andis Mussolinile endale kätte diktaatorliku võimu. Nii nagu fašism sündis kommunismist, nii arenes natsism välja fašismist. Sel kombel said alguse need sugulaslikud liikumised, mille saatuseks oli paisata maailm peagi veel kohutavamasse heitlusesse, mille lõpul pole kuidagi võimalik nentida, et nad on nüüdseks hävitatud.

Kasutatud kirjandus

Lee S. J. (2002) Euroopa diktatuurid 1918 – 1945. Kirjastus „ Kunst “

Linz Juan J. (2000) Totalitarian and Authoritarian Regimes. Kirjastus Lynne Rienner Publishers

Christopher Hibbert “Benito Mussolini elulugu”1962, Tõlge eesti keelde O.Luhaveer 1997

Arvo Mägi “Euroopa rahvaste ajaraamat ” 1992

Winston S. Churchill “Tormihoiatus” 1948 , tõlge eesti keelde H. Rajandi, 1995

http://et.wikipedia.org/wiki/Fa%C5%A1is m

http://et.wikipedia.org/wiki/Antifa%C5%A1is m

http://et.wikipedia.org/wiki/Neofa%C5%A1is m

http://www.eesti.ca/printarticle.php?id=17004

http://www.postimees.ee/160208/esileht/ak/312183.php
1 http://et.wikipedia.org/wiki/Fa%C5%A1is m
2 Lee S. J. (2002) Euroopa diktatuurid 1918 – 1945, lk. 155
3 Lee 2002: 33
4 Lee 2002: 34
5 Arvo Mägi “Euroopa rahvaste ajaraamat” 1992, lk 142
6 “Benito Mussolini elulugu” Christopher Hibbert 1962, lk 39
7 Lee 2002: 146
8 Lee 2002: 147
9 Lee 2002: 149
10 Wikipedia
11 Linz Juan J. (2000) Totalitarian and Authoritarian Regimes, lk 224
12 http://et.wikipedia.org/wiki/Antifa%C5%A1is m
13 http://et.wikipedia.org/wiki/Neofa%C5%A1is m
14 http://www.postimees.ee/160208/esileht/ak/312183.php
15 http://www.eesti.ca/printarticle.php?id=17004
16 Winston S. Churchill “Tormihoiatus” 1948, lk. 31
15