Benito Mussolini (0)

I Ü. Kõiv
taalia. Benito Mussolini . Fašism
I ms tagajärjed Itaaliale
Itaalia astus sõtta Antandi poolel 23. mail 1915. aastal. Sõda lõppes Itaalia jaoks 3. nov. 1918, mil ta sõlmis Austria-Ungariga vaherahu.
Suurte saavutustega Itaalia sõjas kiidelda ei saanud. Ei olnud temast kasu ka liitlastel. Üks lahing – Caporetto (1917) – sai isegi ränga kaotuse sünonüümiks.
Kui 1919. a tuli kokku Pariisi rahukonverents, läks Itaalia esindaja Orlando sinna teatud lootustega. Saabus pettununa.
Järgnenud rahuaeg kujunes väga raskeks. Rindelt saabusid koju sõjamehed, kelle jaoks Itaalias kohta nagu polnudki . Tööturg oli täis, neid ei vajanud peale omaste keegi. Ise pidasid nad endid sõjasangareiks, kes olid kodumaale sõjas võidu toonud . Riik oli aga tänamatu, kaevikutes oldud aeg ja valatud veri tundus asjatuna. Itaalia poliitikud ei osanud nende meelest ka võidu vilju lõigata, lasid ennast Pariisi rahukonverentsil tahaplaanile tõrjuda. Kasvas rahulolematus . Julgemalt hakkas ennast näitama maffia . Sotsialistide juhtimisel algas ettevõtete ülevõtmine tööliste poolt. Riigis algas anarhia, valitsus oli võimetu olukorda kontrollima. Parlamendifraktsioonid kulutasid kogu energia poliitiliste vastaste kahjustamiseks. Paljudele paistis, et Itaalias hakkavad korduma Venemaa sündmused.
Rahvas ootas tugevat kätt. Seda lubas uus liikumine, mis hakkas ennast nimetama fašistlikuks. Selle liikumise juhiks oli Benito Mussolini.
Benito Mussolini lapsepõlv
Ta sündis 29. juulil 1883. a. Tema isa Alessandro oli külasepp, kes elatus juhutöödest. Ta oli riiaka loomuga, pidas ennast sotsialistiks. Laste kasvatamise parimaks vahendiks pidas rihma. Ema Roza oli sügavalt usklik inimene, ametilt külakooliõpetaja. Just tema pidas oma palgast peret üleval. Hiljem on rõhutatud, et isa mõju domineeris Mussolini poliitilise karjääri esimeses osas, mil ta oli vasakpoolne. Ema konservatiivne katoliiklik mõju aga teisel perioodil, kui Mussolinist sai parempoolne poliitik.
Benito oli pere esimene laps. 2 aastat hiljem sündis vend Arnoldo ja 5 aastat hiljem õde Edvige.
Benito hakkas väga hilja rääkima. Vanemad kartsid, et ta on kurttumm. Kui kooliaeg kätte jõudis, saadeti ta vaimulikku internaatkooli. Kaaslastega ta ei seltsinud, otsis ettekäändeid tülideks ja kaklusteks. Hiljem rääkis ta uhkusega, et mitmel koolikaaslasel olid näos tema tehtud armid . Käitumiselt oli ta ettearvamatu . Kahel korral tormas ta koolikaaslastele noaga kallale. Benito ise ei nutnud ega naernud peaaegu kunagi. Armastas aga väga raamatuid lugeda.
Suurte pahanduste pärast pidi ema otsima talle uue kooli. Ka seal muutus ta kaaslastele ohtlikuks, kuid tal lasti siiski kool 1901. a. lõpetada.
Ta mängis kooliorkestris trombooni. Oli ennast näidanud ka osava kõnemehena. Sõpru tal aga polnud, neid polnud tal elu lõpuni. Mussolini ei suutnud sõprust sõlmida ega hoida. Samas olid tal aga päris head vaimsed võimed. Ta ise pidas ennast hiljem kooli andekaimaks õpilaseks (teised seda arvamust ei jaganud). Ta kirjutas luuletusi, oli paljulugenud inimene, teadis peast pikki katkendeid Dantest. Hiljem tunnistas Mussolini, et ta oli soovinud saada suureks kirjanikuks või muusikuks, aga siis olevat ta aru saanud, et tal pole piisavat annet .
Välimuselt jättis Mussolini sageli hooldamata inimese mulje, juuksed olid kammimata, kombed rõhutatult robustsed ja ega tal vist neid kombeid polnudki, sest elu lõpuni ei õppinud ta selgeks korralikke lauakombeid ja eelistas seetõttu alati üksi süüa.
Ta oli lühikest kasvu: 1.67 võ 1.68, jässakas, suure peaga. Rääkides ei vaadanud ta kaasvestlejale kunagi silma.
Benito olevat väga armastanud oma ema, kuigi käitumise järgi otsustades oli ta ema suhtes väga hoolimatu. Head suhted olid tal venna ja õega.
Sotsialist Mussolini
Pärast kooli lõpetamist töötas Mussolini lühikest aega algkooliõpetaja abilisena. Koolis töötas ta veel mitmeid kordi , aga kõik need töökohad olid lühiajalised, sest temaga ei tahetud töölepingut kunagi uuendada . Tal oli tõsiseid pahandusi alkoholiga , lapsi kohtles ta väga jõhkralt. Mussolini ise arvas , et ta oli väga edukas õpetaja.
1902 . a sõitis ta Šveitsi. Elatus juhutöödest. Itaallastest emigrantide seas äratas ta kohe tähelepanu, sest oskas lugeda, kirjutada, soravalt rääkida ja mõistis prantsuse keelt. Mussolini hakkas emigrantidele kõnesid pidama , rõhutas, et ta on sotsialist, kutsus itaallasi üles võitlusele Itaalia valitsuse vastu. Mussolini olevat surmani kaasas kandnud medaljoni Karl Marxi pildiga . Talle meeldis rõhutada oma erakordset vaesust lapsepõlves ja noorukieas. Sellega tahtis ta ilmselt pälvida lihtrahva sümpaatiat.
1905 – 1906. a oli Mussolini Itaalia armees , tegi läbi kohustusliku armeeteenistuse.
1910 . a abiellus ta oma kunagise õpilase Rachele´iga.
1911 – 1912 a istus ta vanglas , kuna oli organiseerinud rahutusi Itaalia vägede Liibüasse tungimise vastu. Vanglas kirjutas ta oma esimese autobiograafia “Minu elu”.
Itaalia sotsialistide seas äratas Mussolini üha enam tähelepanu. Oli märgatud ka tema kirjanikuvõimeid. 1912. a sai temast sotsialistide ajalehe “Avanti” toimetaja .
Kui puhkes I maailmasõda, nõudis Mussolini Itaalialt ranget neutraliteeti. Propageeris seda ka oma ajalehes . 1914. a oktoobris aga muutis ta järsult oma seisukohta. See kutsus sotsialistide parteis esile terava pahameele. Lahkhelide tagajärjeks oli Mussolini lahkumine ajalehe juurest, hiljem visati ta ka sotsialistide parteist välja. Ta asutas oma ajalehe “Il Popolo D´ Italia ” (Itaalia Rahvas”). Arvatakse, et oma ajalehe väljaandmiseks sai ta raha välismaalt (Prantsusmaa, Suurbritannia , Venemaa). Ajalehte toetas ka FIAT´i firma. Just sel ajal hakkas Mussolini ka väga jõukalt elama.
1915. a sept mobiliseeriti ta sõjaväkke. Sõdis kaprali aukraadis. Veebruaris 1917 sai ta haavata . Hiljem kirjeldas ta oma sõjamehekarjääri väga kangelaslikuna. Austerlased olevat näinud temas suurimat vaenlast ja kogu aeg pommitanud seda haiglat , kus ta lamas, et teda tappa.
Fašistliku partei rajamine
Kui sõda lõppes, oli Itaalia täis sõjaväest naaasnud kurnatud, haavatud, hüljatud mehi. Neid oli sadu tuhandeid. Mussolini mõistis nende mõtteid ja tundeid ning ta suutis nende läbielamisi, viha ja solvumisi väga selges ja lihtsas keeles väljendada. Paljud sõjaväest naasnud tunnistasid vaid jõudu kui universaalset vahendit kõigi probleemide lahendamiseks. Inimelu hind oli nende jaoks väga madal.
Mussolini oskas selle ära kasutada. Ta ärgitas neid aktiivsele tegutsemisele. Oma auahnete plaanide realiseerimiseks olid nad tema jaoks suurepäraseks armeeks. Mussolini mõistis, et eesmärgi saavutamiseks on vaja luua tugev organisatsioon .
Fašismile pandi alus 23. märtsil 1919, kui osa endisi rindevõitlejaid kogunes Milanos San Sepolkro väljakule. Kokkutulnud otsustasid rajada võitlusliidu Fascio di Combattimento. Koos oldi 2 päeva. Peeti kõnesid, esitati üleskutse Itaalia muistse võimsuse taastamiseks. 54 kokkutulnut kirjutasid alla deklaratsioonile. Seal oli kirjas kohustus kaitsta endiste rindemeeste nõudmisi, hiljem lisati veel radikaalseid nõudmisi: üldine valimisõigus, kodanikeõiguste tagamine, politsei kaotamine, privileegide ja tiitlite kaotamine, Asutava Kogu kokkukutsumine, progressiivse tulumaksu kehtestamine kapitalilt, 8-tunnise tööpäeva kehtestamine, miinimumpalga kindlaksmääramine, talupoegadele maa jagamine, kõigile hariduse tagamine jne.
Kokkutulnud hakkasid ennast nimetama fašistideks (“fascio” – liit, side). Liikumise sümboliks valiti fasces – liktorite vitsakimp koos kirvega. Vana-Roomas tähistas see võimu, fašistlikus liikumises sümboliseeris vitsakimp ühtsust ja kirves sellest võrsuvat jõudu.
Liktori vitsakimp koos kirvega, fašistide sümbol
Fašistide liikumisega ühinesid peale endiste sõjaväelaste veel anarhistid , futuristid, sündikalistid jmt. Juba 3 nädalat hiljem demonstreerisid nad oma jõudu. Nad ründasid “Avanti” trükikoda. Kallaletungi juhtis futuristide liider ja manifesti koostaja poeet F. Marinetti. Mussolini hoidis ise varju, kuid mõistis, et sellisel tegutsemisel on tulevikku, sest politsei ei sekkunud , ründajate karistamiseks ei võetud midagi ette.
Novembris 1919 toimusid parlamendivalimised. Mussolini oli oma edus kindel, kuid põrus häbiväärselt läbi. Tema kodukülas ei antud ühtegi häält fašistide poolt. Kogu riigis ei pääsenud ükski fašistide kandidaat parlamenti. Pärast valimisi vähenes kiiresti fašistide arv. Mussolini oli meeleheitel, sest võlgadesse sattus ka ajaleht, kuna huvi selle vastu langes.
Kokkutulnud uus parlament oli aga teovõimetu. Suurimaks grupiks olid sotsialistid. See hirmutas konservatiivseid ringkondi. Sügisel 1920 hõivasid töölised Põhja-Itaalias mõned ettevõtted. Itaalias eraldusid sotsialistidest osa äärmuslikke vasakpoolseid ja rajasid Itaalia Kommunistliku Partei.
Novembris 1921 kuulutas fašistlik liikumine enda Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks (Partito Nazionale Fascista). Musssolini oli selle partei juhiks (IL Duce ).
1921.astal valiti Mussolini parlamenti. Fašistid said parlamendis 35 kohta. Parlamenti pääsemine andis talle ka isikupuutumatuse, mis oli tema tulevaseks tegutsemiseks väga oluline.
Fašistid hakkasid kandma musti särke (selliseid kandsid I maailmasõja ajal vabatahtlikud), tervitusena käe ülestõstmist ( Rooma tervitus) ja laulma Salvatora Gotta “Giovinezzat”. Sellest sai ka fašistide hümn. Hiljem, kui fašistid juba võimul olid, oli Itaalia ainuke riik, kus eksisteeris 2 ametlikku hümni: fašistide ja kuninga hümn. Kuninga hümniks oli „ Marcia Reale“.
Veebr 1922 sai peaministriks Luigi Facta – viimane peaminister enne Mussolini võimuletulekut.
Luigi Facta - peaminister
Ta oli silmapaistmatu poliitik ja seepärast valitigi välja, kuna tugevamad liidrid kadestasid üksteist.
Korratused riigis jätkusid. Fašistidest said kohe kirglikud seaduse ja korra nõudjad.
Fašistide võimuletulek
1922. a sügisel muutusid fašistid väga aktiivseks. Nende salgad hõivasid linnu. Riigis eksisteeris faktiliselt kaksikvõim. 24. okt 1922 tuli Napolis San- Carlo teatris kokku järjekordne fašistide kongress. Mussolini esines väga agressiivse kõnega. Ütles: “Meid kas lastakse võimu juurde vabatahtlikult või võtame selle ise, korraldame marsi Rooma”. Sama päeva õhtul kogunesid hotelli “Vesuuv”, kus duce peatus, tema neli lähemat kaasvõitlejat kvadrumviiri (kvadrumviraadi liige; kvadriumiraat – fašistliku partei juhtorgan enne võimu haaramist, koosnes 4 inimesest, kes allusid vahetult Mussolinile . Need 4 kvadrumviiri olid: Balbo, de Vicci, de Bono , Bianci). Pärast lühikest arutelu võeti vastu otsus, et 27. okt toimub fašistide üldmobilisatsioon ja 28.
okt rünnatakse riigi tähtsamaid keskusi. Skvadristide (fašistliku võitlusliidu liige) kolm kolonni sisenevad Rooma ja esitavad peaminister Luigi Factale ultimaatumi ja hõivavad tähtsamad ministeeriumid. Plaani nurjumise korral kavatseti Kesk-Itaalias välja kuulutada fašistlik valitsus ja ja valmistada ette uut “ Marssi Rooma”.
Seejärel siirdus Mussolini Napolist Itaalia teise otsa Milaanosse.
27. okt mõistis peaminister Facta, et on tekkinud äärmiselt ohtlik olukord. Ta kutsus kokku valitsuse istungi ja seal otsustati ühiselt soovitada kuningas Vittorio Emanuele III anda korraldus armee väljatoomiseks. Kuningas oli aga juba heietanud mõtet anda fašistidele mõned vähemtähtsad kohad valitsuses ja kriis sellega lahendada. Ta teatas, et kui puhkeb kodusõda, siis loobub ta troonist.
28. okt koidikul teatati kuningale , et Milanos ja mitmes teises linnas algasid ülestõusud. Seejärel andis kuningas suusõnalise nõusoleku armee väljatoomiseks ja erakorralise seisukorra kehtestamiseks.
Nende korralduste kohta koostati dekreet . Sellele oli vaja võtta kuninga allkiri. Fašistide mässu mahasurumiseks oli kõik valmis. Oldi valmis ka Mussolini tapmiseks, juhul kui muu ei aita.
Victor Emmanuel III (Vittorio Emanuele III)
Kuningas aga ei andnud dekreedile allkirja. Põhjuseks olid intriigid. Poliitikud olid üksteise peale nii kadedad, et aitasidki Mussolin võimule. On avaldatud arvamust, et ainus inimene, kes oleks suutnud fašiste takistada, oli Giovanni Giolitti (oli olnud mitu korda peaministriks), kuid ta oli juba 80-aastane ja tema populaarsuse pärast olid vähemvõimekad poliitikud tema peale eriti kadedad.
29. okt 1922 nimetati Mussolini peaministriks ja ta võis hakata valitsust moodustama. Ta oli siis 39-aastane, temast sai Itaalia 27. peaminister, Itaalia ajaloo noorim peaminister. Mussolini oli sel ajal Milanos.
Hiljem on fašistide poolt loodud müüt “ Marsist Rooma”. See olevat olnud nagu Caesaril Rubico ületamine. Müüdi järgi olevat 300 000 relvastatud fašisti liikunud Rooma peale, kaotanud 3000 võitlejat ja Rooma jõudes esitanud kuningale ultimaatumi ja saanud niimoodi võimule. Diktaatorlikud režiimid armastavad alati müüte ja lõpuks ei tea asjaosalised enam isegi, kuidas lugu tegelikult oli.
24 tundi pärast ametisse määramist saabus Mussolini Milanost Rooma. Sõitis sinna rongiga . Algul oli ta kavatsenud rongi enne Roomat kinni pidada ja hobuse seljas linna ratsutada, siis aga mõtles ümber, kartes et see võib mõjuda koomiliselt. Nalja Mussolini ei mõistnud ega tahtnud ka kui tema üle naerdi. 30. okt hommikul saabus Mussolini Rooma. Seda sündmust on irooniliselt nimetatud ka “revolutsiooniks magamisvagunis”, sest rongiga Milanost Rooma sõites toimus ametikohtade jagamine Mussolini magamisvagunis.
31. okt 1922 kinnitas kuningas Mussolini ametlikult peaministriks. Moodustati koalitsioonivalitsus, kus fašistid olid vähemuses. See oli Mussolini poolt kaval käik. Endale jättis ta välis-ja siseministri koha. Et jätta head muljet, saaatis ta oma relvastatud salgad laiali.
Okt 1922 hakati nimetama anno primo – esimeseks aastaks. Sealt algas fašistlik ajaarvamine .
On avaldatud arvamust, et fašism päästis Itaalia sotsialismist. Tegelikult ei olnud laiade masside seas sotsialismiideed üldse populaarsed . Itaallastel on alati olnud tugev rahvustunne ja nad on olnud ka sügavalt usklikud. Sotsialism oli aga sellega vastuolus . Ja Mussolini tegutsemisajendiks polnud sugugi soov oma rahvast sotsialismist ja kommunismist päästa. Tema tegutses enda huvides.
Fašistlik režiim
Tähtis osa režiimis oli Rahvuslikul Fašistlikul Parteil . Partei eesotsas oli sekretär. Ta nimetati Mussolini ettepanekul kuninga poolt ametisse. Itaallased tegid vahet Mussolini ja tema partei vahel. Mussolinit nad toetasid või talusid, aga fašism oli neile vastumeelne. Kuni režiimi lõpuni oli Mussolinil piiramatu võim kõrvaldada parteiametnikke, sageli said viimased alles ajalehte lugedes teada, et nende asemele on määratud keegi teine. Organiseeriti ka opositsiooniliidrite tapmisi (1924. aastal tapeti sotsiaaldemokraat Matteotti).
1922. a dets asutas Mussolini Fašismi Suurnõukogu. Ta määras ise selle liikmed, kutsus ise kokku. Aja jooksul andis ta üha vähem küsimusi Suurnõukogule arutamiseks ja alates 1939. aastast ei kutsunud seda üldse kokku (1943. a. oli ta opositsiooni survel sunnitud seda siiski tegema).
1920-ndate aastate lõpul oli Suurnõukogul veel suur mõju. Selle salajastel istungitel arutati läbi tähtsaid projekte, enne kui need toodi laiema parteiringkonna ja avalikkuse ette. Konstitutsioonis oli aga säte, mis tegi Suurnõukogu tuleviku ebakindlaks: “Nõukogu koosolekud kutsub kokku valitsusjuht, millal ta peab seda vajalikuks”.
Fašiste häiris mõningal määral nende võimu legitiimsus. Algperioodil tegi võimuloleku seaduslikuks see, et kuningas oli määranud Mussolini peaministriks. Aja jooksul pidi aga paratamatult silma torkama see asjaolu, et fašistlik valitsus oleks nagu igaveseks võimu enda kätte võtnud.
Võimu legitiimsusele mõjusid positiivselt 1929. a Vatikaniga sõlmitud Lateraani kokkulepped (kirjutati alla Roomas Lateraani palees ). Lepingutega moodustati Vatikani riik, Itaalia riigiusuks kuulutati katolitsism, paavst sai kahjutasu . Paavst omaltpoolt tunnustas Itaalia kuningriiki.
Benito Mussolini
Fašistid Itaalia raha üles upitamas
Kirikule lähenemist oli Mussolini alustanud juba 1923. aastal, kui lasi ristida oma lapsed. Seejärel vabastas ta vaimulikud maksude maksmisest. Kirikule oli meelepärane ka see, kui 1924. aastal keelustati rasestumisvastaste vahendite kasutamine.
1926. aastal alustas Mussolini laiaulatuslikku laste arvu suurendamise kampaaniat. Tal endal oli selleks ajaks 3 last, tõotas, et perre sünnib veel 2 last (lõpuks oligi tal 3 poega ja 2 tütart. Ideaaliks pidas ta peret, kus on 12 last (sest kodumaa vajab sõjamehi!).
Mussolini perekond
1923. aastal muudeti fašistide poolt valimisseadust nii, et vähemalt 25% häältest kogunud partei sai Esindajatekojas 2/3 kohtadest. Selle valimisseaduse alusel said fašistid 1924. aasta valimistel suure ülekaalu.
Fašistlik ideoloogia kujunes välja alles pärast “marssi Rooma”. Mussolinil polnud kindlaid veendumusi, või kui teatud perioodil oligi, siis vahetas need varsti teiste vastu. Ta oli kord vabariiklane, siis monarhist, kord patsifist, siis militarist, ateist , seejärel jälle klerikaal. Ise nimetas ta oma seisukohtade pidevat muutmist intuitsiooniks, dünaamikaks, oskuslikuks orienteerumiseks erinevates olukordades . Ka fašistlik liikumine oli talle algul vaid vahendiks võimu juurde pääsemisel. Aga iga liikumine vajab siiski ka oma filosoofiat juba ainuüksi masside jaoks. Seepärast andis Mussolini 1921. aastal ühele grupile teadlastele korralduse töötada välja fašismi filosoofia. Midagi ei tulnud välja. Endiselt nimetati fasismi kord vasakpoolseks, kord parempoolseks liikumiseks. Mussolinile selline segadus isegi meeldis. Tänu sellele võis igaüks endale fašismis midagi leida. Ja tegelikult oligi ju Mussolini see, kes otsustas, kust tõmmata piir lubatu ja keelatu vahel. Kui ideoloogia pole täpsemalt konkretiseeritud, võib alati tõmmata lubatu ja keelatu piiri suvalisse kohta.
1926. a kujunes Rahvuslikust Fašistlikust Parteist ainupartei . Sellele olid eelnenud mitmed atentaadikatsed Mussolinile (osa neist olid kindlasti lavastatud). Need katsed said ettekäändeks totalitaarse diktatuuri kehtestamiseks.
1926.a novembris anti välja seadus, et möödakäijad pidid andma au, kui neist möödus kolonn partei lippudega. 1926. aasta detsembris lülitati fasci – liktori vitsakimp – riigi ametlikku sümboolikasse. Mussolini mõtles ise välja fasistliku noorsooliikumise hüüdlause “Uskuda, alluda , võidelda!”, noorsõdurite jaoks püstitati loosung “Parem elada üks päev lõvina kui sada aastat lambana”. Parteiloosungiks sai “Mida rohkem vaenlasi , seda rohkem au!”.
“DUCE” ja “MUSSOLINI” tulid ajalehtedes alati kirjutada suurte tähtedega. Kohustuslik oli ajalehe esikaanele Mussolini pildi paigutamine .
Mussolini ema Rosa
Arnaldo Mussolini, Benito Mussolini vend
Benito Mussolini poeg Romano ja noorim tütar Anna Maria.
Romano oli kuulus pianist ja tegeles ka maalimisega. Suri 2006.aastal.
Saksa-Itaalia variatsioonid. Karikatuur aastast 1938.
Autor Kukrõniksid
8