Artur Alliksaar (0)

Artur Alliksaare luule.
Artur Alliksaar (15. aprill 1923 Tartu – 12. august 1966 Tartu) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija .
Olematus võiks ju olemata olla (1966 LR)

• Aeg
  

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

• Janud
  

I.
Veel hetkeks üle rõdurinnatise
on õhtumaastik lahti nagu maal.
Veel kestab kaugust pilgu linguvise,
veel voogab avaruste suur koraal.
Kesk päeva olid terviklikult ise,
sul oli kindel mõiste, koht ja kaal.
Nüüd, pimedas , all tähesüttimise
sind riivab hämmastuse külm mistraal :
Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Miks mõni mööduv ulm on piinavhele?
Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele.
Neist suudab kaugemale jõuda kumb ?
Vae mõttekilde, kokku seletele...
2.
On igatsuses vaevalt ületatus
nii selgelt tunda kujunemas uut.
Su küündimatus on kui madal katus,
kuid hinge tuhmumatu aknaruut,
mis kiiva täitumatusega kattus,
taas peegeldab su leegitsevat suud ,
kui sirutad end janus lõppematus
ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut.
Kui palju päevi nördimuses põetud
ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud,
saab armsaks ulma ohtlikem marsruut .
Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus.
Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus?
Või mõlemate piinav kokkupuut.
3.
Nüüd pean ma pihtima, et janus keen.
On kõik mu maskid lõpuks kistud katki.
Suur tulelõõm on iga poor ja veen.
Ei hullemini laastada või katkki.
On kõige siiram kõigest, mis ma teen,
et aplalt vaatan rõõmu lihtsaimatki.
Mu üksindussüsteem on ülipeen
ja -julm ja käskiv nagu mõni pattki.
Kesk meelde hädakella raudset sära
ei leia mugandust ja meelpära.
Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuld .
Ja kuidas kibelekski keelepära,
jääb mõttepeitu tunde aardesära.
Ma olen vaikselt õitest tühjuv muld .
("Päikesepillaja")
4.
See on su janu --- olla tühjaks joodud,
ja joobumine --- jälle januneda.
Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
ja otsid, ilma et sa teaksid, keda.
Sa oled lind, kes pilvedesse poodud,
ja ise iialgi ei aima seda,
et tema laul just selleks ongi loodud,
et vastu sünget surma sädeleda.
On parem palju rüübata kui pisut,
sest kuskil lahtub tugevaimgi uim
ja näod ja naerud pudenevad uttu .
Siis jälle madalikule end kisud,
kui kiretud on veed ja voolus tuim,
ja kaladki ei mõista sinu juttu .
("Päikesepillaja")
5.
Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi .
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusust jääb küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi.
Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mäestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.
6.
Kui lahkud, jäta küünal põlema.
Võib-olla veel kord naased majja sesse,
kui öö on pime, uinunud on maa
ja vaikus väriseb su sammudesse,
ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa
kui pühakoda, kus ei peeta messe,
ning iga uue rajakäänuga
uut vaeva immitseb su südamesse.
Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraazh.
Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.
("Päikesepillaja")
7.
Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks .
Selle saatsid Sa, jumal, ise,
kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
muutsid mu valuse närbumise.
Selle maailma kallastel rännates kaks
teostab ühtsuse kummalise ,
milles kõigele kaunile kuulekaks
teed oma põgusa külalise.
Saan Su paljude päikeste kuminaks,
kuni ükskord neid tarretab lumi paks,
kui Sina ta meres mu aistimist halvad.
Tasa sulgub mu kõikide elude pärg,
kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg,
ikka kesk tühjusevõimetust valvad.

• 
  Autoportree
  

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu .
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu ,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

• Neli etüüdi
  

1.
Aastad on sügavad hauad
täis meie ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu.
Nendesse kootakse püünis,
süüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,
kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega küntakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.
2.
Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe .
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.
Mai 1964
3.
Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.
Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutu- rutus .
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:
naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus ,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.
4.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse, pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta .
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

• Õhtute kollane tolm
  

Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
liikuvate juhuste märklaudadesse.
Lastakse muidugi uljalt.
Enamasti lastakse mööda.
Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
Kaugume selle juurest, mis oli.
Juurest ja varrest ja õisikust.
Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse loosiratast,
tugevnevate tiibadega tuvi?
Mul pole kahjuks kedagi kadestada...
Mul pole õnneks kedagi edestada...
Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada...
Mul pole isegi kellelegi andestada
ega kelleltki andestust anuda....
Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõikainsaks
ma ei saa ju ka...
Pole mul tõuklejajõu jõõra ega trügijatragidust.
Pealegi tuleb õhtu...
Allagi tuleb õhtu.
Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile
ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis.
Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja.
Ta tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised.
Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised.
Õhtud õhtute eel.
Õhtud õhtute taga.
Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel.
Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga .
Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel.
Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis.
Õhtud õhtute haarmete painavas, piinavas pigistuses.
Õhtud, mis kõrgele kaarduvad hõiskavas, säravas sigituses.
Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hingeajas, hingeruumis
liuglev kollane tolm...
Kaob lõppematuid päevi.
Puruneb kadumatuid päevi.
Ja salvavalt hämmastavaid päevi.
Ja halvavalt lämmatavaid päevi.
Päevi, mis mõtlematult tõtlevad nagu elu.
Päevi, mis on uimaselt umbsed ja pikaldased nagu surm.
Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääretust puust.
Süda, miks su vaevade vaed muutuvad tund-tunnilt tundlikumaks?
Päevad on nagu lülid kaledalt kõlisevas orjaketis või siis
nagu mündid kõledalt kolisevas kerjakotis.
Päevad eitavad tuska, mida ainult õhtud võivad peletada.
Päevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada.
Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad heletada.
Alandused ja juhmused ja julmused teisenevad ja
vahelduvad ja nende alt tõuseme ikka ja igavesti
jälle mina ja sina ja mõned nendestki ja meid
ühendab ülemeelik naer ja meeleheitenaer ja
meeletult igatsev õhtuarmastus ja ülemeeleline hommiku -usk.
Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.
Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen, kes sa olid,
kes sa oled
ja kes sa võinuksid olla.
Armas, ma olen kinkinud sulle õhtuid täis kollaseid õietolmukaskaade.
Hea, et sina seda ei märganud,
ja halb, et märkasid need, kellelt võimalused riisuti.
Mõnikord oli õnn nii raske, et kinkinuksin ta ära ja südame
pealekauba, kui vaid julgenuksin teda pidada kinkimisväärseks.
Nüüd on mul kahju. Piisavalt kahju. Piiravalt kahju.
Mitte kinkidest, vaid sellest, et ise pidin alati jääma
nende varju samuti kui
paljude sõnade varju,
hirmunud lootuste varju,
taltumatute valude varju,
vastumeelse naeru varju,
selle päratupika metalse tunneli varju,
mille lämmatavas lummus arvasin jõudvat minust sinuni.
Õhtute kuldkollane tolm.
Õhtute ulmkollane tolm.
Õhtute tulvkollane tolm.
Meie oleme püsimatud ja väsimatud rändurid.
Tee on kõver ja kõva.
Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmades.
Tee on konar ja koolutav.
Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes,
kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid.
Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks
ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks.
Õhtute meekollane tolm.
Õhtute eekollane tolm.
Õhtute teekollane tolm.
Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid.
Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua.
Küünlad on usutamatult kallid.
Kaardid kuluvad kohutava kiirusega.
Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada.
Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku.
Meile kostab see naeruna.
Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
Kollane nagu unenäomaastiku kuu.
Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud.
Kollane nagu rõõm , mis puhkeb ootamata ja kaob
siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude
teravail tippudel.
Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
tuulepuhangute taustal.
Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra,
ja mõistus, mil pole mõõtmeid.
Õhtute hiidkollane tolm.
Õhtute riivkollane tolm.
Õhtute viivkollane tolm.
Valget me ei vaja.
Valge oleks valelikum.
Rohelist ei raasugi.
Roheline roiutab.
Pruuni peagu samuti.
Pruun on päris pinnaline.
Violetset veelgi vähem.
Violetsed on viirastuste varjud .
Musta muidugi mitte.
Musta maik on masendus .
Sinisest siis rääkimata.
Sinine on suisa surmlik.
Sellepärast ei jää
õhtute tolmul muud üle kui olla kollane.
Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus
ja mineviku jaoks olevikus .
Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud.
Samas algab see, mis alati on olnud.
Lootuste ees oleme kõik võlgnikud.
Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud.
Elust oleme kõik sõltlikud.
Surmale oleme kõik kõlblikud.
Õhtute ürgkollane tolm.
Õhtute pürgkollane tolm.
ühtute mürkkollane tolm.
Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.
Usun kogemuste kiuste.
Usun luhtumusi luutes.
Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.
Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.
Usun halastamatult. Usun alistamatult.
Usun uskumisevahendeid valimata.
Usun --- näinuna õnne silmi.
Ilmsi nagu ilmutust.
Tõsinema on nende pilgud tunginud mu naeru ja naerma mu tõsidusse.
Usun --- kuulnuna õnne häält.
Ta kõlas võltsimatult nagu unelm .
Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatut
tarkust ühe vastammuse õhtu kollases tolmuorkaanis.
Õhtute mägikollane tolm.
Õhtute kadukollane tolm.
Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
Teostumisõhtute sädelev tolm.
Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
talumatult kindlaks ja kauniks.

• Tuleb ingel ja puudutab vett
  

Franz Kafkat lugedes
Sa veenad marru sukelduma laeva.
Surm heliseb kui muusika -etüüd.
Öö kaldal keegi valvet algab aeva,
kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.
Sa oled igatsuse hiigelvõpe,
piir, mille taga hing on hirmust tumm .
Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb
hõõghetki laulma pannud lennulumm.
Sa oled karje vaiksest viigisalust,
kus vigastatud unelm ravib end
ja toibub pettumuse piigivalust,
et meenuks taas too targu ununend,
kui ammugi sind paaritanud paine ,
mis seest on ängistav ja väljast umb.
Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
üks suundadest on õige. Aga kumb?
Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu
su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu,
ja süda --- see on vilgukivist lind.
Sind krooniv mõte kustub , kiirgub üha
ja tulevik on sinu jälgi täis.
Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha.
Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis.
Asüüliunne hingab sinu virgus,
su sügavuste udust kõrguv kõrv ,
tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus
ja põrgut õilmitsema panev põrm.
Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust , vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd .

• Kuskil ajajõe taga
  

Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.
Kauge kirgedepüha
amuletid mu peos,
teist saab selgemaks üha
peente kurbuste seos.
Taamal tõrvikuid kõikus.
Puhkes tiirane tants.
Äkki temasse lõikus
mingi õrn resonants.
Nägin viibet Su randmes.
Loore langes kui lund.
Ja ma läksin Sind kandes
ja me mõlema und.
Teispool kivist terrasse
keegi muigavat näis.
Nagu hiilivaid kasse
varje kannul meil käis.
Nii me läksime. Kuhu,
ei me teadnudki veel.
Sõnad lämbusid suhu.
Lõhnas vaik ja kaneel .
Kuskil kilkasid pantrid.
Kuskil lehvis üks tiib .
Oli kutse tas kramplik.
Järvel tiirles amfiib.
Veel üks kiljatus kaikus.
Veel üks löök lõikas vett.
Siis see haihtus. Jäi vaikus.
Jäi puude ballett.
Kesk akaatsiasalu
tuulde suudlesin Sind.
Tõmbles vaiblevas valus
Sinu siupäine rind .
Viies tippu me pinge,
iga sõõm oli lõõm.
Nendest jäigi me hinge
mingi rahutu rõõm.
Jalavõrude vase
tummaks aeg teha võis,
kuid on ulmadest rase
Sinu leek-ihu õis.
Jälle kohtume , kohe
siis ent hargneb me tee.
Laskub kohinal lohe,
viib me õndsuse mee.
Mina rüüpan, Sa kallad,
mina aiman, Sa tead,
milleks öö langeb alla,
milleks piinad on head.
Sööstan põlevail sillul,
kannul mõõkade helk.
Jäävad eludest killud,
kuid on kadunud pelg.
Pole põhjust meil kurta,
et meid lämmatab äng,
kuni südant ei murta,
kuni veetleb meid mäng.
Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga mälu ei hävi,
sest et olnu ei kao.
Kirjandusmuuseumi käsikirjast

• Viis minutit viimistletud viisakust
  

Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime,
kuid tean, et sinuga on ülihea,
kui õhtu tulles on me tuba pime
ja sina avad naudinguterea.
Ei uuri ma su püksilõiget, nime,
ei sinu soeng mind vaimustusse vea.
Kuid, teineteist et meie kompasime,
Euroopa kaua mäletama peab.
Me kaardusime teineteise kaisus,
mu pihu alla sattus sinu naisus
ja välja kutsus kauni häbiteo.
See oli päiksepaisteliselt sorav.
Ma karglesin su kaevul nagu orav
ja paika panin surematu eo.
Eesti luule antoloogia

• Kolm kosmogoonilist etüüdi
  

II
Sul on sada salaihu.
Igas sada salakihu.
Kokku teeb see kümme tuhat .
Luited ja luhad .
Leegid ja tuhad.
Kuhu meid uhab see püha puhang ?
See, mis praegu nii lõkatab,
see, mis praegu nii rõkatab,
kartusi milles ei võpata,
see, mis praegu nii lõbusalt luikab,
see, mis praegu nii tuliselt tuikab,
kõigele üleolevalt muigab,
ükskord on tuskadetagune,
ükskord on valudealune,
ükskord on kinni vaevade vahel,
ükskord on murede muljuda,
ükskord on piinade pillutada,
ükskord on kurbuse kiusata,
ükskord on vaikuse vallutada,
ükskord on kalmugi kahmata...
Pöörane sära.
Pöörame ära!
Ei meid saa säästa. Ei meid saa päästa.
Ikkagi särame. Särame ära...
Oh meid õndsusest õnnetuid!
III
Kes laulma ja liikuma tehti,
ei tea, mis on peatused .
Ja nende kohta ei kehti
vaikuse seadused.
Me huulil on muretu vile .
Hing ohtudest võõrdunud.
Ses rohus , mis pehme ja sile,
jalg pole veel hõõrdunud.
Me loomadel aiateedel
end laseme lakkuda.
Kui palju see lopsakas Eeden
küll rõõmu võib pakkuda!
Ja madu ei kiusa meid taga
ja õun ei vii patule.
Me oleme täiesti vabad
ja hajali natuke.
Ja niiviisi meie ei märka,
et ududest hallidest
nüüd ligineb keegi, kes ärkas
me meeletuist trallidest.
Me hüppeist ja naerust ja kisast
ei jõua veel jahtuda,
kui kohal on rohtaia isand ,
ja palub meil lahkuda.
Juuni 1965
Päikesepillaja

• Antidolorosum
  

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid , läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua , kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv ,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu ,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

• Üksinduse randadel
  

Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab .
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus , et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori ,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magusalt läbi mu loomuse põikus
üksolek mulla ja tõega,
milles peab sobima võluga võikus
lihtsalt kui lihase õega.
Kirjas on öeldud, et armastus käitub
sageli veidralt kui varas :
siseneb vargsi ja võitjana läitub
südames andumisaras.
Võrdsetes annustes õndsust ja valu
küpseb ta mürgiseis tarjus.
Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
käib oma suuruse varjus .
Mustade merede metsikuil rannul
maastik on ohtlik ja teetu;
sääl oma pühima unelma kannul
hulgun kui jumalast neetu.
Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
mu hõõguvaid helitiraade.
Nad lendavad tagasi väsinud suule,
nõutuse nukrusest saadet.
Kasutult kaovad kui unenäopaines
parimad päevad ja püüded.
Pilvini paisuvas jäikuselaines
lämbuvad uppuja hüüded.
Ag, et ma pihin ja kellegi juures
ei ole mu avalust vaja.
Hüljatult ebalen sünguses suures
vaikima manatud ajas.
Meeletud tähed mu ulmaderiigist
purskuvad- kustuvad aeva.
Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
peab lauldama hukkuval laeval...
Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
pimedas kuristikus,
ja miks nii hilja , nii hilja meis ärkab
me südame õnnetu rikkus.
Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
see on mu valvusetähis,
majakas , tõotust ja lohutust nõrguv,
võrratu lootuse lähis.
Teadvus end ahtasse teokarpi suleb ,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.

• Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga
  

Sinu andides,
kirerangides,
mõttetangides,
vaevlevais,
kaevlevais,
aimlevais,
raevlevais vangides
elab edasi vabaduse ideaal.
Olid ikka,
oled ikka,
jätkud ikka
igal ajastul ja maal.
Sügaval su sülelohus
malbub iga ülekohus.
Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.
Oled tulihänna raksuv rünnak,
suuri varandusi varjav seek ,
kihutab mu kihku sinu kämmal,
mis on loitev loits ja libaleek.
Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingekruusi,
kuid sa ühe mürgitad mu lätted,
et ma avastama peaksin uusi.
Ikka murrad sa just siis mu lille,
kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu,
ja ma värisedes kummargille
vajun vastu sinu uhket lõõmu,
mis on ühteaegu tee ja teetus,
kramplik keeldumus ja sundiv kutse.
Olen sinust nõnda võimsaks neetud,
et mus eluks saab su tappev tukse.

• Seitse etüüdi
  

1.
Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?
Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!
2.
Su südame sädemesammast
ligipääsmatul saarel
nägin otsekui nälgiva murdja hammast
all tõtakalt tühjuva taevakaare.
Kuidas ma sattusin randa,
isegi enam ei taipa.
Lained võinuksid kanda
praegu mu laipa...
Sosinal vestlevaid kive
kohtan kesk juurdlevat rohtu .
Õhtust, mis vihaselt pime,
kõiksugu ohtusid johtub.
Aga sinuveetluses keedes
heidan eemale hirmu ja halina.
Kõige raskema rahutuist teedest
tahan minekuks valida.
3.
Näen kalureid mereseljal.
Neid on seal küll tuhandeid koos,
kuid ainult ehk kolmel või neljal
on lootsikus tilluke noos .
Mis ande võib tühjuselt loota ?
Läbi ei paista voog .
Hooga nad tõmbavad noota,
kuid jääb maitsmata kalaroog .
4.
Me oleme trobikond linde,
mis moodustab ühise rinde.
Ei roomajad aima, kui kena
on lennelda parvedena.
On tugev me tiibade tuhin.
Laul kihutab ees ja meid juhib.
Ei roomajad hooma, kui kena
on tiirelda vabadena.
Ei tunne me hirmu, ei häbi
ka taevastest tungides läbi.
Kust roomajad teaksid, kui kena
on tõusta meil uljatena!
Me punume põnevaid pesi
ja nendime tasakesi :
"Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud , kel hinges on kevad."

• Lahkühtimine
  

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht .
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.
Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.
Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.
Sa oled jõgi , mina olen kaldad .
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost .
Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
...kaks sõna hääbumatust muinasloost...

• Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma
  

Saad korra rüübata,
kui algab lahtumine.
Käest
puruks kukub
kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida,
kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu
ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel,
kui algab ahtumine
ja piksed pimenevad
kahinal.
See, mis meid ligindab,
on lahkumine .
Öö.
Uni.
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on
ulmamahtumine,
ei enam
meelde tulegi vist tal...

• Kuigi on nii palju lilli...
  

ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist
veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt .
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
kevad ikka alles ees.

• Alternatiivne
  

Artur Alliksaar
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamast lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada ?
Et elu armastada, peab armu elustama.

• Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega
  

Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.
Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.
Kuhu nad ruttavad?
Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?
Kas kaugused ei raugesta teda?
Kas uni iialgi ei väisa ta lauge ?
Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu?
Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?!

• Olen määratusuur mets.
  

Olen määratusuur mets.
Kas sa leiad mus mõne raja?
Kui leiad, siis on see kaotuseks meile mõlemale.
Iga rada viiks minust välja.
Oh, et sa mus ikka eksiksid!
Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme ,
ja lakkamata toidaksin ma sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga.
Meelsasti lasen kinni kasvada mind läbistavatel
radadel .
Kasutatud allikad:
https://luuleleid.wordpress.com/tag/artur-alliksaar/
http://kodu.ut.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/AlliksaarA.php