Artur Alliksaar (0)

Kool:
Artur Alliksaar
Luulekogumik
Autor:
Juhendaja :
2013

Sisukord

Artur Alliksaar 3
Kahekesi 4
Unuvate õhtute laul 5
Jällenägemine 6
Üks hommik äkki vilu … 8
Lahkühtimine 9
Antidolorosoum 11
Tantsijad 12
Selgimus 13
Kasutatud allikad 14

Artur Alliksaar

Artur Alliksaar (15.aprill 1923 – 12.august 1966) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija.
Ta õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust (1941-1942).
1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli ta vangis Narvas ja Mordvas. Pärast tuli salaja Tartusse , kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel. Maja, kus poeet Tartus elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga.
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks, sest talle sai osaks tolleaegse võimu poolt tagakiusamine , laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.
Artur Alliksaarel on ilmunud kuus teost

• „ Nimetu Saar“ (1966)
  
• „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968)
  
• „Luule“ (1976)
  
• „Päikesepillaja“ (1997)
  
• „Väike luureraamat- Artur Alliksaar“ (1984)
  
• „Alliksaar armastusest“ (2002)
  

Kahekesi

Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus ,
on nii lõpmata hea.
Kuni kestab me lokkavais luhtades luus ,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.
Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.

Unuvate õhtute laul

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.
Su tunded mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.

Jällenägemine

Kui muinasjutt me kohtumise tund,
poeb malbeid erutusi silmisse ja kõnne
ja läitub loojangute loomusund,
et liita hetkeis killustatud õnne.
Taas vallandumas sõna hell ja soe,
mis tardus südameisse kannatuste põrgus,
mil rebenesid haprad hingekoed
ja mustav valu läbi meelte nõrgus.
Kui väsib kaua pidutsenud surm,
saab nõnda võimsaks elu virguv tukse,
et iga helin , õitehurm
su hinge avatuna leiab ukse.
Üks ülemeelik andumiseihk
meid matab nagu toomehelbelumi.
Täis tõotusi Su kallistelev pihk , -
sel ööl on suure täitumise jumi.
Sus süttin, uuestisünni sametöö
su kõigi saladuste maitsmisjanus,
mis sest, et süda homme tumeraskelt lööb
ja kahetseb, et leegitsedes anus.
Me igas süleluses uueks saav
on rõõm , kui poleks talle üldse piiri.
Su suu veel eile valutanud haav
on täna tulvil naeru purpurkiiri.
Su huultelt viimse tilgani joon mee
ses unelmate nõtkes viigisalus,
kui poleks me taunitute teel,
kus vaevus rännatakse vermeisjalu.
Su embus on kui lihatund legend,
kaks kirge ühtub suudluste ekstaasis.
Julm aeg on alistanud end,
me sees ja ümber kõik on leek ja lend,
mis noorusunenägudest me juurde naasis.

Üks hommik äkki vilu…

Las laskuda me päikestele pilved .
Ei enam kaunimaks neid häilita.
On siiski kahju, et me armu ilmet
aeg loomutruuduses ei säilita.
Veel hirmsamad kui lausa halvad päevad
on teesklev-tujukaina ebahead,
ja võluvad on pildid, mida silmad näevad,
vaid siis, kui nende tõelist sisu tead.
Las viljad variseda, hardad aiarajad
las jahtund rindadeni rohtuda.
Meid meenutama jäävad vaiksed majad,
kus enam iialgi ei kohtuta.
Lampjalgseid tunde tühjusesse tõttab
küll kõledalt, küll põlevalt.
Mis oli, seda ei saa keegi võtta
meilt mõlemalt.

Lahkühtimine

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht .
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.
Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.
Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda - näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.
Sa oled jõgi, mina olen kaldad .
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost .
Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sine oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
.... kaks sõna hääbumatust muinasloost ....

Antidolorosoum

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua , kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv ,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

Tantsijad

Ei usu, et see teinuks mingi vea,
kes otsustas end lainete hooleks anda.
Sest ahvatlev ja ülemata hea
on purjetada, - mitte tundes randa.
Rütm on kui karjatus, mis kustub pea.
Ei teda tihti tähelegi panda.
Uim uinutab ja tantsijad ei tea,
et heligi võib lõuendile kanda.
Ta tõelus tungib läbi viivu näiva
ja sunnib ennast ulma kannul käima,
et kokkukõlla kõrguks kirg ja vaist.
Hing kõhklev alles kohmetusest nõtkus.
Nüüd vallutab ta sujuvus ja nõtkus
ja hammastus vastavastatud maist.

Selgimus

Su saatust määrav kutsumus ja anne,
mis tihti helisevaks lauluks saab,
on kõrgusissetõusu leekiv vanne ,
ta kõik su tunded põrmuks põletab.
Vaid armunu võib tunnetada kirge,
ja kannatust, kes ise kannatab.
Komeedi tee saab olla ainult sirge
ja kuum kui unelm lakkamata loov
ning pilkasuse kiuste valgelt virge.
Ehk küll su lend on alles tiivaproov,
sa julgelt tema tundmatusse mine,
kord teostub tas su salajasim soov.
On tõelisem su tung ja tõukumine
kui tema lõpus jäigalt sulguv haud.
ja täitsa tühjaks jäänud mängulaud,
su tardes mõtte omandab ta väring.

Kasutatud allikad

Alliksaar, A. (1984) „Väike luuleraamat “

Vingissar, M. (2002) „Ajast aega“

Muru, K. (1993) „Eesti luule antoloogia 3“

http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html (23.02.2013)

http://et.wikipedia.org/wiki/Artur_Alliksaar (23.02.2013)

http://www.tsitaat.com/cache/images/artur_alliksaar_400px.jpg (23.02.2013)