Artur Alliksaar - Eesti luuletaja ja tõlkija (3)

Alliksaar, Artur (1923–66), Eesti luuletaja ja tõlkija, 1960. aastate luulepõlvkonna vaimne teejuht.
Artur Alliksaar (a-ni 1936 Alnek) sündis 15. IV 1923 Tartus.
Artur Alliksaar
Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust.
Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega.
Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis . Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse . Temale said
osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma
kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.
Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine , laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.
Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli.
Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele .
"Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao." (-Kuskil ajajõe taga-)
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski.
2.
Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,
inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.
1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.
Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin, Henn -Kaarel Hellalt , Aleksander Suuman ja Mati Vaga ,
ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil.
Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep , Boris Kabur , Tõnu Kõiv, Leo Metsar , Ülo Torpats, Mati Hunt.
Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski , Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang , Harald Peep .
Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi.
Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof - füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai
eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua , kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta.
Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.
"Eesriiet ei tõsteta kaks korda./ Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm."
Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.
Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi.  
Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline.
Tsitaat Arne Merilai poolt kirjutatuna luuletajast ja poeedi keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja":
3.
"Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata .
Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri - ja paradoksimasinasse
kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt.
Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see
lingvistiline külm dušš."
Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.
Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet.
"Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-)
...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka - Tamme kalmistul Tartus.
4.
Artur Alliksaare teosed (teose ilmumisaastaga):
"Nimetu saar" - (näidend)
 1966
"Olematus võiks ju ka olemata olla" 
 1968
"Luule" 
 1976
"Päikesepillaja"
 1997
"Väike luuleraamat - Artur Alliksaar" 
 1984
"Alliksaar armastusest" 
 2002
Aeg.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
5.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Kahekesi.
Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus ,
on nii lõpmata hea.
Kuni kestab me lokkavais luhtades luus ,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.
Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.
6.
  Unuvate õhtute laul
 
  On asju, milles eksida ei saa
 
Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.
Su tunded mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.
Oma vaateid kellelegi peale ma ei suru.
Laulud tärkavad mu hingest nagu mullast muru.
Iga vaimset värdjat, suli, luru,
kiita heaks mu värsse ma ei nuru.
Kui kord kubjas puhtaks pühib kunstituru,
küll saab koorem sõnnikut- ja sõnapuru!
Inimmõte tungib läbi umbse uneuru,
piirideta võimalusteks muudab kitsa kuru.
7.
  Ma ei söandaks öelda, et olen rikas
 
  Eelärkamine
 
Ma ei söandaks öelda, et olen rikas,
aga mu käed on hoidnud haruldasi aardeid ,
selle maailma arvutuid imesid.
Ma ei saanud neid kinni hoida.
Olin liiga tüdimatu ja liiga täitumatu.
Ega ma ennast ei imetlenud.
Imetlesin ainukordset, mida mulle näidati.
Iialgi ei olnud ma päris üksinda.
See ainult näis ehk nii.
Et kellegi süda veel raskem on ööst,
sa teadma ei peagi,
sest hulljulge pimesi päästmisse sööst
viia võiks mõne jubeda veani.
Kui vigase oleksid kõik, kes siis loeks
kokku elukoe haavu ?
Ka kauguses oled sa minule toeks
niikaua, kui hommik ei saabu.
Vist pimedust pingelist armastas hing,
kuigi tast väljuda püüdis.
Kas tulevik, haarab su müütidering
meiegi kannatust nüüdist?
8.
  Kahe ääretuse vahel ...
 
  Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus
      hakkas võrsuma
 
Merel ihalen kallast
ja kaldal merd .
Pimedas surmavallast
läbi viib mõtete lend.
Tuul aina puhub ja puhub.
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.
Saad korra rüübata, kui algab lahtumine.
Käest puruks kukub kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida, kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel, kui algab lahtumine
ja piksed pimenevad kahinal.
See, mis meid ligindab, on lahkumine .
Öö.
     Uni.
            Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on ulmamahtumine, ei enam meelde tulegi vist tal ...
Kasutatud materjalid:

www.google.ee

images.google.com
9.