Sügavamõttelised luuletused (0)

Leelo Tungal “Pimedusest koorub valgus”

Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm ,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota !

Leelo Tungal “Pipargoogisüda”

Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.
Kõik jääb seljataha -
kes see mullust muudaks!
Kui vaid kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvuhus!
Pipargoogiraas ta
pisikeses pihus
pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!

Anna Haava “Mu süda usub”

Mu süda usub õnne,
Suurt – meresügavat,
Kus säravad muinasjutud
Ja  imed puhkavad.
Mu süda usub valgust,
Mis tõuseb säält sügavast,
Mis kutsub tuhanded õied
Kõik elusse uinumast.
Mu süda usub elu,
Mis selge õnnistus on,
Mis maine ja okkaline,
Kuid siiski taevane on.
Mu süda usub surma -
Suurt, sügavat, õnnist ööd ,
Kuhu mahuvad ära kõik õndsus
Ja valgus ja elutõed.

Mihhail Lermontov “ Ingel ”

Kord lendas üks ingel öölaotuse all,
Laul vaikne suul helises tal.
Kuu, tähed ja pilved – kõik kuulama jäid
Neid helisid õnnestavaid.
Ta laulis , et kaunimat olla ei saa
Kui eedeni õndsusemaa,
Kus haljaste salude lõhnadevoos
Kõik patutud vaimud on koos.
Ta kandis üht hinge, veel sündimatut,
Maailma, kus mure ja nutt.
Ja jäädavalt noorele hingele siis
Jäi kõlama põue see viis.
Ja ringi uustulnuk all laotuse käis,
Rind kummalist igatsust täis.
Maa igavaid laule küll kuulis ta seal,
Kuid tröösti ei leidnud neist eal.

Anna Haava “Me oleme Põhjamaa lapsed”

Meid saatnud vaikustehelin
Ja tähtesäravad ööd.
Kuukumased, lumitand metsad
Ja vaiksed kaugeleteed:
Me oleme põhjamaa lapsed,
Kaks – meie mõlemad.
Jääb lumekargelt põue
Meil südame sügavam õnn -
Ja südame sügavam valu,
Nad ainult aimata on…
Jääb igavest` ütlemata
Meil südame õndsam õnn -
Ja südame sügavam valu,
Mis vaikiv kui igavik on…

Anna Haava “Kohus”

Me joome kohvi, sööme saia,
ja kanget kohut mõistame,
ning rohkem suhkrut kohvi sisse
me pühas vihas paneme.
Me teeme tagaselja-otsust,
nii hoopis hingeteadmata-
nad vaesed käivad päiksevalgel,
ei mõista paha aimata.
Ei mõista meie neid küll surma,
ka vabaduse jätame,
kuid ainult nende ausa nime
me võimalikult võtame.
Ja meie otsus maksab palju,
ei leita ilmas naist, ei meest,
kes oleks igal ajal julge
ja kaitstud selle kohtu eest.

Villu Tamme “Kuniks elul on antud veel olla”

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum
Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob
Kuniks päike veel valgustab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu
Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela – võibolla
enam homset su silmad ei näe

Aleksander Suuman

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi,
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbised varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.

Doris Kareva

Elul ei ole lugu,
elu on loomine.
Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?
Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?
Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?
Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline -
elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Artur Alliksaar “Aeg”

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Triin Soomets “raamat”

ma endast ei räägi
ma ootan
kinni ja vait
kui mu avad
olen su lendav vaip
olen su sild
olen su saabas ja sool
kohver ja sahver
olen su parem pool
/—/
ma põlen
mädanen
koltun
pudenen koost
kui lugu saab läbi
olen osa su loost
Helena Läks
nüüd võiks juba paremaks minna
lausud sa
ma noogutan teetassidele me ees laual
võiks olla ja tegelikult peaks juba parem olema
mida me valesti teeme
küsid sa tassidelt
onju
tavalised inimesed
teevad oma tööd
toksivad nuppe
pressivad kange
täidavad käske
sellest suuremat kurjust
ei olegi
jah tõesti ei olegi
ja meie ka
ka meie oleme tavalised -
jah te olete
kinnitavad tassid
paremaks ei lähe enne kui te aru saate
tass on korraga pooltäis ja pooltühi
teie ainus kurjus on teadmatus
elu läheb paremaks tasapisi
vahepeal tuleb seista ja oodata
kõike ära ootagi
nii kõnelesid
tassid

Liis Koger

See hetk kui me ei võta enam palju
ja anname rohkem kui saame
siis saame rohkem kui väärime
ja näeme rohkem kui suudame
su kuju on mu südame kohal
ja sind on rohkem kui päris
su hingamine minu sees
kui ütleb värin või silmavesi
et sõnad ei jaksa iial
kanda üht elukoormat
milles kogunend kogu mäss
võitlemas olematu eest
kui olematu on rohkem kui olev
ja minek on tulekust ees
su süda lööb veel mu soontes
kui teadmine teadvusest ees

Timo Maran

Kõige näiva tühisuse taga,
hallide vormide varjus ,
valgust on siiski. Elu
kollane kärjemesi voolab
me sõnade sisse, täidab
pilgud ja päevad. Sellest
siis kirjutad teel Tahkuna
poole ikka uuesti omi vanu
luuletusi. Püsides endas,
küsid maailmas, küsides endas,
püsid maailmas ja mõtled
lillede peale, päikese peale,
kõigi heade soovide peale,
inimeste peale, kes lahkuvad
kohtuvad, ootavad üksteist.
Sinu usk on maailmasügav,
Alati olnud ja ikka uuesti sündiv.

Juhan Liiv “Aeg”

Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord kare`m:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta –
aeg aga on sinu kaaluja!

Jaan Pehk

raamatuid saab panna virna
ridadesse riiulisse
raamat annab hüva nõu kui
hiir on jooksnud viiulisse
raamatus on häid retsepte
teistes keeltes tarku sõnu
piltidega muinasjutte
vahvaid vaimuteri vanu
loodusraamat annab teada
kuidas sirgub konnaks kulles
lugejaid on ümberringi
silmaring ei hüüa tulles
Katre Ligi
Ühel hetkel sa tead,
kuidas asjad peavad olema.
Teisel hetkel libiseb see uuesti käest.
Ühel hetkel
on sul õigus öelda:
see, mida me kõik otsime,
on täiuslikkuse tunne,
millele võidakse muidugi anda
mõni muu nimi.
Teisel hetkel
hakkad kahtlema:
kuidas sa tead, et kõik seda otsivad.
Igatahes on täiuslikkusel
palju erinevaid palgeid.
Ja on kahju, kui sellest,
et miski oli peaaegu täiuslik,
saadakse alles tagantjärele aru.
Viivi Luik
Ööde roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsama südant veel pihus,
ärkab kurbus taas võtma su und,
üha selgemalt tead, kuis on kaugel
kõik su ammugi tallatud teed.
Mõnda häält, mõnda kuminat kauget
veel sa tead, aga pea jätad need.
Tasa ligineb tund, millal kaotad
oma näo, oma nime ning tee.
Aja väsimus silmisse vaotab
hõbeläikese vaikuse vee.
Ja sa võib-olla jälle siis palud
hoida armsamat elavas käes,
kanda kirsipuu õitsemisvalu,
võtta lisaks üks sündimispäev,
et taas roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsakssaand sõrmi veel pihus,
ärkaks kurbus taas võtma su und.

Mathura

 VAADATA merd. Päevast päeva
vaadata üle mere, sellal kui soolane tuul
maitseb su huuli,
käed tulitavad mõladest –- sest et üha on tarvis sõuda;
ja rannik on kuldne nagu hüljatud vari.
Pole pettumust
ega ka ootusi mitte.
Teed kolm sammu tagasi
ja su tee ristub sipelgate omaga ,
musträhn ehmub ja ehmatab,
rebasepoeg luurab,
aga aeg voolab ikka sinust üle
nagu vaikne õnne matkiv uni.
Siis sa enam ei imesta, mäleta.
Loed rannakivide vahel kokku rootuustid,
mis moodustavadki su elu.

Viivi Luik

Taevas kõliseb rohekaid tähti,
külmast aias tarduvad puud.
Paistab tohutult vana ja tähtis
aknakardinais kohmitsev kuu.
Toas on unenäod, hämarus vaikne,
talvesüdame sinine öö.
Varjab rahutust hõlma all vaikus ,
süda palavalt, palavalt lööb.
Põski õrnalt mul tähekiir silub,
Temast hinge viib helisev tee.
Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hell ja imelik tunne on see.
Kristiina Ehin
me möödarääkimiste naerune lootsik
triivib omasoodu
meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed
peegeldavad juba päikest
tähelepanematuse tähelaev
sõuab üksinda läbi musta mere ja
meie ükskõiksuse kohmetud nurgakivid
kukuvad kiiresti ja vabalt kuristikust alla
aga me ise
joome kollaste karikakarde teed
kevadisel pööripäeval
oma aja hämarduvas kohvikus
kus vaevakaskede lehed
värisevad rõõmsalt
nagu oleks nii kerge kannatada