Artur Alliksaar luulekogu referaat (0)

Q: Kuidas on siis lood veenetega eriti kui nad on peened?

Vastus leiad õppematerjalist: Artur Alliksaar luulekogu referaat

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

1 Hindamata

Lastele - Kõige pisematele meeldivad vahvad luuleread väga, millega saab neid rahulikult unemaale saata

Esitatud küsimused

Kuidas on siis lood veenetega eriti kui nad on peened?

Saaremaa Ühisgümnaasium
Artur Alliksaar
Referaat
Kuressaare 2013

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3

ELULUGU 4

LOOMING 5
2.1. „ Nimetu saar“ 5
2.2. „Luule“ 6
2.3. „Päkesepillaja“ 6
2.4. „Alliksaar armastusest“ 7
2.5. „Alliksaar mälestustes“ 7

ISIKLIK ARVAMUS ARTUR ALLIKSAAREST 8
KOKKUVÕTE 9
LISAD 10
Lisa 1. Luulenäited 10

„Kahe ääretuse vahel“ .10

„ Ärev on ärkamine äikesesse“ 12

„Hetkede surematus “ 14

„Aduvik“ 15

„Kõik on kõige peegeldus “ 16
Lisa 2. Pilt Artur Alliksaarest 18
KASUTATUD ALLIKAD 19

SISSEJUHATUS

Artur Alliksaar on tuntud Eesti luuletaja. Ta on kirjutanud palju väga olulise tähtsusega luulet ning ühe näidendi. Alliksaar ei elanud küll kaua, aga see-eest suutis eestlastele väga palju edasi anda oma eripärase ning sügavamõttelise loominguga. Tema eluajal ei näinud trükivalgust mitte ükski luulekogu , aga kirjastuses suutis trükimusta näha vaid tema ainuke näidend. Mõne ajakirjandusväljaande teenena siiski üksikud Alliksaare luuletused jõudsid ka tema eluajal avalikkuse ette.
Peatükkidest on sõltuvuses luulekogu „Päikesepillaja“ tsüklilise järjestusega, mis mingil määral on kronoloogiline . Peamiseks järjestamisargumendiks on aga assotsiatsioon , mis on ühtlasi ka parim sõna iseloomustamaks enamikku Artur Alliksaare loomingut. See tugineb tihtipeale näiliselt ühendamatute asjade jäigale ühendamisele. Iseloomulikeks tunnusteks võib lugeda ka traditsioonide hülgamist suuremas osas luuletustes , tehes seega olulisi ja kardinaalseid uuendusi , olles sellega isegi keeleuuendajaks peetud. Luuletaja on kuulus ka oma eripäraste keelemänguliste luuletuste poolest, mis sisaldavad mõnikord täiesti meelevaldseid sõnaühendeid ning lauseid , aga see-eest kõlavad need mõjuvalt.

1. ELULUGU

Artur Alliksaar sündis 15. aprillil 1923. aastal raudteelase perekonnas Tartus. Hariduse on kirjanik saanud Hugo Treffneri Gümnaasiumist, kust sai alguse huvi luule vastu, ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast (õpingud jäid pooleli ). Tema esimene trükis avaldatud luuletus ilmus 1943. aasta detsembris ajalehes „ Postimees “. Luuletus „Kirjaneitsi mälestuseks“ oli pühendatud Lydia Koidula 100. sünniaastapäevale. Paraku poeedi eluajal nägi tema looming trükivalgust äärmiselt vähe. Debüüt toimus alles 1966. aasta jaanuaris „Loomingu“ veergudes. Enne Alliksaare surma aastal 1966 jõudis raamatuna lugejateni tema ainuke näidend „Nimetu saar“.
Oma viimastel eluaastatel Tartus suhtles, suunas ja andis Alliksaar nõu Ain Kaalepile, Paul-Eerik Rummole, Andres Ehinile ja Jaan Kaplinskile, kellest hiljem said tunnustatud poeedid ja esseistid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12. augustil 1966. aastal Tartus.
Surmajärgselt on tal ilmunud viis luulekogu: „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976), „Väike luuleraamat“ (1984), „Päikesepillaja“ (1997) ja „Alliksaar armastusest“ (2002). Samas on Alliksaarel oluline roll ka luuletõlkijana, tema silmapaistvaim tõlge on Sergei Jessenini „Loojumatu tund“ (1966). (Kalda, 1991)

2. LOOMING

Alliksaar ülistab oma luules kunsti kui suurimat väärtust inimese vaimses eneseteostuses, pooldab ja kaitseb indiviivide valikuvõimalusi ja vabadusi sotsiaalse süsteemi piirangute eest, andub lüürika võimaluste piires filosoofilise elumõtte ja tõe otsingutele. Oma lemmikmotiive arendades seob luuletaja need tihti teravalt sõnastatud kriitiliste repliikidega. Poeedi luuletamisstiili iseloomustavad rohke siduvus , vaimukad, tihti antiteetilised ideesähvatused, kujutluste voogamine ja aheldumine mitmesuguste rütmiliste, kõlaliste ja tähenduslike sarnasuste või kontrastide kaudu. Alliksaare luuletused kujunevad sageli suurteks hajuvate kontuuridega kompositsioonideks, mis paeluvad huvitavate mõttekäikude, rikkaliku kõlamängu, julge metafoorika, sõnaleidlikkuse ja riimivirtuoossusega. Viimastel loominguaastatel liikus Alliksaar kindlalt klassikalise vormi suunas ning kirjutas saatusega leppinud, kaduvustundest varjundatud luulet. Tema loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, pulm (-ad), mälu, armastus, veri , valu, õhtu, öö, liiv, vesi. (Kruus)
Juba gümnaasiumiaastail kirjutama hakanud Alliksaar toetus eelkõige arbujate, Marie Underi ja Rilke eeskujule, mis on läbi kogu loomingu teda saatnud. Poeeti on oluliselt mõjutanud ka 1920. aastate vene luule eesotsas Sergei Jesseniniga.
Lisaks Jessenini loomingu tõlkimisele on Alliksaar eesti lugejateni toonud teistegi vene lüürikute, nagu näiteks A. Ahmatova , V. Inber, J. Jevtushenko, V. Lugovskoi, ning saksa lüüriku Rainer Maria Rilke loomingut. (Kruus)

2.1. „Nimetu saar“

Absurdidraama „Nimetu saar“ on ainus Alliksaare näidend ning ainus raamat, mis ilmus luuletaja eluajal. Näidend, mis on kolmes vaatuses ja kaheksas pildis, pole veel kutselise teatri repertuaari jõudnud. Selles teatritükis on olulisel kohal juhuse ning võimalikkuse mäng. Tänu Alliksaare lennukale fantaasiale on näidendi sündmustik kirev , mis tihtipeale sisaldab ka vasturääkivusi. Tegelased on küllaltki sarnased ning nende tekst on analoogne Alliksaare luulefraasidega. Huvitavalt on sisse põimitud ka piiblimotiiv vaala kõhus viibimisest ja nagu kogu Alliksaare loominguski, jääb kõlama lõpurepliik: „Kõik on veel võimalik“. Esimest korda lavastati näidendit 1987. aastal Tudengiteatris. (Kalda, 1991)

2.2. „Luule“

„Luule“ on 1976. aastal ilmunud ja Paul-Eerik Rummo koostatud luulekogu, mis kubiseb aforismidest. Selle tõttu muutus Alliksaare looming eriliselt suureks ning sügavaks.

2.3. „Päikesepillaja“

Kronoloogilist printsiipi on mõningal määral arvestatud „Päikesepillaja” esimeses ja viimases tsüklis ; täies ulatuses on sellest loobutud . Luuletused jagunevad tsükliteks „Kahe ääretuse vahel“, „Ärev on ärkamine äikesesse“, „Hetkede surematus“, „Aduvik“ ja „Kõik on kõige peegeldus“. Järjestus on valdavalt assotsiatiivne , arvestatud on ka puhtvormilisi kriteeriume. Luuletuste ilmumiskuju tugineb Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavatele materjalidele; aluseks on võetud Alliksaare viimane kättesaadav sõnastus , välja arvatud luuletuses „ Friedebert Tuglasele”, mis ilmub sellisel kujul, nagu Alliksaar selle Tuglasele saatis. Kogudes ilmunud luuletuste puhul on üldiselt säilitatud Paul-Eerik Rummo redaktsioon; tehtud on üksikuid parandusi käsikirjade põhjal ning taastatud tsensuurilüngad. ( Tõnisson , 2004)
„Päikesepillaja“ 1. ja 2. trükk (vastavalt 1200 ja 2600 eksemplari) müüdi läbi uskumatult kiiresti, Alliksaar kerkis igasuguste müügiedetabelite etteotsa . Kolmanda trükiga kasvas üldine läbimüük juba üle 6000, aastakokkuvõtteid tehes mainisid infoagentuurid „Päikesepillajat“ ühe enimmüüdud teosena, mis edestas paljusid menuraamatuid. Ja ilmselt pole see võidukäik veel lõppenud. (Kull, 1998)

2.4. „Alliksaar armastusest“

Paul-Eerik Rummo on öelnud selle raamatu raames, et Alliksaar oli oma elus ja loomingus võimalik, et viimne tõeline romantik siin hallis Eestimaa kliimas. Luuletaja vaimne tase oli niivõrd kõrge, et madalsus ei läinud talle üldse korda. Tihti on väidetud, et Alliksaar on luuleuuendaja ning ilmselt seda ta ka oli. Kuid sellegipoolest oli ta sügavalt vanamoeline nii omas kui ka hilisemas ajas. (Rummo, 2002)

2.5. „Alliksaar mälestustes“

Henn -Kaarel Hellati koostatud mälestusteos eluajal mahatallatud ja pärast surma taevani tõstetud Artur Alliksaarest üritab täita üht suurt tühikut meie kirjandusloos. Koguteose esimeses veerandis pandud luuletajast kõnelema tema enese kirjad, millest enamik on sündinud vangilaagris ning asumisel. Kogumiku tõeliseks väärtuseks on aga 1960. aastate atmosfääri ilmekas taasloomine. Lugejal tekib õige pea tunne, nagu istuks ta ise koos skandaalse, bravuurse ja koleerilise Arturiga vana Werneri suitsuses ja kärarikkas kohvikulauas. Selles kummalises trotslikkuses ja uhkes isepäisuses on midagi väga julgustavat ja sisendavat veel üle poole sajandi hiljemgi, tänase lugeja jaoks. (Kull, 2007)

3. ISIKLIK ARVAMUS ARTUR ALLIKSAAREST

Oma valiku koostada referaat Artur Alliksaarest tegin üsnagi juhuse läbi, ma olin tema loomingust veidi kuulnud nign autor tundus mulle meelepärane ning luule üpris põnev . Mida kaugemale tööga jõudsin, seda rohkem hakkas Alliksaar mulle huvi pakkuma. Kindlasti sai määravaks hämmastav keeletaju, mida tunnetasin paljudes luuletustes ning samas igas tema kirjutises oli alati midagi uut ja huvitavat. Nalja pakkusid aga luuletuste kummalised pealkirjad , mida mõnikord ei suutnudki endale arusaadavasse keelde tõlkida. Näiteks pealkirjade „Variatsioone eternse teema eeterlikult efemeerseile detailidele ettevaatlikus esituses“ ja „Kui järele anda, siis nii, et köie teises otsas kõlkuv kuju kukuks pikali ehk Kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast kohe kohku“ vastu ei saa vist Eestis mitte ükski teine kirjanik. Olen päris kindel, et tegin õige valiku valides oma luulereferaadi teemaks viimse romantiku Artur Alliksaare.

KOKKUVÕTE

Artur Alliksaar on kindlasti üks mõjukas tegelane Eesti kirjandusmaastikul. Just tema oli see mees, kes tahtlikult või tahtmatult uuendas eesti keele uuele tasemele. Kindlasti jääb kogu tema loomingut iseloomustama veel hiiglaslik tähtsus assonantsil ning alliteratsioonil luuletustes. Seetõttu on kohati päris keeruline Alliksaare fantaasialendu hetkega haarata, aga kui sügavamalt järele mõelda, siis ähmaseid sarnasusjooni võib tajuda küll. Põhirõhku on ta pannud ka keelemängulisele luulele, kus täishäälikutega tekitatakse huvitavaid kõlasid, kasutatakse sõna- ning lausekordusi. Neid asju vaadeldes võib päris kindlasti väita, et Alliksaar armastas eesti keelega eksperimenteerida – ta töötas nagu luulelaboratooriumis, kus töötas välja uusi emotsionaalse värvinguga liitsõnu, lihtinimesele ülitundmatute sõnadega pealkirju ja palju muud.
Olles mõjutanud paljusid hilisemaid luuletajaid , on võimalik, et just tema olulisemaks järeltulijaks peetakse Paul-Eerik Rummot. Mees, kes on koostanud mõned luulekogud Alliksaare loomingust ja need sedaviisi rahvale toonud. Tänu sellele võib isegi öelda, et niikaua kui elavad Alliksaare luuletused meie eludes, elab justkui Artur Alliksaar ise ka!
LISAD
Lisa 1. Luulenäited
Kõik loomingunäited on võetud kogumikust „Päikesepillaja“, kus luuletused jagunevad tsükliteks: „Kahe ääretuse vahel“, „Ärev on ärkamine äikesesse“, „Hetkede surematus“, „Aduvik“ ja „Kõik on kõige peegeldus“.

1.1. „Kahe ääretuse vahel“

Sellesse tsüklisse kuuluvad Alliksaare varasemad luuletused, kus ta oli klassikaliselt rangejooneline ja vormipuhas. Lemmikvormiks on itaalia sonett, milles ta väljendab ennast mugavalt ning pingutusteta. Veel enam kasutab Alliksaar aga tavalist ristriimis nelikut, kus luulemotiiv arendatakse välja just ökonoomsusega. (Muru, 1987)
„Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.“
„Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.“
(„Autoportree“)
Siis hakkavad ilmuma juba Alliksaare luule põhimotiivid. Esimesi neist on ilu ja luule, mis laiemas mõistes on kunst väljaspool mingisuguseid tingimusi. Sellega seoses ilmneb selgelt poeedi tihe suhe kunstiga. Nii luuletustes „ Asüül “ kui ka „ Nauding “ januneb hing ilu järele, mida võib nimetada ka hümniks esteetilisele naudingule.
„See on luule - öelda öeldamatut,
otsiskella vihjeis, varjundeis,
mõnda tunnet, alles olematut,
äkki helisema panna neis.“
„Tas on õndsus, õigustus ja vanne
tõeluse ja ulma ühtelöök,
tähistaeva hinge ülekanne,
elamuste pillav pidusöök.“
(„Asüül“)
Luulele sünonüümsed sõnad unistus , igatsus, ulm ja lumm märgivad samuti ahvatlusi, mida on kerge tajuda luuletustes „Sentense kahesusest (Nefas)“. Samas märksõnad luule ja ulm tähistavad Alliksaarel tõrjumatut tunnetushuvi, mida sümboliseerivad kustutamatu janu kujutelmad. (Muru, 1987)
„Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.“
(„Janud“ 6)
Kui on tekkinud kustutamatu janu, siis võib vallanduda rõõmude ja elamuste saamishimu, tung naudingute läbielamiseks. Selline sujuv üleminek toimub just luuletuste „Janud“ ning „ Seitse etüüdi“ vahel. (Muru, 1987)
„Kalla mu ripsmeisse valgust
pärleina rippuma.
Iga mu rakk tulvab algust.
Pean,
pean
tippu
ma
kippuma!“
(„Seitse etüüdi“ 7)
Tänu suurtele naudingutele ja unistustele võivad tekkida ka vastandtungid. Sellepärast lõikub elukirgliku ja rõõmudele avatud Alliksaare luulega alatasa kurvemaid ja hallimad jooni: traagilise paratamatuse tunnet, ahistuselamusi, nurjumismeeleolusid, üksinduse, hüljatu või tõrjutu seisundile viitamist. Taolised pihtimused on selgelt sisse kirjutatud luuletustes pealkirjadega „Ahtumine“ ja „Nõiaringis“. (Muru, 1987)
„Kolm tähte ainsaks tõeluseks jääb taeva.
Kolm laternat mu kummitustelaeva
küll valgustavad, kuid ei anna sooja.“
„Ja õnneveene, mis mind laulma vaevas,
et torm mus tormi taga ajas aeva,
nüüd lämbub eneses ja läheb looja.“
(„Ahtumine“)

1.2. „Ärev on ärkamine äikesesse“

Edasises loomingus toimub suur muutus ning ta jätab traditsioonid hoopiski kõrvale. Kujuneb välja paralleelassotsiatsioon, kus kehtib kujutiste ning mõttekäikude samaaegsus. Sellise kompositsiooniga luuletustes vaadeldakse mingit nähtust üheaegselt eri vaatepunktidest.
„On graniidiseid laule, ja nendega vooderdatakse ajajõe jõuline jõõr.
On basaldiseid laule, mis kerkivad kiiduhõisete ja hirmukarjatuste kohale nagu monumendid õhtusse uppuvates parkides.
On marmorseid laule, mis on nagu kehade kehtivuse kivinenud muusika .
On vaskseid laule, milles on peidus paljude võluvate petteuskumuste värinad .
On terasest laule. Neist saab teravaid mõõku ja tugevaid sillatalasid.
On mägikristalseid laule, kõrgemaid kitsaste eesliradade eestkostetungidest ja -sundidest.
On saviseid laule, mis pudenevad veel enne, kui saaks hakata kostma nende kõhetu kaja,
ja on laule, mille kullalademeid iialgi ei valata üksikuteks väikesteks läikivateks müntideks.“
„On laule, millele rõõm on rikkuseks.
On laule, kus kurbus ja ilu on üks.
On marsse ja farsse.
On hümne ja üminaid.
On tulu- ja tarbelaule, mis ruttu kuluvad.
On laule, mis üha uuendavad elujanu ,
ja on kannibalikantaate, mis vajutavad hambad elavate
südamete lihasse.“
(„Laul lauludest“)
Luuletus „Ootesaalis“ kujutab elu mitmekihilisust lausa nii, et erinevad mudelid on otsekui ruumiliselt eraldatud. Selles luuletuses puudub ühene tervik kulminatsioon . Teemad, mis on esile toodud rõhuva kõla ning kujutlusega, pole teineteisest üldsegi sõltuvad. (Muru, 1987)
„On oodata tubakatoodangu tohutut tõusu.
Neli mõttetut nurka täiendavad üksteist mõttekaks.
Ühes nurgas on puhvet.
Klaas kilgendab ja kilkab.
Sifoon sisiseb.
Tal on nohu .
Sale müüjanna treitud taljega.“
(„Ootesaalis“)
Selles samas tsüklis on Alliksaare luuletuse eripäraks veel ääretult pikad ja lohisevad pealkirjad, milles on meeldivalt aforistlik sõnaseade ning julge metafooride kasutamine. Kõik see annab tunnistust paindlikust keeletajust. Mõned pealkirjad: „ Fragment lauakõnest totruse juubelidineel, mis korraldati siis, kui selgus, et peiesid pidada on veel vara“, „Staatilis- ekstaatilis -pragmaatilisi korrelaate, mis annavad mõnedest asjadest ülevaate“ ja „Kui järele anda, siis nii, et köie teises otsas kõlkuv kuju kukuks pikali ehk Kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast kohe kohku“.

1.3. „Hetkede surematus“

Luule muutub vägagi keelemänguliseks ning traditsioonilised jooned on miinimumini kahandatud. Keelekasutus on kohati väga spetsiifiline ning sõnadele ei oskagi kohe õiget tähendust leida. Poeedi fantaasialendu pole kohati miski pidurdanud ning seosed lausete vahel on suhteliselt lõdvad. Seda tüüpi võib tinglikult pidada vabavärsi ideaalrealisatsiooniks. Luuletus „Variatsioone eternse teema eeterlikult efemeerseile detailidele ettevaatlikus esitluses “. (Muru, 1987)
„Olen viimse molekulini mobiilne.
Kas tahad mu hinges tantsida, paljana nagu palve,
jaanalinnusuled januste jalgade ümber?
Ma tean, et su puusad võivad puhkeda nagu puud
ja hööritada pöörituseni!“
(„Variatsioone eternse teema eeterlikult efemeerseile detailidele ettevaatlikus esitluses“)
Alliksaare luule on kummaliselt pildilik, sisaldab agressiivseid muljeid ning ebatavalist kujutamist. Tema epiteedid, võrdlused, metafoorid ja muud stiilifiguurid on selgelt ekspressionistlikud ning sürrealistlikud. Luuletuses „Oo!“ on selgelt sees kõlaefekt, sest see põhineb pealkirjaga tähistatud täishääliku kordusel, mida esineb selles luuletuses 56 korda. (Muru, 1987)
„Ta kirjutab nooruse verega.
Ta kirjutab noorusulmade verega.
Ta kirjutab looklevale taevale .
Mõõk on nagu poogen.
Veri voolab ja heliseb viiulitoonides.“
(„Oo!“)
Lause on Alliksaare luules palju olulisemal kohal kui tavaliselt. Nad seisavad tihtilugu täiesti eraldi ning seos eelneva ja järgneva lausega on üpris nõrk. Alliksaare luule võib koosneda ainuüksi teesidest, antiteesidest, keeldudest, käskudest, õpetustest jne. Teos võib kogunisti meenutada lahtist mõttekillustikku. Näiteks mõned lõigud tema loomingust. (Muru, 1987)
„Aeg irvitab nagu hambutu ige.“
„Päikese haukumist kostab kõiksuse kõikidest lõikudest.“
„Saatürid annavad saatekirju sanatooriumidesse, mis lahtipakkimisel osutuvad bordellideks.“
„Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine .“
„Enne vabanemist on hea ori olla.“

1.4. „Aduvik“

Kuna Alliksaare luule on nii kirju, siis võib paiguti seal kohata isegi vestluslõike, tõestuskatseid ning ühepoolseid dialooge. Seda tüüpi tunnuseid võib kohata luuletuses „Kevadine kõnelus “:
„Pärilikke pahesid on palju.
Neile pole testamenti tarvis.
Oletagem, et teened eeldavad vastuteeneid.
Kuidas on siis lood veenetega, eriti kui nad on peened ?
Kas nad tingivad kingitusi?
Hüvasti , miss Simpson !
Järgmisel kohtumisel suudleme sügavamalt.
Järgmisel kohtumisel maadleme mugavamalt.“
(„Kevadine kõnelus“ 2)
Käesolevas tsüklis esinev luuletus „Pöördehetk“ sisaldab jällegi sõnakorduseid, samas muutuvaid elemente on siiski päris palju. Selles luuletuses sisaldab algus ning lõpp sümboleid, mis omakorda muudab loomingut salapärasemaks ning antud juhul ka traagilisemaks. Taolisi tunnuseid kohtab veel mitmes Alliksaare luuletuses: „Introspektiivne maskeraad “, „Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?“ ning tsükli nimiteos „Aduvik“.
„Sinu karjatus oli nagu kandlelöök, mis ootamatult viskub öhe.
Iga hing, keda see tabas, võpatus ja värises vapustatult.“
„Sel ööl läksid põhja paljud laevad.
Sel ööl pühiti rusudeks paljude armastuste pühamud.
Sel ööl osutusid paljud südamed kodutuks.“
„Närbuva naeratuse nõrk kuma libises üle su halastamatult ilusa näo,
mille all oli süttinud paljude salatud himude valu.
Ainult sina ise ei teadnud sellest midagi.“
(„Pöördehetk“)

1.5. „Kõik on kõige peegeldus“

Kuna Artur Alliksaare peamiseks taustaks luuleloomingus oli surm, siis just sellest on juttu „Päikesepillaja“ viimases lõputsüklis „Kõik on kõige peegeldus“. Samas on huvitav, et luuletaja loomingus ei ole surm lõpu sümbol, mida võib väga lihtsalt näha näiteks luuletustes: „Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale“, „Kata-stroofe“ ning „Kuskil ajajõe taga“. Selgelt on tajuda ka, et tema loomingus puuduvad valdavalt lõpetava tähendusega tegurid. Põhirõhk on pandud tekkimisele, levimisele ja ringlusele, kus inimesed liiguvad raskusi trotsides täiuslikkuse poole. (Muru, 1987)
„Laiub surm nagu lävi
läbi hommikukao.
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.“
„Nii me läksime . Kuhu,
ei me teadnudki veel.
Sõnad lämbusid suhu .
Lõhnas vaik ja kaneel.“
(„Kuskil ajajõe taga“)
Kui uurida aega Alliksaare vaatepunktist, siis üks hetk võib olla täiesti ajatu . Selgepiiriliselt on määratud ajakäsitlus, kus esinevad ainult algus ja tekkimine, kuid puudub lõpp. Parim näide selle tõestamiseks on „Aeg“. (Muru, 1987)
„Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.“
(„Aeg“)
Alliksaare luules pole lõpul ja kadumisel vähimatki tähtsust. Seevastu aga on tähenduslik õhtu ning öö vastandamine päevaga, mis omakorda tekitab üpriski romantilise ning ilusa tooniga õhkkonna. Päeva ja öö vastandamist kohtab luuletustes „ Õhtute kollane tolm“ ja „Olen ürgloitsu Logose laps“.
„Päevad eritavad tuska , mida ainult õhtud võivad peletada.
Päevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada.
Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad heletada.“
„Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.“
(„Õhtute kollane tolm“)
Lisa 2. Pilt Artur Alliksaarest

KASUTATUD ALLIKAD

Alliksaar, A. (2004). Päikesepillaja. Koostanud: Tõnisson, U. Tartu: Ilmamaa .
Alliksaar, A. (2002). Alliksaar armastusest. Koostanud: Rummo, P.-E. Tallinn: Tänapäev.
Hellat, H.-K. (2007). Artur Alliksaar mälestustes. Tartu: Ilmamaa.
Kalda, M. (1991). Eesti kirjanduse ajalugu V köide 2. raamat. Tallinn: Eesti Raamat.
Muru, K. (1987). Kodus ja külas: Märkmeid Artur Alliksaare luulest. Tallinn: Eesti Raamat.
Kruus, H. Artur Alliksaar. URL= http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html . 07.01.11
Kull, A. Ammendamatu Alliksaar. URL= http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/98/04/16/ tartu/uudised.htm#kuues. 07.01.11
Kull, A. Artur Alliksaart kuldab mälestuste sära . URL= http://www.postimees.ee/111107/ tartu_postimees/kultuur/292545.php?artur-alliksaart-kuldab-malestuste-sara. 07.01.11
19

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 26 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-11-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

26 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Artur Alliksaar on tuntud Eesti luuletaja. Ta on kirjutanud palju väga olulise tähtsusega luulet ning ühe näidendi. Alliksaar ei elanud küll kaua, aga see-eest suutis eestlastele väga palju edasi anda oma eripärase ning sügavamõttelise loominguga. Tema eluajal ei näinud trükivalgust mitte ükski luulekogu, aga kirjastuses suutis trükimusta näha vaid tema ainuke näidend. Mõne ajakirjandusväljaande teenena siiski üksikud Alliksaare luuletused jõudsid ka tema eluajal avalikkuse ette.

Peatükkidest on sõltuvuses luulekogu „Päikesepillaja“ tsüklilise järjestusega, mis mingil määral on kronoloogiline. Peamiseks järjestamisargumendiks on aga assotsiatsioon, mis on ühtlasi ka parim sõna iseloomustamaks enamikku Artur Alliksaare loomingut. See tugineb tihtipeale näiliselt ühendamatute asjade jäigale ühendamisele. Iseloomulikeks tunnusteks võib lugeda ka traditsioonide hülgamist suuremas osas luuletustes, tehes seega olulisi ja kardinaalseid uuendusi, olles sellega isegi keeleuuendajaks peetud. Luuletaja on kuulus ka oma eripäraste keelemänguliste luuletuste poolest, mis sisaldavad mõnikord täiesti meelevaldseid sõnaühendeid ning lauseid, aga see-eest kõlavad need mõjuvalt.

Luulereferaat artur alliksaar kirjandus Artur Alliksaar

Kasutatud allikad

https://www.postimees.ee/111107/

Sarnased õppematerjalid

pdf

A.Alliksaar referaat-kirjandus

Lasnamäe Üldgümnaasium Referaat Artur Alliksaar Henri Muldre XII klass Tallinn 2012 Sissejuhatus: 1)Fakte eluloost 2)Loomingu üldiseloomustus 3)Luulekogu analüüs/parimad luuletused 4)Portree 5)Kasutatud kirjandus 1) Artur Alliksaar (kuni 1936 Artur Alnek; 15. aprill 1923 Tartu 12. august 1966 Tartu) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. Ta õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning seejärel aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. 1941 astus vabatahtlikuna Eesti 182.~julgestusgruppi. 19431944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 19441949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949

Kirjandus

doc

Artur Alliksaar

PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM ARTUR ALLIKSAAR Uurimustöö Kaheksas klass Pärnu 2009 Artur Alliksaar (1923-1966) oli andekas eesti nõukogude aegne luuletaja. Ta sündis 15. aprillil Tartus ja õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis, jätkas Tartu Ülikoolis õigusteaduse erialal. 1943. aastal värvati ta sõjaväkke ja aasta hiljem läks tööle ENSV Raudteevalitsusse. 26-aastasena süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti ja saadeti sundasumisele. Pärast vangistust läks salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel. (Vikipeedia 2009)

Kirjandus

doc

Artur Alliksaar - Eesti luuletaja ja tõlkija

Alliksaar, Artur (192366), Eesti luuletaja ja tõlkija, 1960. aastate luulepõlvkonna vaimne teejuht. Artur Alliksaar (a-ni 1936 Alnek) sündis 15. IV 1923 Tartus. Artur Alliksaar Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis. Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga

Kirjandus

docx

Ettekanne on Artur Alliksaarest, nimekas Eesti luuletaja

I. Minu ettekanne on Artur Alliksaarest, nimekast Eesti luuletajast. II. Artur Alliksaar (õige nimega Artur Alnek) on sündinud 15. aprillil 1923 ning suri 12. augustil 1966 aastal. Ta õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis õigusteaduse erialal aastatel 1941-1942. 19431944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 19441949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. Aastatel 19491957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel. III. Katkend tema kõigile tuntud luuletusest ,,Aeg" Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. IV

Kirjandus

docx

Artur Alliksaare elust ja loomingust

Väike-Maarja Gümnaasium Referaat Artur Alliksaare elu ja looming Pille Poom 2012 Autorist Sissejuhatuseks Paljud Artur Alliksaare sõbrad ning tuttavad on tema iseloomustuseks öelnud, et tal oli tundlik loomus, madal valulävi ning kompromissitu vaim, sünnipärane rahutu ringirändamisvaim, hämmastav mälu. Artur oli suur iseõppija, geniaalne, heleda tõrvikuna põlev, erakordselt intensiivne, kütkestava vaimuga, püsimatu loomusega, kirglik, mängurlik, irooniline. Kuid ta võis olla tihti väsitav ja lihtsalt tüütu. Ta kõneles palju ja kiiresti ning inimesed pidid vahele hüüatama, kui nad ka rääkida tahtsid. Tema looming on aga kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Artur Alliksaare perekonnast

Kirjandus

ppt

Artur Alliksaare elulugu ja luule

Artur Alliksaar 15.IV 1923 - 12. VIII 1966 Elulugu Alliksaar sündis 15 aprill 1966 Tartus. Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis õigusteadust (19411942). Aastal 1943 värvati ta sõjaväkke. Aastast 19441949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti. Aastatel 19491957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases,ehitustöödel ja raudteel. Aastal 1966 suri vähki. Luule Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis. 1960-ndate aastate algul loobus luuletaja

Kirjandus

rtf

Kokkuvõte Artur Alliksaarest

ARTUR ALLIKSAAR *Eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. *sündis Tartus 15. Aprill 1923 ja suri 12.august 1966. (43) *kuni 1936 aastani kandis nime Artur Alnek. *õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja hiljem Tartu Ülikoolis õigusteadust. *Luuletamist alustas juba gümnaasiumis, mil olid talle eeskujuks Marie Under, aga ka Sergei Jessénin ja Rainer Maria Rilke, kelle luulet ta ka hiljem tõlkis. Alliksaare looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, oma loomingus kasutas ta tihti sõnu: surm, mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv vesi. *Alliksaare tuntuimaks luulekoguks on ,,Päikesepillaja", mis on koostatud Toomas

Eesti keel

docx

Artur Alliksaar

Artur Alliksaar Referaat Juhendaja: Tallinn 2012 Elulugu Artur Aliksaar elas aastatel 1923-1966. Alliksaare elulugu on korralikult uurimata. Õppis Hugo Treffneri Gümnsaasiumis kuni 1940 aastani ja Tartu Ülikoolis õigusteadust aastetel 1941-1942. Edasi astus ta vabatahlikuna Eesti julgestusgruppi ning siis mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke ja teenis 1943-1944 Relva-SSis. Seal kirjutas ta oma esimesed luuletused: ,,Postimehes", ,,Koidulauluku mälestuseks". Edasine info puudub, kuid on teada, et peale sõda

Kirjandus

Rohkem sarnaseid